Võru kirjandus kahe maailmasõja vahel Eestis ning pärast Teist maailmasõda paguluses

20. sajandi alguses oli võru kirjanduse kujunemine jõudmas uude järku, kuid nende uute tendentside selgem esiletulek leidis aset ühiskondlik-kultuurilises pöörises Esimese maailmasõja lõppjärgus: 1917. aastal puhkes Venemaal revolutsioon, 1918. aastal kuulutati välja Eesti Vabariik, sellele järgnes kodusõda ja riigi ülesehitamine 1920. aastate alguses.

Sündmusterohke oli aeg nii elus kui kirjanduses – eesti kirjandusloos mäletatakse seda perioodi seoses kirjandusrühmitusega Siuru, kes osutub olema märkimisväärne ka võru kirjanduse seisukohast.
Eriti palju võru kirjanduse tõusu märke on 1910. aastate lõpus ja 1920. aastatel.

Enne Siurut oli rühmitus Noor-Eesti toonud kirjandusse uusromantilise stiili, mis sai eesti klassikalise luule põhistiiliks.
Siuru jätkas Noor-Eesti algatust, kuid kirjandusse tuli sel ajal hulk uuendusi ja eksperimente.

See oli aktiivne „uue keele” otsimise aeg: eesti kirjanduse uus kõrgstiil sai palju täiendust Lõuna-Eestist, näiteks proovisid mitmed kirjanikud eesti kirjakeelde tuua lõunaeestilist n-lõpulist seesütlevat käänet.

Eriti tugevate lõunaeestiliste mõjudega oli luulekeel Siuru liikmel Henrik Visnapuul, kes oli nooremas eas mitmel pool Tartumaal ja Mulgimaal elanud ja ringi rännanud.

Visnapuu oli ka oma aja üks eksperimentaalsemaid kirjanikke.
 On huvitav, et eksperimentaalse futuristliku kirjanduse esimesed tutvustamiskatsed tulevad tegelikult just Lõuna-Eesti kirjanike kaudu – väike algatus selles suunas tuli juba maailmasõja hakul koguteostes „Moment” (1913) ja „Roheline Moment” (1914), kus kandvamatest kirjanduslikest jõududest esinesid Henrik Visnapuu ja võrukesed Marie Heiberg ja Richard Roht.

Sealt edasi „põrgatati” futurism Viljandimaa meeste kätte.
Siuru tegevusega ühel ajal proovisid selles vallas kätt Erni Hiir ja Albert Kivikas, hilisema paari aastakümne üks kõige avangardsemaid kirjanikke oli Paistu kihelkonnast pärit Johannes Barbarus.

„Uue keele” otsimine võis laheneda ka nii, et taasavastati vana – pole ilmselt juhuslik, et kõnealusesse aega jääb nii võru kui mulgi luule uus tõus.

Hendrik Adamson debüteerib luulekoguga „Mulgimaa” (1919), kaks aastat varem jõuab esimese koguni „Henge palango” 20. sajandi esimese poole kõige tuntum võrukeelne luuletaja, Siuru liige Artur Adson (1889 – 1977).

Tema esimesele luulekogule järgnesid „Vana laterna” (1919), „Roosikrants” (1920), „Kaduvik” (1927), „Katai, kibuvits nink kivi” (1928), „Pärlijõgi” (1931) jmt.

Viimati mainitud pealkiri aitab Adsonit paigutada ka maakaardile – kuigi ta sündis Tartus, veetis ta osa oma lapsepõlvest Pärlijõe kallastel, teda on kutsutud ka Sänna trubaduuriks.

Tundub, et uue luulekeele leidmine vanas kohalikus keeles sobis pöördeaegadel eriti neile autoritele, kes esindasid loomu poolest traditsioonilisemat vaimulaadi.

Adson oli sedasorti alalhoidlik vaim, kuigi ta varane võrukeelne luule on isegi natuke dünaamilisem ja muutlikum kui mõned hilisemad eestikeelsed tekstid.

Kõige üldisemalt jätkab Adson eesti kirjandusest tuttavat uusromantilist stiili, kuid lisab sinna loomulikult nii võrulikkust kui adsonlikkust.

Eriti just Adsoni värsside põhjal kujundati arusaam sellest, milline on võru luule – arusaamad hakkasid samm-sammult muutuma alles mitukümmend aastat hiljem.

