Võro kirändüse vahtsõstheränemine

Eesti Vabariik luvvas vahtsõst 1991. aastagal, a kultuurilidse ja poliitilidse liikmise nakkasõ pääle varrampa ja marulidselt ka aoluulidsel Võromaal.

Võro kultuuriliikmise mooduperätses algusas võissi olla Võru Keele ja Kultuuri Fondi asutamine 1988. aastal, a inne taad tsibisi jo ni seldsielo ku kirändüs.

Edespidi om võro kirändüse käekäüki väega kõvastõ mõotanu Võro Instituudi asutamine 1995. aastagal ni riikligu programmi „Lõunõeesti kiil ja kultuur“ käükiminek 2000. aastagal.  Naa ettevõtmise anniva senitsele tegevüsele ammõtlikumba käügi ja rahalidse toe.

Võro kirändüse vahtsõstsünd ahtamban mõttõn tähendäs vahtside kiränike, tekste, raamatide ja kirändüsüritüisi äkilist manotulõkit, a saman om tegemist ka laemba, üle kirändüse piire minevä kultuuriliikmisega.

1980. aastide tõsel poolõl muutu võro keelega tegelemine pääväkõrralidses. Tähtsä olli Elleri Kalle ja Kama Kaido keelepoliitilidse avaldusõ ni  Eesti Muinsuskaitsõ Seldsi keeletoimkunna asutamine, nisamatõ Tarto Võruvaimu Seldsi ja Talna Võru seldsi luumisel.

Elläv tegevüs jakkus 1990. aastidel ja vahtsõ aastasaa algusan: eläväs lätt paikkundliidsi seltse, laulukuurõ ja andsamblite tegevüs, huu saa sisse võrokiilne tiatri, kõrraperätselt nakkas ilmuma Võro-Seto tähtraamat, elojõudu ilmutas võromiilne aokirändüs.

Kirändüse saisukottalt om tähtsä aastil 1989-2007 ilmunu kultuurileht Viruskundra. 2000. aastaga põimukuust pääle ilmus võrokiilne Uma Leht. 1999. tähistedi võro kirändüse aastat, miä avit kirändüslist läbikäümist elävämbäs tetä.

Ütes võro kirändüse vahtsõstsünnü tagamaas om võro hindätiidvüse heränemine. Tõsõ tagapõhja andva vahtsõmiilse liikmise eesti kirändüsen 1980. aastide tõsel poolõl ja 1990. aastidel – taal aol ilmus paljo vahtsõmiilset, katsõtuslikku ja „mitmahelülist“ kirändüst.

Kirändüsvahtsõstusõ ütes vidäjäs om taadaigu rühmitüs Hirohall ni taa „katuskogo“ Eesti Kostabi-$elts – võro kiränikest on nain ütistüisin Kauksi Ülle.

Kostabi-$eltsi liikmõ nakkasõ kuulutama vahtsõt etnofuturistlikku kultuuri- ja kirändüskäsitlust. Taa and vunki võro liikmisele nisamatõ nigu ka tõsisi väikeisi soomõ-ugri rahvide kultuurijakkuisile – etnofuturismi lipukirä lätvä hõimuliikmisen häste käümä võiolla tuuperäst, et kuulutõdas vahtsõ ja katsõtuslidse kunsti ütistämist põlitside „etno“tavvuga.

Võro kirändüse vahtsõstsünnün om sümboolsõ tähendüsega 1987. aastaga, ku ilmus mitmaaastadsõ vaheao perrä kats võrokiilset ilokirändüslist raamadut – üte auturis Kauksi Ülle, tõsõ luujis Madis Kõiv ja Aivo Lõhmus. Kauksi Üllest ja Kõivu Madissast kujunasõ võro vaimuliikmise pääiistvõtja.

Madis Kõiv (s. 1929) tull eesti kirändüste ildasjäämisega ja algusõn ka tõisi kiränikke  takastkukatuna. Inne Lõhmusa Aivot jõudsõ tä ütitsit tekste tetä üten Hando Runneli ja Vaino Vahinguga – kiränikega, kinkal omma nisamatõ köüdüsse Lõunõ-Eestiga.

