Sune Hjalmarsson, 80a. pensionär, 
endine majandusteadlane:

Tunnetan mulda kui huumust, mis on meie elu allikaks.
Ajapikku annab ta meile kulda, olgugi, et mitte otseselt kullakangide näol.
Mis meist saaks, kui mulda poleks? Kõik taimed on mulla toiteväärtusest sõltuvad.
Inimesed ja loomad on omakorda sõltuvad taimedest, taimed jällegi loomadest.
On ilmne, et kõik elav kuulub kokku ja toetab üksteist.
Sellest vastastikusest koosmõjust saabki pikapeale kuld.
Mitte küll metallina, aga ”kuldse” elu-oluna, - ilusate mõtete, hea panuse näol oma ligimestele.
Hea sõber on kulda väärt.
Pääsemine raskest olukorrast on kulda väärt.
Vaadates oma kaugeid esivanemaid, tõdeme, kui suurel määral nad olid seotud maa ja mullaga.
Külvati oma haruldasi seemneid ja nähti neid ajapikku idanemas, kasvamas ja paljunemas.
Mitte ainult mutt ei ole oma käikude kaevamisel sõltuv mullast.
Muld on ka meie väärtuslik kullakaevandus.
Raskem töö on seda aga oskuslikult ja targasti kasutada.
