Võru kirjanduse taassünd

Eesti Vabariik taastatakse 1991. aastal, kuid kultuurilised ja poliitilised liikumised algavad varem ning algavad seejuures ka tormiliselt ajaloolise Võrumaa aladel.

Võru kultuuriliikumise formaalseks algusmärgiks võiks olla Võru Keele ja Kultuuri Fondi asutamine 1988. aastal, kuid mõistagi eelnes sellelegi eellugu nii seltsielus kui kirjanduses.

Edasises arengus on võru kirjanduse käekäiku väga tugevalt mõjutanud Võro Instituudi asutamine 1995. aastal ning riikliku programmi „Lõunaeesti keel ja kultuur” käimalükkamine 2000. aastal – need ettevõtmised annavad senisele tegevusele ametlikuma raamistuse ning materiaalset tuge.

Võru kirjanduse uuestisünd kitsamas mõttes tähendab uute kirjanike, tekstide, raamatute ja kirjandusürituste järsku lisandumist, kuid samas on tegemist ju ka laiema, kirjanduse piire ületava kultuuriliikumisega.

1980. aastate teisel poolel muutub aktuaalseks võru keelega tegelemine, märkimisväärne roll on tollal Kalle Elleri ja Kaido Kama keelepoliitilistel seisukohavõttudel ning Eesti Muinsuskaitse Seltsi keeletoimkonna asutamisel, samuti Võru Vaimu Seltsi ja Tallinna Võru Seltsi asutamisel.

Aktiivne tegevus jätkub 1990. aastatel ja uue sajandi alguses, elavneb kohalike seltside, laulukooride ja ansamblite tegevus, hoo saab sisse võrukeelne teatritegemine, regulaarseks muutub võru-setu kalendrite väljaandmine, sihipäraseks muutub võrumeelse ajakirjanduse tegevus.

Kirjanduse seisukohalt on märkimisväärne roll aastatel 1989–2007 ilmunud kultuurilehel „Viruskundra”. Alates 2000. aastast ilmub võrukeelne „Uma Leht”. 1999. aastat tähistati võru kirjanduse aastat, mis aitas elavdada kirjanduslikku suhtlust ning keskendada kultuurielu kirjanduse ümber.

Kui üheks võru kirjanduse taassünni taustaks on võru identiteedi uus virgumine ning selle avaldused, siis nähtustele annavad teise  tausta uuenduslikud liikumised eesti kirjanduses 1980. aastate teisel poolel ja 1990. aastatel – sel ajal ilmub palju uuenduslikku, eksperimentaalset ja „mitmehäälset” kirjandust.

Kirjandusuuenduse üheks mootoriks on sel ajal rühmitus Hirohall ning selle „katusorganisatsioon” Eesti Kostabi-$elts – võru kirjanikest kuulub neisse ühendustesse Kauksi Ülle.

Kostabi-$eltsi liikmed hakkavad kuulutama uut etnofuturistlikku kultuuri- ja kirjanduskäsitust ning see annab impulsse võru liikumisele samamoodi nagu ka teiste väikeste soome-ugri rahvaste kultuuriprotsessidele – etnofuturismi loosungid osutuvad hõimuliikumise kontekstis edukateks ilmselt seetõttu, et kuulutatakse uue ja eksperimentaalse kunsti ühendamist põliste „etno”traditsioonidega.

Võru kirjanduse taassünnis on sümboolse tähendusega 1987. aasta – siis ilmub mitmeaastase vaheaja järel kaks võrukeelset ilukirjanduslikku raamatut, ühe autoriks Kauksi Ülle, teise autoriteks Madis Kõiv ja Aivo Lõhmus. Eriti just Kauksi Üllest ja Madis Kõivust kujunevad võru vaimuliikumise juhtkujud.

Madis Kõiv (s. 1929) tuli eesti kirjandusse hilinemisega ja alguses ka tagant tõugatuna teiste kirjanike poolt, kellega ta koostööd tegi – enne Aivo Lõhmust jõudis ta ühiseid tekste kirjutada koos Hando Runneli ja Vaino Vahinguga – kirjanikega, kellel on samuti seoseid Lõuna-Eestiga.