Adsonliku traditsiooni tunnused võiksid olla eleegilisus, idüllilisus, sage mälestuste luulendamine, looduslähedus, paigatruudus, kristlikud motiivid ning mõnevõrra ka leebe humoristlikkus.

Nimetatud tunnustest mitmed on sellised, mis tulevad tegelikult ette juba ennegi Adsonit mälestuslikus kodukohaluules ja lapsepõlvemeenutustes.

Nende kahe lisanduse vahel vahetegemine on raske seetõttu, et Adsoni stiil hakkas mõjutama teisi kirjanikke ning eriti just Adsoni näitel kujundati arusaam sellest, milline on võru luule – arusaamad hakkasid samm-sammult muutuma alles mitukümmend aastat hiljem.

Mis oleks selle „adsonliku” võru luule tunnuseks lisaks sellele, et see reeglina kasutab selget rütmi ja riimi?

Need tunnused võiksid olla eleegilisus, idüllilisus, sage mälestuste luulendamine, looduslähedus, paigatruudus, kristlikud motiivid ning ajuti ka leebe humoristlikkus.
Nimetatud tunnustest mitmed on sellised, mis tulevad tegelikult ette juba ennegi Adsonit mälestuslikus kodukohaluules ja lapsepõlvemeenutustes.

Võrreldes Räppo või Schmalzi lauludega on siin vähem rämedust ning pehmeid kooskõlasid.

Adsoni luuletustest on tuntumaks saanud mitmed sellised, kus tegelasteks lapsed – „Poisikene”, „Väiku sõsar vellega”, „Pärlijõgi” jmt – olgu siis lapseks kehastunud oma mälestustes autor ise või siis näeb ta lapsi kõrvalt.

Võrreldes teiste Siuru kirjanikega on ta teemade ja stiilide valik väiksem, kuid selles ei tule tingimata näha mingit probleemi – Adson oskas leida stiili, kus ta ei pidanud kogu aeg end võrdlema „suureesti” kirjanikega.

Niisiis ei tekkinud ka mitte ülemäära suurt konkurentsi Marie Underiga, kellega Adson oli abielus: Under esindas sel ajal parimat osa eesti luulest, Adson aga parimat osa võru luulest.

Lisaks luulele on Adson kirjutanud üsna palju näidendeid.

Nende kuulumine võru kirjanduslukku on küsitavam, kuna need on valdavalt eestikeelsed ega sisalda ka tavaliselt Võrumaa ainestikku.

Võru draamast 20. sajandi esimesel poolel on üldse veidi vara rääkida – see kujunes alates 1980. aastate lõpust.

Mõningaid eelmänge võru draamatraditsiooni tekkele võib siit siiski leida, sealhulgas Adsonilt ja eriti ehk tema näidendist „Lauluisa ja kirjaneitsi” (1930), kus peategelased Kreutzwald ja Koidula räägivad küll eesti keelt, aga mõned kõrvaltegelased on pandud kõnelema ka võru keeles ja tegevus toimub siis ka Võrumaal.

1930. aastatel tegutses Adson teatrikriitikuna ning tsenseeris filme, näiteks keelates stseene ja teoseid, mis tundusid olevat kuidagi kõlvatud.

Sõja lõpus lahkusid Adson ja Under Rootsi, kus jätkus mõlemal veel ka kirjanduslik tegevus – Adsoni hilisemast toodangust on eriti huvitavad mälestused, osa neist räägivad Võrumaast.

Adson polnud oma tegevuse kõrgajal mitte ainuke võrukeelne luuletaja, kuid teistest tuntum.

Adsoni kõrval olid luules sel ajal esileküündivamad veel Juhan Jaik ja Meinhard Aleksa, viimane vahetas 1937. aastal nime ja muutus Enn Tuulinguks.

Jaik tuli kirjandusse luulekoguga „Rõuge kiriku kell” (1924), mis sisaldab eesti- ja võrukeelseid värsse.

Luulega jätkas ta ka hiljem, kuid tuntumaks sai ta proosas – seetõttu on põhjust temast allpool veel eraldi juttu teha.

Meinhard Aleksa luulekogu „Tulease” (1931) on samuti kakskeelne, selles on avaldatud ka luuletus „Sann”, mis hiljem on muutunud rahvalauluks ja mida tavaliselt tuntakse „Vana sanna” nime all.

Pärast sõda töötas Tuuling mitmel pool õpetajana ja kuigi kirjutas ka vanemas eas värsse, uusi luuleraamatuid ta enam ei avaldanud.

