Anna Guldager, 49 a. kodopernaanõ:
Kuld: seo ausa metall, nii mitund muudu hää – püsüv, vormitav ja illos.
Aga ka küländ harv.
Tuuperäst tä sai kuulsas ku sääne metall, mink iist inemise' võisõ' surma minnä'.

Kuldehte': kõrd olli' mu sõrmõ' täüs kuldsõrmussit, suuri ja rasõhit.
Aga iä tullõn paisti' mu sõrmõjaku' üles ja ma pidi laskma kullassepäl uma abielosõrmusõ vallalõ saagi'.
Sõs ma võtsõ ärä' ka uma' tõõsõ' sõrmusõ'.
No' omma' mu sõrmõ' prii' noist rasõhist ehtist.

Elo kuld: tuu om ütsüte hoitminõ, ja huulmalda' tuust, et ma ei kanna' inämb paarirahva sõrmust, ma olõ õnnõlidsõn abielon ja kanna hindä seen elo kulda.
Muld: mullast mi olõ tulnu' ja mullas mi piät saama.
Muld köüt söögijovvu' viiga ja luu sääntse' olo', kon midägi saa kassu'.
Mulla häädüs om egäl puul ilman esi'sugumanõ ja meil om olnu' õnnõ, et mii' maa nii viläline om.
Ku ma koolõ, saa ma mullas ja ma looda, et õkva tuust maast võrsus midägi ilosat, vaest määne lill, määne terävili...
Kuld sünnütäs sagõhe kadõhust, muld sünnütäs ello.