Kõiv on sündinud Tartus, kuid ta suguvõsa on Võrumaalt ning osa lapsepõlvestki veetis ta neil aladel, mis jäävad Tartust lõuna poole.

Kõiv töötas pikemat aega füüsikuna, tegeledes selle kõrvalt kirjanduse ja filosoofiaga.

Põhiosa Kõivu filosoofilistest tekstidest on eestikeelsed, kuid ta on siiski üks esimesi, kes on algupärast filosoofilist mõtlemist taotlenud ka võru keeles.

Võru kirjandusloos sai teedrajavaks koos Aivo Lõhmusega kirjutatud näidend „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl”, mis ilmus 1987. aastal trükist ja mis lavastati 1993. aastal.

Lavastusest tehti aasta hiljem ka televersioon.

Nagu pealkirigi ütleb, räägib näidend ajast, mida kumbki autor ei saanud isiklikult mäletada, kuid mis siiski oli Kõivu jaoks elav perekonnapärimuse kaudu – perekonnalooga ja oma elulooga näidendeid on ta kirjutanud teisigi.

Just selliste näidendite hulgas on Kõivul neid, mis selgemini kuuluvad võru kultuurisfääri.

1998. aastal lavastati „Vanemuises” näidend „Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga” (näidendi algne pealkiri on „Jutuajamisi tädi Emmaga”), lavastajaks Ain Mäeots, kellest on saanud võrukeelse näitekirjanduse üks järjekindlamaid lavaletoojaid.

Tegemist on ühe naise looga, aga samas on „lugu”  katkeline ja unenäoline – nagu Kõivu teosed sageli.

Võru vaimu kehastumist on nähtud ka tema näidendites „Küüni täitmine” (1978, koos Hando Runneliga) ja „Peiarite õhtunäitus” (1997), mis on eestikeelsed. „Peiarite õhtunäituse” algidee pärineb õieti küll soome ainestikust, selle lavaletooja oli Kõivu „ihulavastajaks” peetud Priit Pedajas.

Kõivu tekstiloomingu teine kese asub proosas ja Kõiv on ka praeguse seisuga kõige mahukama võrukeelse kirjandusteose kirjutaja.

See väide on tinglik seetõttu, et Kõivu raamat „Kähri keŕko man Pekril” (1999) on teine osa tema mälestustesarjast „Studia memoriae”, seega pole tegemist ilukirjandusega kitsas mõttes.

Samas on tegemist selliste mälestustega, mida varem ei eesti ega võru kultuuris pole õieti olnud – tegemist on „mälu uuringutega”, mis ühelt poolt lähenevad filosoofiale, teiselt poolt on aga tihedas suguluses selle stiiliga, kuidas Kõiv on näiteks kirjutanud eestikeelseid romaane.

Mälestustesarja ümberlülitused ühelt keelelt teisele on seotud paikadega, millest räägitakse – niisiis on kohavaim ja keel Kõivu teostes otseses seoses.

1980. aastate noortest kirjanikest tõusis esialgu esile vaid Kauksi Ülle (Ülle Kahusk, s. 1962) ning jäi mitmeks aastaks suveräänseks valitsejaks võru luules.

Alates 1990. aastate teisest poolest on ta loomingusse lisandunud järjest rohkem ka proosat ning draamat – kõikidel aladel on ta senimaani üks peamisi võtmefiguure võru kirjanduses, kuigi samal ajal on tema kõrvale tulnud ka mitmeid teisi omanäolisi võru kirjanikke.

Kauksi Ülle on sündinud Võrus, kuid elanud lapsena mõnda aega Saarlasõ külas ning liikunud sellesama Pärlijõe ümbruses, kus kasvas üles Artur Adson.

Tartus õppis Kauksi Ülle ajakirjanikuks ning ühines siin nii Hirohalli rühmituse kui ka selle võru haritlaste seltskonnaga, kellest sai võru liikumise tuumik.