Kõiv om sündünü Tarton, a tä suguvõsa üts haro perines Võromaalt ni ütsjago latsõpõlvõgi eläsi tä kotussin, miä jääse Tartust lõunõ poolõ.

Kõiv tüüt pikembät aigu füüsikuna, a tegel taaga üteliidsi ka kirändüse ja filosoofiaga.

Suurõmb jago Kõivu filosoofilidsi tekste omma eestikiilse, a tä om sõski üts edimäidsi, kiä om alguperäst filosoofilist märgotust püüdnü tetä ka võro keelen.

Võro kirändüsluu saisukottalt tekse tii ette Kõivu üten Lõhmusõ Aivoga kirotõt näütemäng „Põud ja vihm Põlva kihelkonnan nelätõistkümnendämä aasta suvõl”, miä ilmusi trüküst 1987. aastagal ja lava pääle säeti 1993.

Lavastusõst tetti aasta ildampa ka televariants.

Nigu päälkirigi ütles, kõnõlõs näidend aost, midä kumbgi autur saa es isigligult mäletädä, a miä sõski ol Kõivu jaos elläv perreperimüse kaudu – perekunnaluu ja uma eloluuga näitemänge om tä kirotanu tõisigi.

Õkva säändsite näitemänge hulgan om Kõivul naid, miä selgehe kuulusõ võro kultuuri.

1998. aastagal säeti Vanõmuisõn püüne pääle näitemäng „Omavahelisi jutuajamisi tädi Elliga” (näitemängu päälkiri oll edimält „Jutuajamisi tädi Emmaga”), lavastajas Ain Mäeots, kinkast om saanu võrokiilse näütekirändüse üts kimmämpi püüne pääle säädjit.

Tegemist om üte naasõ luuga, miä om saman jakuline ja unõnäo muudu – nigu Kõivu teossõ sakõst.

Võro vaimu kihästümist om nättü ka timä näütemängen „Küüni täitmine” (1978, üten Hando Runneliga) ja „Peiarite õhtunäitus” (1997), miä omma eestikiilse. „Peiarite õhtunäituse” algmõtõ om külh peri soomõ ainõstigust, taa lava pääle säädjä oll Kõivu „iholavastajas“ peet Priit Pedajas.

Kõiv om parhillatsõ saisuga ka kõgõ mahukamba võrokiilse kirändüsteossõ kirotaja.

Taa väide om tinglik tuuperäst, et Kõivu raamat „Kähri keŕko man Pekril” (1999) om tõnõ osa timä mälehtüisisarjast „Studia memoriae”, taaga olõ-i tegemist ilokirändüsega ahtamban mõttõn.

Saman om tegemist säändsite mälehtüisiga, midä varrampa eesti egä võro kultuurin olõ-i suurt olnuki. Kõivul omma „mälu-uuringu“, miä üteltpuult pia nigu filusuufia, a tõsõlt puult sakõn sugulusõn taa stiiliga, kuis Kõiv om näütüses kirotanu eestikiilsit rumaanõ.

Mälehtüisisarja mineki ütelt keelelt tõsele omma köüdet paikuga, mikast kõneldas – niisõs om kotussõvaim ja kiil Kõivu teossin õkvadsõn köüdüssen.

1980. aastide noorist kiränigest nõssi edimält nättäväs õnnõ Kauksi Ülle (Ülle Kahusk, s 1962) (Nüüd om K Ü nn ammõtlik nimi ka Kauksi – T.A) ni jäi mitmas aastas võro luulõ kae et ainumbas valitsõjas.

1990. aastide tõsest poolõst nakas tä inämb kirotama ka proosat ja draamat. Kõigin žanriten om tä siiämaani üts päämidsi võro kirändüsen, kuki tä kõrvalõ om tegünü ka tõisi.

Kauksi Ülle sündü Võrol, a nikagu keskkuuli minekini elli Saarlasõ külän Pärlijõõ veeren. Taasama jõõ, minkast u viis kilumeetrit allavuulu elli latsõna aig-aolt Artur Adson.

Tarton opsõ Kauksi Ülle aokiränigus ni lei punti Hirohalliga ku ka taa võro haritlaisi seltskunnaga, kinkast sai võro liikmise tsäsü.

