Võro kirändüs katõ ilmasõa vaihel Eestin ja pääle Tõist ilmasõta pagulusõn

20. aastasaa algusas oll võro kirändüse kujunamine jõudman vahtsõlõ jakko. Selgempä tull taa vällä Edimädse ilmasõa peräotsan: 1917. aastagal läts Vinnemaal valla revolutsija, 1918. kuulutõdi vällä Eesti Vabariik, minka perrä tull kodosõda ja riigi ülesehitämine 1920. aastide algusan.

Paljo juhtu ni elon ku kirändüsen. Eesti kirändüsluun tiitäs taad aigu rühmitüse Siuru sünnügä, miä om tätsä ka võru kirändüse saisukottalt.
Esieränis paljo võro kirändüse tõusu märke om 1910. aastide lõpun ja 1920. aastidel.

Inne Siurut oll rühmitüs Nuur-Eesti toonu kirändüste vahtsõromantilidse stiili, miä sai eesti klassikalidse luulõ põhistiilis.
Siuru jakas Nuur-Eesti algatust, a kirändüste tull taal aol paljo vahtsõstuisi ni katsõtuisi.

Taa oll „ vahtsõ keele“ otsmise aig. Eesti kirändüse vahtsõnõ korgstiil sai paljo tävvendüst Lõunõ-Eestist – näites pruuvsõva mitma kiränigu tuvva eesti kiräkiilde lõunõeestilist n-lõpulist seenütlevät käänet.

Esieränis lõunõeestiline oll Siuru liikmõ Visnapuu Hendriku luulõkiil. Tä oll noorõmban iän mitmal puul Tartumaal ja Mulgimaal elänü ja ringi käünü.

Visnapuu oll ka üts uma ao katsõtusvalmimpi kiränikke.
Põnnev om taa, et katsõtusliku futuristligu kirändüse edimädse tutvustusõ tulõva õkva Lõunõ-Eesti kiränike kaudu. Väiku algatus taan tsihin oll jo ilmasõa algusan kogoteos „Moment“ (1913) ja „Roheline Moment“ (1914), kon kandvampist kirändüstegijist astsõva üles Henrik Visnapuu ja võrokõsõ Marie Heiberg ja Richard Roht.

Tast edesi läts futurism Villändimaa miihi kätte.
Siuruga ütel aol pruuvseva taan kätt Erni Hiir ja Alber Kivikas, illatsõmba paari aastakümne üts kõge avangardsõmpi kiränikke oll Paistu kihlkunnast peri Johannes Barbarus.

„Vahtsõ keele“ otsmine võisõ laheneda ka nii, et vahtsõl avastõti vana – olõ-i vast juhuslik, et kõnnõalutsõlõ aigu jääs nii võro ku mulgi luulõ vahtsõnõ nõsõmine.

Hendrik Adamson ast edimäst kõrd üles luulõkogoga „Mulgimaa” (1919), kats aastakka varrampa jõud edimädse kogoni „Henge palango” 20. aastasaa edimädse poolõ kõge tuntump võrokiilne luulõtaja, Siuru liige Artur Adson (1889 – 1977).

Timä edimädsele kogolõ tulli perrä „Vana laterna” (1919), „Roosikrants” (1920), „Kaduvik” (1927), „Katai, kibuvits nink kivi” (1928), „Pärlijõgi” (1931) jmt.

Perämäne päälkiri avitas Adsonit panda ka maakaardilõ – kuki tä sündü Tarton, elli tä latsõna Pärlijõõ veeren sugulaisi man – tedä om kutsut ka Sännä trubaduuris.

Paistus, et vahtsõ luulõkeele löüdmine vanan kohaligun keelen passõ püürdeaigõl naile auturitele, kiä esindivä jo uma loomu poolõst tavaperätsempä vaimu.

Adson oll säänestmuudu alalõhoitja vaim, kuki tä edimält kirotõt võrokiilne luulõ om eski veidükene liikvamp ja muutlitsõmb ku mõnõ illatsõmba eestikiilse teksti.

Kõge ülditsempä jakkas Adson eesti kirändüsest tutvat vahtsõromantilist stiili, a pand sinnä muidoki manu nii võroperälidsust ku adsonlidsust.

Õkva Adsoni värsse põhal kujondadi arvusamine taast, määne om võro luulõ – arvusaamise naksiva samm-sammult muutuma viil mitukümmend aastakka ildampa.

Adsonliku tava tunnussõ võissi olla eleegilidüs, idüllilidsus, sakõ mälehtüisi luulõhe pandmine, luuduslähküs, paigatruudus, kristligu motiivi ni mõnõvõrra ka õrn naljanuut.

