) . ' EESTI VABARIIGI TARTU ÜLIKOOLI TOIMETUSED A C T ! E T С О М Е Ш Т М Ш UNIVERSITATIS TARTUENSIS (DORPATENSIS) В HUMANIORA XXXII TARTU 1934 E B S T l VABARIIGI TARTU ÜLIKOOLI ACTA E T С Ф Ш 1 Т А Т 1 0 Ш UNIVËRSITATIS TARTUENSIS (DORPATENSIS) В HUMANIORA XXXII TARTU 1934 K. Mattieseni trükikoda o.-ü., Tartu 1934. Sisukord. — Contenta. A u g . A n n i . F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg". I osa'. Kalevipoeg eesti rahvaluules. R e f e r a t : F. R. Kreutzwalds „Kalevipoeg". I. Teil : Kale- vipoeg in den estnischen Volksüberl ieferungen. P. A r u m a a . Untersuchungen zur Geschichte der litauischen Per- sonalpronomina. E. K i e c k e r s . Sprachwissenschaft l iche Miscellen. XL Lazar G u l k o w i t s c h . Die Entwicklung des Begriffes Hâsïd im Alten Testament . Heinrich Laakmann und Walter Anderson. Ein neues Doku- ment über den estnischen Metsik-Kultus aus dem Jahre 1680. F. R. KREUTZWALDI „KALEVI PO E О" I OSA KALEVIPOEG EESTI RAHVALUULES AUG. ANNI MIT EINEM REFERAT: F. R. KREUTZWALDS ,,KALEVIPOEG" I. TEIL: KALEVIPOEG IN DEN ESTNISCHEN VOLKS- ÜBERLIEFERUNGEN TARTU 1934 К . ".Mût t i nse l l i t r ü k i k o d a o / i i . , l 'art u. l ' I . i l . Saatesõna. Kes tahaks praegu veel kõnelda „Kalevipojast"? Kas pole ta stiili ja kogu kunstiväärtust „maha tehtud" juba umbes paarkümmend aastal? „Unustagem kogu nähtus", soovitati juba a. 1916. Ometi: peame endiselt tunnustama „Kalevipoja" meie rahvusliku ärka- missajandi keskseimaks teoseks, mis ühendab endas kogu selle esimese poole tähtsamad arengutendentsid ja mille hiiglavarju võime tunda kogu sajandi teisegi poole kultuuritaotlust.es. Ta on siiski selle t aj andi tähtsaima kir- janiku pääteos ja ühtlasi esimene suurem teos eesti luules üldse. Ja ta- ei ühenda endas mitte üksi selle kirjanduskultuuri varemad pürgimused, vaid on ühtlasi esimene, mis sellisel määral niihästi temaatikas kui vormis kasustab ja liidab ka meie pärimusliku rahvaloomingu andmeid ja dispositsi- oone. Ta on teos, mille juured ulatuvad kaugemale rahva minevikku kui ühelgi teisel, teos, mis oma kandejõu on saand oma sünniaja tähtsaimast ühiskondlikust vajadusest, teos, mis püüdis mõjustada ja ehk ongi mõjustand meie rahvusliku teadvuse ja ühise tahte arengut laiemalt, kui ükski teine. Ta on kõigile oma välisallikaile ja nõrkustele vaatamata siiski eesti rahvus- liku romantika kõige rahvuslikum ja silmapaistvam toode, huvitav niihästi oma traditsionaalsete kui ka seda meile nii tähtsat ajajärku ennast kajasta- vate elementidega. Endiselt on ta välismail kõige tuntum eesti luuleteos, küll juba vähe õigustatult, kuid ega ometi päris hade väärtuseta nüüdis- ajalegi? Ja tal ei puudu teatav tähendus Ica võrdle v-kir j a.neluslooliselt vaatekohalt, niihästi üle-euroopaliste voolutendentside ühe omapärase teos- tisena kui ka, ühe näitena rahvaluulepärasest eeposeloomingust üldse. Kõik see mitte ainult ei õigusta, vaid ka kohustab veel nüüdki olema huvitatud sellest „meie rahvuslikust suurteosest", nagu öeldud, vähemalt kirjanduslooliselt. Uus üksikasjalisem uurimus on vajalik seda enam, et mitte ainult senised sellekohased teadmised ei oota kriitilist kokkuvõtet, vaid. hulk olulisi f olki or istlikke ja kirjandusloolisi küsimusi „Kalevipoja" allikaist ja iseloomust on veel seni üldse valgustamata. Teadvus sellest vajadusest on olnud käesoleva töö algatajaks ja ülal- pidajaks paljude aastate jooksul. Kuid autor võib vaevalt öelda, et ta oleks olnud juba alguses teadlik ka neist raskustest, niida esitab teadmuslikule käsitlusele niisugune laialikiskuv, halvastipiiratav ja „ärakulutatud", s. o. vareminigi rohkestikuid ometi puudulikult valgustatud ja nii siis tihti tuttavaidki fakte kordama sundiv aine. Eriti ,,Kalevipoja" omapärane, taht- likult rahvaluulest sõltuv koostusviis tegi peaaegu niõttetuks analüüsida teda. ilma ta geneesita, ainult valmis kunstteosena, nagu oli kavatsetud tööle asu- IV AUG. ANNI В XXXII, ι des. Viimasest vaärseisukohasi järgnes mitmekordne vaev eriti rahvaalli- kaid käsitleva osa vai mistusel ja võib-olla ka tuòni sellesse praeguseni jäänd nõrkus. Sest mida enam ainega tutvuti, seda puudulikumaks osutus senine eeltöö ja seda vajalikumaks selle süstemaatiline uiiestikcisitlus. Kirjandus- loolisele ülesandele Ulli lisaks f olici or istlik — ja järlc-järgult ikka laienedes. Nii nõudis kord ainult lühikeseks s issejn h a t и seks mõeldud ,,Κρ. rahva- luules" ikka jälle uusi ümbertöötusi — ja vastavalt paisus esialgset mahtu 'mitu korda ületa vaks iseseisvaks osaks. Seda enam, et aastate jooksul korral- da vast Eesti Rahvaluule Arhiivist lisaks eelmistele leidus ikka jälle -uusi teisendeid või märkmeid. Ka vastava välismaise ainestikuga tuli tutvuda ja arvestada, laiemalt, kui üksvahe mõeldud puht-deskriptiivse esitusviisi puhul. Sest lõppeks huvitab ju iga kirjandusloolastki natte ainult küsimus, mis Kreutzwald oma eeposeks on saand rahvalt, vaid lea see, mis algupära, mis ilmega, kuivõrra „rahvuslikud" on need, rahvapärimused ise. On vaieldav, kas isegi praegusel kujul see osa on küllaldasel määral avar. ЛU oleks näit. kõigi Kp-jaga seotud rah va/pärimuste sõnasõnaline äratrükkimine andnud tööle ka tühjendava allikatekogu väärtuse. Kuid üht- lasi oleks siis ka teose maht paisund veel p a l j u suuremaks praegusest, sa- muti muidugi trükilculucl jne. Kui kunagi kauges tulevikus jõutakse meie •rahvaluule kogude väljaandmisega tõesti niikaugele, et pääle esmakohal seis- vate laulude jõutakse ära trükkida ka kõik esteetiliselt palju vähem pakkuvad, proosamuistendid, siis võib ju ka k o g и Kp-ja materjali täpselt paljundada (arvatavasti siis küll ühenduses muude hindugudega), ilma et tarvitseks kahetseda neid IV2—2 trükipoognat, mis praegu nende konspektiivse edasi- andmisega on ,,raisatud" enam, kui oleks vaja olnud ainult leiukohtade ja üksilcnäidete esitamiseks. .Käesolevat teost tuleb aga võtta siiski kui enne kõike kirjand и slooolisest huvist tingitud eeltööd Kreutzwaldi eepose paremaks tundmaõppimiseks. Ja selleks pidi siin ühte haaratuina palju erineva laadiga pärimus motiive. Täpselt ja siis õieti ka kogu rah vus- vahelises ulatuses esitatuna ja analüüsituna oleksid ehk mitmed neist motiivi- dest ü k s г к и n a g i nõudnud, rohkem tööd ja esitusruumi киг код" siinne teos ! Kui siis nü.ücl viimaks töö esimene osa julgeb avalikkuse ette astuda ;praegusel kujul, on autori meeldivaks kohuseks öelda tõsiselt tuntud tänu kõigile neile, kes temale, on abiks olnud selle (ja pea järgneva II osa) pika- ajalisel valmimisel. Kõige enam võlgnen seda Tartu Ülikoolile, kes mulle aineliselt võimaldas kolm aastat, töötada kodu- ning välismaal, ja prof. Gustav Suitsule, kes mitte üksi äratavalt ja laiavaateliselt pole mõjustand mu varemaid õpinguid, vaid mulle soovitand ka käesoleva töö teema ja selle täitmisel kaasa aidand niihästi otseselt kui kaudselt. Era- kordselt väärtuslik on mulle olnud prof. dr. W. Andersoni abi korrek- tuuri lugemisel ja folkloristliku osa täiendamisel. Tänu võlgnen ka kadund prof. M. J. Eisenile mõningate rahvaainete esialgse tutvustamise eest, samuti lektor J. V. Veskile kaasabi eest korrektuuri lugemisel, prof. da. Kaarle Kr о lini lekes haruldase hää tahtlikkuse g a on jälgind mu töö folkloristiikka osa, ja prof. dr. V. Τ а г к г а г s e l e, kes mind on üllatana В XXXII. 1 F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I V oma lahke kaasabiga töö esialgseks karastamiseks ja vastava kirjandusega tutvumiseks. Sisuliselt vahest kõige rohkem' võlgneb see töö Eesti Rahvaluule Ar- hiivil·? ja selle ametnikele, dr. O. Lo о rit s ale, R. V ii d e b au mil e, Р. A г г s t e l e, H. Ta tn perele j. т., kes ikka jälle oti lisandand ta rahvo- pärimuslikke andmeid, samuti Eesti Rahva Muuseumi A rh iivraamatu kogule ning E. Bibliograafia Asutisele, kes lahkesti on aidand täiendada ainekohast bibliograafiat. Üksikuid tänuväärseid teateid või uinud abi olen saand. pr. ja hr. prof. dr. L. Kettus eit, pr. ja hr. dr. M. Haavi о It, dr. Α. A η t t i I a 11, mag. Α. Ο. Väi s ä selt, mag. V. J. V и о r i j о e J t. mag. S- Haltsoselt j. t. Helsingis, mag. H. Vinte riit Turus, mag. Ann о В ё г zkalnilt Riias, prof. H. Moo r a 11, prof. J. Mägist eit, dir. О. L г i ν г 11, mag. J. A a ν i к и 11. mag. M. Seh miede h e l m г 11, L. Vil tr - r eit, J. K ä.о s a. ar e It, R. Põld m ä e 11, m η g. L. Ρ õ d r a s e 11, M. Le- pikult ja paljudelt teistelt Tartus. Teose eritrüki väljaandmine kõneleb ise enda eest tänu Eesti Kirjan- duse Seltsile. A. A. SO. X. su. Sisukord. Saatesõna ΠΙ Sisukord VI Lühendid IX Kasustatud kir javahetus XII Öicndusi XIV S i s s e j u h a t u s . § 1. „Kalevipoja" käsitlus 19. sajandil 1 § 2. „Kalevipoja" käsitlus 20. sajandil 6 § 3. Uurimuse ülesandeist j a meetodist 14 I osa: Kalevipoeg rahvaluules. 1. L ä h t e k o h a d . § 4. Ülesande piiritlus 18 § 5. Hiiumuistendite iselaad 20 § 6. Hiiumuistendid Eestis 24 § 7. Kalevi nime algupärast 26 Λ. Kalevipoeg seletnssaagade h i iuna j a l i i idvägi lasena. 2. K i v i d j a j ä l j e d . § 8. Kivipilduja (teisendid) 31 § 9. Kivipilduja (analüüs) 36 § 10. Kivikandja (teisendid) 40 § 11. Kivikandja (analüüs) 43 § 12. Jä l jed j a kivistised 46 § 13. Magamisasemed j a sängid 51 3. H i i d ν ä g i 1 a s 1 i к к e m г a m о о η d u s i. § 14. Niidulood 54 § 15. Künnilood 59 В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I VII 4. M u i d l o o d u s s a a g a s i d j a s u h t e f a n t a a s i a i d . § 16. Muid loodussaagasid 68 § 17. Suhtefantaasiaid 71 § 18. Mõningaid liitmotiive 74 5. V õ i t l u s i i n i m e s t e g a . § 19. Surm mõõga läbi (teisendid) 79 § 20. Surm mõõga läbi (analüüs) 84 § 21. Mõõga saamine 89 B. Kalevipoeg muinas ju t tude j a legendide vägi lasena. 6. M u i n a s j u t t u d e h i i d v ä g i l a n e . § 22. „Vastaseots i ja" eesti teisendid 91 § 23. „Lauavõitluse" eralditeieendid 96 § 24. „Vastaseots i ja" välisteisendid 99 § 25. „Vastaseots i ja" analüüs 105 § 26. Mõned liitmotiivid 112 7. V õ i t l u s i a l l m a a i l m a g a . § 27. Röövkäik allmaailma 117 § 28. Vangistusloo teisendid 122 § 29. Vangistusloo analüüs j a välisteisendid 130 § 30. Vangistusloo analüüs ( jätk) 136 C. Kalevipoeg a ja looi lmel ise in imkange lasena. 8. K a h t l a s i i n i m e s e s t u s i . § 31. Võitlusi ja suhteid 148 § 32. Linda? 152 § 33. Saarepiiga? 15Э 9. V õ i m a l i k k e a j a l o o p ä r a s u s i . § 34. „Suisa suud" 166 § 35. „Osmi ha igus" 173 § 36. „Kalevid" muis rahvalauludes 179 § 37. Kalev, Kalevine, Kolõvan 186 10. K o k k u v õ t t e i d j a j ä r e l d u s i . § 38. Kalevipärimuste a lgupära 193 § 39. Kalevipärimuste välissuhted j a levimisteed 20U § 40. Arenemiskäik 207 Lisa I. Kokkuvõtlik tabel eesti Kalevipärimuste levikust 214 Autorite register 224 Asiregister 227 Lisa II. Täiendusi 217 R e f e r a t . F. R. Kreutzwalds „Kalevipoeg", I. Teil 230 VIII AUG. ANNI В XXXII. ; Jooniste nimestik. 1. Muistendid Kalevipoja kivipildumisest 36 2. Muistendid Kalevi (poja) kivi- või mullakandmisest . . . . . . 43 3. Muistendid Kalevipoja jälgedest j a kivististest 47 4. Muistendid Kalevipoja niitmisest j a kündmisest . . . . . . . 58 5. Muistendid Kalevipoja surmast 84 6. „Vastaseots i ja" eesti teisendid 98 7. „Vastaseots i ja" välisteisendid 104 8. Jutud Kp-ja põrgu röövimisest ja vangistusest 129 9. „Suisa suud" esinemine j a levimisteed 172 10. „Osmi haiguse" teisendid 176 11. „Kits kile k a r j a " levimisteed 180 12. Kalevi nimi laulus „Kits kile k a r j a " 18ί 13. Kalevanpoika-lugude lähtekoht .Soomes 198 14. „Kalevite" pärimuste levik teisendite arvu jä rg i 204 15. „Kalevite" pärimuste levik tüüpide arvu j ä r g i 204 Piltide n imest ik. Kõik Γ. v. Schlateri maalidest Ö.E.S'i kogus. Tahvel I, nr . 1. Kp- ja visatud kivi Saadjärvel , Äksis 32/3 „ ,, 2. Kp-ja visatud kivi Alatskivil, Kodaveres „ „ II, „ 3. Kp-ja tool Saadjärvel , Äksis „ „ 4. Kp-ja säng Tarakveres, Tormas „ III, „ 5. Kp-ja säng Alatskivil, Kodaveres 48/9 „ „ 6. Kp-ja säng Alatskivil, Kodaveres . . . . . . . „ Lühendid. Kus pole märgi tud muud tsiteerimisalust, on tsiteeritud köide j a lehekülje nr. Aarne = A. Aarne, Verzeichnis der Märchentypen F F C 3. Helsinki 1911. (Samut i Estnische Märchen- und Sagenvar i an ten F F C 25. Helsinki 1918.) Tsi teer i tud tüübi nr.; Mt = Märchen- typus , S — Sage, US = Ursprungssage. Aarne-Thompson = A. Aarne, S. Thompson, The types of the folk-tale. A classification and bibliography. FFC 74. Helsinki 1928. ACUT = Acta et Commentationes Universi tat is Tartuensis (Dorpaten- sis) . Bertram, ES = Georg Schultz [Dr. Ber t ram], Estnische Sagen. Käsikir i varem kord E 54 773—95, nüüd E R A ' s . Bertram, Wagien = G. Schultz (Dr. Bert ram), Wagien. Dorpat 1868. Blumberg — Quellen und Realien des Kalewipoeg nebst Varianten und Er- gänzungen von G. Blumberg. V G E G V, 4. Dorpa t 1869. E = M. J . Eiseni käs ik i r ja l ine kogu v a n a v a r a ERA's . ЕВ = Estländische Literärische Gesellschaft ' ! käs ik i r ja l i sed kogud (Tallinnas). EBLeks = Eesti Biograaf i l ine Leksikon, Tartu 1926—29; tsiteer. märk- nimi jutumärkides. Eisen, EM = M. J . Eisen, Eesti mütoloogia (I, Tartu 1919; II = Eesti uuem mütoloogia, Tallinna 1920; III = Esivanemate ohverda- mised, Tartu 1920; IV = Eesti vana usk, Tartu 1926). Eisen, ERI — M. J . Eisen, Eesti rahvalaulud. Tallinna 1919. Eisen, KpE = M. J . Eisen, Kalevipoja esiisad, II tr . Tallinna 1920. Eisen, KpR = M. J . Eisen, Kalevipoeg rahvaluules. Käs ik i r ja l ine kogu r a h v a j u t t e ERA's . Eisen, Tõll = M. J. Eisen, Tõll j a ta sugu. Tartu 1927. E K i r j . — Eesti Kir jandus , Eesti Ki r janduse Seltsi kuukiri, Tar tu 1906—; • tsiteer. aas ta j a lk. EK1A = Eesti Kultuurilooline Arhiiv, Tartus . EKmS = Eesti Kir jameeste Selts, käs ik i r ja l , kogu v a n a v a r a ERA's . EKnS = Eesti Ki r janduse Selts; tema käs ik i r ja l , kogu E R A ' s . ERA = Eesti Rahvaluule Arhi iv j a selle käs ik i r ja l , vanavarakogud Tartus . ERE J = Fr. R. Kreutzwald, Eest i rahva ennemuistesed jutud. Helsinki 1866. χ AUG. ANNI В XXXII, ι ERI = Eesti rahvalaulud dr. Jak. Hurda j . t. kogudest. Toim. M. J . Eisen, 0 . Kallas, K. Krohn, W. Anderson j . t. Tartu, I 1926; II 1932. Tsit. laulu nr., teisendi päritolu j a nr. Faehlmann, SKp —- F. R. Faehlmann, Die Sage vom Kalewipoeg, käsikiri ERA, GEG, DH 214, eesti tõlge J. Jögever ' i l t teoses: F . R. Fählmann, Kir jatööde kogu I, Tartu 1915. FFC = FF Communications, edited f o r the Folklore Fellows. Suoma- lainen Tiedeakatemia, Helsinki, 1 (1910) — FUF = Finnisch-ugrische Forschungen, Helsingfors, I (1900) — GEG = Gelehrte Estnische Gesellschaft, Õpetatud Eesti Seltsi käsi- k i r ja l i sed kogud, DH — Deutsche Handschriften, EH — Est- nische Handschriften. H = J. Hurt, käs ik i r ja l ine kogu v a n a v a r a E R A ' s ; tsit. seeria, köide j a lk., tarbekorral ka j ä r j e k o r r a nr. Höttges = Valerie Höttges, Die Sage vom Riesenspielzeug. Deutsche Ar- beiten d. Univers i t ä t Köln, herausgeg. v. E. Bertram und Fr. v. d. Leyen. Jena 1931. Ini. = Inland (a jak i r i ) , Dorpat 1836—63. Aastak. j a veerg. J E P G = Jahresbericht der estnischen Philologie und Geschichte, heraus- gegeben von der GEG bei der Universi tät Dorpa t (I — Kritisch- bibliogr. J. d. e. Ph.), Dorpat, J a h r 1918 — I, 1922; J a h r 1919 — II, 1923; J a h r 1920 — III, 1926; J a h r 1929 — XII, 1932. Tsit. aasta, pää tükk j a nr . J S F O u - - Jou rna l de la Société Finno—Ougrienne, Hels ingfors , I (1890) — Kallas, W L — O. Kallas, Die Wiederholungslieder der estnischen Volkspoe- sie I. Mémoires de la Société F inno-Ougr ienne 16, 1. Hel- sinki 1901. K a r t t . = U. K a r t t u n e n , Kalevipoegin kokoonpano. Helsinki 1905. Kivi. = Kalevala, 13. t r . Helsinki 1913. Klvls. vk. — Kalevalaseuran vuosikir ja , Helsinki, I (1920) — „Kp." = Kalevi poeg. Üks ennemuistene Eesti jut . Kui nimelt pole: mainitud muid (I tr . VGEG IV j a V 1—3, Dorpat 1857—61 või II tr. Kuopio 1862), on tsiteerimise aluseks võetud viimane autori enda poolt läbivaadatud, s. o. III trükk, Tar tu 1875. Tsit. lugu j a värss . Kr(eutzw). = Fr. R. Kreutzwald; tema käs ik i r ja l ine rahvaluule kogu EKlA's . Vihk j a lk. Kr-Koid-Kv = Kreutzwaldi j a Koidula k i r j a v a h e t u s I—II. EKnS Toimet. V. Tartu 1910—11. Kr. Lüh. sel. = Fr. R. Kreutzwald, Lühikene seletus Kalevipoja laulude sisust. Tartu 1869. Krohn, Kivist. = K. Krohn, Kalevalastudien I—VI, FFC 53, 67, 71, 72, 75, 76. Helsinki 1924—28. Krohn, KRH = K. Krohn, Kalevalan runojen historia. Suomalaisen Kir jal l i- suuden Seuran toimituksia 101. Helsinki 1903—10. В XXXIL ι F. К. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" J XI J. Krohn, SKH = Jul. Krohn, Suomen kir ja l l i suuden historia, I osa, Ka- levala. Helsinki 1883. Kruse, Urg(eschichte) == F. Kruse, Urgeschichte des estnischen Volksstam- mes. Leipzig 1846. Lerchis-Puschkaitis = Ansis Lerchis-Puschkaitis, Latweeschu tautas teikas un pasakas. VII dal'a, 1. sehjums. Riga 1903. Loorits, EVM = O. Loorits, Estnische Volksdichtung und Mythologie. Tartu 1932. MML = F. R. Kreutzwald и. H. Neus, Mythische und magische Lieder der Ehsten. St. Petersburg 1854. Neus, EV = H. Neus, Ehstnische Volkslieder I—III. Reval 1850, 51, 52. Ragnarök = A. Olrik, Ragnarök , übe r t r . v. W. Ranisch. Berl in u. Leipzig 1922. Ranke = F r . Ranke, Die deutschen Volkssagen. " Deutsches Sagenbuch, h r sg . v. F r . v. d. Leyen IV. 2. Auf l . München 1924. Reiman-Löwe Kalewipoeg. Aus dem Estnischen übersetz t v. F . Löwe Mit e. E in le i tung u. m. Anmerk . hrsg . v. W. Reiman. Reval 1900. Ros. Beitr . = Pteiträge zur g e n a u e m Kenntniss der ehstnischen Sprache (hrsg. v. J . H. Rosenplänter ) I — X X , Pernau 1813—32. Russwurm, SHWÖR = C. F r . W. Russwurm, Sagen aus Hapsa l , d. Wiek, Ösel und Runö. Reval 1861. Sb GEG = Si tzungsber ichte der GEG, Dorpa t , I (1861) — Schott, SvKp = W. Schott, Die estnischen Sagen von Kp. Philologische u. historische Abhandlungen der Königlichen Akademie d. Wissen- schaf ten zu Berlin aus dem J a h r e 1862, Berlin 1863, lk. 413— 488. Semper =.- J. Semper, Kalevipoja rahvaluule motiivide analüüs. Tar tu 1924. SL = J. Hurt, Setukeste laulud I—III. Suom. Kir ja l l . Seuran toimit. 104. Helsinki 1904—1907. Tsit. teisendi nr. Svdow, J ä t t a r n a = C. W. v. Sydow, J ä t t a r n a i mytologi och folktro. A j a - k i r j a s Folkminnen och Folktankar, redig. av C. W. v. Sydow, В. VI, Hä f t e 2—6, Lund 1919. Tsiteeritud eritrükki, Malmö 1920. Walzel, HdLW — Handbuch der Li teraturwissenschaf t , hrsg. ν. О. Walzei. Berlin-Neubabelsberg 1923— Veske, ERI — M. Veske, Eesti rahvalaulud I—II. Tartu 1879—83. VGEG (Verh. d. GEG) = Verhandlungen d. Gelehrten Estnischen Gesell- schaft, Dorpat, I (1840) — Wied., A I Ä L E = F . J . Wiedemann, Aus dem inneren und äusseren Leben der Ehs ten . St. P e t e r s b u r g 1876. VK = J . H u r t , V a n a kannel I—II. Tartu 1875—86. Köide j a laulu nr. ÖES = Õpetatud Eesti Selts (tekstis seltsi kui niisuguse nimena, kuna ta kogude kohta esineb tavaline saksakeelne GEG). К asustatud kirjavahetus. Saaja (resp. saat ja) nime järel or. mainitud k i r j a d e nüüdne omanik j a hoiukoht. Eesti Kir janduse Seltsi (EKS) j a Eesti Rahva Muuseumi (ERM' arhiiv hoiustatakse Eesti Kultuurloolises Arhi iv is (EK1A), Tartus. *-ga märgi tud k i r javahetused on pal jundatud 3—4 eksemplaris, mida oma- vad EKS, ERM, Tartu Ülikooli raamatukogu j a (mõned) Akadeemiline Kir jandusühing Tartus . K r e u t z w a l d i s a a d e t u d . A asta. 1839—40 I). Jürgenson ' i le , 13 k., GEG, Acta und e ingegangene Br iefe 1837—49, vol. I. 1839—50 Fr. R. Faehlmann'ile, 39 k i r j a * , GEG, M. A. 134; 2 k., eelmain. Acta, vol. I. 1846—53 Õp. Eesti Seltsile, 3 k., GEG, M. A. 161: 7—8; 171: 6. 1851 E. Lönnrot ' i le , 1 k., Suomalaisen Ki r ja l l i suuden Seura , soomek. tõlke ä r a t r ü k k „ V i r i t t ä j ä " 1899, lk. 7 j . 1851—63 A. J. Sjögren ' i le , 12 k*, Soomes, fotokoopiad EKS , koopiate kogu Mp. II , 2. 1852—56 E. Sachssendahl'ile, 69 k., GEG, Μ. Α. 169: 21. ,,Kp-ja" kohta käi- vad osad trükitud Verh. d. GEG XVI, 1, teised*. 1854—59 Woldemar Schultz'ile, 7 k.*, Riia linna raamatukogus, koopiad Tar tu Ülikooli raamatukogus. 1 k. GEG, M. A. 169: 21; 3 k. GEG, M. A. 169 :20 . 1854—78 A. Schiefner'ile, 138 k.*, Estländische Literärische Gesellschaft. Tallinnas. 1855—68 Suomal. Kir ja l l i suuden Seura'le. 4 k., s a a j a arhiivis, Mp. 62 j a 64. 1856—59 Carl Reinthal'ile, 44 k. GEG, Μ. Α. 169 : 92. Pal jundatud nagu k i r j a d Sachssendahl'ile. 1 k., GEG, Μ. Α. 169: 19. 1859 Tundmatule, GEG, Μ. Α. 169: 2. 1859 Th. A. Beise'le, 3 k., GEG, M. A. 169 : 20. 1859—76 Georg Schultz-Bertram'ile, 72 k. (-j- daatumita lehed)*, GEG, M. A. 169: 23. 1862 Juhan Weitzenberg'ile, 1 k., EKS, Segakogu I, 18. Trükitud E K i r j 1921, 1k. 28—31. 1862—81 Jakob Hurdale, 27 k.*, EKS, Hurda kogu Mp. X, 27. Koopiad EKlA-as. 1 k. (1879), ERM, Hurda kogu Mp. I. 1863—79 Johan Köhler'ile, 20 k., EKS , Köhleri k. Mp. I, 16. 1865—67 A u g u s t Ahlqvist 'i le, 3 k.*, Suomalaisen Kir ja l l i suuden Seura, Fotokoopiad EKS, koopiate kogu Mp. I, 16. В XXXII. 1 F. R. Kreutzwaldi ,,Kalevipoeg·" I XIII I860—80 A u g u s t Weitzenberg'ile, 8 к., EKS, Kreutzwaldi kogu V, 2. 1866—78 (79) Jaan Adamson'ile, 11 (-|- 1) к., EKS, Adamsoni kogu I, 10. Trük. E K i r j . 1909, lk. 97—108, 155—163, 188—201. 1866—80 C. R. Jakobson'ile, 9 к. Trük. E K i r j . 1910, lk. 92—106. 1867 H. Laakmann'ile, 1 kiri, ERM, K i r j a d e к. I: 17. 1867—73 Lydia Jannsen-Koidula'le, 51 к., EKS, Koidula kogu. Trükitud Kr. j a Koidula k i r javahetus , T a r t u 1910—11. 1868—69 Mihkel Veske'le, 6 к., EKS, Veske к. VI, 45. 1869—74 Julius Krohn'ile, 5 k., Suomalaisen Kirjallisuuden Seura. Koo- piad EKlA-s. 1871—74 Tartu Eesti Põllumeeste Seltsile. 2 k., EKS, Kreutzwaldi к. V, 2. 1872 Viljandi Eesti Põllumeeste Seltsile, 1 k., EKS, Kr-i к. II, 4. 1876 Ado Reinwald'ile, 1 к. Trük. E K i r j . 1924, lk. 556—58. 1878 Vi ru Kalevipoja Seltsile, 5 k., EKS, Kr. V, 2 (neist 2 koopiad). 1879—80 P. (Porro-) Vard ja ' le , 3 к., EKS, Kr. V, 2 (koopiad). 1880 H. Weinmann'ile, 1 к., EKS, Kr. V, 2 (koopia). 1881 Tundmatuile Jä r v a m a a meestele, 1 k., EKS, Kr. V, 2 (koopia). K r e u t z w a l d i s a a d u d . 1839—41 Dietrich Jürgenson ' i l t , 37 к.*, EKS, Kr. I, 3. 1842—49 Fr. R. Faehlmann'ilt, 69 к.*, EKS, Kr. I, 1. 1847—66 Heinrich Neus'ilt, 64 к., EKS, Kr. I, 4. 1854—79 A. Schiefner'ilt, 138 к., EKS, Kr. II, 1. 1861—75 F. J. Wiedemann'ilt, 11 к., EKS, Kr. II, 3. 1866—75 Wilhelm Schott'ilt, 29 к., EKS, Kr. II, 2. 1867—72 Lydia Jannsen-Koidula'lt, 49 к., EKS, Kr. I, 2. Trükit. Kr. j a Koidula k i r javahetus , Tartu 1910—11. 1873 G. Schultz-Bertram'ilt, 1 k., GEG, Μ. Α. 169: 23. M u u a s j a k o h a n e k i r j a v a h e t u s . 1845 (3./15. V.) E. Lönnrot F r . R. Faehlmann ' i le , 1 к., GEG, Μ. Α. 170:1. 1846—50 Ε. Sachssendahl E. Lönnrot ' i le , 4 k., Suom. Ki r j a l l . Seura , Mp. 6, 8 j a 9. 1850 (3. VI.) G. Schul tz -Ber t ram E. Sachssendahl ' i le , 1 k., GEG, M. A. 170: 36. 1850 (24. XII . , u. k. 4. I. 51). E. Lönnrot E. Sachssendahl ' i le , 1 k., GEG, M. A. 170:1. 1855 E. Sachssendahl A. Ahlqvist ' i le, 3 k.. Suom. K i r j . S., Mp. 36. 1857 (30. IX.) Jacob Grimm С. Reinthal'ile, 1 k., GEG, Μ. Α. 173 : 28. 1859 G. Hirsch Th. Beise'le, 2 к., GEG, M. A. 169 : 23. 1859—61 G. Schultz-Bertram Th. Beise'le, 2 k., GEG, M. A. 169: 23. 1863—75 A. Schiefner A. Ahlqvist ' i le, Eesti aineid umb. 16 k i r j a s , Suom. K i r j . S., Mp. 36 j a 37. M u u k ä s i k i r j a l i s e m a t e r j a l i kohta vt. ÕES-is leiduvate ,,Kp-ga" puutuvate käs ik i r jade nimestik, GEG, M. B. 9 : 41, koostand U. Karttunen. Õiendusi. Teose pikaajalise valmimise ja mitmekordse ümberkirjutuse, osalt ka liiga usaldava mõnede kopeeritud allikate tarvitamise tõttu on allikaviidetesse j. m. jäänd eksitusi ja trükivigu, mida palutakse lahkelt vabandades parandada juba enne töö folkloristlikku kasustamist. 8 lk., 7 rida alt on: 1900 peab olema: 1910 21 „ 16 ii lalt „ inimsagar „ iilini sangar 25 » 17 „ ii lalt „ H II 41, 135 jj H II 41, 155 25 » 11 „ alt „ E 89 718 (kustutada) 25 . 4 „ alt „ Il III 5, 886 H lil 5, 882 j. 27 „ 9 „ alt vilist algupära) vilist) algupära 27 » 4 „ alt „ IV j a V köites „ VI, lk. 3 2 0 - 3 2 9 31 „ 4 „ liialt „ inimkangelise inim kangelase 33 „ 10 ,. alt nr. 15 lk. 493, nr. 15 33 . 4: „ alt „ E 26620 j „ E 26622 j 34 „ 23 „ alt „ H III 19, 852 H III 19, 853 34 „ 16 ,, alt Veske 3,67 M. Emits, Veske 35 » 6 „ iilalt „ H III 3, 285 H III 3, 287 35 „9-11 „ iilalt „ v a j a iga teisend numereerida eraldi (Kod 1, 2. vastavalt ka rida 12 (Kod 5) ja 18 (Koti 6) 35 „ 10 „ ülalt .. ERA 11 53 „ ERA II 54, 72 40 „ 18 „ ülalt „ H II 11, 868 peab olema : H 11 11, 867 40 » 21 „ ülalt „ II 11 13, 451 H II 13, 454 40 „ 12 „ alt „ Veske 3, 65 „ M. Emits, Veske 40 „ 10 „ alt „ 47235 E 47235 41 » 1 1 „ ülalt „ ERA II 53, 71 ERA II 54, 71 41 „ 10 „ alt R. Põldmäe L. Yilmre 42 22 „ iilalt „ ERA 6, 185 ERA II 6, 185 42 „ 23 „ iilalt „ E 47406 (kustutada) 44 s „ iilalt Saaremaa „ Kaarmast 44 » 12 „ iilalt „ H I 9, 865 (kustutada) 44 » 14 ülalt „ II II 43, 488 (kustutada) 46 n 5 „ alt „ E 31129 ,, E 31124 j 47 „ 7 „ alt „ 512 (nr. 17 ja 18) „ 556 (nr. 1) 47 5 „ alt „ E 71989 „ E 71489 48 „ 16 „ alt „ E 47406 (kustutada) 50 4 „ alt Kambjast M Kambjast, H II 29 vt. Täiendusi В XXXII. 1 55 lk., 1 rida alt on: DH 233,4 peab o„le ma: EH 233,4 60 „ 16 „ ülalt „ Männikust lmastust 61 „ 15 „ ülalt „ E 42069 ,, E 42067 jj 62 „ 8 „ alt luht luht on hobuse nahk 63 „ 1 „ alt „ Jõgever ,, H. Jõgever 64 „ 6 „ ülalt „ Suure-Jaanist ? „ Kolga-Jaanist 69 „ 10 „ ülalt „ E 47411 j. ja (kustutada) 69 „ 12 „ alt „ EKnS EKnS 42, 4 69 „ 9 „ alt E 47388 (kustutada) 69 „ 5 „ alt EKnS „ EKnS 42, 4 70 „ 8 „ ülalt „ H III 4, 57 . . . E 41957 H III 4, 59 .. . E 41959 70 „ 9 „ ülalt „ E 47652 „ E 42652 70 „ 12 „ alt E 44187 „ E 48187 73 „ 16 „ alt „ 40 sülda „ 60 sülda 75 „ 13 „ iilalt „ ERA II 38, 33 „ ERA II 38, 331 75 „ 15 „ ülalt „ E 43172 j E 43174 80 „ 20 „ ülalt „ 7 jalga „ 4 jalga 80 „ 16 „ alt „ E 42066 E 42065 82 „ 17 „ ülalt „ H Ili 8, 180 „ H III 8, 182 j 90 „ 12 „ alt H II 19, 827, 1 H II 42, 827 jj 92 „ 21 „ ülalt „ oma tasku (kustutada) 93 „ 18 „ ülalt „ si lgukarbis „ püksitaskus karbi otsas 94 „ 16 „ alt püksituul ; „ Kp-ja püksi ; 94 „ 11 „ alt „ „ Siil. Paljaspääde sugu 96 „ 6 „ iilalt „ ( saat ja?) . . . 886/6 ,, S. Keerd . . . 886/8 96 „ 15 ,, alt „ E 42067 „ E 42069 96 „ 13 „ alt, E 42069 E 42065 j 96 „ 11 „ alt (puudub) „ Iv. Põldmäe 97 „12ja 3 „ alt „ (kustutada) 122 „ 16 „ alt ,, Il II 11, 411 „ H II 11, 4 0 7 - 1 2 124 „ 27 „ alt „ -J. Kuusler „ J. Elken < J. Kuusler 124 „ 2 „ alt „ E 2251 E 2258 j 128 „ 1 1 „ alt kahtlase H. Schultz'i K o e r u s t peab olema: J. Karu K o s e l t saadud 131 „ 14 „ iilalt „ H. Schultz Koerust peab olema: J. Karu Koselt 131 „ 11 „ alt „ Koeru H. Schultz J. Karu Koselt 133 „ 3 „ alt „ Il II 61, 76 H II 61, 74—78 139 „ 2 „ ülalt „ Koeru Kose 145 „ 2 „ alt „ В VIII. 1 В VIII. 1 (eriti 1.171-192) 151 „ 9 „ alt „ 1822 1822, lk. 99—102 156 „ 1 „ alt „ S 29 § 28, lk. 128 Pääle selle on mitmes kohas allikaviites märgitud ära ainult teate alguse lehekülg, mis aga loodetavasti ei raskenda nende tarvitamist, samuti kui mõ- ningad ortograafilised ebatäpsused pärimustekstide edasiandmisel. Vt. ka Täiendused raamatu lõpul. Sissejuhatus, § 1. „Kalevipoja" käsitlus 19. sajandil. „Kalevipoega" ühest või teisest küljest puutuva ja selgi- tava kirjanduse hulk on juba nii suur, et selle täieliku biblio- graafia numbrite arv ulatub paljudesse sadadesse. On arusaa- dav, et siinse ülevaate välised piirid ei luba neist kõike maini- dagi; lähemalt iseloomustada aga võime ainult uurimise üldist arengut j a seda edendand tähtsamaid üksiktöid. 1. Erakordse huvitavusega eepose sünnimiljöö selgituseks on juba tema pikalisel valmimise ja ilmumise ajal kirjutatud kodumaised tutvustised j a arvustised. Kuid neid vaatame all- pool ühenduses teose saamislooga. Oma sünniajalt nende hulka kuuluv, kuid hiljemini avaldatud j a kahtlemata neist kõige põhja- likum on akadeemik A. Schiefner'i ( ja J. F. Wiedemann'i) koos- tatud esitis Peterburi Teadusteakadeemiale a. 1860. Pääle sisu- jutustuse antakse selles juba kaunis pikk ülevaade eepose saamis- loost, näidatakse hulk (küll tihti väga kahtlasi) võrdkohti tema ja soome ning välismaiste rahvapärimuste vahel j a püütakse lühi- dalt hinnata isegi tema kunstilist ja rahvuskultuurilist väärtust !). Umbes samalaadilise, kuid detailsema folkloristliku kommen- taari ühes mõnede esteetiliste j a kirjanduslooliste märkmetega annab prof. W. Schott oma laias uurimusettekandes Berliini Tea- dusteakadeemiale 2 ) . x ) Uber die ehstnische Sage vom Kalewi poeg, Bulletin de l 'Académie des Sciences de S t . -Pé te rsbourg II , lk. 273—97 — Mélanges russes IV, 126—161, 1872. Über Kalewa und Kalewingen, ibid. IV, 3, 255—67. Vrd. ka varemilmunud Α. Schiefner' i Über die Mythenstoffe des Kalewipoeg, In- land 1858, v. 627—29. -) Die estnischen Sagen von Kalewi-poeg, Philolog. u. hist . Abhand- lungen d. Königl. Akademie d. Wissenschaf t en zu Berl in, aus dem J a h r e 1862, Berl in, 1863, lk. 413—487. Vt . ka umbes samalaadilised, kuid lühe- mad ja pääliskaudsemad artiklid samalt autori l t : Kp., Magazin f ü r L i t t e ra - t u r des Auslandes 1857, lk. 457—458; К. P., ibid. 1859, lk. 125—127, 503— 1 AUG. A N N I В XXXII, ι Schott'i silmapaistvad tööd esindavad oma laadilt ka teisi sama (ning hilisemagi) aja välismaisi ainekäsitlusi : nende pää- eesmärk on tutvustada välislugejale eepose sündmustikku ja paremal korral näidata selle vasteid teiste maade rahvaluules jm. Kuna seejuures toetutakse enam-vähem ainult Kreutzwaldi val- misteosele ega tunta selle tõelisi pärimusvasteid, on folkloristli- kud tulemused muidugi tühised. Meid huvitavad enam nendega vahel seotud esteetilist laadi märkmed. 506; K.-P., eine epische S a g e d. Esten, A. E m a i l ' s A r c h i v f ü r wissen- schaf t l i che K u n d e von Russ l and , Ber l in , 1859, X I X В., lk. 346—363; Ü b e r d. f inn i sche u. es tnische Heldensage , Mona t sbe r i ch te d. Ivönigl. P reus s . A k a - demie d. Wissensch, zu Berl in , aus dem J a h r e 1863, lk. 249—260. E e s k ä t t nende tööde (muidugi ka ReinthaPi j . t. I saksak . tõlke) vahe- tal i tus võimaldab „Kalev ipo ja" kaunis ki ire t u t t a v a k s s a a m i s e m u j a l g i Lääne- Euroopas, millest kõnelevad teadaolevad t u t v u s t u s k i r j u t i s e d j a tõlked: M. Carr ière , Die Poesie d. F i n n e n u. E s t e n , I n t e r n a t i o n a l e Revue 1867, В. II, Heft 2, lk. 176—180. B üchne r , L 'Hercu le s de l 'Es ton ie , Caen, 1865. A. Dido, Kp. , Épopée na t iona le es tonienne, Revue des T r a d i t i o n s Po- pu la i res IX, 1894, lk. 137—155, vrd. samal t autor i l t L i t t é r a t u r e ora le des Es ton iens (b ib l i og raa f i a t Kreu t zw . m u i n a s j u t e s t j m . ) , ibid. V I I I , 1893,, lk. 353—365, 424—428, 485—495. С. Chr. Israel, Kp. oder die Abenteuer des Kalewiden, Eine estnische Sage, f re i nach dem Estnischen bearbeitet, Frank fu r t а. M., 1873. J. Grosse, Die Abenteuer des Kalewiden, Ehstnische Volksmärchen, Leipzig, 1875. Vt . k a W. J . A. von T e t t a u , Ü b e r d. epischen Dich tungen d. f i n n . Völ- ker , E r f u r t , 1873. S te in tha l , Das Epos , Zei t schr . f ü r Völkerpsychologie V, 1867 ; v rd . ka s a m a s X V I I I , 1888. S. В. Gould, The Kalewipoeg, Fraser ' s Magazine, vol. 78, lk. 534—544 (Oct. 1868). John Oxenford, The Esthonian Hercules, Macmillan's Magazine, vol. 30, lk. 263—272 (July 1874). W . F. Kirby, The Hero of Esthonia and other s tudies in the roman- tic l i te ra ture of that country, I—II, London, 1895 (eepose ü m b e r j u t u s t i s ühes lühikese s i s s e j u h a t u s e g a ainult I köites, lk. 1—143, muu koosneb Kreutzwaldi j t . m u i n a s j u t t u d e s t jm. Ka b i b l i o g r a a f i a ) . Bé la V i k â r (Kp. I 1. tõlge), Budenz József X X V éves nyelvészet i mü- kôdése emlékére k i a d j â k t a n i t v â n a i , lk. 14—25. Яковъ Линденбергъ, 1 При- балтийский Сборинкъ подъ ред. Чешихиыа, Рига, 1872. Н. АлексЬевъ, Сынъ- Калева, Ревельсгая ИзвЪспя 1893, nr. (7), 87, 95—97, 104—107, 137, 144, 145, 235—237; 1894, nr. 70, 76—78, 214, 217, 278—280.Ю.Трусманъ, Кале- вичъ, Ревель, I вып. 1886, 11 вып. 1889. Энциклопедичестй словарь Брокгауза π Ефрона, С.-Петербургъ, 1895, „Калевипоэгъ" (Вс. Миллеръ) ; seesama ka uues trükis : Новый энц. словарь etc., 1904. E. G. Boner, Nuova antologia, За serie, vol. 63, 1896, lk. 525—555, 722—743. V t . k a Kp. isaamisloo puhul maini tav l i t e ra tuur (II osa) j a Winkelmann, Bibliotheca Livoniae historica, II A u f l . , Berlin, 1878, nr. 1720. В XXXII. 1 Seda peab veel ütlema ka varasemaist soomekeelseist uurimu- sist, nii 0. Donner'i omast 3), kus pääle muu veab eksiteele ka ennak-arvamuslik loodusmütoloogiline seletusviis. Kuid siin on ometi suureks abiks parem Soome samalaadiliste rahvapärimuste tundmine. Seetõttu on võimalik osutada palju huvitavaid rööp- jooni Kullervo looga (kuigi need pole enamasti rahvapärased, nagu autor küll usub) ja teha muid, ka esteetiliselt paikapidavaid märkmeid rahva-ainete ja nende kasustamise iseloomust „Kalevi- pojas". — Palju sügavamale ei küüni veel ka Jul. Krohn'i lisan- did, kuigi nad selgitavad mõne eeposesse liidetud ehtsa rahva- laulu algupära 4 ). Kodumaistest eepose sünnile järgnend töödest on osalt alg- allikalise väärtusega Kreutzwaldi väimehe G. Blumberg'i poolt ja Kreutzwaldi enda abil koostatud kommentaar ja allikateosutis 5 ) . Viimasena on see küll väga puudulik, ei avalda õieti midagi tege- likust eeposeks tarvitatud materjalist ega lähtu „reaaliate" ana- lüüsiga mitte nendest, vaid vabast ümbertöötusest (otse naiivselt loendades näit. eeposes tarvitatud taime- ning loomanimesid jms.) Kuid ta esitab siiski hulga esmajärgulisi algupära-viiteid, hulga bibliograafiat eepose või temas leiduvate etnograafiliste mõistete ja nimede varemaist käsitlusist, toob rea paralleelseid rahva- teisendeid ja oma „reaaliate" järjestusega aitab kaasa kui mitte ehtsa rahvapärimustiku, siis ometi Kreutzwaldi teose tundmiseks. Muidu jääb ilmund „Kalevipoeg" maa saksakeelses kirjan- duses võrdlemisi tagaplaanile. Ilmub ainult mõni juhuline pikem ajalehearvustis 6) või leitud rahvateisendite täiendav tutvustus uurijaile 7 ) . 8 ) Kalevipoeg jumalais tarul l i se l ta j a historiall iselta kannalta katsot- tuna, Suomi, Uusi jakso, 5. osa, Helsinki, 1866, lk. 145—207. Vt . ka K. R (aitio), Kp. Helsinki, 1884, eessõna j a seletused. Suonio, Suomen Kuva- lehti 1879, nr. 154. 4 ) Suomalaisen kir ja l l i suuden historia I, Kalevala kaunotieteellisesti katsottuna, lk. 157—186, Helsinki, 188-3. V t . ka tema Virolaiset j a yl imalkaan länsisuomalaise t ainekset Kalevalassa , Suomi II , 10. osa, 1872. 5) Quellen und Realien des Kalewipoeg nebst Va r i an t en und E r g ä n - zungen, Dorpa t , 1869, V G E G V, 4. ,;) Nii Reval. Zeit. 1861, E x t r a b l . zu N r . 251, 257, 263. Nie. Ba ron Nolcken, Der Kp. nach seinem epischen W e r t h e be t rach te t , A r e n s b u r g e r Wochenbla t t 1875, n r . 32, 35, 38, 40, 42. 7) Nii С. Russwurm, Sagen aus Hapsal, der Wiek, Oesel und Runö, Reval, 1861, lk. 1—10. A. v. Dieckhoff, Über Kp. ' s Tod in Illuk, Sb. G E G 1* AUG. ANNI В XXXII. 2. Kirjanduslooliselt palju huvitavamad on algavad e e s t i - k e e l s e d katsed tuua lugulaulu rahvale lähemale. On küllalt ise- loomustav ajale, et kirikliku laadiga j a algelised eesti ajalehed ei tee seda esmalt peaaegu sugugi : Tartus ilmuv „Tallorahva Postimees" toob vähemalt aegsa teate „maarahva pärrislaulu" ilmumisest j a kiidab selle minevikututvustust ning ilusat keelt (nr. 2, 12. VII 1857). Jannseni „Perno Postimees" aga ei näi teadvatki kogu asja, noteerides lühidalt alles „Kp-ja" rahvavälja- ande trükkimist Soomes (nr. 22, 6. VI 1862). Nii peab esimese tutvustuse teose iseloomust ja saamisloost kirjutama autor ise (Sipelgas II, Tartu 1861). Ja kui ka siis veel teose raskelt mõistetavuse üle kaevatakse, avaldab ta ise selle sisu referaadi osalt „Maarahva Käsulises Kalendris" 1869—70, hilje- mini täiendatuna ka eritrükis („Lühikene seletus Kalevipoja lau- lude sisust" Tartus 1869), juurde lisades mõningaid kommentaar- tõlgendeid. Kakskümmend aastat pärast eepose ilmumise algust jõuab viimaks välja ka teine eestikeelne „Seletus Kalevipojast" (Viljandis, 1877). See tuleb Kreutzwaldi truu imetleja ning ärka- misajale ühe iseloomulikuma „rahvamehe", A. Reinwald'ï poolt ning väljendab ehk kõige tüüpilisemalt ärkamisaegseid, võiks öelda kõrg-rahvusromantilisi vaateid lugulaulule. Võhiku naiivsus ja rahvuslase entusiasm ühinevad siin, et paisutada mujalt kuuldud hüpoteesid kindlaks usuks (rahvalaulu vana- duseks umbes 3000 aastat jms.) ja arvatava muinasluule tunnus- tuse ta piirituks ülistuseks. Faktilise materjaliga toetub teos Blumbergi j a Kreutzwaldi töi le 8 ). Samuti nagu Reinwaldi teos on Kreutzwaldi ja „Kalevipoja" rahvusliku tähtsuse selgituseks juhitud ka mitmed lühemad tutvus- tused ja meeldetuletused siin-sääl ajakirjanduses ja eriteostes, tihti ühenduses Kreutzwaldi elulooga 9). 1869, lk. 50—51. M. Weske, Mythen u. Märchen vom Ei , ibid. 1874, 17—2·" (vrd. ka Ausland 1873, lk. 361—363) ; Über das Resu l ta t einer Reise, ibid. 1876, 161—169; ibid. 1877, 30—38; Bericht einer Reise im Som- mer 1875, VGEG 1876, VIII, 3, 69—73. M. Lipp, Gross-Toll, Sb. GEG 1886, 233—237. M. Ostrow, Eine Var iante zu Kp.-s Tod, ibid. 1893, 45—4»;, G. Beermann, Zwei alte Wege, ibid. 1893, 43—45; Kp.'s Betten, ibid. 101—102. R. Hausmann, Eine Kp.-Reminiscenz aus W a i w a r a , ibid. 1895, 86—87. 8 ) Vt . ka Eesti Postimees resp. ta Lisaleht 1877, nr. 26, 33, 39, 45. 9 ) J . Bergmann, Herakles j a Kalevipoeg, E. K i r j a m . Seltsi A a s t a r a a - mat VI, 1878, 1—9. M. J . Eisen, Tähtsad mehed I, Tartus, 1883, F. R. Kreutz- wald, lk. 47—108. J. Jõgever, Kalevipoja eelkäi jatest, E. K i r j a m . S. A a s t a r . F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 5 Enne kõike iseloomustab rahvuslik tendents muidugi ka J. K u r r i k ' u võrdlusteost „Kolm suurt lugu" (Tartus 1886), mille eesmärgiks on juhtida rahvast „Kalevipoja tundmisele ja äratundmisele". Teiste sõnadega: ta eesmärk on näidata, et meie „rahvaeepos on meie rahva ausammas" ja „rahva peegel, mille sisse vaatamast meil tarvis pole häbeneda", ja nimelt, et ca ka oma l u u l e l i s e väärtuse poolest on võrreldav maailma kuulsai- matega ning Saksa „Nibelungide loo" isegi ületab pea kõigis suhteis. Lõviosa esituses täidab faabulate ümberjutustus rohkete tsi- taatidega ja ka võrdlevas osas on suur osa vaid tsitaadid Vilmar'i saksa kirjandusloost, Jul. Grosse Kalevipoja ümberluuletise sisse- juhatusest jm. Kuid just nii kui ka omade täiendustega tõstab ta kaunis osavasti esile eesti eeposes avalduvat humaanset vaimu, mehisust ja ausust, herka loodusekujutust ja pildi- ning kõla- rikast sõnastust, tõestades seda hulga näidetega. Järgmisel aastal ilmub, esmalt „Postimehes", pärast ka eri- trükina J. T(i s с h 1 e r)'i kitsamalt piiratud vaatlus eepose kujude ja üldvaimu eetilisest i lmest 1 0 ). Kuigi ka siin on ilmne kogu ajale omane muinas-Eesti idealiseerimise tendents ja moraalseks eeskujuks seadmise vahutav paatos, on filosoofiliste harrastustega noore teoloogi analüüs ometi üsna terav, ulatudes paiguti, näit. teoses avalduva (deistliku) saatuseusu selgituses õige sügavale. Sama rahvuslik või moralistlik ülesanne on mõningail muilgi tolleaegseil kirjutistel. Ja ühtlasi hakkab ikka enam ilmuma ka folkloristliku laadiga väikesi täiendisi ja võrdlusi, eeskätt M. J. E i s e n'ilt i i) . Rahvuslik-moralistliku „Kalevipoja"-käsitluse (või õigemini ,,Kp-ja"-kasustuse) arendab edasi võiks öelda enam historistlikus ja ühtlasi enam kriitilises suunas juba W. R e i m a n oma pikemas ülevaates eesti rahvaluule harrastusest i 2 ) . XIV, 1886. J. Kunder, E. k i r j a n d u s koolile j a kodule I, 1890, lk. 11—27. J. Kunder „Kalevipoeg", 1885, Sisse juh. J. Kunder, Ema armastus Eesti rahvaluuletuses, 1883. 1 ( )) Kalevipoja s i sus t : Missugused kõlbulised arvamised pais tavad meile Kalevipojast si lma? Ä r a t r ü k k „Postimehest", Tartus, 1887. -11) Näit. M. J . Eisen, Kalevipoeg j a karskus, Tartus , 1892; Kalevi kannupoisid, Tartus, 1892; Kalevi kuld, Isamaa kalender 1896; Soome Kalevi- poeg, ibid. 1899. '-) Kul lakaeva jad, Eesti Üliõpilaste Seltsi Album I, 1889, Tartu = Kivid j a killud, Tartu, 1907, lk. 1—81. 6 AUG. ANNI В XXXII, ι Kindla aluse paneb viimasele L. v. S c h r ö d e r , avaldades vastavad kohad Kreutzwaldi kir jadest Sachssendahl'ile ja Rein- thal'ile, mis ühes väl jaandja täiendistega võimaldavad juba õige üksikasjalise ülevaate eepose välisest saamiskäigust kui ka osalt autori koostusprintsiipidestΊ 3 ). Lugulaulu kunstilistki külge püütakse vahel selgitada, olgugi enamasti õige pääliskaudselt või kõrvalsihtidega. A j a j ä r g u kuld- suu, R u d o l f G. K a l d a moraaliõpetus otse kubiseb „Kp-st" võetud näiteist, mille esitus on paiguti ka psühholoogilis- esteetilise kommentaari omadustega. Ja oma iseäralikus mne- moonikauurimises analüüsib ta otse haruldase hoolega „Kp-ja" ja „Kalevala" põhjal mõningaid rahvalaulu stiilivõtteid, mis võimal- davad selle meelespüsimist (kordus, gradatsioon jm.). Olgugi lähtekohad spekulatiivsed, on mõned selle, võiks öelda meie esi- mese formalistliku stiiliuurimuse tulemused kasustatavad täna- seni 1 4 ) . Sellevastu on eepose kokkuvõtlik käsitlus veel õige šabloonilis- pinnapäälne ja ebakriitiline Κ. A. Hermanni kirjandusloos. Ega lisa palju uut ka T. Sander'i oma, kuigi tema hinnang on võrdle- misi hergatundeline 1 5 ) . § 2. „Kalevipoja" käsitlus 20. sajandil. 1. Hää endena uue sajandi suuremast süvenemisest ilmub kohe tema alul ühes eepose kaua-oodatud uue saksastusega ka W. Reiman'i ainerikas sissejuhatus teose saamisloost j a folklo- ristlik-etnograafiline kommentaar, mis püüab kokku võtta kogu varema uurimise tulemused. Ilukirjanduslik vaatekoht puudub küll peaaegu täiesti j a esitatud muudki arvamused on rohkesti vananenud, kuid kõige rikkalikuma bibliograafilise abiteosena vanema ainekohase kirjanduse kohta on raamat püsind tänaseni i(>)· | ; 5) Zur Entstehungsgeschichte des Kp., VGEG XVI, 1, 1891, lk. 1—53. 1 4 ) Rudolf G. Kallas, Perekonna raamat, J u r j e v i s , 1894, eriti lk. 155—219; Die Gedächtnislehre, Dorpa t , 1897, lk. 272—286, 326—393 j . m.; vt. ka E. Üliõpil. S. Album V, 1900. 1 5 ) K. A. Hermann, E. k i r j . a j a l u g u , Tartu, 1898, lk. 393—402. T. San- der, E. k i r j . lugu I, Tartu, 1899, lk. 23—30. Vrd. ka lühike temaati l ine l i igenduskatse : A. Perii, Kalevipoja laulu kava, J u r j e v i s , 1895. l ü ) Kalewipoeg, ü b e r t r a g e n von F . Löwe, herausgegeben von W. Rei- man, Reval, 1900. В XXXII. 