Suur Must Pini ja indiaanlaisi salahus

Poiss võtt Suurõ Musta Pini üten indiaanlaisi mängmä.
Nä säädvä telgi üles, tegevä tuld ja meisterdäse vibu.
Sõs käävä nä jõõn tsuklõman ja üts vibu lätt vooluperi är.

Indiaanlasõ omma vapra ja näil om uma salahus kah, tiid poiss.
Nä otsva tõisi indiaanlaisiga karbi ja pandva sinnä vanapagana hamba kujoga kivi, haukasulõ, miä om väega tuvisulõ muudu, üte tühä tsirgupesä ja kirä.
Inne ku indiaanlasõ karbi egäveses kinni pandva ja maaha matva, lugõ poiss kirä ette: "Taa karbi seen om suur salahus, midä või vällä kõnõlda alles päält kolmõpääväst vaivamist.
Egävene hukatus satas tuu õnnõtu henge pääle, kiä salahusõ varramba är ütles."

Suur Must Pini ei saa sukugina arvu, kuis saava vanapagana hamba kujoga kivi, haukasulg, miä om väega tuvisulõ muudu, tühi tsirgupesä ja kiri hindän ülepää määnestki salahust käkki.
Kõrralik maa sisse kaivõtu kunt – tuu om tõnõ asi.
Egäs juhus kaib pini uma salahusõ maa sisse karbikotussõst kavvõmbal.
Kats salahust ei tohi tõnõtõsõlõ ja naidõ tiidjäile hukatust tuvva.

Suur Must Pini ja inemise puu

Mõtsan kasus pallo puid, a ütte pidä inemine umas.
Tuu om harilik kuus.
Õnnõ perädü suur ja vana.
Tõnõkõrd käü inemine tuud puud kaeman.
"Tere, mu puu," ütles inemine ja kallistas puud.
Puu vasta ei kõnõlõ, sais õnnõ rahuligult üte kotussõ pääl ja lask hinnäst kallista.
"Aituma, mu puu, sullõ om hää küllä tulla," ütles inemine är minnen, "ma tulõ tõnõkõrd jäl."

A ütskõrd, ku pini ja inemine puulõ küllä läävä, om puu kaonu.
"Puu om kotost är lännü," mõtlõs pini.
Tä käü inemisega järve veeren är ja tagasi tullõn om puu jäl uma kotussõ pääl olõman.
"Kuis ma sinnu kül inne üles es lövvä?" küsüs inemine ja kallistas puud.
