Minu isa on pärit Liibanonist.
Liibanon on riik Lähis-Idas, Vahemere rannikul.
See on väga mägine maa ja minu isa sünnilinnaks on väike küla mägedes nimega Kleiat.
Eestisse asus ta lõplikult elama kuus aastat tagasi, aga siiamaani on tal nii meie maa kommete kui ka kliimaga raske kohalneda.
Liibanonis on komme tervituseks suudelda kolm korda põsele.
Sealsetes maades on see täiesti tavaline, nii nagu ka Prantsusmaal ja Itaalias on kombeks kaks korda põsele suudelda.
Sealkandis igapäevane asi, võib see komme mornile ja enesesse tõmbunud eestlasele mõjuda esialgu imeliku ja harjumatuna.
Seevastu on eestlane harjunud varasuvise külma mereveega, samal ajal, kui sooja Vahemere äärest tulnule mõjub see külma šokina.
Esimest korda, kui mu isa oma eesti sugulastega kohtus, oli jõulupeol, kuhu olid tulnud vanaema, vanaisa ja onu pere.
Kohale jõudnud, astus isa uhkelt sisse ning suudles kõiki kolm korda põsele nagu talle kohane tundus.
Kõik olid muidugi väga imestunud ja kuigi naised suhtusid asjasse positiivselt, ei suutnud mehed sellise tervistuse peale küll head nägu teha ja tõmbusid ehmunult tagasi.
Kui õhtu lõppes, ei korranud isa enam sama viga ning surus lahkumisel kätt.
Õhtul kodus seletas ema talle, et eestlastel on teistsugused kombed ja nad pole harjunud sellise tervitusviisiga.
Ka onu perele ja vanavanematele seletati, millest selline käitumine.
Järgmiseks korraks oli isa juba ette vamlistatud sellist teretusviisi mitte kasutama ja ta ehmatas täiesti ära, kui kõik talle naeratades vastu tulid ja põsele suudelda tahtsid.
Nüüd oli tema kord  imestunud nägu teha ja ehmunult tagasi tõmbuda.
Ühel suvepäeval otsustati minna ujuma.
Võeti kaasa rätikud, päikesekreem ja teised rannas olemiseks vajalikud asjad.
Isa oli väga elevil, kuna oli esimene kord, kui ta sai Eestis vette minna ja mitu kuud oli möödas sellest ajast, kui ta viimati ujumas käis.
Rand oli rahvast täis, kes nautsid sooja päikselist päeva ja suplust.
Mu ema oli juba käinud vett katsumas ja väitis, et vesi on väga soe ja mõnus.
Isa läks siis ka vett katsuma, kuid pidi äärepealt külmakrambid saama: nii külmaks ei lähe vesi Liibanonis peaaegu kunagi ja kui lähebki, siis ei käi inimesed mitte ujumas, vaid on paksude jopedega ja ootavad soojemat ilma.
Isa pidi äärepealt ära minestama kuuldes, et vee temperatuur on vaid 15.
Olles natuke vees ligunenud, sai isa külmakartusest üle, kuid pidi uuesti imestama selle üle, kui aeglaselt vesi sügavaks läks: sada meetrit on väga pikk maa inimesele, kes on harjunud käima vaid paar meetrit, et sügavasse vette jõuda.
Kultuuride kohtumisel oli niisiis positiivne mõju: eestlased muutsid oma tervitusviisi soojemaks ja liibanonlane harjus end karastama külma mereveega.