Kauksi Ülle tüüt Tarton sihtasutisen Fenno-Ugria, miä tegeles soomõ-ugri hõimuköüdüsside luumisega.

Perämidsil aastil eläs kiränik Setomaal.

Kauksi Ülle edimäne raamat kand päälkirja „Kesk umma mäke” (1987), minka perrä tulli „Hanõ vai luigõ” (1989), „Jyriyy” (1991) ja tõsõ luulõkogo.

Naiden kujunas vällä Kauksi Ülle luulõmuud, miä kand ni küläütiskunnast peri luudus- ja inemisetunnõtust, a miä osalidselt seostus ka vahtsõmoodulitsi kirändüsotsingitega.

Varra lüü Kauksi Ülle luulõn vällä ka jutusuun –  sääne jutustavite lugulaulõ kogo om  näites timä tõne raamat.

Muidoki jõud Kauksi Ülle  1990. aastil naide žanrideni, miä ommavagina luu kõnelamise: tä nakkas kirotama näitemängõ ja proosat.

Edimädse näitemänguna saa püüne pääle 1996. aastagal üten Sven Kivisildnikuga kirotõt „Tandsja pühälik“ (ildampa „Pühäk“), minka alusas om Viitenä mõisaprovvi Barbara Juliane von Krüdeneri elolugu.

Kauksi Ülle näitemängest om seeniaoni kõge kuulsambas saanu „Taarka“ (eräle raamatuna ilmu 2004) ni minka 2005. aastagal pand menokalt suvõl Obinisah püüne pääle Mäeotsa Ain.

Pääle taad lavast Mäeots ka mängufilmi Taarka (2008), miä om edimäne peris  setokiilne – ja üteliidsi edämäne lõunõeestikiilne – film kõgen ilman.

Lühkümbäst proosast jõud tä aastasaa peräotsas pikembäni – Kauksi Ülle om kirotanu edimädse tävveste võrokiilse rumaani „Paat” (1998), mi and hää terviklidse ettekujotusõ ütest Võromaa talonaasõ elost.Kauksi Ülle „Taarka“ kõnelas kuulsa seto lauluimä Hilana Taarka elost ni Paul Hagu toimõndusõl om tekst muudõtugi setoperälidsembäs – tegemist om üteliidsi setu ja võru kultuurisündmusõga. 

Setomaa ja setodõga köüdet teema tulõva Kauksi Ülle vahtsõban loomingun kõrduvalt vällä, näites om tä kirotanu seto ooperi „Kalmunäio” libreto (1996). Seto asi paistus vällä ka luulõkogon  „Käänüpäiv” (2003).

1990. aastil  nakas Kauksi Ülle avaldama umaeloluulist lühküt proosat, kon tul häste vällä autori jutukõnelamissuun, pildikeiste käkit sisemidsele trimminolõkilõ pihtasaaminõ ni pehme nali.

Lühkümbäst proosast jõud tä aastasaa peräotsas pikembäni – Kauksi Ülle om kirotanu edimädse tävveste võrokiilse rumaani „Paat” (1998), mi and hää terviklidse ettekujotusõ ütest Võromaa talonaasõ elost.

„Paadi“ perrä ilmusi jälleki üte-naasõ luuna (määndsit lövvüs Kauksi Üllel nii proosan ku draaman) rumaan „Uibu“ (2003).

Madis Kõivu ja Kauksi Ülle looming om tsihti andnu kõgele vahtsõmbalõ võro kirändüsele, a taa tähendä-i, et naide päält olõs tõsõ maaha kirotanu, a tuud, et luudut tavva laendadas mitman tsihin.

1990. aastist om võro kirändüsen (ja säälhulgan ka võrokiilsen kirändüsen) edimäst kõrda olõman inämb-vähämb kõik kuustusõ, midä üte umaette kirändüse tunnussis tavalidselt peetäs: kirutadas luulõt, proosat ja draamat, nisamatõ ka latsikirändüst, kirändüskriitigat ni uurmistöid võro kirändüsest. 