Kauksi Ülle on töötanud Tartus sihtasutises Fenno-Ugria, mis tegeleb soome-ugri hõimukontaktide edendamisega.

Viimastel aastatel on kirjanik elanud Setumaal.

Kauksi Ülle esimene raamat kandis pealkirja „Kesk umma mäke” (1987), järgnesid „Hanõ vai luigõ” (1989), „Jyriyy” (1991) ja teised luulekogud.

Nendes kujuneb välja Kauksi Ülle luulelaad, mis avaldab vanast külaühiskonnast pärit loodus- ja inimkeskset maailmapilti, kuid mis osalt seostub ka modernistlikute otsingutega kirjanduses.

Varakult on Kauksi Ülle luules olemas ka kalduvus jutustada lugusid – selliste jutustavate ballaadide kogu on näiteks tema teine raamat.

Üsna loomulikult jõuabki Kauksi Ülle 1990. aastatel nende žanrideni, kus lugude rääkimine on tavalisem: ta hakkab kirjutama näidendeid ja proosat.

Esimese näidendina lavastatakse 1996. aastal koostöös Sven Kivisildnikuga valminud näidend „Tandsja pühälik” (hilisema versiooni pealkiri on „Pühak”), mille aluseks on Viitina mõisaproua Barbara Juliane von Krüdeneri elulugu.

Kauksi Ülle näidenditest on seni kõige kuulsamaks saanud „Taarka”, mis ilmus 2004. aastal eraldi raamatuna ning mille 2005. aastal lavastas Obinitsas menuka suveetendusena Ain Mäeots.

Pärast seda lavastas Mäeots ka mängufilmi „Taarka“ (2008), see on esimene läbivalt setukeelne (ja ühtlasi esimene lõunaeestikeelne) film maailmas.

Kauksi Ülle näidend räägib kuulsa setu lauluema Hilana Taarka elust ning Paul Hagu toimetusel on tekst muudetudki setupärasemaks – tegemist on setu ja võru kultuurisündmusega ühtaegu.

Setumaa ja setudega seotud teemad tulevad Kauksi Ülle uuemas loomingus korduvalt esile, näiteks on ta kirjutanud setu ooperi „Kalmunäio” libreto (1996), setu temaatika peegeldub ka luulekogus „Käänüpäiv” (2003).

1990. aastatel hakkas Kauksi Ülle avaldama omaeluloolise taustaga lühiproosat, kus tuli hästi välja autori jutustamisvõime, stseenis peituva sisemise pinge tabamine ning leebe huumor.

Lühemast proosast jõudis ta sajandilõpuks pikemani – Kauksi Ülle on kirjutanud esimese läbinisti võrukeelse romaani „Paat” (1998), mis annab nappide realistlike piltide kaudu panoraamse ja üllatavalt tervikliku sissevaate ühe talunaise ellu.

Sellele järgnes taas ühe-naise-loona (milliseid Kauksi Üllel leidub nii proosas kui draamas) romaan „Uibu” (2003).

Madis Kõivu ja Kauksi Ülle looming on osutunud suundanäitavaks kogu uuemale võru kirjandusele, ometi ei tähenda see mitte eeskujude jäljendamist, vaid seda, et loodud traditsiooni laiendatakse mitmes suunas.

Alates 1990. aastatest on võru kirjanduses (ja sealhulgas ka võrukeelses kirjanduses) olemas esmakordselt enamvähem kõik koostisosad, mida ühe omaette kirjanduse tunnusteks on tavatsetud pidada: kirjutatakse luulet, proosat ja draamat, aga samuti ka lastekirjandust, kirjanduskriitikat ja uurimusi võru kirjandusest.

Võru kirjandusega uurimisega tegelenud Ülo Tonts, Mart Velsker, Janika Kronberg, Hasso Krull, Arne Merilai, Tiit Hennoste, Taive Särg, Valdo Valper, Ave Mattheus, Tiia Allas jt.