Võrukeelset luulet on kahe sõja vahel veidi rohkem kui sajandi alguses, kuid arvuline tõus pole siiski väga suur.

Suurem tõus oli tasemes ja ilmne oli muutus kirjutamislaadis.

Taas on võimalik leida võrukeelsele loomingule paralleelseid nähtusi Võrumaalt pärit eestikeelsete luuletajate värssides – näiteks debüteerivad sonetikogudega 1930. aastatel Juhan Sinimäe ja Arbujate rühma kuulunud Bernard Kangro (1940-1994).

Sinimäe looming jäi napimahuliseks, Kangro aga seevastu kirjutas rohkesti ning temas on mitmel põhjusel nähtud ka võru vaimu edasikandjat nii kodumaal kui pärast sõda paguluses.

Luules annab selleks selge põhjuse kaks tõsiasja.
Esiteks see, et Kangro kasutab oma loomingus sageli pärimuslikku ainest, milles on ka hämar-müstilist kallakut – eriti jõuliselt on see näha tema kolmandas kogus „Reheahi” (1939).

Teiseks on Kangro pühendanud tekste Võrumaale – üheks mahukamaks näiteks on Rootsis kirjutatud mälestuslik luulesari „Vana Võrumaa”.

Võru vaimu avaldusi on leitud ka Kangro proosa- ning draamatekstidest, nii on Kauksi Ülle tõlkinud võru keelde tema näidendi „Hunt”, mille tegevus toimub Karula kihelkonnas.

Näidendi tõlge „Susi” (1991) ilmus eraldi raamatuna ning sai loomulikuks osaks võru draamakirjanduse sünniprotsessis 1990. aastate alguses.

Võru kirjanduse, eriti luule kujunemisel tuleb 1920. aastatel tugev lisaimpulss setu rahvuslikust ärkamisest.

Sellele ärkamisele annab kirjandusliku väljundi eeskätt Paulopriit Voolaine, kes kirjutab ka ise setukeelset luulet, kuid kelle energilisel kaasosalusel ilmub tollal „Seto lugõmik” (1922) ja ka selle lugemiku teine osa „Kodotulõ´” (1924).

Ernst Puusepa tõlkes ja Voolaise keelelisel toimetamisel ilmub sel ajal Uue Testamendi nelja evangeeliumi tõlge setu keeles „Mii' Issändä Jeesusõ Kristusõ PÜHÄ EVANGEELIUM Matteusõ, Markusõ, Luukasõ ja Johannõsõ kirotõt” (1926), samuti teeb Voolaine koos teiste setu kultuuri eestvõitlejate ja uurijatega palju ära selle nimel, et laiemas kultuuriprotsessis oleks teadvustatud setu lauluemade – Miko Ode, Martina Iro, Hilana Taarka, Anne Vabarna jt – roll.
#

Eriti põnevaks kujuneb Anne Vabarna loomisviis: ta hakkab Voolaise poolt ette antud juhiste kohaselt looma pikemaid lüroeepilisi tekste.
1927. aastal valmib tal setu eepos „Peko”, selle paneb kirja Anne vabarna poeg, sest laulik ise oli kirjaoskamatu.

Teos jäi pikaks ajaks käsikirja ja anti välja alles 1995. aastal.

Voolaise tegevuse lisasaadus on veel ka kolmevaatuseline komöödia „Maajumala poig” (1933).
Selle tegevus toimub Lõuna-Eestist väljarännanud nn Lutsi rahva aladel.

Näidendis kasutatav keel on lähedane võru keelele, nõnda on see ka üks peamisi eelkäijaid hilisemale võru draamakirjandusele.

Voolaise ja temaga seotud kultuuritegelaste tegevuse üks tulemus on see, et Kagu-Eestist tuleb rohkesti omakeelseid tekste.

1920. aastatel annavad setud välja lugemikke, tõlgivad eesti kirjandust setu keelde, hoolitsevad omakeelsete suurte tekstide olemasolu eest, toovad rahvalaulu kirjandusmaastikule, hangivad oma tegevusele ametlikku tuge, seovad setu patriotismi hõimuliikumisega.
 Osaliselt oli tollane setude toimimisviis ka eeskujuks seitsekümmend aastat hiljem aset leidnud võru kultuuri renessansile.

Võru keele südaalaga seotud kirjanike teekond kirjanduses kulgeb kahe sõja vahel mõnevõrra vaiksemalt, kuigi sihikindlalt ja huvitavalt.