Võro kirändüse uurmisega omma tegelnü Ülo Tonts, Mart Velsker, Janika Kronberg, Hasso Krull, Arne Merilai, Tiit Hennoste, Taive Särg, Valdo Valper, Ave Mattheus, Tiia Allas jt.

Võro luulõ ol tõisist põhiliigest rikkamb jo varrampa ni taade om tulnu vahtsõmbal aol viilgi tävendüst.

Üts  tähtsäimpi manotulõkit on olnu vahtsõmp „võro miihilaul“ – taa tsihi võtt kõge parembalõ kokko kogoteos „Viie pääle” (2005).

Raamaduga om üten ka CD, miä om muuhulgan märk võro luulõ kimmäst suulidsest olõkist.

Kogumigu „Viie pääle“ auturites ommava Aapo Ilves, Jan Rahman, Contra (Margus Konnula), Olavi Ruitlane ja Pulga Jaan.

Perämäne naist alust laulja ja kiränikuna tõisist veidü varrampa.

Pulga Jaan saiegi kõgepäält tuntus ku Võromaa trubaduur ja timä avaldõt loomingu päämine jago om ilmunu CD plaatõ vai kassette pääl. Pulga Jaan om kirotanu ka „Egämehe reilendri”, minkast om saanu rahvalaul.

Kuki tel olõ-i paljo raamatit ilmunu, om häste kimmält võrokiilse kiränikuna tegutsanu ka Rahmani Jan, kinka edimäne kogo oll „Vasõst vaśk” (1997). Üten lõunahummoku-soomõ luulõtaja Laaksosõ Heliga om Janil ilmunu ka katskiilne raamat „Maapuupäiv” (2000).

Rahmani luulõn omma tsipa, a täpse kujundi, nallasuun ja hää kõlaga – osan timä luulõn ommavagi päämidse kõlamängu.

Tä om kirotanu ka laulõ ja laulutekste, naist sai üle kõgõ Eesti tuntus andsambli Ummamuudu esitüsen „Kynõtraat“.

Ruitlasõ Olavi om välläkutsvalt külävahelaulu muudu kirotanu luulõt ni eesti ku võro keelen. Pia säänestsamma värssi om viljelnü Contra, kiä 20. aastasaa lõpun sai tunnõtus ummi eestikiilsite tekste ni esinemiisiga. 21. aastasaal om Contra peris paljo kirotanu ka võro keelen.

Laulu muudu ja küländ elomeheligu omma ka Ilvesse Aapo värsi.

Ilvese kõgeparemba võro- ja eestikeelidse luulõtusõ lövvüse raamatun „Tulen öösel sulle koju“ (2009).

Ilvesest om saanu Pulga Jaani kõrval tõne Kagu-Eesti tiitümp bard, kiä laul üten Kauksi Ülle ja Merle Jäägeriga lauluandsamblin Lõkõriq.

Ilvese Aapo seeni kõge tuntump võrokeeline luulõtus om „Tii“, andsambli „Neiokõsõ“ laulutekst 2004. aastaga Eurovisiooni lauluvõistlusal.

Sjooilmaaigsõn miihikesksen võro luulõn om avitanu hoita sugudõvaihelist  ja laadilist tasakaalu  Häniläne (Mariina Paesalu) ja Milvi Panga. Mõlõmba võissiva iä poolõst kävvä ka varatsõmpa kirändüslukku, a nä naksiva luulõtuisi avaldama suhtõliselt ilda.

Häliläse luulõn om mitmit tavaperätsit võro luulõ teemasit (näites latsõpõlvõmälehtüse ni luudus), a naide kujotamine om värski ni miili hergästäv, ni et teema nakkasõ elämä peris vahtsõl moodul.

Panga om silmä paistnu latsiluulõtajana - kogo „Läämi kaemi!” (2005). 

Varrampa ol võrokiilset latsikirändüst väähä ja raamatuhe tuu naljalt es jõvvaki. A tõisõ nakas olõma 21. aastasaast pääle: pääle Milvi Panga nõsõsõ võro ja seto latsikirändüse luujis Jan Rahman, Jüvä Sullõv  ja Leeni Sõrmus. Ilmunu om kümmekond nummõrd võrokiilset latsiaokirja Täheke.

