Viisiku loomelaadist

Mängulisus, katsetused keelega

Ehk paneb sõnade ja kujunditega katsetama ka loomupärane mängulust.
Just lühivormis langeb eriline tähelepanu üksikute sõnade ja sõnaühendite tähendusele.
Nad kirjutavad suhteliselt lühikesi palu: luuletusi, laulutekste, lühiproosat, harvem romaane.
Luuletajate mõtte pidevat löögivalmidust näitab sõnamängude, riimide ja naljade esinemine igapäevases kõnes.
Plaadil ”Viie pääle” on eraldi paladena välja toodud kaks lõiku omavahelisest vestlusest (autoriks märgitud “Elo esi”).
Just Contra ja Ilvese luules leidub vaimukaid keelenalju, leidlikke riime, piltluuletusi ja haruldasi stiilikujundeid.

Väga tavaline võte on kasutada mõningate sõnade eri tähendusi korraga.
Järgnevas lühikeses näites on Contra kokku pannud kaks mitmetähenduslikku väljendit:

Piltluule puhul paigutatakse tekst sisuliselt sobiva kujundina, näiteks Aapo Ilvese “Puuq” (5 pääle, lk 10, kirjakeelne versioon “Puu” Tulen, lk 62)).

Nali. Vastandamise poeetika.

Võimsa Viisiku looming on sageli naljatlev ning poliitiliselt, esteetiliselt või moraalselt ebakorrektne.
Nalja saadakse mitmest eri valdkonnast pärinevate nähtuste kõrvutamisel, mitme eri tasandi ootamatult ühendamisel.
Neid maailmu võiks nimetada võõras (kirjakeelne, läänelik, linlik) ja oma (võro, maalähedane) kultuur.

Võro luuletajate isikupärast võttestikku nimetaksin “vastandamise poeetika”.
See tähendab elu eri pooluste rõhutamist ja vastandite esiletoomist.
Vastandamine toob loomingusse paroodia ja allegooria elemente, tõsiste ja kõrgete nähtuste naeruvääristamist ja madaldamist.
Sageli kasutatakse naeruvääristamiseks ka liialdamist, näiteks ülistatakse mingit nähtust ülemäära.

Vastandamist kasutatakse ka tegelaskujude loomisel.
Eelnevalt oli juttu sellest, et tihti kõneldakse luuletustes madala staatusega inimestest.
Teise äärmusena esinevad kirjutistes kõrged tegelased, keda näidatakse mingis madalas seoses, nt ”peerukuningas”, president piinlikus olukorras.

Olavi Ruitlase luuletus “Arvudi” kõrvutab kaht ühiskonda ja eluviisi, tuues vastanduse suurepäraselt esile riimis ‘packard – kakard’.
Üks pool, ”kakard” esindab  vana külaühiskonda, teine pool tehnomaailma, mille näilise sära suudab autor nappide vahenditega rikkuda üheainsa tähendusliku sõnaga “hais” (Ruitlane 1999:5).

Samuti vastanduvad Ruitlase luulekogu pealkirjas ja nimiluuletuses “Kaera-Jaan ja Mister Proper” kaks ettekujutus Eestist: talupojaühiskond oma pärimuskultuuriga ja tänapäeva tarbimisühiskond.

Kontrast sisaldub paroodias juba iseenesest: algtekstile vastandub uus naljatlev tekst.
Paroodia on üks Contra lemmikžanre.
Ta on öelnud intervjuus tunnuslikud sõnad: “Luule peap minu meelest ikka lõbuss olema, sest elu on niigi väga tõsine.
[Tõsine luule] ei ole üldse huvitav [---].
Elu on niigi väga tõsine ja luuletamist on vaja selleks, et elu natuke pea peale pöörata.”

