Palestiina tekkis mu ellu täitsa juhuslikult ja jäi sinna.
Isegi kui ma tahaks, ei teaks ma enam, kuidas temast lahti saada.
Ma ei ole üheltki teiselt reisilt tulnud tagasi nii, et ärkan mitmel hommikul üles sedavõrd täielikus arusaamatuses: kus ma olen? Mis koht see on? Vaid Lähis-Ida lõikab mu Eesti reaalsuse sedavõrd läbi, et ma oma kodu ja voodit ära ei tunne.  
Palestiinas olen näinud lapsi, kes pilluvad kividega sõdureid ja sõdureid, kes tulistavad neid lapsi.
Olen ära õppinud, milline on pisargaasi lõhn.
Olen oodanud kontrollpunkti kõrval lõõskava päikese all palavikus koerakutsikaga, sest kontrollpunktis leiti pomm.
Olen seisnud, käed abitult rüpes, teadmata, mida öelda sõbrale, kelle sugulane lasti mõned tunnid tagasi maha. 
Olen hakanud kummaliselt reageerima Iisraeli poolel meres ujumisele, sest tunnen end iga kord imelikult, et saan oma Euroopa passiga need 7 kilomeetrit läbida, Palestiina passidega sõbrad aga mitte, kuigi neil ju elavad seal lähedased sugulased.
See võib tunduda nii ebaoluline, aga ma vannun, et 37-kraadises kuumuses, kus õhk on täis mereniiskust, muutub sein (no see 6 meetrine betoonmonstrum, mis Palestiinale ümber on ehitatud) sinu ja mere vahel kuidagi iseäranis valusaks.
Aga ma tahan kirjutada hoopis ühest väikesest seigast, mis oli ükskord päris alguses, kui alles hakkasin Palestiinas käima.
Seisin Qalandia checkpointi laeni trellitatud kitsas koridoris, pikas järjekorras, et saada Palestiina poole pealt Iisraeli poole peale.
Inimesed ümberringi olid närvis, sest rahvast oli palju, raske oli aru saada, millised läbipääsud töötavad, millised mitte ja kas seista edasi siin või mujal.
Ja siis tuli 8-aastane poiss.
Selline pisut räbaldunud olemisega.
Müüs kleepekaid ja nätsu. 
Ma olin järjekorras üks esimesi – õieti tagumisi – ja kleepekaid mul ilmselgelt vaja ei olnud, suhkrust nõretavat roosat nätsu ka mitte.
Ja nii ma ütlesin "No", konkreetselt ja järsult.
Pöörasin pea ka ära, et ei oleks mingit võimalust pilkkontaktiks.
Ja poiss läks edasi, teistele järjekorras seisjatele kaupa pakkuma.
Minu ees seisev kahe suure kilekotitäie juurviljadega naine vaatas poisile otsa, naeratas ja ütles: „La´, habibi“ („Ei, kullake!“).
Poiss naeratas vastu ja läks edasi.
Paarikümne aastane poiss tõmbas pea kergelt kuklasse ja tegi keelega laksuva heli (mis tähendab „ei“) ning patsutas kleepekatega poissi põsele.
Ja poiss kõndis oma kraamiga edasi.
Tudisev ja küürus kepiga vanamees, araabia ruuduline rätik peas (see, mida pannakse musta võrega pähe) kleepekatest ei hoolinud, aga küsis poisi käest, kuidas tal läheb.
Ma ei mäleta enam, kas keegi kusagil ostis tookord midagi, need mõned inimesed, keda mina nägin, ei ostnud.
Aga mäletan seda häbitunnet, mis mind üle ujutas ja mõtet: mis mul ometi viga on, et ma niimoodi järsult keelduma pidin?  Mille vastu ma ennast kohe kaitsma asusin - et poiss jumala eest ei saaks uuesti küsida, kas ma ikka kindlalt ei taha kleepekaid? Sest… sest lõunamaades on nad pealetükkivad? Ja see oleks mulle kohutavalt liiga teinud, kui ta küsiks kaks korda? Kusjuures (kuigi see ei ole üldse oluline), ei olnud poisis midagi pealetükkivat - ta küsis inimeste käest, kas nad tahavad osta ja läks edasi….
Miks ma reageerisin 8-aastasele lapsele lihtsalt nagu potentsiaalsele ebameeldivusele? Kas mina, kaitstes oma privaatruumi ja mugavust, lähtudes minu enda peas olevatest hirmudest, lihtsalt tõmbasin elementaarsele inimlikkusele vee peale? 
Järgnevatel aastatel nägin neid lapsi korduvalt.
Mõned müüvad nätsu – või nt voolikuid (sellised aiavoolikute moodi, kastmise jaoks), mõned pakuvad, et tõmbavad valgusfoori ees seistes autoklaasi üle.
Mõni seisab ja müüb ka siis, kui on veel kool käimas, aga suurem osa ilmub pärastlõunati.
 
Ja alati käib mul seest kuum hoog ja mul tulevad meelde need õnnetud koledad kleepekad ja poisi räbalavõitu särk ja äratrööbatud sandaalides natuke räpased varbad ja natuke uje naeratus ja ma tahan, et saaksin aja tagasi pöörata.

Selliseid väikseid ja suuremaid hetki, mis on sundinud mind enda käest küsima, kes ma inimesena olen ja millised on minu väärtused, on mul olnud Palestiinas rohkem kui lihtsalt palju.
Tagasi mõeldes, vaat et igal sammul.
Ja see ongi vist see, miks ta on saanud osaks minu inimeseks olemisest ja see, miks Palestiinast lahtisaamine tähendaks enda küljest mingi suure tüki lahtirebimist. 