Nimmatuist tunnussist mitma omma säändse, miä tulõva tegeligult ette jo inne Adsonitki mälehtüslidsen kodukottusõluulõn ja latsõpõlvõmeenutuisin.

Naide katõ vaihel om selle rassõ vaiht tetä, et Adsoni stiil naas mõotama ka tõisi kiränikke ni esieränis Adsoni näütel kujondõti arvusaaminõ taast, määntene om võro luulõ – arvusaamise naksi hillä-taasa muutuma allõs mitukümmend aastat ildampa.

Adson pruuk reeglinä uman luulõn selget rütmi ja riimi. A miä om viil pääle taa „adsonliku“ võro luulõ tunnusõs?

Naa tunnussõ võissi olla ellegilidsus, idüllilidsus, sakõ mälehtüisi luulõndamine, luuduslähküs, paigatruudus, kristlidse motiivi ni aig-aolt ka õrn naljanuut.
Nimmatuist tunnussist mitma omma säändse, miä tulõva tegeligult ette jo innegi Adsonit mälestüslidsen kodokotussõluulõn ja latsõpõlvõmeenutuisin.

Räppo vai Schmalzi laulõga võrrõldõn om Adsonil veidemb rämehüst ni pehmit kuuhkõlasid.

Adsoni luulõtuisist omma tuntumbas saanu ka mitma säändse, kos tegeläidsis latsõ - „Poisikene”, „Väiku sõsar vellega”, „Pärlijõgi” jmt. Nain om latsõs kihästünü uma mälehtüisin autur esi vai näge sis es latsi kõrvalt.

Tõisi Siuru kiränikega kõrvuisi säädin om Adsoni teemadõ ja stiile valik väiksemb, a taan tasu-i õnne hätä nätä – Sännä-miis mõistsõ löüdä stiili, kos tä es piä kõik aig hinnäst võrdlõma „suureesti“ kiränikega.

Niisõs es tegünä ka paljosuurt võigõlust Marie Underiga, kinkaga Adson oll abielon: Under esind taad aigu kõgeparembat ossa eesti luulõst, Adson kõgeparembat jaku võro luulõst.

Pääle luulõ om Adson kirotanu ka peris paljo näütemänge.

Na omma inämbüste eestikeelidse ja kõnõla-i Võromaast – selle om küsütävämp ka naide kuulumine võro kirändüslukku.

Võru draamast 20. aastasaa edimädsel poolõl om ültse veidü varra kõnõlda – taa kujunas 1980. aastide peräotsast pääle.

Määndsitki võro draamatava tegünämise kibõnit või tast sõski löüdä, säälhulgan Adsonilt – esieränis ehk timä näitemängust „Lauluisa ja kirjaneitsi” (1930). Taa päätegeläse Kreutzwald ja Koidula omma pantu kõnõlama ka võro keelen ja tegevus toimus sõs ka Võromaal.

1930. aastil teguts Adson tiatrikriitikuna ni tsensiirse filme, näites kiilden stseene ja teossit, miä tundusivä olõvat kuikumuudu kõlvatu.

Sõa lõpun lätsiva Adson ja Under Ruutsi, kos mõlõmba tegeli edesi ka kirändüsega – Adsoni illatsõmbast kirätüüst omma eriti huvitava mälestüse, minkast osa kõnõlasõ Võromaast.

Adson olõ-õs uma tegevüse korgaol mitte ainumb võrokiilne luulõtaja, a tõisist tiitümb.

Luulõn olliva Adsoni kõrval tuudaigu välläküündüvä viil Juhan Jaik ja Meinhard Aleksa, perämäne vahet 1937. aastagal nimme ja muutusi Enn Tuulingus.

Jaik tull kirändüste luulõkogoga „Rõuge kiriku kell” (1924), kon lövvüs nii eesti- ku võrokiilsit värsse.

Luulõga jakas tä ka ildampa, a tiitümbäs sai proosan – tuuperäst kõnõlami täst viil erälegi.

Meinhard Aleksa luulekogo „Tulease” (1931) om nisamatõ katskiilne, tan om avaldõt ka luulõtus „Sann“, miä ildampa sai rahvalaulus ja midä tavalidselt tuntas „Vana sanna“ nime all.

Peräst sõta tüüt Tuuling mitmal puul oppajana. Kuki tä kirot värsse ka vanõmban iän, sõs vahtsit luulõraamatit tä ämp es avalda.

Võrokiilset luulõt om katõ sõa vaihel veidü inämb ku aastasaa algusan, a numbrõline nõsemine olõ-i sõski väega suur.