Tuntud tekstide ümbertegemine ja tsiteerimine on lõbus katse panna need kõlama omamoodi, ühendades naljatamisi omaenda maalähedase eluvaate ja kaugema kultuuri.
Eriti selgelt ilmneb vastandamise poeetika ümbertehtud lauludes, mida vaatleme edaspidi lähemalt punktis “Suhted folkloori ja muusikaga” (lk...).

Võro kirjanikele omase vastandamisega sarnaneb ka suurte asjade kujutamine väikeste kaudu, kõrge kujutamine altpoolt.
Luuletajate suhtumised ilmnevad suurel määral kujutamisviisi kaudu – südamelähedasi asju näidatakse piltlikult, pisiasjade kaudu.

Üheks võro meestele omaseks võtteks on rohke pärisnimede kasutamine, kusjuures nimed sümboliseerivad sageli üldisemaid nähtusi (nt Adolf Hitler, Suur Tõll, Pjotr Pervõi jt).
Omavahelises seltskonnas on naljatades lauldud “Ruitlane olen ja Ruitlaseks jään”, mitte “Eestlane olen ja eestlaseks jään”.
Selles pealtnäha väikses naljas peitub suur tõde – sest kes eestlastest/võrokestest jääb iseendaks, see jääb ka eestlaseks.

Tavaliselt võro meesluuletajad suuri sõnu ei tarvitata, ülevate tõdede valjuhäälne kuulutamine kaldub neil kõlama irooniliselt.
Nende kujundikeelele on omane üldise või kõrge vältimine, asendades selle lihtsa, reaalse ja madalaga, millel on sageli selgem tähendus. 

Lüürilised tekstid

Võrolaste loomingus leidub palju absurdi ja nalja, hoopis vähem on selge sõnumiga tõsiseid luuletusi.
Laulev, tantsiv ja striptiisitav kirjanik erineb ametlikest kultuurisuundadest ning paneb kõhklema – kas võro meesluuletajatel on üldse tõsiseid väärtusi? Kas see vastandamise poeetika, pidev madaldamine ja naljatamine ei vii meid tühja ja kurba nö. jumalast mahajäetud maailma?

Samas pole kirjanikul alati tahtmist oma loomingut seletada, sest kunstiline tekst on mitmetasandiline.
Kunsti paradoks on see, et liiga otsene, näpuga näitav tekst ei ole enam hea kirjandus, vaid paremal juhul ajakirjandus või halvemal juhul propaganda.
Aapo Ilves deklareerib luuletuses ”Näi videost hinnäst...” sõnadega: taha-õi ma naadega miäkit kynõlda (5 p).
Teisal on ta rõhutanud selge mõtestatuse, lõplikkuse puudumist:

Siiski – nagu eespool just võroteemaliste luuletuste puhul nägime, – leidub ka neil raskesti mõistetavatel, naljade taha varjuvatel autoritel avanemisi.
Selliste tõehetkede valgel väljendatakse oma tegelikke tundeid ja suhtumisi otse, ilma vastanduseta.

Viisiku tundemaailma väljendab vahetumalt nende puhul küllalt haruldane lüüriline luule.
Lüürilise all mõeldakse varjundirikkalt meeleolusid kajastavaid tekste.
Sageli kujutatakse neis loodust, samuti tunde- ja mõttemaailma eri tahke haaravaid sügavaid hingeseisundeid.

Täiesti isiklikest hinge ja südame tundmustest eelistavad võro luuletajad kirjutada oma emakeeles.
Lüürilist laadi kohtab rohkem Jan Rahmanil ja Aapo Ilvesel, näiteks viimase meeldesööbiv laul ”Las ma sosista” (Tulen..., lk 84).
Siin märkame, et end meelsasti varga ja narkomaanina esitleva Aapo Ilvese maailmas leidub ka ehe kiindumus naisesse ning ”luuja” ise, kellele kauni eest tänulik olla:

Contra on tõlkinud suurepäraselt võro keelde mõned kirjakeelsed lüürilised luuletused (Marie Heiberg, August Sang), mis võivad anda täiesti uue elamuse ka sellele, kes on neid enne lugenud.

