On silmahakkav, et enam kui laulikuid, kirjeldab Kallas oma päevikus vahendajaid-abilisi, peamiselt kooliõpetajaid, kellest märkimisväärne enamik on Kuuda seminari lõpetanud. Märjamaa lähedale Kuudasse loodi seminar 1854. aastal, eesmärgiga õpetada talupojaseisusele vajalikke alusteadmisi (Aarma, Talvoja, Viitkar 2004: 23). Kool lõpetas tegevuse 1887. aastal seoses nõudega minna üle venekeelsele õppele, millega kooli haldav rüütelkond ei nõustunud. Vähemal määral oli abiliste seas ka teisi kohalikke ametimehi nagu talitajad, vallakirjutajad. Neist sõltus nii kogumistöö õnnestumine kui ka kogumisretke majutuse ja olmega seonduv. See tähelepanek on huvitav kahel põhjusel:

• kas kogujatel oli keeruline laule leida just sel põhjusel, et nende ja laulikute vaimumaailmad olid liiga erinevad: olid ju laulikud enamasti üle keskea naised traditsioonilisest külaühiskonnast, kogujad olid aga paarikümneaastased noored mehed Tartu ülikoolist
• Kallase eelistused viitavad tänapäeva inimese jaoks juba tuhmunud pildile Eesti sotsiaalsete ja kultuuriliste olude mitmeplaanilisusest 19. sajandi lõpul ja meenutab, kui õhkõrn on eestikeelse kultuuri kiht (mainin siinkohal taas, et Kallase päevik on saksakeelne)

Ka Hurt ei pöördu oma artiklis „Palve Läänlastele" ajalehes Olevik (8.05.1889, nr 19, lk 2 - http://dea.nlib.ee/), kus ta laulukogumisreisit teada annab, otse laulikute ja jutustajate poole, sest vaevalt nemad ajalehti lugesidki, vaid ikka kohalike haritlaste poole: „armsad Lääne suguvennad", sõnab Hurt ja palub kogujad „juhatada [---] senna, kus [---] kõige paremaid wanawara hallikaid teate olevat".

Laulukogujatest üliõpilaste ja kohalike haritlaste omavahelised suhted ei piirdunud Kallase päeviku põhjal sugugi mitte ainult rahvaluule ja selle kirjapanemisega. Kallas räägib ka kohalikest haridusoludest ja ühistest üldistest jututeemadest, nagu nt, et paljud, kellega ta kohtus, teadsid hästi tema venda Rudolf Kallast, seda peamiselt Kallase laulupeo kõne pärast. Tõenäoliselt on jutt Rudolf Kallase (1851-1913) laulupeokõnest III üldlaulpeol Tallinnas 1880. aastal, mis koos Jakob Hurda kõnega samal ajal sai ohtrasti kiitvat tagasisidet ajakirjanduses (vt Põldmäe 1976: 210-212).

Ka eeldab Kallas, et mitte ainult abi, vaid ka vastutöötamine neile võis olla tingitud ajakirjandusest. Vahetult enne nende reisi, 1889. aasta 25. mai ajalehes Valgus on rubriigis Omalt maalt Virumaa all tõepoolest lõik, milles väidetakse, nagu oleksid „Õpetaja Hurti saadetusel" Mihkel Ostrov ja Oskar Kallas „juba mitu suve üksikutes maakondades ümber rändanud „wanawara" korjamas, aga nende korjatud „wanawarast" ei ole senni ajajni midagi kuulda ega näha" (vt Walgus, 25.5.1889, nr 22, lk 2 - http://dea.nlib.ee/). Etteheide on muidugi ülekohtune, sest tegelikult oli kõnesolev Läänemaa lauluretk Oskar Kallase ja Mihkel Ostrovi jaoks teine. Aasta varem olid nad käinud Virumaal ja Virumaa retke tulemused olid nad Hurdale üle andnud (vt Hurda kogus Eesti Rahvaluule Arhiivis H II 1). Väidetavalt oli aga Jakob Kõrvi toimetatud ajaleht Valgus (http://kreutzwald.kirmus.ee/et/lisamaterjalid/ajatelje_materjalid?item_id=6504&table=Scans) Eestis küllalt leviv ja loetav ja nii võis Kallase kartus pahatahtliku etteheitja mõjust nende kogumismatkale varju heita küll.