Võrukeelsus on silmatorkavam selle aja luules, aga see ei puudu ka proosas ning kohaliku geograafia ja keskkonna läbitunnetatud peegeldusi on võimalik leida nii siit kui sealt.

See kohalikkus avaldub eriti huvitavalt Karula vallast pärit Jaan Lattikul (1878 – 1967).

Õieti hakkab Lattiku looming tuntuks saama varem, kui Adson ja Jaik võru luulega debüteerida jõuavad – Lattik avaldas sajandi alguses jutukogu „Meie noored” (1907), mis leidis üldist tunnustust ja jäi nõnda ka Lattiku proosalaadi üheks peamiseks lähtekohaks edaspidi – samalaadset proosat leiab näiteks veel ta raamatutes „Minu kodust” (1921), „Mets” (1928).

Ta kirjutab edaspidi nii pikemat kui lühemat proosat, kuid tema eriliseks tugevuseks jääb just lühijutu žanr.

Lattiku jutustamisannet võiks võrrelda Oskar Lutsu omaga – mõlemad kasutavad dialoogides kohalikku kõnekeelt (Luts oli pärit Eesti idamurde alalt), mõlemad liiguvad lastekirjanduse ja täiskasvanute kirjanduse piirimail, mõlemad on hea huumoritajuga, mõlemad segavad väljamõeldist ja mälestusi, realismi ja nostalgiat, lastekirjandust ja täiskasvanute kirjandust.
 Lõppude lõpuks saavad mõlemad kirjanikud populaarseteks hoolimata sellest, et need ei vasta päriselt kirjanduslikele ideaalidele, mida kujundasid tollal rühmituse Noor-Eesti liikmed.

Lattikul on seejuures mõistagi ka erijooni: kui Lutsu huumori taustal kumab tihti nostalgiline igatsus, siis Lattik on teravama absurditunnetusega ning ta keskendub rohkem stseenile ning selle dramatiseerimisele.

Dramatiseerimine tähendab antud juhul ka seda, et Lattik armastab tõesti lahendada olukordi draamapäraselt ja proosatekstis on väga palju dialoogi.

Ka on paljudes Lattiku juttudes huumori ja absurdi allikaks lastemaailma ja täiskasvanute maailma erinevused ning nendest tingitud koomilised nihestused: näiteks lubab Värdi naiseks võtta selle tüdruku, kelle saapad talle sobivad („Esimene armastus”), lapsed mängivad pulmapidu, kus loomulikult ei saa puududa ka viin ja verelaskmine („Noorte soovid”), noor teejuht näeb teekonna kõige olulisema osana penisid („Teejuht”) jne.

Igatahes kinnitab see viimane lugu, et 19. sajandi alguse Võru maakohtu karmid hoiatused penide kinnihoidmise asjus polnud sada aastat hiljemgi piisavat mõjujõudu saavutanud.

Lattik töötas pikemat aega Viljandimaal pastorina, oli vahepeal ka Eesti Vabariigi Riigikogu liige ning minister, 1944. aastal läks ta Rootsi nagu paljud teisedki võru ja eesti kirjanikud ning jätkas seal raamatute kirjutamist, näiteks kirjutas ta pärast sõda memuaare, kuid ka ilukirjanduslikku proosat.

Mälestusainest oli juba ta varaseski proosas palju ning ka mälestuste kirjutamiseni jõudis ta õigupoolest.

Lattikust alates juurdus võru proosas tava kasutada võru keelt dialoogides ning kirjutada autoritekst eesti keeles – samamoodi teevad ka mitmed hilisemad kirjanikud.

See valik ei olnud juhuslik: eesti keel oli nagunii eelisasendis, kuid samas Võrumaa inimeste kujutamisel mõjus võru keel enamasti usutavamalt.

Ka ilmus siis ja edaspidigi üsna palju mälestuslikku proosat, kus võru keele võis aegajalt „sisse lülitada” kaugemate aegade meenutamine.

Lattiku pooleldi võrukeelseid jutte on hiljem ka uuesti välja antud, mõnedes neist, kus jutustajatekst on algselt eestikeelne, on seda tõlgitud ka võrukeelseks.

Teine tähtsam võru proosa klassik Lattiku kõrval on Juhan Jaik (1899 – 1948).