Miks aga eelistavad võro mehed aga siiski naljatada?
Võib-olla on põhjus selles, et läbi nalja jõuavad mõnedki sõnumid paremini kuuljani, vahel on naerdes kergem kõnelda tõtt.

Küllap on nii mõnigi tundnud, et õiged ja head sõnad kipuvad mõnikord kõlama võltsilt või igavalt.
Osalt tuleb kulunud kõla sagedast kasutamisest või ütleja küündimatusest.
Osalt võivad õiged sõnad võltsilt kõlada sellepärast, et neid on kasutatud ka valetamiseks.

Suhtest folkloori ja muusikaga

Võro meesluuletajad on loonud küllalt palju laule.
Neist kuulsaim on ilmselt Aapo Ilvese sõnadele loodud Tii, mis esindas Eestit Eurovisionil (2004, viisi autorid Pajusaarõ Priit/Pilvre Glen).
Mõningad mehed teevad oma tekstidele ise viise (Aapo Ilves, Jan Rahman), nende luuletusi on viisistanud teised muusikud (Jaan Pehk muusikunimega “Orelipoiss”).
Märgatav osa Võro meeste lauludest on hästituntud laulude paroodiad ja mugandused.

Rahvalaululiku kõla annab lauludele võro keel, milles lauldi juba ammu enne kirjakeele kujunemist.
Võrokeelne tekst oli kindlasti põhjuseks, miks väga paljud eestlased pidasid Näiokeste lauldud Eurolaulu Tii rahvalauluks.
Küllalt paljudel võro viisiku lauludel on tõepoolest seoseid tänapäeva folkloori ja populaarmuusikaga.

Folklooriks nimetatakse vaimseid pärimusi.
Neid leidub igas kultuuris rohkesti ka nüüdsel, korralikult vormistatud ja jäädvustatud kunstiteoste ajastul.
Folkloor kujuneb teatud inimrühma suhtlemises ja levib omavaheliste kontaktide kaudu.
Kui minevikus omandati folkloor suulisest pärimusest, siis tänapäeval kujuneb ja liigub seda ka trükiallikates ja meedias.

Tuntuse ja kasutuse poolest võime pidada rahvalauludeks nii omaaegse Viljandimaa laulumeistri Laulu-Mihkli kui tänapäeval kuulsaks saanud Kihnu lauliku Virve Köstri loomingut.
Levides vahetu kogemuse kaudu, iseloomustab rahvaluulet sageli n-ö autori ähmastumine või kadumine: autor võib olla ununenud, teos võibki olla mitmekesi tehtud (kollektiivne).
Folkloorsuse tunnuseks on ka pala teisenemine läbi korduvate esituste.
Lisaks on rahvaluule tunnuseks suupärasus ja tuttavlikkus.
Ka paljudes uutes lugudes kasutatakse vana ainest või vanu äraproovitud võtteid.

Kohati jääb tabamatuks piir folkloori ja muude kultuurinähtuste vahel, näiteks on raske eristada populaarmuusikat, seltskonnalaule ja rahvalaule ansambli “Untsakad” muusikas.
Suure osa praegusest rahvamuusikast moodustavadki seltskondades väiksemate muudatustega lauldavad poplaulud, mis on kaugelt paremini tuntud kui regilaulud.
Armastatud poplauludel on mitmeid rahvalaulu tunnuseid: neid lauldakse heameelega eri seltskondades; sageli muutunud (eelkõige lihtsustunud) viisi ja sõnadega, teadmata nende autorit.

