A ku veidükene maaha kuuri tuud pääletõmmatut soliidsust, tulõ tuu alt vällä õnnõ nuurmiis, nink ku kaia viil sügävämbäle (?), tulõ vällä maapoiskõnõ.

Sa taivas külh, ku pallo om tsireleid! Egän jaaman om naid, egä talomaja upus noisse.

Seokõrd pidä sajo tädipoig.

Kerko man saiva na vaheta’ mõnõ sõnna, sis piirdi tä sisse tutvite puult. Säänse vaba kombe omma siin, et egaütel om õigus tõiste juttõlõ vaihõlõ sekä’.

Es, ku Ilmar üten laul, sis laulva üten kõik, om iks julgõ, ku laul jää õi saisma sõnnu egä helü puudusõ peräst. Mõnikõrd, muial,  häbü külh, om tuud ette tulnu, et laul surõs poolõl salmil sõnnapuudussõ vai joru julguse nälgä.

Õigõ, õigõ, ütledäs ja sis lauldas noid laulõ õkva nii, ku Miina esi naid kõlama pandsõ. Ütest laulust taht jälki saia ütesakümend, sjo om sjoo laulu tulinõ ojja, minkast mõnõ omma külh lugenu-kuulnu, aga oma silmäga olõ’i nännü egä hinda kopsuga olõ’i üten lõõtsnu tuud leeki.

Sis lüüdi akõn halastamatult (??) kinni’ ja laulopido läts edesi.

Ja jälki läts üts miis nuurtõlõ seletämä, et ku na laulõ ei tunnõ,  sis pidägu uma nokakõsõ Jummala peräst  kinni’.

Tuul  aol, ku laulusolkja võtsivä ette vahtsõ ulli laulu, lindäs vatutav õlu üle nende pääde nink kistutas virina kõrrapäält.

A laulu omma nüüd muutunu nigu hengelises uma uinahtuväst saiskumisõst.

Leelia istse tä sängüveeren, suur kimp tsileid käen.

Vai nii, tõõsõ saja, kunas nuu sis tulõva?

Trobikund herädänu miihi, murdsõva aita sisse. Ilmarit olõsi vaia, laulu läävä jälki vallalõ.