1 7 Uuel, hoogsa rahvusliku tõusu sajandil võibki märgata ka uut ja süvenenumat huvitatust ,,Kp-st", mis ikka veel püsib eesti kirjanduse pääteosena. Löwe tõlge kutsub esile rohkesti retsensi- oone kodu- j a välismaa ajakirjanduses 1 7 ) . Ja eestigi keeles hakkab ilmuma juba tihedamini populaar- seid kirjutisi eepose saamisest ja ta rahva vasteist, mida leiab intensiivne vanavara kogumine, kuigi palju vähem kui loodeti1 S). Juba algab M. J. Eisen eepose endagi korrapärast võrdlust ehtsate rahvapärimustega, toonitades Kreutzwaldi menetlusevaba- dust. Ega puudu ka eepose sõnastuskunstilise külje selgitajaid ning rahvalauluga võrdlejaid 1 9 ) . Kreutzwaldi sajanda sünnipäeva mälestus kutsub esile hulga kirjutisi, kus leidub üht-teist ka „Kp-ja" kohta ->ü). Ja omapärase hoolega tehtud „Kp-ja" lühendatud väljaandes täiendab P e e t e r 1 7 ) Nii 1900. a a s t a l : Baltische Monatsschr., Riga, Bd. 51, 230—232; Düna-Zeit . , n r . 123; Nordlivl . Zt., n r . 197—198; St. Petersburger Zt., nr. 148; Rigasche Rundschau, nr. 139—140; Revaler Beobachter, nr. 104; Grenzboten, nr. 38; (Winter) Globus, nr. 78; Preuss. J a h r bücher , Bd. 104, lk. 402—418. Vt . ka Deutsche Liter. Zt. 1901, nr. 5; E. Postim. 1900, nr. 29; Postim. 1900, nr. 116; Postim. 1901, nr. 137 (J. Grosse ümberluuletise arvust i s ) ; Nordlivl. Zt. 1902, nr. 116; P. E. Pavolini, Il poema estonico del Kp., Roma, 1902 (21 lk.). 1 8 ) R. Willmann, Kp. j a Suur Tõll, Rahva Lõbuleht 1901, lk. 194—197; Kp. kangakse kudumine, ibid. 1901, lk. 463—475, 514—521, 563—577, 632—633; Eisen, Kp. surm, Isamaa kalender 1900; Kp. kodu, Jõulu Album 1901; Endised jõumehed 1901; Kalev j a K. pojad, Kaim, Tallinnas, 1905, lk. 36—62; Kalevi härg, Vahepalukesed, 1905, lk. 141—158; vt. ka Kp. j a Svätogor, Postim. 1902, nr. 27; E. Postim. nr. 1901, nr. 33; Olevik 1901, lk. 1162—1163; A. Reinwald, Kp. j a Tõra, Va lguse kalender 1904, lk. 74—78; B. Linde, Kp. j a Kullervo, Isamaa kalender 1906, Tartu, 1905, lk. 86—106. 1 9 ) Eisen, Kalevipoja päevilt, Tartu, 1902. A. L. R(audkepp), Kalevite võidulaul, Postim. 1902, nr. 134—139. H. Palm, E. rahvaluule j a Kp., Postim. 1902, nr. 210—212. 2 0 ) A. Blumberg, Dr. Fr . R. Kreutzwalds Leben, VGEG XXI, 1, 1904. V. Reiman, Dem Andenken Fr. R. Kreutzwalds, FUF III, 3, lk. 1—14, 1903. S. Rosengren, Kr.-in 100-v. muisto, Va lvo ja , 1903; V. Reiman,Fr.R.Kreutzw., Postim. 1903, nr. ,278—284 ( = Kivid j a killud 129—172). Vt . ka Revaler Beobachter 1902, nr. 280; Postim. 1903, nr. 257; T e a t a j a 1903, nr. 282; Sirvi lauad 1904, lk. 1—19; Lasteleht 1904, lk. 1—3, 33—35, 49—52; Jõulu Album 1903 (Palmgren'i k i r j . ) ; E. Postim. eral isa 1904, nr. 7—9; O. Kallas, Mis a j a s Dr. Kreutzwaldti Kalevi lugulaulu laulma, Linda XVII, 1905, lk. 248—254; W. Schlüter, F r . R. Kr. , Nordlivländ. Zeit. 1904, nr. 18—19. 8 AUG. ANNI В XXXII, r O r g seniseid kommentaare ka omalt poolt „Mõttestiku" ja vana keele analüüsiga (Tallinna, 1904). Samal ajal arendatakse Soomes Kalevipoega puutuvate rahva- pärimuste detailset uurimust juba rahvusvahelises ulatuses. Veel kaunis vanalaadilise julgusega otsib K. Grotenfelt Kullervo ja temaga õige kahtlaselt samastatud „Kp-ja-saagale" vasteid isegi muinasgermaani pärimustest (Hermanarich'i s.). Ja praeguse kriitika seisukohalt kaunis riskantselt on üles ehitatud ka E. N. Setälä laiaulatuseline katse siduda Kullervo saagat Hamlet'i omaga. Igatahes esitatakse seejuures hulk uut materjali ka eesti vägimehe kohta. Ja juba valgustavad K. Krohn ja ta õpilased palju täpsema meetodiga vähemalt mõnede üksikute eeposeks tarvitatud rahvalaulude algupära 2 1 ) . Ja siis viimaks ilmub Krohni koolist ka a ja järgu meile täht- saim uurimus, U u n o K a r t t u s e väitekiri „Kalevipoegin kokoonpano" (Helsinki, 1905). See annab juba pikema, arhiivi- uurimustel põhjeneva ülevaate eesti rahvaluule korjamisest ning eepose välisest saamisloost, eritleb rida-realt selleks tarvitatud rahvalaulu värsid ja nende algupära ning võimaldab nii vähemalt näha viimaste väikest ja enam dekoratiivset tähendust eepose temaatilises ülesehituses. Nähtavasti jälgides sootuks teist laadi uurimisobjektiga Niemi „Kalevalan kokoonpano" eeskuju, pole autor kahjuks kuigi palju tähelepanu pöörnud kõige olulisemate, s. o. proosa-andmete algupärale, kõnelemata nende ümberkujun- duse ja selle kirjandusliku tähenduse jälgimisest ja vastavate kokkuvõtete tegemisest. Nii jätab ta ka teose sisegeneesi küsi- mused võrdlemisi poolikult valgustatuks, kuigi annab selle jätka- miseks hulga põhjalikku eeltööd. 2. Karttuse teos on esimene tähtis samm algavaks suureks „Kp-ja" ümberseletuseks ja ümberhinnanguks, mille tõi kaasa folk- - 1 ) K. Grotenfelt, Die sagen von Hermanarich und Kullervo, FUF III, 3, 1903, lk. 45—60. E. N. Setälä, Kul lervo-Hamlet , F U F I I I , 3, 1903, lk. 61—96; ibid. VII, 1907, lk. 188—264; ibid. X, 1, 1900, lk. 44—126. K. Krohn, Die freierei d. himmelslichter, F U F III, 3, 1903, lk. 15—44. K. A. Franss i la, Iso tammi liitteineen, Helsinki, 1900. U. Karttunen, Kp. II painos, J S F O u XXIII, 17, 1905—1906. O. Kallas, Übers icht über d. sammeln estn. runen , F U F I I j a D. Wiederholungsl ieder d. estn. Volkspoesie I, H eis., 1901. Vt. ka K. Krohn ' i hil isem suur teos : Kalevalan runo j en h is tor ia , Helsinki, 1910. В XXXII. ! 9 loristliku ja kirjandusloolise kriitika areng ühes eesti kriitika esteetilise maitse spetsialiseerumisega. Juba a. 1906 asetab G u s t a v S u i t s seniste rahvuslik-kõlb- late vaatekohtade asemel esiplaanile individuaal-esteetilised ka meie vanema kirjanduse hindamises ning väidab, et K. Krohn'i j . t. uurimus meie „romantilisest mütoloogiast" pole jätnud „kivi kivi pääle" —). Ja a. 1908 analüüsib F. T u g l a s „Kp-ja" põrgu- sõidu lugu rahvusvahelises ulatuses, püüdes näha selle kõigile aegadele ühiseid väljenduspsühholoogilisi aluseid. Seejuures arvustab ta teravalt Kreutzwaldi menetlust, eepose lõpu katkend- likkust ja üldse senist naiivset usku „Kp-ja" muinasehtsusse ja imeteldavusse 2 3 ). See on alles algus. Toetudes soome teadlasile ja oma kasva- vale pärimustekogule võib M. J. E i s e n üldsusele jätkuvalt tut- vustada eepose rahvalikke vasteid, nende vähesust ning erinevust Kreutzwaldi ümbertöötusest 2 4 ) . Ja just eepose 50 aasta juubeliks ilmub pommina K. L e e t b e r g ' i sõjakas ning oma hinnanguis juba teisegi äärmusse kalduv paljastusbrošüür „Kui pikalt on „Kp." rahva luuletus" (Tallinnas 1911), kus eitatakse üldse Kp-ja kui kuninga traditsionaalsust ja teravalt arvustatakse Kreutz- waldi ümbertöötise väärtust. Juubeli puhul ilmub ka mitu teist juba õige kriitilise suhtega uurimust, enne kõike „Eesti Kirjanduse" vastavas erinumbris (nr. 11—12, 1911). Toonitades endise innuga „Kp-ja" rahvuslikku tähtsust, kuid juba enam arvestades ka autori isiklikku osa, annab --) Sihid j a vaated, Helsingis, 1906, lk. 80; vt. ka sama autori Die estnische Literatur, P. Hinnebêrg'i I). K u l t u r d. Gegenwar t I, 9, Berl in und Leipzig, 1908, lk. 343 j j . -3) Põrgu väravas , E. K i r j . 1908, nr. 6—11, tugevast i ümbertöötatult Kri i t ika I, lk. 167—213. Vt . J E P G 1919 III, 33. - 4) Kalevipoja kastmine, E. K i r j . 1908, 437—449; „Kp." uuemas valgus- tuses, ibid. 1910, l,k. 31—36; Eesti osa „Kalevalas", ib. 1910, 214—238; Krist l ikud ained „Kp-s" , ibid. 1911, 306—313; Mis teadis rahvas 19. aasta- s a j a lõpupoolel „Kalevipojast", ibid. 1911, lk. 321—336; „Kalevala" mõju „Kp-ja" kohta, ibid. 1913, lk. 97—114; „Kp-ja" 50 a. juubel, Postim. 1911, nr. 198; „Kp." vene valgustusel , Post im. 1912, n r . 242; Drei mythische Or t scha f t en in „Kp." , F U F XII I , 1. Hu lga para l lee l ju tunde id ühes üle- vaatega nende uurimisest toob; Kalevipoja esiisad, Tartu, 1910, teine pa l ju täiendatud trükk 1920, vt. JEPG 1920 III, 51 j a Eesti muistsed jumalad j a vägimehed, Tar tu 1913, II tr . 1918, vt. .JEPG 1918 III, 23. Pääle selle mit- med muud vasted Eiseni jutukogudes. :io AUG. ANNI V. Reiman tänaseni põhjalikumaks jäänud ülevaate teose välisest saamisloost. Suurtes joontes praegugi õigena püsiv on säälsamas ka G u s t a v S u i t s'u kokkuvõte „Kalevipoeg rahvaeeposena ja kunstitööna". Esimest korda nii objektiivselt ja tabavalt püütakse siin määritellä teose liigikuuluvust, arvestades juba uute tead- mistega ta geneesi ja tuues võrdluseks teisi rahvaeeposi. Ühtlasi on siin skitseeritud juba võrdlemisi uue-aegne kava lugulaulu geneetilise ja esteetilise külje edasiuurimiseks. M. K a m p - m a n n ' i artikkel „Kalevipoja mõju eesti ilukirjanduse peale" viib uuele, praeguseni vähe viljeldud uurimisalale. Ja A 1 a d a r B a n ning H e i k k i O j a n s u u , põhjendades oma asumist „Kalevipoja" tõlkimisele, mainivad mõne joone ka eepose iseloo- mustuseks, mida teeb huvitavaks vähemalt hindajate välismaisus. A. 1912 M. K a m p m a n n oma „E. kirjanduseloo pea- jooned" I-ses pole „Kalevipoja" osas nähtavasti veel küllalt jak- sand kasustada eelmise aasta uurimusi ja ta käsitused on vahel vanamoelised. Kuid see on märkimisväärne juba esimese nii kokkuvõtliku ülevaatena „Kalevipoja" eelloost ja saamisest kui ka ta esteetilisest küljest, nii temaatilisest ühtlusest, kujudejoonis- tusest jm. Kui temperamendikas ja uudne on selle kõrval sama-aegne F r. T u g l a s ' e stiiliajaloo arvustus, oma tabavusega muser- davam, mis vaesele lugulaulule kunagi on osaks saand! 2 5 ) . Mui- dugi ei puudu nii subjektiivses, pea ainult sõnastusstiili seisu- kohalt lähtuvas hindamises ka vähepõhjendatud väiteid, kuid siin tungitakse ometi vahest kõige sügavamale eepose tõelistegi puu- dusteni. Sama jätkub ka Tuglase hilisemas artiklis teose paranda- misplaanide puhul a. 1916 2 6 ) . Kui Tuglase arvustus iseloomustab eeskätt teose sõnastus- stiilis ja kompositsioonis avalduvat üldvaimu, peab samal 1912. aastal J o h. A a v i k kõne, mis üksikasjaliselt ja niisama teravalt kritiseerib Kreutzwaldi teose keelt ja värsimõõtu. Ühtlasi osutab ta ligemalt, kuidas eestigi (paremais) rahvalauludes on värsi- ehitus kvantitatiivne nagu soome omis ja kuidas sellest erineb „Kalevipoja" värss. Kuni 1933. a. on jäänud trükis avaldamata sama autori,üksikasjalisem „Kp-ja" uurimus, kus veel põhjaliku- 2 5 ) Kir jandus l ik stiil, Noor-Eesti Album IV, Helsinki, 1912, lk. 23—100 := Kri i t ika I, lk. 32—47. 2 , i) „Kalevipoeg", Kri i t ika I, lk. 91—121. F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 11 malt (ja vahest ka kõige estetistlikumalt ja hukkamõistvamalt) pal- jastatakse eepose stiililisi ja üldisi nõrkusi. Detailse kriitika oma- dused on ka Aaviku katseil eepost uuesti värsistada 2 7 ) . Eelmainitud tähtsamate töödega on sündind uueaegne, „Kalevipoega" puht-esteetiliselt seisukohalt käsitlev murrang. Neid täiendavad mitmed teised kirjutised, kord enam üldjoone- liselt hindavad, kord uusi allikaid avastavad ja asikommentaari süvendavad (R. Hausmann), kord ümbertöötuse ja keele paran- duse küsimusi arutavad (J. V. Veski) jne. 2 S ) . 3. Pääjooneliselt võiksime iseloomustada: „Kalevipoja"- uurimises seisavad esialal meie sajandi esimesel aastakümnel geneetilised, sajandi teisel kümnel esteetilis-stilistilised küsimu- sed. Sajandi kolmandal kümnel on päärõhk siirdund eepose rahvaandmete ja rahvalikkude vastete kui seesuguste selgitusele, kuna eelmise töö ning hindamise tulemusena on rahvuslik ja esteetiline huvi Kreutzwaldi valmisteose vastu ilmselt alanend. 2~) Eesti rahvusl iku suurteose keel, Tartu, 1914. Kas tuleb „Kalevi- poega" parandada, autori käsikiri , ette kantud kõnena 1916, mitmeti ümber- töötatuna ilmunud p e a l k i r j a g a : Kuidas suhtuda „Kalevipojale", Tall. j a Tar tu, 1933. Parandatud Kalevipoeg, Tartu, 1916. - s ) Vt . V i l l i A n d i veel loodusmütoloogiline j a naiivne: Kes on Kp., S u u r Tõll j a nende kaastegelased, Vi l jandis , 1911; selle a r v u s t u s V. Grünthal ' i poolt E . K i r j . 1911, lk. 264—266. Rahvalaulu vaimu eritlusena vt. ka V. G r ü n t h a l , Ees t i rahvaluule , E . K i r j . 1912, lk. 395—403, 482—511. Oma Maa VI („Viron maa" , V. R e i m a n ) , Porvoo, 1911. T i e t o s a n a k i r j a („Kp." , U. K a r t t u n e n ) , Helsinki 1912. M. J . Eiseni j . t . a rvamised E K S A r m t . I I I , 1910, lk. 41—43; arvamised E K S A r m t . IV, 1914, lk. 91 j j . , vt . sääls. ka 49 j., 71, 75—89; E. T h o m s o n , Zur Kp.'s Sage, Baltische Monatsschrift , Bd. 71, Riga, 1911, lk. 54—67; Kp-ja saatus, Pere- konnaleht 1911, lk. 67—71; H. P ö ö g e l m a n n , Kp-ja juubeli puhul, Lilien- bach'i „Edasi IV" , Tallinna, 1911, lk. 41 j j . ; K. R u u t , Mis teab Helme r a h v a s Kp-st, „Eesti K u l t u r a " II, Tartu, 1913, lk. 253—262; J . J õ g e v e r , E. r a h v a sündimine, ibid. lk. 219—228; R. H a u s m a n n , Geschichte und Archäologie im „Kp." , Sonderabdruck aus Arbe i ten des zweiten His tor iker - t ages zu Reval 1912, R iga 1914; H. V i s n a p u u , Missugune tuleb „ K p - j a " uue vä l jaande tekst, E K i r j . 1916, lk. 217—221 ; A. H. T a m m s a a r e, „ K p - j a " pa randamise ümber (1916), ä r a t r . Sic t r a n s i t . . . T a r t u s , 1924, lk. 26—30; A . S a a b e r k , Kihnu „Kalevi pois'si", E K i r j . 1918—1919, lk. 315—316; M. J. E i s e n , Naisku jud ,,Kp-s", Naiste töö j a elu 1919, lk. 11—13, 17—18; Soome sild, Päevaleht nr. 23—24, 12—13. XI 1918; Η. Ρ r a η t s, Soome sild, Tallinna 1919; J . V. V e s k i , ,,Kp-ja" parandamise astmed, E K i r j . 1918—1919, lk. 39—50, 192—205, 245—256. 12 В XXXII, ι Kõige avarama, kuigi eeposest kaugema alustöö teevad K a a r l e K r o h n'i Kalevala-uurimused nende uues järgus, endisest suuremal määral avastades soome (ja pisut eestigi) rahvaluules ka „ajaloolisi" ja sangariluulelisi elemente2 9). Eestis on, eriti prof. Eiseni poolt, edasi avaldatud ja selgi- tatud ainekohaseid rahvapärimusi 3 0). Pole isegi puudund seni- seist sootuks erinev J o h. S e m ρ e r'i katse mõningaid eeposes esinevaid motiive seletada psühhoanalüütilise meetodiga. Üksik- asjus tugevasti hüpoteetiline ja vastuvaieldav, toob see ometi hulga mitte huvituseta paralleele ja aitab süvendada mõnegi rahvakujutluse psühholoogiat 3 1 ). Elavam kirjanduslooline tegevus, uute Kreutzwaldi kirjade llmsikstulek jms. on võimaldand osutada mõningaid lisaandmeid ka „Kp-ja" saamisloost ja selle valgustuseks kasustatavast Kreutz- waldi muust tegevusest 3 2). Pikema ilukirjandusliku käsitlusena -") Vrd. j u b a : Kaleva und seine Sippe, J S F O u XXX, 35, lk. 1—43, Helsinki, 1913—1918, j a Kalevalankysymyksiä, Helsinki, 1918; nende edasi- arendus: Soome-eesti vanast rahvalaulust , Tartu, 1924; Kalevalastudien I — V I (FFC 53, 67, 71, 72, 75, 76), Helsinki, 1924—1928. Vt . ka tema „Kalevan- poika", Tietosanakir ja, Täydennysosa , veerg 422. ;i,)) M. J . E i s e n , Ees t i mütoloogia, T a r t u 1919; Eesti vana usk, Tartu, 1926; Tõll j a ta sugu, Tartu, 1927; Eesti kohalikud muistejutud, Tal- linna, 1920; Kp-ja album, Tartu, 1926; Kp-ja sängid, E K i r j , 1924, lk. 143— 153, 202—210; Kaleviste muna, ibid. 190—194; Kivistunud inimesed, ibid. 453—464, 491—501; Stahl, k u r a t j a kalev, E. Keel 1925, lk. 35—39; vt. ka A. S - t e, ibid. lk. 137. L. K e t t u n e n (Kalevi nimest), ibid. 1924, lk. 119. M. M o r r i s o n , Iruämma otsimas, E K i r j . 1921, lk. 154—159. M. J. E i s e n , F. R. Faehlmann folkloristina, F. R. Faehlmanni album, Tartu, 1929, lk. 66—88. Vrd. ka prof. W. A n d e r s о n'i eriti tüpologiseerimisega väär- tuslikud retsensioonid Eiseni j t . tööde kohta, J E P G 1918 III, lk. 21, 23, 39, 44; 1919 III, 3, 22, 33, 63, 64, 67, 81; 1920 III, 2, 12, 14, 19, 20, 38, 51. : ! J ) Kalevipoja rahvaluule motiivide analüüs, Tartu, 1926. Samuti kõigepäält psühholoogiliselt huvi tavat l i samater ja l i annab: O. L o o r i t s , Vagl iaste prototüüpe, Album M. J. Eiseni 70. sünnipäevaks, Tartu, 1927, lk. 37—71, j a (küll vähem kriitiline) E. T e n n m a n n , Präanimisti l ised motiivid ,,Kp-s", Usuteadusline A j a k i r i III, 1928, nr. 1 j a 2. Vrd. ka O. S e ρ ρ, Kp-ja müstika, Kp-ja võrdlus kaugemate rahvas te muinasusuga j a teosoofiaga, Päevaleht 12. II 1927. :1-) J. A u η ν e r, Dr. F. R. Kreutzwaldi religioosne ilmavaade, E K i r j . 1923, lk. 244—255, 313—323. M. J . E i s e n, E. Lönnrot Eest is , ibid. lk. 337— 346; Kir jandusl ikud küsimused Kreutzwaldi k i r j ades Dr. Bertramile, Loo- ming 1925, lk. 649—656. A. A n n i , Kr. „Paari sammukese" a lgupära, 1924 ( k ä s i k i r j a s ) . A. S a 1 а к, „Kp." j a „Kalevala", Tallinna 1922. A. A n n i , В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I l:; oleks eraldi mainitav ehk ainult V. R i d a l a kirjandusloo oma, kus pääle muu esimest korda süsteemikamalt jälgitakse ka eepo- seks tarvitatud proosa-andmeid ja nende kasustuse kirjanduslikku tähendust, kuigi õige pääliskaudselt ja sageli v igaselt 3 3 ) . Üldiselt on õhkkond „Kp-ja" ümber muutund palju vaikse- maks, võrreldes eelmiste ajajärkudega, ning seega vähemalt soodsa- maks objektiivsele vaatlusele. Kuid hoolimata suuremast üks- meelest (vähemalt asjale lähemal seisjate ringis) maksab veel nüüdki paarikümne aasta eest öeldud väide ta uurimise puudu- likkusest ja sellest tekkind lahkarvamistest. Nüüdki veel löövad Kr-i saksakeelsed ballaadid, E K i r j . 1926, lk. 562—576, 629—634; E. Biograaf . Leksikon: „ F . R. F ä h l m a n n " j a „F . R. Kreu tzwald" . G. S u i t s , Lät i s t lei- tud Kreutzwaldi k i r j a d , Looming 1927, lk. 349—361; F. R. Kr-i V i r u lauliku laulud, Tartu, 1926, eessõna. A. J ü r g e n s t e i n , Vi ru laul iku ausamba avamiseks, Post im. 28. V I I I 1926, nr . 232. E . V i r â n y i , Thalès B e r n a r d etc., ACUT В XVI, 3, Tartu, 1928. E. N. S e t ä l ä , Lönnrot j a Kreu tzwald , Klvls. VK. X, 1930, lk. 239—248. G. S u i t s , Kreutzwaldi kujunemisest j a V i ru lauliku eelhar jutustest , Postim. 1930, nr. 198—200. A. A n n i , Kreutz- waldi noorpõlv j a saksakeelne lüürika, E K i r j . 1930, lk. 305—319, 370—378. L. T o h v e r , Kreutzwaldi vä l i sk i r jandus l ikus t eruditsioonist, Akad. Kir- jandusühingu Toimetised VIII, Tartu, 1932. M. L e p i k , F. R. Faehlmann'i osast „Kalevipojas", E K i r j . 1931, lk. 416—424. G. S u i t s , Kreutzwaldi eluloo algallikail, Looming 1931, lk. 1071—77; Kreutzwaldi varasemais t õpi- aastaist , Looming 1932, lk. 694—700. A. A n n i , F. R. Kreutzwaldi 50-dal surmapäeval, E K i r j . 1932, lk. 581—595. S. Η о 1 b e r g, Kreutzwaldi usundlik maailmavaade, Ak. Kirjandusühingu Toimet. X, Tartu, 1933. Käesolevast uurimusest, mis peajoontes valmis k i r j u t a t u d juba a. 1926—29, on nende ridade k i r j u t a j a esitanud tähtsamaid osi mitmes ettekandes (E. K i r j . Seltsis, Õp. E. Seltsis) j a loengutena ülikoolis (1929—32), kust neid on refereer i tud a jalehtedes j a osalt juba kasustatud ka muis uurimustes j a kokkuvõtteis. Vrd. O. L o o r i t s , Estnische Volks- dichtung und Mythologie, Tartu, 1932. К. M i h к 1 a, Eesti kirjanduse üle- vaade I, Tartu, 1932, j . t. Pääle muu on „Kp-s t " j a ta osadest i lmund mitmed uued tõlked, mille retsensioonidest praegu veel raske on ülevaadet saada (vt. juudikeelsest tõlkest E K i r j . 1926, lk. 225—229, ungarikeelsest ibid. 1929, lk. 168—172, 1930, lk. 22—25, lätikeelsest ibid. 1930, lk. 25 j j . , 29—31 j a „Postim." 13. III 1930). Samuti j ä ä v a d siin teadlikult mainimata kõik väiksemad või muidu väheolulised uuemad tutvust ised või notiitsid „Kp-s t " j a t a saamisest . ;î:!) E. .k i r janduse a j a l u g u koolidele, I, 2. täiend, trükk, Tar tu 1924, lk. 68—86, 261—288. Vt . ka N. A f n d r e s e n ] , Kp. j a müüdid koolis, Kasva- tus 1920, nr. 23—24. Teatava kri i t ikana võib muidugi võtta ka M. Nur- mik'u ümbertöötist: Kalevipoeg, eesti kangelaseepos, parandatud j a i l lustr. vä l jaanne koolidele, Tallinnas 1930. AUG. ANNI aeg-ajalt lõkkele vaidlused ta iseloomust ja tähendusest, nii näit. hiljuti ta uute võõrkeelsete tõlgete ilmumise puhul. Ühelt poolt peetakse teda ikka veel rahvaeeposena „esimeseks ning ainsaks eestlaste rahvusteoseks" ja „eesti kirjanduse peateoseks", mis võib olla „tähtsaim tegur" eesti kirjanduse tundmaõppimiseks välismailgi; teisal kaheldakse selles väga ja peetakse ta tõlkimist otse kahjulikuks, sest et välismaalasi eksiteele v i i v a k s 3 4 ) . Ühtlasi näib folkloristliku huvi langus „Kalevipoja" vastu kaasa toond nähtuse, et teda nagu üldse enam ei osata hinnata ega kuhugi liiki paigutada. Peaaegu sümboolsena tundub siin meie ühe esimese „entsüklopeedia" juhtumus, kus rahvaluulet käsit- levas artiklis jääb „Kp." ligemalt vaatlemata kui „sugugi mitte rahvaeepos" ja siis õieti kunstkirjanduse alla kuuluv, kirjanduse artiklis aga samuti mainitakse ainult, et Kreutzwald pääle muu oli ka „Kp-ja" koguja ning korraldaja" 3 5 ) . § 3. Uurimuse ülesandeist j a meetodist. Ometi tohiks, nagu mainisime juba „Saatesõnas", „Kalevi- poeg" meile veel nüüdki olla küllalt huvitav j a tähtis — kuigi juba pääasjalikult kultuuri- ja kirjanduslooliselt. Eeskätt vii- maksmainitud seisukohalt lähtudes meie eepost selgitada ongi oma ülesandeks seadnud käesolev uurimus. Muidugi peab juba ette möönma, et ta seejuures ei saa piir- duda ainult uue esitusega, vaid peab tegelema ka juba senini roh- kesti kogutud, kuid pääliskaudselt käsiteldud materjali ülevaate ja kriitilise läbisõelumisega. Ainult viimase abil võib ehk objek- tiivsemalt vastata mitmele praeguseni eriarvamisi võimaldavale küsimusele, põhjendada või ümber lükata nii mõnegi senini ainult juhuslikult või intuitiivselt avaldatud väite. See tohiks õigus- tada, et siia, oma ülesandelt uut-otsivasse uurimusse on võetud ometi ka juba võrdlemisi läbitöötatud erialad, nagu näit. üle- vaade teose välisest saamiskäigust. Asjasse süveneja näeb, et ka : ϊ 1 ) V r d . sellekohaseid ettekandeid j a vaidlusi Akadeemilises Rahva- luule Seltsis, 17. XI 1929 j a selle k a j a s t u s i a ja lehis . V r d . ka läti j a soome tõlgete s i s se juhatus t j a nende re feraate, E K i r j . 1930, lk. 29 j j . , lk. 82 j j . , samuti A. B e h r s i n g , Grundriss einer Geschichte der baltischen Dichtung, Leipzig, 1928, lk. 85 j j . ; ! 5) Eesti maa, rahvas, kultuur, Tartu, 1926, lk. 232 j j . , 1023. Samuti on „Kp." jäänd n. ö. kahe artikl i vahele näit. soomekeelses tutvustusteoses : Viron-kir ja, Helsinki, 1926. 15 seal ei taheta anda ainult tuntud faktide kogu, vaid see puhasta- tult ja täiendatult rakenda^ uurimuse spetsiaalsema üldees- märgi teenistusse. Viimane aga on — selgitada ja iseloomustada kõigepäält „Кр-ga" kui i l u k i r j a n d u s l i k k u teost ta kohalikes ja üldeuroopalistes sidevussuhteis, püüdes seejuures kunstilisi küsimusi võimalust mööda siduda ka üldkultuurilistega. Just eepose esteetilist iseloomu on senine uurimus valgustand kõige vähem ja kõige pääliskaudsemalt (erandiks leenevad mõned eespool-mainitud skitsid ja kitsamad kirjutised), ja just siin näi- vad arvamised ka veel praegu kõige erinevamad. Muidugi ei jaksa ükski uurimus ühemeelseks teha viimaseid seevõrra, kui need on üldised meeldivusehinnangud, küll aga ehk tõestada või kummutada nii mõnegi senini ainult usule põhjendatud tõeks- pidamise teose luulelistest omadustest ja nende tähendusest. Samuti on senini peaaegu üsna süvendamata käsitus „Kp-ja" k i r j a n d u s l o o l i s e s t seisukohast, ta ideelis-temaatilistest ja žanrilis-vormilistest eelkäijatest ning ettevalmistajaist Euroo- pas, ta suhteist eelkäiva ja kaasaegse Euroopa, baltisaksa ja eesti kirjanduse ning vaimueluga, ta sisulisest ja vormilisest voolu- ja liigikuuluvusest. Teos on omandand meile aga valdava kultuuriloolise tähen- duse just rahva- või rahvaluulepärase loominguna; seepärast on arusaadav, et ka siin erilise tähelepanuga jälgitakse vahekorda pärimusandmete ja Kreutzwaldi ning tema kaaslaste isikliku loo- mingu vahel. Vastavalt teose eri-ülesandele püütakse selgitada iseäranis rahva-ainete ü m b e r -loomingu määra ja luulelist tä- hendust, mida on senises, eeskätt folkloristlikus vaatluses nähtud õige vähe. Nii omandabki teos mõnes osas n. ö. geneetilis-ekse- geetilise ilme; temas püütakse määritellä valmisteoses esinevate motiivide ja kujundusvõtete rahvapärane kui ka uus tähendus ning luuleline funktsioon. Ent juba viimasest kahepoolsest sihimääritlusest järgneb, et meie ka m e t o o d i l i s e l t peame tarvitama mitmesuguseid vaatlusviise, niihästi valmisteose kui niisuguse omadusi seleta- vaid kui ka selle saamist jälgida püüdvaid. Eelmainitud j. m. põhjusil ei või me loobuda ka viimasest, olgugi et geneetilisi side- meid kindlaks teha on sagedasti raskem ja riskantsem kui lihtsalt loendada ja süstematiseerida olevaid omadusi, nagu neid 16 tajub lugeja. Et siin toetuda võimalikult olulisile tegureile, oleme tarbekorral taotelnud n. ö. ideedünaamilist vaatlusviisi, mis kogu inimestoimingu ja kultuuriloomingu taga püüab aimata vasta- vaid tungjõude, väliseid tegu- j a ceosnähtusi vaadelda aga kui neist oma j Õu ja iseloomu saa vaid väljendusvorme, olgu need siis enam intellektuaalsed (s. o. mingist tungvajadusest elustatud jõud-ideed ehk aated), esteetilised (kunst) või lihtsalt praktilised (tehniline ja sotsiaalne looming) 3 6 ) . Nii püüame vähemalt „Kp-ja" kirjandus- ja kultuuriloolise tagapõhja iseloomustuseks eraldada mõningaid tähtsamaid, ka sotsiaalselt toetatud aateid ja tendentse, mis viimaks juhivad eepose sünnile ja, magnetina enda ümber tõmmates vastavaid aineid, neid omakohaselt aitavad kujundada kirjanduslikuks si- sendussüsteemiks. Nii avastand teose sihipüüdlikud põhijõud, arvame võivat paremini mõista ka tema strukturaalset iseloomu, ta sihikohasuse väärtust ja kirjandusloolist seisukohta. See dünaamilis-vaimulooline vaatlusviis ongi meile kõige- päält abinõu teose kui niisuguse ja ta seisukoha paremaks seletu- seks. Ja kuigi ta alguses nagu ette haarates aitab organiseerida eepose sündi ettevalmistavate nähtuste kirevust, ta tähtsamad tulemused ja õieti ka tema abil ülesseatud väidete põhjendus ava- nevad meile ometi alles teose enese lähemal selgitamisel. 30) Vrd, näit. Fr. Gundolf: „Alle einzelnen Zeugnisse und Inhal te , auch die Personen, sind T r ä g e r und Ergebnisse von Lebensbewegungen, alle Stoff - , Ideen- und Menschengeschichte ist Niederschlag der Kräf tegesch ich te , nicht mehr Endzweck, sondern Mittel f ü r den Forscher . Das heisst nicht , dass die Personen in der Geschichte nebensächlich sind, vie lmehr dass sie alles s ind: nämlich dass n u r im individuellen Symbol das Allgemeine über- h a u p t sich offenbar t , dass w i r n u r am f a r b i g e n Abglanz das Leben haben. — — jenen V o r g a n g als ein einheitliches Werden (nicht als eine Auf re i - hung von Folgen) darzustellen ist unsere nach Absicht und Methode neue A u f g a b e : eine Geschichte lebendiger Wirkungen und Gegenwirkungen s tat t einer Chronik l i terarischer Fakten oder einer Psychologie von Autoren". Shakespeare und der deutsche Geist, Berlin, 1922, lk. VII. Vrd. ka teiste vaimulooliste k i r jandusteadlas te püüdeid, „den Aspekt der Dich tung in den Aspekt des Lebens be t ten" , kuns t i t eadus t põhjendada eluteadusega, jä lg ides ta aluseid kuni sinna, kus „geformtes Sein und formendes Werden , Beson- derhei t und Allheit noch ursprüngl ich sich du rchd r ingen" ; nii H. Cysarz . Von Schiller zu Nietzsche, Halle a. d. S., 1928, lk. 387, j a s ama au tor i vare- mad teosed, E . E r m a t i n g e r ' i Das dichterische Kuns twerk , Leipzig u. Ber- lin, 1921, j . t. В XXXII. 1 17 Viimase juurde jõudmisel on siis meie käsitlusviis oluliselt ometi n. ö. optiline (kui mitte tarvitada sõna formaalne), mitte pääasjalikult ta saamise, vaid ta käesoleva temaatilise ja sõnas- tusliku koosseisu ning ülesehituse esteetiline analüüs. Ja selle pää-ülesandeks on lihtsalt viimase esteetiliste omaduste ja nende funktsionaalse tähenduse äramärkimine, avaldugu need siis juba valitud aines (s. o. motiivides sõna kõige laiemas mõttes) või selle ülesehituse võtteis. Juba kokkuvõttena järgneb sellele niihästi temaatilises (s. o. süžeed-loovas) j a psühholoogilises (s. o. kujusid-loovas) kui ka sõnastuslikus kompositsioonis läbikäivate ning d o m i n e e r i - v a t e omaduste ja iseloomustavamate võtete eraldamine, ja lõp- peks, niipalju kui võimalik, nende kui ka motiivide valikus aval- duva elutunde j a selle struktuuri iseloomustus. Niihästi viimase kui ka enam otsekoheste ja väliste laenude ja sarnasuste abil võimaldub siis teose lõplik sidumine teda sünnitand kultuurilise ning kirjandusliku miljööga, mille pääjooni püüdsime skitseerida II osa alul. Et seda kergendada, iseloomustame ka viimases mitte üksi temaatiliselt esmatähtsaid idee jõude ja tendentse, vaid ka vormiliselt eeskuju-andvaid „juuri", s. o. valmisteoseid ja vas- tava eepikaliigi vormiarengut üldse. Metoodiliselt iseloomustab käesolevat uurimust siis püüe pääle aine poolt ettekirjutatud folkloristliku ja filoloogilise eel- töö rakendada niihästi vaimuloolis-dünaamilisi kui ka formaal- esteetilisi käsitlusviise, mis on senini üheskoos olnud võrdlemisi vähe harrastatud või üksteise vastu otse vaenulised. Autor on teadlik raskustest, mis tuleb võita sellisel mitme meetodi sidumise katsel. Aga ta on veendund, et neid siiski o n võimalik ühendada ja et alles nii pääseb üle sellest ühekülgsusest, kuhu muidu ähvar- dab jätta niihästi ainult filosoofiline ja psühholoogiline „jõudude" aimamine (Ermatinger, Gundolf) kui ka ainult väline „võtete summa" kokkuarvamine (Sklovski jt.), kõnelemata ainult filo- loogilisest välisfaktide kuhjamisest. E s i m e n e osa. K a l e v i p o e g r a h v a l u u l e s . /. Lähtekohad. § 4. Ülesande piiritlus. Tavalistest luuleteostest eraldab Kreutzwaldi „Kp-ga" tea- tavasti ta läbikäivalt suur j a tahtlik sõltumine eesti rahva- pärimustest. Olgu tulemus nn. r a h v a eepos või mitte, midagi sellele mõistele vastavat soovis siiski juba Kreutzwaldile tehtud ettepanek. Väljaspool enamasti peetigi teost valmis pärimusluulelmate koostiseks või vähemalt rekonstrueeriva liitmise ja iimbervärsistuse saaduseks. Ja nagu allpool sel- gub, on ka Kreutzwald ise oma arvamise järg i jälgind, igatahes p ü ü d n u d jälgida õige lähedalt rahvaluule (ja oma eelkäijate) antud aineid j a dispositsioone. Vahel ta näikse nende pärast ohver- dand isegi oma isikliku ilutunde nõuded. Nii on meil siis või- matu mõista ta ,,Kp-ga" ka kunstteosena orgaaniliselt, ilma et meil oleks lähemat käsitust ta sündmustikku, kujusid, autori ehi- tustahetki nii tugevasti mõjustand p ä r i m u s a i n e s t i k u s t . Kõnelemata viimase enda folkloristlikust huvitavusest. Oleks ometi otstarbekohatu siin püüda anda eepose täielikku folkloristlikku analüüsi. Juba töö keskenduse nõudel jätame enam-vähem kõrvale üksikute, kunstiliselt ebaoluliste nimede ja mütoloogiliste mõistete vaatluse, samuti iga üksiku rahvalaulu- rea äratundmise ja selle allika osutamise. Viimaksmainitud ala on juba üksikasjaliselt selgitand dr. Karttunen, ja kuigi tema teost ka ses suhtes paiguti võiks täiendada, tulemused vaevalt vääriksid süstemaatilise ümbertöötuse vaeva. Niikuinii teame, et Kreutzwald on rahva l a u l u d e s t ammutand peaaegu ainult oma teose täitematerjali, „staffaaži", mitte ta olulisi ehitusmotiive. Jättes oma vaatlusest kõrvale või edaspidiseks kõik selle hilis- liidetu, peame tundma vähemalt neid, valdavas enamikus proosa- F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 19 muistendlikke motiive, mis on seotud juba rahvasuus K a l e v i - p o j a nimega. Ja et Kreutzwaldil tarvitada olnud materjal mitte kõik pole otsekoheselt meieni säilind, peaksime juba selle kadumaläinud osa määratlemiseks tutvuma enne k õ i g e selle and- mestikuga, mida rahvas tol ajal Kalevipojast teadis või võis teada. Veel enam vajame seda tutvust aga asja enda pärast: et pärast nii pikki vaidlusi ja üksikuurimusi viimaks ometi jõuda kokku- võtliku ülevaateni — mis määral on meil olnud tõelisi rahvapäri- musi Kalevipojast, milline on nende folkloristlik, psühholoogi- line ja esteetiline iseloom, nende levimine ja võimalikult ka nende algupära. Kõigepäält, milline on olnud see traditsionaalse Ka- levipoja enda k u j u ? Kas ta oli tõesti jumalik heeroskuningas, nagu teda esitas Faehlmann, või koguni mingi metsik hiid, karde- tud ja vihatud „kollelajas", kelle viimaks Jumal köide pani ja kellel rahvas naha seljast nülgis, nagu teda on näidand üks Kreutzwaldi noorpõlve ballaad ja nagu hiljemini ainu rahvalikuks traditsioo- niks on pidand Leetberg ja mõni teinegi uurija? On selle ,,kur- jusegeeniuse" muutumine imeteldud rahvussangariks tõeste „otse võrratu anekdoot Eesti kirjanduse a ja loos"? 3 7 ) . Kui aga rahvalikudki andmed on nii erinevad, millega see seletub? Alles kui see selgitatud, võime hiljemini määrata ka iga eri-autori ja asjaolu tähendust selles metamorfoosis. Et meie vaatlus tahab olla kõigepäält eeltöö kirjanduslooli- seks allikatundmiseks, püüab ta vahest enam kui harilikult folk- loristlikud uurimused selgitada rahvapärimuste psühholoogilist ilmet, näha enne kõike neis peituvaid d i s p o s i t s i o o n e järg- nevaks ümberloominguks. Muidugi on see sageli õige riskantne, seda enam, et juba ruum ei luba ligemalt jälgida üksikmotiive ja -kujutlusi nende rahvusvahelises ulatuses. Samuti on raske öelda, kas on õnnestund, püüdest hoolimata, leida ja koondada tõesti k õ i k vastavad andmed meie mitmesajatuhande-lehekülje- lisest vanavarakogust, kus nad sageli esinevad ühenduses võõr- ainetega. Sellepärast on paratamatu, et osa arvamisi siin esita- taksegi ainult tõenäosuse piirides ja mõned probleemid jäävad lahtiseks. Ometi autor loodab, et ka võimalikult hiljemini ilm- sikstulev materjal pääasjus ainult täiendab praegu tarvitada oleva põhjal tehtud otsuseid. Kui tõeliste pärimuste enamikust on säilinud teisendeid n i i laialiselt ja rohkesti, pole ju kuigi tõi- ; ! T) Tuglas, Kri i t ika I, 206. 20 AUG. ANNI В XXXII. näone, et lähemas minevikus oleks võind olla väga oluliselt erine- vaid teisi, millest pole meil seni ühtegi usaldatavat üleskirjutist. § 5. Hiiumuistendite iselaad. H i i u n a on Kaleva- resp. Kalevipoega (resp. Kalevit) kujutatud juba kõige vanemais meieni säilind teateis, nii Soomes (Agricola) kui Eestis (Stahl, Hupel) 3 8 ) . Ja hiiuna on ta tuttav ka eesti hilisemate ülestähenduste enamikule. Kuidas peaksime mõistma sellise kujutelma tekkimist ja levimist? Juba ammu on sellele püütud vastata Kalevipoja välismaisi vasteid seletavate „hiiuteooriatega", millest mainime siin ainult mõned tähtsamad. K r e u t z w a l d ise pooldab võrdlemisi vana, võiks öelda euheemerilist või etnoloogilist vaadet, mille järgi ta vägilase alg- kujuks on olnud erakordselt suured ja tugevad inimesed, võib- olla isegi tõelised, nüüd väljasurnud hiiud, kuigi juba Aasiast kaasatoodud saaga on nende suuruse paisutand fantast i l i seks 3 9 ) . Aga jifba Kreutzwaldi ajal oli valitsevaks teooriaks nn. l o o d u s - m ü t o l o o g i l i n e . Kõigepäält rahva emotsionaalsest elamu- sest lähtudes ja selle filosoofilis-sümboolset tõlgendust oletades on see romantikapärane (Max Müller'i j t . ) kool ka hiidudes näind teatavaid sümbolkujusid eri loodusjõududest või -nähtustest. Va- rakult on nii H. Neus ka Kalevipoega püüdnud seletada mingi kaljujumalusena, tuletades ta nime (nagu juba varem Faehl- mann) sõnast „kalju" või läti sõnast ,,kalns"=^ küngas, isegi Linda nime sõnast „glint" 40 ). Veel praegu näikse siin-sääl õpet- lastegi hulgas liikuvat sellest teooriast lähtund vaade, mis Kalevi- poega (samuti temast mõjustatuks arvatud Svjatogori) peab m ä e isikustiseks 4 1 ). Ühes natuurmütoloogilise teooria üldise " s ) Vt . E. N. Setälä ülevaade FUF VII, lk. 227 j j . A. S[aare] s te , Eesti Keel 1925, lk. 137. 39) Verh. GEG III, 1, 87. Vt. pikemalt käesoleva teose II osa, 2. ' I 0) Faehlmann, Verh. GEG II, 2, 64. H. Neus, Revals sämmtliche Namen, lk. 66—74, Reval, 1849; Neus EVl, lk. 5; Neusi kiri Kr-ile 3. V 1849. Pikem bibl iograaf ia vt. Reiman-Löwe lk. 274 j j . Vrd. ka üsna fantas t i l ine Willi Andi [Fr. Kuhlbars i ] teos: Kes on Kalevipoeg, Suur Tõll j a nende kaastegelased? Vi l jandi, 1911. Шамбинаго, Старины о СвятогорЬ и эстонская поэма о Калеви- поэгЬ, Журналъ Министерства Народнаго ПросвЪщ. 1902, nr. 1. P. Sakulin, Geschichte der russischen Literatur. О. Walzel, Handbuch der Literatur- wissenschaft, Potsdam, 1929, lk. 21. В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 21 kokkuvarisemisega on kaotand põhja ka see „jumaldamisfantaa- sia". Ja hilisemad hiiuteooriad on püüdnud uuesti lähtuda eel- dustest, mis minevikuinimeselt nõuaksid vähem abstraktsiooni- võimet, enam aga sobiksid lihtsate pärimusfaktidega. Pääasjalikult etnoloogilis-ajaloolist seletust püüab viimas- tega kohastada K a a r l e K r o h n . Rahva enda väiteile toetudes näeb ta hiidudes lihtsalt maa reaalseid või kujuteldud m u i n a s - a j a e l a n i k k e , kes on nüüdsete inimeste eest põgenend laan- tesse ja esindavad sääl primitiivsemat ning ristiusule vaenulist kultuuriastet, olles siis sõna tõelises mõttes „vanad paganad". Nende suurus ja jõud on paisutatud eeskätt luule nõudeil. Et nad on primitiivsemad ja rumalamad, võideldakse nendega ena- masti kavaluse ning pettuse abil, ja et neid praegu enam ei leidu, oletatakse, et nad on välja surnud või ära põgenend. Alles luule huvides saavad hiiud ka nimed, ja mõne nimelise hiiu esi-isaks ongi endine inimsagar, nii Skandinaavia rahvaluules Thjazi ja Audhvaldi, Soomes Kalevate s u g u 4 2 ) . Aga primitiivsus pole mitte alatine hiidude omadus. Seda möönab ka Kaarle Krohn, mainides saagasid, kus hiid ei esine kirikute purustajana, vaid ka ehitajana, nii näit. Skandinaavias Finn, Soomes Kille ja Kalle. Just selliste suurte kultuurehitiste kaudu on saand hiiu tähenduse isegi mungad jt. (Soomes „munk- kilaiset", „nunnat", „juutilaiset", Eestis „muugad"). Arvati, et midagi nii suurt ei oleks jõudnud teha tavalised inimesed. Siin osutatud f u n k t s i o n a a l s e s suunas palju kauge- male läheb C. W. v. S y d o w oma n. n. e t i o l o o g i l i s e teoo- riaga, püüdes kogu hiiukujutelma järeldada erakordsete loodus- nähtuste, mägede, kaljuvormide, kivide, jälgede jne. s e l e t u s e vajadusest. Nagu rahvasaagad üldse esindavad primitiivset tea- dust, on ka hiiusaaga enne kõike seletussaaga („förklarings- saga"), mis püüab arusaadavaks teha imeliku ja ümbrusest eri- neva looduskuju tekkimist. „Kindlad mäed arvatakse olevat midagi loomulikku, midagi, mis ikka on olnud, ja samuti ka need kivid, mis on maa sees, „kivid kasvavad maa sees", oli rahva usk", kirjutab Sydow hiiu kiviheiteloo puhul. „Kuid maa pääl lahtiselt lamavad kaljutükid pidid sinna tulema sootuks teisel viisil, ja nii järeldati, et kord 4'2) K. Krohn, Skandinavisk mytologi, Hels ingfors, 1924, lk. -58 j j . , 197. 22 AUG. ANNI В XXXII, ι oli maailmas määratu suuri ja tugevaid olendeid, hiidusid, kes nad siia on visand." Mitte siis tegija ega tema teotsusmotiivid pole siin lähte- kohaks, vaid teo tulemus, kivi ise oma ebaharilikus kohas või vormis. Tegija, hiid (või muu vägilane) on valitud kivi jaoks ja temast olenev, l o o d u s t e a d u s l i k a b i h i i p o t e e s . Tal p i d i olema niipalju jõudu, et kivi siia tuua, ta töö p i d i katkema enne lõpetust, sest kuidas muidu seletada poolelijäänd kivivalli või liivaseljandikku (millest ta vist tahtis ehitada silda?). Mää- ratuid laevkalme võis seletada ainult sinna maetud hiiuga, kes oli niisama pikk kui need. Ja kõrged eraldiseisvad kaljutipud vii- sid oletusele, et need on hiiud, kelle on päike kivistand. Nii tekkind hiiukujutlust aga on varsti hakatud kasustaina ka lihtsalt fantaasialõbuks, teadusliku sihiga on liitund luuleline. Sellest sündisid lisajooned ja lood, mida otseseks seletuseks ei va- jataks, näit. et hiid oma kivi on visand sukapaelaga või et hiiud vastamisi hõiguvad või mitme kilomeetri tagant üksteisele haam- rit pilluvad. Vahel taotellakse sellise väljamaalimisega ka humo- ristlikku mõju, nii näit. loos hiiust, kes kirikuharjal istudes ja oma saapaid nõeludes piginööriga tõmbab saapasse ka hobuse ühes koorma ja mehega, ise öeldes: „Väike mugerik tuli sisse, aga mis see argipäeva saapapaarile teeb". Selliseid lugusid nime- tab Sydow p r o p o r t s i o o n f a n t a a s i a i k s , teda jälgiv V. Höttges — lihtsalt suhtesaagadeks (Verhältnissagen). Alles muinasjuttudes ja sangarisaagades saab hiid, see muidu eetiliselt indifferentne loodusjõud endale k u r j a jõu ilme (et nii sangarile anda koledamat vastast) — või arendatakse teda edasi muude eepilis-poeetiliste sihtidega 4 3). Vaevalt peaksime uskuma, et sellegi teooriaga on näidatud kõik hiiukujutluse enda tekkimise ja kestmise alused, — need või- vad olla palju mitmekesisemad. Kuid vähemalt teatavate kivi- lugude, maamoodustuse jt. m u i s t e n d i t e sündi ja levimise üht tähtsamat põhjust valgustab ta väga tõenäoliselt4 4). 4 П) С. W. v. Sydow, Jä t t a r n a 73 j j . Vrd. ka sama autori Mytologiens j ä t t a r , a j a k i r j a s : Folkminner oeh Folktankar, redigerad av C. W. v. Sydow, Lund, 1920. V. Höttges, Die Sage vom Riesenspielzeug, Jena, 1931. 4 4 ) Võib-olla on ka põhjamaade hiiulugude ilme kaasmõjus ta tud sellest füüsi l i se looduseseletuse tarbest, mis on iseäranis suur mäestikus või jä l le muistsete jääl iust ikkude alal, kus erakordsete loodusvormide rohkus ä r r i t a b f a n t a a s i a t j a vas tavaid rändsaagas id rakendatakse v ä g a tihedalt. Vene В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 23 Igatahes ei kõnele Sydowi teooria oluliselt vastu K. Krohnigi omale, vaid aitab seda pigemini täiendada: maa muistsete alg- asunikkudena, kes on taganend või välja surnud nüüdse inimkul- tuuri eest, on hiiud oletatavad küll füüsiliselt tugevaina, mõistu- selt, usult, sotsiaalkultuurilt jne. aga võrdlemisi „metsikuina" (nagu kreekagi ühesilmalised kükloobid). Nii võivad seletusmo- tiividega esineda ühes või nendega liituda hiljemini ka ajaloolise kultuurivõitluse motiivid, samuti hiiu kui mingi katastrofaalse või muu loodusjõu kehastise omadused, luule tarbeid rahuldavad edasiarendised v. m. s. Umbes sellisena on hiiukuj utlust viljelnud eriti eddaline müüdiluule, kus hiiud esindavad nagu kõike vaenulist ürg- ja vä- lismaailma ning on siis väga sobivaiks vastasteks rahva enda elu- võitlust ja edasitungi kehastavaile jumalsangaritele (Thor, osalt ka Odin). V. Höttges'e eelmainitud uurimus väidab, et umbes selline „loodushiiu" kuju ühes teda kandva hiiu-mängukanni saa- gaga on levind varjaagide teid pidi ka Venemaale juba viikingi- ajal. See primitiivne, n. ö. loodusjõuna vahel ka kultuurivaenuline loodushiid 011 keskajal teatavasti segunend juba eetiliselt nähtud kõige к u r j u s e kehastisega — ristiusu kuradiga, keda legendid niikuinii kujutasid vahel ka õige lihtsameelsena ja füüsilisena. Mitmed endised hiidlikud seletussaagad (näit. kiviheitest mingi hoone purustuseks või maa kuhjamisest silla ehituseks) nimeta- vad nüüd sageli oma päätegelast lihtsalt kuradiks („Der Teufel" Saksas, „piru" Soomes) 45 ). hiiutüüp näiteks (küll vähe uuritud) tundub olevat p a l j u vähem „loodust- seletav", enam suure i n i m-vägilase i lmega või teatava destsendentsteooria oletus: inimsoo a lgku ju , kust alates üks põlv teise j ä r g i on jäänd aina väik- semaks. Vrd. Höttges (lõpp-peatükid, pass im). 