Laulude mugandamine, tõlkimine ja paroodiate tegemine on folklooris väga levinud.
Sedasama võtet kasutavad sageli ka võro laulvad luuletajad.
Palju võro meeste ümber- ja omatehtud laule sarnaneb eesti uuemale rahvalaulule, eriti 19. saj. levinud meeste külalauludele.
Neis lauldi naljatoonis ja lihtsas värsivormis sündmustest külaelus ja ühiskonnas, nagu suulises küla- või aja(loo)kroonikas (ümberkülalaulud või laulud Türgi sõjast).
Sealjuures tehti uued tekstid üldtuntud viisidele.

Võro luuletajad laulavad samuti ajakohastest sündmustest, põimides ühiskondlikke teemasid naljade ja absurdiga.
Viis laenatakse mõnelt hästituntud laulult, kuid tekst taasluuakse uuesti oma vaatepunktist, andes sellele päevakajalise sisu.
Näiteks Contra uus tekst laulule “Heeringas” (Lauluraamat 1998, 432), kus on üle võetud originaali viis, osa teksti ning süžee põhiliin.

(Kõiki salme laulmisel korratakse.)

Kõige rikkalikumaks algmaterjaliks ümbertehtud lauludele on kaasaegne muusika.
Eriti palju on seda kasutanud Contra, nimetades ise oma laulude paroodiaid ja mugandusi kaveriteks.
Tervelt kaks Contra kogu – “Üüratu üürlane” ja “Naine on mees” (1996, 1999) – sisaldavad levilaulude põhjal tehtud tekste.
Raamatu “Üüratu üürlane” tiitellehel ongi alapealkirjaks “Lauluraamat” ja kaane pöördel: “Raamat /---/ sisaldab kavereid tuntud lauludest ja muidu niisama laule kah!” (ib).

Ümbertehtud laulud on enamasti naljakamad ja madalamas stiilis kui nende originaalid.

Vastandamise äärmuseks on n-ö “pühad paroodiad”, kus algmaterjalina kasutatakse eriti tähendusrikkaid tekste, nagu hümn, koraal, teatud ajastu sümboliks saanud poplaul vms.
Väljend “Püha paroodia” parodia sacra on kasutusele tulnud keskaegsest karnevalikultuurist, mille kombestiku hulka kuulus vaba naljaheitmine pühade nähtuste, sealhulgas ametliku kirikuelu üle.
Seda lubasid endale isegi kõrged ametnikud ja kirikutegelased, kes kirjutasid samuti pühadele raamatutele paroodiaid.
Näiteks olid olemas “Meieisapalve” ja “Ave Maria” paroodiad jm.

Pühade paroodiate hulka võib julgelt arvata mitmed võro meeste laulud.
Headeks näideteks sobivad Aapo Ilvese eeltoodud laul “Eestlane” (vt lk... )või ülikuulsa nõukogude poplaulu “Moi adres Sovetski Sojus” (“Mu aadress on Nõukogude Liit”) ainetel loodud Contra poliitiline tekst (mis toetub sedasama laulu varem muutnud ansambli “Vanem õde” versioonile).

Contra ütles, et neid 2 rida ta enam ei laula.

Ka suurem osa võro luuletajate seltskonnas meelelahutuseks lauldud laule kannab pisema või suurema muutuse jälgi.
On võimalus, et kuigi laulutekst jääb täiesti muutumatuks, muudetakse meeleolu, esitusviisi või konteksti, et saada nalja; näiteks lauldakse liiga valjusti ja valesti, võetakse koomilisi žeste ja poose.
Nii muutub lihtne armastuslaul kahe mehe esituses gaykultuuri paroodiaks, nagu juhtus Contra ja Veiko Märka lauldud Kustas Kikerpuu lauluga “Uus mood”7 (Lauluraamat 1998, 329).