Suuremb nõsemine ol tasõmõn ja ilmne tõsõssaamine kirotamise laadin.

Jälleki om võimalik löüdä võrokiilsele loomingulõ rüüpsit nättüisi Võromaalt peri eestikeelitside luulõtajite värsen – näites debütiirvä sonetikogodõga 1930. aastil Juhan Sinimäe ja Arbujite kampa kuulunu Bernard Kangro.

Sinimäe looming jäi väikukogotsõs, Kangro kirot tuudvasta paljo ni timän om mitmal põhjusal nättü ka võro vaimu edesikandjat nii kodomaal ku peräst sõta pagulusõn.

Luulõn and taas selge põhjusa kats tõsiasja.
Estes tuu, et Kangro pruuk uma loomingun sakõst perimuslist ainõst, millen om ka hämmär-müstilist kallõt – esieränis jovvulitselt om taa nätä timä kolmandan kogun „Reheahi” (1939).

Tõses om Kangro pühendänü tekste Võromaalõ – ütes mahukambas näütes om Roodsin kirotõt mälehtüslik luulõsari „Vana Võrumaa”.

Võro vaimu avaldusi om lövvet ka Kangro proosa- ni draamatekstest. Kauksi Ülle om tõlknu võro kiilde timä näütemängu „Hunt“, minka tegevüs toimus Karula kihlkunnan.

Võro kiilde ümbrepantu „Susi” (1991) ilmusi eräle raamatuna ni sai 1990. aastide algusan võro draamakirändüse sünnü(protsessi) loomuligus osas.

Võro kirändüse, eriti luulõ kujonamisele and 1920. aastil tugõva lisatõukõ seto rahvuslik heränemine.

Taalõ heränemisele and kirändüslitse vällündi Paulopriit Voolaine, kiä kirotas ka es setokiilset luulõt, a kinka väsümäldä takastkukkamisel ilmus „Seto lugõmik” (1922) ja ka taa lugõmigu tõne osa „Kodotulõ´” (1924).

Ernst Puusepa ümbrepandmisel ja Voolaise keelelidsel toimõndamisel ilmus taal aol Vahtsõ Tõstamendi nelä evangeeliumi tõlgõ seto keelen „Mii' Issändä Jeesusõ Kristusõ PÜHÄ EVANGEELIUM Matteusõ, Markusõ, Luukasõ ja Johannõsõ kirotõt” (1926). Nisamatõ tege Voolaine üten tõisi seto kultuuri iist võitlõjite ja uurjitega paljo är tuu nimel, et laemban kultuuriprotsessin olõs tiidvüstet seto lauluimäde - Miko Ode, Martina Iro, Hilana Taarka, Anne Vabarna jt – roll.
# Teno Kauksi Ülle näitemängulõ ”Taarka” (2004) om perämältnimmatu naist esieränis kuulsas saanu, a tähelepandmist väärvä ka tõse.

Esieränis põnõvas kujunas Anne Vabarna luumisviis: tä nakkas Voolaise puult etteant juhtnüüre perrä luuma pikembit lüroeepilisi tekste.
1927. aastal saa valmis seto eepos „Peko”. Taa pand kirja Anne vabarna poig, selle et laulik es kirotada es mõista.

Teos jäi pikäs aos käsikirja – anti vällä Soomõn allõs 1995. aastagal.

Voolaisele kuulus ka viil kolmõvaatuseline komöödia „Maajumala poig” (1933).
Taa tegevus toimus Lõunõ-Eestist vällärännänü nn Lutsi rahva maal.

Näidendi kiil om võro keele lähküne – ni et taa tükk om üts päämitsi iilkäüjit illatsõmbalõ võro draamakirändüsele.

Voolaise ja timägä köüdet inemiisi tegevüse üts tullõm om taa, et Kagu-Eestist tulõ küländ paljo umakiilsit tekste.

1920. aastil andva seto vällä lugõmikke, pandva eesti kirändüst ümbre seto kiilde, hoolitsasõ umakiilside suuri tekste olemanolu iist, toova rahvalaulu kirändüsmaastigule, otsva umalõ tegevusõlõ ammõtlikku tukõ, köütvä seto patriotismi hõimuliikmisega jne.
Osalidselt om toonanõ setodõ tegutsamise muud iinkujos säidsekümmend aastakka ildampa asõt löüdnü võro kultuuri vahtsõstsünnüle.

Võro keele süämealaga köüdet kiränige tiikund kirändüsen käü katõ sõa vaihel mõnõvõrra tassampa, kuki tsihikimmält ja huvitavalt.