4Г') Pääle eel-esitatud tähtsamate teooriate võiks teataval määral hiiu- psühholoogiat süvendada ka n. n. psühhoanalüütiline seletusviis, nii näit. seevõrra, kui ta hiidvägilases näeb isiku enda vägevus iha projektsiooni, va- hest ka vaenulises, röövivas hiius erootilise t a g a p õ h j a g a hirmufantasmagoo- riat v. m. s. Kahtlasem küsimus, kuivõrra selles osa etendab ka armukades- ta tav isa-imago v. m. s., j ä ä g u siin üldse puudutamata (vt. Semper, lk. 42 j j . ) . V ä g a konkreetseid lisi h i iukujut luse tekkimise j a püsimise psühholoo- giale toob 0 . Looritsa „Vägi laste prototüüpe" (Album M. J. Eiseni 70. a. sünnipäevaks, Tartu, 1927), näidates hulga reaalisikuid, kelle erakordne jõud, söögi-isu v. m. s. r a h v a j u t u s vars t i on paisutatud tä i t sa üleloomulikuks. Muidugi ei seleta see tendents üksi h i iukujut lus te sündi, kuid igatahes osu- tab see üht reaalset lähtekohta, kust v õ i b tekkida ka mõni seletussaagades kasustatav määratu tegelane. В XXXII. I 6. Hiiumuistendid Eestis. Mis puutub vastavasse arengusse Eestis, siis teame, et siin on üks endine hiiunimetus „vanapagan" saand a ja jooksul ikka enam ka „kuradi" tähenduse — kuigi enamasti veel esinda- des võrdlemisi algelis-füüsilist kuradiku j utlust, mitte veel vaimun- datud, nägematuks muutuvat ja hingi võrgutavat põrguvürsti, nagu seda tutvustas kirik. Ometi on „vanapagan" meie pärimus- tikus säili nd ka kõige levinuma nimetusena hiiumõiste jaoks, kuna ,,hiid"-sõna ennast tuntakse meil üsna vähe, samuti Viru rannas esinevat „jäätlast" 4 6 ) . Just „vanapaganatena" esinevad rahvus- vahelised loodushiiud meil kõige puhtamal kujul, näit. K a r k s i s , kus nad on lihtsalt omapärased, vaimselt lihtsameelsed, jõult üli- vägevad ja teataval määral ka kehalt erakordselt suured alg- asunikud. Nende elukohana näidatakse nn. põrguid või põrguhauakohti, s. o. looduslikke urkaid või koopaid (nii Abja-Kariste Koodiorus ja Karksi mõisa juures, vrd. ka Toris), nii et siingi on või- malik teatav seletussaagaline alus. Kuid muidugi alus ainult rändsaagade sidumiseks just nende kohtadega, sest muidu on need vanapaganad üsna rahvusvahelised : elavad oma eraldatud elu, teevad tavalisi talupoja töid, on sepad ja kingsepad, paikavad pükse ja ristivad lapsi, küpsetavad leiba, koovad kangast, pillu- vad üksteisele mitme versta kauguselt tööriistu (leivalabidaid jm.) ühes stereotüüpsete hüüetega („Lisna, säh leiva lasna!"), käivad üksteisel külas, teevad sildu ja kannavad selleks kive ning liiva, lahkuvad viimaks neile väljakannatamatu ristiusu kommete (vai- mulikkude laulude) eest j a minnes neavad ära oma senise ümb- ruse („kadugu tüdruku häbi ja här ja kasu!") — kõigiti vastavalt soome ja rootsigi hiidudele 4 7). 1G) Ilma et siin ligemalt hakkaksime jä lg ima seda terminoloogiat, mai- nime vähemalt Kreutzwaldi saadetist ÕES-ile 1849, DH 137 Mp. VI, mille j ä r g i on Virumaal nimetusi „Hiide kiv id" (neist üks Kaar l i mõisas), „Hiide v a r r e t " (Hageris) , sama tähendavad „Hiide auad" j a „Jäät las te ahervar- red". Kreutzwald seletab viimase nimetuse tüvest „ j ä t m a " (vrd. j ä ä t m a a — mahajäetud põld), kuid tõenäolisem vaste on muidugi soome „ j ä t t i l ä inen" , mis l aena tud rootsi „ j ä t t e ' s t " . — „Hiid, hiius, hi ig lane" sõna ise põlvneb näh- tavast i sõnast „hiis" (mets) j a tähendas varemini l ihtsalt metsmeest, nii et temaga võis liituda ka „lollaka" tähendus. Vt . 0 . Loorits, EVM, lk. 51. 1T) Vt . Eisen „Karksi vanapaganad", koguteoses Kiired III, Tar tu , 1902, lk. 106—110, samuti eeltsiteeritud Sydowi teosed. Eiseni ülevaadet В XXXII. 1 25 Sageli on hiid segatud kujutlusega haldjatest, kelle ukse ees ei tohi magada (Karksist H III 29, 722) ja kes võivad muuta oma kuju. Kuigi väike, nõelub selline vanapagan ometi heina- kuhja otsas ja tõmbab ühes niidiga nõelutavasse asjasse (saa- passe) terve hobuse ning koorma, nagu vastav soome kiriku pääl istuv hiid (Türilt J. Johannson H III 23, 484—490). Vahel kutsub see nõeluja mehe, kes ta maha on tõugand, endaga maad- lema, kuid kaob Jumala nime nimetuse eest (Otepäält J. Kukrus, H III 21, 946 j j . ) . Vahel aga on nõeluja nii suur, et võib pika ridvaga pilvi kuu eest kõrvale tõugata (Saardest Ed. J. Kase ERA II 3, 29). Hoolimata juba enam edenend vaimustumisest võib endist hiidu ära tunda ka Räpina „vanapagana naises", kes jõe ääres koopas kangast koob ja telgede vahele kivi visand last karistab (D. Konsand E 18167 j j .), samuti Ridala „tondis", kes ühes koo- pas sepist teeb, kuni naised ta säält märgade särkidega minema kihutavad (G. Tikkerpuu H II 41, 137 j j . ) . Tugevasti on „kuradistund" ka Viljandi ümbruse (Päri) vanapagan, kuigi elab kindlas orglikus maakohas (Viljandist J. Lainas H III 30, 541), samuti tema Tarvastu ametivend oma ,,urg"-koopas või „Matu põrgus", kust ta metsa eksinuid ja joodikuid kimbutab või kojugi tuleb kollitama (A. Rull Tarvastust H III 16, 394 j j . Vrd. ka H III 16, 467—471, mille järgi läheb samade vanapaganate asukoha juurest tee päris kristliku laadiga piinapõrgu). — Iseseisva liigi moodustavad nn. Kavala Antsu ja Vanapagana lood, mis samuti on peaasjalikult laenatud toetavad j a täiendavad H a l l i s t e s t J . J u n g H II 22, 277 j j . ; H II 42, 331—334; E. Kitzberg H II 22, 640 j j . ; H III 28, 974—984; H III 29, 719, 726. H III 5, 809; Α. Kitzberg Η II 23, 187—190; M. Uus H II 22, 508 j j . ; M. Laarman H II 22, 466 j j . ; E 89718; GEG, EH 158, 13 j j . ; K a r k s i s t J. Kivisäk H II 48, 649; Rõngust (sama Halliste Karks i vp-na kohta) J . Ju tus E K S 8° 2, 36 j j . Ainult mõne teate j ä r g i püüab vanapagan möödaminejaid silla alla vedada, nii et need pääsevad ainult Jumala nime mainides sellest maadlusheitlusest. Samuti enam müstilise ilmega on sageli liidetud episood ristseist nende vanapaganate pool, kus r i s t imärgi mõjul kõik toidud osutu- vad raibeteks j a muuks prahiks (pääle eelmainitute näit. Karks i s t M. Kodar H III 5, 886; J . Kivisäkk H II 48, 483 j j . ) . — Hiidude leivalabidate loost on säilind nähtavast i üks teade ka Räpinast, mille j ä r g i olnud Peipsi „vanast nii ahtakene, et naane visanu tõõsele leeva lapjo üle kui leibä küt- s ä n ü v v ä " (J. Poolakesse H II 52, 778). В XXXII. 1 germaani mailt ja kus vanapagana loodushiiu iseloom on uuemal ajal ikka enam omandand lisa jooni kuradilt. Üldiselt peame siis tõdema, et „vanapagana" nime all Eestis esinev loodushiid on oma kujult rahvusvaheline, j a nimelt ger- maanipärane, esineb oma algelis-ehtsamal kujul võrdlemisi kit- sail aladel (peaasjaliselt Lõuna-Eestis Karksi ja Halliste ümbru- ses), muidu aga on tugevasti mõjustatud kristliku kuradi j a osalt ka eri haldjate kujudest. 0. Looritsa arvates pole võimatu, et mõ- ned vanimad hiiumotiivid on siia tungind juba varemal raua-ajal, kuigi ta hiiulugude õitseajaks peab viikingiaega 4 S ) . § 7. Kalevi nime algupärast. Nagu allpool näeme, esindab rahvusvahelist hiiutüüpi Eestis ' aga ka Kalevipoeg (ning samasugused hiidvägilased Tõll jt. Saaremaal). Miks on nad siis teiselt poolt ometi nii suured Vanapagana ja teiste hiidude vastased? Kui Vanapagan-loodus- hiiu kuju edasiarenguks nii palju kaasa mõjus ristiusu kuradi mõiste, kas polnud siis tegev siingi mõni teine mõjur, mis arendas (või ka säilitas?) Kalevipojast koguni hiidude tagakiusaja? Juba see küsimus sunnib meid kahtlema Kalevite puhthiidli- kus algupäras ja otsima neile ka teisi, enam inimlikke algjuuri. Ning selles peaks olema abiks Kalevipoega muist nimetuist hiidu- dest eraldav Kalevi (resp. soome Kaleva) nimi ja sellega seotud muud kujutlused eesti ja soome pärimustes, eriti rahvalauludes. Nagu eespool mainitud, et taheta siinses töös ligemalt ana- lüüsima hakata „Kalevipojas" esinevaid nimesid ja nende aja- lugu, mis viiks teose pääteemast üsna kaugele. Seepärast teeme ka Kalevi nime puhul ainult kokkuvõtte vastava senise uurimise tulemusist, mis on muide kuni praeguseni õige eba- kindlad. Tähelepanu väärivad õieti ainult kaks vanemat seletuskatset: Üks, juba A. Schiefner'i esitatud, seab Kalevi nime ühendusse Islandi saagades leiduvate „kylfiny(j)ar", „Kylfingaland" (Nov- gorod) j. t. s. nimetustega. Vene kroonikais vastaks neile „koi- bjcigi" — eesõigustatud ja varjaagidega samale astmele seatud üli- muste (õigemini kaupmeeste) nimena 4 9 ) . 4 S ) Loorits, E VM, lk. 37, 34—36, 79. 4 9 ) V a r j a a g e j a nendega sarnanevaid „Kyl f ing ja r ' e " iseloomustavad nüüdsed slavistid kui „Mitglieder einer Handelsgesellschaft mit gegenseiti- В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 27 Teise arvestatava Kalevi-etümoloogia seadis üles Ahlqvist, tuletades selle leedu sõnast kâlvis, mis on tuletis verbist kalti — (taguma) ja tähendab tagujat, seppa. Et ka „Kalev" varemalt ainult seppa tähendas, sellele osutavat üks eesti laste ahel-laul („mina kaku kalevile, kalev mulle rauda"). Seda etümoloogiat püüab E. N. Setälä oma pikas uurimuses „Kullervo-Hamlet" üksikasjaliselt põhjendada ja ühtlasi näidata, kuidas Kalev—sepp on võind omandada tähenduse Kalev· —hiiglane ja Kalev = kuningas 5 0 ) . See olevat nimelt sündind „tugeva poisi" muinasjutu vahetalitusel, kus vägilane, karupoeg, papipoeg jne. kannab vahel ka nime „sepapoeg", s. o. siis sama kui „kalevi- poeg". Hiljemini olevat „kalevi" algupärane tähendus (sepp) unustatud ja nii „kalevipoeg" muutund ainult tugeva mehe, hil- jemini koguni hiiu apellatiivseks nimetuseks (nii juba Schrode- rus'e sõnastikus a. 1637 j a soome piiblitõlkes a. 1642). Ühtlasi olevat „kalevipoega" hakatud tarvitama ka pärisnimena ja hil- jemini temast abstraheeritud või lühendatud Kalev (Kaleva) ise pärisnimena. Ja kõik see keeruline protsess olevat siiski sündind juba nii vara, et pärisnimi Kalev jõudis levida nii sangari kui kohanimena mitte üksi Eestis ja Soomes, vaid isegi Venemaal, ja et juba a. 1223 sellest võis olla moodustund Tallinna nimi Kolõvan, mida mainivad Vene kroonikad! Ometi näitasid K. Krohni seminaris tehtud uurimused, et isegi see lastelaulu raua-andja Kalev sugugi ei tarvitse just tä- hendada „seppa", vaid niisama hästi ka mingit ülimust (või kaup- meest), samuti nagu selle paralleelvärsis esinev kulla-andja „Regu" arvatavasti tähendab kuningat. Nii muutus kahtlaseks kogu „sepa-teooria" peaaegu ainus mitte ainult oletuslik alus, kusjuures tema vastu kõnelevate faktide arv ikka enam kasvas. Sellevastu osutus, et mitmed muudki rahvaluules esinevad nimed on tõenäoliselt ometi viikingi-aegset (mõned ehk isegi skandinaa- vilist algupära) ja tähendavad teatavaid ülimusi (nagu Osmo, Riiko, Vedrò, Kauko, Ahti, Lemminkäinen jt .) . ger H a f t u n g " . Vrd. prof . Stender-Petersen ' i vas tavaid k i r ju t i s i Acta Philo- logica Scandinavica's 1930 (lk. 181—192) j a Zeitschrift f ü r slavische Philo- logie, Band VIII , H e f t 1 — 3 1931. Samuti M. Vasmer'i nimeuurimusi vii- maksmainitud a j a k i r j a IV j a V köites j a „Wikingerspuren in Russland". Mitt. d. phil.-hist. Klasse d. Preuss . Akad. d. Wiss. vom 23. Jul i 1931, lk. 649 j j . ·-"') FUF VII, lk. 225. AUG. ANNI В XXXII, ι Kõige selle põhjal pooldab Kaarle Krohn oma käänet-tegevas uurimuses „Kaleva und seine Sippe"5 1) jälle endist Schiefner'i ja Julius Krohni arvamist, et Kalev (a) on viikingiajal tähendand ülimust, pigemini koguni ülimussugu või seisust ja arvatavasti on ühenduses Skandinaavia kylfing'ite ja vene kolbjag'iàega. Alles nii võivat seletada Kolõvan-nime esinemist ka Vene krooni- kais, sangarisaagades ja kohanimedes Siberist Volõõniani kui ka Kalevi (resp. Kaleva) nime eri tähendust Eestis j a Soomes5 2). Mingit vastuvaieldamatut veenvust ka häälikulooline uurimus siis veel kylfingar-teooria poolt ei anna. Ainus, mida võime öelda, on, et ta on vähem mitteusutav kàlvis-teooriast, mida ei näi kaitsvat enam ka prof. Setälä ise oma eelmainitud uuemas teoses (Sammon arvoitus). Igal juhul on Kalevist Kalevipoja tuletus palju usutavam kui ümberpöördult (vrd. samasuguseid patro- nüüme Soomes: Osmonpoika, Riionpoika j. t.). Ja vaevalt saaks Kalevi kui algupäraseltki hiiu nimest seletada tema esinemist 5 1 ) JSFOu XXX, samuti FFC 53 Kalevalastudien I, 96 jm. Häälikulooliselt ori seda ligemalt püüdnud põhjendada T. E. Kar- sten, Germanisch-finnische Lehnwortstudien, Helsingfors 1915, Acta Socie- tatis Scientiarum Fennicae t. XLV, 2, lk. 244. Selle j ä r g i on laenu (kaleva, eesti *kalevja) aluseks „loomulikult mitte" otse kylfingar, vaid selle nime vene vaste kolbjagi, kuna vene o-le vastab eesti-soome a (okno > ak- kuna) j a e võis sündida lihtsalt vahehäälikuna (svarabhakti) . Samuti häälikulooliselt on aga selle ühenduse vastu esitatud vastuväiteid E. N. Setälä poolt teoses S a m m o n a r v o i t u s („Suomen suku" laitok- sen ju lka i su ja I, Isien runous j a usko I ) , Helsinki, 1932, lk. 415 j a 626. Soome-eesti a vas tab ainul t muinasslaavi ,o-le, kuna slaavi lühike и on püsi- nud meiegi laenudes u-na ( lusikka < /ьгъка). Nii poleks võind ka mui- nasvene sõnast Kblbet/ sündida kaleva — kalevi, vaid pigemini *kulvunka (*kulunka?), *kulvinka, *kulvankka; v. m. s. Karsteni tuletuse vastu vaidleb ka M. Vasmer Zeitschr. f . slav. Philo- logie VIII, lk. 120—124, j a teda pooldab Stender-Petersen Aeta Philologica Scandinavica 1930, lk. 184. V. Ernits oma uurimuses Die estnischen Sprach- elemente im Russischen I (käsikiri Tartus 1932) peab sellest hoolimata laenu võimalikuks, kuna algvenes siin võis vähemalt ülemineku-astmena ?i-st o-ni juba varakult esineda ka o, j a krivitsi (valgevene) αα-tavas murdes kõlas ka hilisem о α-päraselt, mis laenuna siirdus võõrastesse keeltesse a-na {Smalensk, Palteskja). Tema arvamise j ä r g i laenati nimi esmalt Lõuna- Eestisse kuskilt Pihkva ümbruse „kolbjaagide maalt", teda vil jeldi saagade yägilas- j a hiiunimena aga eriti Kirde-Eestis, kust ta hilisemate soome vä l j a- rända ja tega siirdus ka Lääne-Soome ning teiselt poolt Kolõvan'i ku ju l uuesti tagasi ka Venesse niihästi muistse Tallinna kui ka vene isiku- j a kangelasnimena. F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I eriti soome rahvalauludes inimkangelasena ja eestigi pulmalau- ludes peigmehe meelitusnimena. Küll aga on kergesti kujuteldav vastupidine areng, et väljapaistva inimese kujule aja jooksul liht- salt juurde liidetakse ka hiiu tegusid ning jooni, kuni ta saabki hiiu tähenduse, koguni apellatiivina. Paralleelseid nähtusi, nagu öeldud, leidub nii Soomes (munkkilaiset j. m.) kui ka Eestis (muugad) jm. Just Kaleva kohta, leiab Krohn oma ülalmainitud töis, on Soome rahvaluules säilind kõige enam austavaid epiteete : „vanha", „kaunis", „kankea", „liioin voiva", „kähärpää". (Vii- mase epiteedi järgi arvab Krohn isegi võivat otsustada, et tal olid lõikamata juuksed, nagu germaani ülimustel tavalisti!) Tema pojast lauldakse Karjalas, et tal oli „hius keltainen korea". Tema pikile valkjaile juukseile tähendavat ka valgepäise sooheina ,,jä- neselille" (Eriophorum) nimetamine „Kalevi juusteks" või „Ka- levipoja juusteks" nii Soomes kui Eestis. Ta kannab mantlit, mis on kalevist ja mille värv on kas pu- nane (sellest haiguse nimi Eestis „Kalevi tõbi") või sinine („sini- viita", „siniverka") või kirju („kirjaverkahan vakoista") või liht- salt ilus („kaunisverkojen veossa"). Ta puusal on alati mõõk, ta saapail on kannused, tal on ho- bune, tal on suured põllumaad, ta on rikas kullast, temalt võib kui ülimuselt karta sugulist vägivalda, ta on osav sepist tegema, ta on ka „õllesepp" ja „kahjanseppä" (ohvrijoogi tegija). Juhuli- selt võib Kaleva esineda ka laulikuna ja „Kalevan poika" oskab teha kirjamärke. Nagu Osmot ja Ahtit, nimetatakse Kalevatki vahel „kunin- gaks". Vahel aga on ta isegi „pyhäinen mies", koguni „Jumala" mõistega seginend. Ta nimega on nimetatud taevas ilusam täht- kuju („Kalevan miekka" — Orion) ning põuavälkude nähtus („Kalevan tuli" — Wetterleuchten), maal aga on ta nimi edasi eland eriti hiiglase nimena. Kuigi selles K. Krohni joonistatud Kaleva-kujus võivad mõ- nedki jooned olla võrdlemisi juhulised ja hilised liited (nii näit. ta käharjuukseline ilu, mis on osutund venepäraseks), kõneleb ta ometi veenvalt, et vähemalt kord Kaleva nimega on mõistetud tea- tavat inimtegelast ja mitte ainult tavalist loodushiidu. Viimast päätulemust ei eita ka kõige viimasel ajal esitatud В XXXII. ! uus Kaleva nime seletus M. H a a v i o poolt, kuigi selle järeldu- sed muidu õige tugevasti erinevad eelmistest 5 3 ). Praegu on seegi uus nimeseletus veel üksikasjalisemalt tõestamata ega või teda, niisama vähe kui eelmisi, tarvitada mingi kindla lähtekohana saagade eneste algupära ja levinguteede uuri- miseks, vaid ta vajab ise kinnitust just viimastelt. Nii on meie esimene ülesanne (millega peaasjaliselt käesolevas töös piirdu- taksegi) ometi saada võimalikult täielik d e s k r i p t i i v n e ü l e v a a d e K a l e v i ( p o j a ) p ä r i m u s t e e s i n e m i s e s t — ja seda nimelt E e s t i s , sest ka kogu Soome ainestiku kaasa- toomine lõhuks teosele seatud välispiirid. Uurimuse kirjandus- loolistest eesmärkidest on tingitud ka tema tavalisest suurem tä- helepanu Kalevipoja kuju enda psühholoogilis-esteetilise ilme ise- loomustusele, kuna puhtfolkloristlik levinguteede jne. selgitus peab jääma enam tagaplaanile. Viimane aga ongi ju (kui üldse) täielikult võimalik alles rahvusvahelises ulatuses. Kalevipoja nimega märgitud erinevad kujud on peamiseks aluseks ka siinse 5 ; !) Dr. Haavio (suusõnaliselt saadud andmed) juhib tähelepanu as ja- olule, et Kaleviga, ühendatavaid kohanimesid leiduvat ka Saksamaal, j a et need olevat häälikuloolises ühenduses praeguse kahl (pal jas) sõ- naga. Nii tähendaks Tallinna vana nimi Kaleva nl. saksa keeles lihtsalt seda- sama, mida on tema kohta tarvitatud Keso[nie>ni] (vrd. eesti kesa) soome allikais j a Linda[näs] skandinaavia omis — nii siis teatavat „paljasneeme" (vrd. P a l j a s s a a r ) . Samuti tähendaks riide kohta „kalev" ainult riiet, mis on karvas t pa l jaks aetud. Siit oleks siis aga raske saada mingit seletust Kaleva kui vägilase ni- mele (või olgu siis, et selle „Paljasneeme" nimi ülekandus ka tema valitse- jaile). Teiselt poolt väidab Haavio, et vanemais „Kullervo Kalevan po ja" laulu teisendeis on Kaleva nimega ilmselt mõistetud n õ i d a j a n õ i a p o e g a , kes juba kolmepäevasena lõhub mähkmed, kes mitmeti teeb paha kas otse või oma nõiduse abil, j a kes loitsude lugemise tõttu ei sure vees, tules ega võllas. Ka soome praeguses rahvakeeles tähendab „Kaleva" jms. (Sanak i r j asää t iö andmeil) pea üldiselt midagi nõialist või muidu kardetavat („pahansuopa" , „vihainen, pahankur inen eläin ta i ihminen") . Ku ju t l u s „kalevast" kui nõiast aga juhib tähelepanu skandinaavia nõiale või vägi- laul jale („Kraf ta -ska ld") j a keeleliselt sellega ühendatud rootsi hiiule Skal- le'le, kellest muide teatakse (samuti kui Finnist) ka mitmeid samasuguseid hiiulugusid (kirikute ehitus jne.) kui soome hiidlikest KaleA^anpoika'dest. Teiselt poolt olevat „skald" häälikulooliselt ühendatav ka saksa kahl-sõnaga, kuigi veel selgitamata on nende ühine alg-germaaniline lähtevorm. Nii võivat kaleva ka isiku kohta käiva nimena laenatud olla germaani poolt j a nimelt teatava nõidvägilase tähenduses, kellega kergesti võisid ühineda ka põlised hiiulood. 31 vaatluse l i i g e n d u s e s . Lähtume kõige tuntumaist j a rahvus- vahelisemaist Kalevipoja kui loodushiiu lugudest, eraldame siis ta esinemised juba muinasjututegelasena ning püüame lõpuks sel- gitada ka tema kui „ajaloo-pärase" inimkangelise küsimust. Muidugi ei saa sellist ainejagamist läbi viia päris selgepiiriliselt, kuid ta aitab vähegi korraldada üksikandmete kirevat kogu ja eraldada mitmesugust algupära olevaid pärimuslademeid. A. Kalevipoeg seletussaagade hiiuna ja hiidvägilasena. 2. Kivid ja jäljed. § 8. Kiv ipi lduja (teisendid). Kõige konkreetsemalt on Kalevipoja (või Kalevi) nimi pea- aegu üle kogu Eesti esindatud ühenduses mitmesuguste silmapaist- vate l o o d u s v o r m i d e g a , .mille saamiseks teda arvatakse kaasa aidand. Alustame oma vaatlust kõige lihtsamate motiividega, kus Kalevipoega peetakse mingi suure erraatilise kivimüraka tema praegusele kohale viskajaks (Aarne, Sage nr. 61). Esitame sellest kõnelevad teisendid tavalises geograafilises jär jekorras, alates Virumaa ida-äärest ja liikudes siit läände, et Lõuna-Eesti kaudu uuesti siirduda tagasi idasse ja lõpuks Võrumaale 5 4 ) . Teisendeist toome mõned stiilinäitena täielikult, teistest maini- des ainult peaasju ja tähtsamaid erivusi. Tsiteerimise kergendu- seks on sama kihelkonna teisendid eraldatud üksteisest ka teisendi- numbriga (kihelkonna nime järel). V i r u - N i g u l a s t 1. A. Paaver, E 43 725. „Kp. olnud Soomest Viru poole teel j a j u h t u n u d selle reisu pääl Malla mõisa tulesid nägema (Malla mõis on kaugele mere pääle näha), mille pääle ta nõuks võtnud mõisat puruks visata. Võtnud siis kivi j a saatnud Vi ru poole, a g a ei trehvanud märki; kivi kukkus veerand vers ta enne mõisat maha. Vanemad inimesed nimetavad seda kivi „Kp-ja kiv iks" . Ranna äärsed elanikud rääg ivad sõna sõnalt niisama, aga vaidlevad vastu, et see kivi mitte see ei olla, vaid see mis Letipää küla lähedal mere ääres on." (Tavaline rahvaehtne näide oma lakoonilises l ihtsuses j a „teadusliku" esememääramise täpsuse taotluses.) V i r u - N i g u l a s t 2. G. J . J ü r j e v , E 48 601. „Kord olnud Kalevi poeg Saa remaa l j a nähend, et Eest i vai Viru maale võerad rahvas, mis üle •V1) Vt . ERL I, lk. L X V . Paiguti rühmitame kihelkondi ometi vähe teisiti, et ühtekuuluvad teisendid satuksid üksteisele lähemale. 32 В XXXII. ! mere sinna olid tuld, hakkasid lossi ehitama. Et aga Saaremaal sel a ja l segased a jad olivad olnud, ei ole Kalevi pojal võimalik oid sealt ä ra tulla. Ta võttand keike jämetama köie mis saade on oid, tehend sellest lingu, et seda uut lossi ümber v i sa ta j a sellega ehi ta ja id eemale i rmutada j a lossi ä r a hävi te tä . Tema tea tnud et te ära, et sellest Eesti r a h v a piinamise koht saab. Õnnetuseks lähend aga lingu nööre teine aar katki j a kivi kukkund V i r u maale mere kalda ligidale maha. Kalevi poja käe j ä l g on selle kivi peale raiutud j a on praeguse Malla mõisa metsas, j a loss mis Kp. ümber tahnud v i sata peab praegune Malla mõisi olema." (Nähtavast i juba ärka- misaegsest romantil isest rahvuslusest mõjustatud, kuid siiski veel peajoontes ehtne rahvamehe teisend, kus Kp.-ga käsitel lakse eestlaste hoolsa va l i t se jana ning k a i t s j a n a vaenlaste vas tu j a viskamise põhjusi ning ü k s i k a s j u püütakse ligemalt ä r a arvata.) V i r u - N i g u l a s t 3. M. Veske, Sb GEG 1877, lk. 30. Kp. on taht- nud kiviga Malla mõisat purustada. K a d r i n a s t 1. J. Sõster, E 42 561. Kp. Soomest pildunud Malla mõisa purustuseks kolm kivi, kõik mööda. Sakslased ehitand selle ,,tema koha ligidale". (Romantikast mõjustatud teisend.) K a d r i n a s t 2a. J . Sõster, E 42 560. V a n a p a g a n ehitand merre karis id laevameeste kiusamiseks j a laulnud ise: „Puhastasin Purekari , osu- tasin odakivi, pahistasin „ P a i n u v a ' a " . " Selle töö juures tulnud Kp. teda (kividega) „kiusama". (2b) Teiste arvamise j ä r g i on Kp. Soomest siia karide otsa kive loopind, (2c) kolmandate j ä r g i tahtnud nendega mõisaid purustada. (Sama, nähtavast i osalt ebaehtne vp-na laul vähe pikemalt samalt J . Sõsterilt E 44 733.) (Romant. teisend.) K a d r i n a s t 3. L. Vilmre, E R A II 33, 245. Kp. on pildund Lasna- mäelt hunte; sellest siin kivid. (Eespool on iseseisev lugu Kp-ja hobuse murdmisest, vt. § 15.) V i r u - J a a g u p i s t 1. B. Sööt, EVR 31, 51. Kuhugi muja le sihi- tud Kp-ja kivi on kukkund l a m b a k a r j a l e j a matnud enda alla kolm lammast, k a r j a s e j a koera. V i r u - J a a g u p i s t 2. M. Jürna, EVR 8, 166. M a t j a küla v ä l j a l oleva „Kp. lingu k i v i g a " tahtnud Kp. puruks v i sata H ä r r a mõisat, kus eland „sortsid". K u u s a l u s t la. J . Laupmann, E 41 978 j a (lb) G. Vi lberg, EÜS VIII 2447: Jumida neeme otsast näind Kp, „Vana s a r v i k u t " magamas teispool Papi lahte „Odakivi" kari l Perispea küla l ig i ; v isand teda, a g a kivi lennand üle Turboneeme küla alla merre, „mis nimetakse Painovaks" . Kp. s a j a t a n d : „Osutasin odakivisse, aga paiskasin, pergu, Pa inovasse ! " K u u s a l u s t 2. O. Loorits < J. Ploompuu, E R A II 34, 111 : Koiga ranna suured kivid olevat Kp. siia visand Soomest. K u u s a l u s t 3. M. Esken, E 48 172: Koiga rannas Malosi saarel seisnud Kp. j a rääkind: „Siit mina paiskan Painuvale, osudan Odakivile". K u u s a l u s t 4. J . Lindvest, E 48 173: Kp. magand, vp. käind teda unes painamas; Kp. näind hil jemini teda magamas Odakivil j a v isand oma tuuraga, lõhkund a g a ainult kivi kü l j e s t tüki. Kp. seletand: „Osav olnud oda teg i ja , valsk aga v a r r e vooldaja" . Sellest saand Odakivi oma nime. Acta et Commentationes Universitatis Tartuensis Tali vol I. (Porpatensis) В XXXII. ι. Nr. 1. K a l e v i p o j a v i s a t u d k i v i S a a d j ä r v e l , Ä k s i s . F. v. Schlateri maal ÕES-i kogus. •'•4' Nr. 2. K a l e v i p o j a v i s a t u d k i v i A l a t s k i v i ! ( K o d a v e r e s ) . F. v. Schlateri maal ÕES-i kogus. Tulivel II. Acta et Commentationes Universitat is Tartuensis (Porpatensis) В XXXII. ι. Nr. .'S. K a l e v i p o j a t o o l S a a d j ä r v e l , Ä k s i s . F . v. Schlater i maal ÕES-i kogus. •HÉI Nr . 4. K a l e v i p o j a s ä n g L i n n u t a j a l ( T e r r a s t f e r ) , T o r m a s . F. v. Schlateri maal ÕES-i kogus. В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 33 Teine kord visand samale Odakivile vp. pihta kolm kivi, j a vaadates van- dund: „Osut in küll Odakivile, paiskand pergu Painovasse." (Esimene pool nähtavast i romantiline edasiarendus Odakivi nime seletuseks.) H a r j u - J a a n i s t 1. G. Vi lberg, E 48 272: Kp. visand Jumida neemelt vp-t Odakivile; mööda; sama vandesalm. Ha r j u - J a a n i s t 2 (ibid.) : Teisendi j ä r g i tahtnud Kp. sää l t Soome minna, aga vesi tulnud üle saapa s ä ä r e ; tulnud tagas i , tahtnud kivi (oma suure v a r b a g a ) üle lahe v i sa ta Odakivile; kui see ebaõnnestund, vandund t a : „Osutasin Odakivile, paiskasin Painuva nenäle." H a r j u - J a a n i s t 3. H. Sandbek, E 57 984: Kp. v isand Oda- kivile vp-t. H a r j u - J a a n i s t 4. K. Känd, E 42 864 : Kuusalu Loo mõisas on Kp-ja visatud kivide kil lud; vp. magand seal, joosnud a g a kivi eest merre. H a r j u - J a a n i s t 5. J . Hernesaks, E 42 732 : Kalev j a vp. viska- vad võidu kive; vp-na kivi Raudalu nõmmel, Kalevi kivi Ülemiste j ä r v e s ; K-vi l ingu pael katki j a ta ise komistab, lööb pea vas tu kivi, sureb; Linda matab j a nutab. (Romantiline moonutus.) J ü r i s t 1. J . Kurgson, E 35 660. Kp. visand Tall inna al l l a a g r i s oleva vaenlase väe „ülema pealiku" surnuks kiviga, mis lamab Mõigu Leerimäel. J ü r i s t 2. Jung, Muinasa ja teadus III 53. Mõigu kiv iga v isand Kp. surnuks „ühe mehe" P ü h a p a j u kõrtsi ukse ees. R a p l a s t 1. J . Liiv, E 48 296: Rapla alevi j u u r e s on „Kp. r a p s u kivi" . R a ρ 1 a s t 2a. H. Kanketer, EKnS 37, 28; (2b) J . P a j u r , H III 23, 639; (2c) L. P ä r t , E V R 11, 39; Kp. on v isand selle kivi (kõvasi killu) hundi pihta, kes v a r s a murdnud, matnud a g a ka v a r s a . Kivil sõrmejä l jed. R i s t i l t . J . Niinas, E 2 5 7 3 0 : Haapsalu lähedal Võnnu mõisa saare l on kivi, millega Kp. tahtnud purus tada Haapsalu lossi; l ing pääsend a g a enneaegu laht i ; kivi kild on Vidra külas. M a r t n a s t. A. Iisberg, E 71 490 : Haeska Tõnisa talus on Kp-ja lingukivi, millega Kp. tahtnud Saaremaal t v i sa ta Martna k i r iku torni. Lingu pael a g a katkend. R i d a l a s t la. R. Põldmäe, E R A II 55, 448 (nr. 114): Võnnu saarel oleva k iv iga tahtnud Kp. purus tada Haapsalu lossikiriku torni. ,,Jo t a jõud otsa sai." (1 b, c: samas lk. 526, nr. 4 j a 559 nr. 5.) R i d a l a s t 2. R. Põldmäe, E R A II 55, 512, nr. 3 : Nigula k i r iku torni vas tu visatud Kp-ja kivi on sealsamas raba ääres . Samas nr. 15 (3) : Ridala k ir iku vas tu sihitud kivi on Lubjamäel . Samas nr. 15 (4) : Martna kiriku jaoks määratud kivi on Enda talu v ä r a v a s . Rahvas kaevand Kp-le, et kirikud võtvat p a l j u maksu, seepärast tahtnud ta neid purustada. Samas nr. 16 (5a) j a lk. 556, nr. 1 (5b) : Tuhrimäel on Kp-ja (visatud?) kivi, millel on viis sõrmejälge. (Vt. samas muud jä l je lood § 12.) L ä ä n e - N i g u l a s t 1. J . Prooses, E 26 620: Võnnu saare kivi visand „Kalevi poiss" Haapsalu lossi purustuseks, a g a komistand. Käind v a a t a m a s ; iga j a l a j ä l j e vahet on v e r s t ; neil j ä lgedega kividel käidud ohver- damas j a sügelisi ars t imas . (Vt. ka jäl jelood § 12.) 3 34 AUG. ANNI В XXXII, ι L ä ä n e - N i g u i a s t (2) või m u j a l t Läänemaalt, Inland 1862, nr. 30: Kilsi j ä r v e s on kivi, mille alla olevat Kp. purustand kabeli, sest et selle kella helin teda pahandand. (Vt. ka Eisen, Tõll 27.) P ä r n u - J a a g u p i s t . J. Reinson, H II 20, 439 : Vp. rebestand Kp-ja nooda p ä r a ; Kp. visand teda kiviga, mis leidub Sindi j a Taali mõisa vahel Pärnu jões n. n. Võnnu hauas. V ä n d r a s t . A. Karu, E 47 392 (käsikiri hil jemini kaotsis) : Tori jões on „Võnnu kivi", millega Kp. tahtnud v i sata Võnnu linna, võisteldes ühtlasi vp-ga. (Vrd. sama ka ohvrikivi, vt. „Pärnumaa", koguteos Eesti, lk. 551.) T o r i s t . A. Sildnik, EÜS VIII 1106: Kp. pildund „pahavaimu" vastu, kes teda oma uikamisega ärr i tand, 3 kivi. Need on „Võnnu kiv i" Taali jões, „Tellissaare k iv i" j a Ülemiste j ä r v e kivi. P ä r n u - E l i s a b e t i s t . J . Jung, Muinasa ja teadus II, lk. 68: Kp. ehitand Riias Peetri k ir ikut j a olnud kade Olevile, kes ehitand Tallinna Oleviste kirikut. Ta tahtnud torni k iv iga maha visata, aga Olev löönd kinga kannaga v a s t u ; nii on Kp-ja kivi Ülemiste j ä r v e ääres, „Olevi k iv i " aga Tori all Pärnu jões. (Romantiline teisend.) S a a r d e s t . J . P. iSõggel, E 47 290 : „Eest imaal" olevat mitu suurt kivi, millega Kp. ise Saaremaal olles kodumaal r i isuvaid vaenlasi hirmutand. (Kahtlane romantiline teisend.) Τ a r v a s t u s t . J. Müür, E 48 186: Kp. visand Uusnast Väl luste külla V õ r t s j ä r v e äärde „Kp-ja kivi", teise j ä tnud U u s n a s s e 5 5 ) . P a i s t u s t . J . P. Sõggel, E 5234: Kp. j a vp. võistelnud kivi viska- mises Hiiu rannast Ülemiste j ä r v e . (Üsna kahtlane romantiline teisend.) V i l j a n d i s t . J . Riiet, H III 19, 852: Kp. võistleb v a n a p a g a n a g a kiviheites; kivi Ülemiste j ä r v e ääres. (Segateisend. 5 ( i) S u u r e - J a a n i s t . J . Tamm, ERM 43, 5 — 8 : Kp. visand sortsi- naistele, a g a kivi nõiutud kukkuma Olustvere Paksu talu j u u r d e ; selles on ka kinga jä lg . (Romantiline teisend.) P i l i s t v e r e s t . R. Viidebaum, E R A II 36, 465: Ülemiste j ä r v e visand Kp. suure kivi. (Kahtlane teisend.) P a l a m u s e l t 1. Veske 3, 67: Kassinurme Kp-ja sängi ligidal on kivi, millega Kp. tahtnud v i sata hunti oma sängil, a g a kivi libisend. P a l a m u s e l t 2. C. Rikmann, E R A II 22, 28: Kallaste küla all on Kp-ja kivi, mis v isatud l a m b a k a r j a t a g a - a j a v a hundi pihta. Sel on sõrmejäl jed. T o r m a s t 1 (või P a l a m u s e l t ? ) . Bertram, Wagien 11 j . : Pala- muse Kassinurmes on „Kp-ja räpsukivi" , mida ta tahtnud v i sa ta Kuremaa j ä r v e , aga väike sõrm libisend. 5 5 ) Vrd. ka pääjoontes rahvaehtsat Kp-ja j a „Veevaimu" kivivõist lust eeposes („Kp." X 600—643), mis saadud a r v a t a v a s t i Laagos'elt Tarvas- tus t ; siin lendab Kp-ja kivi a g a Peipsi piirile. 5 6 ) Vrd. ka võib-olla a lgupärasem teisend ilma Kp-ta: S u u r e - J a a n i s t . H. Mikkor, H II 26, 589: Kaks vanapaganat riielnud omavahel j a p ä r a s t visand üksteist kiviga, teine a g a löönud j a l a g a vastu. See saunasuurune kivi on Olustveres, kinga j ä l g peal. (Teisendi j ä r g i on see Jeesuse j ä l g — vp. tahtnud kivi v i sata pilve äärele.) В XXXII. ! F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I T o r m a s t 2a. J. Mõisa, E 42 746 (2b: sama, H II 45, 428) : Tedre küla all (Hurda teisendis Nina küla all) on kivi, millega Kp. üle j ä r v e hunti visand. T o r m a s t 3. M. Sild, E 47 238: Kp. lükand kepiga tüki mulda lam- mast-murdvale hundile; sellest saand Hundimägi. (Osalt kahtlane teisend.) Τ о r m a s t 4. P. J. Sorgus, H III 3, 285: Mustvee „ K p - j a kivi" visand Kp. Läänemaalt hundi pihta, kes ta hobust kiskund. (To 5: sama, E. Soodla, E 31 125.) K o d a v e r e s t 1. F. Kruse, Urgeschichte, lk. 182; Bertram, Wa- gien 11 j . ; J. Kõrv, EKmS A a s t a r a a m t . 1879, 46; R. Viidebaum, E R A II 53 (nr. 58) : Kp. visand k iv iga surnuks hundi (kes kiskund lammast) . K o d a v e r e s t 2. W. Schultz, Verh. GEG III 1, 32 (sama GEG DH 97a) : „Kus meie suur kangelane vaesele orvupoisile näitas, et t a tema k a i t s j a on, kus meie Kallevi-poig kivi v iskega tappis hundi, kes poisi ainust lammast tahtis röövida j a oma sääloleku märgiks oma sõrme j ä l j e d kivisse j ä r g i jä t t i s , seal elas Terrande . . . " (Romantiline teisend pikema j a kahtlase- võitu s a a g a s issejuhatusena.) K o d a v e r e s t 3. L. Kettunen, EKnS 32, 1: A l a s u v ä l j a l on Kp-ja l ingukivi. Ä к s i s t. J. Moisa, E 4,2 747: Saadjärves on 3 Kp-ja l ingukivi. P ô h ' j a - T a r t u m a a l t (?) . Schüdlöffe l , In land 1836, 529 j j . : S a a d j ä r v e s on 3 „ K p - j a l ingukivi", mis t a siia visand, võisteldes j a võites kahte hiidu (Riesen). Teisendi j ä r g i kandsid nad neid võistu. Kaota jad pidid maksma j a nõuavad selle katteks nüüd üle j ä r v e sõi t ja i l t ohvriks raha nende kivide pääle. P õ h j a - T a r t u m a a l t (?). Faehlmann, SKp.: Kp. võistleb oma 2 vennaga S a a d j ä r v e ääres kiviviskamises j a võidab. (Romantiline teisend.) V õ n n u s t 1. G. Mootse, E 48184. Kp. j a vp. võistelnud v iskamises; Kp-ja kivi lennand Ihaste kohal Emajõkke, teine tükk lingunööri kätkedes Peipsisse. V õ n n u s t 2. J. Pint, H III 16, 494: Kalev tahtnud kir ikut v isata, lingupael l ibastand, kivi lamab Ihaste all. V õ n n u s t 3. P. Rootslane, E 29 934 j j . : Kp j a vp. võistelnud; kivid A h j a jões Läänistel. (Romantiline teisend.) Sama (Võn 4), E 29 936: Kulliniidul on Kp. oma kiv iga tapnud kulli, kes kiskund väikest lindu. (Kahtlane teisend.) (Üsna kahtlane on sealsamas j u t t Kp-ja li isuheitmisest Olevipojaga j a puu pildumisest.) V õ n n u s t 5. R. Viidebaum, E R A II 35, 327: Ihastes on Emajões suur kivi, mille visand Kp. või vp. „Kui oles linna pääle visanu, oles linn maa alla vaonu, a g a es jõvva . " R a n n u s t . J . Peterson, E 52 609: „Kalevipoja pildnuva k r u u s a teri üle Saadri j ä r v e . " K a n e p i s t . J . Vägg i , H II 32, 534: Kp-ja magades murdnud hundikari t a hobuse; Kp. visand k iv iga ; sel leiduvad nüüdki veel sõrme- j ä l j e d . (Kahtlane teisend.) 3* 36 AUG. ANNI В XXXII, ι U r v a s t e s t . „Perekonnaleht" 1911, lk. 270: U h t j a j ä r v e ääres olevat „lutsukivid", millega Kp. j a vp. võidu lutsu visand. (Romantiline teisend.) R õ u g e s t . J . Gutves, E 4 7 3 1 1 : Ka Irboskas olevat „Kalevikivid" ; Kp. võistelnud siin vene vägi las tega, kelle vägikiv id on Munamäe ümbruses. ( V ä g a kahtlane romantiline teisend.) § 9. Kivipi lduja (analüüs). Muidugi ei võimalda käesoleva teose raamid lähemalt ana- lüüsida selle (nagu ka mitte alljärgnevate teiste pärimuste) rah- vusvahelist liikumist, j a see omakorda ei luba ka eesti teisendite • hoone pihta χ vastaste „ I võisteldes О siht teadmata л > V A ; Joon. 1. Muistendid Kalevipoja kivipildumisest. arengut jälgida päris täpsalt kuni nende esimeste algmeteni. Kuid püüame vähemalt mainida, kus võimalik, sama saagatüübi esinemist ka mujal j a võimalikult eraldada tema meiegi varemaid vorme nooremaist j a lokaalsemaist. Tarvitseb vähegi tutvuda käesoleva kiviheite loo vastetega rahvusvahelises ulatuses, et näha: selle eeskujuks on olnud m u i s t e n d t a v a l i s e l o o d u s h i i u k i v i p i l d u m i s e s t (Aarne, Sage nr. 61), mida tuntakse nii Soomes kui ka mujal Skandinaavias ning Saksas j a mida meil on seotud pääle Kalevi- В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 37 poja ka vanapagana ja Tõllu nimega 5 7 ). Viskamise eesmärgiks on mujal enamasti h ä v i t a d a k i r i k u t (Saksas jm.), mille kellahelinat hiid välja ei kannata (Soomes, Rootsis), ja et kirik alles seisab, järeldatakse sellest, nagu meilgi, et kivi on läind viltu v. m. s. Vahel on hiid ka ise kiriku ehitaja (Saksas, nagu meilgi Tõll j . t.), ja kui see ei õnnestu, otsustab ta selle hävitada (Soomes). Vahel aga p i l l u v a d h i i u d k a t e i n e t e i s t v a s t a s t i k k u (Rootsis, Saksas), või tahavad nendega karis- tada rahvast (Saksas), või poetavad juba enne viskamist kivi taskust kogemata välja (Soomes) 5 8 ) . A. Vaadeldes meie teisendeid ligemalt, võime siis järeldada, et kindlasti laenatud on vähemalt need (r ü h m A), kus Kp. omagi kiviga tahab purustada kirikut (või torni) selle kelladega (nagu eriti Läänemaal) või mõnd muud suurt ehitist, mis teda ärritab (Malla mõisat). Nähtavasti Põhja-Eestist lähtudes on see kiriku- purustamise eesmärgiga versioon levind ka Põhja-Pärnumaale ja haruldi isegi Tartumaale (Võndu), kuid sääl pole sel suuremat menu olnud, kuna tegevus sobis oma sisult palju paremini vana- paganale 5 9 ). Viru-Nigula ja selle ümbruse teisendeis on Kp-ja viha mõisa vastu ka teatava rahvusliku värviga (sest mõisa ehi- tajad olid sakslased), kuid see on nähtavasti hiljemini esile tõste- tud, vahest alles ärkamisaja mõjudel. Kõige vanemais ja laenu- ehtsamais teisendeis on purustamise soovi põhjuseks lihtsalt kirikukellade ärritav hääl (Läänemaal) või ehitamisvõistluse kadedus (Pärnumaal kui ka saartel ja Soomeski). B. Tõenäoliselt on mingi lihtne h i i d u d e o m a v a h e l i s e kivipildumise laenumotiiv olnud lähtekohaks ka Kp-ja ja vana- pagana vaheliste võitluste lugudele (rühm B), eriti n. n. Odakivi 5 T ) Eisen, Tõll 36 j., 42 j j . Kurioosumina mainitagu, et meil isegi „muugad", s. o. siis hiiustund mungad, on vahel üle võtnud selle vanapagan- liku kivipildumise, kuigi pole midagi öeldud vi imase eesmärgis t (Wiedemann AIÄLE, lk. 431; Russwurm, Eibofolke 393, 11; Eisen EM II, 117). 5 8 ) Soomest: vt. A. A a r n e FFC 33, S. nr. 61. V. Koskinen „ J ä t t i - läinen he i t t ää kiven", käsikir i K. Krohni rahvaluule-seminari arhiivis, Soo- me K i r j a n d u s e Seltsis. Helmer Winter, Kalevanpoika-Kalevipoeg („Uuden Suomen" Sunnunta i l i ide nr . 9, 3. I I I 1929) main ib 17 Ka levanpo ja kiviviska- mise teisendit . Roots is t : Sydow, J ä t t a r n a , lk. 73. S a k s a s t : J . Folkers , Zu r St i lkr i t ik der deutschen Volkssagen, Kiel 1910, lk. 45 j j . F r . Ranke, Die deutschen Volkssagen, lk. 229, 231. 59) Nii näit. püüab j u s t viimane nii tabada kir ikut Kodaveres j a Võnnus: H II 32, 837; Eisen KpR 34; vt . ka E R A II 35, 327. 38 AUG. ANNI В XXXII, ι ümber koondund teisendeile Kuusalus ja selle ümbruses. Kuigi neis näikse Kp. juba võrdlemisi ammu esinend sümpaatse vägi- lasena (umbes nagu Tõllgi) ja samuti tema vastane vp. nega- tiivsena, tunneme selles veeskahlajas ning natuke veidrana edasi- antavate ütluste autoris ära tavalise loodushiiu, kes alles mingi (võib-olla siis nimega kaasa tulnud) kõrvalmõ j ustusel oma eri- ülesandeks on saand mitte ainult oma kividega kiusata vana- paganat kui omasugust, vaid temaga olla püsivalt sõjajalal kui mingi inimestelegi vaenulise jõuga. Sama rahvusliku edasi- arenduse tulemus ja arvatavasti hilisem on kivilingutus rahvale vaenuliste inimsõ j alaste vastu (Jüris). Arvaksime, et viimane ei ulatu üldse ärkamisajast kaugemale, kui mitte samas maa- kaitsmise („maa sõjakuninga") osas veel ehtsamalt ei esineks ka Tõll. Samuti võistlevad maa vaenlaste vastu näit. Läti-Leedu hiiud (Lerchis-Puschkaitis, 17 la, 6). See ei tähenda, et maini- tud joon peaks kõigil neil ka geneetilises ühenduses olema, vaid vähegi sümpaatne hiidvägilase kuju kandis juba iseendas dispo- sitsioone, et olla oma määratu jõuga kasustatud ka maa vaen- laste vastu. On tähelepandav, et mõnes Pärnu (Pä-Elis.) teisendis võist- leb Kp. ka kiriku ehituses (just nagu Tõll ja germaani hiiud), kuna ta kiriku hävitamise mõttele tuleb alles kadedusest. On tõenäoline, et selles motivatsioonis on lähtekoht ka mõnele oma- vahelise kivipildumise loole, kus põhjendust üldse ei esine. Et näit. Põhja-Viljandimaa (Suure-Jaani) „võitlevate vanapaganate" teisendid on ka geneetilises otseühenduses selle Pärnu-poolse redaktsiooniga, näitab kivi kingakannaga tagasilöömise joon, mis ida pool ei esine. Kuid üldiselt peame siiski nentima, et Lõuna-Eesti võitluslood Kp-ja ja vp-na vahel on üldiselt hilist algupära, oma antud kujul võib-olla kõik alles romantika-aegsed (vrd. Pä-Jaag., Tori, Saarde, S.-Jaani t.). Varem kivipilduja Kp. Lääne-Eestis on ikkagi olnud ainult üsna laenupärane loodushiid, peaasjalikult kiriku- purustaja (Läänemaal), kes alles hilistel idapoolsetel mõjudel juurde sai mõningaid rahvusvägilase jooni ja ikka selgemini hak- kas esinema kohaliku varema loodushiiu, vanapagana ürgvasta- sena (Viljandimaa). C. Idaeestilist algupära näikse olevat ka lood Kp-ja ja vp-na vahelisest v i s k e v õ i s t l u s e s t , kuigi nad Lõuna-Vii jandi- В XXXII, ι F. R. Kreutzv/aldi „Kalevipoeg" I 39 maalgi on juba rahvaehtsad olnud. Lähtekohaks võib olla mingi loodushiidude omavaheline võistlus, nagu see veel kajastub Saad- järve „Kp-ja kivide" ümber koondund lugudes, kus Kp-ja vasta- seid nimetatakse ainult veel teisteks hiidudeks (Schüdlöffel) või isegi Kp-ja vendadeks (Faehlmann, vrd. ka Rannu teis.). Kuid teatav vägilaslik ilme 011 selle rühma peategelasele siiski enam omane, lähendades ms. teda võib-olla Venest mõjustatud Kagu- Eesti vägilastüübile (vrd. ka „Petseri vägimees" ja vahel Kp-gagi võistlevad „Vene vägilased"). 