Laine Lang, 37 a.projektijuht:

Kord, kui ma veel koolitüdruk olin, ostsin ma kuldsete täppidega punast kingituspaberit.
See ei olnud juhuslik, teadsin täpselt, mida ma tegin.
Katsin oma kooliraamatud selle paberiga, et võiksin tundide ajal tunda soojust punasest ja kuldsest värvist, tunda, et olen lähedal ühele unistusele...unistusele  iseendast.
Täiskasvanu elu...
Oma vaba valik...
Ma ei ole kunagi tundnud end hästi kollektiivis, ega tahtnud, et keegi võtaks mind osana sellest.
Muld... see oli pärand, raske ja ränk.
Pimedus, patt, hallid toonid.
Seal polnud mingit valgust, mitte midagi kristallselget.
Ei saanudki olla.
Meie perekond põgenes kunagi üle läänemere, aga kuhu oli mul siit edasi põgeneda?
Ehk nüüd, palju aastakümneid hiljem, mõistan, et ei ole reegleid, ei ole piire, kuidas oma aeda harida.