Võru luule oli teistest põhiliikidest rikkalikum juba varem ning sellesse on tulnud uuemal ajal veelgi täiendust.

Üks olulisemaid lisandusi on olnud uuem „võru meestelaul” – selle suuna võtab kõige paremini kokku koguteos „Viie pääle” (2005).

Raamatule on lisatud ka CD, mis on muuhulgas märk võru luule tugevalt suulisest iseloomust.

Kogumiku „Viie pääle” autoriteks on Aapo Ilves, Jan Rahman, Contra (Margus Konnula), Olavi Ruitlane ja Pulga Jaan. 

Viimane neist alustas laulja ja kirjanikuna teistest veidi varem.

Pulga Jaan õieti saigi kõigepealt tuntuks Võrumaa trubaduurina ning tema avaldatud loomingu põhiosa pole seni mitte raamatutes, vaid CD plaatidel. Pulga Jaan on kirjutanud ka „Egämehe reilendri”, mis on nüüdseks jõudnud muutuda rahvalauluks.

Harva, kuid väga järjekindlalt võrukeelse kirjanikuna on tegutsenud Jan Rahman, kes debüteeris koguga „Vasõst vaśk” (1997), koostöös edelasoome luuletaja Heli Laaksosega on tal ilmunud ka kakskeelne raamat „Maapuupäiv” (2000).

Rahmani luule paistab silma nappide, aga täpsete kujundite, humoorikuse ja hea kõlatajuga – osa tema luulest rajanebki kõlamängudel.

Ta on kirjutanud ka laule ja laulutekste, neist kogu Eestis sai ansambli Ummamuudu esituseks kuulsaks „”Kynõtraat’”.

Olavi Ruitlasel on väljakutsuvas külavahelaulu toonis kirjutatud luulet nii eesti kui võru keeles, laias laastus samalaadset  värssi on viljelenud Contra, kes alates 20. sajandi lõpus sai populaarseks oma eestikeelsete tekstide ja esinemistega, 21. sajandil on ta aga päris palju kirjutanud ka võru keeles.

Samuti laululise ja väljakutsuva laadiga on ka Aapo Ilvese värsid.

Ilvese võru- ja eestikeelsete luuletuste paremikku koondab raamat „Tulen öösel sulle koju“ (2009).

Ilves on kujunenud Pulga Jaani kõrval teiseks Kagu-Eesti tähtsamaks bardiks, ta osaleb koos Kauksi Ülle ja Merle Jäägeriga ka lauluansambli Lõkõriq tegevuses.

Aapo Ilvese seni tuntuim võrukeelne luuletus on „Tii”, ansambli „Neiokõsõ” laulutekst 2004. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel.

Kaasaegses mehistuvas võru luules on aidanud hoida sugudevahelist ja laadilist tasakaalu Häniläne (Mariina Paesalu) ja Milvi Panga, mõlemad võiksid ea poolest kuuluda ka varasemasse kirjanduslukku, kuid nad hakkasid luuletusi avaldama suhteliselt hilja.

Häniläse luules on mitmeid traditsioonilisi võru luule teemasid (näiteks lapsepõlvemälestused ja loodus), nende peegeldamine kujundlikus keeles on aga värske ja meeleline, nii et need teemad hakkavad elama päris uuel viisil.

Panga on eriti silma paistnud lasteluuletajana, talt on näiteks ilmunud lasteluule kogu „Läämi kaemi!” (2005).

Varasem võrukeelne lastekirjandus oli väga napimahuline ning tavaliselt raamatukaante vahele ei jõudnudki – olulisi muutusi on siin aga toimunud just 21. sajandi alguses: Milvi Panga kõrval osalevad võru ja setu lastekirjanduse tõusulaines näiteks ka Jan Rahmani, Jüvä Sullõvi ja Leeni Sõrmuse raamatud, ka on antud välja ajakirja „Täheke” võrukeelseid erinumbreid.

Lastekirjanduses on erilist tähelepanu pälvinud Triinu Ojari väike proosaraamat „Suur must koer. Suur must pini“ (2007).