1). Teatava eriliigi kiviheite-lugudest moodustavad oma sihi- määrusega need, kus Kp. kiviga tapab h u n d i (Raplas, Kadrinas ja Põhja-Tartumaal). See on tõenäoliselt sündind järeldusena künni- ja hobusemurdmis-lugudest (nii siis Põhja-Eestis), kas arvatakse Kp. kaitsnud oma töölooma ka oma tavalise kiviheitega. Tormas ja Kodaveres on Kp-ja kui vägilase ihalus hiljemini sama motiivi rakendand ka kui näidet tema heatahtlikust ini- meste aitamisest, sest ta k a i t s e b nende lambaid hundi eest. Selle „lambaversiooni" sünniks võib olla kaasa aidand ka lihtsalt loodushiiu kivi juhulise kukkumise ning lammaste ( ja karjase!) tapmise motiiv, nagu see veel esineb Viru-Jaagupis — ja, vähe erinedes, ka Soomes, kus hiiu kivi kukkudes matab enese alla sulase ühes paari härgadega (vt. eeltsiteeritud V. Koskise uuri- must). Kuid selgi juhul peab olema selle ümbermuutmine seniste andmete järgi ainult Eestis esinevaks hunditapmis-motiiviks sün- dind juba õige vara, nii et ta oma arvatavalt sünnikohalt (näit. Virust) on jõudnud juba nii levida ja koduneda ka Raplas ja Kirde-Tartumaal. Mis puutub nii kiviheite kui ka järgmiste muistendite üld- laadi, siis pole neis muidugi midagi ühtekuuluvat ega koguni tõe- lises mõttes sangarisaagalist eepikat, nagu arvasid Bertram, Kreutzwald j. t. Nende eesmärk pole pakkuda kõrgemaid heroilis- kunstilisi elamusi, isegi üldse mitte niipalju huvitavat ajaviidet nagu muinasjutud, vaid enne kõike õ p e t a d a ja s e l e t a d a ebaharilikkude kivide kohaletulekut ajalooliseks peetud Kp-ja, tema kivipildumise ja tema vanapaganast vastase hüpoteesi abil. Olles nii lähemal rahvalikule teadusele enam kui luulele, on nad ka vormilt lakoonilised ja lihtsad; et teha end usutavamaks, püüa- vad nad esitada peale kivide vahel ka muid asitõendeid (näit. käe ja jala jälgi kivil, lingu libisemise või kivi lõhkemise tagajärgi 40 AUG. ANNI В XXXII, ι v.m.s.). Nad tunnevad üldse suuremat huvi teo saaduse kui tegi ja j a selle teo põhjuste vastu 6 0 ) . Ainult hiiu erakordseis ütlustes on vahel taoteldud ka püsivamaid j a kunstilisemaid sõnastusvorme. Ja ainult mõningad jutustajad on äärmiselt lihtsat peateemat püüd- nud natuke avaramalt sõnastada ja väl ja maalida. § 10. Kivikandja (teisendid). Üsna lähedal kiviviskamis-lugudele on lood kivide (või liiva) toomisest, kusjuures eesmärgiks on kas silla (tee) ehitus või midagi muud. Selle eesmärgi järgi võibki siin eraldada vähemalt kaks alarühma. A. Kõige üldisemalt tuntakse kivide toomist s i l l a e h i t u s e otstarbel (Aarne S. 48). Kp-ja nimega on see seotud peaaegu ainult Keskida-Eestis. V i r u - N i g u l a s t . Eisen, Tõll 46: Kp. ehitand Soome lahte silda, sest saand merre „Vikkuri luodo". S i m u n a s t. R. Viidebaum, E R A II 13, 234: Kp. teind enesele Tapa lähedal teed läbi soo (et veskit ehitada). V ä i k e - M a a r j a s t . J. Palm, H II 11, 868: Kp. toond kaks püksi- kal i tsa tä i t liiva, et teha „oidule" (Peipsile) teed, sest vesi puutund kella- deni; vp-na takistuse p ä r a s t j ä ä n d töö pooleli. K o e r u s t . H. Schults, H II 13, 451 (romantiline teisend) : Kp-ja hõlma augus t pudenend li iva maha; sellest tekkind Lohusuu Kp-ja säng. K o l g a - J a a n i s t . 0 . Loorits, E R A II 34, 13: Kp-ja eit või Kalevi eit toond (sil laks?) rüpega kivivared V õ r t s j ä r v e . L a i u s e l t . J . Ävardt , E 42 207: Jõgeva j a a m a läheduses Lustiveres oleva kõrge ning pika se l jandiku teind Kp. enesele maanteeks, kandes se l j a s a u g u g a liivakotti. P a l a m u s e l t 1. H. Karro, E 4 7 8 5 1 (samalt H II 74, 488) : Kure- maa j ä r v e s olevat Kp-ja silla kivid; töö valmimist takistand kuke l a u l 6 1 ) . P a l a m u s e l t 2. Veske, 3, 65: Kp. teind kühvli j a põllega endale sängi Kassinurme. T o r m a s t 1. M. Sild, 47 235 (sama H II 74, 847): Kp. viind silla tegemiseks rüpetäie kive Peipsisse; sellest „Kuivlot". T o r m a s t 2. P. J . Sorgus, H III 3, 285 (romant. teis.) : Kp. käind külas Peipsi taga, seal kingitud kivid pildund ta tulles vette; sellest „Kalevilodu". 6 0 ) Vt . hulk paralleele sellele ka eelmainitud Folkers'i teoses saksa r a h v a s a a g a stiilist. 6 1 ) Kaht last a l g u p ä r a on sama s a a t j a teated vp-na si l last Peipsis j a Saaremaal, E 47 856, j a veel kahtlasem teade, et Vä ike-Maar jas olevat ka üks Kp-ja võlvitud sild (E 47 855). В XXXII. 1 F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 41 T o r m a s t 3 (3a j a b). P. Aris te, E R A II 30, 81 j a 105: Kp. toond hõlmaga kive j a l i iva; sellest saand Linnuta j a mägi. Magand ka Tuula- veres Unimäel. T o r m a s t 4. S. Sommer, H II 59, G79 (romant. te i s . ) : Kp. kaevand Peipsi, kaitseks vaenlaste eest, j a toond mulla mägedeks; läbi lahtise põlle nurga varisend Linnuta j a mägi. T o r m a s t 5. M. Sild, EKnS 2, 190: L innuta ja mäel olevat Kp-ja säng või haud. K o d a v e r e s t la, L. Kettunen, EKnS 3,2, 1 : Kp. kandnud l i iva kuue s i ivaga oma sängi, osa kukkund maha enne; sellest tekkind Tükkumaiko mägi. Ib. Sama R. Viidebaum, E R A II 53, 71 G 2 ) . K o d a v e r e s t 2. Eisen, Kp. R 84: Kodavere Rannamõisa kivihunni- kud toond Kp., et teha silda läbi Peipsi. Ä k s i s t . A. Mauer, H II 28, 79; Kp. toond rüpega l i iva j a magand selle otsas; nii sündind S a a d j ä r v e „Kp-ja säng" . R ä p i n a s t . A. Nortots, E 4 2 5 5 7 : Rannast Salu saareni on Peipsis „Kp-ja kivir innas", mille kivid viind Kp. sillaks. Teisendi j ä r g i (A. Suur- kask, Räpinast v. m.? E 29 951) on see v ä l j a varisend Kp-ja taskust , kui ta vp-na vas tu sõdima läind, või koguni vp-na pükstest. (Romantiline teisend.) B. Sagedasti on kivi toomine seotud Kp-ga (või Kalevitega) ka mõne teissuguse motivatsiooniga, mis eri paikkondades on erinev, või jälle puudub motivatsioon üldse. J õ h v i s t 1. Ed. Passup, E 43 831 j . : Rida kive N a r v a lähedal on Kp-ja „li ivaterad", mis ta oma v i i s k u d e s t v ä l j a puistand p ä r a s t Peipsist tulekut. Utria küla lagendikule k o r j a n d K p . hulga kive, tahtes hakata põldu harima. J õ h v i s t 2. T. Wiedemann, EKnS a 10/1 : Kuremägi on Kp-ja kalmu- küngas (vt. k a § 20). V i r u - N i g u l a s t . D. Pruhl, E 6788: Malla mõisa kivi olevat Kp. j a lus t ä r a heitnud, minnes läbi mere. H a i j a l a s t . D. Pruhl, E 4 1 9 9 1 : Palmse v ä l j a l on „Vahakivi" , mille üks naine või neitsi sinna poetand põllepaelte kätkedes. K a d r i n a s t 1. R. Põldmäe, E R A II 33, 239: Undla val las on Kalevi n e i t s i põllekivi. K a d r i n a s t 2. A. Kivi, E 33 900, j a L. Vilmre, E R A II 33, 239: Sootaguses on Kp-ja naise kivi (neitsikivi), mille ta tahtnud põllega vi ia mäele, kus sest oleks saand suur linn. R a k v e r e s t . J . Lilienbach, E 8301: Vaidlu s a a r Soome lahes ole- vat sündind Kp-ja mullakotist. 6 2 ) Põhja-Tartumaa Kp-ja sängid on ümbruskonnas nii üldtuttavad, et siin pole püütudki mainida neist kõiki teisendeid, mille a r v u veel praegu võiks l isandada kui p a l j u tahes. Pikemalt § 13. 42 В XXXII. 1 A m b l a s t . К. Kuusik, E 9308 (romant. teis.) : Linda kannab Tallinna Kalevi kalmu. P e e t r i s t . V. Rosenstrauch, EÜS VIII 693: Kalevi naine kannab kokku Toompea. J ä r v a m a a l t ( K o e r u s t v. m?). Faehlmann, SKp.: Kalevi naine (nimetu) kannab oma j u u s t e g a kokku oma mehe kalmukünka Toompeal. Üks ka l ju langeb enneaegu; sellel istudes nutab naine Ülemiste j ä r v e . Võib- olla sedasama Faehlmanni teisendit j ä lg ib B e r t r a m ES, kus esimest korda esineb ka Linda nimi. K u u s a l u s t . M. Esken и з ) , E 48 172 (3), G. Vilberg, EÜS IX 797, a r v a t a v a s t i siit ümbrusest ka Schüdlöffel, In land 1836, 534 j a a rva t avas t i vi imast jä l jendav Wiedemann, A I Ä L E 421: Jumida neemel on „Kolju v a r e " ehk „Kalevi neitsi põllekivid". J õ e l ä h t m e s t . G. Vilberg, E 38 919, j a G. Kaasik, E 40 943: „Kalevi l i ivamäe" olevat toond Kp. oma kuue hõlmaga, et oma varandust selle alla matta. H a r j u - J a a n i s t . J. Hernesaks, E 42 734 (romant. te is .) : Kalevi naine Linda kannab põllega Tallinna Toompea Kalevi kalmuks j a nutab Ülemiste j ä r v e . J ü r i s t . J . Jung, Muinasa ja teadus III 53: Ülemiste „Linda kivi" olevat Linda toond K u r n a metsas t ( romant . teis .) . R a p l a s t . R. Viidebaum, E R A 6, 185: Rap las on Kp- j a ka lmuküngas . K a r j a s t . E 47 406 j a M. Soonlepp, E 51 990: Pamanas on „Kalevi kivi", mille Kalevi naine mehele vas tu viind, kuni ta põllepaelad katkend. S a a r e m a a l t ( K a r j a s t ? ) . A. Jakobson, GEG DH 233, 2 (k i r j . a. 1856) : Kalevi naine tahtis põllega viia „Kp-ja i s tet" (toolikujulist kivi) Sõela väina, et ta mees sellest kuivi j a l u Hiiumaale läbi pääseks; paelte katkemise tõttu on kivi Pamanas. Sellele Sõela tee äärsele „Kalevi kivi le" ohverdati oksi jm. S a a r e m a a l t ( K a a r m a s t ? sea l samas) : Veel suuremat Kalevi kivi on Kalev ise kandnud sama sihiga (või jälle, et sellega sulgeda Kures- s a a r e „linna v ä r a v a t " ) . „Ühe noore tüdrukuga, kes sel juhul talle vas tu tuli, hakand ta armatsema (Liebesunterhandlungen im weitesten Sinne ange- k n ü p f t ) ; olevat aga möödaminejate poolt nii häbistatud, et ta ilma kivi ta sealt on ä r a läind" 6 4 ) . 6 3 ) Viimane l isab isegi (E 44 776), et Jumida kabelis on olnud „Kalevi neitsi k u j u " . Nii konkreetselt on rahvas näind oma hüpoteeskujusid. ( ; 4) Nende teadete puhul a r v a b Eisen (Tõll 73 j .) , et osa neist alles Jakobson ise sidund Kalevi nimega, kuna nad rahvasuus kuulusid Tõllu tegude hulka. See näikse olevat tõsi näit. Kalevi j a Kp-ja koosesinemise j a Kp-ja taskupistmise motiivi kohta. Kuid vähemalt Kalevi j a ta naise nime tundmine Saaremaal on küllalt tõestatud muudegi teisenditega. Võib- olla kuuluvad siia rühma (kui mitte eelmisesse, § 8) ka Holzmayer'i teated (Osilia.na, Verh. GEG VII, 2, 1872, lk. 34), et Saaremaal on „Kalevi j ä l j e d " ehk „alla kivid", suured kivid, millele kogunend „Kalev i jä l je veega" paranda- takse naha- j a si lmahaigusi j a kuhu ohverdatakse hõbedat; samuti et В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 43 P a l a m u s e l t . H. Karro, E 47 857 (romant. te is .) : Vp. puhastand põldu kividest, Kp. tõmmand tagant koti lõhki, sellest vared. T o r m a s t . M. Sild, E 47 236 (samalt H II 74, 847): Kp-ja naine toond Mustvee Kivimurru (Linnanõmme) kivid, sest et Kp. sinna kavatsend linna ehitada. Umbes sama: A. Sild, E 47 239, E. Soodla E 31124 (Kalev toond kivid, öösi a g a lõhutud linn). Sama A. J . Sorgus, H III 3, 281 j . (romant. teis.). V õ n n u s t . P. Rootslane, E 29 935 (osalt kahtl. teis.) : A h j a s võistel- nud Kp. j a vp. kivide kokkukandmises; sellest vared. R õ u g e s t . O. Leegen, E 43 464 (osalt kahtl. te is . ) : Kp. ehitab veski j a lõhub ta ise, sest et sortsi lased vee ä r a juhivad. Vähem kahtlane, kuigi moonutatud on sama ü l e s k i r j u t a j a teisend (E 43 441) Kp. t a s k u s t v ä l j a pudenend kivist (mille r a h v a p ä r a s u s t a i tavad kinnitada Soomegi „kukka- rokiv id"; vt. ka Eisen, Tõll 38). • sillaks ™ sängiks л kalmuks I põllekivi О muud m » Joon. 2. Muistendid Kalevi (poja) kivi- või mullakandmisest. § 11. Kivikandja (analüüs). Ei ole kahtlust, et sellegi muistendirühma peategelaseks on olnud kord tavaline loodushiid. Tema ehtsam vaste, vanapagan, esinebki siin veel väga laialt, kusjuures ka muistend ise on säi- K a a r m a Uduvere külas on „Kalevi kivi", millele ohverdati. Ka tea- tab M. Körbe r (SB GEG 1876, lk. 187), et K i h e l k o n n a kir ikumõisal on „Kalevipõld" j a 2 suur t „Kalevi k iv i " (vrd. Läänemaa Kp-ja kivid j a jäl- jed, § 12). Muidugi on kõik need hiiulood üksteisele nii lähedal, et nimede seginemine on v ä g a kerge. 44 AUG. ANNI В XXXII, ι lind palju lihtsam ja ühtlasem. See on stereotüüpiline teade vp-na (või ta naise) kivide (või liiva) kandmisest s i 11 a e h i - t a m i s e k s, mille harilikult katkestab kuke laul või põllepaelte katkemine. Sellest on meil tarvitada vähemalt järgmised üles- kirjutised (mille arv aga täpsamal kogude läbivaatamisel veel võib palju suureneda) : Viru-Nigulast EKnS, 32, 3 (sama Vikkur i loodo kohta, mis eespool!); J ü r i s t H II 65, 615; Saaremaa Jaani s t j a Poidest EKS 4° 5, 393 (4 teisen- di t ) ; K a r j a s t H IV 2, 282; K ä r l a s t Hurt, R 3, 411; Tõstamaalt H II 19, 541; Pärnust H II 20, 26; Hall istest H II 22, 275, 278, 323, 325, 466, 508; H II 43, 213; H III 24, 261; Karks i s t H II 23, 187; H II 48, 103 j . ; V i l j andi s t H I 2, 342; H I 7, 379; H I 9, 865; Suure-Jaanist H II 26, 591; Koiga-Jaanist (?) H I 5, 599; E K S 4° 4, 489; Kurs i s t H III 8, 28; Pala- muselt E 47 856 (sama H II 43, 488); Äks i s t H II 28, 158; Tormast E 42 747 ; Rannust H II 30, 287 ; Rõngust EKS 8° 2, 37 ; Põlvast H I 9, 865 ; Kanepist H I 9, 403; Karu las t H I 9, 604; Rõugest H I 9, 423. Peale selle pole siin arves ta tud hulka Tõllu j a tema kaas las te mulla- j a kivikandeid (Eisen, Tõll 42—50), samuti ta liivatoomist kindaga (ibid. 29). Enam-vähem kõik need kivikande-lood on algupäralt rahvus- vahelised. Soomes mainib E. Oravala sillateisendeid 15 (kus- juures 3-s „jättiläise" asemel esineb juba „piru"6 ·5). Eeltsitee- ritud uuem H. Winter'i ülevaade ühendab Kalevanpoika'ga isegi 12 liivamäe j a -saare moodustuse ja 15 + 20 tee-, silla- ja kiriku- ehituse teisendit. Oravala järgi on sild enamasti liivast, ainult harva kividest; seda materjali on kantud kord seljas, kord kotis, vahel hõlmas. Töö jääb pooleli enamasti koti rebenemise tõttu; vahel rebestab selle teine hiid, vahel ehmatavad hiidu vastutulevad naised, kes teda õnnistavad, j. m. Tüübi esinemine Eestis on ühtlasem; seepärast oletab Oravala, et see on Eestist laenatud Lääne- Soomegi. H. Winter mainib lisaks veel Kalevanpoja kui ka tema t ü t r e kotist või põllest varisend seljandikke ja saari. Sama saagatüüpi tuntakse ka mujal Skandinaavias, nii Rootsis ja Taanis, samuti Saksas. Sydow kirjutab 6 6 ) : „Teine saagade rühm on seotud pikkade seljandikkude, maa- ninade ja neemedega, küngastega jne. Nende välimus on nii- sugune, et võib arvata end märkavat teatavat sihti nende tekki- mises ja teatavat sarnasust inimestöödega, ja nii on mõeldud, et es) FFC 33, Sage nr. 48; E. Oravala, Pirun sillan rakennus, käsi- kiri K. Krohni rahvaluule-seminari arhiivis, Soome K i r j a n d u s e Seltsis, 6 6 ) Jä t ta rna , lk. 73. В XXXII, α Γ. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg·" I 45 mõni hiid on seisnud nende tekkimise taga ühel või teisel viisil: ta on tahtnud ehitada silda üle väina ja nii moodustus maanina või neem; ta on kotis kandnud kruusa ja nii on tekkind seljan- dik, või ta on tühjendand oma saabast ja nii on saand küngas." Taanis peetakse piklikke „laevhaudu" hiidude kalmudeks ja näidatakse neis jalutsit ja peatsit. Samuti toob Folkers 6 7 ) hulga näiteid Saksa küngaste ja neemede valmistamisest, kusjuures hiidude asemel esineb tihti juba kurat. Fr. Ranke 6 8 ) teatab kividest, mis hiid on oma saapast välja visand kui liivateri, samuti hiidudest, kes e h i t a - s i d Brockeni mäge (või kirikuid) ja tõid seks ning poetasid teelegi kive, või k a e v a s i d j ä r v e ja põlle rebenedes poe- tasid liiva uuteks mägedeks. L ä t i hiid Anshulis toob oma vastastele säärsaapaga mulda pääle ja moodustab nii praegu näidatavad hiiukalmud 6 9 ). Dondangenis olevat hiidude eneste kalmud, 6 arssinat pikad, ja sinna olevat maetud ka nende kuld 7,0 ). Eriti hiidliku s i l l a e h i t u s e motiiv näikse siis levitand nii mujal kui meil hiiu kivide või maa kandmise kujutlust. On tähelepandav, et seegi on seotud Kp-ja nimega pea ainult kirde- poolses Eestis (ja võib-olla mereteel sellega ühendatud Saaremaal), kuna v a n a p a g a n a sillaehituse lähtekohaks on Edela-Eesti, keskkohaga Hallistes ja Karksis. Ilmselt tuginevad võõraile eeskujudele lood ka hiidliku Kalevi või Kp-ja kalmust, samuti selle või üksiku kivi kand- misest h i i d n a i s e poolt põlles, mille paelad katkevad. Ainult rahvusvaheline k i r i k u e h i t u s e m o t i i v , mida nii palju on Saaremaalgi seotud Tõlluga, on Kp-ga ühendatud ainult nagu juhuliselt 7 1 ). Tähelepandavamad on pärimused Kp-ja k a v a t - s u s e s t ehitada l i n n a (Tormas j. m.) või v e s k i t (Simu- nas, Rõuges), mis on ühtlasi rakendatud vastavate kivivarede seletuseks. Samas ühenduses mainitagu n. n. l a u a v õ i t l u s e - , i T) Lk. 45—77. · (? ü lesk i r ju tus Peterhofis) K. A. Simmer, E 43 769: Kp. läind „meelt lahutama" metsa, „kus üks naine heina tegi j a [et] tema meel veel tusane oli siis võttis ta seal heina teha. A g a seal kus ta niitis, oli enne suur männik kasvanud, nüüd on ta suur lage soo, sest tema niitis metsa maha j a praegu on veel seal ümper kautu suur mets." See soo on suur, 6 vers ta pikk j a neli lai j a maha jäetud luisk kaks sülda pikk j a pool- teist lai. Seal ümberkaudu on neli Kp-ja sängi (Reastvere, L innuta ja j . t.). L a i u s e l t f». H. Tiedemann, E 43 174: „Korra olla ta ka Kassi- nurme küla j ä r v e otsas niita katsunud, kus künkad praegu ilusti kaares on." T o r m a s t . E. Soodla, E 32 339: Vaene lesk naine teeb heina „Tähk- vere Lusika soos". Kp. küsib süüa, lubab aidata. Niidabki kõik „putked maha" — s. o. puud j a põõsad. „'Niitis ühe laia kaare j a ü r g a s teist ka natuke j a v iskas luisu kivigi sinna kus ta paergugi seisab." Soo on k a a r e moodi lage j a kaare h a r j a l kasvavad mõned üksikud puud. M a a r j a - M a g d a l e e n a s t . M. Pool, H II 28, 653 (2) : „Ühe kõrra oli Kp. ühel naisel heina niitmas. Siis kui ta niitma hakkas, andis naene vikati. Kp. üt les : „Mis selle kr iksuga teen, ta on veike." Siis võttis Kp. Soome sepa kääs t toodud vikati, niitis sellega võsud künkad maha. Lõuna aeg sõi ta terve leiva j a kala. Kui ta söönud sai, heitas magama nii et mets müras j a põrus. Naene läks niitma j a [ei] julenud Kp-ga üles erata — suur mees, viimati lööb kogemata maha. Õhtu ees erkanud Kp. tiles j a luisanud ruttu vikatid. Luiskamisega läks hein iseendast maha." N õ o s t . A. Koger, E 30 000; „Uli la soo peal olevad Kalevi poeg ni i tnud, seal kasvavad suured kased k a a r i äär i mööda." R a n n u s t (?), „Oma Maa" 1884, lk. 85: Rannu Suursoos on väi- kesed kased Kp-ja v a r v a s t e vahele jäänud, seepäras t niitnud ta nad kokku pöörkaarteks, mille asiemed praegu tunda. λ V r d . ka R a n n u s t , H. Tampere (isikl. a.) : V a n a p a g a n olevat niit- nud Rannu kiriku soos, kus kaared (umb. 3—4 m laiad) selgesti näha. Samast loost põlvnevad a r v a t a v a s t i ka teated R a p l a s t (?), Bert- ram GEG DH 233, 4, et sääl olevat Kp-ja ihumiskivi (Schleifstein), j a võib- 56 AUG. ANNI В XXXII. , olla S a a r d e s t (Kilingist, M. Saul E 34 243), et Kp. sääl p a r a j a s t i on rahval aidand saade kokku vedada, kui vanapagan teda Võnnu k iv iga visand. Vahel on sama saaga päätegelaseks ometi ka mõni (loodus)- hiid, nii tuntud Karksi-Mäkiste vanapagan : Kroonlinnast ( < K a r k s i s t ? ) . E. Kitzberg H III 29, 726 j . : „Korra tulnud vanapagan ühe lese naese juure j a nõudnud süüa. Naene sõnanud: Sa sööd mu leivapalukese kõik ära, millega ma siis ise heina jäksan teha ! \ 7 anapagan v a s t u : Too aga s i ia ! Küll ma sulle ka kõhutäie väär i l i s t tööd teen! Naene annud. Vanap. pannud söögi kõik minema. Peale sööki läinud heinamaale. Natukese aeaga olnud kõik hein, kui ka puud, põesad, mättad maha niidetud." Eraldi esineb hiiu söögipalumise j a v a s t a v a tasutöö motiiv H i i u - m a a l j a seotuna Tõlluga (Eisen, Tõll 29) : „Korra Käinast Kärdla poole minnes hakkab tal nä lg ; ta palub mitmes kohas süüa, aga a s j a t a . Tubala külas annab keegi nais terahvas talle terve leiva. Leiba süües kuuleb Tõll naiselt, et neil raske külast v ä l j a pääseda: igal pool sood ees. Tõll lubab a idata ; võtab kinda, a j a b mulda täis, läheb sohu, raputab kindast mulla maha. Mullast tekib Tubala mägi." Niidu lugu on tuttav ka L ä ä n e - S o o m e s . Untamala küla kirikuaias on „Kalevan pojan viikahteen tikku", pikk must kivi. Selle olevat Kalevanpoika sinna maha visanud, kui ta üht lähedat luhta niitnud ja vihastund o m a n a i s e üle, kes pole õigel ajal veekapaga tagasi tulnud. Teisendi järgi olevat Kp-1 tulnud tüli ü h e n a i s e g a toidu pärast. Päris-Soomes olevat Kp. niitnud ka Marttila ja Pöytyä vahelised suured luhad, kusjuures hein langend nii laialt kui vikati vihinat kuuldud. Sest niidulaastamisest nähta- vasti kõneleb juba vanim säilind teade Kalevanpojist, nimelt Agricola „Caleuanpoiat Nijttut ia mwdh löit*4)". Otsides jälgi Kalevanpojist kui ajaloopäraseist inimsanga- S 4 ) K. Krohn, KRH 679—81, Kalevalastudien VI (FFC 76), lk. 39. Hiljemini teoses Zur finnischen Mythologie I (FFC 104, lk. 26 j., 67 j.) a r v a b Krohn, et Agricola v ä r s s tähendab ainult „Kalevanpoika kandis hoolt heinateo- j a lõikusa ja eest" j a nimelt, et „Kalevan tu le" n imetus Orioni t ä h t k u j u (ehk „Kaleva mõõga") kohta (mis põuavälkudega a r v a t i v i l j a küpsetavat) on andnud Agricola jumalaloendi rootsikeelsele sepitse- ja le põhjust pidada Kalevanpoika't „ka lõ ikusa ja ka i t se jaks" . Sellele väitleb õige usutaval t vas tu Uno H a r v a (Kalevan miekka j a tuli, V i r i t t ä j ä , 1933, n r . 1). Ni ihäst i Orioni vöö kui põuavälkude kohta sama „Kaleva mõõga" nimetuste ta rv i tus muinassoomlastel põhjenend H a r v a a r v a t e s muistsel tähesaagal „sangarist , kelle taevasse tõstetud mõõk ikka veel suve- õhtute hämaras lööb j a leegitseb". Side on tulnud sellest, et Orioni täht- k u j u selgemalt nähtavale ilmub enamasti ühes sügissuve välkudega. Kalevan- p o j a g a pole aga viimaseid kunagi seotud. 57 reist, võib ju ka niidulugudes aimata pärimusi mingite tõeliselt eland vägimeeste või ülimuste maadlaastavast kultuuritegevusest v. m. s. Ometi pole positiivsed tõestised siin kuigi uskumapane- vad, samuti nagu niidulaastamist vaevalt saame nimetada a i n - s a k s Kp-ja vägiteoks, „mis on soomlastele ja eestlastele ühine" s 5 ) . Palju tõenäolisemalt on siingi lähtekohaks olnud mõni samasugune rahvusvaheline hiiupärimus, nagu varemate, samuti Eestile ja Soomele ühiste kiviheite ja -kande muistendite puhul. H i i u a i t a v a k a a s t ö ö t a m i s e motiiv pole mitte võõras ka rahvusvahelises ulatuses. Nii näit. tuntakse Rootsis niitmislugu, mis eesti-soome omadele tundub õige lähedal : Keegi rikas vend teind sobimuse vaese vennaga, et nende ühine niit saab tervelt sellele, kes jõuab niita säält suurema osa. Rikkal olnud palju abilisi, vaesel ei kedagi. Siis tulnud üks hiid talle appi ja niitnud oma määratu vikatiga varsti terve niidu maha j a nii siis vaese venna omaksS ( i). Kuigi siin hiiu niitmine 011 seginend tavalise rikka ja vaese venna muinasjutuga ja puudub tüüpiliselt seletussaagaline asitõend, näitab see ometi, et ka tavalisest loodus- hiiust on selline „kultuurtöö" vahel üsna mõeldav. Kaugema paralleelina võiks mainida ka prantsuse kuulsat Gargantuad (ehk le bon Géant'i), kellest teavad rohked rahva- jutud, et ta inimesi tihti aitas ja neile ei ehitand mitte üksi kiri- kuid ja losse, vaid kord ka, nähes ühe v a n a v a e s e l e s e küüni maha põlend, tegi talle uue S T). Üldse pole loodushiidu peetud siis oluliselt kurjaks, vaid lihtsalt inimühiskonnale võõraks loodus- jõuks, kellesse suhtutakse vastastikkuse alusel ja kes temale tehtud чг •>) Krohn, S.-e. vanast rahvalaulust, lk. 61. S ( i ) Bondeson, Svenska folksagor, lk. 41, nr. 10; Sydow, Jä t t a r n a 86. S T) J. Baff ier, Nos géan t s d 'au t re fo is , Récits berr ichons. Pa r i s , 1920, lk. 47. — Prof. K. Krohni poolt juhiti autori tähelepanu veel järgmise le prantsuse legendile: „Püha Medardus pidi niitma niidu, milleks hari l ikult kulub mitu päeva. Lõuna-ajal ei olnud ta veel alustandki j a seepärast lai- tis teda niidu omanik õhtupoolel. Medardus v a s t a s : küll õhtuks on niit valmis. A g a niit on küll kergem niita kui seda kokku panna. J a siis sadas 40 päeva." (Thuriel, Traditions populaires communes au Doubs, à la Hau te Saône et au J u r a , lk. 548—550. Ilmumiskoht j a aeg?) Siinne pühakule sobiv j a imekausaalsusel põhjenev kiire niit erineb siiski tunduvalt eesti- soome puhtfüüsi l i sest saavutisest . Vi iv i tus enne töö algust on tavaline tõuse- tusvõte. Kuid pole võimatu, et siingi tõesti on k a j a s t u s i mingist v a n a s t ühismotiivist. — Vrd. ka üks pärimus (vist Põltsamaalt, EKS 4° 0, 221) „vägimehe prototüübist" Rabivere Jaagus t , kes kihlveo täitmiseks on ühe päevaga maha niitnud ühe Tallinna kaupmehe suure luhatiiki. 58 AUG. ANNI В XXXII, ι hääd püüab tasuda samuti hääga, kuigi see ta määratu jõu tõttu vahel osutub hädaohtlikuks. Ka Soome teisendeis esinev Kp-ja tüli „oma naisega" ja vihastumine on ehtsalt loodushiidlik, samuti paigutine maaneedmine. Tõenäoliselt on seega niiduloo algvor- mile kõige lähem Kp-ja p u h t f ü ü s i l i n e m a a l a a s t u s t a s u k s t o i d u e e s t , nagu see esineb enamikus Eesti teisen- deist, ka Lõuna-Eestis. Joon. nr. 4. Muistendid Kalevipoja niitmisest j a kündmisest, (kaardil puudub K a r j a künniteisend). Mis puutub kohati esinevasse rohu (või metsa) mahalange- misse juba Kp-ja vikati hääle mõjul, siis kuulub see oma imekau- saalsusega juba muinasjutu õhkkonda ja võib olla laenatudki säält, näit, tugeva poisi jutust (Aarne Mt (550 A), kus poisi kirve või kirveterituse hääle tõttu langeb mets, või teisest (Aarne Mt 400), kus see sünnib puhtmaagiliselt ainult hüüu abil s s ) . Igal juhul aga on see liitumine pidand sündima juba õige vara, sest ta on levind nii Eestis (Lüganuselt Maarja-Magdaleenani) kui ka Soomes ja viimases ainet andnud isegi pikemaks runoks vägeva Kalevanpoja metsaraiumisest, mis on hiljemini liidetud Kullervo looga. Kas sellest vanadusest (ja samuti niidumotiivi esinemisest iSX) K. Krohn, Kalevalastud. VI, FFC 76, lk. .48 j j . ; vrd. ka KRH 070 j., 818 j j . В XXXII. 1 juba Agrieolal) võib järeldada, et soomlased viimase siit kaasa võt- sid juba Eestist lahkudes, nagu õige julgelt oletab A. M e r i 8 9 ) ? Vaevalt saab teha kindlamaid dateeringuid nii pika, võib-olla ligi tuhandeaastase vahemaa kohta, mis lahutab Agricola aega soome- eesti tihishõimu lahkumisest, pealegi kui pole võimatu, et nii lihtne rahvapärimus teiste tuntud hiiulugude toetusel võis ühelt maalt teisele kanduda ka veel pärast pärissoomlaste väljarännu lõppu mõne väiksema asunduse või juhuslikumagi kokkupuute kaudu. Kuid igatahes kõneleb temagi mingist kontaktist just loode- poolse Päris-Soome ja Virumaa vahel, ja viitab seega õige kau- gesse minevikku. § 15. Künnilood. Samuti teataval määral loodushiiu ja demiurgilise kultuur- heerose vahepealsena esineb Kp. ka künnilugudes, milledega sageli on seotud veel pärimused vägilase hobuse hukkumisest. V i r u - N i g u l a s t . J. J ü r j e v , E 48 180 j . (1900): Kp. olnud sõjas Peipsi piiril; tulnud teade, et vaenlased Tallinna all. Kp. kihutand nii, et Porkuni Hassamalla (!) küla ligidal ta hobune lõhki läind. Looma k a b j a augud tekitand kabjamäed, hobuse kehast saand hobusemägi j a kopsumägi. (Romantiseeritud teisend.) K a d r i n a s t l a . A. Knüpf fer , Ros. Beitr. IX, lk. 58, a. 1817 (sõnas- tiku alamärge) : „Möllik — vi l ja tu maa, kus rohtu ei kasva, kuiv valge savimaa (dürrer weisser Thonboden). R a h v a j u t u järgi on K a l l e w e - p o e g selliseid kohti puuadraga kündnud, nii et sest saadik neil enam rohtu ei kasva. See kurjaloomuline hiid (Riese) a j a s ka naisi taga, kuni — siin seguneb kristlik mütoloogia imelikult vahele — Kristus ta suguosi- pidi kinni võttis j a sohu paiskas, kust ta aga jälle v ä l j a tuli. Kristus vis- kas ta siis jõkke j a muutis saarmaks." K a d r i n a s t 1 b. Nähtavasti sama teadet kordab K. J. Peterson oma Finn. Mythol. tõlkes Ros. Beitr. XIV, lk. 102, a. 1822: „Eestlaste seas kõneldakse ühest Kaleva pojast (kalle we-poeg), et ta rohurikkaid maid on puise adraga kündnud j a et peale seda neil pole enam kasvand kõrtki. See kuri hiid a j a s ka naisi taga." K a d r i n a s t 2 (? või selle ümbrusest). Schüdlöffel, Inland 1836, nr . 32, v. 531 : „Kadrinas on mõni aeg ta [Kp.] elukoht olnud. Kui ta kord selle ümbruse rahva üle oli vihastund, otsustas ta nende maa ära rikkuda (zu verderben). Ühe mõisa (Jõepere? või Neeruti?) läheduses on v i l ja tu soo. See soo on varemalt olnud põllumaa; Kaallew kündis ta ühel hommikupoolel oma hiigelhobusega (Riesen-Ross) ümber j a needis, kätte- maksuks elanikkudele, et ta üldse enam heina ei pea kasvatama. Kui ta nüüd tühjana seisva maa, mainitud soo, oli ümber kündnud, laskis ta oma hobuse sööma, sidus tal aga esimesed jalad kinni, et ta ara ei jookseks; ise heitis ta pärast einestamist puhkama. Mainitud soo kõrval jookseb mäe- küngaste rida kuni Simuna kihelkonda Laivereni. See künkarida tekkis S 9 ) V i r i t tä jä 1926, lk. 29. В XXXII, i seeläbi, et hobune oma isanda magamise a ja l , taga aetud hundikarjast, oma kokkuseotud ja lgadega iga hüppe a j a l maa sisse surus j a vahepäälne maa- pind nii üles tõusis. Laiveres lõppes hobude jõud j a hundid kiskusid ta lõhki. Laialt voolav hiigelhobuse veri andis kohale Laivere (Breitblut) nime, j a veel praegu kannab ta selle vere rammul, ilma muu kultuurita, rik- kalikult heina, nagu räägitakse ka Kokenhusi lahinguväl jast, et ta ilma harimata v i l j a kannab. Simunas pidavat olema ka üks Maksamägi, kuhu ta hobuse maks olevat jäänd. Hiigelhobuse kaotuse järe l muutus õnneks võimatuks maa edaspidine ümberkündmine ja needmine." Järgneb (võib-olla ü l e s k i r j u t a j a enda järeldatud) üleminek lauatoo- rnise ( ja siili) loole: „Aga nende inimeste hulgas ei t ah tnud ta enam elada; t a otsustas endale elukoha ehitada neist kaugel. Tarvisminevaid laudu pidi ta tooma osalt Pihkvast , osalt Tal l innast ." Jne. vt. § 23. K a d r i n a s t li. Blumberg, Quellen, lk. 87: „Kadrinas teab pea- aegu igaüks kõnelda Kp-ja kündmisest Neeruti all. Ants Seefeldi (Männikust) teate j ä r g i olevat Kp. seda tööd aiand juba Udrikul Arniku soos j a jätkand Assamallani. Viimase koha läheduses olevat koht, kus on Kp-ja hobuse nahk j a pää. See koht olevat veel nüüdki verest punane, nagu ta oma silmaga näind." — Teine ju tus ta ja , Juhan Baumann Udrikult teatab: K a d r i n a s t 4a. „Kp. oli Jumala ristipoeg. Temal oli üks suur hobune. Kp. hakkas kündma. Mäe otsa pere juures Udriku mõisa all Kadrina khk-s on üks suur linnahauk. Siin hakkas Kp. peale j a siis otse- kohe pikast soost läbi, nõnda kaugele kui Neeruti järveni. Selle künni vaod hüütakse Neeruti mägedeks j a on 3 versta pikad. Kp. heitis maha puhkama j a pani hobuse raud kammitsasse. Jumal lõi siis ühe raudhundi. Hunt hakkas suurt hoost taga kihutama." Hobuse hüppejäl jed Neeruti j ä r v e ääres. Kammits katki, jooks Assamalla külani, murdmine, säält ,,Κρ. hobuse naha ase" j a „Maksa mägi". — „Siin on tegemist ilmse eksi- tusega," lisab Blumberg. „Huntide poolt lõhkikistud hobuse naha ase on Mäe otsa talu j a Aruküla vahel, Assamalla koht aga kuulub sõjahobuse nahale, kes surma sai ühelt künkalt teisele hüpates." K a d r i n a s t 4b. Natuke varemini teatab Blumberg, et kõik ümbrus- konna rahvas teab Assamalla Kp-ja hobuse nahaasemest, samuti hobuse hüppejälgedest. (Ta ei ütle siiski, et üldtuttav oleks teade ka hobuse sõjasõidust.) K a d r i n a s t 5a ( ja mujal t Virumaalt, enamasti vanemate teadete kordus). Wiedemann AIÄLE 422: Kp-1 oli hiigelhobune, kellega ta sõitis Porkuni mägedes, kus praegu sügavad jä l jed, samuti j ä l j ed kammitsas hüppamisest. „Möllikud (vil jatud kohad halli saviga) on tekkind ta puu- sahaga kündmisest. Udriku v. Arnika soo on ta kah kündnud, sääl on künkad j a suured hobuse jä l j ed j a hiigla hobuseraud on säält leitud. Hobuse naha laotas Kp. Assamalla luhale, sääl Simuna khk-s on ta maksa mägi. K a d r i n a s t 5b (ibid.) : Kp. oli Jeesuse ristilaps ja, alul hää, hi l jemini läks ta ülemeelikuks. Siis võttis Jeesus ta suguosi-pidi kinni j a paiskas sohu; kui ta aga kohe jäl le v ä l j a tuli, a j a s ta tema jõkke j a muutis „oitaks" (saarmaks). K a d r i n a s t <'· A. C. Kivi, E 34 G78 (1897) (umbes sama kordab В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I fil ebamäärasemalt sama s a a t j a ka E 41 667) : Kp. tulnud Väike-Maar jas t Vao mõisa poolt hobusega Porkuni valla Assamal la külani — nii j äänd sellele teele suured jä l jed . Kp-ja magades murdnud hundid ta hobuse. Kp. lao- tand selle naha Assamal la küla alla — selle lageda pääl ei kasva ühtegi puuvõsukest. Küla läheduses hobuse „Kopsu-maksa hunnik" j a „Sisikonna hunnik". K a d r i n a s t <. A. Kivi, E 34 826 (a. 1897) : Sootaguse külast lõuna pool oleva IV2 X 1 vers ta laiuse lagediku on Kp. kündnud ühe sööma- vahega. Idaservas oleva sileda heinamaa on ta siledaks äestand. Ka Neeruti mägedes olevat Kp-ja kündmise vaod veel praegu tunda. K a d r i n a s t 8 - 1 0 . L. Vilmre, E R A II 33, 241 (3) j a 243 ((>) : Kp. kündnud Undla soos; hundid; hobuse jooks Assamal lani ; p a a r i s j ä l j e d : naha ase, punane rohi. Ibid. 245 (7) : Undla Valgma külas olevat Kp-ja künnivagu ; muu nagu eelmine. R a k v e r e s t 1· J. Saarmann, E 42 069 (a. 1901) : Kp. kündnud Sini- j ä r v e sood, 6 vers ta Kadrina kir ikust lõuna pool, kus mättad praegu nagu künnivaod. Pannud hobuse sööma. Hundid a j a n d seda Neeruti mäge mööda 8 versta ( jala-augud on vist kartulikoopad või sõjaaegsed augud), j a murdnud ta Assamal la luhas, kus on naha aset 2 versta. R a k v e r e s t - · (ibid.): „Keegi teine täädis jutustada, et Kp. olnud Jumala ristipoeg. J a et Kp. kannud niisugusi okalisi riidid kui siili nahk. Ning et temal ime kange hobune olnud, kui ta sellega vao künnud, pole sääl enam midagi kasvanud, künnud nii sügaval t . Lubanud ilma kõik nii sügaval t ümber künda, a g a põrgu hundid olla hobuse ä r a murdnud, (vist kuradid) ." R a k v e r e s t 3. J. Lilienbach, E 8304 (6) (a. 1892): Sirtsisoo (12 versta igapidi) on Kp. ühe söömavahega kündnud —- ise öelnud: „Ega see suur asi ole, vabadiku kapsaaed". R a k v e r e s t 4· (ibid.): Assamal la luhal, kus hundid Kp-ja hobuse söönd, on punane rohi ta verest j a Maksamägi maksast . V i r u - J a a g u p i s t . M. Jürna, EVR 8, 308 (3) (a. 1921): Roela mõisa maal Rasivere küla juures on Punasoo, „sellep. et Kp- ja hobune olla s inna ära surnud j a (tema) verest olla soo endale nime saand". S i m u n a s t. V. Rosenstrauch, E 47 611 j. (a. 1911): ,,Κρ. on kord sõjas t tulnud. Kange väsimus kippunud peale, ta pannud siis hobuse kammitsasse j a heitnud ise magama." Hundid hobuse kallale j a murdnud ta ära. Kehaosad mägedeks. Mullast, mis hobune huntidega võideldes on tagumiste j a l g a d e g a üles kraapind, on saanud Emumägi (vähe traditsio- naalne?), muld aga on kraabitud Peetla soost. V ä i k e - M a a r j a s t 1· M. Veske, Oma Maa 1884, lk. 24: Kp. künnab „Tallinna v ä l j a l " . Lõunaks paneb ta hobuse raudkammitsasse, hoopleb, et isegi 1000 põrguhunti seda kätte ei saa. Siis tulidki põrguhundid, a j a s i d hobuse läbi Lagedi, Udriku, Laksi j a Jõepere val la Porkunini, kus nad hobuse murdsid. Assamal la luht on hobuse nahk. Ibid. 2. teisend (V M r 2) : Kp. visand hunte, kes ta hobust a jand, kiviga, kuid kivi tapnud hobuse enda. J a siis on hobuse jäänused seotud kuidagi al l i tereeruvate ümbruskonna kohanimedega: AUG. ANNI „Sadulast sai Salu mägi, V a l j a s t e s t sai Vares-mägi, Rihmadest sai Risu mägi, Ohjadest sai Oti mägi, Jõhvidest sai Jõesuu mägi, Maksast sai Maksa mägi, Kopsust sai Kopli mägi, Ammastest sai A r u mägi, Raudadest sai R a j a mägi, Aud-tee mäel on tema aud, J a Assamal la luht on tema nahk." Ibid. о. teisend (V M r 3) ; Rakvere ja Narva vahel olevast Sirtso soost nimetatavat üht osa Punasooks, sest sääl kasvab punane rohi. Nime saanud koht sellest, et hundid murdnud ses soos Kp-ja hobuse. V ä i k e p M a a r j a s t i · J . Elken, E 4L 996: ,,Κρ. oli Vägeva l (või Äbavere mäe juures) kündmas. Ta hoidis ühe käega a t r a kinni, teise k ä e g a kiskus kuuski üles j ä r g m i s e vao eest. Vanapaganal (kuradil) oli himu Kp-ja hoost ä r a süüa. Ta läks Kp-ja juurde j a küs i s : „Mis sa mängid: s i in?" „Ma koerastan ! ) < l ) kanepid", vas tas Kp. „Tee parem hobune adra eest lahti ! Mis sa muidu temast vaevad; pane ta sööma j a siis koerasta ise." Kp. tegi hobuse lahti, pani ta raudkammitsasse j a hakkas ise edasi kuuski üles kis- kuma. Seni muutis vp. enda põrgu hundiks j a hakkas hoost ä r a sööma." Hobune eest punuma Assamal la poole j a hunt teda t a g a a j a m a . Kp. nägi seda, jooksis ka hundi järele, aga ei jõudnud ligi. Porkuni vanalinnast nägi Kp., kuda hunt hoost t a g a a jab , võttis maast kivi, v i skas hunti. Hobune läks lõhki l i igsest jooksust j a selle lõhkend hobuse asemele j ä i Assamal la luht." — Kp-ja visatud kivi on Veskimäe ääres, v a l j a d Varesmäel, ohjad Otimäel, sadul Salumäel. V ä i k e - M a a r j a s t ·">. J . Elken, E 42 003 (a. 1901) : „Kp. oli Riia- m a a ümber kündnud, oli juba korraga Äntus Äbavere mäe ligi. Ta kündis ühe käega j a teisega kiskus kuuski üles. Hobune tahtis kusetada, Kp. ei anna hobusele aega, sunnib teda taga . Hobune astub adra ees j a laseb ikka sorts j a sorts. Sest s iginevad Äntu jä rved. — Kp. künnab edasi j a kisub kuuski. Jumal tuleb juure j a ütleb: „Jõudu! Mis sa teed nüüd?" Kp. kos- t a b : „Koerastan kanepid". Kp. tegi hobuse lahti, pani sööma j a r ist i raud- kammitsasse, heitis ise puhkama. Sel a j a l tuli põrgu hunt, tahtis teda ä r a süüa, kihutas teda taga kuni Assamallani, kus ta hobuse ä r a sõi j a Assamal la luht." — Kp-ja v isatud kivi on Veskimäe ääres, v a l j a d Varesmäel, ohjad (vt. § 29). V ä i k e - M a a r j a s t β—8. R. Põldmäe, E R A II 38, 269 (2) : Kp. visand kiv iga hunti, kes kiskund ta hobust Porkunis. Nad murdsid ta siiski j a naha ase on Assamalla, maksast Maksamägi jne. Porkunis nuttis Kp. oma hobust, nii et sest jõgi tekkis. !*°) koerastama — Wiedemannil fimmeln, undicht machen (isaseid ka- nepeid v ä l j a kiskuma). В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 63 Ibid. 329 (1): A ssamallas on Kp-ja hobuse nahk, Otimäel ohjad jne.; viskas kiviga hunte; Naraka metsas hobuse jä l jed. Ibid. 330 (3) : Kp. kündis, veskikivi oli piitsa otsas, viinaankur püksi- taskus. Peipsist läbi minnes vesi „tillini". K o e r u s t 1 (või selle ümbrusest?). Faehlmann, SvKp., GEG DH 214: „Soome lahe ääres olid vaenlased maale tulnud j a ta sattus oma väega nende pääle Assema (?) küla juures Väike-Maarja ning Rakvere vahel. Kui- das kihutas ta neid siin j a kindlasti poleks keegi laevu jälle näind, kui tallo poleks juhtund õnnetus. Ta a j a s oma suure hobusega vaenlastele järele, aga ho- bune eksis ühe hüppega. Ühelt mäekingult tahtis ta hüpata teisele, aga vahe oli liiga suur ja ta kukkus keskele maha, nii et ta ja lad sügavalt maasse tun- gisid j a kõht lõhkes. Meelepahaga seisis kangelane oma truu looma surnu- keha juures ja needis paiga, kus see otsa saand. J ä ä sooks maailma lõpuni, j a ole ainult konnade koduks; inimene j ä ä g u sinust eemale j a pöörgu oma pilk sinu inetust kujust . Lähemalt mäelt näete seda sood, mis lõhkend hobuse kõhust sündind, ja p a r a j a s kauguses 4 auku, mis tekkind tema jal- gade läbi." (Romant. teisend.) K o e r u s t 2. H. Schults, H II 13, 456: Kp-ja hobune lõhkend Pada mägedes vaenlase vastu sõites j a ühelt mäelt teisele hüpates. (Romant. teisend.) K o e r u s t 3. H. Schults, H II 39, 70G j. (648), a. 1892: Kadrinas mindud Kp-ga riidu „maksude pärast" . Kp. lasknud „Hiiu sepal" teha suu- red sahad, kündnud hulga põllumaad „sooks j a konnadele eluasemeks". Ho- bune kammitsasse, „kuri nõid lausund suure k a r j a hunte metsast v ä l j a " , need murdnud hobuse Laekvere küla juures — sääl praegu heinamaa hää heinaga. • Väike-Maarjas Rakke küla juures hobuse hüppe jä l jed. Kopsu pole hundid jaksand ära süüa, see praegu Kopsu mäes. „Vaata, kus oli hobune, j a kus oli koa mees!" (Paiguti romant. t.) K u u s a l u s t . J . Abreldal, E 4311 j . (a. 1892) : Kp. olevat oma hobuse lõhki sõitnud Kuusalu Laiveres; kops j a süda sääl praegu näha. Teiste tea- dete j ä r g i olevat Laiveres vana lahingukoht, kus venelased pal ju väge ära tapnud, pal just verest Laivere nimi, kõrval samuti Lihalõpe. H a r j u - J a a n i s t . J. Hernesaks, E 42 185: Hundid murdnud Kp-ja all hobuse, kui see paharette kotiga sel jas kandnud, et neid Peipsis uputada. Sellest sündind Maksa soo Jõelähtme khk-s, seal olevat ka Kp-ja hobuse maks võhmaks muutununa. (Romant. või segi teisend.) R a p l a s t 1 (?). G. Schultz-Bertram, Ehstn. Sagen: „Meie leiame ta (Kp-ja) jäl jed jäl le Raplas. Siin on mäekinkude ahelikud sügavate soode vahel, j ä r sud kõrgustikud, üks j ä r v j a üks määratu suur kivi Kp-ja mäles- tised. Need mäed j a üldse kõik mäed tekkisid, kui Kp. pahameelega juh- tund õnnetuse pärast maailma otsani ümber (um und um) kündis, nii et linnad j a külad üksteisele langesid." (Lõpp vist romant.) R a p l a s t ' - (?) ibid.: Kp. needis ä ra raba, kust ta hobune üle ei pää- send j a uppus. Sellepärast on see raba Noivere k u r j a d e vaimude elu- koht. K a r j a s t . Jõgever I, 144, nr. 128: Kp. või vana Kalev ise hakand 64 AUG. ANNI noort hobust õpetama, tahtnud üle Saaremaa suurt vagu künda. Hobu ei näind õieti, seep. vag'u, s. о. Suurjõgi on kõver. Viimaks katkend ohi, siis adra vannas. Maha visatud adrakurest sai Kuresoo. K a l e v i v ä l j a l olnud Kalevi kapsaaed, sealt läheb K a l e v i l a m m a s t e t e e , kust kaudu ta lambaid ära ajand. V i l j a n d i m a a l t (Suure-Jaanist?). V. Mägi, Veske 3, 7: „Kp. teind põldu suures metsas, künnud vao nagu jõgi ja ise katkunud peoga puid, visand (e) emale j a laulnud. „Jumal tulnud j a küsinud mis sa teed siin. Tema kostnud torredast: Eesti mees on põllamees, leib tal põlla mulla sees. Siis ütelnud Jumal, sa saad küll seda põldu valmis aga mitte temast süüa. Ja sel aastal surnud Kp. ä r a j a ütelnud; mis mina teind, seda ei saa teised enam tegema. Nõnda on tema siit ilmast ära läinud." K o l g a - J a a n i s t . J. Prooses, E 44 345 j . ; Kp. kündnud suure tüki sööti, külvand rukist, peksnud, aga pole teri saand. Sellest vihastund Kp. j a läind võõrsile. (Nähtavasti mingi vähe traditsionaalne segu muist mo- tiividest, näit. vanapagana j a Kaval-Hansu ühiskülvist vms.) P õ l t s a m a a l t . M. Luu, E 19 750 j . : Kp. otsind endale hobust Hiiu-, Saare- j a Suurelt maalt, saand viimaks põrgust ühe, kes ta all ainult nõt- kund. Sellega kündnud ta kuusemetsas, kiskudes teise käega kuuski nagu kapsataimi; ta vaod olnud nagu mäed. (Vrd. samasugune hobusteotsimis- lugu koos põrgusõiduga Kolga-Jaanist, E 23 511 j . ; vt. § 29.) V õ n n u s t 1. G. Mootse, E 48 182: Kp. tahtnud Luutsna sood kuivaks lasta, kündnud selleks suure oru Prilli kõrtsi juurest Kambja khk. piirini, paiguti 4—7 sülda sügava. Hobust eksitand parmude tõttu on vagu kõver. V õ n n u s t 2. R. Viidebaum, ERA II 35, 326: Üht vaokujul ist orgu Unikülas nimetatakse Kp-ja adra jä l jeks . Adra katkemise tõttu on org poolik. Nagu teisendite hulgast selgub, moodustavad kiinnilood ühe harrastatuima pärimuse Kp-st Kesk-Virumaal. On arusaadav, et neid on e'us hoidnud eriti Kadrina ja Väike-Maarja salapärased „kinnismuistised" — imelikud vaokujulised mäed ja orud, mää- ratu suured paariti asetsevad jäljed, teataval määral ka üsna lage, just „nagu küntud" või koguni „just nagu äestatud" soo, silma- paistev kas oma taimekasvu puudusega või punaka, „just nagu verise" rohuga. Kuid vaevalt on tõenäoline, et kogu muistend oleks tingitud a i n u l t nende loodusnähtuste seletustarbest, ilma mingite mujalt laenatud või vabalt leitud enam jutustavate ele- mentideta. Igatahes on viimaseid, võrreldes puhtseletuslikkude osistega, juba tublisti rohkem kui näit. kivitoomis-lugudes. Tava- listest germaanipäraste hiidude muistenditest eraldab künnilugu ka siin nii suurt osa etendav hiidhobune, mida eelmainitud „loo- dushiiud" vaevalt üldse tarvitavad. Nii tundub juba alul selle loo koosseis ja sünd komplitseeritum ning nõuab ligemat analüüsi. Maha arvatud ebamäärased üldteated ja vähetraditsionaalsed Б XXXII, ι F. R, Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 65 detailid, võime künniloo üksikosad koos nende esinemiskohtadega rühmitada j ärgmiselt : 1 Aa: Kp. künnab soo (* — lisandiga „nii et see rohtu ei kas- vata") : Kad la*, lb : ; :, 2*, 3a, 5a, 7, 8, 9; Rak 1, 3; Koe 3. Ab : Kp. neab soo : Koe 1 ; Rap 2. В: Kp. künnab mäed ja orud (f — lisandiga „kisub kuus- k i " ) : Kad 4, 7, 10; Rak 2*; VMr 4f, 5 f ; Rap 1; K r j ; SJnf ; Pit f ; Võn 1, 2. 