Võru kirjandus Eestis Nõukogude võimu ajal

Võru kirjandus, mis pärast sõda Eestis tehti, pole oluliselt mahukam, kui see, mis sündis paguluses.

Samas olid eriti just Eestis tingimused loominguga tegelemiseks järsult muutunud ning see tõsiasi tingib ka selle, et Eesti NSVs alustatakse kirjandusloo uut järku, samas kui võru kirjanduse pagulasharu liitub otseselt varasema kirjanduslooga.

1940. ja 1950. aastatel oli võrukeelne kirjandus trükisõnas peaaegu olematu – heal juhul võis kõne alla tulla rahvaluuleteksti omakeelse (või osaliselt omakeelse) versiooni trükkimine.

Selles situatsioonis omandasidki mõned pärimustekstid tähtsama kirjandusliku funktsiooni kui mõnel muul perioodil – näiteks ilmus 1959. aastal kogumik „Marjakobar ja teisi setu muinasjutte”, kus redigeerimisel oli eestikeelsesse teksti nimme sisse jäetud mõningaid lõunaeestilisi jooni.

Võru keele tarvitamisvõimalused olid piiratud ning kirjandust kontrollis poliitiline tsensuur – see tingis ka mingil moel võru kirjanduse „kadunud põlvkonna” tekkimise.

Juba enne sõda oli võru kirjandusest innustust saanud rida noori, kes sellel ajal veel raamatuid ei jõudnud avaldada –pärast oli see aga muutunud juba võimatuks.

Nende „kadunute” taasleidmine algas 1960. aastatel, mil tsensuur muutus pisut leebemaks, eesti kirjanduses algas uus otsinguline periood ning veidigi mõeldavamaks muutus võrukeelse loomingu avaldamine.

Kirjanike ja kirjanduse uuestileidmine oli siiski vaevaline ja tõsisem arusaamine võru kirjanduse kandepinnast tekkis alles 1980. aastate lõpul võru kultuuri suure uuestisünni käigus.

Enne seda oli „kadunutest” jõudnud avalikkuse ette Osulast pärit Rihhard Iher, kellelt ilmus võrukeelne luulekogu „Kassimärss” (1980).

Kirjaniku käsikirjadesse jäänud loomingut on pärast kirjaniku surma trükki toimetanud tema tütar kirjanduskriitik Leili Iher.

Rihhard Iher jätkab suhteliselt kindlakäeliselt neid traditsioone, mis olid enne sõda välja kujunenud, ta on loomingus tugev looduslüüriline alge, mõnikord on tal ka kaasakõlamist vemmalvärsliku laulustiiliga.

Ta eakaaslastest on veidi hiljem luuletajatena jõudnud avalikkuse ette Johannes Siska ja Enno Piir.

Algatava tähendusega on eriti Piiri metsavennaluule – ta kirjutas võrukeelseid värsse 1940. aastatel metsavennaks olemise päevil ning ka hiljem ning tema loomingu kaudu tuli võru luulesse juurde poliitilisust ja võitluslikkust.

Piir on juba 1930. aastatest peale olnud ka aktiivne kodu-uurija ning kohaliku kultuuri edendaja.

Selle põlvkonna üks mitmekülgsemaid võru kirjanikke on Voldemar Raidaru, kes alustas juba varakult eesti noorsookirjanikuna, kuid kelle võrukeelne looming on esile tõusnud märksa hiljem, peamiselt alates 1990. aastatest.

Raidarult on ilmunud luulekogud, „Tähevankrin” (2001) ja „Soneti” (2004).

Raidaru on kirjutanud ka draamatekste, muuhulgas osaledes võrukeelsete näidendite võistlusel.

Siiski on tema suurim panus olnud võru proosa kujunemislukku, siin on mainimist väärt noorsooraamat „Hõbelusikad” (1998), kus kasutatakse eestikeelses tekstis võrukeelset tegelaskõnet, ning mälestuslike lühilugude kogu „Mo süämen ja meelen” (1996).

Raidaru on ka üks esimesi kirjanikke, kelle loomingus saab lapsepõlvelinnana elavaks Võru linn.

Raidaru teeb tähelepanuväärseks muhe jutustamisoskus võru keeles.

Tema põlvkonnast on mälestusi kirjutanud mõni teinegi Võrumaa kirjanik, näiteks Julius Ungru on avaldanud lapsepõlvemälestusi Paganamaalt.

