Tolmuimeja Sassil on nina kinni

Kui Vidrik sünnitusmajast koju toodi, oli Sass juba ühe aasta Mõtsade peres elanud.
Sass ei teadnud siis veel, et ta nimi Sass on.
See nimi oli Vidriku peas kinni ja sai sealt välja tulla alles siis, kui Vidrik rääkima õppis.

Vidrikule meeldis Sass tegelikult peaaegu sünnist saati.
Juba päris titana vaatas Vidrik, kuidas Sass lärmates ja nina luristades põrandaid mööda vingerdas ja kõik prahi pika londi moodi ninaga oma kõhtu tõmbas.
Kui Vidrik käima hakkas, kõndis ta Sassil järel ja aitas tal seda tähtsat tööd teha.
Ema omakorda käis Vidrikul järel, keelas tal purusid suhu panna ja käskis need kõik Sassile anda.
Ema ütles, et Vidrik on inimeselaps ja võib süüa igasugust inimeste sööki, aga tolmuimeja Sass võib süüa ainult purusid, muu söök talle ei sobi.
Vidrik kartis väga, et Sassi kõht jääb tühjaks ja niimoodi jättis ta edaspidi kõik prahi Sassile.

Sassi kõhu peale on tegelikult Samsung kirjutatud.
Isa ütles, et seda võib lugeda perekonnanimeks, nagu Vidrikul on Mõts, nii on Sassi perekonnanimi Samsung.
Sass on punast värvi nagu vanaonu pea ja tal on pikk-pikk punane nina nagu vanaonulgi.
Vanaonu nimi on Aleksander ja teda kutsutakse Sassiks.
Ehk sellepärast panigi Vidrik tolmuimeja Sassi nimeks ka Sass.

Nüüd käib Vidrik vanaonu Sassi moodi öeldes juba kuuendat kevadet.
Tolmuimeja  Sass näeb omakorda juba seitsmenda kevade tulemist, järeldab Vidrik.
Oma kuuenda kevade tuleku pidu pidas Vidrik õues lumesulamisvee lompides.
Ta mängis seda põnevat mängu, kus tuleb lombist kummikutega läbi minna ja vaadata, kas saad niimoodi hakkama, et vesi üle kummikuääre ei tule.
Mida kõrgem vesi, seda põnevam mäng on, täielik adrenaliinilaks, nagu ütleb Vidriku isa.
Halb on ainult see, et see mäng lõpeb sageli pahandusega, sest vesi lähebki üle kummikuääre ja jalad saavad märjaks ja ema kurjaks.

Nii läks ka sel kevadel.
Vidriku jalad olid märjad, aga ta ei tahtnud veel mängu ära lõpetada.
Ta ainult luristas ninaga nagu tolmuimeja Sass toas ja mängis edasi.
Kui ta lõpuks tuppa sai, oli tal päris külm.
Ema ei saanudki seekord kurjaks, oli hoopis ehmunud näoga ja pani Vidriku kiiresti kuuma vanni.

Hoolimata kuumast vannist jäi Vidrik ikkagi haigeks.
Ta nina oli täis paksu tatti, hingata ei saanud ta sellega sugugi ja süüa ei tahtnud Vidrik kohe mitu päeva.
Kuigi tolmuimeja Sass õues käinud ei olnud, jäi ka tema haigeks.
Õhk ei käinud ka tema londi moodi ninast läbi, ta undas imeliku häälega ja ei söönud põrandalt ära mitte ühtegi pururaasu.
Emal oli nüüd päris palju tegemist.
Vidrikule andis ta taskurätte kätte, käskis kõvasti tatti välja nuusata ja tilgutas rohtu ninna.
Sassiga oli asi keerulisem.
Ema käis ümber Sassi, koputas teda siit ja sealt, proovis londi moodi ninast sisse vaadata ja raputas seda nagu oskas.
Lõpuks ei jäänud emal muud üle, kui ta keeras Sassil nina peast, ajas harjavarre sealt läbi ja sai niimoodi kätte Vidriku kadunud Jänku-Jussi soki.

Sass hakkas jälle harilikku häält tegema ja ta sõi jälle korralikult purusid.
Ka Vidriku tervis läks paremaks ja ta küsis ema käest juba putru.
„Sass, vaata, et sa enam sokke ei söö, sul jääb siis nina kinni,“ ütles Vidrik Sassile ja patsutas tema punast kõhtu.
„Vidrik, vaata, et sa enam jalgu märjaks ei tee, muidu jääb sul ka nina kinni,“ nahistas õnneliku moega Sass vastu – see on ikka hea asi küll, kui õhk ninast läbi pääseb.