2 A : Kp-ja hobuse murravad hundid (* — lisa „põrguhun- did") : Kad 2, 3, 4, 5a, 6, 8, 9, 10; Rak 1, 2*, 3; Sim; VMr 1*, 2, 3, 4 ', 5, 6, 7; Koe 3; HJn. B: Kp-ja hobune lõhkeb (1 — lisa „sõjasõidul") : VNgf ; Kad 3b; Koe l f , 2 t ; Kuu; Rap 2 (hob. upub). 3 Kp-ja hobuse kehaosad on Assamallas v. m. : VNg; Kad 2 (Laivere), 3, 4 (Aruküla), 5a, 6, 8, 9, 10; Rak 1, 3; VJg (Punasoo); VMr 1, 2, 3 (Punasoo), 4, 5, 6, 7; Koe 1, 3 (Laekvere) ; Kuu (Laivere) ; HJn (Maksasoo). 4 Kp. ise muudetakse saarmaks : Kad la, lb, 5b. Võime siis nentida, et siin esitatud tähtsamad pääteisendid peaaegu kõik on tõestatud mitme kirjapanekuga ja järelikult pää- joontes rahvaehtsad. Kahtlust tekitab esmalt vorm 1 Ab, et Kp. soo viljakandmatuks on needind lihtsalt oma sõnaga, ilma künd- mata — seda väidavad ainult Faehlmann ja Schultz-Bertram. El aga siin ongi tegemist sooga, mis tekkis mitte kündmisest, vaid Kp-ja hobuse lõhkemisest, viimane surmateisend aga on hundi- teisendi kõrval nähtavasti traditsionaalne, siis ei ole iseendast mitte võimatu, et sellise koha vastu Kp. ka mõnes rahvateisendis on juhtind oma needmise (Bertramil ongi see koht juba enne raba). Ei ole võimatu, et nii hobuse lõhkisõitmine kui ka maa need- mine on mõeldav ka mingist enam inimlikust kultuurheerosest või, nagu arvab K. Krohn, needmine on ainult negatiivne kuju rahva- pärasest arusaamisest, mille järgi Kaleva kultuurikangelasena esineb 9 1 )· Selle poolt näib kõnelevat Soomeski esinev nimetus „Kalevanpelto" — tähenduses „koht ilma taimekasvuta" 9 2 ), samuti „Kalevi põld" Saaremaa Kihelkonnal, kuigi sääl pole kõnel- ! " ) Soome-eesti vanas t rahvalaulust, lk. 61. U 2) FUF VII, 239. 5 66 AUG. ANNI В XXXII, ι dud kasvistikust 9 3 ). Kalevanpoja rohukasvu äraneedmisest kõ- neldakse Päris-Soomes säälsamas, kus ta niitmisestki 0 4 ). Kuid mingiks kindlamaks tõestuseks Kp-ja kultuurtööst see vaevalt suudab olla. Otse ümberpöördult näikse selline tagajärjekas needmine kuuluvat just „loodushiidude" kui maa endiste elanik- kude tegumoodi. Nii ei kuule me rohkeid sajatusi mitte ainult Tõllult9 5), vaid ka Karksi vanapaganailt; nii näit., et sääl ja sääl peavad kaduma „tüdruku au ja härja kasv" 9 , i ) . Ning Saksaski näikse tuntavat peale tavaliste hiiuneeduste isegi erilisi „maa- körvetushiide" 9 7 ). Kuid olgu veel isegi maa needjaga ja hobuse lõhkiratsuta- jaga kuidas on, kõige rohkem esinev ja enam levind к ü n n i 1 u - g u d e päätegelane on ilmselt hiid. Ta ei künna maad mitte selle kultiveerimiseks, vaid kas selle hävitamiseks, elanikkudele kättemaksmiseks, nii meelde tuletades tavaliste inimeste üle vihastuvaid ja neile kive või liiva loopivaid germaani loodushiide (vt. § 9). Või ta õiendab lihtsalt oma hiidlikke, inimessoole indifferentseid toiminguid (nii „kuusekatkumise" alarühmas). Mis puutub soo ja mägede kündmise vahesse, pole see sageli kuigi suur, vaid mõlemad võiksid toimuda kas või ühel ajal. Ligemal vaatlusel võiks märkida, et peaasjalikult Kadrinas tuntud s о о к ü n d j a nii oma suuruselt kui ka vaimulaadilt on lähemal tavalisele inimesele kui kaugemal, pääasjalikult lõuna pool (Väike-Maarjas j. m.) esinev demiurgiline orgude ja mägede kündja, vahel koguni terve maailma ümberpööraja, kelle eesmär- giks pole enam loodushiidlikult primitiivne kättemaks inimestele, vaid titaanlik maahävitus, ja kelle hobusestki enam jagu ei saa lihtsad hundid, vaid põrguperemehe või Jumala enda saadetud „raudhundid". Väärib tähelepanu, et just edela pool Virus ja Viljandimaal sisse on põimitud ka puht-titaanlik Kp-ja kõne- lus Jumalaga „kanepi-koerastamisel", nii et hobuse surm pole enam lihtne loodusnähtus, vägimehe hobusekaotus, vaid jumaliku õigluse karistus ülemeelikule ja providentne kaitse maa hävituse n : {) M. Körber, Sb GEG 1876, 187. Vrd. ka eelmain. Kalevi väli K a r j a s . ! M ) „Weil er sieh über das benehmen eines weibes ä rger te , sprach e r den f luch aus, dass „nicht überall g r a s wachsen soll und auch nicht jede j u n g f e r verhe i ra te t werden soll"." F U F VII , 197 j a 203. !,r>) Eisen, Tõll 50. "«) Kiired III, 107—110, Tartu 1902. ! ) T) Höttges, lk. 35 j . F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I eest. On ilmne, et siingi „segab imelikult vahele kristlik mütoloo- gia" ja et üldse see kõlblas-usuline pärimus on teissugune ja sündind nähtavasti mõningate muupoolsete mõjude all kui lihtsaid loodushiidude-muistendeid laenav germaani maailm. Mitmeti (Kad 4, 5b, Rak 2) siin ja allpool vaadeldavas põrgu- sõidu-loos esinev Jumala või Jeesuse ristipoja nimetus Kp-ja kohta viitab siis pigemini idapoolseile mõjudele (vt. § 30), kus kreeka-katoliiklik õigeusk (eriti mõne usulahu kaudu) on nii palju ürgpaganJikke motiive moraliseerind ja „kristianisee- rind" ja kus üldse „ristipoeg" palju müstilisemalt arvatakse oma ristiisa jõude pärivat. (Vrd. näit. allpool vaadeldud Kaukaasia hiidheerost Amirani, kelle nimetus „Jumala ristipoeg" tähendab umbes sedasama monstrumlik-määratut vaheliiki Jumala ja ini- meste vahel kui antiiksete jumalate ja ürgelementide või ka ini- meste sugulisest läbikäimisest sündind titaanid või titaanhee- rosed. ) Kõigiti näib siis künnilugudes meil tegemist olevat mitte enam lihtsa ja nimetu loodushiiuga à la Karksi vanapaganad, vaid ikkagi õige individuaalse hiidvägilasega, kes loodushiiult küll üle võtnud hulga ühisjooni, kuid omab ka mitmeid inimlik-vägi- laslikke omadusi (pääle muu võib-olla ka hobuse omamise) ja nii ka oma vägilaslikud voorused ja pahed laseb tõusetada peaaegu müütilisteks. On huvitav ja kooskõlas eelöelduga, et just ühenduses künni- lugudega ja samuti religioos-moraalse vaatenurga all on nähtud ka Kp-ja suhet naistega (Kad la, lb, 5b), millele järgneb kinni- võtt Jeesuse poolt ja — kaunis ootamatult hiiu kohta! — väike- seks saarmaks (utraks) moondamine. Pole selge, kas seda ,.naiste tagaajamise" joont võib jälgida mingite reaalsete kalev- lilikute harjutatud sugulise vägivallani, nagu võiks ühes K. Krohniga järeldada tuntud ballaadist „Suisa suud" ja mujalt, või on siin tegemist ka loodushiidudega seotud erootiliste fan- taasiatega, nagu mitte ilma mõninga tõenäosuseta püüavad väita psühhoanalüütikud. Ei ole võimatu ka mõlemapoolne kaasmõju. Selle juurde tuleme tagasi veel allpool. Igatahes on arusaadav, et eriti selle religioos-moraalse as- pekti all Kp-st võis saada see „pahaloomuline" hiid, kellena me teda muidu ei tunne, kellest aga esmalt noore Kreutzwaldi ja hil- jemini Leetbergi fantaasia t paisutas koguni erakordselt hirmsa „kollelaja". Eeltoodud teisendite hulk oma vastupidiste väide- 68 tega teeb enam kui kahtlaseks, et oleks olnud rahvapärane ka Kreutzwaldi varase ballaadi väide, nagu oleks Assamalla luhale laotatud Kp-ja enda nahk, mille nülgind ümbruskonna elanikud. Siin on ilmselt töös olnud Kr-i enda romantiline ilustuspüüd, kuigi vastupidises suunas kui hilisemas Kp-ja käsitluses. Kust on aga üldse k ü n d v a hiiu kujutelm tulnud meie künnilugude tõenäolisse sünnikohta, kesk-lääne Virumaale? Siingi ei näi pakkuvat paralleele läänepoolsed loodushiidude lood, vaid pigemini ida. Juba ammu on Kp-ja kündi võrreldud vene bõliinavägilase Mikula Seljaninovits'i omaga, keda kohtab oma teel sangar Volga j a kelle künta ν lagendik on nii lai, et annab kolm päeva sõita, kes väl ja käänab suuri juurikaid kui ka kive ja kelle atra ei jaksa 30 tavalist sangarit l i igutadagi 9 8 ). Eestiski aga esineb pea täiesti sama vaatepilt jutundis „vastasteotsijast" (Aarne Mt 650 В), kus hiidude eest põgenev kangelane näeb määratut hiidu kündmas ja teise käega kiskumas k u u s k i 9 9 ) . Jättes selle muinasjutu edaspidiseks vaadelda, võime siin ole- tada siiski seda, et vähemalt Kp-ja sugulus Mikulaga ei tarvitse olla mitte otsene, vaid on nähtavasti toimund selle või sellele lähedase jutu vahetalitusel. 4. Muid loodussaagasid ja suhtefantaasiaid. § 16. Muid loodussaagasid. Oma suure saagadekogu „Die Natursagen" eessõnas (I, lk. X) jagab 0. Dähnhardt „loodussaagad" kahte erirühma. Ühed on „puhtalt loodustähendustavad (naturdeutende, ätiologische) saa- gad, s. о. niisugused, mis on tõusnud luulelise looduseseletuse va- jadusest ja on leitud ainult selle sihi kohaselt". Nende terve olemus on tingitud ainult vastusest küsimusele: miks? Teise rühma moodustavad omavoliliselt loodusttähendustavad (willkürlich naturdeutende) saagad, s. о. niisugused, mis esialg- selt on leitud t e i s t e k s sihtideks kui luuleliseks looduseseletu- seks ja ümberkujundatud luulelise looduseseletuse eelistuse mõ- jul". Neis on seletusmoment kõrvalisema tähtsusega, tuleb ena- masti alles lõpus ja tihti ootamatult. Mõlema rühma vahel on ometi raske alati teha päris selget vahet ega tasuks meilgi hakata arutlema, kuipalju vahest ka ees- pool-esitatud Kp-ja lugudes võiks leiduda teisele rühmale oma- 9 8 ) Vrd. näit. Pesni sobrannõja P. N. Rõbnikovõm 2 I, Moskva, 1909, lk. 10 j j . " ) Näit. Väike-Maar jas t H II 11, 696. 69 seid jooni. Igatahes järgnevais lugudes jääb seletusmoment juba tagaplaanile enam jutustava elemendi kõrval ja seletuse loogika ise tarvitab teatavat nõiduskausaalsust enam kui näit. kivimuis- tendeis, kus hiiu suurusest järgnes kõik muu ja üsna „realist- likult". Nii teatatakse Saardest, et Kalevipoeg, kuuldes vaenlastest kodumaal, u j u n d läbi Peipsi ja et sellest „ka nüüd, kui Peipsi järve pind on vaikne ja vaga, on vee peal K p - j a u j u - m i s e v a g u selgesti näha, niisama on ka talvel jää sees see iee näha, kust kohalt Kp. üle on ujunud" (J. P. Sõggel E 47 411 j. ja 50 764). Ja sama saatja teise teate järgi olevat Peipsil nii suvel kui talvel näha Kp-ja v i t s a j ä l j e d ; nimelt vaigistand Kp. kord, paadiga tulles, peksmisega järve, mille vanapagan tor- mama pannud (J. P. Sõggel Hallistest E 41 976). Kahjuks on need tuntud „ilustaja" saadetud andmed liiga üksikud ja oma laadilt ka liiga kirjanduslikud, et nende traditsionaalsus seisaks väljaspool kahtlust. Küll vähemalt Kp-ja Peipsi-vemmeldami- sest tormi vaigistuseks ja selle jälgedest kõneleb ka A. Tartoff Viljandist (H III 21, 120). Samuti võiks selles ühenduses mai- nida samasugust jälge, mida Väinämöise laev arvatakse veele jät- nud. Tormi vaigistus tuletab meelde Jeesuse merevaigistust, ja ongi arvatavasti sellest mõjustatud. Niisama kahtlasevõitu on muistend Peipsis näidatavast kohast, kuhu Kp. k a s t n u d end täiskuu ajal (et kärnadest lahti saada!) ja mis püsivat talvelgi aina lahti, uputades inimesi (P. Rootslane Võnnust E 29 937). Rahvaehtsad, kuigi algupäraselt nähtavasti mitte Kp-ga seo- tud on ta h i g i 1 o o d. Kui Kp. kord sõjateelt kullakottidega tulnud, sündind tema higist Rakvere kiriku juures praegu voolav alli- kas (E KnS > E 46 207 j., A. Heraklidese osalt kahtlane teisend), Vaivara mäe juures aga, kus võideldud vanapaganaga, tervelt tiik (Vaivarast > Lääne-Nigulast, kahtl. J. Sõster E 44 500, E 47 388 j.). Saardes arvatakse Kp-ja higist (pärast rasket tööd) kasvanud k a r u o h a k a d (säältsamast J. P. Sõggel E 51 004) 1 0 ° ) . Ja isegi „Pahalase Hiidu k o e r a r a k i " verest, kelle Kp. jalaga maha löönd, tekkind must haisev oja Rakveres (A. Heraklides, EKnS > E 46 207 j., kahtlane teisend). 1 0 , ) ) Kauge paralleelina võiks mainida ka soome loitsudes esinevat arvamist, et Väinämöise higi (a lgupärasel t võib-olla Jeesuse surma higi) võib kaasa mõjuda leilis (K. Krohn, Suomalaiset syntyloitsut, SKS Toimit. 157, Helsinki 1917, lk. 100). 70 Lõppeks võiks siia rühma arvata ka lood, milles loodusnäh- tused ka pärimuse enda järgi ei tarvitse olla Kp-ja läbi tekkind, vaid pigemini tema nimega seotud ainult mingi omadusliku assot- siatsiooni või mälestusliku ühtekuuluvuse tõttu. Nii võiksime mõista Wiedemanni eesti-saksa sõnastikus j. m. mainitud „к а 1 e v i r o h t u" (Eriophorum), millele mujal vastab nimetus „Kalevipoja juuksed" (Simunast E 47 612, Koerust kahtl. H. Schults H III 4, 57, Poidest E 42 650, Laiuselt E 41 957) või „ K a l e v i p o i s i t u t i d " (Läänemaalt E 47 652) 1 0 1 )· Laiuse üleskirjutaja lisab ise juurde : „vist tähendab : et Kp-1 valge villa sarnatsed juuksed olivad". Siiski on teine küsimus, kas siin mälestatakse mingi blondi kangelase iilikutunnust, lõikamatuid juukseid, nagu oletab varemtsiteeritud K. Krohn'i uurimus, või lihtsalt loodushiiu sassis karvu, umbes sama ühendusloogikaga, nagu sama taime teine nimi ,,jänesekarvad" (Simunast E 47 612), „jäneseuidud" (Kolga-Jaanist, isikl. a.) vms. Samas Wiedemanni sõnastikus mainitud „ k a l e v i t õ b i " sarlaki tähenduses võib olla tingitud ka lihtsalt selle haiguse puna sarnasusest kaleviriidega, mis ju sageli oli punane. Kuid selle ühe parima riidesordi vana nimetus ise sunnib Kalevi nime taga otsima küll kedagi kõrgemat kui mingit hiidmetslast. Tuleme selle küsimuse juurde veel allpool. Palju kahtlasema traditsionaalsusega on Bert rami teade, et ka meil Orioni tähekogu on nimetatud Kp-ja m õ õ g a k s , samuti nagu Soomes Kaleva omaks , 0 -). Ja vist alles ärkamisaeg on põh- justa,nd J. Müür'i Tarvastust saadetud teated, mille järgi kõik p a l u k a d ja jõhvikad sool on sündind Kp-ja verest, ja mulgi musta v a m m u s t k i kantavat meie „kuninga ja kangelase" surma leinamiseks, kuna „punased nöörid, mis särgil pääl, ole- vat Kp-ja vere kriipsud" (E 44187 j.). Igatahes aga kõneleb see Kp-ja kuju uuest rahvalikustumisest ja ehtsast edasiarendusest. Rahvusvaheline rändmotiiv, kuid küsitav, kui kaua Kp-jaga seotud, on Eiseni teade (EKirj. 1911, 335), mille järgi p i l l i r o o l e h e d olevat karedad ja kohisevat kasvades seepärast, et Kp. neid surres valuga närind 1 0 3 ) . 3 0 1 ) Nähtavast i väärkäs i t luses j a ebapärimuslikult tõlgendatakse , Ka- levipoja ramu rohtu" H a l j a l a s (V. Klaas H II 9, 570), pidades seda min- giks magusalõhnaliseks jõuduandvaks arst imiks. 1 0 2 ) Wagien, lk. 12. 1 0 : i ) Ms.ühes hollandi legendis on see n ä r i j a kurat ,kes pidand olema pilli- roos paos,teises eesel,kellel kurat sõitnud ( D ä h n h a r d t , N a t u r s a g e n I I ; lk .232) . 71 Õieti kuulub siia ka Kp-ja lauavõitluse loo lõpp, kus siil oma nõuande eest palgaks saab oma okaskasuka, — kuid sellest all- pool (§ 26). § 17. Suhtefantaasiad. Nagu mainitud, nimetab Sydow mõnd Skandinaavia hiiu- saagat (või selle eri joont) ainult nn. proportsioonfantaasiaks, mis mitte otsekohe pole rakendatud looduse seletuseks, vaid mis on võetud saagasse ainult selleks, et selgemini näidata hiiu suurust j a tunda lõbu selle kujutlemisest, nii näit. et hiid suured kivid on oma kingast väl ja puistand kruusana. Nii saab hiiu kuju väliselt plastilisemaks ja ka seesmiselt umbes samuti mõtlevaks kui inimesed. Ühtlasi taotellakse vahel teatavat humoristlikku mõju, pannes hiidu väljendama oma käsitust asjade suurusest, mis on veider oma nii suure erinevusega meie käsitusest (vt. § 5, lk. 22). Paralleelselt eelmisega võib seletada ka mitmeid jooni eesti Kp-ja saagades ja kujus, nagu siinsetegi kivimürakate saamine k i n g a s t väl ja heidetud kruusast, või mõni Kp-ja ütlus oma tegevuse puhul, näit. Sirtsusood kündes : ,,Ega see suur asi ole, vabadiku kapsaaed", — soo aga on igapidi 12 versta! (E 8304; vrd. ka Kp-ja „Söömavahe künd" Kadrinas E 34 826). Vahel tekib midagi saagataolist juba lihtsast arutlemisest, kui suured küll võisid olla Kp-ja asjad, näit. ta „lõmmukivi", s. o. kivi ahju ees, kus lõmmust peerge lõhuti (kahtlane J. Gut- ves Rõugest E 47 378). Vahel laskutakse ka ligemalt kujutama või mõista andma ν ä g i m e h e s u u r u s t , enamasti võrreldes teda ümbritsevate asjadega ja vahel ka teiste inimestega. Nii teatatakse Kadrinast (J. Sõster E 45 682 j.), Kp. olnud nii suur, et ta ainult kõhuli lastes võind näha inimeste elutube seestpoolt. „Turja mets olevat andnud talle tuulevarju ja Viru mets vihma- var ju (Kadrinas olnud enne suured metsad)." Heinakuhjad olnud tal isteasemeks, ja kui need olnud va j und, öeldud, et siin on vana Kalev otsas istund ; ka vanatühi teind nii, seepärast haka- tud kuhjadesse panema latte. Oma vihtu aga teind Kp. terve- test kaskedest. Vahel öeldakse isegi mõõtudega maa-ala suurus, mille katnud Kp-ja keha surnuna (Faehlmann GEG DH 214) või ainult magades — ühe vakamaa (L. Kettunen Kodaverest EKnS 72 32, 2). Ja kui ta Kuremäel oma jalad kaotand ja vaenlastele järele joosnud ainult põlvekontide otsas, paistnud tal pää siiski üle metsa — just nagu Suurel Tõllul ja Vene Svjatogoril (Jõhvist E 26 798; Eisen, Tõll, lk. 25). Keskmiselt näikse Kp-ja pikkus kõikuvat siis umbes 15 ja 40 sülla vahel. Laiutavast fantaasiarõõmust näivad olevat eriti mõjustatud, võib-olla selle mõjul sündindki, ka laialt tuntud lood hiidude — ja ka Kalevipoja käimisest l ä b i s u u r t e v e t e 1 0 4 ). Oli ju teatav lõbu kujutella, kuidas niisugune mürakas pääseb ka jalgsi läbi kohtade, mis muile inimestele hukatust toovad, ja seejuures vahel kasustada oma geograafilisi teadmisi, ära märkides, kui kaugele temale iga järv ulatub. Isegi värsimõõduliseks on need nimed reastatud: „Peipsijärv õli p-st suat, Kuremua järv õli kurgust suat, Kaiavere järv õli kaelast suat, Ilmjärv õli ilmõtsata sügav". (Tormast M. Sild E 48 103, umbes sama Kursist E 41 936, Laiuselt E 43 172, Tormast R. Viidebaum ERA II 33, 169 (4), lühemalt sama P. Ariste ERA II 30, 105.) Teisendis on lõpp: „ . . .Emajõgi õli elmis suadik Meri tüksi miäle piäle". (Kodaverest L. Kettunen E 48 178 ja EKnS 32, 1, Tormast J. Mõisa E 42 747.) Samuti kõlavad kahtlase Jak. Kõrvi kaks laiemat teisen- dit Kodaverest, millest tundub võrdlemisi pärimuslik vähemalt teine (avaldatud EKmS Aastaraamatus 1879, lk. 46). G. Schultz-Bertrami (Estn. Sagen) teisend näitab, et selle- laadilist salmikut võis kombineerida ka muist nimedest: „Murro Järve m.. . i le, Kõo Jerve kellani, Peipsi Jerve persini, Suur merri suuni". 1 0 4 ) Üle lahe Soome u j u m i s e s t teavad ainult v ä g a vähesed teisen- did, needki kahtlase tradits ionaalsusega. Nii J. P. Sõggeli oma kaugel Lõuna-Eestis asuvas t Saardest (?) (E 47 290). В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I Vahel taotellakse hiidlikku karget nalja, pannes Kp-ga ennast läbi Peipsi minnes hüüdma : „Tohho tunti, Peipsi lumpi, A r a h ä m m a s Mehe kella". (Rõugest E 43 145, sama J. Orav Rõugest H 1 2, 570.) Samuti Faehlmannil (SvKp.) : ,,Toho lombike, juba kastab kella karvad". Või: ,,Toho Peipse lomp, juba tõuseb tillini". Vahel mainitakse kahlamist sidumatus kõnes, nii Vaivarast ERA II 38, 624, Jõhvist ERA II 37, 341 ja 360, Väike-Maarjast ERA II 38, 182 ja 330, Tormast H III 3, 286. V i r u r a n n a s kujutellakse Kp-a käivat läbi m e r e või tulevat Soomest ja mõõdetakse, kus kohal meri tal tuleb üle saapasääre, või „tilluni", või „nihuseni", või kus sügavus sunnib ta koguni ujuma (Inland 1836, 529 j j . ; E 44 732; n. n. Onni hauas E 6788, Jumida neeme otsas, G. Vilberg Kuusalust EÜS VIII 2447, Vaidlu saare juures, J. Lilienbach Rakverest E 8300 ja sama H II 46, 490; Mohni (Ekholmi) saare juures, kus on sügavus 40 sülda, D. Pruhl Haljalast E 41 986/90; samuti J. Sõster Kadrinast E 42 560 j. ja S. Lilhein Kuusalust E 52 622; Jumida „Koljuhauas" M. Esken Kuusalust E 48 172). Koomi- liselt kõlav ütlus on siingi viljeldud, näit. „Oi toda loisku, ära tahtis ousud kastada" (Viru-Jaagupist M. Jürna EVR 8, 166) 1 0 5 ) . Vee üle saapasääre tulemisest teatakse mitmes kohas ka Lääne-Soomes — ja nimelt tavalise loodushiiu puhul (Aarne, FFC 33 Sage Nr. 62). Seejuures lastakse teda vahel kahlata järvedes ning seletatakse eri kohtade nimed hiiu igakordsest tegevusest või ütlusest 1 ' 0 0)· Läbi vete käimist jutustatakse samuti näit. ka Gargantuast (eeltsit. Baffier, Nos géants, 72 j .) . 10Г>) Üks j u t u s t a j a on rääkind isegi Suure Tõllu käimisest läbi Saad- j ä r v e j a kellakastmisest, õiendand aga seda ise kohe Kp-ks, ent teine vanake S u u r - T õ n u k s . R. Viidebaum Aksis t E R A II 29, 429 j a 405. 1 0 , ; ) Vt. K. Krohn: Par i paikal l i s tarua Pohjanmaal ta ; „Ko i t a r " IV, Helsinki, 1885, lk. 76—84. Vrd. Eisen, Tõll, 25. В XXXII. 1 Ilmselt on siis ka veeskahlamismotiiv laenatud tavalistest hiiusaagadest ja meile tulnud küllap vist Läänest. Ei tõesta igatahes siis see veel mingit Kp-ja otsesugulust Thoriga (nagu peab võimalikuks J. Krohn) "J?), kuigi neil võib olla ühi- seid mõjustajaid. Samuti ei saa selle põhjal kõnelda Kp-ja sugulu- sest sootuks teisiti merdmõõtva Kullervo või koguni Hamletiga, nagu arvatud (näit. Setälä). § 18. Mõningaid liitmotiive. Küll on aga selle kujutlusega võind ühineda või sest järel- duda mõnesugused muud jooned ja loodki. Nii on siit kerge olnud edasi arendada kujutlust veeskäimisest t o r m i ajal ja sellega ühendada Kp-ja tavaline vastuolu ja võitlus mingi paha olevusega (sortsiga). Nii näib tekkind olevat Faehlmanni jutustatud lugu (GEG DH 214) Kp-ja käigust läbi Peipsi, mille sorts, ise kaldal istudes, on pannud möllama. Kreutzwald, kelle eepos siin langeb ühte Faehlmanni skitsiga, väidab, et F. ja tema olevat selle sortsi kuju täpselt maalind „elu", s. o. rahva- teadete j ä r g i 1 0 8 ) . Pole võimatu, et see on õige mõningal määral, kuid meil pole tarvitada teisi samalaadilisi üleskirjutisi ja seepärast jääb siiski küsitavaks, kas see eeskujuks olnud „elu" polnud siiski pigemini mõni Faehlmanni enda nähtud nõid. Tavalisesti teatakse ainult, et Kp. läbi Peipsi on laudu toond ja alles maale tulles olnud tal lahing sortsidega (teisendid vt. § 22—23). Küll aga on rääkind Epp Vasar Paistust, et vana- pagan on rannal tuuleveski-sarnase masinaga tormi sünnitand, kui Kp. oma laeva ja meestega v õ õ r a l t m a a l t ü l e m e r e k o j u tulnud; viimaks õnnestund Kp-1 see tormitegija konksuga merre tõmmata (Sb. d. GEG 1877, 32 j j . ) . Ühe samuti või veel enam kahtlase teisendi järgi taltsutab paadiga sõitev Kp. (vahest eeskujuks Kristus Geneetsareti järvel?) sortsi poolt tormile ae- tud Peipsit nii, et vaikse ilmaga olevat praegu veel vitsajäl jed järveveel näha („ilustamise" kalduvustega J. P. Sõggel Hallistest E 41 976). Ka Saardest teatab sama üleskirjutaja ühenduses lauavõitluse-looga : vanap. pannud järve lainetama selleks, et Kp-ga ära uputada (E 47 288). Kuigi need teated pole täiesti usaldatavad, võib nende taga ometi olla vähemalt mõmgaidki "»7) S. K i r j . Hist. I, 248. , o s ) Kr. Schiefner'ile 16. Χ. 1859. В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 7·> pärimuslikke dispositsioone. Ja Pilistverest on pärit jutustis, kuidas Kp. K r i s t u s t üle tormise Peipsi lubab kanda, pärast aga ometi peab tunnistama, et just Kristus t e d a läbi tormi on aidana ja ta uputusest päästnud (J. A. Veltmann E 27 362). Et sama teatab ka üks teisend Väike-Maarjast (M. Kampmann 1 0 9 Б II 38, 526) ja teine samasugune Blumbergil ) , peame ole- tama Kp-ja kuju paigutist liitumist ka rahvusvahelise legendiga pühast hiiust Christophorus'est, kes viis Kristuse üle vee. Erilist huvi on äratand samuti Kp-ja taolise müraka a n i m a a l s e d toimingud : nagu j a n u , i s u ja u n e t a r v e t e r a h u l d u s e d nende määratuses. Mitmekümne-süllaste sän- gide saamislood on seotud sageli ka vastava magamise ja norska- mise mainimisega (näit. Väike-Maarjast ERA II 38, 33). Janus võib ta ära juua isegi terve järve (nii ühe Laiuse teate järgi Kassinurme küla juures olnud järve E 43 172 j.) ja vastavalt oma väljalastud veest sünnitada ojasid, samuti kui ta hobune (nii Kanepis, Kp., Vorrede XII ja Anmerk. XX 1. puhul) 1 ! 0 ) . Sama suhtefantastiline laiutus on põhjustand nähtavasti ka saagasid hiidvägilaste n u t e t u d veehulga suurusest. Lese järve- nutmine, millest rahvalaul kõneleb ainult luulelise liialduspildina, esineb nii juba primitiivteadusliku seletussaagana Ülemiste järve tekkeloos. See on eepose tõttu hiljemini küll väga tuntud, tema rahvalikud alused aga ei näi just olevat arvurikkad, kuigi ehtsad. Pääle Faehlmanni (SvKp) tunneb seda lugu ka Schultz- Bertram (ES), samuti küll natuke uueaegsustatult üks Kadrina teisend : Linda tahtnud kivi viia mäe otsa, kus sellest oleks saand linn, kivi aga kukkund ja L. nutnud järve (isikl. s. andm. ). Ja Kodaveres teatakse, võib-olla küll juba kirjanduslikkude mõ- jude all: „Sõda teinud Kp-le suurt kahju. Ta ema nutnud ja sest sündinud Tallinna lähedale — Piälmine jä rv" (L. Kettu- 1 0 9 ) Blumberg, Quellen lk. 15: „So ζ. В. lässt eine Mit te i lung den Kalewipoeg s t a t t der Bre t t e r den Hei land durch den Peipus t r agen und ihn in der Tiefe so viel wachsen, dass Chr is tus seine Füsse nicht benetz t . " — Igatahes tuntakse püha Christophoruse legendi vähemalt Lätis (vt. Lerchis-Puschkaitis 17 Ia 4). Tormi sünnitus sortsi poolt võib a lgupärase l t olla iseseisev motiiv, nagu neid laialdaselt tuntakse, näit. ühenduses iga- suguste tuuletarkade j a tuulispääde lugudega. Nii näit. kõneleb juba vana Fr i th jo f i - saaga kahest nõianaisest, keda palgati merel tormi tõstmi- seks; vt. Edda, herausgeg. von Niedner I, lk. 224. ii ( )) v r d , Eisen, Tõll oi, E. K i r j . 1924, 143; Loorits, Album M. J. Eiseni 70. s., 63 j . Vrd. ka Kaukaas ia vasted § 30. 76 AUG. ANNI В XXXII, t lien EKnS 32, 1). On tekkind ka kahtlase vanadusega ühtesulan- guid „Kp-ja eide" ja rahvalaulu lese vahel, kelle nutust „sinna tek- kis tiigikene, kasvis kala järvekene" (Kolga-Jaanist ERA II 31, 13). Et Toompää-muistendist tuntud „Kalevi naise" kõrval oma pi- saratega moodustab maapinda (soid) ka Tõllu naine (Eisen Tõll 105), võime sedagi pidada juba tiheks „loodushiiu" füüsili- seks funktsiooniks. Vahel pannaksegi ka Kp. ise nutma jõgesid — nii Porkunis oma hobuse surma puhul (V.-Maarjast ERA II 38, 269). Vahel sünnib järv lihtsalt Kp-ja naise ämbrist maha loksund veest (G. Vilberg Kuusalust EÜS IX 797). Igatahes kuuluvad proportsioonfantaasiate hulka ka need, vahel iseseisvalt, enamasti aga ühenduses teiste motiividega esine- vad märkused, mida kõik selline Kp. võis endale tasku panna, selga võtta v. m. s. Nii pistab ta tuntud lauavõitluse-lugudes oma tasku või leivakotti abipaluva m e h e (vt. § 22) ja vahel isegi hulga sõjamehi, et neid kiiremalt vaenlase vastu viia (Simunast V. Rosenstrauch E 46 099, Rannust J. Peterson E 52 609). Vahel paneb ta, nagu Suur Tõllgi, tasku ka ankru v i i n a (V.-Maar- jast ERA II 38, 330) või koguni 300-toobise viinavaadi ühes mehega (Saardest, kahtlasevõitu J. P. Sõggel E 47 288). Nagu Tõll oma poja, paneb vana Kalev kord Kp-ja endagi oma tasku (A. Jacobson kuskilt Lääne-Eestist GEG DII 233, võib-olla alles hilise segunemise tõttu sündind teisend, vt. Eisen, Tõll 74). Ja mitte ainult ta sortslikel vaenlastel, vaid vahel ehk „vastase- otsija" jutu mõjul on ka tal endal kündes v e s k i k i v i p i i t s a o t s a s (V.-Maarjast R. Põldmäe ERA II 38, 330, vt. § 22). Kõigi nende teadete funktsioon ja võib-olla ka sünni põhjus on hiiu suuruse (ja jõu) demonstratsioon. See ei eita, et mõned nende erivormid on ka alles üsna hilise jõu-imetluse ja laiutuse looming. Et sellised loomulikult esinevad (ja osalt ehk iseseis- valt sünnivadki) ka mujal, kus hiidusid tuntakse, näitavad rahva- jutud Gargantuast, kes samuti läbi järve käib ja kord seejuures janu tundes ära joob terve järve m ) · Milline on sellise kujut- luse pslüühilis-esteetiline alus, laseb kõige paremini aimata ehk nende kasustus Rabelais' samanimelises meistriromaanis, kus näit. pääkangelane oma uriiniga kord tahab ära uputada kogu Pariisi. l n ) J. Baff ier, Nos géan t s d 'au t re fo is . P a r i s 1920, 72 j . В XXXII. 1 F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I Hiid — see on kõigepäält k e h a l i s e , a n i m a a l s e ini- mese eneseprojektsioon, ja selles kujutlusreaalsuses ei elata välja mitte ainult oma j õ u vägevuse iha, vaid nauditakse ka kõigi teiste animaalsete funktsioonide ülepaisutust, mille eroo- tikasegast funktsioonirõõmu ei pidurda veel kultuurinimese mo- raali- ja maitsereeglid. On loomulik, et meie teomehe kujutlus- looming on Kp-stki viljelnud seda animaalset külge ja et just see on huvi- ja tundeväärtuštand valdava hulga temast levitatud pärimusi, arvatavasti ka mitmeid näiliselt looduse seletuseks tarvitatud lugusid. Selline Kp., see on ehk osalt tõesti teorahva raskes väljakurnatud argielus ρ l i u d u j ä ä v a jõu-, toidu- ja unetarbe (võiks ehk öelda ka psühhoanalüütiliselt mõistetud rop- pusetarbe) ersatsrahuldus, k o m p e n s a t s i o o n , küll õige aine- liselt „romantiline" igatsusekehastus 1 1 2 ) . See· on looduse- ja — võiks öelda — ka loomaläheda inimese eneselaiendus kõigi t e d a valitsevate tungidega. Samuti on näit. ju ka vene algelisemais oludes viljeldud bõliina vägilastüüp oma mitmekümnepuudaste nuiadega (palitsa), mitmepangeste viinasõõmudega ja norskava vägilasunega („bogatõrskij son") palju füüsilisem kui peaasja- liselt vürstikodades lauldud vanagermaani sangarikujud oma au- ja sõjakirgede ning heroismiga. On arusaadav, et selliste „voo- ruste" suunas idealiseeritud vägilaskuju ei püsind üksnes süm- paatsena (kuigi ta just sellest kaasaelamisest saab oma peajõu), vaid seevõrra, kui usuti ta reaalolemisse, võis ta vägevus tunduda ka ähvardavana. Nii sünnib siingi see vägilaskujude puhul ta- valine ambivalentsus, mida freudiaanlus asjata püüab seletada si- nult „isa-imaagoga". Proportsioonfantastilisest lähtekohast näikse välja arenend ka võrdlemisi dramaatiline R a u d o j a - l u g u : Kp-ja magamise ajal püüab hiidlik sortsi tütar — üks jalg ühel, teine teisel mäel — teda uputada oma uriiniga (väljamaaling Kp-ja ärka- misest on ilmselt Faehlmannilt endalt), Kp. suleb aga veeallika oma kiviga nii tabavalt, et sorts sest sureb; temast järgi jääb ai- nult visatud kivi ja n.n. N e i t s i v. . . a l l i k a s Raudoja kõrtsi juures, umbes 40 versta Tallinnast (nähtavasti Harju - Jaanis, Faehlmann, SvKp). Peaaegu täpselt sama jutustavad ka Schultz-Bertram (Ehstn. Sagen) ja nähtavasti samuti Faehlman- 1 1 -) Seda külge Kp-ja k u j u vil jelemispsühholoogias on eriti j a l i ialdatult toonitand A. Tiitsmaa, vt. Postimees 9. III. 19?,2. 78 AUG. ANNI В XXXII, t niie toetudes veelgi üksikasjalisemalt Kreutzwald oma eeposes (XV 311—lG(i). Et muud täielikumad ja usaldatavamad üleskirjutised puuduvad, on isegi kahtlusi avaldatud (K. Krohn suusõnaliselt autorile), kas siin pole tegu mõne Skandinaavia müüdi järeleaima- misega alles Faehlmanni poolt, keda siis Bertram ja Kreutzwald lihtsalt võiksid jälginud olla. Juba ammu on ju Jul. Krohn 1 1 3 ) näidand usutava paralleeli hiidusid-vaenava Thori seiklustes : Kui Thor on teel hiiu Geirrodi juurde, paisutab kükitav hiiuneitsi Gjalp oma uriiniga Vimuri jõe nii suureks, et vood üle Thori pää ähvar- duvad lüüa; viimaks märkab Thor teda ja suleb vastava allika kiviga samuti nagu Kp. Ometi teeb literaarse laenu oletuse siin üsna väheusutavaks loo kohalik värving, osalt ka Kreutzwaldi haruldane ind tema kaitsmisel, eriti aga temaga sarnanevad teised rahvapärimused. Veel 1931. a. ajaloo-traditsioone kogund stipendiaadid on Kadri- nast kuulnud tõenäoliselt usaldusväärselt isikult järgmise tei- sendi (ERA II 33,243): „Samuti on Neerutis Linda kivi. Nimelt on seal lamava inimese kujuline mäeselg, jalgade vahelt jookseb allikas. See olevat magama jäänud Linda, kellel juhtunud seesugune paha äpardus. Kp. juhtunud seda nägema ja meelepahaga visanud kiviga. Kivi on keset allikat." Olgugi siin arvatavasti kaasa mõjund hilisemad kirjanduse andmed (näit. Linda nimi?), on asjakäsitlus nii erinev eepose omast ja nii lä- hedal loodusmoodustisega seotud Raudoja-loole, et raske on ka- helda tema osalises pärimuslikkuses. Veelgi usaldusväärsem on prof. L. Kettuse teade Kodaverest, mille järgi „vanapaganad" tahtnud Kalevipoega ära uputada oma uriiniga, ja nii sündind sellest Alatskivi mõisajärv (EKnS 32,1). Ei puudu teisend, mis isegi Ülemiste järve ei pea tekkinuks mitte Kalevi naise pisa- raist, vaid sootuks teissugusest veevalangust (E. Pabst, Inland 1S55, v. 741—7 Ki) — ja kes-teab, see võib olla isegi algupärasem. Nii paljastub siis nendegi lugude taga lihtsalt proportsioon- fantastiline lõbu kujutella, kuidas hiiud oma loomulikku veehulka võivad kasustada ka omavahelisteks võitlusteks 1 1 4 ) . Et Kp. (ja n : ! ) SKH I, lk. 242. Hil jem avas tab selle, tema arvates kindla ger- maanipoolse laenu ka L. v. Sehroeder, Germanische Elben und Götter beim Estenvolke. Sb. d. Kaiser! . Akad. d. Wissensch, in Wien. Bd. 153. Wien, 1906, lk. 78 j . Vt. ka Thompson, F F C 106, A 933. m ) Vrd. samalaadi l ise ur ineer imisakt i motivatsiooni Rabelais ' Ga rgan - rua's , livre I, chap. XVII . В XXXII, г F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 7(J ta hobune) mitte üksi ise ei sünnita sel teel „Rakuojasid" ja järvi, vaid allub ka sellekujulisele kallaletungile, on küllalt loomulik ta võitlusvahekorras teiste hiidudega. See on täies kooskõla о hiiumuistendeis üldiselt valitseva burlesk-animaalse „Aasia õhuga". See ometi ei tarvitse eitada Raudoja-loo geneetilist sugulust näit. vastava Thor-Geirrodi looga, vaid siin võime oletada tõe- poolest mõlemale õige vana ühist algupära. Thori kuju Kp-ja asemel teeb oletatavaks, et siin algupäraselt ongi tegemist mitte tavalise hiiuga, vaid vägilasega, kes võitleb hiidude vastu ja kes alles hiljemini on ka üle võtnud hiidlikud ojasünnituse kombed. 5. Võitlusi inimestega. § 19. Surm mõõga läbi (teisendid). Oleme näind Kp-ja kuju lihtsast „loodusteaduslikust" abi- hüpoteesist ikka enam muutuvat ka iseendast jutustajat ja kuu- lajat huvitavaks saagategelaseks, kuigi selle teod on veel seotud kindlate looduslikkude tõestusesemetega ja pretendeerivad usku- misele. Isehuvitavaks saab ta eriti ka seevõrra, kui ta puht- looduslikust miljööst ja võitlusest omasuguste hiidudega astub ligemasse ühendusse tavalise inimese maailmaga, kas siis võidel- des juba viimaselegi kardetava vanapaganaga või veel enam kogu rahva kaitsjana vastu seda ähvardavaid inimvaenlasi. Viima- seks on ju nii loomulik rakendada loodushiidu, niipea kui teda vähegi võib kujutella inimestele sümpatiseerivana ja mitte ainult ähvardava koletisena. Millised võimalused oma võimutahte projitseerimiseks enda eest panna võitlema selline ära võitmatu koloss! Nii on oma maa kuningaks ülendatud prantsuse Gar- gantua j . t., nii oma maad ja rahvast kaitsema pandud läti- leedu hiiud ja Saaremaa Tõll. Samuti on mitmeis lihtsat seletuv saagalist algupära pärimustes ka Kp-ga lastud pilduda oma kive vastu maa vaenlasi (vahel isegi vastu sakslasi), oma hobune lõhki sõita sõjas nende vastu. Ühe K a d r i n a s t saadud (nähtavasti venepärase ja vähelevind) teisendi järgi olevat Kp. isegi surma saand sõjas „raudmeeste" vastu: kui ta ühe pooleks löönd, kas- vand kaks asemele (Joh. Sõster E 42 563 romant. t. (?) < Viru- Nigula). Kõige huvitavamad ja kindlakujulisemad neist võitluslugu- dest on aga need, mis keskenduvad Kääpa ja Kuremäe ümber 80 AUG. ANNI В XXXII, ι ja jutustavad Kp-ja surmast tema enda või ta vaenlaste mõõga läbi. J õ h v i s t 1 ( K o s e l t ) . T. Wiedemann, EKnS a 10, a. 1892 : Kp. on „ennemuiste, kui sakslased meie maale tulnud", nendega võidelnud j a nad maalt v ä l j a a jand. Siis on ta Kuremäele kauaks magama heitnud. Selle a j a g a tulnud sakslased tagasi , leidnud Kp-ja sääl „magamast j a raiu- nud Kp-ja mõlemad ja lad põlvist saadik ä r a " . Kp. ä rgand j a hakand „põlvedel käies sakslasi taga a j a m a " . Kivinõmme jõudes noppind ta endaie hää sületäie munakaid kive sülle, aga enne kui ta sakslased kätte sai, sur i ta j a maeti s innasamasse. Ta hauaküngas on praeguseni näha Jõhvi khk., Tobrina metsas. Selle alla olevat pandud 3 tündrit kulda. J õ h v i s t 2. M. Ostrov, Sb. d. GEG 1893 lk. 45 j . : Kp. magab Ku- remäel, vaenlased lõikavad ta ja lad. Kp. taganeb Kivinõmme, murrab kolmesüllase palgi, aga siiski tapavad vaenlased ta. Sääl on ta haud. J õ h v i s t «Î ( K u r e m ä e l t ) . J. Lilienbach, E 26791 j j . : Kp. on enese tehtud Kuremäel magand, pää t amme kännul. Vaenlased (kes, ei tea) tulnud j a raiund j a l a d põlvist saadik. Põlvekondi otsadel joosnud Kivinõmmeni j a surnud sääl. Joostes paistnud tal pää üle metsa. Kp-ja hauaküngas on 6 vers ta Kuremäelt, Kivinõmmes, ta pikkus h a r j a päält on umbes 7 sülda, laius paar sülda, kõrgus umbes 7 ja lga , 1 ja la sügavune kraav iase ümber. All olevat 3 vakka kulda j a matisuurune kuld- uur, aga kes otsib, see sureb. Säält olevat leitud hiigla kül jeluu. Teisendi j ä r g i (Jõh 4) on Kp. laudu toond, siili abil vaenlase võitnud, Lähtepää kõrtsis enda p u r j u joond, Kuremäele magama heitnud, kus vaen- lased raiund ta ja lad ta oma mõõgaga. Joosnud Kivinõmme j a surnud. J õ h v i s t või I i s a k u s t . R. Avel, E 52 530 : Kp. kuuleb Venemaal olles vaenlastest, tõttab läbi Peipsi Kauksi kohal, võidab Jõugu küla kohal vaenlased (sääl on praegu veel kalmud). Joob enda p u r j u j a uinub Kuremäel, kus vaenlased ta j a lad otsast ra iuvad. Jookseb „põlvenükkade peal" Kivinõmme, pää pa i s tab üle metsa. Sureb. Sääl on Kp-ja haud. S i m u n a s t 1· V. Rosenstrauch, E 42 066: „Kääpa jõe lugu on rahva suus tuttav, niisama Kp-ja surm, j a nimelt sel ku ju l , kuda temast „Kp." kõneleb." (Andmete täpne usutavus küsitav, seda enam, et j ä r g n e v a s sama s a a t j a teates see surma põhjus on sootuks teine.) S i m u n a s t k-. V. Rosenstrauch, H II 74, 351 (54) a. 1905: „Kp-st rä ä g i b Simuna khk. rahva suu, et temal Võru maal magamise a j a l j a l a d põlvest saadik maha löödud, tema siis sinna ära surnud j a Võrumaale maha maetud." K o e r u s t . H. Schults, H III 4, 54 j . Sama samalt s a a t j a l t H II 67 385: Vanapagan palkab nõia, et see Kp-ja mõõga ära varas taks , sest et ta ise ei jõua seda tupest v ä l j a tõmmata. Nõiasõnade abil vedand nõid mõõga „kuni Musta jõe äärde j a lükanud ta sinna jõe hauda j a lausunud ta sinna iga- vesti, et Kp. teda enam kätte ei saa. — Kp. ärkanud üles j a leidnud, et mõõk kadund, läind j ä lg i mööda järele, leidnud küll, et mõõk jõkke oli viidud, aga ei saanud enam kätte. Kalevipoeg vandunud, et mõõk lõigaku selle ja lad alt ära, kes teda on kannud. 81 Kalevipoeg tuli jälle ükskord kaua aega pärast Tallinna poolt j a juh- tus Musta jõest läbi minema. Tal pole meelegi tulnud, et mõõk jões oli. Läind jõest läbi j a mõõk lõikanud ja lad põlvist saadik otsast maha. Ka- levipoeg heitis maha valu pärast, hoigand nii raskesti, et lehed puudest maha pudenend." Edasi jutustatakse, kuidas Taevataat sest kuulda saa- des ühe ingli saatnud, kes Kp-ja haavad „ühe eliga terveks teind", temale hobuse j a mõõga andnud, j a kuidas siis Kp. uuesti põrgulisi taga a jand j a lõpuks vanatondi enda järele tõtates põrgu ukse ette vahiks jäändki, mõõk peos. (Romant. t., milles leidub ilmseid Kreutzwaldi teose mõju tunnuseid.) P a i s t u s t (? või Tartus kustki muja l t?) . M. V e s k e < Epp Vasar, Sb. d. GEG 1877, lk. 37: „ . . . Kp. sai nüüd väga rikkaks meheks j a oli igal pool kuulus. Tal tuli tihti vaenlastega võidelda, kes tema linna („Kalewi linn Neeiva jõe iveeren") ära võtta tahtsid. Ühes võit- luses, kui ta väsinult jõe ääres kõhuli jõi, tapsid vaenlased ta teivastega ära. Mõõku vaenlastel ei olnud, vaid nad võitlesid mingite teivastega (Stangen), mil otsad olid kõverad j a mida j u t u s t a j a nimetas „tvibalid" — väljendis, mis mulle võõras. Vägi lase mõõk kukkus joomise a j a l jõkke ega leitud seda enam. Kp. ise raiuti tükkideks j a maeti jõe kaldale maha. Pärast pandi ta „teise ilma ihu" põrguvahiks." T o r m a s t (Tõikverest). J. Mõisa, E 42 746, a. 1902: Kp-ja mõõii on Kääpas j a läikivat s ä ä l . . . „Mõõk raidunud Kp-ja ja lad põlvist saadik otsast ära." K o d a v e r e s t 1 (Palalt). L. Kettunen, E 48 178 j a EKnS 82,1, a. 1910 : „Kp. läinud jõest jooma. Teised (sortslased) raiunud kindusooned maha. Pandud hobuse selga, läinud põrgu ukse juurde, tahtnud ust maha kopu- tada. Käsi jäänud aga kinni j a on kuni viimase päevani. Kääpast paist- nud ta mõõk nel japäeva õhtuti. 