Ümbertöötluste alusena on kasutatud ka luuleklassikat, kas viisistatuna või mitte.
Nii näiteks Hando Runneli “Kaua sa kannatad” eeskujul on loodud Contra “Ood Philipsi pardlile” (kaua sa kasutad habemenuga, NM 43), “Kaua sa kannatad...” (kui pika aja vältel suudad... NM, lk 27), “Lähen ära” (Ohoh, lk 29) ning Pulga “Hirmus plagiaat” (Kavva sa kannatat kurja tuud muuri, 5 p. 168).
Juhan Liivi luuletusele “Rändaja” viitavad Ruitlase “Tulli liinast...” (5 p, 139) ja Contra (???), Juhan Liivile kui (lüürilise) luuletaja sümbolile aga osutab Aapo Ilvese tekst “Kirjutasid luuletuse juhanliiviliku... “.

Nõnda saavad olemasolevad tekstid tähenduse alles lugeja peas koos juba varem tuntud loominguga.
Tervikliku mulje ümbertehtud laulust saab just siis, kui on teada ka originaal, mis sattub harilikult naljakasse vastuollu “kaveriga”.

Laulude-luuletuste originaalid ja neis kasutatud stiilivõtted kuuluvad enamasti meie kaasajaga võrreldes teistsugusesse – vanemasse, võõramasse või ametlikku kultuuri.
Võõras on näiteks välismaise päritoluga muusika, aga ka lihtinimese jaoks kauged ja kõrged kunstid, mida iseloomustavad sõnad elitaarne, kõrge, rafineeritud, pateetiline jms.
Võõras on ka risustatud emakeel, mida Contra näitab laulus “Kaua sa kannatad” (Contra 1999:27).

Folkloorile lähendab Võro viisiku laule veel nende levik rahva seas, mõnikord ka autori unustamine.
Nii on saanud Võrumaal üldiselt lauldavaks Pulga Jaani Egämehe reilender, rohkem ilmselt tuntud algusssõnade järgi ”Tulõq sina tulõq, tulõq sina tulõq, mina aga maka tsiapaha pääl.” (5p 153).

Mõnikord on autorid teadlikult kasutanud rahvalaulude vormivõtteid.
Kogu Viie pääle lõpuluuletuse Kost miiq lats´ naaq lauluq sai... eeskujuks on olnud regivärsiline laulutüüp “Kust laulud saadud” koos vastava esireaga; tekstis on kasutatud regivärsile omast algriimi ja mõttekordust.
Samu rahvalauluvõtteid kasutab Contra oma luuletuses “Leebelõusta”.
Luuletustele on ideid andnud ka muud folkloorinähtused: vanasõnad, kõnekäänud, regilaulude põhjal loodud “Kalevipoeg”.

Kohati on võrokeste looming kollektiivne, sest üksteise tekste täiendatakse, lisades sinna uusi sõnu vahetult esituse jooksul või ka pikema aja järel.
Nii näiteks on Aapo Ilvese luuletused “eeläq üüse ma es paneq...” (5 p, lk 26) ja “väike kriminaal” jms (Tulen... lk 34-40) tehtud sõprade, vastavalt Olavi Ruitlase ja Veiko Märka eeskujul.
Kogumiku Viie pääle lõpuluuletus on tehtud kahe pääle: ”Pulga luulõtus Ilvese perräjakkamisega” (5 p 184).
Mitmekesi koostatakse väljaandeid ja luuakse laule.

Elavale folkloorile lähedane on Võro laulvate luuletajate loomingu esitamine väga erinevates olukordades: nii väiksemas sõprade ringis, asjatundliku kirjanduspubliku kui mitmesuguste rahvakihtide seas.
Esinetakse ka niisugustes lõbustuskohtades, kus harilikult luulet ei loeta ega kuulata: kõrts, laat, disko.
Eelistatakse ebatavalist või väga lihtsat riietust, kuid mitte ülikonda ega lipse.
Püütakse käituda mitteametlikult, et mitte vastanduda publikule, rõhutades spontaansust ja korrastamatust – just nagu oleks nüüdsama tekkinud idee head seltskonda natuke lõbustada.

