Ma olõ ungari naanõ, a peris pikält Eestin elänü, tan ka filmi opnu.
Ku olli ütevoori pikembät aigo Ungarin, sõs tunni, et igädse Eestit.
Võti kormusõ ja naksi kätt nõstõn Eesti poolõ, Talnahe tulõma.
Rahha olõ-õs, väega kimmäst plaani ka mitte.
Saigi Eestimaalõ peräle, a kongi Kilingi-Nõmmõ kandin tunni, et mu reis nakkas otsa saama, selle et es tulõ mitte ütte autot, kiä olõs tahtnu minno pääle võtta.
Olli kesk mõtso üte imeligu, õkva andsagu söögikotusõ iin, hirmsahe väsünü ja näläne.
Suvinõ aig oll, mõtli, et maka kõrrakõsõ aigo, selle et tõtõstõ inämb es suta.
Söögikotusõ-poodi iin istõ "holdo" - umakandi joobõri ja muido rõõmsa kakõrusõ - ni jõi.
Panni koti uma pää ala, mine tiiä, selle et innembki om johtunu, et kott om magamisõ aigo är varastõt.
Sööginälg oll suur, a väsümüs viil suurõmb, nii et ma jäi magama.
Unõn näi, et ma süü.
Ja sõs kõrraga tunni, et midägi liigutas mu pää kotsil.
Tei silmä vallalõ ja näi, et üte vanamehe jala, joosi must kavvõmbahe.
Kipõstõ kai perrä, kas kõik mu asa omma alalõ.
Oll alalõ kõik.
Istõ, kaie ümbre ni ohassi kergendüsen.
"Holdo" lehvidi mullõ ja sõs ma panni tähele ilosat ubinat uma koti kõrval.
Naksi tuud süümä ja tunni rõõmu ni ka häpü.
A inämb oll hää tunnõ.