7 paari härgega veetud, aga öeldud kuradi nime, siis langenud tagasi. — Kuhu Kp. verise j a l a g a astunud, sääl on -vere lõpuline kohanimi." K o d a v e r e s t ' - (Hallikult). L. Kettunen, EKnS 32, 2, a. 1911: „Aga viimati olla t a ometi t ape tud : nõianaised tapnud ta ära. Ta jä i magama, siis võtsid ta mõõga j a raiusid ja lad otsast ära. Ta ei saanud kuhugi minna, põlvest saadik ära. Siis ta sai otsa, muidu võib olla, oleks tänapäe- vani elanud. Nüüd o tämä lihunikkude pihon." K o d a v e r e s t (Alatskivil t) . M. Veske, Sb. d. GEG 1876, lk. 164: „Kp. võitles Kääpa jõe ääres hulga vaenlaste vastu. Need ei võind talle viga teha. Võitlemisest j ä i Kp. jänuseks j a heitis praeguse silla kohale maha, et jõest juua. Seni olid vaenlased s a l a j a ta ligi hiilind j a raiusid ta ja lad põlvist saadik ära. Kp. heitis oma mõõga jõkke, öeldes: „Seda ei pea keegi v ä l j a tooma. Ainult kolme päevane vars noore j ä ä päält võib ta v ä l j a tõmmata." Siis suri Kp. Ta keha raiuti tükkideks j a maeti Kääpa jõe äärde maha. Sureva vägi lase lausel olevat see mõte: kolme- päevast varssa ei saa rautada ega või ta siis üldse minna jääle, veel vähem v ä l j a tõmmata nii rasket koormat nagu eesti vägimehe mõõk. K o d a v e r e s t 4 (samas). „Umbes sedasama jutus tas mulle Kääpa silla ligidal elav Saare peremees Umbes kolmandik versta Kääpa sillast 6 82 eemal on Ranna mõisa poole viiva tee ääres 5 ümmargust hauaküngast, umbes 5 sammu laiad j a 2—3 ja lga kõrged. Ühes neist küngastest puhkavat Kp. Olen Kääpa silla ligiduses kuulnud veel teisi variante sest saagaosast. Kõik nad on v ä g a oluliselt erinevad Kreutzwaldi ümbertöötusest." K o d a v e r e s t 5 (Hallikult). G. Bernhof, Inland 1851, vg. 381: Kp. a j a b Kääpa ääres vaenlasi taga, kes padrikus v a r j u otsind. Väsind j a janune, ta heidab kõhuli maha jõest jooma. „Та suur pikkus saadab ta hukka, sest ta jalad ulatuvad metsa äärde, kus vaenlased v a r j u l . " Need raiuvad joojal mõlemad jalad otsast. Põlvili maksab ta vaenlastele kätte, jookseb aga ise verest tüh jaks j a sureb, enne seda visates oma „suure j a kardetud mõõga Kääpa jõe hauda, et mõõk tulevaile põlvedele ta tegusid kuulutaks". Keegi ei saa seda säält enam vä l ja . Teda on veetud härga- dega, kuid t a g a j ä r j e t a , „kuni ta viimaks inimese häälega käsib a s j a t a töö jä t ta j a seega jäädava rahu leiab. Veel kaua nägid esivanemad mõõka Kääpas läikivat j a praegugi näitab ta end mõnele õnnelikule." Mõõk on jus t praeguse silla kohal. M a a r j a - M a g d a 1 e e n a s t. К. Puur, H III 8, 180, a. 1880: Kp. käind tihti Kääpa silla juures joomas. Siis kord vaenlased raiund ta kintsu sooned läbi j a sellest ta surnudki. Enne visand oma mõõga j a rahakasti jõkke. Mitmed on neid säält püüdnud, aga as ja ta . Pääle selle on olemas kaks teisendit, mille üleskirjutuse koht pole mitte päris kindel, kuid arvatavasti mitte kaugel Viru, Tartu ja Järva maade ühtimiskohast. K o e r u s t või selle ümbrusest. Faehlmann, SvKp., a. 1839 : Kp. tuleb läbi Peipsi, mille sorts pannud lainetama, heidab oma sängi j a uinub, mõõk puusalt lahti võetuna kõrval. „Kui ta oma vägeva norskami- sega hakkas maad värisema panema, ligines nõid (der Zauberer) uuesti j a haaras mõõga järele, aga see lamas sääl nagu kinni needitud (ange- schroben), nõid ei jõudnud seda tõsta ega isegi liigutada. Siis hakkas nõid tegema igasuguseid kehaliigutusi, pomises enda ette j a puistas oma rohtu- sid (Kräuter) mõõgale. Siis haaras ta mõõgast kinni j a nüüd jaksas ta teda tõsta. Vaevaga tassis ta tema ära, aga kui ta kavatses temaga hü- pata üle oja, kukkus ta tema käest. Kõik katsed teda uuesti tõsta olid as- jatud. Esimese koidukiire a j a l ärkas Kp. j a haaras oma pahema kül je poole. Mõõk oli ära. „Sina, mõõk, mu kallis kaaslane, kes on su röövind? Jumalad on mulle häätahtlikud (hoid), nemad pole seda minult võtnud, harilikele inimestele pole tuttavad mõõga omadused ega salaviisid (Schliche)." [Järgneb mõõga kir jeldus, millest allpool § 21.] „Ma tunnen sind, nõid, kel on mõttes ainult halba minu vastu; kui ma su taban, siis pead sa seda kahetsema. Liiga raske on sulle mõõk siiski olnud ega ole ta kaugele jõudnud." Siis alustas ta üht laulu j a kuulatas a jut i , kas mitte mõõk ei taha vastata, aga kõik oli vaikne. Siis hakkas ta otsima. Kaua otsis ta as jatul t , aga kui ta üle mainitud oja tahtis hüpata, säras talle tun- tud paiste (Schein) vastu. Aha, siin sa lamad?: mõnnus möek sa werre wallaja, issa lelle iggisöja, tvaeno wallo walmistaja." Mõõk oli kutset kuul- nud j a tuli (ging) temale vastu. Siin laulsid nad kaua veel vastastikku (hielten den Wechselgesang), kuni lõpuks Kalevip. (der Kalewide) hüüdis: В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 83 „Jää siia lamama, mõõk, mälestuseks järelmaailmale; läheb siit mööda mõ- nus mees, sellele läigi sõbralikult vas tu; kui ta on mõnusam kui mõnus (mönnus, b rav) , siis laula talle vas tu ; kui tuleb aga kord keegi, kes mi tubli kui mina, siis tõuse ise veest j a paku end temale truuks teenistuseks." Ma olen mitmel sügisel Peipsi rannal olnud v i l ja vastu kalu ostmas j a kui olen selles mälestamisväärses maanurgas (denkwürdige Gegend), siis ei jäta ma kunagi kõiki neid kohti külastamata. Ka minule on mõõk oja põh- j a s vastu läikind, j a kord kuulsin koguni midagi tema häälest. Minge sinna, poisid, Kalevipoja mõõga juurde; kes-teab ehk on teie seas keegi, kellele ta end pakub. Kp. ladus nüüd jälle koorma oma õlgadele j a rändas edasi, oma asukoha poole." [Järgneb lauavõitlus, siililugu, siis Raudoja-lugu jne. Alles pika päälekäimise järele räägib vana jutumees siis jäl le ka Kp-ja surmast.] „Hää küll, seda peate veel kuulma! Tema mõõk lamas Peipsi lähedal ojas j a te mäletate küll veel lauset (Spruch), mis ta mõõ- gale hüüdis: kui läbi oja läheb see, kes sind kandnud (getragen), siis lõika tal ja lad ära, nii et ta viletsat surma sureb. Nõida mõtles ta, kes talt mõõga oli varastand j a ära kandnud. Aga, armsad inimesed, juba vanasti oli nii, nagu on meiegi aegadel: õiglase meelega mees mõtleb vähe halbade pääle enda paremal j a vasemal pool, ta läheb oma otset teed. Tubli (der Biedere) loob sagedasti ise ennast j a k u r j a d rõõmustuvad, kui ta langeb. Oh Ka- leviid, kui sa poleks hüüdnud seda sõna oma mõõgale! Kord hulkus ta oma lõbuks (lustwandelte) Peipsi rannal j a et üks ojake ta käiku takistas, tah- tis ta sellest läbi minna. A g a eks olnud tema see, kes seda mõõka oli kandnud, mis siin ojakese põhjas lamas? Mõlemad ja lad lõikas selle tera tal ära, nii et tore (herrliche) Kaleviid valu pärast va l just i oigas. Vaevaga ve- das ta end ojast v ä l j a j a heitis ahastades väl jale. Tema keha ei katnud mitte üksnes vakamaad maad, vaid ta surmaoigus täitis ruumi maa j a ju malate eluaseme vahel, kes olid ta sõbrad, j a kaebused tema päras t on kest- nud tänase päevani ning kestavad veel edasi, — seni kuni veel elab eesti keel. J a taevased sõbrad tulid alla ning valasid parandavat rohumahla ( K räu te r sa f t ) tema haavadesse, kuid haavad olid surmavad. Halvad on haavad, mis vaenlane sulle lööb, halvad on haavad sõbra käest, aga kõige halvemad on need, mis ise endale lüüakse. Sääl lamas nüüd muidu nii vä- gev keha liikumatult maas, armuheitmatu surma vangis ; tema kustund (gebrochene) silmad särasid Vanaisa eluaseme poole. Silm tal serrap sel- ge este, taeva taadi tarreesse.. . Vaim, kehapaelust pääsend, lendas üles õnd- sate jumalate asupaika." (Järgneb jumalate nõukogu j a Kp-ja põrgusõit, vt. § 28. Ilmselt romant. t.) Ρ õ h j a - T a r t u m a a 11? G. Schultz-Bertram, ES, a. 1839 : „Kp- ja lõpp. Ta oli läind jõe äärde jooma, kus ta saatuslik (verhängnisvolles) mõõk lamas. Astub sisse j a ammutab käega vett. Vahea ja l on vaenlaste kari mõõga kallale läind j a tõmbavad mõõga tal läbi jalgade, need otsast lõigates. Kp. langeb maha j a põlvili lööb veel 300 vaenlast surnuks. Nii lepitab ta oma süü Köyrötöise lapse mõrtsukatööst mõõga läbi. Suurt kal jutükki jõe ligidal näidatakse ta haua kohana. Pää-otsas on mitu hauasarnast küngast, kus puhkavad nende kehad, keda ta tapnud." (Ro- mant. t.) 6 * 84 AUG. ANNI В XXXII, ι § 20. Surm mõõga läbi (analüüs). Kokkuvõttes võime siis eraldada kõigepäält kaks teisendi- rühma: esimene on ühendatud Kääpa jõe ja sääl lamava Kp-ja mõõgaga (Kod 1, 3, 4, MMg, Faehlm., Bertram), teine Kure- mäe ja sääl oleva hauakünkaga kui asitõestisega (Jõh 1, 2, 3, 4, 5, arvatavasti oma magamismotiiviga ka Sim 2). Mõned tei- sendid ei maini küll Kääpa nime või teevad sellest isegi mõne teise jõe (Koeru, Paistu), aga kuuluvad muidu ometi eelmisse. •<£ J Joon. nr. 5. Muistendid Kalevipoja surmast . n.-ö. „jõe" rühma. Jõega on peaaegu ikka ühendatud ka sellese j o o m i n e , mille ajal v a e n l a s e d s a l a j a raiuvad selja tagant sangari j a l a d (kintsusooned) (Kod 1, 3, 4, 5, MMg, Bertram). Kuremäega seotud teisendeis laseb vaenlasi läheneda joomise asemel igal pool m a g a m i n e (samuti ka Kod 2, Halli- kult). Igatahes on Kp-ja surm v a e n l a s t e jalaraiumise läbi mõlemale ühine ja nii teisendite arvu kui ka loomulikkuse poolest seevõrra ülekaalus, et just seda võimegi arvata algupäraseks. Sellega ühineb niisama loomulikult ka vägilase v i i m n e t a s u - m i n e (või tasuda tahtmine) vaenlastele, mis on samuti ühine nii „joomise" kui ka „magamise" teisendites (Jõh 1, 2, 3, 5, Kod 5, Bertram), ta m õ õ g a needev j õ k k e h e i t m i n e (Paistu, Kod 3, 4, 5, MMg, Bertram) ja ta enda keha m a t m i n e asitõestuslikku k a l m u (Jõh 1, 2, 3, 5, Kod 5, Bertram). Mõõga В XXXII. 1 85 asjatud väljatoomis-katsed (Kod 1, 3, 4, 5, MMg) kuuluvad juba tavaliste peidetud aarde lugude hulka. Palju kahtlasemad tunduvad teisendid, kus vaenlaste aseme! m õ õ k i s e lõikab Kp-ja jalad (Koerust H. Schults, Tormast J, Mõisa, Faehlmann). Et hilisemad teated ka muidu on õige puu- dulikud (J. Mõisa) või ilmselt kirjanduslikult mõjustatud (tuntud ilustaja H. Schults), langeb loo rahvaehtsuse tõestus pääasjaliseit Faehlmannile ja on siis vägagi küsitav 1 1 5 ) . On tähelepandav, et Faehlmann esmalt ei maini Kp-ja manangust veel midagi, vaid laseb sangaril jätta oma relva jõkke üsna põhjendamatult, ainuit „mälestuseks tulevale põlvele", mis on ilmne laen s u r m a e e l s e jõkkeheitmise teisendeist. Alles hiljemini, kui Faehlmann Kp-ja jalgade kaotusest kõneleb, tuleb talle nagu s e l e t u s e k s vaja- lisena mõttesse, et Kp. ka ise on oma mõõga neednud s o r t s i vastu („kes sind on kandnud"). Ja saab nii põhjuse moralisee- ringuks: „Aus mees annab tihti ise endale hoopisid ja tigedad rõõmustuvad". Ja „Kõige pahemad aga on need [haavad], mis inimene lööb endale ise". Just see moraal annab meile kätte psühholoogilise võtme, et mõista, miks Faehlmannile sobis just niisugune surmaviis: ta h e r o i s e e r i t u d k a n g e l a s e l e o l e k s o l n u d a l a n - d a v l a n g e d a v a e n l a s t e t ü h i k a v a l u s e l ä b i , nagu rahvamuistendis ; palju traagilisem tundus surm ta enda tagasipöördund vande, nii siis väikese eksimuse tõttu, üldse väi- kese, aga s a a t u s l i k u vea läbi, nagu oli Siegfriedile ta lehease, Achilleusele ta kand, Baldurile võlumatu puuvõõrik jne. 1 1 6 ) . See ümberkujundus ei tundugi väga suurena, kui arvestame, et arva- tavasti ka Faehlmannile tuttav oli mitmes rahva teisendis esinev võrdlemisi loomulikki joon, et vaenlased jalaraiumiseks tarvita- sid just vägilase e n d a mõõka (Jõh 4, Kod 2, Bertram). Vastavale kahekõnele (või koguni laulule) mõõgaga juhtisid aga s u r e v a Kp-ja vanne mõõgale ja eelmainitud muiski teisendeis esinev lisajoon, et mõõk oma hilisemaid väljakiskujaid käsib as- l l ; > ) Vrd. ka Kr. kiri Faehlm-le 2. X. 1849, Märt Mohni j ä r g i : Pärase seda kui mõõk ta ja lad oli ä ra lõigand, olevat ta veel seigelnud, kuni ta põrgu v ä r a v a s s e lamama jä i . " Ent seda eellauset võime võtta ka kui Kr-i enda l isandust Faehlmanni skitsi mõjul, mille rahvaehtsusse ta uskus. 1 1 f i ) Vt . v a s t a v võrdlus Schultz-Bertrami 1889. a. kõnes (tõlge ka E. K i r j . 1920, lk. 299). Vrd. ka Faehlmanni hero iseeriv ümbertöötus vaen- laste saadikute motiivi puhul, § 26. 86 jata töö jätta. (Muide kuulub see aardesaagadest tuntud „hääl" algupäraselt mitte niipalju aardele endale kui tema kaitsehaldjale või mingile hoiatavale jumalikule jõule.) Kuid Faehlmannil võis siin olla veel enamgi andmeid, ja nimelt ühenduses mõõga varguse looga. Ka selle v a r g u s ei oo rahvapärasusest pole meil senini päris kindlaid tõendeid, — ei saa ju viimasteks pidada ei eelmai- nitud teisendeid ega nendega sarnanevaid muid teateid, mis või- vad olla ka kirjanduse mõju alused. Nii näit. Kp-ja sängi looga ühenduses olev lause ( T o r m a s t V. Pärt , E 43 167) : „Sinna s irutanud siis kangelane end puhkama, mõõka oma kõr- vale pannes, kust nõid ta ä r a „Keapa" jõkke kandis." Usutavam on siiski juba teade M a a r j a - M a g d a l e e n a s t (M Pool, H II 28, 653) : „Üks nõid v a r a s t a s Kp-ja mõõga ära. Üle Kääpa jõe karates kukkus nõia kääst Kääpa (Käepi) jõkke; siis on Kp. mõõka t a g a otsinud. Ühel udusel hommikul läks Kp. üle Kääpa jõe, nägi, et ta mõõk jões on, siis katsus teda sealt v ä l j a võtta, aga ei ole saanud. Siis lubanud Kp. mõõga vaestele inimestele, ütelnud, et muud ei pea v ä l j a tooma kui 12 paari kukkesid. Ühe kõrra panid juba mehed 12 p. kukkesid mõõga ette köiega, pool mõõka juba oli jõest v ä l j a s , tea mis see üks mees ütelnud, mõõk läks tagas i jõkke." Kui arvestame eriti Torma ja Kodavere kandis populaarset Kp-ja vastuolu nõidade („nõianaistega" vrd. Kod 2) ehk sortsidega, on sellisegi vargusloo traditsionaalses tõenäoline. Võib-olla ei puudu sel isegi mõned rahvusvahelised eelkäijad. Nii esitab Axel Olrik ühe võrdlemisi sarnase skandinaavia (Ida- Rootsi) s a a g a : P ä r a s t rootsi hiidvägilase Starkadi surma kannab ta mõrtsu- kas (banemand) Hader ära ta mõõga Skumi, aga kui ta läheb üle Rol jungi silla, hüppab mõõk tupest j a v a j u b o jasse ; pa l jud on teda seal näinud, aga keegi pole suutnud teda v ä l j a t u u a 1 1 7 ) . Võõra käes olev sangari mõõk, vettekukkumine üle jõe min- nes, väljatoomatus — siin on 3 ühtlusj oont, mis ei tundu enam juhuslikena, kuigi ehk mitte päris rahvapärastki sidet tõestavama, Sellisel korral tundub niihästi mainitud M. Pooli kui ka H, Schultsi teade Koerust, et Kp. s e e p ä r a s t oma mõõga jõkke jättis, et ta teda nõia vande tõttu enam kätte ei s a a n d , isegi rahvaehtsam ning loogilisem kui Faehlmanni oma, et vägilane lihtsalt niisama loobus oma kallist sõjariistast. Kuigi Kp-ja mõõga varguse ja jõkkemanamise lugu võib olla pärimuslik, ei järgne siis iseendast veel sugugi, et oleks seda ka Kp-ja s u r m temaga seotud ja tagasipöördud manangu läbi, 1 1 ") A. Olrik, Nogle personnavne i Starkaddigtningen. Koguteoses F e s t s k r i f t til Vilhelm Thomsen. K0benhavn, 1894, lk. 129 j . 87 nagu see esineb Koeru H. Schultsil ja Faehlmannil. Et Kp-ja jalaraiumine vaenlaste poolt on kindlasti traditsionaalne, nii laialt levind ja ka seesmiselt palju lihtsam ning loomulikum, 011 selge, et just tema on ka algupärasem. Jailakaotus oma vande läbi võib olla ainult hilisem k o n t a m i n a t s i o o n nende k a h e i s e s e i s v a l o o vahel : vaenlaste käes raiuv (vägilase enda?) mõõk ja (sortsi poolt varastatud?) jõkke manatud mõõk andsid segava ühiskoha, mille abil ühtesulatus oli kerge — vähemalt Faehlmannil. Kuid poile võimatu, et midagi sellesarnast teati ka pärimuslikult, nii näit. selles redaktsioonis, mis (ida poolt lähtu- des?) rändas Koerusse j a mille siis võrdlemisi rahvaehtsalt 011 üles märkind H. Schults. See on isegi tõenäolisem, kui arvestada, et Faehlmann küll vabalt oma tegelasi ümbertähendustas, neid heroiseerivalt välja maalis, mitte aga just väga palju juurde ei luuletand faabulat. Kui see kontaminatsiooni oletus on õige, ei tarvitsegi kogu Kp-ja surma loo kõige algupärasemaks vormiks pidada tingimata Kääpa ümbruse teisendeid, nagu nende täielikkuse j a loomu- likkuse pärast esmalt näib tõenäoline (Kod 4, 5, j. t.). Nad võivad olla ka ainult kõige lähemad teatavaile uuestiloodud vormile Kää- pa mõõk-aarde saaga ja (põhjast tulnud?) Kp-ja jalaraiumise saaga ühinemisest. Viimasest on Jõhvi-Kuremäe teisendid siis säilind vahest veel algupärasemalgi kujul. Igatahes on Kuremäel magav ja veel põlvenukkidelgi joostes üle metsa paistev Kalevi- poeg oma laadilt üsna ehtne rahvuslik hiidvägilane, kes oma mit- mes teisendis toonitatud sõjas sakslastega veel võrdlemisi lähedal on inimvägilasele ja näit. ka Suurele Tõllule. Nagu viimasel, on temalgi relvaks juba mõõk, kuid hädakorral sobivad küllalt ka veel ,,8-süllane palk" (Jõh 1) ja puht-loodushiidlikud kivid. Ja nüüd jalgade raiumise motiiv ise. Kas on selles midagi „ajaloopärasest" saagast, mõnest puhtinimlikust rahvuskangela- sest, kes tapeti vaenlaste poolt selja tagant joomise ajal — just nagu saksagi Siegfried Hageni poolt? Või on siin tegemist ko- guni „pehmendatud kastratsiooniga" trahviks „intsesti eest saa- rel", nagu oletab psühhoanalüütiline seletusviis 1 1 4 )? n s ) Semper 88 j . Muide ei saa sääl ts iteeritud Völund' igi põlvesoonte lõikamine olla „sümboolne" t r a h v vägis tuse eest, kuna sellele alles j ä r g - n e b Nidungi tütre vägis tus j u s t kättemaksuna soonelõike kui püsiva o r - j a s t u s a b i n õ u eest ! Vt . ka Fr. v. d. Leyen, D. deutsche Heldensage, 186. В XXXII. 1 Viimane, nagu üldse enamik freudiaanlikke fantaasiaid, on liiga põhjendamatu, et seda üldse maksaks kummutada, seda enam, et põlveraiumis-motiivi tundmise alal (vaevalt mujalgi Eestis) ei tunta mingit Kp-ja intsesti lugu, ja et siin põlvelõige ei tähenda midagi sümboolset, vaid l i h t s a l t k õ i g e k e r - g e m a t l i g i p ä ä s e m i s v i i s i muidu nii kardetavale h i i d v a s t a s e l e . Ka Tõllu pää langeb vaenlase seljatagusest mõõgahoobist sel õnnetul juhtumil, kui ta kummardub või on põlvili na). Ka mingist „ajaloopärasest" inimsangari tapmisloost pole siin mingeid kindlamaid jälgi. Pigemini võib eeskujuks olnud olla mõni rahvusvaheline muinasjutumotiiv, kus samuti ligipääs- tamatu vägimehe vastu proovitakse samuti kõige kergemat nõr- gendusvõtet (mida arvatavasti ta lihtsuse pärast tarvitati ehk mitte ainult Võlundi-laulu sünnimaal). Nii on leitud Eestiski ja nimelt Kp-ja tapmisloo raioonile õige lähedases Väike-Maarjas „tugeva poisi" jutu (Aarne Mt 650 A) teisend saksapärase tegelasnimega „Tugev Ermel" (vrd. saksa Her- mann), kus mõisahärra, püüdes poisist lahti saada, saadab raud- rüütlid, kes torgivad poisile mõõgaga reide, tahtes läbi lõigata tema jala sooni, selle asemel aga poisi poolt jalaga maha lüüakse (V. Lurich, H II 12, 566 (11) а. 1890). Võrdlemisi sagedasti, näit. ühes Kuusalu teisendis, torgivad soldatid „tugevat poissi" piikidega, suutmata teda tappa (A. Bachmann, E 43 157). Veel enam ütlevad on teated ühest läti hiiust, keda on tahetud tappa, püüdes ta jalgu ära raiud^ — kuid г 2 too pidand seda ainult kärbse hammustuseks ° ) . Ja lõppeks: Põltsamaal ja Pilistvereski tuntakse n. n. tugeva pruudi (Brun- hildi) muinasjuttu (Aarne-Thompson Mt 519, vt. ka FFC 25, Mt 519*), kus peigmehe (Nibelungidelaulu Guntheri) äravõit- matu teenri (siis vastavalt Siegfriedi) m õ l e m a d j a l a d r a i u t a k s e . Vene (kust jutt ilmselt ka meile laenatud) teisen- deis sünnib raiumine isegi siis, kui vägilane magab — just nagu Kuremäegi Kp-ja lugudes. On üsna tõenäoline, et selline rändmo- tiiv siit rakendati Kp-jagi maailmast kadumise üheks seletuseks (vrd. § 21 lõpp). l l t ( ) Eisen, Tõll 78 j., 156. I 2 ° ) Lerchis-Puschkaitis VII, 1, 17 Ib, 4. В XXXII. 1 F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 80 § 21. Mõõga saamine. Nagu öeldud, on mõõk Kp-ja lugudes huvi keskpunktis õieti ainult K ä ä p a jõe ümber koondund teisendeis. Ja ka sääl tun- dub vähemtähtis see, kuidas ta sinna sattus, kui just see, et nii- sugune imeaare (kuldne, hõbedane) üldse sääl on olemas ning teda säält ehk võiks kätte saada. Teiste sõnadega: mõõk on esi- kohale tõusnud mitte niivõrra K a l e v i p o j a mõõgana kui üldse peidetud aardena, imemõõgana, mis võiks olla sinna jäetud ka teise omaniku pool t 1 2 1 ). Nii on loomulik, et sellele Kp-ja lugudes võrdilemisi tähtsu- setule riistapuule ja tema saamisloole pole osaks saand kaugeltki nii suurt tähelepanu nagu näit. germaani sangarsaagades, kus mõõkadest vahel teatakse isegi nende nimed j a pikad erilood (Sigurdi mõõk Gram või Balmung. Angantyri mõõk Tyrf ing Herwöri-laulus, Starkadri Skum jt.). Mõningad teated ehk pole puudund küll ka meil. Vähemalt Faehlmanni skitsis leidub järgmine saamislugu Kp-ja enda suust: „Minu isa lell oli Soomes seitse aastat ta kallal tööd teind, seitset sorti rauda tema jaoks tarvitand, seitset sorti sõnu igapäev töö juures laulnud ja seitsmesuguses vees teda karastand, meres, Peipsis, Võrtsjärves, Emajões, Koivas, Pedjas ja vihmavees. „wars olii walgesta õbbedast, kup kollasest kullast, sidemed seits- mekarwa karist, pannal paksust paast"." See ütleb vähe, võrreldes eeposes esineva ainerikkusega, kuid see annab ometi põhijooned väljaarenduseks ja, juhtides ka omalt 1 2 1 ) „Kiapa si l la" otsas puhkava Kp-ja mõõk-aarde as ja tu i s t vä l ja- vedamiskatseist vrd. ka M. Sild Tormast E 48 887 j . Kreutzwald isegi toob (Verh. I, 3, 91 j.) ühe loo sellisest mõõk-aardest, millei saamine aga on pal ju uueaegsemalt „ajaloolise" ilmega. Nimelt olevat Rõuges Holsta kõrtsi juu- res „Lihvlandi ma poolkuningas" joond pärast lahingut j ä rves t kolm kiivri- täit vett, lõhkend j a surnud. Ta hauaküngas olevat Pihkva tee ääres. Ta kiiver j a kolme teraga mõõk aga läikivat praegugi j ä r v e s päikese käes. Muidugi ei tähenda see joon, et Kääpa mõõka ka tegelikult oleks peetud kellegi teise omaks; just ümberpöördult, selle ühendus Kp-ga võib olla üks vanemaid pärimusi, kus Kp. veel esines ehk enamgi mõõga tarvi ta j ana kui hiljemini. Vrd. ka muidu enamasti hiiupäraselt palgiga võitleva Tõllu surmalugu, kus ta samuti oma m õ õ g a ära heidab; Eisen, Tõll, 93. Väär ib ehk mainimist, et Kp-ga vahel on seotud muidki selliseid aar- deid. Nii, kõnelemata kullakottidest jne. (vt. põrguskäigu lood § 29), olevat ühe, tõsi küll, kahtlase teate j ä r g i Räpina Voo jões suure ka l ju ääres näha Kp-ja r a u d p e e l e d , mis liiga kõva kangakudumise puhul vette langend (A. Nortots Räpinast E 42 558 j .) . 90 В XXXII. 1 poolt Soome, näib seda enam lubavat ühendada mõõga saamislugu teadetega säälsest mõõgategemisest, roimast ja needusest (vt. § 31). Iseenesest aga ei tarvitse nende kahelt maalt põlvnevate lu- gude vahel olla mingit otsest ühendust, vähemalt mitte Bertrami ja Kreutzwaldi antud kujul. Et kuulus mõõk öeldakse toodud Soo- mest, ei tarvitse veel eeldada mingit erilist saagat sellest toomi- sest ja tegemisest, vaid see võib olla ainult lihtne maining mõõga erakordsuse rõhutamiseks; üldse arvatakse ju välismaaline pärit- olu tõstvat asja (ja inimestegi, näit. nõidade) väärtust. Ning „minu isa lell" on liiga muinasjutuliselt kauge sugulusmõiste, et ta isegi rahvaehtsana võiks osutada mingile reaalsemalt mõeldud ja kujutatud ühendusele. Mis puutub aga imemõõga valmistamisse resp. järkjärgu- lisse proovimisse Kreutzwaldil, näib siin olevat tegemist rahvus- vahelise motiiviga (või motiividega), mis tavalisesti esineb ühen- duses tugeva poisi jutuga. Vahel ongi nii endale nuia (või kir- vest) telliv tugev poiss nimetatud Kalevipojaks 1 2 2 ) . Isegi mõõga proovimisel alasi maa sisse löömine kuulub samasse rahvusvahe- lisse ühtumisse. Küsimus on ainult, kas ka alasi p o o l e k s viru- tamme m õ õ g a g a põhjeneb rahva andmeil või on Kääpa mõõ- gale vastavalt Kreutzwald ise selle sisse sobitand, võttes eesku- juks ehk kirjanduslikke allikaid 1 2 ; J). Igatahes on see sarnasus 122) Ni j n ä i t . ühes Karks i muidu taval ises tugeva poisi ju tu teisendis: Kalevipoeg saadetakse, nagu „tugev poiss" kunagi, metsa puid ra iuma; ta k irves katkeb, ta teeb endale uued k i rved: 1-, 2-, 3- j a 4-puudased, a g a need katkevad samuti. Siis vi imaks lastakse teha kirved S o o m e s e p - p a d e juures, 5-, 6- j a 7-puudane, mis peab vastu. Sellega raiub Kp. hulga puid j a veab kõik korraga koju, l i saks veel ka r "g i j a hobune se l jas . Seda kirvest olevat kõige kuulsam Soome sepp teind 7 selliga 7 aas ta t (H II 19, 827, 1). Samuti tugeva poisi eeskujul tellib enesele nuia ka Tõll (Eisen, Tõll, 76 j . ) . J a muja lg i Euroopas kõneldakse tihti „tugeva poisi" j u t u s ta nuia või raudkepi tegemisest, näit. Rootsis, vt. Nordische Volksmärchen (Die Märchen d. Wel t l i t e ra tu r . Herausgegeben ν. Fr. v. d. Leyen u. P. Zaunert). Jena, 1922, I, lk. 91 nr. 17. Tugeva poisi j u t t on vähemalt paigut i mõjustand ka Kullervo mõõga tegemise lugu Soomes, kuigi K. Krohn eitab, et see oleks olnud viimase algatavajks põhjuseks; vt. FFC 76, Klvlstud. VI, 65. 1 2 3 ) Näit. Völsunga-saagas toob Regin Sigurdile ühe mõõga teise järele, aga kõik purunevad, kui see nad v i rutab vas tu alasit . Vi imaks palub Si- gurd emalt oma isa mõõga tükid, laseb need uuesti ühte taguda j a kui ta sellega lööb, lõhastab ta raudse alasi kaheks pooleks. Siis läheb ta j a tasub kätte oma isa tapmise eest. Vrd. ka sellele a r v a t a v a k s all ikaks olnud В XXXII. 1 F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 91 liiga väike ja seegi liiga vähe tõestatult rahvaehtne, et me see- pärast juba peaksime oletama mingit muistset ja v a h e t u t su- gulust Sigurdi j a Kp-ja mõõgaloo vahel, nagu arvas vanem uuri- mus 1 2 4 ) . Isegi kui sellele leiduks vasteid ka eesti rahvaluules, oa tõenäoline, et needki olid siia kandund ainult mingi rändmotii- vina, võib-olla ühenduses ka tugeva poisi looga. Oli ju viimane juba vähemalt 12.—13. sajandist peale ühenduses Sigurdi-saa- gaga, olles sedagi mõjus tand 1 2 5 ) . Kp-ja mõõgaloos, nagu tema surmalooski, ei leia me midagi, mis kindlasti kõneleks nende vä- gilase kohalikust ja reaalinimeselisest algupärast. B. Kalevipoeg muinasjuttude ja legendide vägilasena. 6. Muinasjuttude hiidvägilane. § 22. „Vastaseotsija" eesti teisendid. Juba kündvas Kp-s (samuti ta ratsutamises) konstateeri- sime jooni, mis tunduvad olevat võõrad tavalisele algasunikust metsikule loodushiiule j a teda pigemini lähendavad reaalsele inimkujule või vähemalt enam inimesepärasele vägimehe-tüübile. Liigumegi edasi pärimusalale, kus Kp. esineb juba enam-vähem inimesetaolise tegelasena, kuigi üleloomulisena kas oma jõult või ka suuruselt. Kõigepäält aga eraldab seda rühma asjaolu, et siin tähele- panu pole enam juhitud looduse s e l e t u s e l e , vaid s ü n d m u s - t i k u l e e n d a l e ja selle jutustuse lõbule. Teiste sõnadega — oleme õ p e t a v a t e saagade piirist jõudnud l õ b u s t a d a , e l a m u s i a n d a püüdvate m u i n a s j u t t u d e maale. Muidugi pole need tunnused kuigi puhtalt esinevad ega vahed selged; nii näit. pidasime kujutluslõbu ka suhtefantaasiate puhul üsna primaarseks, samuti ei saa seda ega Kp-ja vägilaslikkust Reginsmal Eddas, Die Lieder der Edda von В. Sijmons, Halle 1906, lk. 312, ja kommentaarid. „Nibelungide l au lus" see eellugu t ea t avas t i puudub. 1 0 4) Näit . Jul. Krohn SKH I, 280 j . Kõige uuemal a j a l on meie taara- usulised sama alasilõhkumise põhjal tahtnud tõestada isegi Kp-ja lugude sugulust Jaapani saagadega (vt. Kustas, Vaba Maa 22. IX. 32). Ehk suu- dab selle motiivi (või nende motiivide) spetsiaalne j a rahvusvaheline jä lgi- mine vähe l igemalt selgitada ka võimalikke teisi ühtekuuluvuskohti rahva pärimuste j a Kreutzwaldi mõõgaloo vahel. Kuid see viiks j u b a v ä l j a käes- oleva töö piiridest. 1 2 ° ) A. Heusler, Sb. d. Preussischen Akademie d. Wissensch. 1919, I, lk. 162 j j . 92 AUG. ANNI В XXXII, ι eitada ka tema mõnes kiviheite-loos. Kuid parema puudusel püüame mainitud liigituspõhimõtet ometi rakendada järgnevate pärimuste vähegi üldisemaks iseloomustuseks, seda enam, et ka nende algupära enamasti viitab teise suunda. Osalt suhtefantaasia ilmega, kuid juba muinasjutu mitme- järgulise ehituse ja sageli ka moraalse tendentsiga on lugu h i i g - l a s e j u u r d e s a t t u v a s t m e h e s t , jutt mis mitte ainult viimaste suurust ega jõudu sellisena ei lase imetella, vaid huvi pakub ka oma puht-seiklusliku laadiga. Enamasti on see jutt „vastaseotsijast" püsivalt ühenduses ka eraldi tuntud looga Kp-ja lauavõitlusest ja siilile kasuka andmisest. A. Aarne oma kata- loogis toob ta sama tüübi numbri all ,,tugeva poisi" jutuga (FFC 25, Mt 650 В). Tegelikult pole tal viimasega, nagu tõendab ka tolle eriuurija mag. Vuorijoki, midagi ühist. Poisi tugevus on toonitatud pigemini koomiliselt ja lõpus on kogu faabula rakenda- tud moraalselt, kuna „tugeva poisi" jutt põhjeneb vaid toore jõu imetlusel. V a i v a r a s t . A. Kõrbe, H II 36, 703: „Noor kangelane" läheb vas- taseid otsima; satub üksikusse tal lu; 7 „sorts i last" söövad sääl 7 tegu leiba; öösi veeretab nende „püksituul" kange las t ; see põgeneb Peipsi poole, kust leiab Kp-ja laudadega tulemas; Kp. päästab ta oma tasku, j a servi laudu lüüa käskiva siili nõuande abil võidab ta t a g a a j a j a d ; kingib siilile tüki oma kasukast j a annab „vastaseots i ja le" õpetuseks vitsu. J õ h v i s t . V. Otto, H II 37, 298: Mees tapab 7 kärbest, peab end vägimeheks; metsasaunas söövad eit j a 2 „vanapagana poega" 2 tegu leiba; püksituul; mees põgeneb jä rve le pardiks ; vp-d joovad, aga ei jõua j ä r v e kuivaks j u u a (lõpp ilmselt Aarne Mt 313). I i s a k u s t . J . Pikkat, H III 1, 510; Tugev mees; m e t s a m a j a ; söö- giks 2 põtra, püksituul; saunikud võtavad veskist kivid l ingu otsa; „mui- naskangelane Kalev. . . läinud soome mere poole tonti tapma", se l jas õOO lauda; mees kuuetasku; lauavõitlus, siili nõu; kasuka nurk; mees surnud. H a l j a l a s t 1· V. Klaas, H III 17, 65: Rammumees; metsamaja, „vanaeide po jad" veskikivi-piitsadega; hiiutoit; püksituul; suur mees 13 tosina laudadega; püks i tasku; linnud õpetavad „sõrvi l a u d a " ; mees elus; moraal : ole kodus! (Ei Kp-ga ega siili.) H a l j a l a s t 2. D. Pruhl, E 41 988: K a r j a p o i s s v iskab h ä r j a üle jõe; metsasaun; vennad — h ä r g s e l j a s ; p ä r a s t sööki „puhutusi l a s k m a " ; põgenemine; „mees, kel laua koorem se l ja s " , paneb t a s k u ; lauavõit lus; siili õpetus: „serv i t i " ; lõpuks kividega loopima. Vennad kurdavad kodus: „võis veel vas tu seista, kui ta lõi „peergudega", mitte aga, kui hakkas loopima „põllu käsnadega" ." Mees taskus surnud. (Siilinahast ega Kp-st ei kõ- nelda.) R a k v e r e s t . J. Lilienbach, H II 46, 490: Poiss metsa eksinud; m a j a ; püksituul j a põgenemine; Kp. laudadega; püks i tasku; siilile kasuka hõlm; poiss surnud. В XXXII. 1 V i r u - J a a g u p i s t 1· В. Sööt, EVR 31, 72 : K a r j a n e h ä r j a g a , hiigla- voodi; pojad veski kere j a kividega; ise suured kui kuused; söögi aegu kukub hiiglalusikas j a purus tab poisi j a l a ; hingamistuul; Kp. 12X12 lauaga, tasku; si i l ; palitu hõlm; k a r j a s e l e keretäis õpetuseks. V i r u - J a a g u p i s t 2. R. Põldmäe, E R A II 38, 407/12: K a r j a n e v iskab h ä r j a ; suur vanaeit keetmas; pojad „Soomest veskit toomas", veski- kivid s e l j a s ; söövad hernevars i ; suured raudlus ikad; „hingamise" tuul („nii kui ingand") ; Kp. 12 tosina laudadega; t a s k u ; si i l ; kuue hõlm; k a r j a n e elus ; Kp. õpetab : „Ära sa enam rammumehi ots i . . . Õnnis see, kes eluaeg viidab oma kodu." S i m u n a s t . V. Rosenstrauch, E 4 7 6 1 3 : K a r j a n e v a s i k a g a ; metsa- m a j a , eit j a suured po jad; hiiutoit (tuul puudub); põgenemine läbi musta- vee-renni; Kp. laudadega Peipsi lt; võitlus (siili pole); poisil piiksi-augul pää pa l j aks hõõrdund; temast on maailma sündind pa l jaspäine sugu. (Vrd. ka E 46099, kus päähõõrdumine esineb iseseisvana.) V ä i k e - M a a r j a s t 1· K. Roost, H II 11, 696: K a r j a n e vasika- v i s k a j a ; metsatalu pojad j a hiiutoit; püksituul; Kp. künnab, teise käega puid üles kiskudes; püks i tasku; võitlus vä l j ak i s tud kuusega; mees silgu- karbis terve (siili pole). V ä i k e - M a a r j a s t - . J . Elken, E 42002 : Kp. tulnud laudadega Narvas t . „Üks mees vanapaganatega hädas", Kp. paneb ta oma püksi ; võidab siili abil; siili kasukas. A m b l a s t . O. Hinzenberg, E 1 2 1 2 0 : Kaks poissi m a r j u l eksinud; „vanapaganate m a j a " juurde; püksituul; Kp. laudadega; kasuka t a s k u ; võitlus j a sii l; kasuka „siil". J ä r v a - J a a n i s t . J . A. Rehberg, H II 57, 512: K a r j a s e poeg; vastutuleva eide kodu; „vanapaganad" ; agana j a h ä r j a söömine; püksituul; Kp. püksireide; lauakimp; si i l ; kasuka tükk; p a l j a s p ä ä d e sugu. K o e r u s t , H. Schults, H III 4, 30 (romant. t . ) : K a r j a n e lehmaga; metsamaja, hiiutoit; „laseme ta s. a i suga m a h a " ; püksituul; vastaste l ves- kikivi-piitsad; Kp. peksab maast v ä l j a kistud puudega; pa l j a spääde sugu (siili pole). K u u s a l u s t . J. Ploompuu, H II 40, 450: Kp. võtnud Soome minnes ühe kar japois i kaasa j a pannud ta oma püksitasku. Merel küsind, kas on hää . Poiss vas tand , et hää , aga põhjatuul puhub. Kp. pahandund j a peks- nud poissi oma j u u k s e k a r v a g a nii, et see kisendand. J õ e l ä h t m e s t 1. (?) G. H. Schüdlöffel, In land 1836, 529 j j . : Enesele uue elukoha ehituseks toob Kp. ehk Kalev 12 tos ina t laudu läbi Peipsi. Keegi noor kergat s (Fant) läheb endale vastaseid otsima, satub kahe Peipsi ääres elava hiiu (Riesen) j a nende ema tallu. J u b a enne sööki ehmatavad teda määratu suured söögiriistad (kulbid) j a öösi veeretab hiidude tuul teda edasi-tagasi. Ta põgeneb j a leiab v a r j u Kalevi leiva- kotis. Viimane võidab veskikivi-piitsadega t a g a a j a j a d siili nõuande abil j a annab tollele tasuks tüki kasukat. Mees taskus aga surnud. J õ e l ä h t m e s t 2. R. Põldmäe, E R A II 18, 121: K a r j a p o i s s här- В XXXII. 1 j aga ; metsamaja; vanatondi pojad, tegu leiba, veskikivid; püksituul; Kp. künnab; paneb poisi oma kal i tsasse; vanatondi lööb Kp. sahaga surnuks. Teisendis Kp. lööb laudadega; siil, kasuka tükk. H a r j u - J a a n i s t . G. Vilberg, E 48 274 (ei ole ju t tu vastaste ot- simisest, ainult) : Üks mees joosnud vanapaganate eest, Kp. peidab ta oma püksireide j a v iskab kõik oma lauad vp-tele, nõnda nad tappes (siili pole). Mees kaebab: Muidu oli hää küll, a g a „sida ais t a h t t a p p a " . (Sama s a a t j a ja sama teisend on märg i tud K u u s a l u s t EÜS VIII 2449.) J ü r i s t . J . Saalverk, H IV 9, 245: Vanapaganad pil lutavad endi vahel m a g a v a t r a m m u k a t s u j a t (katke). K o s e l t . R. Põldmäe, ERA II 19, 104: K a r j a p o i s s h ä r j a g a , sinise eide poegade j u u r d e ; tegu leiba j a v a a t õlut, püksituul; veskikivi-piitsad; Kp. 12 tosina laudadega üle mere; si i l ; kasuka saba. V i g a l a s t . M. Liedenberg, H II 2, 699: K a r j a n e v a s i k a g a ; eide mees j a po jad; „püksi värb l i tuu l " ; Kalev lauakoormaga; püks i tasku; siil; kuue hõlm. T õ s t a m a a l t . J. A. Veltmann, E 6648: Mees otsib vastaseid; saun j a hiiutoit; „vana kuradid" (p. tuult pole); põgenemine; Kp. 200 planguga, paneb püksireide j a lööb „kuradid" surnuks (siili ei ole) ; moraal. A u d r u s t. M. Kokka, E 56 271 j . : Kp. j a kurivaimud maadlevad, Kp. lööb ühe maasse, teise püks i tasku; läheb k u r j a v a i m u d e koju, sööb 7 leiba; heidab magama poegade vahele; p. tuulega paneb need lendama. Päeval kisub kuuse maast, et peksta; k u r j a d vaimud paluma (segiteis.). T o r i s t . T. Juur ikas, H II 42, 149: Tugev mees; metsamaja, sambla söömine; „ristiinimese h a i s " ; püksituul; põgenemine tagas i inimeste juurde; moraal. V i l j a n d i s t . J. Riiet, H III 19, 849 j j . : Tugev mees, metsamaja, vanamees poegadega; nad sõid põdra, mis se l ja s tõid; püksituul; Kp. Üle- miste j ä r v e ääres, „700 lauda, 500 raudnaela j a va lge hobuse raibe v a r d a g a s e l j a s " ; „ta tahtis laudadest j a naeltest parve teha j a j ä rve le vahku püüdma minna, mis tarv is ka hobuseraipe ligi oli võtnud"; püksituul; Kp. maadleb j a lööb pojad j ä r j e s t maa sisse üle pää j a r innuni , vanamehega viskab võistu kivi üle Ülemiste j ä r v e . Vanamees põgeneb põrgusse, Kp. järele, aga j ä ä b põrgu v ä r a v a prao vahele kinni. L a i u s e l t 1. V. Rosenstrauch, E 46 764: K a r j a n e v a s i k a g a ; saun j a hiidvoodid; tuul j a põgenemine mustavee-augu kaudu. L a i u s e l t (Tähkverest) . J. Staropassonsky, EKnS с 130: Karja- poiss lehmaga; metsamaja; 7 tegu leiba; „põrgupoistel veskikivid" se l jas . Kp. paneb püksi tasku; sii l; pa l jaspääde tõug. P a i a m u s e i t. H. Karu, H IV 8, 503: Tugev mees; saun; hiid- lik toiduhulk; pojad-„vanakuradid" (püksituul puudub); Kp. 200 l a u a g a ; püksireide; peksab vp-a läbi (ilma siili nõuta) ; moraal. T o r m a s t (?) 1. G. Schultz-Bertram, E S : Kp. tuleb laudadega läbi Peipsi, võidab siili abiga sortsi (Zauberer) j a annab sellele tüki oma kasukast . (Järgneb nn. Raudoja-lugu ; vt. § 18.) „Nüüd läheb Kp. ühte koopasse, et rahu leida, keerutatakse a g a võimsa tormi poolt õhku, В XXXII. 1 F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 95 7 korda ühte, 7 korda teise külge. Selles olid süüdi sortsi kaks poega, kelle vahele ta oli pikali heitnud j a kes selle koleda tuule olid tõstnud" (osalt moo- nutatud) . T o r m a s t 2. M. Sild, E 47 527: Kp. läheb ühte m a j j a öömajale. Ise mõtleb: kust nad küll minu jaoks p a r a j a lusika peaksid saama? Näeb aga toodavat veel suuremad, kui millega tema on h a r j u n d sööma. Õhtul tule- vad perepojad k o j u ; nende norskamisest Kp. veereb ühest kohast teise. Ta läheb minema. K o d a v e r e s t . L. Kettunen, EKnS 32, 3 (kord E 5 2 4 7 1 ) : Jõumees (vas ikav i ska ja) vas tas t otsima; korraga v a n a k u r a t vastas, veskikivi piitsa otsas; Kp. 100 lauaga, p ä ä s t a b põgeneja t a s k u ; lauavõitlus j a siil („risti- vend, servi l a u d a ! " ) ; mees surnud. M a a r j a - M a g d a l e e n a s t . M. Pool, H II 28, 652: Kp. läks põr- gusse ; vp-a ema küs i s : kas tahad meie poistega võidelda? Kp. sööb terve leiva, vp-d enam. Kp. pistab „r i s t ipoja" tasku. Vp-d veskikivi-piitsadega ; Kp-ja ema vari näitab, kuidas j a l a k a n n a g a pöörda, j a Kp. võidab (moonutatud). T a r t u - M a a r j a s t (?) 1· Lõhmusmägi, H II 29, 409: Mees vasi- k a g a ; m e t s a m a j a ; 3 „vanatonti", söövad 3 h ä r g a ; kolmanda püksituul vis- kab mehe aknast v ä l j a ; Kp-1 700 lauda; püksi ; siil j a kuue siil. T a r t u - M a a r j a s t 2. p. Birkenthal, H. Gr.-Quart 419: Mees v a s i k a g a ; eit kahe pojaga, koorem putru; püksituul; Kp. 700 l a u a g a ; „poe püksi, poe p ü k s i ! " ; lauavõitlus; siilile kasuka siil. K a n e p i s t 1. J . Väggi , H II 32, 509: Vägimees satub nõia m a j a s s e ; püksituul, eide musta renni kaudu v ä l j a . (Katke.) K a n e p i s t 2. Säälsamas 510: K a r j u s pul l iga; metsata lu; eide pojad, h ä r j a d s e l j a s ; p. tuulest m a j a nurgad kerkivad üles, poiss põgeneb selle a l t ; Kp. Peipsilt (vesi „kella" alla) ; 700 lauda; tasku vi inavaadi otsa; siilile „siilo" tükk. K a n e p i s t 3. Säälsamas 512: Umbes sama, mis eelmine, ainult täiel ikum; põgenemine musta renni kaudu. Kp-ja pükstes pää pa l j aks , sest tõug. K a n e p i s t 4 (või m u j a l t Võrumaal t) . A. Suurkask, H I 9, 567: Jõumees läheb Kp-ja tallu j a lendab tema püksituulest. Põgeneb kuse- renni kaudu. (Katke.) K a n e p i s t 5 . Sää l samas : K a r j u s h ä r j a g a ; metsatalu; eide pojad, h ä r j a d se l ja s — „sorts i lased"; p. tuul; Kp. tulnud läbi Peipsi (kus vesi „kellani") laudadega; mees ta vi inavaadi otsa; siilile tasuks oma „si i lo" tükk. K a n e p i s t (?) (» ( R õ u g e s t või m u j a l t Võrumaal t?) . A. Suurkask, H I 9, 892: K a r j a n e vas ikaga, metsatalu pojad, h ä r j a d s e l j a s ; „р. tuul"; läbi musta augu põgenemine; Kp. P i h k v a s t ; püks i tasku; sii l; mantli hõlm ehk siil. K a n e p i s t 7. C. Lipping, H II 56, 970: K a r j u s lehmaga; otsib kõrtsis j a muja l vastase id; metsaeit, 2 katelt l iha; 2 poega; „r is t i inembe a i s " ; p. tuul; vanamoor ise ai tab poisi põgenema (Kp. j a lauavõitlus puu- duvad) ; koju j a moraal. 96 В XXXII. 1 P õ l v a s t (?; saadetud Oudovamaalt). J . Tamm, H II 45, 341: Jõumees v a s i k a g a ; eide talu, hiiu r i istad j a toit; hooplemiskavalusega j ä t a b jõukatsumise hommikuks; p. tuul; põgeneb uksest ; Kp. laudadega; 3 venda veskikivi-piitsadega; püksireide; hääl võsast ikust : „servi" (siilist pole ju t tu) ; pa l j a spä i s te sugu. R ä p i n a s t ( s a a t j a ?). H II 32, 886/6 (1) : Rätsep lööb ri idega hulga kärbseid surnuks ; läheb vas tas t otsima; metsas vägimees; enne jõukatsumist sööb h ä r j a ; rätsep põgeneb; Kp. 700 l a u a g a ; püksi säärde; vägimehel (veski) kivipooled küünte otsa köidetud; lauad katki ; rätsep pistab pea püksist v ä l j a j a õpetab „serv i t i " ; võit; rä t sepa pää „harke all" pa l j aks hõõrdund; pa l ja spääde sugu. V a s t s e l i i n a s t . J. Sandra, H II 70, 650: Jõumees; eide („baaba- kõsõ") pojad jahilt , põder j a k a r u s e l j a s ; p. tuul; eit tõstab kangiga tare n u r g a üles j a laseb mehe põgenema; suur ühe käega mees künnab j a päästab mehe „kaadsa seere s i s se" ; kisub tamme j a peksab ,,baaba po jad" minema; noomib jõumeest. „ „Ma ollõ ka umal aol üts kõva mies, hulgõ ilma pite ümbre, otsõ jovvuvasta l i s t , kooni löüse, j a tuo kätte uma käegi j ä t i . " Nii kõnaldõh võtt ta tammõ ossu külest üte ossakõsõ, sopahut tuuga jõvvu-rnehekesele kõrda kolm — sinnä timä j ä i g i . " § 23. „Lauavõitluse" eralditeisendid. See on oma kujult lähedal stereotüüpilisile Kp-ja ja vp-a vahelistele võitluslugudele, mis harilikult algavad Kp-ja tulekuga Peipsilt ja hiidlikkude „sortside" põhjuseta kallalekippumisega. J õ h v i s t . R. Põldmäe, E R A II 37, 265: Kp-1 olnud tegu siiliga, (Vaid üldmälestus.) H a l j a l a s t . A. Kivi, E 42 523: Kp. Peipsilt, lauad, sorts, siil (ainult üldmaining). K a d r i n a s t . V. Rosenstrauch, EÜS X 2735. Kp. tõi Soomest laudu, vägimees ta skus ; sortsid, siil, mees surnud. R a k v e r e s t 1· J . Saarmann, E 42 067: „Kp. kandnud ni isuguseid okkalisi riideid kui siili nahk ." R a k v e r e s t 2. V. Rosenst rauch, E 42 069 : Kp. Peipsi l t , lauad, sorts , siil, kuue siil. V i r u - J a a g u p i s t . H I V 9, 844: Kp. l audadega ; „pahad va imud" ; sii l; kasuka hõlm. S i m u n a s t 1. R. Viidebaum, E R A II 13, 234: Kp. läbi Peipsi Pihk- vasse veskit ehitama; lauad; siil. S i m u n a s t 2. V. Rosenstrauch, E 42 063/6: Kp. Peipsi l t ; lauad; sortsid; si i l ; kuue siil. V ä i k e - M a a r j a s t 1 J. Palm, H II 11, 867: Kp. Peipsilt veski- kividega, vesi puutub kelli, 5 X 1 2 lauda, vp. takis tab silla ehitust; si i l ; kasuka hõlm. V ä i k e - M a a r j a s t 2. R. Põldmäe, E R A II 38, 330: Kp. Peipsi l t ; lauad; sortsi lased; si i l ; kasuka l ipakas. 