Elli kõrd kolm velja, kats tarka, kolmas Turak-Tuhkapussja. Elliväq , elliväq , õs viga midäge, a sis kõrraga kuule näil esä ar. Pujaq ollivaq väiga kurvaq tuu peräst ja tahtsõvaq tetäq esäle ilosat kääbäst. No naksevaq kats velja märkmä, määnes olõs´ parem. Kolmandat õs kutsuq ke. Ütleväq õnnõ, õt mis tuu turak ka tiid. „Kui teeme – kulladsõ, hõbõhõtsõ, ravvadsõ või vasidsõ?“ A löüdseväq , et sääntset om jo küllält. Mis viga kuningal tetäq kullast, kui täl jo kulda maa ja meri. A sis ütel´ üts veli, õt: „Mis mi nakamõ hinnäst nii pall´o vaivama? Las tulõ ka Turak-Tuhkapussja ja märk´ kah, õks timä olõ ka esä poig nago miq ke!“ Hüäkene küll, kutsivaq sis Turago-Tuhkapussja ka hindä mano ja küsseväq : „Sa muidoge ei tiiäq , määnes kääbäs tetäq , a märkeq võit! Mis sa uma ulli pääga muudke tiit?“ Turak-Tuhkapussja kõrraga mõtlõma, mõtõl´ ütsindä päävä, tõõsõ ja kortle kolmandatke. No tullivaq kõik kolm kokko ja õgaüts ütel´ uma arvamise. TurakTuhkapussja uma oll´ kõgõ kinäm.