Carl-Magnus Annell, 65 a. endine ajakirjanik:

Kuld peaks olema see kõige püsivam aine maailmas, siis, kui kõige muu väärtus langeb.
Sellepärast ostavad inimesed rasketel aegadel kulda.

Kuld peaks olema see, mis inimesi ühendab, - armastuse tunnistuseks kingitakse sõrmuseid ja muid ehteid.
Aga ka see ei kesta igavesti.
Kuld peaks oma hea juhtivuse tõttu tugevdama neid kõige nõrgemaid elektroonilisi signaale, võimaldades seega inimestele kauneid elamusi heli ja pildi vallas.
Ehk on kõik see, mida kuld esindab, hakanud sarnanema rohkem ainele, mis on küll värvilt kulla moodi, aga libiseb kergelt läbi sõrmede.
Nagu liiv.
See aga, mis me elule erilise kuldse sära annab, võib olla  hoopis lihtsam asi.
Nagu näiteks istuda esimesel kevadisel päeval aias ja juua kohvi.
Või tunda, kuidas kass põlvedele hüppab, et jagada sinuga oma soojust.
Või siis sõita rattaga kiiresti ja kaugele ühel pärastlõunal, kui tuul vastu ei puhu ja sind seega tagasi asfalti sisse ei suru.
Ja nüüd sa siis tahad, et ma võrdleksin kulda mullaga.
Hm... See tundub olevat nagu küsimus, millele sa kaudselt ise vastuse annad.
On tunne, nagu ootaksid mult kriitikat kulla suhtes, selleks, et siis ülistada mulda, Emakest Maad, kust kõik elu võrsub.
Vabanda, aga sellest ma hüppan üle.