Latsikirändüsen om paljo tähelepandmist jagonu Ojari Triinu väikulõ juturaamatulõ „Suur must koer. Suur must pini“ (2007).

Raamat om esieränis hää selle, et Marja-Liisa Platsi pildi lätvä tekstiga häste ütte.

Ojari Triinu om tekste kirotanu ka täüskasunuilõ ja pruuvnu värssipandmist – tä om tõlknu võro kiilde Krulli Hasso luulõt. Teksti omma ilmunu kolmõkiilsen kogon „Jatulintarha. Hussaid. Kiviring“ (2007).

Kaetusalustõl aol om võrokeelitsit luulõtijit inämb ku kunagi varramba.

Näites om värsse loonu muusigategeläne  Inda Kõiva (tuntu laulu „Mu latsõpõlvõ Võromaa” tegijä), luulõraamadu om avaldanu Heliste Valve, aokirändüsen ja kallendriten om silmä paistnu Jüvä Sullõv (Härmä Härbä), Evar Saar, Aivar Sulaoja jmt.

Peris noorist ommava võrokiilset luulõt kirotanu Nele Hollo, Helena Kesonen, Merlin Lõiv.

2005. aastagal avald uma edimädse luulõkogo „Põimaja kuu all“ Leila Holts.

Vahtsõt tukõ võro luulõlõ om tulnu jälleki ka seto taustaga kiränigelt.

Vanõmbast põlvkunnast jakkas tan rahvalauliku ja kiränigu rolli üttesäädmist Maria Kukka.

1980. aastide radikaalsist Eesti punkauturitest om ildampa jõudnu uma seto sällätagutsõni luulõtaja ja näütlejä Merle Jääger (Merca).

Jääger om tennü üten andsambliga Lõkõriq ka edimädse setokiilse räpplaulu „Mu süä kisk“, miä jakkas tavva köütä kagueestlust alternatiivkultuuriga.

Tõisiga võrrelden om inämb kiräkultuurilidsemb ja välläpeetümb Andreas Kalkun, kiä om ummõta laulukultuuriga köüdet: tä om seto rahvaluulõ uurja ni lüü üten lauluandsamblin Liinatsuraq.

Kalkuni miiskaetuskotus om veidü tõistõ ku koguteosan „Viie pääle“ olõvil auturitel – lähkümbäl säändsele mehitsele poolõlõ om vast Ilmar Vananurmõ, osalidselt ka Madis-Mats Kuninga looming.

Võro identiteeti alal hoitunuit proosakiränikke om uutusperätselt vähämb olnu, a varatsõmbaga võrrõldõn om edesiminek toimunu ka siin.

Varrampa oll võro kirändüse proosa-jaon jutukirändüst inämp. Ildampa om kõvastõ mano tulnu pikembit tekste ni lühkü proosa, rumaanõ ja periselokirändüse vahekõrra omma tasakaalu säädünü.

Latsiproosast ol joba juttu, a tähelepandmist väärt om toimunu ka täüskasunuilõ mõtõld loomingun.

Võro proosa võrokiilsen osan om suurteossit tulnu Madis Kõivult ja Kauksi Üllelt, naide kõrval om pikembä võrokeelitse teksti ololidses näütes Kaido Kama „Ümbreilma reisikirä”  (2001). Taa - olõmalda külh õkva ilokirändüsline raamat, pakk kunstikimmit naudingut ni pand võro kultuuri kõgõilma konteksti.

Taa, et Kama vii kokko lajalt üleilmalidse ni kitsalt paigapäälse kaetuskotussõ, om jälleki üts tunnusit, miä perämädse paarikümne aasta võro kirändüsen mujjalgi vällä lüü/paistus.

Nelländäs ololidsembäs võrokiilse proosa tegijas 20. ja 21. aastasaa vaihtusõl om Voldemar Raidaru. Tõse kiränigu omma loonu kas lühembit võrokiilsit tekste vai sõs eestikiilse põhitekstiga pikembät proosat, miä käü iks muie lisatunnuside perrä võro traditsiuuni.

Katõ keele kõrvuisi vai põimit pruukmist lövvüs ka näites Enn Kasaku filosoofilidse kaldõga teksten, nisamatõ Olavi Ruitlasõ „karmi keelega“ kirotõt proosan.