Võrokiilsus tsuskas inämb silmä tuu ao luulõn, a taa olõ-i olõmalda ka proosan ni paigapäälitse geograafia ja keskkunna läbitunnõtõt piiglile säädümisi om võimalik löüdä ni siist ku säält.

Taa paigapäälsus tulõ eriti huvitavalt vällä Karula vallast peri Jaan Lattikul (1878 – 1967).

Õigehe nakkas Lattiku looming tunus saama inne, ku ku Adson ja Jaik võro luulõga debütiiri jõudva – Lattik avald aastasaa algusan jutukogo „Meie noored“ (1907), miä löüdse üldist laembat tunnustust.

Tä kirotas edespidi nii pikembät ku lühembät proosat, a timä hääs kimmüses jääs lühijutu žanr.

Lattiku jutustamisannet võiks võrrelda Oskar Lutsu omaga – mõlõmba pruukva katõkõneden paigapäälist kõnnõkiilt (Luts ol peri Eesti idamurdõ ala päält), mõlõmba liikva latsikirändüse ja täüskasunuide kirändüse piirimaie pääl, mõlemad on hea huumoritajuga, mõlemad segavad väljamõeldist ja mälestusi, realismi ja nostalgiat, lastekirjandust ja täiskasvanute kirjandust.
Lõppõ lõpus Saava mõlemba kiränigu populaarsõs tuust huulmada, et nä ei vasta periselt uusromantilidse kirändüskaetuse näüdüskujodõlõ kirändüslidsile ideaalele, midä kujundivä tuukõrd Nuur-Eesti rühmitüse liikme.

Lattiku jutukõnelamisandi saa kõrvusi säädi Oskar Lutsu umaga - mõlemba omma hää nalavaistuga, mõlõmba sekäse vällämõteldut ja mälehtüisi, rialismi ja nostalgiat, latsikirändüst ja täüskasunuide kirändüst – lõppudõ lõpus saava mõlemba kiränigu populaarsõs huulmalda tuust, et nä ei vasta periselt uusromantilidse kirändüskaetuse näüdüskujodõlõ.

Lattikul om tanman muiduki ka erijuuni: ku Lutsu nallatusõ takast paist sakõst läbi makõhallus igätsüs, sõs Lattik om terävämbä arolagõhustunnõtusõga ni tä keskendüs inämb stseenile ni taa dramatiirmisele.

Dramatisiirmine/draamavormi viimine tähendäs seol juhul ka taad, et Lattik armastastas tõteste lahenda asjalukõ draamaperätselt ja proosatekstin om väega paljo katõkõnõt. Nisamatõ om paljodõn Lattiku jutõn nalja ja arolagõhusõ lättes latsi ja täüskasunuide ilma esimuudu olõki ni naist tingit nalaka vildakusõ: näites lupa Värdi naases võtta taa titriku, kinka saapa telle passise („Esimene armastus”), latsõ mängvä pulmapito, kost muiduki puudu-i ka viin ja verelaskminõ („Noorte soovid”), nuur tiijuht näge tiikunna kõge ololidsembä osana? pinne(„Teejuht”) jne.

Egätahen näütäs taa perämäne lugu, et 19. aastasaa algusa Võro maakohto kõvakallõ hoiatusõ/ettehõigu pinne kinnihoitmise asjan olõ-õs sada aastakka ildampagi küländ mõjjo saa(vuta)nu.

Lattik tüüt pikembät aigu Viländimaa praavuskina, ol vaihepääl ka Eesti Vabariigi Riigikogo liigõ ni ministri. 1944. aastagal läts tä Ruutsi nigo paljo tõseki võro ja eesti kiränigu ni jakas sääl raamatide kirotamist – näites kirot tä pääle sõta memuaarõi, a ka ilokirändüslist proosat.

Mälehtüslist ainõst ol jo tä varratsõmbangi proosan ni ka mälehtüisi kirotamiseni joud tä jo kodomaal.

Lattikust pääle ai võro proosan juurõ ala tava pruuki võro kiilt katõkõnnõn ni kirotada auturitekst eesti keelen – nisamatõ tegevä ka mitma illatsõmba kiränigu.

Taa valik olõ es juhuslik: eesti kiil oll nigunii paremban saisun, a saman mõjjo võro kiil Võromaa inemiisi kujotamisel inämbüste usutavampa.

Sõs ja edespidigi ilmu peris päljo mälehtüslist proosat, kon võro keele võise aigaolt ”sisse tsusada” kavvõmbide aigõ meenutamine.

Lattiku poolõlde võrokiilsit juttõ om ildampa ka vahtsõst vällä ant. Mõneden, kon jutustajatekst om algsõlt eestikiilne, om taad ümbre pant ka võrokiilses.