Raamatule lisab võlu see, et kunstnik Marja-Liisa Platsi tehtud pildid hakkavad tekstiga hästi kokku kõlama.

Triinu Ojar on kirjutanud tekste ka täiskasvanutele ja muuhulgas proovinud värsivormi, näiteks on ta tõlkinud võru keelde Hasso Krulli luulet, need tekstid on ilmunud kolmekeelses kogus „Jatulintarha. Hussaid. Kiviring“ (2007).

Võru luule ei piirdu eespool nimetatud autoritega, kirjutajaid on viimasel ajal olnud rohkem kui mistahes varasemal ajajärgul.

Näiteks on värsiloominguga tegelenud muusikategelane Inda Kõiva (tuntud laulu „Mu latsõpõlvõ Võromaa” tegija), luuleraamatu on avaldanud Valve Heliste, ajakirjanduses ja kalendrites on silma paistnud Jüvä Sullõv (Härmä Härbä), Evar Saar, Aivar Sulaoja jmt.

Lisandust on tulnud ka nooremast põlvkonnast, näiteks on võrukeelset luulet kirjutanud Nele Hollo, Helena Kesonen, Merlin Lõiv.

2005. aastal avaldas oma esimese luulekogu Leila Holts.

Uut tuge võru luulele on tulnud taas ka setu taustaga kirjanikelt.

Vanemast põlvkonnast jätkab seal vana rahvalauliku ja kirjaniku rolli ühendamist Maria Kukka.

1980. aastate radikaalsetest eesti punkautoritest on hiljem jõudnud oma setu taustadeni luuletaja ja näitleja Merle Jääger (Merca).

Jääger on teinud koos ansambliga Lõkõriq ka esimese setukeelse räpplaulu „Mu süä kisk”, mis jätkab tava siduda kagueestlust alternatiivkultuuriga.

Teistest kirjalikuma ja rafineerituma väljenduslaadiga on Andreas Kalkun, kes laulukultuuriga on ometigi seotud: ta on setu rahvaluule uurija ning lööb kaasa lauluansamblis Liinatsuraq.

Kalkuni meesvaatepunkt on veidi teistsugune kui koguteoses „Viie pääle” esinenud autoritel – lähemal sellele mehisele poolele on ehk Ilmar Vananurme, osalt ka Madis-Mats Kuninga looming.

Võru identiteedi alal hoidnud proosakirjanikke on ootuspäraselt olnud vähem, kuid võrreldes varasemaga on hüpe toimunud ka siin.

Varasem võru proosatraditsioon andis eelisõiguse jutukirjandusele, nüüd on tulnud jõuliselt juurde pikemaid tekste ning lühiproosa, romaanide ja dokumentaalkirjanduse vahekorrad tasakaalustunud.

Lasteproosast oli juba juttu, aga tähelepanuväärset on toimunud ka täiskasvanutele mõeldud loomingus.

Võru proosa võrukeelses osas on huvipakkuvaid suurteoseid tulnud Madis Kõivult ja Kauksi Üllelt, nende kõrval on  mahukama võrukeelse teksti oluliseks näiteks Kaido Kama „Ümbreilma reisikirä”  (2001), mis – olemata otseselt ilukirjanduslik teos – pakub esteetilistki naudingut ning asetab võru kultuuri globaalsesse ümbrusesse.

See, et Kama viib kokku laialt üleilmse ning kitsalt kohaliku vaatenurga, on taas üks uusi tunnusjooni, mis viimase paarikümne aasta võru kirjanduses mujalgi ilmneb.

Neljandaks olulisemaks võrukeelse proosa tegijaks 20. ja 21. sajandi vahetusel on Voldemar Raidaru, teistelt kirjanikelt on tulnud kas lühemaid võrukeelseid tekste või siis eestikeelse põhitekstiga pikemat proosat, mis lülitub muude lisatunnuste kaudu võru traditsiooni.

Kahe keele paralleelset või põimitud kasutamist leidub ka näiteks Enn Kasaku filosoofilise kallakuga tekstides, aga samuti Olavi Ruitlase „karmi keelega“ kirjutatud proosas.