See põlvkond on aga enamjaolt oma panuse kirjandusse juba andnud, viimatinimetatud kirjanikke pole praegu enam elavate seas, ehkki mõnedki raamatud on ilmunud hiljuti.

On iseloomulik, et võrumaine taust muutub mitmel kirjanikul tähtsaks alates 1960. aastatest või veel hiljem.

1960. aastate suured muutused eesti kirjanduses olid kindlasti üks teguritest, mis aitasid identiteedileidmisele kaasa.

Tollal oli taas kord päevakorras „uue keele” leidmine ja mida aeg edasi, seda rohkem on siin ka „uue leidmist vanas” – näiteks siis ka Lõuna-Eesti traditsioonides.

Nõukogude ideoloogilise surve vastukaaluks tugevneb 1960. aastate teisel poolel paikkondliku identiteedi otsimine – tõsi, võrukeelsete raamatute avaldamislainet siis veel ei teki, kuid laiemalt lõunaeestilise loomingu puhang küll – eriti paistab siis silma mulgi kirjanduse (Eha Lättemäe, Nikolai Baturin) ja tartu kirjanduse (Mats Traat) tõus.

Selleaegsetest juhtivatest eesti kirjanikest on võrukeelset luulet kirjutanud peamiselt Ain Kaalep ja Jaan Kaplinski, mõningaid põikeid Lõuna-Eesti keele- ja meeleilma on ka Hando Runnelil, kes just sellel ajal eesti kirjanduses algatas laiema tagasipöördumise rahvalaulupärasesse stiili.

Kujunemistaustade poolest kuulub sellesse kirjanduslikku põlvkonda ka võru kirjanduse üks keskseid nimesid Madis Kõiv, kuid trükisõnas tulevad tema etteasted kirjanikurollis hiljem kui teistel, seega on teda – hoolimata sünniaastast – põhjust pidada uuema aja võru kirjanikuks.

Ain Kaalep on õigupoolest pärit Tartust eesti kirjakeelt kõnelevast perest, kuid õppis ära võru keele, kirjutas võrukeelset luulet, koondades selle hiljem luulekogusse „Haukamaa laulu’” (1999).

Kaalepi tulemine võru kirjandusse kuskilt „kõrvalt” on erandlik, kuid samas on selles ilmekat tõendust, kuidas võru kirjandus oli hakanud elama omaette iseseisvat elu.

Kaalep on kirjutanud oma võru kirjanduse juurde jõudmisega seoses: „Võib-olla isegi viidata aastale 1931, kui juba mõnda aega lugeda osanud poiss läbi luges elu esimese raamatu, milleks oli Jaan Lattiku „Meie noored”, ja lausa vaimustunud oli võrukeelsetest dialoogidest?”

Hiljem ise kirjanikuks hakates Kaalep uuel kujul läbi mänginud ka võru kirjanduse alguse – ta on edasi arendanud 17. sajandist pärit „Pikse palvet” ning kirjutanud oma „Pikse litaania”, ühe mõjuvama luuletuse võru kirjanduses, mis on laiemalt tuntuks saanud Veljo Tormise kooriteose „Pikse litaania” kaudu.

Jaan Kaplinski on võrukene ema poolt, isa oli tal poola päritolu Tartu Ülikooli õppejõud.

Kaplinski pole seni läbinisti võrukeelset raamatut avaldanud, kuid ta on kirjutanud terve sarja võrukeelseid luuletusi, mis kuuluvad kindlasti võru kirjanduse paremikku ning mis valmistavad ette ka võru kirjanduse esteetilist mitmekesistumist 20. sajandi lõpul.

Nii näiteks on Kaplinski kirjutanud 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses võrukeelseid vabavärsilisi luuletusi, millel ühelt poolt on tugev looduskeskne, teisalt vaatlev-filosoofiline kallak („Väläh om suur tuul” jt).

Võib arvata, et enne Kaplinskit sellist laadi võrukeelseid värsse eriti polnud olemas.

Kaplinski on jätkanud võrukeelse luule kirjutamist ka 21. sajandil ning on näiteks eksperimentaalselt kasutanud lõunaeestilise värvinguga tegelaskõnet ulmejutus „Loojak Hiiumaa rannal”.

Uuemal ajal on Kaplinski pidanud mitmekeelset blogi „Ummamuudu“ (http://jaankaplinski.blogspot.com/), kus ta aga väldib eesti kirjakeelt ja eelistab kirjutada kas inglise või võru keeles.