Tõne tähtsämb võru proosa klassik Lattikuga kõrvusi om Juhan Jaik (1899 – 1948).

Jaik sündü Sännä mõisan. Varatsõn nuurusõn elli tä umajago roidõluslist/holotavat/laoskluslist ello. Käve ka Vabahussõan ja nakas sõs 1920. aastil esieränis jovvulidselt tegelämä kirändüsega.

Pia pääle edimäst luulõkoko ilmosivä ka tä kõge tuntumba proosaraamatu – katõn osan vällä tulnu Võrumaa jutud” (1924 – 33).

Nigu ka Lattik, pruuv Jaik kätt ni jutu- ku rumaanikiräniguna, a inämb tuntus saava mõnõ lühembä luu.

Ni Jaigil ku Lattikul om huvi kirotada latsile ja latsist ni mõlõmba pruukva aig-aolt eestikiilse teksti seen võrokiilset katõkõnõt.

Sarnatsuisist huulmalda esindäse nä kirändüse kattõ erinevät ilmaotsa: Lattiku lättekotussõs om inämbüste rialism ni tuu ,kuis sündmusa olli „periselt“. Jaik taadvasta om muinasjuttõ kõnõlõja – tä tege taad umbõs nisamatõ nigu vanast rahvalaulik lukõ jutust, a pand taalõ muudsat vahtsõromantilist kirändüslist stiili.

Nii tege tä „Võrumaa jutõn”, a ka edespiditsin juturaamatin nigu näites „Kaarnakivi” (1931), „Tondijutud” (1936) ning nn Pombi-sari (1932 – 1934), raamatu, miä saiva populaarõs nii latsi ku täüskasunuide siän.

Mitmide lukõ puhul saaki-ei arvo, kas nä omma latsikirändüs vai olõ-õi – a Jaigi pedämine õnneütsindä latsikirändüses olõ-i ka peris õigõ, selle et muinasjutt või jo olla adresseeritü ka täüskasunulõ – nigu tä näites „Võrumaa juttudes” tüküs olõmagi.

Jaik om tuntus saanu rahvaperätside hirmuslukõ jutustajana. Timä lugudõn liigusõ iks ja jälleki tsõõri tondi, saadanlasõ, kodokäüja, vanapagana, puugi jt vannust muinasjuttõst tutva tegeläse.

Jaik olõ-i mitte peris edimäne Eesti hirmuskiränik, a vaest om timä jutuand tingnü tuu, et Võromaad om naatu pedämä hämäräs ja tontõküllütsembäs alas ku muu Eesti.

Õigupoolõst löüd naid muidki juuni ka naide salaperätside asju siäst.

Kirändüsuurja Hasso Krull om ütelnü, et „kaarnakivi on Juhan Jaigi muinasjutuliste fantaasiate võti,”1 ni naid kaarnakivi tähendüisi analüüsin om tä näüdänü muuhulgan taad, et ku kaarnakivi om määndselgi moodul tontõ sugulanõ, om tä ülesannõ jutõn sõski tsutikõ tõistõ.
Ku kaarnakivvi mõistligult pruuki, saa timägä nii mõndagi ihalduslist kõrda saata.

Nii Lattik ku Jaik kuuli pääle Tõist ilmasõta Rootsin, a Jaik – kiä ol Lattikust noorõmb – kuuli tunduvalt varrampa ni nii jäi ka timä kirutamisaig paljo lühembäs.

Jaigi vahtsõstavastamine om toimunu õkva perämädsil paarikümnel aastagal.

Jaigi-huvi kõrral võissi olõtada, et Jaik om muutunu säändselsamal viisil aktuaalsõs nigu näites J.R.R. Tolkien maailmakirändüsen – midägi om nain üttemuudu.

Teno Lattiku ja Jaigi iinkujole ajje võro proosan juurõ ala tava pruuki võro kiilt katõkõnnõn ni kirutada saman auturitekst eesti keeli – nisamatõ tegevä ka mitma illatsõmba kiränigu.

Taa valik olõ-õs muiduki juhuslik: eesti kiil ol nigunii eenüsasõndin, a saman mõjosi uma kiil Võromaa inemiisi kujotamisel inämbüste usutavambalt.

Ka ilmusi sõs ja edespitengi peris paljo mälehtüslist proosat, kos võise aig-aolt võro keele „sisse tsusata“ kavvembide aigõ miildetulõtamine.

Lattiku ja Jaigi iäkaaslaisi hulgan oll mitmit võro kiränikke, kinkalt ilmu mälehtüisi vai mälehtüisiga köüdet ilokirändüst – naist olliva silmäpaistvamba Jaan Vahtra ja Richard Roht.

