Palõstiina tull mu ello peris johtumiisi ja jäi sinnä pidämä.
Esiki ku ma tahasi, ei tiiäsi ma inämb, kuis täst valla saia.
Ma olõ-i ütegi tõõsõ reisi päält tulnu tagasi nii, et heräne mito hummogut üles sääntse tundõga, et saa-ai sukugi arvo: kon ma olõ? Mis kotus taa om? Tähendäs, Lähkü-Hummogumaa lõikas mu Eesti elost niivõrra läbi, et ma umma koto ja sängü är ei tunnõ. 
Palõstiinan olõ nännü latsi, kiä pilva kivvega soldanit, ja soldanit, kiä laskva noid latsi vasta.
Olõ är opnu, määne om pisargaasi hais.
Olõ uutnu kontrollpunkti kõrval helkävä päävä käen üten kuumõtusõn pinipujaga, selle et kontrollpunktist lövvedi pomm.
Olõ saisnu armõtuhe, käe ripun, tiidmäldä, midä üldä sõbralõ, kink sugulanõ lasti mõnõ tunni tagasi maaha.
Olõ naanu andsakahe reagiirmä Iisraeli poolõ pääl meren ujomisõlõ, selle et egä kõrd om imelik tunnõ, et ma saa uma Euruupa passiga nuu 7 kilomiitret läbi ujjo, a Palõstiina passõga sõbra saa-ai, olku et näil jo eläse sääl ligidädse sugulasõ.
Või paistuda, et tuu olõ-i sukugi tähtsä, aga ma vannu, et 37-kraadidsõ kuumaga, ku õhk om täüs mereniiskust, muutus sain (no tuu 6-miitrene pettonjälehtüs, miä Palõstiinalõ ümbre om ehitet) su ja mere vaihõl kuiki esierälidselt halusas.
A ma taha kirota hoobis ütest väiksest johussõst, miä oll ütskõrd peris alostusõn, ku viil õnnõ naksi Palõstiinan käümä.
Ma saisi alandia checkpoint'i laeni trellitedün kitsan kalitorin, pikän järekõrran, et saia Palõstiina poolõ päält Iisraeli poolõ pääle.
Inemise ümbretsõõri olli närvin, selle et rahvast oll pallo, rassõ oll arvo saia, määntse läbikäügi tüütäse, määntse mitte, ja kas saista edesi siin vai muial.
Ja sõs tull 8-aastaganõ poiss.
Sääne veidü räbälidse olõmisõga.
Möi kleepekit ja nätsü. 
Ma olli järekõrran üts edimäidsi – õigõlõ tagomaidsi – ja kleepekit mul kimmähe vaia es olõ, tsukrust nõrõtavat roosat nätsü ka mitte.
Ja nii ma ütli "No", selgehe ja terävähe.
Kääni pää kah ärä, et mi silmä kuikimuudu kokko ei putussi.
Ja poiss läts edesi, tõisilõ järekõrran saisjilõ kaupa pakma.
Mu iin saisja katõ suurõ kiikotitävve juurõviljoga naanõ kai poisilõ otsa, naaraht ja ütel: „La', habibi“ („Ei, kullakõnõ!“).
Poiss naaraht vasta ja läts edesi.
Nii katõkümneaastaganõ poiss tõmmas pää kergüisi kukrohe ja tegi keelega lapsvat hellü (miä tähendäs "ei") ni patsut kleepekidega poissi ola pääle.
Ja poiss kõndsõ uma kraamiga edesi.
Tudisõja ni kühmän tokiga vanamiis araabia kruudõlidsõ päärätiga (tuuga, mlä pandas pähä musta vahruga) kleepekist hooli es, a küsse poisi käest, kuis täl lätt.
Ma ei mälehtä inämb,kas kiäki kongi ostsõ tuukõrd midägi, nuu mõnõ inemise, kedä ma näi, osta es.
Aga ma mälehtä tuud häbütundmist, miä minno üle ujot, ja mõtõt: miä mul ummõhtõ viga om, et ma niimuudu äkki vasta tsähvämä pidi? Mink vasta ma hinnäst kõrraga kaitsma naksi – et poiss jumala iist ei saasi vahtsõst küssü, kas ma iks kimmähe taha-ai kleepekit? Selle… selle et lõunamail omma nä pääletükjä? Ja tuu olõsi mullõ hirmsahe liiga tennü, ku tä küsünü kats kõrda? Pääleki (kuiki tuu olõ-i ülepää tähtsä) olõ-õs poisi man midägi pääletükvät – tä küsse inemiisi käest, kas nä tahtva osta ja läts edesi….
Mille ma võtsõ 8-aastagast last õkva nigu võisi timäst mullõ tüllü tulla? Kas ma, ku ma hoitsõ umma eräruumi ja hääolõkit, teno mu hindä pään olõvilõ hirmõlõ, es tii muud ku tõmbsi vii pääle lihtsäle inemises olõmisõlõ?
Järgmäidsil aastagil näi ma näid latsi mitmit kõrdo.
Mõnõ möövä nätsü – vai nt lohvõ (sääntse nigu aian, valamisõ jaos), mõnõ pakva, et tõmbasõ valgusfoori iin saistõn autoklaasi üle.
Mõni sais ja müü ka sõs, ku kuul viil käü, a suurõmb jago tulõ vällä päält lõuna.
 
Ja kõgõ käü mul kuum jutt sisest läbi ja mul tulõva miilde nuu õnnõdu jälle kleepeka ja poisi räbälävõitu hamõ ja veidü musta varba ärtröögätüisi sandaalõ sisen ja veidü pelgäjä naarahtus ja ma taha, et saasi ao tagasi käändä.

Sääntsit vähämbit ja suurõmbit kõrdo, miä omma sundnu mu hindä käest küsümä, määne inemine ma olõ ja midä ma periselt kallis piä, om mul Palõstiinan olnu inämb ku õnnõ pallo.
Ku tagasi mõtõlda, sõs kae et egä sammu pääl.
Ja tuu omgina vast tuu, mille tä om saanu osas mino inemises-olõmisõst, ja tuu, mille peräst Palõstiinast vallasaminõ tähendäsi hindä külest määntsegi suurõ tükü ärkaksamist.