Tavaliselt pole kokku lepitud kindlat kava, üles astutakse kordamööda.
Loetakse valjul häälel, tempokalt, tugevate rõhkudega, rõhutades aktiivset, tugevat, mehelikku poolt.
Samuti võetakse ette asju, mida kirjandusüritustel ei tehta: laul, tants, striptiis, rockistaaride matkimine / parodeerimine.
Sageli saadab laulmist tänapäeval oma laia leviku poolest rahvapilliks saanud kitarr.
Esinemistel võib publik liituda ja kaasa laulda, nagu on tavaline folkloori- või popmuusika kontsertidel.
Tavaliselt pakub selleks võimalusi just Contra, esitades mitmesuguste kordustega laule.

Seega kujuneb esinemine sageli lõbusaks jandiks, kus toimitakse vastupidiselt tavalisemale kujutlusele kirjandusest.
Mehed laulavad mõnikord nii valesti ja koledasti, et seda on raske muusikaks pidada.
Enamasti saab tublisti nalja, mõnikord aga tekitab mitmete piiride ületamine publikus pahameelt.

Muusikastiili poolest mahuvad võro meeste lood tänapäeva rahvamuusika ja folgi alla.
Lisaks paroodiatele leiduvad seal tuntud poplaulude tõlked ja mugandused, lüürilises toonis viisistatud luuletused, – enamasti saadetud ise kitarril, – ja ka mõned uued ägedamad lood, kus abiks teisi pille ja muusikuid.
Tunnuslik on mitmete maavillaste bluuside ja räppide olemasolu, nt Contra “Peerukuninga räpp” (Üüratu üürlane , lk 39/40), Naeris (NM, lk 13), Ilvese “Mississippi delta blues” (5 p), Pulga Jaani “Tarõkraamimise bluus” (5 p).

Kõige lihvitumate muusiku oskustega on neist Aapo Ilves, kes mängib suurepäraselt kitarri ja on ka ise viise teinud, heal tasemel lauljad ja pillimehed on Pulga Jaan ja Jan Rahman.
Rohkem nalja poole kaldub Olavi Ruitlane ning rahvast võib nõrkemiseni naerutada Contra, kes oma kesistest muusikalistest võimetest on kujundanud täiesti isikupärase esinemismaneeri.
Kõik nimetatud suunad on esindatud võimsal ühisplaadil ”Viie pääle”.

Kolme peale (Ilves, Pulk, Rahman) tehtud plaat ”Murõt ei olõ” on puhtmuusikaliselt tasemelt kõrgem, kuid veidi ühetoonilisem.
See sisaldab rahulikku, sisukate tekstidega folkmuusikat, erinedes meeste tavalisest ägedast esinemismaneerist avalikel ülesastumistel.
Siiski ei puudu siit autoritele omased naljad, ehk nagu on ütelnud Jan Rahman: ”Eks neil lugudel ole kõigil mingisugune väike kiiks sees.
Muidu me poleks Ilves, Pulk ja Rahman.”

Eelmainitud asjaolud rõhutavad, et võrokeste looming ei moodusta üksteisest ja igapäevasest elust rangelt lahus seisvaid kunstižanre nagu kirjandus ja muusika, samuti ei aja piiri kunsti ja folkloori vahel, vaid need kõik põimuvad üksteisega.
Oma esituskunsti publitseerimisel sünnivad mitte päris tavalised, mitme žanri piiril seisvad väljaanded, nagu näiteks “Viie pääle”, kus luuleraamatu vahel asub laulude ja luuletuste segaplaat.

Suhtest tänapäeva kirjandusvooludega

Tänapäeva kirjandusele peetakse tunnuslikuks rohket olemasolevate tekstide kasutamist ja viitamist varasemale kultuurile.
Võtet, kus kunstiteos moodustub senise kultuurikogemuse ümber mõtestamisest, kasutatakse teadlikult ja rohkesti postmodernismis.