97 A m b l a s t . J . Freimann, E 43 829 (samast H II 14, 504): Kp. laudadega kuski l t ; (7 X 12 1.); „vaenlased" (sortsilased) ; siil. K o e r u s t 1. H. Schultz, H II 13, 450: Kp. Peipsi lt; 12 X 12 lauda; „vanadpois id" ; sii l ; kasuka siil. K o e r u s t 2. Samas I I 39, 698 (peaaegu s a m a ) . K o e r u s t 3. (?) või selle ümbrusest . Faehlmann SKp.: Kp. Peipsilt; 12 X 12 1.; sortsi 3 poega maast kistud puudega; sii l; kasuka hõlm. P e e t r i s t . V. Rosenstrauch, EÜS VIII 693: Kalev lauakoormaga, vp-d, siil. K u u s a l u s t . E 4319: Kp. Soomest; lauad; sorts ; sii l; kasuka hõlm. H a r j u - J a a n i s t . J. Hernesaks, E 42 183/4: Kp. Peipsi lt; laudu 1 2 X 1 2 ; paharet id; siil, kelle paharetid nülgind; kuue hõlm. K e i l a s t . H. Neusi kiri Kreutzwaldile 25. X 1850: Kp. rändab poole tosina laudadega, kohtub „ühe teise vägeva va imuga", satub sellega tülli j a hakkab peksma. Vastane on osav j a tahab teda väs i tada. Alles hiire nõuandel lööb Kp. serviti laudu j a tapab v a s t a s e ; kutsub hiire v ä l j a , pärib ta soovide järe le j a kaitseks kullide eest r iputab talle männiokkaid, mis kohe kasvavad naha külge. Nii saab esimene siil. S a a r d e s t 1. M. Saul, E 32 295: Kp. Võhmast; 700 lauda; „põrgu- poiss" ; siil ; kuue siil. S a a r d e s t 2. p. Sõggel, E 47 288/9: Kp-ja 700 lauda; vp. paneb j ä r v e lainetama; si i l ; kuue käise. H a l l i s t e s t . J . P. Sõggel, H III 19, 705: Kp. j a vp. võistlevad v ä g i k a i k a g a jm.; 700 lauda; sii l; kuue käise. Τ a r v a s t u s t . J. Müür, E 48 186: Kp. 700 lauda Pihkvast Tal- linna; vp.; sii l; kuue siil. P a i s t u s t I. J. P. Sõggel, E 5232/3: Kp. j a vp. maadlevad; 700 lauda; muu nagu Saa 2. P a i s t u s t 2. J. Lensin, E 42 236/8: Kp. Peipsilt laudadega, „vana- so r t s " ; siil; kasuka hõlm. K u r s i s t . H. Meerits, E 41 936: Kp. tuleb läbi Peipsi, magab Kassinurme sängis, tuleb läbi I l m j ä r v e ; lauad; „paharä t t " ; sii l; kuue hõlm. L a i u s e l t . J. Remmelg, E 41 959: Kp. Pihkvast 12 X 12 lauda; Kõnnu küla juures vp. k iusama; si i l ; kuue hõlm. P a l a m u s e l t 1. M. Kitznik, E 42 006: Kp. 200 l a u a g a ; „sirtsu- lased" ; siilile kasukas. P a l a m u s e l t 2. (või Viru-Jaagupis t ?) (Roela). K. Põldmäe, H IV 9, 944: Kp. võitleb „pahavaimude" vastu laudadega; sii l; kasuka tükk. T o r m a s t 1· S. Sommer, H II 59, 677: Kp. Peipsi lt; vp.; siil õpetab: „Kp., jookse l inasse" ; kuue hõlm. T o r m a s t 2. Sama E 42 230/2: Kp. magab sängis ; muu nagu eelmine. T o r m a s t 3. J . Mõisa, E 42 745/6: Kp. Peipsilt, 700 lauda; „vana tont"; siil; kasuka hõlm. T o r m a s t 4. V. Pärt , E 43 169: Kp. Pihkvast, 700 1.; „sõrtsi lane"; siil; kuue hõlm. 98 AUG. ANNI В XXXII. ! T o r m a s t 5. P. Ariste, ERA II 30, 81 : „Kp. tõmmand kasuka õlma katki j a annud siilile." K o d a v e r e s t 1· L. Kettunen, EKnS 32, 1 (kord E 42 469) : Kp. 700 lauaga Peipsi l t ; vp-d riidlevad omavahel; võitlus; si i l ; kuue hõlm. K o d a v e r e s t 2. Sealsamas: Teisendis vaid 200 lauda j a nõidade käest päästetud tüdrukud ehk „tited" is tuvad nende otsas. M a a r j a - M a g d a l e e n a s t 1. M. Pool, H I 2, 447: Kp. Peipsilt, 200 lauda; vp.; s i i l ; kuue hõlm. M a a r j a - M a g d a l e e n a s t 2. K. Puur, H III 8, 180: Kp. Vene- maalt, 100 lauda; „vanad tondid"; siil. T e a d m a t a k u s t , Wiedemann, A I Ä L E 421 ( i ) : Kp. võitleb kura- diga (der Teufel) 12 tosina laudadega, saab siililt nõu servi lüüa j a või- dab. „ E t siili ku rad i eest peita, puis tab Kp. t a üle kuuseokastega, misläbi ta on okkaliseks saand." • VASTASE OTSIJA + LAUAVÕITLUS —;· / ++J- > + Joon. nr. 6. „Vastaseots i ja" Eesti teisendid. (2). „Teiste ütlemise j ä r g i on see (siili nahk) sündinud seeläbi, et Kp. v iskas temale tüki oma kasukast, mis tal p a r a j a s t i se l ja s oli." (3). „Teiste j ä r g i lõi ta esmalt laudadega, siis, kui need ä r a tarvi- tatud olid, puiega, mis ta latvupidi üles kiskus, j a kui ka need purunesid, leidis ta suure tamme, millest, kui latv samuti oli ä ra tarv i tatud, lõpuks ometi kuuesüllane tüviosa nuiaks üle jäi , j a sellega ta võitis." Peale selle leidub mõningaid teateid ainult Kp-ja käimisest laua- koormaga — üksi või ühenduses ta hiidliku ehitustegevusega (nii Pil istveres, R. Viidebaum, E R A II 36, 464 j a 469; Kolga-Jaanist, J. Proses, E 44 321; Hal ja las t , Г>. Pruhl, E 41 985, 41 990 — mis võivad olla ka jäänused lauavõit- В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 99 luse loost (vt. ka § 11). Üsna uueaegne tundub lugu lauatoomise puhul liisuheitmisest (Võnnust, P. Rootslane, E 29 934). Üsna segane on teade Kp-ja põgenemisest (sortsi eest) ühes lauakoormaga („maagiline põgene- mine" 3 imeas jaga . Tallinnast, J . Keller, E 41961) . § 24. „Vastaseotsija" välisteisendid. Pääle Eesti leidub vastaseotsija-loo teisendeid suuremal arvul ainult veel Soomest. S a t a k u n t a . Eura . J . Friman 28 (Aarne loendi j ä r g i FFC 5, lk. 60 teisendi nr. 239): Oli kord tugev poiss („Väkevä po ika") . Ta läks otsima mehe vas tas t („miehen vas tus t a " ) j a tul i ühte torpa. Seal oli eit kodu. Ta küsis, mis a s j a poisil oli. Poiss v a s t a s : „Tulin mehe v a s t a s t otsima." Eit käskis teda oodata, kuni ta omad pojad koju tulevad; küll ta siis neist mehe vas tase saab. Vähe a j a p ä r a s t tulid pojad koju j a ta rääkis neile oma a s j a . Õhtu tuli juba pääle j a nad ei viitsind sel õhtul enam hakata jõudu katsuma, vaid sõid õhtust j a läksid puhkama. Et poiss magas nende torbapoiste vahel, siis üks poeg peeretas (pieri) nii, et ta lendas vas tu teise po ja tagumikku. See jä l le peeretas nii, et ta lendas vastu esimese poisi tagumikku. Kui seda lugu oli j ä tkund vähe aega, hüppas poiss uksest v ä l j a j a putkas minema. Pojad läksid teda t a g a a j a m a . Enne kui nad said ta kinni, tuli ta ühe õngi t se ja juurde, kel oli laeva mast õngevabeks j a hobuseraisk söödaks. Poiss palus teda endale abiks. Ta tuli j a võttis poisi oma tasku ( „ t a s k u u n s a " ) . P o j a d tul id õngi tse ja juurde j a küsisid, kas ta on näind ühte poissi, kes oli mehe v a s t a s t otsimas. Ta v a s t a s : „Ei, kuid küllap mina tulen, kui tahate." Üks poegadest hak- kas õngi t se jaga maadlema. Poeg lõi kohe õngitse ja põlvist saadik maa sisse. Siis lõi õngitse ja poja reiteharudest saadik maa sisse; teisel korral lõi poeg õngitse ja reiteharudest saadik j a õngi tse ja po ja kaenlast saadik, nii et ta enam ei pääsenudki üles. Siis poiss hüppas taskus t v ä l j a ja üt les: „Küllap minagi j a k s a n mehe v a s t u " j a tappis selle poja, kes kaenlast saadik oli maa sees. Teine poeg põgenes ära. Nii võitis ta torba mõlemad pojad. S a t a k u n t a . N a k k i l a , T. Tuomi 25 (b 240) : Üks tugev (priski) mees kuulis, et „Päevatõusu p o j a d " on veel tugevamad, läks nende juurde. Eit kodus, pojad metsas. Mees teeskleb pingil magamist . Pojad tulevad, karu se l jas . Nülivad, söövad kõik ära. Heidavad magama, lennutavad meest oma „tuulega". See põgeneb, näeb õngi tse jat (nagu eelmises), pää- seb selle tasku ( lakkari in). Õngi tse ja ütleb t a g a a j a j a i l e , et ta poissi pole näindki. Mees kaebab, et tasku tal „oli ni lämmi j a haisi pahal t " . Siis läks koju. U u s i m a a . ? M. Ös terberg 51 (с 241) : Riiukukk võidab kõik, ei leia vas tas t . Juhatatakse „Päikesetõusu maale". Sääl eit üksi, annab ilmatu p a l j u süüa (tünder silku, korvitäied samblaid jne.), imestab, et poiss nii pa l ju vähem sööb kui tema pojad. Magama pingile, näeb poegade söömist. Lennutatakse poiste hingamisega seinast seina. Põgeneb mere äärde õngit· 7* AUG. ANNI В XXXII, г seva Kaleva poja tagatasku, nii et see ei teadnudki. Kp. võidab vastased maadluses, leiab päras t taskust m ä r j a koha. Puhub temale nii, et mees ä r k a b ellu. Käsib mitte enam vas tas t otsida. Mees mäletab: „ei ole nii tugevat, et omasarnast ei leiaks", tuleb k o j u ega riidle enam. U u s i m a a . H a u s j ä rv i , K. F . Andersson V 163 (с 242): „Maai lman väkevä" läheb kutsub maadlema Päevatõusu moori pojad. Enne magama, lennutatakse p. tuulega. Põgeneb j ä rveranda, kus Kaleva poeg on õngel, männipalk vabeks, hobune söödaks, pääseb selle t a g a t a s k u (pöksäkkiin). Kaleva poeg lööb teise poisi põlvist saadik kal jusse. Mees koju. L õ u n a - H ä m e . Loppi, Helsingin suom. alkeisopiston konv. XXVIII 11 ( d 2 4 3 ) : „Suomen väkevä" läheb Päikesetõusu maale; eit üksi, pingile magama, pojad söövad viis kotti aganaid jne., tuulutavad meest oma nors- kamisega; see põgeneb; Kaleva poeg õngitseb 5-süllase v a b e g a ; mees tasku, võitluse a j a l saab surma. L õ u n a - S a v o . Ruokolahti, L. Lilius 729 (f 244) : Poiss toob kolm sülda halgusid koju, peab end vägevaks, kuigi isa ütleb: „on veel vä- gevamaid". Läheb otsima, tuleb t ü h j a tal lu; eit; õhtul pojad, elusad karud õlal; asemed pinkidele (p. tuult pole); poiss põgeneb k ü n d j a juurde, kes paneb ta oma kindasse; t a g a a j a j a d ei ju lge teha midagi. Nii nägi mees, et on veel vägevamaid. P õ h j a - S a v o . K. Krohn 11036 (g 245) : V a s t a s e o t s i j a ; eit, söögiks 7 leiba, hiidpojad s a a g i g a ; „tuul" j a põgenemine k ü n d j a püksireide (lah- keeseen), k ü n d j a penis hõõrub pää pa l jaks . T a g a a j a j a d pöörduvad minema. P õ h j a - S a v o . K. Krohn 13580 (g 246): Halgudekandja peab end vägevaks. Eide pojad toovad se l ja s karusid, hunte, rebaseid jne. Mees ei j a k s a süüa üht k a r u reitki. K ü n d j a paneb põgeniku kindapöidlasse. Taga- a j a j a d lahkuvad. [P õ h j a - К a r j a 1 a. Krohn 7759 (j 247) : Vastaseotsi ja leiab linnas vägevama puusepa (seguteisend muust muinas jutus t ) . ] Ρ õ h j a - К a r j a 1 a. Krohn 9105 (j 248) : E]ide pojad toovad õlal karu, millest vas taseots i ja ei j a k s a osagi süüa. Lennutamine pingil, nii et poiss kukub põrandale. Eide lastud kuselained vi ivad mehe õue. (Kündja t pole.) S a m a s t 10 149 ( j 249): Nagu t. 246. Hiiutalu, lennutus; k ü n d j a paneb (pussi?) tuppe. S a m a s t 11263 ( j 250) : Nagu t. 246. K ü n d j a paneb põgeneja püksi- reide. Penis hõõrub pää p a l j a k s . S a m a s t 12050 ( j 251) : N a g u t . 246, i lma kündja ta . S a m a s t 12826 (j 252) : Soome hiid ( jä t t i lä inen) kuuleb, et Venes on 2 vägevat . Otsima jne., põgeneb p. tuule eest. Kolmas vene hiid paneb tasku. Penis hõõrub pää pa l j aks . Sest a lgab pa l jaspääde sugu. S a m a s t 12925 ( j 253) : Tegelast nimetatakse „esimeseks inimeseks" hiiglaste juures, muidu nagu eelmine. K ü n d j a paneb ta püksireide. P õ h j a - K a r j a l a . Tohmajärvi , Relander 3 ( j 254) : H a l u k a n d j a ; torba-e i t ; 3 poja l k a r u d õlal; kolmanda venna röhatustuul v i skab poisi õue. K ü n d j a (poegade isa) paneb ta pöidlasse j a kar i s tab poegi künni haoga (kyntö v ih t a ) . В XXXII. I F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I P õ h j a - K a r j a l t (Rääkkylä) . Hels. suomal. alkeisopiston konv. 167 ( j 255) : N a g u eelmine. Peere tus tuu l . Kü n d j a l männipalk künnivit- saks ; kindapöidlasse. [K e s к - Ρ õ h j a m a a. Krohn 1825 (1 256) : l iha papi poeg otsib vas- tast. Näeb hiidu, kes õngitseb männipalgiga. Katsub ka ise õngitseda, v i skab õnge merre, palk katki. Hiid rõõmustub, et leidis endasarnase. Lähevad sood ümber konksima. Hiid lööb k o r r a g a kapamaa põldu valmis, papi poeg nel jandikuala. Sellest riid, papi poeg lööb hiiu sohu. (Seguteisend, õigemini moonutus tugeva poisi loost, Mt 650 Α . ) ] Pääle nende Aarne kataloogis mainitute on hiljemini veel leitud järgmised teisendid, mis Aarne numeratsiooni säilituseks asetame lõppu, kuigi nende leiupaiga geograafiline asend nõuaks teist kohta. P ä r i s - S o o m e . Uusikirkko, J . Aalto 5 (a 257) : Vas taseot s i j a Päe- vatõusu poegade vastu. Poisil h i rmuga pole söögi-isu. Lennutamine piki (seina) pinki. Õngitse jal käes kuuesüllane palk, vas ikara i sk söödaks. Pa- neb poisi tasku oma söötade juurde (sest neid on tal j u mitu). Maadleb j a lööb t a g a a j a j a d pääni maa sisse j a siis lööb j a l a g a pää ära. Manitseb poissi koju j ä ä m a ; nii see teebki. S a t a k u n t a . Kokemäki. F r . Lempainen 9 (b 258) : Soomlane lä- heb v a s t a s t otsima. Po jad tulevad, h i rv vöö kül jes . Lennutus piki pinki. Põgenemisega lõpeb lugu (õngitsejat pole). U u s i m a a (Myrskylä) . T. Salminen 4 (с 259): Oli kaks väge- vat Kalevanpoega, niitsid seitsme küla niidu ainsa ööga, nii et hommikul kõik imestavad. Lähevad otsima Päevatõusu maa poegi. Sääl toiduks 7 vardatä i t leiba j a härg . Tuulest kukub Kp. pingilt põrandale. Laeva- mast iga valaskalade õngitse ja pistab ta tasku j a raputab t a g a a j a j a i d . T e a d m a t a k u s t ( K a r j a l a s t või Savost?) . K. Teräsvuor i 10 (χ 260) : V a s t a s e o t s i j a läheb hiiglaste maale. Ei t toob 3 suurt leiba. Pojad toovad palke se l jas . Lennutus piki pinki. Kündja le pükste reitevahele. T a g a a j a j a d lahkuvad võitluseta. Noomitus kodus püsimiseks. Üldiselt vastavad soome teisendid siis peaaegu täiesti eesti omadele, isegi mõned vähe-erinevad alarühmad on samad mõle- mal maal, tõestades, et vahetatud pole mitte ainult ühte, vaid mi- tutki redaktsiooni. Pääjoontes võib Soome teisendid liitagi kahte, Lääne- ja Ida- Soome rühma, mille leiukohti ka väliselt teineteisest eraldab Savo. L ä ä n e - S o o m e redaktsiooni põhivormi iseloomustab esialgse jõunäite puudumine, hiidude nimetus tavalise muinasjutumaa (Päivännousun m.) poegadeks, ja hiidlik õngitseja (Kp.), kes pa- neb põgeniku oma tasku ja virutab vastased maa sisse. Vastase- otsija enda saatusest esinevad samad kaks võimalust, mis Eestis : ta kas saab surma või kuuleb õpetust ja läheb targemana koju. 102 AUG. ANNI В XXXII, j K a r j a l a redaktsioonis (kuhu kuulub ka kolm Savo tei- sendit) seevastu tuntakse algnäitena halgude toomist (mis aga ei näi olevat kuigi üldine) ; kaitsejaks osutub siin, nagu Eestiski, hiidlik kündja ja peidukohaks samuti kaks võimalust: kas püksi- reide (harudevahele), millega 011 seotud paljaspääde tekkelugu (g 245, j 250, 252, 253, χ 260), või kindapöidlasse (f 244, g 246.. j 254, 255), erandlikult koguni tuppe (j 249) või tasku (j 252). Ei puudu ka Eestis tuntud obstsöönne veevool põgeniku lahkumisel (j 248). Iseloomulik on, et kaitsejat siin kunagi ei nimetata Kp-ks. Kui otsustada senini FFC seerias ilmund kataloogide järgi, piirdubki selle Eestis ja Soomes nii laialt levind jutu tundmine peaaegu nende kahe maaga. Ainult Põhja-Venest mainib vastav Andrejev'i teos 1 2 0 ) ühe teisendi 127). See on tiles kirjutatud Ar- hangelski kubermangust Pustozerski vallast ja kõlab paiguti lü- hendatult järgmiselt: „Elas kord papp j a teenis kirikus. Läks kord mööda tänavat j a istus oma a s j a l e ; tuli kitseke j a puksas teda tagumikku. Papp k a r g a s jalule, h a a r a s kitse sarvipidi kinni j a v i skas ta üle aia. Jookseb tarre, pük- sid rebadel, j a k a r j u b : „Eit, ei t ! olen saand jõumeheks: võtsin kitse j a viskasin üle aia. Küpseta kohe matkapirukaid, olen jõumees, lähen sõ- dima." Naine küpsetas teemoona, pani pauna, papp võttis j a läks." Jõuab jõe äärde, sääl seisab mees, habe sääsaks (бородой езъ зае;шлъ), ja püüab suuga kalu. Papp palub teda üle jõe viia. Mees v a s t a b : „Kuidas ma sind viin : ennist läks Pleško-vägilane, võttis mult naise, ei käskind kedagi läbi lasta ." „Lase läbi, püüan kinni Pleško-vägilase, tapan ta j a toon sulle naise tagas i . " Mees tõusis üles, a j a s habeme õieli j a vi is papi üle. Küsis papp: „Kuidas sind kutsutakse?" — „Mina olen Usõnka- vägi lane." Nii saab papp kokku veel kahe vägi lasega, kellest esimene painutab suuri kuuski kokku j a lahti, teine lükkab kahte mäge kokku j a laiali. Mõ- lemad on Pleško võitnud j a nendelt naised röövind. Viimaks saab papp Pleško-vägiiasele järele, kui see magab esimese vägi lase naisega, kuna teiste naised peletavad sääski eemale. Papp jook- seb metsa, toob hää malaka , v i ru t ab Pleškole pähe. Pleško k a r j u b : „Mis sa, eit, halvast i sääski pe letad!" Papp tõi suurema matra, v i ru tas veel. Pleško sõnub: „Ah, v is t vene sääsk h a m m u s t a s ! " J a hakkas üles tõusma. Papp pani jooksma, aga Pleško tuleb järele. Jookseb papp ühe hurts iku juurde, mille ees lombakas vanamees lõhub puid: „Vanaisake, peida mind kuhugi Pleško-vägilase e e s t ! " — „Kuhu mina sind peidan?" Vanake võttis 126) P Andre jev, Ukazatel j s južetov po sisteme Aarne. Leningrad 1929. V 2 7 ) N. E. Oncukov, Severnõja skazki. St.-Peterburg 1908. Zapiski Russk. Geograficeskago Obšcestva po otd. etnografi i , t. XXXIII, lk. 127, nr. 47, В XXXII. 1 F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg·" I vöö ära, laskis oma püksid a l la : „Roni siia. isake, i s t u ! " Papp ronis, istub; vanamees lõhkus puid, hakkas a h j u kütma. Tuli Pleško-vägilane, nõuab: „Kuidas on, vanamees, kas pappi nägid?" „Ei mina ole näind." Pleško hakkas vanameest peksma. Vanamees \7ihastus, v i skas Pleško maha, lõi lombaka j a l a g a , oligi Pleško tapetud. Läks hurtsikusse, kütt is ahju, laskis püksid maha, päästis papi v ä l j a ning pani enda kõrva is tuma; hakkas küs ima: „Kuhu sa ; isake, läks id?" Papp r ä ä g i b ära, kuidas ta kitse üle aia visand ja mõtelnud, et küll rnul on p a l j u jõudu. „Noh, hää küll, isake, kuula, ma räägin sulle j u t u : Meid oli seitse venda j a läksime v ä l j a sõdima. A g a suur pilv tuli taevasse; häda suur — polnud kuhugi ulualla minna; leidsime kuiva kondi, inimese pääluu, läksime sinna kõik seitsmekesi, hakkasime kaar te mängima. Sõitis sinna vägimees, lõi p i i t saga vastu luud j a üt les : „Võitsin su nel jakümne aasta eest, aga sina muud kui lamad, ei ole kõdunend!" P ä ä aga tõusis sest piitsahoobist üle metsa j a langes maha ning katk i ; kuus venda said surma, aga minul r ikkus j a l a . " Söötis pappi soola-leivaga, saat is koju, üt les : „Mine, teeni k i r ikus , palu vanas kohas j a ä r a looda oma j õ u g a minna sõdima." Papp läks kodu poole, viis kolme vägimehe naised nende meestele, tuli koju, hakkas elama j a olema, j a elab praegugi . Kord peab selle jutu tundmine Venes siiski olema olnud palju laialisem. Seda laseb järeldada sama jutu esinemine ka Kaukaa- sias, mingreeli keeles. Toome kahest säälsest teisendist siin ühe mitteoluliselt lühendatud kujul (teine erineb sellest ainult de- tailides). T u g e v a s t l e i d u b i k k a v e e l t u g e v a m . Oli kord vägev mees, nimega Hetšo, kes sõi j a jõi sada puuda leiba j a viina. Kehva lõikuse puhul läks ta toitu otsima t saar i l t ; jõi nii p a l j u , et kõik imestasid. Kui ta viinanõuga teel tagas i tuli, tahtis keegi teine viina kõik ära juua. Vahele tuli üks mees, nimega Kaži [tähendab tule- kivi], lahutas tül i tsejad, pani kummagi oma taskusse. Vi is koju, hooples naise ees oma jõuga. Naine üt les : „Maailmas leidub mehi, kelle ees sa oled nagu sääsk." Kaži võttis sada puuda nooli [teisendis: mitu 100-puudast noolt], läks otsima ni isugust vägevamat. Kolme aasta p ä r a s t näeb keev;: katla ääres mäekõrgust inimest. Laskis noolega, kolmanda noole puhul mees tõusis. See oli Ndii, s. o. metsinimene [või „mägi"] . Kaži ehmudes jooksma, näeb: keegi künnab 100 [teis. „mitmekümne"] paari metshärga- dega. Palus abi sellelt. Kündja pani ta oma seemnekotti. T a g a a j a j a nõu- dis põgenikku v ä l j a , kuid künd ja lõi tal p ä ä otsast . Võttis Kaži kotist v ä l j a , läksid sööma. K ü n d j a naine toob oma pää pääl künaga mitu praetud h ä r g a j a mitusada puuda viina. Kaži on nii ehmund, et ei ju lgegi süüa. Naine paneb Kaži künna j a viib koju. Õhtul tuleb künd ja koju ning r ä ä g i b : „Meid oli 60 venda, magas ime kord mäekoopas; keegi v iskas selle mäe kõr- 104 В XXXII, ι + „VASTASEOTSIJA" Joon, n r . 7. „Vas taseo t s i j a " välisteisendid. vale; see oli hobuse pää , mille koer oli s inna tass ind ; vennad kõik hukku- sid. Näed, et tugevast ikka veel leidub tugevam." Kaži tuli ko ju t a g a s i j a elas naisega r a h u s 1 2 8 ) . 1 2 8 ) Sbornik materialov dl j a opisani ja mestnostej i piemen Kavkaza, 10 II, 326, teis. 10 III, 32—35, vrd. I, lk. II. В XXXII. , юг, § 25. „Vastaseotsija" analüüs. Vaatleme esmalt Eesti redaktsiooni tähtsamaid üksikosi ja nende esinemist ligemalt. 1 A : Noormees (karjapoiss) viskab vasika (härja, lehma) üle jõe, peab end vägilaseks, l ä h e b v a s t a s e i d o t s i m a . Hlj 2, V J g 1, 2, Sim, VMr 1, JJn, Koe, Kuu, Jõe 2, Kos, Vig, Lai 1, 2, Kod, TMr 1, 2, Kan 2, 3, 5, 6, 7, Plv. 1 B: Lihtsalt tugev mees läheb vastast otsima: Vai, Iis, Hlj 1, Jõe 1, HJn, Tõs, Tor, Vin, Pal, Vas. 1 С : Rätsep tapab kärbseid, läheb vastast otsima : Räp. 2 A : V a s t a s e o t s i j a s a t u b ü k s i k u s s e t a l l u , jääb eide soovil poegi ootama, imestab nende hiidlikku toiduhulka (leib, aganad, samblad) või riistu (lusikad, voodid), peab öösi l e n d a m a nende „püksituules" ja p õ g e n e b : Vai, Jõh, Hlj 1, V J g (hernevarsi), Sim, VMr 1, JJn (aganad ja härg), Koe, Jõe 1, 2, Kos, Tõs, Aud, Tor (samblad), Lai, MMg, TMr 1, 2, Kan 7, Plv. 2 A a : Sama, hiidude jõunäitena lisaks här ja (v. m. loomade) seljaskandmine: Iis, Hlj 2, Vln (põder), Kan 2, 3, 5, 6, Vas (põder j a karu). 2 A b : Sama, jõunäitena veskikivid seljas või piitsa otsas: Iis, Hlj, V J g 1, 2, Jõe 1, Kos, Lai 2, MMg, Kod, Plv, Räp. 2 Ac: Sama, lisaks vastaseotsija lahkumine eide veerenni kaudu : Sim, Lai 1, Kan 1, 3, 4, 6. 3 Aa : V a s t a s e o t s i j a l e i a b k a i t s e t K a l e v i - p o j a t a s k u s , kes võidab tagaa ja jad laudadega (siili abil): Vai, Iis, Hlj 1, 2 (Kp. nimi puudub), V J g 1, 2, Rak, Amb, Jõe 1 (leivakotis), 2b, Kos, Vig, MMg (lauavõitluseta), Kod, Kan 2 (tasku vaadi otsas), 5, 6. 3 A b a : Sama, põgenik aga p ü k s i s (reies): VMr 2, HJn (siili pole), Tõs (siili pole), Pai (siili pole), TMr 1, 2. 3 Abb: Sama, mis eelmine, lisandiga hõõrumise läbi tekkind paljaspääde sugust: Sim, JJn, Lai 2, Kan 3, Plv (siili asemel ainult hääl), Räp (siili asemel vastaseotsija ise). 3 В : Sama, kuid põgenik k ü n d j a püksis, kes tagaaja jaid peksab maast kistud puudega (lauavõitlust ega siili 106 AUG. ANNI В XXXII. pole): VMr 2 (püksitasku), Koe (paljaspääd!), Jõe 2a, Vas (Kp-ja nimi puudub). 3 C: Põgenik vähipüiidja (õngitseja) püksis: Vlj. 4 Aa : K a i t s e j a õ p e t a b v a s t a s e о t s i j a t elada ra- hulikult kodus: Hlj 1, VJg 2, Tõs, Tor, Pal, Кап 7. 1 Aba: Sama koos vitsahirmuga (mis vahel tappev) : Vai, VJg 1, Kuu. 4 Abb: Sama koos jutustusega oma elust: Vas. 4 В: Vastaseotsija saab võitluse ajal surma: Iis, Hlj 2, Rak, Jõe 1, Kod. Analüüsis peame kõigepäält niitama suurt kirevust kõrvuti ja segamini esinevais lokaalredaktsioones, kaugeltki mitte nii sel- get geograafilistki erinemist nagu Soomes. Ühed ja samad pa- ralleelteisendid esinevad kord ühes, kord teises ühenduses, tunnis- tades jutu rohkest viljelusest ja suurest vanadusest, kuigi ka (eriti Kp-ja motiivide mõjul) sagedast kidunemiskalduvusest. Selgemini võime eraldada vähemalt s i i l i õ p e t u s e ja okaste saamise loo, mis praegugi rohkesti esineb iseseisvalt ja mille k õ r v a l tegelasega seotud tekkelooline ilme ka sisuliselt ei sobi algupärasesse vastaseotsija loosse. Sellega ühenduses tõu- seb küsimus, kas ka lauavõitluse-motiiv üldse alati on kuulund vastaseotsija juttu, kuigi ta praegu selles esineb nii laialt. Soome ja ida (Vene ja Kaukaasia) teisendid eitavad seda. Need on, mis aitavad ka eesti teisendite rägastikust esile tõsta ehtsa vas- taseotsija-jutu kui teatava kunstilise terviku, mille sihiptiüdlus on selge: tugevate, meie a ja maitsele isegi obstsöönsete piltidega kujundada oma elutarka põhi-ideed: liigne eneseusaldus ja seik- lushimu on koomiline, tugevast leidub ikka veel tugevam. Laua- võitluse esteetiline püüdesiht aga on lihtsalt suhtefantastiline imetluseäratus Kp-ja suuruse ja hiidliku jõu ees: too kannab sel- jas tosinate ja sadade kaupa laudu ja võib pista endale tasku mitte üksi viinavaate, vaid ka mehi, samuti nagu Tõll ja teised hiiud. Selle taskupistmise ja teiste hiidude vastu võitluseks so- bivate laudade kaudu ongi nähtavasti sündind kontaminatsioon ja sulandumine vastaseotsija jutuga, kus algupärasem mehe põge- nemine püksi või püksireide kergesti asendus veel kujuteldavama püksitaskuga ja tavaline hiidlik maast juuritud palk (tamm, kuusk) parajasti „suhtefantastiliselt" Õlal olevate laudadega. В XXXII. J 107 Väidame siis sellega, et varasem vastaseotsija 011 kaitset leidnud püksis ja mitte lihtsalt püksireies, mis 011 raskesti kujuteldavgi, vaid just üleval püksi reitevahel kaksiratsi istudes, nagu seda nii selgelt maalib vene teisend ja täiendab nii Eestis kui Karjalas tuntud paljaspääde tekkelugu. Viimane on kujuteldav ainult põ- geneja niisuguses asendis ja sobib ka eesmärgilt kogu oma obstsöönsuses hästi samastiililise moralistliku pilkeloo lõppeffek- tiks: paljaspäisus las märgib ära kõigiks aegadeks donkihhotliku kergatsluse halenaljaka lõpu! Jutu kui psühholoogilis-esteetilise terviku põhilaad selgita- tud, püüame vaadelda ta erisuguseid teisendeidki sellelt lähte- kohalt, arvestades siis mitte ainult mehaanilist teisendite rohkust või levimisala. 1. M e e s p e a b e n d v ä g i l a s e k s . Päätegelase isik Eesti teisendite enamikus 011 karjapoiss, kelle tugevus on koomili- selt toonitatud sellega, et ta jaksas visata vasika sabapidi üle kraavi. Et see loomaviskamine on vähemalt väga vana joon, näitab tema esinemine ka vene Arhangelski teisendis. Samuti viitab selle mittetundmine Soomes, ka mitte Karjalas, et jutt pole tulnud Eestisse mitte Soome kaudu, vaid pigemini ümber- pöördult, läind siit sinna. Et Venes päätegelast nimetatakse pa- piks, on tõenäoliselt hilisem moonutis, mida on põhjustand tava- line vene rahvaluule papipilkamise kalduvus. Samuti vastab kits enam vene oludele. Pole siiski tõestatav, et algupäraseks päätegelaseks oleks olnud just n.-ö. kutseline karjapoiss (mis võib olla hilisem järeldus ta tegelemisest loomadega). Kuid ta on ku- juteldav ainult noore tulipääna, kes juba on näind olevat endal jõudu ja nüüd siit ja säält otsib endale vastast. Sellest põhi- dispositsioonist võis jutustaja kergesti iseseisvalt arendada uusi jõunäiteid (nii Karjalas puude toomine). Kaukaasias demonstree- ritakse seda jõudu söömise ja joomisega, mille hulk, nagu üldse kõik selles teisendis, on paisutatud üsna fantastiliste määradeni ja võib olla hilisem. 2. V a s t a s e o t s i j a s a t u b k o k k u p a l j u v ä g e - v a m a g a . On ilmne, et nende vastastega Eestis pole mõeldud mingeid erilisi „sortse" (see nimigi on võrdlemisi haruldane ja siia laenund pigemini muist Kp-ja lugudest) ega isegi kindlail- melisi „vanapaganaid" või hiide, vaid lihtsalt „tugevaid mehi", „saunikuid" või „perepoegi" (Soomeski „torpanpoikia"), keda AUG. ANNI kunstiliselt o l i v a j a „vastaseotsija" ülbuse hävitamiseks kujutada võimalikult tugevatena ja siis ka suurtena. On võima- lik, kuigi mitte kindel, et seejuures ära tarvitati ka muidu liiku- vaid kujutlusi (loodus)hiidudest ja nii oma suhtefantaasiat lasti teotseda nende lusikate, voodite jne. suuruse väljamaalimisega. Nähtavasti kuulub see ometi enam hilisemaisse lokaalredaktsioo- nidesse, kuna algupäraselt tähtsaim oli toonitada ainult nende vastaste j õ u d u , kas siis nende söödud toidu hulgaga või ühtlasi nende seljas kantavate koormatega. Eestis esinevad segi need mõlemad võimalused (Ida-Eestis laialt ka veel veskikivide kand- mine). Soomes domineerib küll looma (karu) kandmine, Idas, leiva jne. söömine Läänes, kuid vahel ka sääl mitte ilma looma- deta (näit. b 240). Päämiseks jõueffektiks on tarvitatud ometi mõlemal maal nn. püksituult, mida ainult sporaadiliselt viisakuse- nõudel on asendatud vähemkujuteldava hingamis-, norskamistuu- lega või lihtsalt ära jäetud. Üldse on siin tegemist õige maa- meheliku (võib-olla ka venepärase) üleoleku-demonstratsioo- niga, mida Koeru teisend väljendab ka muidu mitte tundmatu hüperboolse hoopluskõnekäänuga: „laseme ta s. . . aisuga maha". Et kord liikuma pandud animaalne ropendusfantaasia juba vara- kult on siia lisand ka mehe omapärase (renni kaudu) majast lahkumise joone, näitab selle esinemine mitte ainult Võrumaal ja Simunas, vaid ka Karjalas — kuigi puududes kõigis läänepool- seis teisendeis. Venes ega üldse idas, vähemalt seniste väheste üleskirjutiste järgi otsustades, ei tunta „püksituule" seiklust, vaid „vastaseotsi- jas t" vägevamaid esitatakse Venes gradatsiooniliselt kolme vägilase ja neidki ületand ja röövind Peško kujul. Too teisend ei tarvitse aga olla algupärasem kui eesti-soome oma — vähemalt mägedelükkaja ning kuusepainutaja säälsed kujud on sinna laena- tud teisest (kolme vägeva) muinasjutust (Aarne Mt 301 В). Algupärase redaktsiooni muutmisest näikse kõnelevat ka Kau- kaasia teisend oma iseseisva, kuigi õige „aasialiselt" laiutava mägi-inimese fantaasiaga. Kuid õhtul kojutulemises ja härja kandmises näikse olevat säilind algupärased jooned, kuigi teistes asendites. ' 3. V a s t a s e o t s i j a l e i a b k a i t s e t v e e l v ä g e - v a m a j u u r e s . Et selleks'kaitsjaks algupäraselt on olnud k ü n d j a , näitab juba viimase esinemine mitte ainult Eestis В XXXII, ι F. R. Kreutzwald i „Kalevipoeg" I 109 (kuigi võrdlemisi vähedes, kuid laial alal esinevais teisendeis), vaid ka Karjalas ja Kaukaasias. Eespool juba püüdsime selgi- tada lauakandja tungimist selle asemele Eestis eriti neis kohta- des, kus Kp-ga enam tuntakse, kuid isegi Väike-Maarjas on ta säilind ka veel kündjana; samuti on sest jälgi muis juba „lauda- dega" teisendeis. Nagu öeldud, on võib-olla just s e e k ü n d j a nii andnudki põhjust eelvaadeldud Kp-ja künnilugude tekki- m i s e k s : 1 ' 2 ! ) ) . Et selline hiidlik kündja kergesti samastati Kp-ja ka muidu juba hiidlikuks muutund kujuga, on loomulik, samuti et ta Kp-na (kuigi ehk mitte kündes) rändas siit isegi Lääne- soome. Et teda juba laenates kohe siiski mitte ei peetud Kp-jaks, näitab veel nimetagi kündja kuju — harva, kuid siiski nii laial Eesti-Soome alal nagu Vastseliinast Lääne-Soomeni (võib-olla ka Haljalas, kuigi sääl tõenäolisem on Kp-ja nime hilisem muutus). Kui lugu juba kord oli Kp-jaga segunend, võis kergesti viimase tegevuseks saada pääle lauakandmise ka veel muu hiidlik jõu- näide, nii näit. (samuti vahel ka tugeva poisi või kolme vägeva muinasjutust tuntud) õngitsemine mitmes'üllase palgi j a hobuse- raisaga1» 0 ). Eestis esineb selle motiivi ühendus vastaseotsija- jutuga praegu ainult veel segases Viljandi teisendis. Et teda aga tunti kas või iseseisva hiiumotiivina ka laiemalt, näitab ta kasus- tamine teises ühenduses Schüdlöffeli ja Faehlmanni visandeis, — vahe on ainult, et palki ja hobust siin tarvitatakse v ä h i püüd- miseks (§ 26, 2). Ja juba Thor õngitseb hiiglase Hymiri juures söödaks pandud härjapääga välja terve midgârdmao 131 ). Et vastaseotsija p e i d u k o h a k s juba õige varakult olid p ü k s i d , nägime Eesti, Karjala ja Vene teisendeist. Et see pole ainus varjupaik, sellele näikse viitavat sellekohase seemne- koti esinemine Kaukaasias. Või on sel ainult juhuslik ülesande sarnasus eesti Kp-ja leivakotiga? Igatahes on sel alal rahva- pärimuste „õhk" täis suhtefantastilisi rändmotiivikesi ini- mese ja hiiglase vahekorrast, nii et siin raske polnud pükse asen- 1 2 ° ) Soomes tea takse ainult Väinämöise e b a m ä ä r a s e l t kosmogoonilisest merede kündmisest (Klvls tud. V, F F C 75, lk. 19 j a 36), mis samuti võib olla põlvnend siitpoolt. Vt . siiäki ka Noorem Edda, G y l f a g i n n i n g : Gef joni hiid-pojad k ü n n a v a d ise h ä r g a d e n a a d r a ees olles mandr i s t lahti t e rve See- landi s a a r e (vrd. Muhumaa lahtirebimine, lk. 50). 1 3 0 ) V. J . V u o r i j o e „tugeva pois i" u u r i m u s e s t isikl. andmed. 1 3 1 ) J . Krohn, S K H I, 268. 110 AUG. ANNI В XXXII, ι dada niihästi lihtsama püksitaskuga, nagu enamasti Eestis ja Lääne-Soomes, kui ka teiste kohtadega, nagu seemnekott Kaukaa- sias, leivakott või silgukarp Eestis, kinnas (kindapöial) Karjalas. Vähemalt viimane on jälle rahvusvaheline rändmotiiv: samuti hiid Skrymeri kindas veedab ühe öö Utgardis isegi Thor 1 ·3 2). Vägilase taskupistmine hiidvägilase poolt aga esineb nii Venes ъ 3 3 kui ka Kaukaasias ) . 4. K a i t s e j a õ p e t a b v a s t a s e o t s i j a t . See osa täidab eesti-soome redaktsioonis ainult lihtsa lõpetuse ülesannet, kus kaitseja suu läbi või (sellega ka kokkukuuluva) vastaseot- si ja enda arusaamise ja kojuminekuga välja öeldakse loo mo- raalne idee. Seikleja elamajäämine on niihästi loomulikum (s. o. kunstiliselt sihikohasem) kui ka üldse kooskõlaliseni muinasjutu „õnneliku lõpu" harjumusega — pärandatav paljaspäisus väl- jendab küllaldaselt jutustaja naervat üleolekut mehe rumalusest. Kui sest hoolimata paiguti nii Eestis kui ka (enam moondund) Lääne-Soome teisendeis saab mees surma kas võitluse ajal (või koguni hiiu liiga tugeva „õpetuse" läbi — nii Vastseliinas), siis on see nähtavasti hilisem, võib-olla vahel isegi siin ja sääl iseseisvalt sündind suhtefantastiline liialdusjäreldus liiga halvustatud mehe ja Kp-ja suuruse vahekorrast. Kuid Vastseliinas on juttu pikendatud veel eriliselt ideed- toonitava lisajutustisega hiidkaitsja enda elust. Jõuomajate võrdlus-gradatsioon on seega tehtud kolmeastmelisest neljaastme- liseks: ikka veel on leidimd temastki tugevamaid! Sarnasel ühe- lauselisel kujul on see siiski veel võrdlemisi realistlik ja komposit- siooni mitte liiga keeruliseks tegev moraalne lõpprõhk. Kui fan- tastiline ja aasialiselt-ülemäärane on seevastu Vene ja veelgi laiutavam Kaukaasia lisajutustis oma mäesuuruste pääluudega! Tahtmata tekib küsimus — kas pole see „vastaseotsija" jutu vaimule võõras ja nii siis hilisem lisand, näit. mõnest iseseisvast aasialisest hiiumotiivist ΐ 3 4 ) ? Nagu eespool-mainitud asjaolud, edasi eesti teisendite rohkus, nende (ka soome omadega võrrel- 1 3 2 ) Vt. ka eeltsit. K. Krohn, Skandin. mytologi 215. 1 : { 3 ) V. Α. Keltujala, Kurs istorii russko j l i teraturõ I, 1. rmt, St.-Peter- b u r g 1913, § 304, 1. i ; ! l ) Ilma et seda küsimust siin ligemalt saaksime jä lg ida, olgu vii- datud kas või määratule pääle rahvaluulel põhjenevas Puškini poeemis „Rus- lan j a Ljudmila" . В XXXII. 1 F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 111 des) suurem täielikkus ja ida teisendite üldine vähesus, nii siis näikse seegi vastuolu juhtivat oletusele, et kogu jutu algkujule kõige lähem on just eesti kündja redaktsioon (umbes nagu Vast- seliinas). Sest võiks järgneda veel julgema oletusena, et jutt siis võib olla sündindki siin mail ja siit rännand nii Soome (itta ja läände eraldi) kui ka Venesse ja säält edasi. Igal juhul sündis see maal, kus hiiupärimused olid veel elavad, ja ajal, kus Ida-Eestil oli otsene kontakt veel nii Lääne-Soome kui ka Venega. Kui aga ülesmärgitud teisendite rohkus ja nende suurem reaalsuselähedus laseksidki arvata „vastaseotsija" loo sünnikohaks Läänemere- maid, kõnelevad ometi ka selle vastu küllalt kaaluvad asjaolud, enne kõike üldine kultuurilevimise suund, mis on toond idast ja lõunast põhja ning läände palju enam laenusid kui ümberpöör- dult, muuseas ka just muinasgermaani maailma. Kuid sellese ligemalt allpool. Teiseks sobib jutu m o r a a l n e põhiidee siiski palju enam Oriendi kõrgema ja intellektuaalsema kultuuriga rah- vaile, kus sellelaadiliste kujukate Õpetusjuttude tekkimist ja levi- mist soodustasid niihästi kõrgemate religioonide kui ka vastavate müütide ja muude pärimuste mõjud Pärsia, India, Kreeka, enne kõike aga judaistlik-kristlikust kultuuripiirist. Kui samuti kõr- gemate moraalsete müütide hulka kuuluv Kp-ja põrguvangistuse motiiv, nagu allpool näeme, on enam-vähem kindlasti siia rän- nand Lõunast (tõenäoliselt Kaukaasiast) ja mitte ümberpöördult, siis võime küll oletada, et kuskilt säältpoolt on tulnud ka „vastase- otsija" lugu oma pääjoontes. See võib olla sündind Venes, näit. kuskil viikingite suure kaubatee ääres, ja kajastada viikingiteaja lõpu iroonilist suhet liigsele seiklushimule. Sest hoolimata võib algupärandile kõige lähemal olla just eesti põhivorm. Et Ve- nest teisendeid on ainult üks, seletub ehk vene muinasjuttude, eriti aga muistendite üleskirjutuste üldise vähesusega. Hiigla- kündja kuju kadus siis alles kaugel Põhja-Venes (kus looduslikel põhjustel puuraiumine niikuinii palju tähtsam on kündmisest), mõjustas aga enne siiski Novgorodi ümbruses sündind Mikula- bõliinat 1 3 5 ). 1 3 5 ) Selle sünnikohta aitab määra ta päämiselt linnanimi Orehhovets, mis ühendatav Laadoga ääres oleva Oresek'iga (Pähkinälinna-Schlüsselbur · g iga) , samuti põhjamaine künnimaastik oma kivide j a kändudega; sünni- aega aga Mikulalt soolamaksu nõudmine, mida võib siduda soolamonopoliga Svjatopolk II a j a l (1093—1113). Vt . eeltsit. Keltuja la, § 308, 3. 112 В XXXII. 1 Algupärase kündja kuju 1 3 ( 5) tarvitamist võis eksitada vas- taseotsija jutule võrdlemisi lähedane jutt „kolmest vägevast" (Aarne Mt 301 В), kus päätegelane samuti esmalt kaugelt näeb igasuguseid imevõimsaid puupainutajaid, kaljudepeksjaid jne. Viimase mõju Jäämere-äärsele „vastaseotsija" redaktsioonile on ilmne, võib-olla aga ka Mikula-bõliinale, sest et selleski seiklev pääkangelane Voljga näeb imekündjat esmalt eemalt j a hilje- mini palub ning saab ta endale võitluskaaslaseks, just nagu vä- gev printsessipäästjagi Mt 301 B-s. Pole ime, et hiidliku künd- mise asemele ka Eestis tuli enamasti hiidlik lauakandja ning Lääne-Soomes õngitseja, — tähtis oli ju ainult hiidlik jõunäide, ja seks võeti ning lisati igasuguseid ettejuhtuvaid suhtefantaasiaid. Selliseks hilisemaks muutuseks võib jääda ka „püksi- tuule" lisamine metsahiidude jõunäitena ja kogu vastava metsa- talu episoodi juurdeloomine. Võib-olla juhtis mõtted selles suu- nas ka juba varemini esinev kaksiratsi püksis-istumine ja selle puhul mainitud „paha hais" koos vastava hooplemiskõnekäänuga. Kui Karjala redaktsioon on otseselt sisserännand Venest, mitte Eesti kaudu, peaks kõik see esinend olema ka juba selles vene- poolses, jäl jetult kadund algredaktsioonis. Paljaspäiste tõu tek- kelugu, mis püksis-istumisega seotud, võib aga olla algupäraselt iseseisev L«7). § 26. Mõned l i i tmoti ivid. 1. Mis puutub lauavõitluse-loosse, siis on siin vähe kindla- maid koha- või ajamääramist võimaldavaid elemente. On märgi- tav, et Põhja-Eestis laudade arvu (kui see üldse on mainitud) loetakse tosinatega, mida enamasti on 12 (13, 5, kord y2 tosinat) ; Kesk-Eestis vaheldub nendega 200 (Kodavere, Palamuse, Maar ja- 130) Viimase a lgupärasuses t j a vanadusest kõnelevad pääle muu ka veel mõned teised Kaukaas ia pärimused, nii ühes inguši jutus, kus rändav v ü r s t näeb v ä l j a l kaheksa paar i härgadega kündjat , kes ise juhib härgi , ise hoiab a t ra j a pääle selle veel kannab t u r j a l k i r s tu oma naisega (Keltuja la eeltsit. t. § 304, 1, g ) . Vrd. ka tšetšeeni j u t t kangelasest Govola'st, kes põgenedes inimessööjate eest palub abi pimedalt hiiglaselt j a pääseb v a r j u l e selle taskusse ühes hobusega (ibid. § 304, 1, a) . 1 : ! 7 ) Nii näit. kaotab oma juuksed ka Kaukaas ia kangelane Amiran, j a nimelt ta kord allaneeland koletise k õ h u s (vt. A. Olrik, Ragnarök lk. 174). Vahest on ka Amirani lugu mõjustand siin sugulus Simsoni looga, kus juus te kaotus etendab nii suurt osa. R XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 11:'» Magdaleena, Laiuse, Tõstamaa), lõunas aga — juba Kodaverest ja Tormast peale Hallisteni ja Kanepini on valitsevaks arvuks 700. Viimane lauahulk tundub juba kujuteldamatult suur, et olla algupärane. On siis tõenäolisem, et seegi on hilisem barokne laiutus, just nagu mõned Kp-ja jälgedegi kujutlused jm. neis Lõuna-Eesti, enamasti mitte enam „klassilistes" Kp-ja tundmise piirides. Tosinatega loendatud laudade arvu poolt kõnelevad ka usaldatavad vanemad teisendid, nii Schüdlöffelil 12 tosinat, Fick- Neus'il isegi ainult y3 tosinat. T e k k e l u g u s i i l i k a s u k a saamisest on vähemalt osalt laenatud rahvusvahelisest pärimusest. Nii näit. annab siil Lätis isegi Jumalale hääd nõu, kuidas ta maa peab kortsuliseks pigistama, et see mahuks taevavõlvi alla, ja saab selle eest Juma- lalt oma okaskuue 1 3 s ) . Samuti esineb siil targa nõuandjana ka teiste rahvaste saagades ja on juba Avesta poolt austatud kui tark ja püha loom, kelle tapmist Zarathustra käsib karistada 1000 hoobiga 1 3 9 ). Üsna vähestes, kuid siiski kõige vanemais üleskirjutistes, nimelt Fick-Neusi (ja Wiedemanni?) omis teatakse, et siili okkad on sündind männi- (või kuuse-) okkaist, mis Kp. temale kait- seks pääle raputand. See tundub vähemalt lihtsam ning loomu- likum ja siis ka algupärasem kui kujutlus Kp-ja enda okkalisest kasukast. Viimane võib olla pigemini hilisem ja n. ö. realistli- kum edasiarendus, kus Kp-ja hiiukuju poolt enam hästi usuta- vaks ei peetud nii jumalakohast maagilist okkapuistamist 1 4 ü). Et lauavõitluse-lugu esialgu on sündind „vastaseotsija" jutu mõjustusel, selle poolt kõneleb pääle muu tema väga sage esine- mine ühes viimasega — Vaivarast Tõstamaani ja Vigalast ning Jõelähtmest Põlvani. Et ta siili tasu tõttu omas iseseisvatki huvi, võis ta esineda ning rännata ka muust jutust eraldi ja eriti Kp-ja tundmise pääaladel, Põhja-Tartumaal ning Lääne-Virub olla just sellisena väga armastatud ning üldtuttav. 1 : i S ) Lerchis-Puschkaitis V, lk. 50, nr. 4. 1: !H) Eeltsit. D ähnha rd t , N a t u r s a g e n I, lk. 132; vrd . ka ibid. IV, 2G9; W. Anderson, Tschuwaschische Sagen vom Igel als Ratgeber , Zeitschr. d. Vereins f . Volkskunde 24 (1914), 312—315. l l ( ) ) Ei ole võimatu, et siili nime sarnasus mingi riide „siilu" nimetu- sega juht i s iseendast Kp-ja kasukale, mille karvane seespool oli ku jute ldav ka selliselt okaskarval isena. Kuid see võib oila ka alles hilisem rahva- etümoloogia. 8 114 AUG. ANNI В XXXII. ! Mis puutub siis lauavõitluse ja siili loo s ü n n i p a i k a , seda nähtavasti tulebki otsida Viru- ja Tartumaa rajalt. Mai- nitud asjaolude lisaks viitab siia ka temaga püsivalt liitund joon Kp-ja tulekust nimelt läbi P e i p s i — isegi Lõuna-Viljan- dimaa, Harju-Jaani jm. iseseisvais siililugudes, jah, koguni Schüdlöffeli kaugelt Jõelähtmest saadetud vastaseotsija jutus, kus ju tulek läbi mere oleks olnud loomulikum. Mis puutub aga loo s ü n n i a j a s s e, jääb see muidugi eba- määraseks. Selle vanem piir, mille märgib saelaudade tundmine (kuigi alles Pihkvas või mujal Venemaal), ei ulatu vist mitte väga kaugele 1 4 1 ) · Kuid et sel seljataga on siiski mõni sa- jand, näitab ta suur levik ja algupärase nimetu kündja kuju pea täielik väljatõrjumine isegi „vastaseotsija," jutust. Kuigi „vastaseotsija" sellisena on välislaen, on ta siis igatahes juba üsna varakult sattund ühendusse Kp-ja kujuga ning temagi viljelust soodustand enam kui ükski teine muinas- jutt. Oma mitme huvitava kuju ja (osalt ka just animaalsust kõditava) seiklusega ületas ta ju enamiku muid üsna algelise kunstivormiga muistendipärimusi Kp-st, ei olnud päälegi seotud kohalikkude loodusmuististega, kuid sai oma hilisemal liitkujul siiski toetust igal pool huvilähedast siili tekkeloost. Pole ime, et just tema oma viimaksmainitud teisendlisaga on kõigist Kp-ga seotud pärimustest kõige levinum, mida tuntakse peaaegu üle kogu manner-Ecsti (kuigi osa ta teisendeid kannab veel võrd- lemisi hilise, ehk isegi ärkamisaegse käsitluse tunnuseid). Nii on ta laialt levitand ka Kp-ja kuju tundmist üldse ning lähteko- haks või toetuseks olnud ka viimast kohalikkude loodusnähtuste seletuseks rakendavaile muile muistendeile. Rahvusvaheliselt aga pole ta mitte üksi ühendand Kp-ga ning vene bõliinavägilasi, vaid Eestis aidand levitada mõningaid muidki vägilaslikke ning hiidlikke pärimusjooni ja rändmotiive, nii näit. teise mehe tasku- piste või suurte puude iilesrebimine. Muidugi levitasid viimast ka teised, eriti venepärased muinasjutud, näit. tugeva Iivani oma Lomidrevodega jne. 2. Mingi muinasjuttudevaheline motiiv on, nagu öeldud, ka lugu Kp-ja v ä h i p ü t i d m i s e s t , milleks ta paneb terve hobu- 1 4 1 ) Ei ole j u võimatu, et see lauavedamine Venest v i i tab ka mingeile a jaloopärasemaile kaubasuhteile Venega, kuid midagi kindlamat sest väita ei või. В XXXII, t Ili) seraisa juurtega ülestõmmatud männi otsa ning saab vähese ajaga mitu tuhat vähki (Schüdlöffel, Inland 1836, 529 j j . ) . Faehl- manni visandis nähtavasti vabalt muudetud kujutuse järgi on ta selle proportsioonivõrdlusega püüdnud tõestada koguni raud- meestele oma vägevust ja seega ka allaandmatust : „Vähe aega päras t seda [raudmeeste saadikute maa sisse viru- tust, vt. allpool'] tuli jä l le üks vaheta l i ta ja j a leidis ta Ao-oja ääres Silla- otsal ühes onnikeses j a sügavas t i murtuna ning mures oma õnnetuse üle. Kaua kõneles võõras j a niisama k a u a kuulas Kp. tummalt. Lõppeks ütles t a : miks ra i sa ta aega tüh jade sõnadega; mine kaldale, olen sääl v ä l j a pan- nud vähisööda; vaa ta järele, kas vähke on külge hakand. Saadik läks j a leidis ühe puutüve vette pandud; ni ipal ju kui ta ka oma jõudu pingutas, koorem oli temale liiga raske. Siis tuleb Kp. ise, haarab palgi, tõstab ta kerge v a e v a g a veest — j a vaata, selle kül jes r ipub vähisöödana terve ho- bune. Ta pöördub nüüd kar i s tava pi lguga vaheta l i ta ja poole j a ütleb tal le: Mine omade juurde j a ütle neile, mis sa näind. Olen l i iga vägev, et teid teenida, ning ei tarv i t se teid mitte, et elada." Kõnelemata sellest rahvale täitsa tundmatust rahvuslikust ümberloomingust, on ka vähipüüdmismotiiv ise siiski võrdlemisi vähe tuntud. Maha arvatud natuke ebamäärane teade „vastase- otsija" Viljandi teisendis, räägib sellest veel ainult üks usalda- tav, kuid väga lakooniline iseseisev teade Kodaverest (L. Kettu- nen, EKnS 32, l j . ) . Nagu näeme eespool-esitatud Soome ja Skandinaavia (Tho- riga seotud) teisendeist, on see nähtavasti üsna vana rändmotiiv kasustatud kõigepäält vägilase tugevuse demonstratsioonina ja kuulub sellisena arvatavasti mõnda muinasjuttu. Kuid selle ligem jälgimine ületab siinsed võimalused. Nendime ainult, et (Edda järgi otsustades) nähtavasti algupärasem kalaõngitse- mine (nagu see esineb nii Soome „vastaseotsija" kui ka Muna- poika, s. o. tugeva poisi jutus) on Eestis muutund palju usutava- maks vähipüüdmiseks (kuna kalaõngitsus eeldaks ju ka vastavaid hiiglakalu — Soomes küll ongi sel puhul vahel mainitud valas- kalu — või midgardmadusid). 