Mu imä opsõ Tarto Ülikoolin säädüseoppuisi ja oll II kursusõ tudõng, ku taa lugu johtu.
Om teedä-tunnõt ja läbielet tõtõasi, et tudõngi elo olõ-i kerge ja ei käü õnnõ kooli ja kodo vaihõl, a käänd küländ sagõhõhe sisse ka tii pääle jäävihe baarõhe, kõrtsõhe, ja seldsimajjohe.
Tuun osan olõ-õs lugu tõisildõ ka mu emäga, kiä kuulu perrä võtsõ hää meelega vasta kõik, midä Tarto tudõngielol tälle anda oll.
Nigu kimmähe sato tõisi tudõngidõ man, nakas teküs sotsiaalnõ tudõngielo määntselgi minotil mõoma tudengielo akadeemilidse poolõ pääle ka mu imä man.
Ku ütel ilosal riide hummogul tull mu imäle miilde, et tuusama riide, paari tunni peräst, om ladina keele eksäm ja tä teno umalõ kiriväle tudõngielolõ es olõ joudnu tuu jaos oppi, sõs paistu tälle, et ainukõnõ päsemine olõsi hindä haigõstegemisõn.
Ka tuuperäst, et kõva käega oppaja oll rõuhknu: eksämilt ärjäämist lupas õnnõ ülikooli tohtri kirotõt kinnütüs.
Edimält võttki imä sõs tsihi ülikooli tohtri tüütarõ poolõ üten uma naisterahvast sõbraga, kel oll sama plaan.
Tarõ ussõ takan otsustõdi, et mu imä om edimäne, kiä hindä haigõstegemisega ülikooli õe käest vabastuskirja pruum vällä pettä.
Ku tä õeni joudsõ, otsust imä tä kaivada kõtuhallu, miä tedä viimädse päävä oll vaivanu.
Õdõ kumpsõ mu imä kõttu ja küsse, kost täpsämbähe halutas.
Arvada, et mu imä oll ka tälle hindäle uutmalda nii hää näütlejä, et tohtri pallõl täl sängü hiidädä ja uuta kipõabi tulõkit.
Kergüisi hiitünü imä täütse tohtri käskü ja hiidäs sõs paladisängü pikäle, et uuta kipõabi tulõkit.
Kimmähe olli asa võtnu sääntse käänüsse, midä mu imä egä tä sõbõr es mõista ette nätä, selle et ku tohtri ussõ takan joba kahtlasõlt kavva oodanu sõbõr näkk tohtritarrõ sisse minemän kipõtohtrit kanniraamiga, tull täl paar küsümiisi.
Nuu küsümise jäi ka vastamalda, ku mu imä tä iist kanniraamiga tarõst vällä viidi ni kipõabiautohe laaditi.
Näide pilgu kül sai kokko, a es paku ütsütele kuigipallo vastussit, innemb vastapite.
Joudnu haigõmajja teno kipõstõ vastanulõ kipõabilõ, püüdse imä nüüd vällä mõtõlda kõgõ kergembät viisi, kuis taast uutmalda saisust vällä päsedä.
Tsekondi olli ku minodi ni pingõ kasvi, ku oodõti doktorit, kiä pidi imä üle kaema ja arvo saama, kas timä sais nõud lõikusõga lähünemist.
Ku kavvaoodõt doktor peräle joudsõ, pandsõ imä tähele, et tuu oll innemb noorõpoolinõ meesterahvas.
Haigõmaja õdõ selet doktorilõ, et siin om katõkümnendin aastin naistõrahvas, kiä kaibas kõtuhallu ni saadõti siiä ülikooli tohtritarõst, kon arvadi, et timä sais nõud kipõt kirrurgi vaihõlõsegämist.
Kipõ, kirrurg ja vaihõlõsegämine olli sõna, miä ütenkuun kimmähe es mõo mu imäle kuigi rahustavalt.
Õkva, ku haigõmaja õdõ oll ruumist lännü, haarsõ mu imä doktoril käest ja kõnõl tälle ausahe terve luu är, et periselt oll täl õnnõ vaia tohtripapõrt, et päsedä ladina keele eksämist ja vast and tuud kõrralda ilma kirrurgi vaihõlõsegämiseldä.
Nigu innembä nimetet, oll doktor nuur ja naarsõ terve tuu luu pääle ja saiõ imä murrõst arvo.
Tä kirot lahkõhe imä jaos tohtrikinnütüse eksämilt ärjäämise jaos ni pandsõ selgitüses "söögikihvtüs", suuvsõ imäle edenemist akadeemilidsõ tii pääl ni saatsõ tä kodotii pääle.