Jaik oli sündinud Sänna mõisas, varases nooruses elas ta omajagu seikluslikku elu, võttis osa ka Vabadussõjast ja hakkas siis 1920. aastatel eriti intensiivselt tegelema kirjandusega.

Varsti pärast luuledebüüti ilmusid ka ta kõige tuntumad proosaraamatud – kahes osas ilmunud „Võrumaa jutud” (1924 – 33).

Nagu ka Lattik, proovib Jaik kätt nii jutu- kui romaanikirjanikuna, rohkem tuntuks saavad mõned lühemad lood.

Nii Jaigil kui Lattikul on huvi kirjutada lastele ja lastest ning mõlemad kasutavad aegajalt eestikeelse teksti sees võrukeelset dialoogi.

Hoolimata sarnasustest esindavad nad kirjanduse kaht erinevat poolust: Lattiku lähtekohaks on enamasti realism ning see kuidas sündmused olid „päriselt”, Jaik seevastu on muinasjuttude jutustaja – ta teeb seda umbes samamoodi nagu vanasti rahvalaulik lugusid vestis, kuid lisab sellele moodsat uusromantilist kirjanduslikku stiili.

Nii teeb ta „Võrumaa juttudes”, aga ka edaspidistes juturaamatutes nagu näiteks „Kaarnakivi” (1931), „Tondijutud” (1936) ning nn Pombi-sari (1932 – 1934), raamatud, mis sai populaarseks nii laste kui täiskasvanute hulgas.

Mitmete lugude puhul ongi ebaselge, kas nad kuuluvad lastekirjandusse või mitte – kuid Jaigi pidamine ainuüksi lastekirjanikuks pole ka päriselt õige, sest muinasjutt võib ju olla adresseeritud täiskasvanule – nagu ta näiteks „Võrumaa juttudes” kipub olemagi.

Jaik on tuntuks saanud rahvapäraste õuduslugude jutustajana, tema lugudes liiguvad ikka ja jälle ringi tondid, paharetid, kodukäijad, vanapaganad, puugid jt vanadest muinasjuttudest tuttavad tegelased.

Jaik ei ole mitte päris esimene Eesti õuduskirjanik, aga ilmselt ta jutustamisanne on tinginud selle, et Võrumaad on hakatud pidama hämaramaks ja tondirohkemaks alaks kui muud Eestit.

Õigupoolest leiab neid muidki jooni ka nende salapäraste asjade seast.

Kirjandusuurija Hasso Krull on öelnud, et „kaarnakivi on Juhan Jaigi muinasjutuliste fantaasiate võti,”1 ning neid kaarnakivi tähendusi analüüsides on ta näidanud muuhulgas seda, et kuigi kaarnakivi on mingil moel tontide sugulane, on ta ülesanne juttudes siiski natuke midagi muud.
Kui kaarnakivi mõistlikult kasutada, saab temaga nii mõndagi ihaldusväärset korda saata.

Nii Lattik kui Jaik surid pärast Teist maailmasõda Rootsis, kuid Jaik – kes oli Lattikust noorem – suri tunduvalt varem ning nõnda jäi ka tema  kirjutamisaeg palju lühemaks.

Jaigi taasavastamine on leidnud aset just viimasel paarikümnel aastal.

Selle elava Jaigi-huvi mitmete seletuste juures võiks oletada, et Jaik muutunud samal kombel uuesti aktuaalseks nagu näiteks J.R.R. Tolkien maailmakirjanduses - midagi on neis sarnast.

Suuresti Lattiku ja Jaigi mõjuval eeskujul juurdus võru proosas tava kasutada võru keelt dialoogides ning kirjutada samas autoritekst eesti keeles – samamoodi teevad ka mitmed hilisemad kirjanikud.

See valik ei olnud mõistagi juhuslik: eesti keel oli nagunii eelisasendis, kuid samas Võrumaa inimeste kujutamisel mõjus võru keel enamasti usutavamalt.

Ka ilmus siis ja edaspidigi üsna palju mälestuslikku proosat, kus võru keele võis aegajalt „sisse lülitada” kaugemate aegade meenutamine.

Lattiku ja Jaigi eakaaslaste hulgas oli mitmeid võru kirjanikke, kellelt ilmus mälestusi või mälestustega seotud ilukirjandust – neist on silmapaistvamad Jaan Vahtra ja Richard Roht.

Richard Roht on Eestis tuntust pälvinud ühiskonnakriitilise proosaga ning loomade elu kujutavate juttudega, samuti sellega, et ta vekslite võltsimise pärast vangis istus.

