Jah, perämedsel aol
tuud tiiä-ei joht, mille
mu elorõõm om kaonu
# 					ja tüüq kõik poolõlõ
tõtõst om nii must mu miil’
et ilm, miä muido hirmus illos’
paistus ku põvva häötet põld.

Piltillos õhk ja taivalaotus
ku ilmadusuur laevõlv’
#
täüs tähti kullatsit
mu silmile paistus ku ilmatäüs
haisvat ja kihvtitõt tossu.

Ja määne meistretüü om inemine
otsan perädü tark pää
ja käe seen kõva vägi
ku illos’ tä vällä näge
# ja määndsit liigutuisi tege
# näütäs vällä nigu ingli
ja arvu saa ku jummal’

kõgõ ülemb ilman elävide siän
ja ummete mu jaoss
tä nigu unik tühjüst.
Ei olõq rõõmu mehest mul
ei naasõst…
# kuigi naaratuisi perrä ti näon
# võinu tuud arvada.