Richard Roht om/ol tuntust pälvnü ütiskunnakriitilidse proosaga ni eläjide ello kujotavide juttõga, nisamatõ taaga, et tä vekslide võltsmise iist pogrin istsõ.

Võro kirändüsega om tä õkvambalt köüdet mälehtüisiraamatide kirotajana (näites„Vana Võrumaa” (1934)).

Jaan Vahtra om kiränikuna Eestin vast vähämb kuulsamb ku Roht, a timä tähendüse võro kirändüsen mitmaplaanilidsembä.

Vahtra sündü Moostõ vallan Kaaru külän. Tä nakas maast madalast pääle huvvi tundma vanavara korjamise vasta ni 1905. aastagal ilmu talt väiku naljajuttõ ja –laulõ raamat „Setu nali” (1905), miä auturi väitel om setokõisi suust setokiilsenä kirja pantu.

Aastasaa algusan köütü taa ülditse setu-huvi nõsemisega, mille tulõmusal kae et samal aol ilmu setokeelist huumorit mitma kirämehe vahendusõl – noore Vahtraga tuulsamalaol tegel taaga Schmalz.

Vahtra sai edespidi tuntus kunstnikuna, a jakas ka kirotamist, avaldadõn muuhulgan mälestüisi („Minu noorusmaalt” I-III (1934 – 1936)) ja ka rahvaperimüisi (näites „Ohvrikivi” (1937)).

Jaan Võro kirändüse legendaarsõs aineses omma saanu Vahtra kalalkäügi – naist om kirotanu Vahtra esi, a ka tõse kiränigu.

Näites omma Vahtra käügest inspireerit Karl Eerme (Ehrmanni) lühkü jutu raamatun „Õngelatiga mööda Võrumaad” (1935). Vahtra kalalkäümisest om kirotanu Kauksi Ülle aastakümnit ildampa näütemängu „Ah tsusku külh...”, taa lavastõdi edimäst kõrda aastal 2000.

Inemiisi elo ku kultuurilidse tegevüse käänd pääpääle Eesti okupiirmine 1940. aastagal ni taalõ otsa tulnu sõda.

Suur osa kiräinemiisi pagõsi Eestist. Pagulusõn alas näide kirändüslik tegevüs tävveste vahtsiten olodõn.

Vahtsin ja viil rassembin olodõn pidivä tegutsama na, kiä jäi Eestihhe. Mõnõs aastakümnes lätt eesti kirändüs kattõ esisaisvalõ lehte. Sisolidselt juhtus sama võro kirändüsega, kuki õigele on 1940. ja 1950. aastil väega rassõ määnestki õigõt kodomaist võro kirändüst tähele pandagi. Ku kiäki ka võro keelen kirot, pidi taa toimuma vargusi, selle et kirändüskeelenä võro kiilt inne 1960. aastit es tunnistõda.

Võro kirändüs jakku vällänpuul Eestit. Muiduki om tõses saanu olosit arvõstõn võimalik üldä, et alas võro kirändüse vahtsõnõ jago, tõsest küllest a jakatas võõral maal suurõn luun taadsamma tavva, miä ol kodomaal vällä kujonu – liiatigi kirotivä taad kirändüst inämbüste naasama kiränigu (iinotsan Lattiku ja Adsoniga), kiä olliva taad tennü inne sõta.

Mõningit vahtsit juuni tulõ taadaigu ka võro luulehe, a proosapilt pakk suurõste naidsammu häädüisi, miä tutva varatsõmbastki: võro kiilt om proosan vähä ja ku om, sõs päämidselt dialoogõn. Eelistädült näütäse võro identiteeti mõnõ teksti, minkal om mälehtüsline kallak.

Häid võro jutussõkõnõlõjit Jaigi kõrvalõ õkva pääle sõta ei tulõ, tavalidsemb om, et jakatas rialistlidsen stiilin.

Säänsist kiränigest tulõs kimmäle är nimmada nöätes Peeter Lindsaar, kiä ol sündünü Vahtsõ-Antsla vallan ni eläsi pääle sõta Austraalian.

Lindsaar avald terve sara rumaanõ, - a nii nigu ol seo jo varramba proosan iseloomulidses saanu – osutusõ võro hindätiidvüse saisukottalt huvitavambas mõne lühkümbä jutu.

Esieränis paossinolõki varatsõmbal aojakul vällä ant jutukogodõn „Vana hobune” (1950) ja „Koduküla” (1954) jakkas tä võru proosatavva, osalidselt uma jutõn ka võro kiilt pruukin.