Võru kirjandusega on ta otsemalt seotud mälestusraamatute kirjutajana (näiteks „Vana Võrumaa” (1934)).

Jaan Vahtra kirjanikukuulsus Eestis on ehk väiksem, aga tema tähendused võru kirjanduses mitmekülgsemadki.

Vahtra sündis Mooste vallas, varakult hakkas ta huvituma vanavara kogumisest ning 1905. aastal ilmus talt väike naljajuttude ja -laulude raamat „Setu nali” (1905), mis autori kinnitusel on setude suust setukeelsena kirja pandud.

Sajandi algupoolel haakus see üldise setu-huvi tõusuga, mille tulemusel üsna samal ajal ilmus setukeelset huumorit mitme kirjamehe vahendusel – noore Vahtraga samaaegselt tegeles sellega Schmalz.

Vahtra sai edaspidi tuntuks kunstnikuna, kuid jätkas ka kirjutamist, avaldades muuhulgas mälestusi („Minu noorusmaalt” I-III (1934 – 1936)) ja ka rahvapärimusi (näiteks „Ohvrikivi” (1937)).

Võru kirjanduse legendaarseks aineseks on saanud Jaan Vahtra kalalkäigud neist on kirjutanud Vahtra ise, aga ka teised kirjanikud.

Näiteks on Vahtra retkedest inspireeritud Karl Eerme (Ehrmanni) lühilood raamatus „Õngelatiga mööda Võrumaad” (1935), Vahtra kalalkäimisest on kirjutanud aastakümneid hiljem näidendi „Ah tsusku külh…” Kauksi Ülle, see lavastati esimest korda aastal 2000.

Inimeste elu kui kultuurilise tegevuse paiskas segi Eesti okupeerimine 1940. aastal ning sellele järgnenud sõjaaeg.

Suur osa literaate lahkus Eestist ning algas nende kirjanduslik tegevus paguluses täiesti uutes oludes.

Uutes ja raskemateski oludes pidid tegutsema need, kes jäid Eestisse – mõneks aastakümneks lahkneb eesti kirjandus kaheks iseseisvaks haruks, sisuliselt juhtub sama võru kirjandusega, kuigi õieti on 1940. ja 1950. aastatel väga raske mingit õiget kodumaist võru kirjandust märgatagi – kui ka keegi võru keeles kirjutas, pidi see toimuma salaja, sest kirjanduskeelena võru keelt enne 1960. aastaid ei tunnistatud.

Võru kirjandus jätkus väljaspool Eestit, mõistagi on muutunud olusid arvestades võimalik öelda, et algas võru kirjanduse uus järk, teisest küljest aga jätkatakse paguluses suuresti sedasama traditsiooni, mis oli välja kujunenud kodumaal – liiatigi kirjutasid seda kirjandust ka suuresti needsamad kirjanikud (eesotsas Lattiku ja Adsoniga), kes seda olid teinud enne sõda.

Mõningaid uusi jooni lisandub sel ajal võru luulesse, kuid proosapilt pakub suuresti neidsamu kvaliteete, mis varasemastki tuttavad: võru keelt on proosas vähe ja kui on, siis peamiselt dialoogides, eelistatult näitavad võru identiteeti mõned tekstid, millel on mälestuslik kallak.

Häid võru muinasjutuvestjaid Jaigi kõrvale vahetult pärast sõda ei tule, tavalisem on see, et jätkatakse realistlikus stiilis.

Sellistest kirjanikest väärib mainimist näiteks Peeter Lindsaar, kes oli sündinud Vastse-Antsla vallas ning elas pärast sõda Austraalias.

Lindsaar avaldas terve sarja romaane, kuid – nii nagu oli see juba varem proosas iseloomulikuks muutunud – osutuvad võru identiteedi seisukohalt huvitavamateks mõned lühemad jutud.

Eriti just paguluse varasemal perioodil välja antud jutukogudes „Vana hobune” (1950) ja „Koduküla” (1954) jätkab ta võru proosatraditsiooni, osaliselt oma juttudes ka võru keelt kasutades.

Pagulaskirjanduses paistavad ka silma mõned Võrumaalt pärit eestikeelsed kirjanikud, kelle loomingus on leitud hoiakuid ja teemasid, mis iseloomulikud võru kirjandusele.