Ruitlase romaanidest on eriti tuntuks saanud „Naine“ (2009), aga võru taust on tugevalt näha ka romaanis „Kroonu“ (2005), mille peategelasteks on Lõuna-Eestist pärist ja Nõukogude armees aega teenivad noormehed.

Militaarse loomuga on ka vanema põlvkonna kirjamehe Alfred Käärmanni metsavennaproosa – kas sissiideoloogia või sõjakus on kujunemas võru kirjanduse üldiseks tunnuseks, on küsitav, kuid algatus selles suunas on tehtud – proosas on nendeks algatajateks eriti siis Käärmann ja Ruitlane, luules näiteks Piir ja Eller.

Lühiproosagi kirjutamine on jätkunud.

Näiteks on kiiresti võrukeelse kirjanduse raudvarra läinud mõned  Pulga Jaani, Jan Rahman ning Aapo Ilvese jutud – Pulga Jaanilt võiks sellisteks klassikalisteks näideteks olnud sari „Kirju”, mida ta esitab ise CD-l „Aknõ kyigi raamega” (2002).

Rahmanilt on legendaarseks saanud „Tilleoro lugu”, Ilveselt kahes keeles kirjutatud „Tallinnast ära / Talnast äräq”.

Pärimusliku ainese toomisega kirjandusse on tegelenud veel Meeta ja Nele Reimann, lühemaid proosapalu on avaldanud Marju Kõivupuu, Valdo Valper, Evar Saar jmt.

Võru näitekirjandus on saanud lühikese iseloomustuse juba eespool, kus juttu Madis Kõivust ja Kauksi Üllest – need kaks kirjanikku on juhtinud nii võru proosa teisenemist kui ka võru draama teket.

Ühe-kahe tähtsama  draamaautoriga on tähistatud eestikeelseski proosas pikki perioode, seda enam peaks olema tähelepanuväärne, et võru uuemas kirjanduses see kogupilt ühe-kahe kirjanikuga ei piirdugi.

Lisaks Kõivu ja Kauksi Ülle kaastöölistele Aivo Lõhmusele ja Sven Kivisildnikule on siin esile tõstmist väärt Aapo Ilvese draamalooming, kus on kesksel kohal nn Räpina triloogia - 

Tegemist on hoogsate rahvatükkidega, mida on kohalike jõududega ka etendatud – näidenditest esimene keskendub võru-setu kirjamehe Schmalzi tegevusele.

Näidendite triloogia, millel on kokkupuutepunkte folklooriga, on kirjutanud ka Jan Rahman, sellesse sarja kuuluvad „Sõit“ (2006), „Kõrts“ (2007, koos Andrus Kivirähki ja Contraga) ja „Saun“ (2008).

Üks võru tekkiva näitekirjanduse tunnusjooni näib olevat ka üldisemalt dokumentaalse (tihti ka kultuuriloolise või folkloorse) ainese kasutamine – selles laadis on kaalukaid näiteid kõigilt võru draamakirjanduse juhtautoritelt.

Nende autorite sekka kuulub ka Olavi Ruitlane, kellelt on eraldi raamatuna ilmunud võrukeelne „Volli” (2004) – järjekordne panus metsavendluse käsitlemisse.

Lisaks nimetatutele on näitekirjanikuna kätt proovinud ka teised, näiteks Raimond Pähn, Voldemar Raidaru ja Ants Kõiv.

Võru kirjanduse suur tõus on kestnud tänaseks paarkümmend aastat, tegevus on muutunud niivõrd mitmekülgseks, et teatud mõttes võib nüüd juba rääkida võru kirjanduse kujunemisloo lõppemisest.

Kujunemislugude lõpp on aga ikka „tõelise” olemasolu algus – kuivõrd tõelisena ja kuivõrd olemas on võru kirjandus 21. sajandi järgnevatel kümnenditel, see sõltub juba nende ridade lugejatest – igaühest eraldi ja kõigist üheskoos.