Pagolaskirändüsen paistusõ ka silmä mõnõ Võromaalt perit eestikiilse kiränigu, kinka loomingun om lövvet hoiakit ja teemasit, miä omma umatsõ võro kirändüsele.

Säänsdsist auturitest paistusõ kõge inämb silmä kats, kiä mõlõmba alostiva kirotamist jo varrampa: Karl Rumor (kodanikunimega Ast) jo Noor-Eesti päivil, Valev Uibopuu 1930. aastil.

Karl Ast ol sostiaaldemokraatliku partei üts asutajit ni mõnda aigu ka Eesti Vabariigi ministri, peräst sõta ol tä Eesti konsul Brasiilian ni pinsipõlvõn eläsi Kanadan ja USAn.

Kiränik Rumorina jäi tä läbi aigõ truus vahtsõromantilidsele piinüle stiilile, kirotadõn päämidselt proosat, a ka näitemänge.

Timä loomingu seosõ Võromaaga tulõva selgempä vällä paossinolõkil – tä om kirotanu uma nuurusõst mälehtüislidsen „Aegade sadestus” I–II (1963–1965), lõunõeestilidsi kibõnide ja võrolidse keelepruugi uutmalda avalduisi või löüdä ka timä ainumbadõsts rumaanist „Krutsifiks” (1960). Taa raamatu tsäsüs om aga hoobiski 20. aastasaa viirmüsline usuliikmine Brasiilian.

Valev Uibopuu loomingun nii põnevit keeleliidsi põrkumisi ette ei tulõ. Ka õkva sääntsit mälehtüisi kirjapandmist olõ-ei tel paljo, kuki veidükene sõski: näites om tä kirotanu ka uma unost Richard Rohust.

Inämb om nättü Uibopuu seossit võro kirändüsega mõne timä tüü teemavalikun ja kirotamislaadin.
Timä pikembist töiest küünüs esile psükoloogiline rumaan „Janu” (1957), miä kujotas luutuberkuloosi käen vaivlõva tütärlatsõ hiitlemist haigusaga.

Lõunõ-Eestiga om tähendüslitsin köüdüssin rumaan „Keegi ei kuule meid” (1948) – tan oma tegevuspaigas väikuliin, minkan või är tunda Valga.

Taa mitmakiilse liinakõsõ tähendüst võro kultuuri arengulõ saa-i alahinnata – mälehtüisin ja ilokirändüsengi paist taa tähendüs inämb silmä ku näites Võro liina puhul – mis tuust, et Valga liin olõ-ei aoluulidse Võromaa piire sisse kuulunu.

Uibopuu Valga-pildist om ildampa kirotanu Madis Kõiv, kiä üteliidsi om ka es mälehtüslidses proosas muutnu uma kunagidse Valga-kogõmusa.

Lisas Valgalõ, Petserile ja niivõrd-kuvõrd ka Võrolõ om Võromaa jaos olnu päsemäldä läbi aastasatu tähendüsline ka Tarto liin. Või-olla omgi loomuperäline, et kõge suuremba Tartut „kaardi pääle pandva“ romaanisara kirotas paossilollõn Bernard Kangro – miis, kiä om nisamatõ peri Võromaalt ja kiä joba uma innesõta loominguga kuulusi lõunõeestiliste kultuuri.

Kangro paist silmä nii luulõn ku proosan ni mõlõmban žanrin om peräst sõta tekev ka võru kirändüsluu üts tähelepanuväärsempi kiränikke Raimond Kolk (1924–1992).

Kolk sündü Saru vallasekretäri perrehe ja jõudsõ pääle Valgat veidü oppi ka Tarton.

1944. aastast eläsi tä Roodsin ja tüüt mitmin ammõtõn, kirutadõn raamatit päävätüü kõrvalt.

Perän sõta kuulusi tä nuuri eesti kiränikke kampa Tuulisui, taast om kirotanu tä ildampa mälestüisiraamatun „Tuulisui ja teised” (1980).

Taa raamadu tävvendet variandsist (1992) om kah mälehtüisi kooliliinast Valgast.

Tuulisui aktiivsemp tegevüsaig 1940. aastide tõsel poolõl oll noorõn pagolaskirändüsengi täüs aktiivsit otsingit.

Määndsengi mõttõn oll jälleki tegemist „uma keele“ otsmisega nigu Siuru aol.

Ku taa ao otsingile lövvüs eesti kirändüsen väega radikaalsit lahenduisi (näites Ilmar Laabani sürrealism), sõs Kolk löüdse uma stiili tavaperätsembän võrokiilsen loomingun.

Tä debütiirse luulekoguga „Ütsik täht” (1946), miä om kirändüsen umbõs niisamatõ tsihtmärk nigu Adsoni debüüt kolm aastakümmet varramba.