Ruitlasõ rumaanõst om väega tuntus saanu „Naine“ (2009), a kimmäs võro taust lüü vällä ka rumaanin „Kroonu“ (2005), minka päätegeläisis omma Lõunõ-Eestit perit Nõvvukogodõ kroonut tiinvä mehe.

Sõalidse olõkiga um ka vanõmba põlvõ kirämehe Alfred Käärmanni mõtsaveleproosa. Kas sissiideoloogia vai sõakus om kujunaman võro kirändüse ülditses tunnusas, om küsütäv, kuki algus taan tsihin om olõman – proosan omma iistvedäjis niisõs Käärmann ja Ruitlanõ, luulõn näites Piir ja Eller.

Lühküproosa kirotaminegi jakkus.

Näites ommava kipõstõ võrokiilse kirändüse raudvaras saanu mõnõ Pulga Jaani, Jan Rahmani ni Aapo Ilvese jutu. Pulga Jaanilt passis säändses klassikalidses jutunäidetes  sari  „Kirju“, midä tä esitäs es CD-l „Aknõ kyigi raamega” (2002).

Rahmani umist om legendaarsõs saanu „Tilleoro lugu“, Ilveselt katõn keelen kirotõt „Tallinnast ära / Talnast äräq”.

Perimüslist ainõst omma kirändüste toonu viiil Meeta Reimann ja Nele Reimann-Truija, lühkümpi juttõ omma kirotanu Marju Kõivupuu, Valdo Valper, Evar Saar jmt.

Võro näitekirändüs sai lühkü arvamise joba iinpuun, ku ol juttu Madis Kõivust ja Kauksi Üllest – naa kats kiränikku omma juhtnu nii võru proosa tõsessaamist ku ka võro draama tegünemist.

Üte-katõ tähtsämbä draamaauturiga om tähistet eestikiilsengi proosan pikki periuutõ, tada inämb piäs olõma tähelepandmist väärt, et võro vahtsõmban kirändüsen taa ütispilt üte-katõ kiränikuga ei piirdu.

Lisas Kõivu ja Kauksi Ülle kaastüülisile Aivo Lõhmusele ja Sven Kivisildnigulõ om esile nõstmist väärt Aapo Ilvese draamalooming, minkan om tähtsä Räpinä triloogia - näidendid „Ööpik Võhandu kaldalt” (2002), „Wõõbsu palas!” (2003) ja „Sillapää Ossi kroonika” (2004).

Na ommava laabsa rahvatükü, midä om mängit paigapäälsite inemistega. Näitemängest edimäne kõnõlas võru-setu kirämehe Schmalzi tegemiisist.

Näitemänge kolmiku, miä puttusõ rahvaluulõga, om kirutanu ka Jan Rahman. Timä seodõ sarja käävä „Sõit“ (2006), „Kõrts“ (2007, üten Andrus Kivirähki ja Contraga) ja „Saun“ (2008).

Üts võro tegünevä näütekirändüse juuni nättüs olõvat periselolidse (sakõst kas kultuuriluulidse vai rahvaluulõlidse) ainõse pruukmine, midä omma tennüvä kõik võro draamakirändüse päämidse auturi.

Naide sekkä kuulus ka Olavi Ruitlanõ, kinkalt om eräle raamatuna ilmunu võrukiilne „Volli” (2004) – järekõrdne lugu mõtsavellist.

Näütekiränikuna ommava kätt pruuvnu ka Raimond Pähn, Voldemar Raidaru ja Ants Kõiv.

Võro kirändüse suur nõsõmine om täämbädses kestnü uma paarkümmend aastakka. Sündünü om niivõrd sainast saina asju, et tiitün mõttõn või nüüd joba kõnõlda võro kirändüse kujunamisluu lõppõmisest.

Kujonamislukõ lõpp om saman ka „tõõlidse“ olõmanolõmise algus – kuvõrd tõõlitsena ja kuvõrd olõman on võro kirändüs 21. aastasaa edespiditsil kümnenditel, taa sõltus joba neide ritu lugõjist – egaütest eräle ja kõigist ütenkuun.