Sellistest autoritest silmapaistvamad on kaks, kes mõlemad alustasid kirjutamist juba varem: Karl Rumor (kodanikunimega Ast) juba Noor-Eesti aegadel, Valev Uibopuu 1930. aastatel.

Karl Ast oli sotsiaaldemokraatliku partei üks asutajaid ning mõnda aega ka Eesti Vabariigi minister, pärast sõda oli ta Eesti konsul Brasiilias ning veetis pensionipõlve Kanadas ja USAs.

Kirjanik Rumorina jäi ta läbi aegade truuks uusromantilisele peenele stiilile, kirjutades peamiselt proosat, aga ka näidendeid.

Tema loomingu seosed Võrumaaga tulevad aga selgemalt esile just paguluses – ta on kirjutanud oma noorusest memuaarides „Aegade sadestus” I–II (1963–1965), lõunaeestilise elemendi ja võruliku keeletarvituse ootamatuid avaldusi võib leida tema ainukesest romaanist „Krutsifiks” (1960) puhul – selle raamatu aineseks on aga hoopis 20. sajandi algupoole äärmuslik usuliikumine Brasiilias.

Valev Uibopuu loomingus nii põnevaid keelelisi põrkumisi ette ei tule, ka otseselt mälestuste kirjapanemist pole tal palju, kuigi natuke siiski, näiteks on ta kirjutanud ka oma onust Richard Rohust.

Rohkem on nähtud Uibopuu seoseid võru kirjandusega mõne tema töö teemavalikus ja kujutamislaadis.
Tema pikematest töödest küünib esile psühholoogiline romaan „Janu” (1957), mis kujutab luutuberkuloosi käes vaevleva tütarlapse heitlust haigusega.

Lõuna-Eestiga omab tähenduslikke seoseid romaan „Keegi ei kuule meid” (1948) – siin on tegevuspaigaks väikelinn, milles võib ära tunda Valga.

Selle mitmekeelse linnakese tähendust võru kultuuri arengule ei saa alahinnata – mälestustes ja ilukirjanduseski paistab see tähendus kaalukamana silma kui näiteks Võru linna puhul, mis siis sest, et Valga linn pole ajaloolise Võrumaa piiridesse kuulunud.

Uibopuu Valga-pildist on hiljem kirjutanud Madis Kõiv, kes ühtlasi ka ise on mälestuslikuks proosaks muutnud oma kunagise Valga-kogemuse.

Lisaks Valgale, Petserile ja niivõrd-kuivõrd ka Võrule on Võrumaa jaoks olnud paratamatult läbi sajandite tähenduslik ka Tartu linn ning võibolla on ka iseloomulik, et kõige suurema Tartut kaardistava romaanisarja kirjutab paguluses Bernard Kangro – mees, kes samuti pärit Võrumaalt ja kes juba sõjaeelsegi loominguga kuulus lõunaeestilikku kultuuri.

Kangro on silmapaistev nii proosas kui luules ning mõlemas žanris on pärast sõda tegev ka võru kirjandusloo üks tähelepanuväärsemaid kirjanikke Raimond Kolk (1924–1992).

Kolk sündis Saru vallasekretäri peresse ja jõudis pärast Valgat veidi õppida ka Tartus.

Alates 1944. aastast elas ta Rootsis ja töötas mitmetes ametites, kirjutades raamatuid päevatöötöö kõrvalt.

Pärast sõda kuulus ta noorte eesti kirjanike rühmitusse Tuulisui, sellest on kirjutanud ta hiljem ka mälestusteraamatus „Tuulisui ja teised” (1980).

Selle raamatu täiendatud versioonist (1992) leiab samuti meenutusi koolilinnast Valgast.

Tuulisui aktiivsem tegevusaeg 1940. aastate teisel poolel oli noores pagulaskirjanduseski täis aktiivseid otsinguid.

Mingil moel oli tegemist taas „oma keele” otsimise ajaga nagu seda oli olnud ka Siuru ajajärk.

Kui selle aja otsinguile leidub eesti kirjanduses väga radikaalseidki lahendusi (näiteks Ilmar Laabani sürrealism), siis Kolk leidis oma stiili traditsioonilisemas võrukeelses loomingus.

Ta debüteeris luulekoguga „Ütsik täht” (1946), mis on kirjanduses umbes samamoodi tähislik nagu Adsoni debüüt kolm aastakümmet varem.

Tõsi, Kolga loomingus hakkas võrukeelne osa järk-järgult kahanema ja eestikeelne osa kasvama.