Tõtõ, Kolga loomingun nakas võrokeeline osa kõrd-kõrrast kokko kuiuma ja eestikiilne osa kasuma.

Taa om selletätäv elävä võrokiilse ümbrüse puudumisega, saman ku määneki eestikiilne ümbrüs Roodsin eläden kestse.

Võro kirändüse saisukottalt omma niisõs eriti huvitava ta varatsõmba luulõtusõ, miä avaldõt katõn edimädsen kogon – peräst „Ütsikut tähte” ilmus „Kõiv akna all” (1952).

Kolk es tuu külh otsuistavat muutust taadõ luulõlaati, miä om välla kujonu ütelt puult Adsoni loomingu iinkujol – saman tuu ta sõski manu vahtsit juuni.

Adsoniga võrrelden kombiniir Kolk tõsel kombõl ümbre hallõmiilsüst ja huumorit/nalja – kibõnakõisi, miä esinese mõlõmbal võro klassikul.

Kolga loomingun om vähämb hallõt miilt ja inämb nalja, kuki perämäne om vaonhoiõtumb.

Kolk om ka kukivõrd tsillosõnalidsemb ni nii om ka ütsiku sõna ja ütsiku kujondi osakaal timä loomingun suuremb ku Adsonil.

Tähelepantav jago Kolga luulõst lätt liikvele luuduselämuisist ja hingesaisunditest: tel tulõ ette ka paljo väsrivormin meenutuisi, a sõski tunnus, et inämbüste om luulõtusõ kirotamise motiivis määneki kimmäs, parhillöatsõ aokibõnaga köüdet tunnõ vai mõtõ.

Terve sari võrokiilsit luulõtuisi om köüdet religioosside elämuisi ja motiivega („Kristuslats”, „Liide ja Maarja”, „Inglikuur”).

Katskiilse kiräniku puhul võip ka küssü taad, kas keelevalik sõltus teemast.

Jah, arvada või, et Kolga luulõn sõltus – näites kirotas tä poliitilist võigõlusluulõt innembä eesti, a mitte võro keelen.

Taast huulmada või üldä, et Kolga loomingun vähänes varatsõmba kirändüsluuga võrrõldõn teema ja keele ütemõttõline sõltuvus.

Taa sõltuvus om külh sõski selgemp Kolga proosan, selle et võro kiilt om sääl vähämb.

Kolk jakkas varatsõmban kirändüsen juurõ ala ajanu tavva pruuki aig-aolt eestikiilsen tekstin tegeläisi autentsusõ luumise huviden võro kiilt (nigu näites rumaanin „Sulajää” (1958)), miä om sõs üteliidsi ka ütes vahendis Võrumaa olostigu ja õhustigu edesiandmisel.

Esteetilidse huvitavuse saisukottalt saa-i keelevalikul ega teemal olla ütte määrävät tähendüst – külh om arvat tuud, et Kolga and om innembi lüüriline.

Kolgaga ütest põlvõst inemiisist kirot tasõmal võrokiilist värsse viil Räpinäst peri Kalju Ahven.
#

Eesti Vabariigin ni paossin oltu aol ol lõppkokkovõttõn iks elävämpä ja mitmakesitsempä tegevüst nätä võro luulõn. Taaga rüüpselt kujusi vällä võru proosa traditsioon – sakõst eestikiilne, a võro keele kõlast ja võro vaimust laaditu.

Luulõn olliva klassikaliidsis kujunanu vahtsõstromantilne ja rahvalaululine stiil, proosa haronamist märksevä Lattiku ja Jaigi ummamuudu tii – üttepiten tõsieloline lühküne proosa, tõistpiten rahvaluulõlidse kaldõga jutussõkõnelamine.

20. aastasaa edimädse poolõ üts ololiidsi rööbiknättüsi ol suur huvi seto kultuuri vasta, miä avit üten ka seto kirändüse sünnüle.

Seto ja võro kirändüse vaihel nakas toimuma villäkas dialoog – nii tul seto ravuslidsest liikmisest toukit võro liikmiste ni vastapiten, nisamatõ või nätä ka näütüses iilmänge võro draamakirändüse sünnüs õkva seto haron.

Na paljotõotava kokkoputmise ja kireldet loominguline tegevüs lõigati katski Nõvvukogodõ okupatsiooni tulõkiga 1940. aastagal, minkalõ tull pääle sõda ja taaga ütenkäünü anastajidevõimõ vaeldumine – nikagu Nõvvukogodõ võim hinnäst 1944. aastast pääle Eestin pikembäs aos kehtest.