Võro meeste loomelaadile ongi iseloomulik varasemate tekstide kasutamine ja neile osutamine: lõikude tsiteerimine, sümboolsete kultuurinähtuste nimetamine, mitmesugused vihjed mõnele teisele teosele või isikule.
Võro viisiku loomingus põimuvad kaunid kunstid, rahvaluule, massikultuur ja argimõtlemine, luues soste kaudu uusi tähendusi.
Niisuguse loomisviisi poolest võib Võro poiste loomingut lugeda postmodernistlikuks.

Võru laulvate luuletajate loomingule võib leida ühisjooni ametlikule peavoolule vastanduvate kultuurisuundadega läbi ajaloo, näiteks keskaja karnevalikultuur, tänapäeva performance-literature ning sotsiaalse hoiakuga popmuusika suunad blues või räpp.
Eesti kirjanduspildis jäävad võro autorid peavoolust kõrvale juba keele tõttu.

Võro laulvate luuletajate esinemises ja hoiakutes on ühisjooni tänapäeva suuliselt esitatava kirjandusega, mida tuntakse nüüd juba ka Eestis nimetusega luuleslämm (ingl k poetry slam, performance-literature). 

Luuleslämmi alguseks peetakse aastat 1986, kui Chicago Jazz-klubis “Green Hill” hakkas esinema Marc Smith.
Tema tegevus vastandus senisele kirjanduselu korraldusele, eesmärgiga muuta kirjandus kättesaadavaks kõigile elanikkonna rühmadele.
Niisugune uus vool levis maailmas peagi laiemalt. 

Slämm on avalikult, publiku silme all toimuv luuletajate võistlus, mida peetakse enamasti kusagil baaris või klubis.
Sündmusest võtavad aktiivselt osa ka publik, moderaator ehk õhtu juht ja sageli ka zürii.
Oluline on just elav vaatemäng: autorid tormavad lavale ja esitavad oma tekste, sealhulgas nad laulavad, karjuvad, räpivad, lõugavad, andes kogu keha sõnade teenistusse.
Luule võib olla mõjutatud mitmetest vooludest: avangard (dada), underground (beat), popkultuur (jazz, rock, rap) või etnopoeesia (ethnopoetry).

Sisult peegeldavad slämmitekstid modernset elu kõigi tema probleemidega, meedialembusega ja moodidega.
Teemadeks on igapäevane elu, ööelu, tänav, mitmed ühiskondlikud ja etnilised küsimused; samuti esineb tekstides vastandust kõrge ja madala vahel ning paroodia elemente...

Analoogiline nähtus on performans-kirjandus, mille motona rühmituse “lit 6” leheküljel kõlab: “Tuleb sinu juurde baari – performans-kirjandus”.
Väga sarnane võro loominguga on nimetatud rühmituse tõdemus, et publiku leidmiseks vajatakse andekaid kirjanikke, kes suudavad kütkestada rahvahulka, ning kõige otsesem ja kiirem tee selle tarvis on olla naljakas, lõbus.
Nagu näha, on selles palju sarnast võro meeste loominguga.

Kokkuvõtteks

Võro meesluuletajate loomingus on rõõmsat lähedust lihtrahvale, laulu ja naeru. 
Nad püüavad naljatades pöörata maailma veidi pahupidi, et tuua nähtavale selle inimlikku ja hinnalist sisu. 
Võro luuletajate väärtusteks on asju otse ja tõeselt nimetav rikkumata emakeel ja mehemeel; inimesed, hoolimata nende seisundist või varandusest; siiras armastus, mis ei sea piire hingelise ja kehalise vahele; maailma mitmekesine, ka tagasihoidlik ilu; suutlikkus maistest asjadest rõõmu tunda - ja muidugi võltsimatu, puhastav naer.

Teisi

Seoseid elava sõna ja pärimuskultuuriga on ka võru naissoost kirjanike loomingul, näiteks elavaks klassikuks saanud Kauksi Ülle ning noor luuletaja Leila Holts.
