Ma elasin New Jersey eeslinnas.
Mul polnud õde ega venda, aga mul oli must kass nimega Musi.
Too oli õuekass, kes ka aeg-ajalt tõi surnuid loomi tuppa.
Mõnikord teda ei nähtud mitu päeva, kuid alati lõpuks ilmus välja.
Me elasime teel, mis lõppes tupikuga,  seega väga tiheda liiklusega teid lähedal polnud.
Siiski jäi Musi ükskord auto alla.
Ma küll ei mäleta täpselt, kuidas teda leiti, aga ta ei olnud surnud.
Ainult tagumine jalg oli murdunud.
Talle tehti operatsioon ja jalg oli tükk aega kipsis.
Lõpuks ta paranes ja kõik oli jälle nagu pidi olema.
Kuid mitte alatiseks.
Umbes aasta aega hiljem, oli Musi jälle mitu päeva kadunud.
Ma ootasin hommikul koolibussi, kui märkasin kaugel midagi musta suurema autotee keskel.
Mõelda, kui see on Musi! Buss tuli ja ma läksin kooli.
Terve päev ma muule ei mõelnud, kui sellele mustale laigule tee keskel.
Koju tulles rääkisin emale sellest ja ta läks asja uurima.
Seisin maja ees ja ootasin murega oma ema.
Kui ta tuli, oli ta käes Musi kaelarihm.
Ta ei öelnud ühtegi sõna.
Minu kass, kes oli aastat minu voodis maganud ja kellega ma tihti mürasin, oli surnud.
Isa tuli koju, tõi Musi laiba ära ning me matsime ta maha oma aeda.
See oli minu elu kõige kurvem päev.