See on seletatav aktiivse võrukeelse ümbruse puudumisega, samas kui mingigi eestikeelne ümbrus Rootsis elades säilis.

Võru kirjanduse seisukohalt on niisiis eriti huvitavad ta varasemad luuletused, mis on avaldatud kahes esimeses kogus – pärast „Ütsikut tähte” ilmus „Kõiv akna all” (1952).

Kolk ei toonud küll radikaalset muutust sellesse luulelaadi, mis oli välja kujunenud ühelt poolt rahvaluule ja teiselt poolt Adsoni loomingu eeskujul – samas toob ta siiski juurde uusi jooni.

Võrreldes Adsoniga kombineerib Kolk teisel kombel ümber sentimentaalsust ja huumorit – elemente, mis esinevad mõlemal võru klassikul.

Kolga loomingus on sentimentaalsust vähem ja huumorit rohkem, kuigi nali on vaoshoitud.

Kolk on ka kuigivõrd napisõnalisem ning nõnda on üksiku sõna ja üksiku kujundi osakaal tema loomingus suurem kui Adsonil.

Märgatav osa Kolga luulest läheb liikvele looduselamustest ja hingeseisunditest, tal esineb ka palju värsivormis meenutusi, kuid tundub siiski, et enamasti on luuletuse kirjutamise motiiviks mingi konkreetne, olevikuga seotud emotsioon või mõte.

Terve sari võrukeelseid luuletusi on seotud religioossete elamuste ja motiividega („Kristuslats”, „Liide ja Maarja”, „Inglikuur”).

Kakskeelse kirjaniku puhul võib ka küsida seda, kas keelevalik sõltub teemast.

Jah, ilmselt Kolga luules sõltub – näiteks kirjutab ta poliitilist võitlusluulet pigem eesti keeles, aga mitte võru keeles.

Sellest hoolimata võib öelda, et Kolga loomingus väheneb võrreldes varasema kirjanduslooga teema ja keele ühemõtteline sõltuvus.

See sõltuvus on küllap siiski ilmsem Kolga proosas, sest võru keele osakaal on seal väiksem.

Kolk jätkab varasemas kirjanduses juurdunud tava kasutada ajuti eestikeelses tekstis tegelaste autentsuse loomise huvides võru keelt (nagu näiteks romaanis „Sulajää” (1958)), mis siis ühtlasi on ka üheks vahendiks Võrumaa olustiku ja õhustiku edastamisel.

Esteetilise huvitavuse seisukohast ei saa keelevalikul ega teemal olla ainumääravat tähendust – küll aga on arvatud, et Kolga anne on pigem lüüriline.

Kolga põlvkonnakaaslastest kirjutas arvestataval tasemel võrukeelseid värsse veel Räpinas pärit Kalju Ahven.
#Ta suri paraku noorelt Saksamaal kopsutiisikusse ega saanudki näha oma raamatu ilmumist, kakskeelne värsikogu „Kas mäletad?” (1956) ilmus postuumselt.

Eesti Vabariigis ning paguluses oldud aastate jooksul oli lõppkokkuvõttes ikkagi elavamat ja mitmekesisemat tegevust näha võru luules, paralleelselt sellega kujunes välja võru proosa traditsioon – sageli eestikeelne, kuid võru keele lisakõladest ja võru vaimust laetud.

Luules olid klassikalisteks kujunenud uusromantiline ja rahvalaululine stiil, proosa harunemist märkisid Lattiku ja Jaigi erinevad teed – ühtpidi realistlik lühiproosa, teistpidi folkloorse kallakuga muinasjutuvestmine.

20. sajandi esimese poole üks olulisi rööbiknähtusi oli suur huvi setu kultuuri vastu, mis aitas kaasa ka setu kirjanduse sünnile.

Setu ja võru kirjanduse vahel hakkas toimuma viljakas dialoog, nii tuli setu rahvuslikust liikumisest impulsse võru liikumisse ning ka vastupidi, samuti võib näha ka näiteks eelmänge võru draamakirjanduse sünniks just setu harus.

Need paljutõotavad kontaktid ja kirjeldatud loominguline tegevus lõigati katki Nõukogude okupatsiooni tulekuga 1940. aastal, millele järgnes sõda, sellega kaasnenud okupatsioonivõimude vaheldumine – kuni Nõukogude võim ennast alates 1944. aastast Eestis pikemaks ajaks kehtestas.