Kaplinski keeletarvitus sisaldab endas siis ka alternatiivi eesti ametlikule keeleideoloogiale, sihilikku lahknemist „suureestlusest”.

Mitmesuguseid teisitiolemise soove tekib kirjanduses eriti palju 1960. ja 1970. aastate vahetusel ning nende alternatiivsete otsingute üks väljundeid on mõnel juhul ka Lõuna-Eesti keelevariantide kasutamine.

Üheks märkimisväärsemaks underground-poeediks ning maarahvale toetuva ideoloogia levitajaks saab sellel ajal Kalle Istvan Eller, kes Nõukogude Eestis raamatuid ei avaldagi, tema selleaegsed luuletused koondatakse hiljem kogusse „Bärsärk” (2001), kus leiduvad ka mõned võrukeelsed tekstid.
Eller liikus 1960. aastatel Tartu kultuuri- ja ülikooliringkondades, töötas õpetajana, kuid tagandati ametist, sest ta oli seotud dissidentliku liikumisega.

Sisepagulase rolli sattununa kolis Eller 1970. aastate alguses Karulasse – see kolimine ja lahkulöömine ametlikust kultuurist sai ka omamoodi tõenduseks selle kohta, et ideoloogia, mis kutsub „tagasi juurte juurde”, on elluviidav igapäevaseski elus.

1960. aastate noore põlvkonna jaoks oli võru kirjandusega tegelemisel seega mitu võimalikku motiivi: see võis olla kodumälestuste väljendus, seda võis soosida eriline kodulooline või keelealane huvi, aga üha enam võis võru kirjanduse viljelemisel olla motiiviks ka alternatiivsustaotlus.

Eriti jõudsalt jätkus kohalikus keeles luule kirjutamine, sellest hoolimata, et ametlik kirjastamispoliitika taolise loomingu vormimist raamatuteks ei soosinud.

Näiteks on kahe sõja vahel sündinud võru literaatidest kirjutanud luulet näiteks ka Heino Sikk (pseudonüümiga Reinhold Salu), Kristjan Võsoberg, Amanda Feigenbaum, Ado Kisand, Ants Linnutaja, Silvia Nagelmaa (Silvia Salo) – viimane on tuntumaks saanud kirjandusuurijana nagu ka tema Võrumaalt pärit elukaaslane Abel Nagelmaa.

Setu harust sai eriti tuntuks Paul Haavaoks, kes oli küll peamiselt eestikeelne kirjanik, kuid samas tugeva paigatunnetusega, mis eriti hästi avaldub tema looduslüürilistes värssides.

1970. aastatel ja 1980. aastate esimesel poolel väga suuri muutusi võru kirjandusse ei tule: senine kirjutamislaad üldiselt jätkub, endiselt on võru proosat tunduvalt vähem kui luulet ning loomulikult jätkavad kirjanduslikku tegevust ka mitmed varem alustanud kirjanikud.

Sellel ajal on kirjanduse kogupildis keskse tähtsusega vanade traditsioonide hoidmine, võru kirjandusloo uut faasi hakkab aga toetama see, et traditsioonid ei katke ka mitte sõjajärgses põlvkonnas – tulevad juurde mõned uued kirjanikud, põhiliselt luulesse, kuid mõne tegevusala on ka laiem.

Ajakirjanduse veergudele jääb sellel ajal Aili Naruski looming, huvitavaid võrukeelseid luuletusi kirjutab Vallo Patrason, kes aga noorelt sureb.

Enne uute aegade saabumist raamatuid avaldanud autoritest on silmapaistvamad Aivo Lõhmus ja Lembit Kurvits.

Lõhmus on luulet avaldanud õige mitmes keeles – põhiosa loomingust on eestikeelne, kuid ta on kirjutanud ka ühe soomekeelse luulekogu ning avaldanud ka võrukeelseid luuletusi.

1980. aastate teisel poolel oli Lõhmus koos Madis Kõivuga alusepanija võru näitekirjandusele.

Kurvitsa luule on samuti suurelt jaolt eestikeelne, kuid Põlvamaa kodumaastikud omavad ta loomingus tähtsat rolli ning eeskätt just varasemast, 1970. ja 1980. aastatel kirjutatud luulest leiab ka sarjakese huvitavaid võrukeelseid tekste.

Tema lühiproosa on kokku kogutud raamatusse „Vanad soome saapad” (1997), kus tuleb ette samuti tunnusjooni, mis sobivad võru kirjandusega.