3. Lõppeks on samasugune rändmotiiv ja pääasjaliselt mui- nasjutu-kangelase tugevuse demonstratsioon ka vastase jalgupidi maa sisse löömine, mida teeb Kp. ka vanapaganaga maadeldes. Mõnes teisendis on see edasi arendatud ka enam ajaloo-ilmeliselt, asetades Kp-ja vastasteks lihtsalt inimvaenlasi. Säärasena esi- tab seda vähemalt Faehlmann oma visandis : „Aga mi t te a la t i polnud õnn temale soodus. Kord hävi tas raudmeeste 8* 116 AUG. ANNI R XXXII. jõud ta sõja\'äe. Ta oli tagasitõmbund Ao jõe äärseisse padrikuisse (die Wildnisse) j a elas siin kaladest ning vähkidest, keda ta ise püüdis. Sääl tulevad 3 saadikut raudmeestelt j a nõuavad tema allaandmist. Põlgusega pöörab ta neile sel ja . A g a siis tõmbavad nad oma mõõgad, et kül jepääl t surmata meest, kelle nägu nad kartsid. Kuid ta märkas nende nõu j a pöör- dus vihasena nende poole: „Arad memmed, sa lakavalad mõrtsukad! Mõõk, mis Kp-ja tapab, peab rippuma mõne parema puusal. V igas ta tud liikme- tega (verstümmelt) võiksin teid omaste juurde tagas i saata, aga v ä ä r i t u kar i s tus häbistab k a r i s t a j a t ühes süüalusega." Siis h a a r a s ta kinni kõige lähemal seisva ki ivr i tut is t (Helmbusch) j a keerutas teda ringi ümber pää , ja tõusis vihin, nagu siis, kui kotkas läbi õhu tõttab. Ta v i ru tas ta maa sisse rinnust saadik. J a kohe haaras ta teise ning keerutas teda õhus, j a tõusis kohin, nagu siis, kui torm kõneleb männilatvadega; ta tampis tema maasse kuni lõuast saadik. Kolmanda h a a r a s ta j a keerutas teda ringi, nii et vil istas, nagu siis, kui välk maha lööb, j a tampis ta maasse, nii et ainult osa raudkübaras t v ä l j a pais t i s ; j a l a g a astus ta sellele pääle — j a midagi polnud enam näha. See sündis üle jõe, selle paremal kaldal, kus on praegu mõisa s i l d " 1 4 2 ) . (Järgneb vähipüük, millest oli ju t tu eespool.) Et siin Faehlmanni isikupäraselt heroiseerivale ümberloo- misele vaatamata loo sündmustikus on mõndagi rahvapärast, näitab temast varem Schüdlöffeli üleskirjutis (Ini. 1836, 529 j.), mille ehtsuses meil ei tarvitse kahelda : „Kp. (või lihsalt Kaallew) oli vägev eestlaste kangelane (Recke), hiid- liku kehaehitusega j a määratu suure jõuga. Ta elas — saaga j ä r g i — sel a ja l , kui rüütlid meie maale asusid (sich festsetzten), j a pani neid ennast v ä g a kartma. Kolm ju lget j a vägevat raudmeest kutsusid ta endaga võit- lema elu j a surma pääle. Kõigile kolmele korraga vastu minna a g a ei leid- nud ta hää olevat; ta siis t aganes nende eest, neid enese järele avatelles. Rüütlid jä rgnes id taganejale, kuid nähtavast i üksikult, igaüks nii ruttu kui jõudis. Kui raudmehed tagaa jamis-tuhinas üksteisest küllalt kaugele olid jõudnud, j ä i Kalev seisma j a alustas võitlust kõige lähemale jõudnud j a tugevama rüütl iga. Natukese pingutuse järe le sasis ta selle mõlemast õlast kinni, tõstis üles j a lõi nii tugevast i vastu maad, et raudmees põlvini maa sisse sattus. Siis ei olnud muud tarv i s kui kü l j e s t hoop anda — j a murtud olid raudmehe ja lad. Päras t seda kui esimene vastane oli võidetud, oli ka 1 1 2 ) Faehlmanni k ä s i k i r j a s seisab nimi, mida võib lugeda nii A a kui ka Ao. Et esimene lugemisviis on õigem, näib kinnitavat Kreutzwaldi arusaamine, kes oma lugulaulus siin ta rv i tab Koiva jõe nime (XX 618). Kuid nii kaugel asuva koha kohta paistab imelik F-i tuttavlik maining mõisa (millise?) sillast. Kas pole ta siin mõelnud lihtsalt oma enda kodu- kohta Ao (vahel ka Hao) mõisat j a selle all voolavat pisikest Must jõge: Võimatu see pole — ka mitte Kreutzwaldi valetõlgendus F-i k ä s i k i r j a j ä r g i . A j a j ä r g u l , kus juba pastoraat l ikust Siioni inglist sai rahvusl ik Liioni ingel, pole midagi imestada, kui ühe väikese a-kuju tõttu paisatakse kurt lev Kp. Põhja-Eestist Riia v ä r a v a t e alla. Vt . sama F-i k ä s i k i r j a tarvi tand Kruse, Urgesch. lk. 181. В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 117 teine vars t i kinni haaratud, kaelani maasse tambitud, mispääle j a l a g a ta kael murti. Kolmas rüütel aga, a r v a t a v a s t i kõige nõrgem, v i rutat i nii sügavale maasse, et ta pää mitu j a l ga maa alla va ju s . " Juba siin siis puuduvad Faehlmanni poolt nii pidevalt kujuta- tud eelkäiv sõja kaotus, allaandmis-ettepanek ja salaja tapmise katse, lisajoonteks on võitlussekutse raudmeeste poolt j a nende ükshaaval metsa avatlemine. Ka Wiedemann (AIÄLE, 421) teab umbes samasugusest võit- lusest, kus aga vastaseid nimetatakse lihtsalt kuraditeks (Teufel) : „Teine kord [eespool rääg i takse lauavõitlusest] võitles ta kolme kura- diga. Ühe lõi ta kohe põlvini maa sisse, teise kolmeks tükiks, kolmanda veeks. See sündis suurel ümmargusel L a e k v e r e mõisa heinamaal [Si- munas]. Võideldes lööb ta kuradi pöiani maa sisse, see tema põlvini; teiste j ä r g i oli see ümberpöördult." On selge, millist teisendit neist pidada algupärasemaks — mitte esimesi, mis on enam „ajaloopärase" saaga ilmega, vaid vii- mast, mis on ilmselt muinasjutulik (vrd. näit. „vastaseotsija" Soome teisend b 239, kus isegi maasselöömise kirjeldus on üsna sarnane siin-esitatuga). Kuhu seegi motiiv päris algupäraselt kuu- lub — kes võiks seda kindlasti öelda? Igatahes esineb maassevi- rutamine muiski muinasjutes (näit. tugeva poisi jutus). See andis end Kp-ja rahvusvägilaslikkude dispositsioonide puhul hästi rakendada ka maa inimvaenlaste vastu ning tarbe korral ligemalt väl ja maalida. Rüütlite kolmarv on muidugi tavaline muinasjutu meelisarv, kuid ükshaaval nende metsameelitamine näikse kõnelevat ometi võrdlemisi iseseisvast ümbertöötusest. Kas siiski seda viimaks ei järeldand (näit. sellest, et neid maasse löödi üksikult) muidu nii usaldatav Schüdlöffel ise? Vähemalt on paaril korral tähelepanu juhitud suurele sarnasusele, mis sei strateegilisel taganemisel on — mitte näit. Ümera lahingu eest- laste kavalusega, nagu võiks oodata ajaloo-pärase saaga otsija, vaid — klassitsistliku kasvatuse ajal nii tuntud Horatiuse taga- nemisega rooma ajaloos. Tapmiskatsed vaenlaste poolt võis juurde lisada vist alles Faehlmann — eeskujuks ehk muistend Kp-ja tagaselja tapmisest Kääpa ääres. 7. Võitlusi allmaailmaga. § 27. Röövkäik allmaailma. Juba seletussaagades lingutab Kp. sageli oma kive vastu vana- paganat, keda uuemad pärimused segavad ka kristliku põrguva- litsejaga. Palju selgemal kujul allmaailma vaenlaseks on meie 118 В XXXII. 1 heeros saand aga seetõttu, et ta on ühte suland vastavate m u i - n a s j u t t u d e tegelastega. Juba Schultz-Bertrami esimeses Kp-ja käsikirjas (GEG DH 202) on öeldud, et Kp-ja hiilgetöö oli tema põrguskäimine. Ja oma muistendikogus („Estn. Sagen") toobki ta sellest kaks tei- sendit ( T o r m a s t ? ) . 1) „Kalevipoja vennad keedavad tulel kapsaleent j a vanakurat viib neil öösi liha kat last . Kp. võtab ta seep ä äi e kinni j a v i r u t a b põlvini maasse. K u r a t põgeneb nii, et ümberringi vesi sinine. Kp. läheb temale jä lg i mööda järe le j a jõuab põrgu eesõue, kus ta leiab sureliku naise, kaks kruusi, ühes tugevaks,, teises nõrgaks tegev vesi. Ta joob esimesest j a tungib põrgusse, kus a lgab hirmus võitlemine, mis a g a lõpeb Kp-ja kasuks, sest vanakurat on hirmus joond nõrgendavat vett. Kp. võidab ta j a paneb ahelaisse." Edasi j ä r g n e b lugu Kp-ja enda kinni jäämisest k a l j u külge, millest allpool (§ 29). 2) „Teise variandi j ä r g i püüdnud Kp. j ä r v e s t ka lu ; väike mees tuleb kivi alt j a palub maitsta. Kp. lubab, aga niipea kui väike on korra mait- send, on pada tühi. Kolm korda sööb ta nii p a j a tüh jaks , kuni Kp. vihastub, talle põrgusse järe le läheb j a ta sääl ära võidab." Aheldusest j a muust sel- lele j ä r g n e v a s t pole räägitud, samuti mitte kolmest vennast, ka põrgu võit- lust pole lähemalt k ir je ldatud, kuid muidu on lugu sama. 3) Mitte p a l j u erinev pole ka k o l m a s Bertrami visand (GEG EH 233,4) : „K o l i a r t, K a l e v i k a n n o p o e g , m o a k o h h u t a j a , ν e - k o h h u t a j a . Nõmmeelanikud (Heidenbewohner). Linnu (?) mäed Ohukot- sus (Linsche Berge, Odenkatt). Luisk visatud Rapiani (?Rappl) Kollarti poolt. Kapsakeetmine hundipesas. Öövalve (Nachtwachen). Kp-ja võitlus kuradiga, kes põlvini maasse lüüakse. Ta kaob j a sinine suits j ä ä b järele. Kp. j ä r g n e b kuni põrguni. Kõigi kuradite tapmine. Võitlus tammil, põrgusil lal (auf dem Damm, Höllenbrücke) ." Siiagi vahele on l i i tund Kp- j a enda k inni jäämine Jee- suse käsul põrgu seina külge, millest allpool § 29. — Edasi j ä r g n e b aga jä l le nagu j ä t k u n a eelmisele: „Eesõuest (Vorhof) leiab ta ühe kuduva (webendes) naise. 2 kruusi tugevaks j a nõrgaks tegeva veega. Kp. joob tugevaks tegevast. Ta tapab 30 kuradi k a a s a s k ä i j a t (Trabanten), kes hirmu p ä r a s t nõrges tavat vet t saavad (?). Võitlus j a ahelaisse panek (Anlegen)." Bertrami toodud variandid, kuigi võõrelementidega segatud ja väga lühidalt edasi jutustatud, kuuluvad rahvusvahelisse mui- nasjututüüpi, mida Aarne oma kataloogis nimetab jutuks kolmest röövitud printsessist ja millest ta ka Eestis mainib tervelt pool- sada teisendit (FFC 25, Mt 301). Selle tavaline sisu on, et (kolme) röövitud kuningatütart lähevad otsima lihtsalt kolm meest (301 A) või kolm ülitugevat vägimeest (kuusepainutaja, kaljude- liigutaja jne., 301 B). Pika habemega kääbus sööb nende katla kaks korda tühjaks ja peksab keetjad läbi. Kolmas mees, teistest targem, ei lase end enam petta ja paharett põgeneb. Too kolmas В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 119 mees, jutu pääkangelane, läheb temale järele allmaailma (tava- listi lasevad teda ta kaaslased köiega august alla), kust ta leiab (kolm) printsessi, kuna peremees (vanamees või madu) magab või on kodunt ära. Naised õpetavad talle tugevuse- ja nõrkuse- vee saladuse, veeriistad vahetatakse, ärkav paharett joob nõrges- tavat vett, mees aga rammuvett, ja nii võidabki mees vastase (maadluses, või vahel 3 vastast, neil pää otsast raiudes). Järg on tavalisti: kaaslased tõmbavad küll printsessid üles, jätavad aga mehe alla, nii et see alles mingi nõiariista, hiiglalinnu v. m. s. abil koju pääseb ja oma õigused pärib. Nagu sest näha, ei tarvitse siin sangaril olla mingit erilist, üleloomulikku jõudu, veel vähem Kp-le tavaliselt omast hiidlust. Ta võidab pahareti lihtsalt naiste kavaluse ja rammuvee abil. Osas teisendeis ((301 B) esineb päätegelane küll ka ilma rammu- joogita määratu tugevana. Nii näit. ei tarvita ta juba allajõudmi- seks köit ega kavalust, vaid kohe toorest jõudu, purustades allmaa- ilma uksed v. m. s. Kuid enamasti on selles alarühmas tugevad isegi kõik kolm meest või, nagu neid vahel nimetatakse, kolm kasu- venda. Viimasesse alatüüpi kuulubki Bertrami esitatud 3. teisend ja sinna juhivad ka maakohutaja, veekohutaja ning Kollarti ( < Kol- jat?) nimed, olgugi et neid ühes teisendis kutsutakse ka Kp-ja vendadeks. On ilmne, et Kp-ja nimi on siia rahvusvahelisse mui- nasjuttu hiljemini sisse kantud. Kõige rohkem neile Bertrami teisendeile tuginebki Kreutzwaldi eepose vastav põrguseiklus. Kuivõrra on see liitumine rahvapärane? Vastavad muud teisendid on üsna segased ja väheütlevad. Isegi Faehlmanni algvisand ( K o e r u s t ? ) ainult mainib: „Ka- bala mõisa juures pidi see olnud olema, kus ta [Kp, lauakoor- maga] väsinult ühest koopast mööda läheb. 3 noormeest istuvad selle ees tule ja katla ümber." See on nii katkendlik (ja esineb eraldi käsikirja 20-ndal leheküljel), et kindlasti võime siin oletada vaid mingit näilist lünka, mille on ettekandja täiendand kas suusõnaliselt või mõnelt muult kaotsiläind lehelt. V a i v a - r a s t teatab J. Sõster (E 44 498 j.) Kp-ja ning vp-na maadlusest ji> vp-na põrguvajumisest, millest jäänd Vaivara keskmisele (Põr- guhaua) mäele nõgu; teisendi järgi olevat Kp. temale põrgusse järele läind, ta sääl võitnud, kolm neidu ning kulda kaasa võtnud jy. tagasitulekuks uue väljakäigu kaevand (osa lisandeid selles jutustises näikse olevat mittepärimuslikud). Üsna lakooniline on 120 В XXXII. 1 A. Kivi teade K a d r i n a s t , et seal „tuntakse" Kp-ja „põrgus- käimist", siis arvatavasti u m b e s nagu eeposes. Veel vähem täp- selt usaldatav kui J. Sõsteri omad on J. P. Sôggel'i teated P a i s - t u s t (H II 43, 215), mille järgi Kp. viib vp-na kotiga põrgusse, ja H. Sehults'i laiutus K o e r u s t (H II 13, 454, vrd. sama H II o9, 696), mille järgi Kp. ja Vana Sulev sõidavad l a e v a g a põr- gusse, kus Kp. võidab vanapoisi ning toob ära kullalaeva ja 3 ku- ningatütart 1 4 3 ). Tüüpiline oma igasuguste segimotiivide liitu- misega, kuid siiski võrdlemisi täielik on üks teisend P õ l t s a - m a a l t (M. Luu H II 49, 926 jj., a. 1895), kus põrguskäigu-looga on ühendatud ka veel Hansu ja Greetakese jutt (Aarne Mt 327 A) : Kaks väikest tü tar las t eksivad metsas, v a n a p a g a n viib nad enda poole; lapsed joovad j õ u a n d j a s t pudelist, põgenevad, vp-na vanamoor jookseb neile järele, püüab nad kinni, paneb raudpuuri, kavatseb ära küpsetada. Kp. tuleb endale põrgust kulda otsima, pistab vanamoori küdevasse ahju, vabas- tab lapsed puurist, laob 7 vakas t kotti kulda täis, pistab jõuandja ning jõu- vähendaja veepudeli tasku, rändab 3 päeva tagasi , jõuab Tammiste mõisa, magab 3 päeva, võtab Tammistest 700 saelauda selga, paneb nende pääle kullakotid j a lapsed ning hakkab Soome minema; merekaldal kuuleb müdi- nat, näeb „vana põrgu poissi" end t a g a a j a v a t , läheb otse läbi mere, vp-na ja lad on aga lühemad j a ta upub; lastest saand hil jemini „kuulsad Eesti nais terahvad". (Romant. t.) Pärimusehtne, kuid väheütlev on üks märge K o d a v e r e s t (L. Kettunen EKnS 32, 1) : „Tulnud Kp., 200 lauda olnud seljas, kaks tüdrukut olnud laude peal. Ise veel ütelnud : „Tited one mul laude õtsan." Vei neid nõndaviisi edasi. Tema oli neid nõidade käest ära päästnud ning põgenes. Tuli sot'ilastega [sortsidega] sõda." (Järgneb lauavõitlus.) Samuti ei ole meil põhjust palju kahelda K. Ruut'i teates H e l m e s t , et sääl Puudepaimendaja ning Jõ- gedesulguja kaaslast kolmandat põrguskäijat on nimetatud Kale- vipojaks (Eesti Kultura II, 256). Kindlasti ei ole siin siis tegemist ainult Bertrami „võltsin- guga", vaid Kp-ja vägiJaskuju on paiguti küll ka rahvaluules as- tund kõige vägevama printsessipäästja kasuvenna ossa, — on ju sarnasus mõlema kangelase vahel nii suur. Siiski näib see olevat sündind võrdlemisi juhuslikult siin ja sääl, nähtavasti ilma kind- Jakujulisemat iseseisvat lokaalredaktsiooni moodustamata. Isegi selle ühinemise vanaduse kohta ei saa me mingeid kindlamaid jä- Üsna väheütlevad aardemuistendid on üleskir jut ised Kp-ja kulla- kasti mahamatmisest P i l i s t v e r e s (J. Keller E 25 294, sama H III 26, 741) j a T a r t u s (Α. Kütta Η II 64, 397). В XXXII. 1 121 reldusi teha (vähemalt mitte ilma printsessipäästegi jutu laiema uurimiseta), sest seginemine oma sporaadilisuse tõttu võib olin paiguti õige vana, vahel üsna hiljutine. Igatahes eeldab ta käsi- tust Kp-st kui sümpaatsest ja mitte väga koletis-suurena kuju- teldud vägilasest, sest vaevalt oleks viimane võind liituda umbes tavalise inimese suurusena mõeldud muinanditegelasega. Enam kui printsessipäästmise jutust on senises Kp-ga käsit- levas kirjanduses kõnet olnud n. n. tugeva poisi jutust (Aarne Mt 650 A). Nagu eespool (§ 7) mainitud, on E. N. Setälä pidand seda juttu isegi kogu Kp-ja nime tekitajaks ja levitajaks. V. J. Vuori joe vastava uurimuse põhjal (isikl. s. andmed) võime „tugeva poisi" jutu põhikuju pidada umbes järgmiseks: Poiss on sündind inimese ning karu värdjana ja nii omandand nõidusliku imetugevuse juba algusest pääle. Ta avaldabki seda kohe ja alati, rikub tavalised tööd oma hiigla j õuga, teda karde- takse ja tahetakse hukata ning saadetakse ta selleks: 1. kaevu puhastama, visates järele (veski)kive — mille üle aga poiss ai- nult naerab, 2. pahareti veskile, kus ta aga jahvatab paharetti ennast, ja 3. põrgu varandusi tooma, kust ta nad toobki, võites maadluses kuradi. Pääle nende, hr. Vuori joe arvamise järgi algu- päraste seikluste on hiljemini liidetud veel mõningaid muid. Eriti on ühine allmaailmaskäik kaasa mõjund segunemiseks printsessi- päästja jutuga, nii et tihti üheskoos esinevad niihästi ääretu tu- gevus (põrgu lõhkumine ja kulla röövimine) kui ka leemekeetmis- motiiv alguses ja naise ning rammuvee motiiv sees. Kogu jutt on üsna toore jõuimetluse sooviprojektsioon, millega võrreldes printsesside päästmine saladusliku altmaavalitseja käest on mit- meti müstilisem ja huvitavam. Kui nüüd aga otsime Kp-ja tõelist sugulust niisuguse „tugeva poisiga", siis leiame, et see on võrdlemisi vähene. Kui maha ar- vata selgesti uueaegsed ümberristimised, võime kõnelda ainult tugeva poisi teatavast juhuslikust mõjust mõnes Kp-ja jutus, nii näit. Epp Vasara poolt jutustatud põrgusõidu-jutu teisendis ( P a i s t u s t Sb GEG 1877, 32, vrd. § 29), kus Kp. tungib, raud·· nui käes, põrgusse ja lõhub põrgu uksed, samuti A. Karu teateis ( P ä r n u s t , E 47 407): Kp. võidab esmalt kaardimängus ku- radilt kõik hinged (muidu harilikult teeb seda Salomon vmt., vt. FFC 25, Aarne Mt 803*), teeb aga siis veel (õieti tarbetult) mitmesaja-puudase haamri, lõhub põrgu värava ja toob kõik hin- В XXXII. 1 ged välja. Nagu nägime, võib see tugevale poisile omane nuia- tegemine olla mõjustand (alles Faehlmanni kaudu?) ka kujutust Kp-ja Kääpas lamava mõõga tegemisest, samuti tugeva poisi vastu sihitud tapmiskatsed ehk mõjustand Kp-jagi tapmismotiivi põlvederaiumise abil. Ei ole võimatu, et siit on Kreutzwald (vist küll rahvalaule kaudu) saand ka pildi Kp-ja lapsepõlve jõu- näiteist kätkilõhkumise abil. Kuid kõik need ühiskohad on võrd- lemisi üldised ja ebakindlad, kuna tugeva poisi pääseiklusi Kp. tavalisti kaasa e i t e e . Samuti võib Kp-ja ning vp-na sageli esinev m a a d l u s põlvneda ka hiidude omavahelisest maadlusest, kuigi siin tugeva poisi mõju vähemalt mõnel juhul on tõenäoline. Üsna vähe levind, väga võimalik, et alles Kreutzwaldi enda (või Lagose) algatatud, on Kp-ja sidumine „tugeva poisi" kaevu- puhastuse-looga (n. n. Kõue tütre loos, Kp. X). Kokkuvõetult ei ole meil siis Eestis küll kuigi kaaluvaid tões- tisi omaaegsele teooriale, et kogu Kp-ja nime ja kuju algupära tuleb otsida just s i i t tugeva „sepa" (või kâlvis'e) poja ju- t u s t 1 4 4 ) . On tegemist ainult juhuslikkude ja vähelevind segine- mistega mõne Kp-ja-loo ning selle nagu teistegi muinasjuttude vahel. Nii esineb ta muide vahel veel ka maagilise põgenemise ja imeasjade mahaviskamise jutu päätegelasena (Mt. 313, M. Kamp- mann Väike-Maarjast H II 11, 411, vrd. ka H. Masing Vaiva- rast H II 36, 389), samuti juba mainitud „Hansu ja Greeta" jutus (Mt. 327 A), kõnelemata Kp-ja enda põrgussejäämise pärimus- test, millest allpool. § 28. Vangistusloo teisendid. Kalevipoja suhted altmaailmaga ei piirdu mitte ainult mui- nasjutupärase põrgu-röövimislooga. Sellega on seotud ka tema lõplik saatus ning kadumine ja nimelt palju levinumas ja vane- mas juturingis. Juba Bertram oma kir jas Sachssendahl'ile (3. VI. 1850) juhib tähelepanu asjaolule, et Kp-ja lõpu kohta on teateid kahesugu- seid. „Kuna Faehlmanni saagad Kp-ja lasevad langeda ta enese 1 4 4 ) Huvitava paralleelina võiks märkida, et Lätis seevastu küll kogu rahvuskangelaseks tõstetud Lâéplësiso ( K a r u t a p j a ) k u j u on nähtavast i põlv- nend lihtsalt rahvusvahelisest k a r u v ä r d j a s t . Kuid K a r u t a p j a loo pääseiklus- teks ongi j u s t ka Mt. 650 A omad. 123 mõõga läbi, kujutab minu oma sangarit igavesti elavana, valva- tes põrguvürsti, käsi kai j usse löödud." Ja nii ongi. Kp-ja lõ- pust teab rahvas ilmselt kaks iseseisvat lugude tüüpi ja nende ühendus (siis põrgusõit p ä r a s t surma mõõga läbi, nagu leiame Faehlmannil ja Kreutzwaldil) on väga vähe levind, võib-olla üldse mitte rahvapärane redaktsioon. J õ h v i s t (?). Veske 3, 632: Kp. otsis hobust, kes teda kannaks, kura t pakub ennast, jookseb põrgu; uksel hüüab h ä ä l : „Käsi ü l e s ! " Kp-ja käsi j ä ä b ühe naela külge, hobune põrgusse. Kp. va lvab j a pääseb alles maailma lõpus; raputab jõuluööl kä t t ; nii ei ju lge hobune v ä l j a tulla. H a l j a l a s t . M. Veske, Verh. GEG VIII 3, lk. 70 j . (vrd. Veske 3, 632) a. 1876: P ä r a s t seda kui kuradid huntide k u j u l Kp-ja hobuse ära sõid, otsib ta enesele uut, satub ostma kuradis t hobuse, kes teda tahab viia põrgusse. Hääl hüüab: „Käsi püsti, K p . ! " Kp. lõi käe vastu ukseposti j a j ä i rippuma, hobu jooksis aga oma koju, j a see oli põrgu. „Kp. oli oma pahema käe löönd ühe suure naela otsa, mis ukse piidas oli, ei jõudnud seda enam lahti teha j a on veel praegu samas seisukorras. Ta kaitseb põrgu v ä r a v a t , et vana k u r a t v ä l j a ei saaks, j a teeb seda ilma lõpuni." „Igal jõulu hommikul tahab end Kp. lahti rabelda, aga see ei õnnestu tal. K u r a t mürab (poltert) siis põrgus j a tahab v ä l j a , aga ta ei lase teda. Iga hoop, mis sepad löövad alasile, teeb Kp-ja käele valu j a lööb naela, mis läbi ta käe puuritud, kõvemini kinni. Kui Kp. jä l le v a b a k s saaks, on sepad esimesed, kellele ta kätte maksaks ." (Samal k u j u l [ täpsus küs i tav] ütleb Veske end kuulnud selle loo ka Holstres [ P a i s t u s ] paarkümmend aas tat varemini. Hääl hüüdnud: „Kp., käsi t u l p a ! " ) K a d r i n a s t . Blumberg, Quellen, lk. 91, a. 1869 < J. Baumann, Udrikas t : „Val jad pihus, läks Kp. omale hobust otsima. Ta läks Peipsi j ä r v e s t läbi j a vesi tahtis üle saapa sääre sisse tulla. Kp. üt les : „Ära hakka meest n a r r i m a . " K u r a t muut i s oma tütre hobuseks, Kp. lõi k ä e g a seila peale j a üt les : „See on nõrfk, see ei või mind kanda." Siis muutis k u r a t oma poea hobuseks. J a kui Kp. oma käe hobuse seila peale pani, nägi ta, t t see teda kanda ei võinud. Siis andis k u r a t oma ema j a tegi teda valgeks hobuseks. Kp. katsus käega j a üt les : ,,Se kannab küll, se on tugev." Tuhat ne l ja viis kuradi ema teda kaugemale, j a Kp. ei võind teda kinni pidada. Siis ütles heal taevas t : „Ristipoeg, ristipoeg, löö käsi t a m m e ! " Tamm juur- tega pihus. Siis läks kuradi ema tuhat ne l ja põrgu poole. Heal ülevalt andis Kp4e nõu, käsi piita lüüa. Hobune jooksis j a lgade vahelt läbi j a Kp. jä i põrgu ukse taha, tamm pihus." Teisendi j ä r g i (Imastust, A. Seefeld) h a a r a s Kp. enne tamme j a männi pihku. R a k v e r e s t . J. Liïienbach < M. Treial (Kad r ina s t s isserännand), E 8303 j., a. 1890; sama H II 46, 492: Kui hundid Kp-ja hobuse ä r a söönd, otsib ta enesele uut hobust, mis teda kanda jõuaks. Vanapagan muudab enese hobuseks, Kp. istub selga, rõõmus. Hobune aga tahab teda põrgu viia. V ä r a v a ees hüüab Jumal : „Ristipoeg, tõsta käsi piida t a h a ! " Kp. täitnud 124 AUG. ANNI В XXXII, ι käsu; piida t a g a olnud aga nael, mis Kp-ja käest läbi läind. Vanapagan läind alt edasi põrgu, aga Kp. jä ig i piida külge rippuma põrgu uksehoidjaks. V ä i k e - M a a r j a s t 1. J. Palm, H II 11, 872, а. 1890: „Kalevi- poeg vanal a j a l pole leidnud hobust, kes teda kanda oleks võinud. Vi imaks leidnud ühe valge mära, kelle se l ja s Kp. sõita võinud. Seal hüüdnud Jumal ülevalt : „Ristipoeg, ristipoeg, põrgu viiakse, löö käsi u k s e ! " Juba sõitnud valge hobune põrgu v ä r a v a s t sisse, seal saanud Kp. kätt s i rutada j a löönd käe ukse piita. A g a sepad olnud valmis juba kät t ukse kinni naelutama. Ennegu Kalevipoeg keelata saanud, olnud käsi ukses kinni igavesti . „Kui veel lahti pääsen siis kautan esiteks sepad, teiseks naeste sugu maa pealt. Muidu pääseks ma kütkest, a g a seppade j a naeste päras t ei pääse ma mitte. Sepad kui nad t ü h j a alasi peale haamrid löövad j a naesed kui nad p a j a sanga ha l ja s tavad, naelad veniksid v ä l j a aga sepad kinnitavad t ü h j a alasi kõlinaga, naelad roostetaks, aga naesed ei lase p a j a sanga ha l jas tamisega . " V ä i k e - M a a r j a s t 2. J. Elken, E 41 997, a. 1901 : Kp. otsib enesele uut hobust. V a n a p a g a n a pojad j a viimaks vp. ise muudab end hobuseks j a kui Kp. temale selga istub, tahab ta temaga kiirelt põrgu sõita. V a n a j u m a l näeb j a hüüab: „Ristipoeg, r i s t ipoeg! Löö käsi p i i t a ! " „Kp. lõi käe piita põrgu ukse juures j a j ä i g i kät t pidi piida külge." Praegu ta sääl valvab, ,,üks käsi piidas kinni, teises käes suur pomm, et v a n a k u r a t v ä l j a ei pääse" . V ä i k e - M a a r j a s t 3. J. Kuusler, E 42 003, a. 1901 : Kp. künnab j a kisub kuuski üles. Jumal küs ib : „Mis sa teed?" Kp.: „Koerastan kane- pit." A g a kui ta magas, tuli põrgu hunt j a murdis Assamallal ta hobuse. Kp. kihutab hunti taga, see jookseb põrgusse. Kp-ja käsi, millega ta hunti tahab virutada, j ä ä b põrgu piida külge jäädaval t . Valvab, et k u r a t ei saaks v ä l j a . K o e r u s t (või selle ümbrusest) 1. Faehlmann, SKp., a. 1839: Nagu Öeldud, ühendab Faehlmann mõlemad rahvaomased teisendid nii, et põrgusse- minek j ä r g n e b p ä r a s t Kp-ja kehalikku surma mõõga läbi. „Vaim, mure paelust pääsend, lehvis üles õndsate jumalate elumajadesse. A g a Vanaisa läks murel ikuks: V ä g e v mees oli suuri tegusid toime saatnud j a pa l ju vaen- lasi võitnud; kui ta taevas ilma tööta on, siis võiks ta ette võtta julgeid nal jatus i , mis jumalaile mitte armsad ei oleks. Kura t j a tema sellid olid sel a j a l Vanaisa vastu sõnakuulmatud olnud j a Kp. oli näidand, kuidas nendega valmis saab. Temale anti siis ametiks põrgus korra järe le vaadata j a kuradi t karistada, kui ta Vanaisa sõna ei taha kuulda." (Kp-ja vahepealne taevatõus j a lõpp on nähtavast i Faehlmanni enda lisand. Romant. t.) K o e r u s t 2. H. Schultz, H III 4, 54—59, a. 1890. Sama H II 67, 385 j . : Taevataat saadab ingli, kes Kp. haavad „ühe el iga" terveks teeb. Siis annab ta temale hobuse ning mõõga, Kp. istub ratsule j a a j a b uuesti t a g a vanatondi teenreid, viimaks teda ennastki. Kurat põgeneb põrgusse, Kp. j ä ä b põrgu ukse taha valvama, mõõk peos. Säält pole Vanaisa teda enam lubandki ära tulla. Isegi tukkuda ei tohi ta kauemini, kui noa tera üles- pidi on. (Osalt romant. teis.) Sama noa j a valvamise motiiv samalt ka К II 39, 42. R i s t i l t . J. Holts, E 2251 j., a. 1892: Pä r a s t lauavõitlust 777 lauaga võitlevad Kp. j a vp. veel kord. „Kp. otsinud j a otsinud j a leidnudki 12 Γ, viimaks Põrgu üles, läinud sisse j a leidnudki Vanapaganad oma perega ko- dust. Vanapagan asunud kohe oma teenritega Kp-ja kallale, küll annud Kp. neile valu, aga neid tulnud päras t ikka enam ta ümber. Kp. nottinud neid küll esiotsa maha kui sääski, viimaks tulnud talle ikka väsimus kätte. Ja Vanapagan saanud tast võitu. Visanud Kp-le ahelad kaela j a sidunud Kp-ja v ä l j a põrgu nurga külge kinni. Kp. mõtelnud, ega see nurk ometi mind küll kinni ei pea. Kui Vp. para ja s t i olnud magama jäänud, tõmmanud Kp. täie jõuga põrgu nurga maha. Vanapagan ärganud selle kolina peale viimaks üles j a jooksnud oma sulastega Kp-ga kinni võtma. Saanudki viimaks ta suure vaevaga kätte, j a pannud teda üles põrgu h a r j a peale. Seal peab Kp. veel praegu kinni olema." (Osalt subjektiivsete täiendustega teisend?) L ä ä n e m a a l t (? või saartelt?). A. Jacobson, GEG DH 233, 2; sama Inland 1856, vg. 140, j a Russwurm Sag HWÖR, lk. 9 j . : „Kui Kalev oli saand rikkaks tegudest, olevat ta sõitnud temale tundmatul teel. Üks hääl taevast olevat talle hüüdnud: „Kal lev kus sa sõitad!" „Hea all, parras peal, lükkan päle", olevat ta vastand j a edasi sõitnud. Küsimust korratakse talle; ta vastab samade sõnadega j a ratsutab edasi. Lõppeks kuulis ta enda lähedal põrguelanikkude kisa („Põrgolas te kissa olii jo lahti kuulda oinud"). Siis asetatakse talle küsimus kolmat korda: „Kallev kus sa sõitad!" mispeale ta vas tab: „Ei Jummal tea, kus ma lähhan." Nüüd ütleb hääl : „Tõsta käed ülles!" Ta sirutab käe üles. Samal silmapilgul aga oli valge hobune (vana kurat) ta alt läinud j a ta j ä ä b mõlemate kätega põrgu värava ülemise raami külge ( P õ r g u värrava vanna päle) rippuma, j a sääl olevat ta samas asendis praeguseni, karistuseks antud vastuse eest: „E i J u m m a l t e a , k u s m a l ä h h a n . " " S a a r d e s t . J. P. Sõggel, E 47 287, a. 1910: Kp. j a vp. võidelnud j a Kp. oli võitnud, a jand vp-t taga kuni põrgusse, jäädes ise väravasse val- vama. „Ka praegu valvavat Kp. põrguväraval alles vp-t ega uinuvat iialgi, et vp-1 mahti oleks v ä l j a ilmuda. Kui aga keegi laps või muu inimene peaks r-ua või muu terava riista selili maha unustama, siis uinuvat Kp. magama ja. vp-1 saavat jälle vabadus." P a i s t u s t i . M. Veske < Epp Vasar, Sb GEG 1877, lk. 34—37: Algus sama, mis Hal ja las : Hundid, uue hobuse ost jne. Üks vanamees hüüab metsast: „Kp., käsi püs t i ! " „Та tõstis oma käe, lõi ta vastu posti, j ä i rippuma, hobune aga libises läbi värava, mis kohe kinni langes: kurat tahtis Kp-ga põrgu viia, Jumal aga ei tahtnud seda mitte j a andis talle met- sast hääd nõu. Kp. nägi end põrgu värava ees, ei saand aga mitte sisse. Ta vaatas natuke aega ümber j a leidis põrgu võre ääres (am Höllengitter) ühe sepikoja, see oli üks põrgu sepikoda (eine Höllenschmiede). Siin laskis ta enesele teha vägeva raudnuia, läks siis tagasi põrgu värava juurde, viru- tas nuia vastu raudväravat j a purustas selle. Põrgu värises ta löökide all. Kuradid jooksid „ h i r m u g a kiuch kauch kokku" j a hüüdsid: „Kes võiks see olla? See peab olema vägev mees: kes põrgu väravad võib sisse lüüa, peab olema tugevam kui meie." Nad nägid Kp-ga nuiaga sisse tulevat, jooksid ehmunult laiali, viskasid oma hangud (Schürgabeln) minema, hüppasid üle põrguvõre (Höllengitter) või peitsid end ära. — Kp-ja läbi on eestlased saand põrgust kindlad teated. Põrgu keskel oli ümmarik j ä r v sinise veega. 126 AUG. ANNI В XXXII.-, Selle järve ääres seisid puud, mille okste külge olid inimesed ahelatega seo- tud, kuna alt vägevad tuleleegid nende poole üles lõid. Põrgupuudele ei tee tuli mingit kahju. Siin j a sääl olid katlad, kus keedeti inimesi. Katlas, kuhu Kp. kõige enne vaatas, oli keegi ilus neiu. See oli üks kuningatütar, aga lapsetapja. Kui Kp. temale lähenes, et teda päästa, hüples ta katlas (j,tegi iilpädi ülpädi"). Nüüd tuli Kp. kõigi põrgus piinatavate eesotsas põrgust vä l ja . Kui ta nii edasi läks, oli ta uhke, hooples, et ta nii pal ju 0:1 päästnud, j a laulis: Mull от taskun taeva vôt'ma, Mull от põvven põrgu vôt'ma, Ihu-puhun ilma vôt'ma. Taskun tantsva taeva vôt'ma, Põvven tantsva põrgu võtma, Iliu-puhku ilma vôt'ma14'')." Järgnevas jutustatakse Kp-ja reisust üle mere, tagasitulekust, kuigi kurat rannalt tormi vastu teeb, linnaehitusest j a surmast vaenlaste „viba- lite" läbi. „Kui Kp. ära koole, siis panti tema töise ilma ihu põrgu .vahiss." [Nagu allpoolsest seletusest näha, tuleb mõista „tema ihu mis ta teises ilmas sai".] „Ka K o d a v e r e s t rääkisid paar isikut mulle sedasama. Väga sagedasti olevat meie ju tus ta janna sünnikohas nal javi is i l öeldud: „Mis meil nüüd v i g a ! nüüd o' õige hää õige: Kalevipoeg on põrgu havva vahin, ei lase inimese engi sissi ega vanapaganid v ä l j a . " (Vt. ka Sb GEG 1876, lk. 166 j a Veske 3, 335). P a i s t u s t 2. M. Veske, umbes niisama nagu Hal ja las t (vt. see). V i l j a n d i s t . J. Riiet, H III 19, 849 (vastaseotsija-looga on liitund lõpp: Kp. j a vp. võistlevad kiviviskes, vp. põgeneb põrgusse, Kp. j ä r e l e ) : „Põrgusse sisse minek käis ka l ju vahelt läbi. Kui Kp. säält läbi läks, lõi ta käe ülesse kal ju prao vahele kinni j a jä i sinna vahiks, et vana kurat põrgust enam v ä l j a ei pääseks inimesi eksitama. Pärast löönud põrgu sepp Kp-ja veel raud naelaga k a l j u külge kinni." K o l g a - J a a n i s t . J . A. Veltmann, E 23 511 j., a. 1898: Kp. otsib hobust, proovib kahte, valib kolmanda, see kihutama. Hääl käs ib: „Kp., löö käsi tamme kinni ! " Tamm üles. Põrgu ees hääl : „Löö käsi ukse piita kinni !" Piit oli kõva j a pidas vastu, hobune jooksis alt põrgusse. „Kp. jäi aga põrgu ukse pääle vahiks. Sääl ei lase ta ühtegi kuradit v ä l j a ega ka inimesi sisse j a on ka veel tänapäevani selles ametis. Kp-le vastu tul i jad kolm meest j a hobust olid kõik vanad põrgu poisid ise." L a i u s e l t lii (?). M. Mohn > Kreutzwaldi kiri Faehlmannile 2. X 1849: „Minu famuluse jutustuse j ä r g i kuulub põrgusõit Kp-ja viimaste seik- luste hulka; ta ei tule põrgust mitte enam tagas i : „Tema sõitis valge obbuse sel jas, ei pannud enam süggavas mõttes tähhele, et v ä r r a v vägga maddal olii, kust ra tsa obbosega läbbi ei võinud peasta. Obbune pühkis tedda se l jas t 1 4 5 ) Pea täiesti vastab sellele põrgutungimise kujutusele ju t t Kristuse põrgutungimisest (kuigi ilma tugevapoisilise nuiata), kuradi aheldusest j a hingede vabastusest, peale Salomoni Mt-s 803*, näit. H II 49, 922 < Põltsa- maa, H II 61, 75 < Vastseliina j . m. В XXXII. ! F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 127 mahha j a tulli üksi taggas i ; Kallevipoeg olii uimaselt obbuse laudilt mahha kukkunud. Nõnda leidis tedda kurrat, võttis tuggevat raudahhelad, mis ma- allused teinud, köitis Kallevi poea jal lad kammitsasse j a panni ahhela otsad sure kal jo pakku külge kinni, et mees ennam ei peasnud. Kui lahtipüüdmise raplemine tük aega a s j a t a jänud, seal ütles Kallevi poeg: ,,Hä kül, ma tahhan iggaveste põrgu v ä r r a v a vahhiks seia jäda, agga vanna sarvikul peab sest ennam k a h j u sama kui mulle: ma tahhan innimesi ä r ra kelata, et enna-m sisse ei pease. Sellepärrast ütleb rahvas, kui vikkati, kirves, nugga, ehk mu terrav riist terraga püsti j ä ä b : käna terra pool alla, muido leikab Kallevi }:oea ahhelad katki j a põrgu v ä r r a v j ä ä b vahhita. Kus põrgu v ä r r a v a auk on? sedda ei tea keddagi. Mõningad rägivad Kabla [Kabala?] mõisa liggi- dal; agga teised, kes seal käisid, ei leidnud rägitut auku egga kuulnud sea- latse rahva suust middagi." Pärast seda kui mõõk ta ja lad ära oli lõigand, olevat ta veel pikemat aega hobuse sel jas juhtumusi läbi eland (auf Abentheuer gegangen seyn), kuni ta põrgu väravasse lamama jä i . " L a i u s e lb . Samast allikast on teade Blumberg, Quellen 92: „Seda Kp- ja põrgusõitu [vt. K a d r i n a t.] tundis ka Märt Mohn j a lisas juurde: „Kui Kp-lt sel sõidul [kurathobusel] küsiti, kuhu ta sõidab, on ta vastand: „Siit tulen j a sinna lähän, hea mees j a hea hobune." Põrgu sissekäigu juures peab Kp. vahti pidama ja veel 40 a. eest ei tohtind Laiuses ühtegi terari ista panna teraga ülespidi, et mitte Kp. magama ei jääks j a kurat põrgust v ä l j a ei l ipsaks." T o r m a s t (või mujal t Põhja-Tartumaalt) 1. G. Schultz-Bertram, ES, a. 1839: Kp. tungib väikese kat latühjendaja järele põrgusse (vt. § 28), võidab kuradi, paneb ta ahelaisse. „Jumal hüüab talle vi imaks: ta löögu rusikaga kal jusse. Kp. kuuleb käsku j a läheb lõksu. Ei saa kätt enam vä l ja . Nii seisab ta praegu oma võidetud vaenlase kõrval j a valvab teda. Ometigi on vanakuradi sulased tegevad, et teda ahelatest vabastada. Seda võib ainult peergudega, mis inimeste hooletuse pärast kahest otsast süüdatud; neid tar- vitavad k u r j a d vaimud, et ahelaid aegamööda ära põletada. Aasta lõpul ole- vat need juba üsna õhukesed nagu jõhvid, kui aga jõulu ööl k. 12 Kristus on üles tõusnud [? ! erstanden], muutuvad ahelad niisama jämedaiks, nagu enne olnud, j a töö algab uuesti." [Mõeldud on nähtavasti mitte jõulu, vaid ülestõusmis-püha ööd?]. T o r m a s t 2. Teises Bertrami teates (GEG, EH 233, 4) järgneb Kp-ja põrgusse tungimisele (vt. § 28) : „Jeesus käsib tal rusikaga seina lüüa, see j ä ä b kinni j a ta valvab seal praegugi. Ahelad lähevad õhukeseks, kuna kuradid põletavad neid oma peergudega, mis kahest otsast süüdatud. Igaks jõuluiks on ahelad peened kui juus, aga muutuvad siis jäl le niisama jäme- daks kui enne, niipea kui kirikus kiidulaul kõlab." K o d a v e r e s t (Palalt). L. Kettunen, EKnS 32, 1, a. 1910: „Kp. läind jõest jooma. Töised (sortsilased) rai junud kindusooned maha. Pan- dud hobuse selga, läinud põrgu ukse juurde, tahtnud ust maha koputada. Käsi jäänud aga kinni j a on kuni viimse päevani." R õ u g e s t . H. Tampere, ERA II 26, 207 : „Kalõvapoig ollev ka l ju 128 AUG. ANNI В ХХХИл rahna küljen kinni. Suur kodask käib nokaga sedä mäge hõõrman, sis vii- mäte päses vallale. V a n a r a h v a s nii kõneli." T e a d m a t a k u s t . Kruse, Urgeschichte d. е. V., lk. 182, а. 1846: „Kristuse sündimise a j a l kadus ta äkki ära. Ta naelutati põrgu v ä r a v a külge." T e a d m a t a k u s t . Wiedemann AIÄLE, lk. 422 j., a. 1876; „Ka- levipoeg oli Jeesuse ristipoeg j a alguses hää , h i l jemini aga läks ta ülemee- likuks. Siis võttis Jeesus ta suguorganeid- (Schamtheile) pidi kinni j a vis- kas ta sohu j a kui ta säält jä l le kohe v ä l j a tuli, aeti ta jõkke j a muudeti „ottaks" ( saarmaks) . Lõpuks tõugati ta põrgusse, j a kui teda sinna viidi, viipas (winkte) ta veel käega lahkumistervitusi (Scheidegruss)." [Sohu viskamine on nähtavast i pärit Knüpffer ' i tea tes t Ros. Beitr . IX, 1817, lk. 58, vt. § 15.] Pääle nende põrgut eisendite kuuluksid siia veel kaks lugu meie sangari kadumisest muinasjutulis-müütiliste kõrgemate jõu- dude vahelesegamise ja köitmise tõttu, kuigi need ei kõnele otse- kohesest põrgusseviimisest. Nii jutustab arvatav Kreutzwaldi ballaad „Kalew's Sohn, nach einer Ehstnischen Volkssage" (E. Kirj. 1926, lk. 633 j .) , et Kp. oli kuri hiid, kel oli palju naisi ja kes röövis ka ühe soome nõia tütre; selle eest muutis nõid ta koll-elukaks (Unthier) ja pani ta kui mammutelaja (Mammutil Thier) ahela otsa, kus ta hüppas ja möirgas, nii et kõik olid hir- mul ja isegi maa mürtsus (kracht). Viimaks torkas üks mööduva „vaimude väe" ratsanik ta surnuks ja ümberkaudne rahvas tõmbas rõõmutsedes talt naha maha ja laotas selle orgu (vt. § 15 ja § 32). Kuigi siin nähtavasti traditsionaalseid aineid võib olla õige vabalt tarvitatud (nii Kp-ja hobuse naha asemest saadud ta enda naha ase), pole ometi võimatu, et naise röövimise, loomaks muut- mise ja köidepanemise (aheldamise) motiivid on pääjoontes päri- muslikud. Kuigi teisekujuline, kuulub siia teisenditeringi nähtavasti ka osalt kahtlase H. Schultz'i K o e r u s t saadetud (E 12 727 j., a. 1894) lugu „viimasest Kalevist". Kp-ja ja Kalevi nime vahe ei tähenda palju, ja hoolimata ilmselt vähetraditsionaalsest ideali- seerivast koloriidist alguses, teema ise, sangari titaanlik uhkustus ja selle karistus Jumala poolt — tundub ometi rahvalik. „Enne vanast i olnud Kalevite sugu Eesti maa val i tse jad, kuningad j a ühtlasi ka kohtumõistjad, sest et need kõige kõvemad või kangemad vägi- lased olnud. Kui veel kõige viimne Kalev Eesti maad valitsenud, siis kihu- tanud üks mees rahvas t taga, et nad Kalevi omast kohtumõist jast j a kunin- g a s t lahti teeksid. Kalev ei olla mitte kõige kõvem, vaid kõvemaid mehi olla veel küllalt, j a tema ise üks. Rahvas tõstnudki tüli j a tahtnud Kalevit В XXXII, ι F. ß . Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 129 lahti teha. Võtnud nõuks enne proovi katsuda, kes kõige tugevam on, et seda siis kuningaks tõsta. Kalev võtnud suuri saunasuurusi kiva kätte ja mänginud nendega. Vastane ei jõudnud niisuguseid kiva liigutadagi. Seda nähes võtnud Kalev suure kivi j a visanud selle südametäiega vastase pääle. Ise suurustanud oma jõu pääle. Seda suurustamist kuulnud vana Jumal, see lõiganud tal läbi südame j a ta võtnud nõuks Kalevi uhkust vähendada. Saatnud siis määratu suuri kiva Kalevi ette j a ütelnud: „Kui sa vägev mees oled, siis katsu need ka üles tõsta. Arvad sa aga, et sa neid ei jõua, siis ära l i igutag i ! " Kalev suurustanud veelgi, pannud käed kivi alla ja katsunud tõsta. • O PÕRGURÖÖVIMINE + PÕRGU VANG Joon. nr. 8. J u t u d K p - j a p õ r g u r ö ö v i m i s e s t j a v a n g i s t u s e s t. (Kaardil puudub kahtlase iseseisvusega Jõhvi vangistusloo teisend.) A g a ei jõudnud liigutadagi. Katsunud käsi kivi alt ära võtta — käed aga jäänud kivi alla kinni igavesti. Sest saadik on Kalevid otsas. Kalev olevat praegu kivi kül jes käsipidi kinni. Kui ta mõnikord katsuvat käsi kivi alt ära tõmmata, siis sündivat sellest müristamine või mõni kord ka maavärisemine. Kätt aga ei saa Kalev kivi alt v ä l j a " 1 · ' " ) . l l 1 1) Eelolevaga võiks ehk mingis ühenduses olla ka lugu Kalevi ja vp-na võistlevast kiviviskamisest, kus juures lingu pael katkend, Kalev kuk- kund, end vastu kivi ära löönd j a sellest surnud. Selle järele kandnudki Lmda hauakünka Toompääle j a nutnud j ä r v e (J. Hernesaks, Harju-Jaanist, 1902, E 42 782 j .) . Aga tõenäolisemalt on selles ilmselt kir janduslikult mõ- justatud teisendis Kalevi surma lugu j u t u s t a j a enda poolt järeldatud j a sisse põimitud ainult selleks, et ühendada tavalist kivivõistlust j a niisama tavalist Toompää seletust. 9 130 AUG. ANNI Б XXXII. , § 29. Vangistusloo analüüs ja välisteisendid. Kuigi siis teisendeid on võrdlemisi rohkesti, seisame alguses ometi üsna hämmingus nende ees. Valdav enamik neist, pääjoon- tes isegi Faehlmanni oma, kui vaid maha arvata Kp-ja vahe- päälne taevassetõus, samuti tuntud „ilustaja" Koeru Schultz'i tei- sendid, on enam-vähem tõestatud teistega, nii et võimatu on kahelda pääjoonte rahvapärasuses. Ja ometi on vasturääkivused nende vahel ja isegi üksikteisendites nii suured, et need esmalt tunduvad otse absurdina. Siin on nagu koos kõik Kp-ja kuju määratud erivused : kord näib ta äärmiselt negatiivne, põrgusse heidetud või käsipidi ülesnaelutatud kurat ise, säälsamas jälle põrgu v a l v u r i n a kujutatud, inimeste kaitsja, n. ö. Jumala ametnik. Kumb neist 011 „õige" Kp., kumb algupärane? Või ongi siin tegemist ainult absurdse juhtumiga — ja miks siis? Ent püüame esmalt saada ülevaate loo üksikosadest ja nende teisendite rohkusest. 1. Kp. o l i J u m a l a r i s t i p o e g : Kad, Rak, VMr 1, 2, Teadm. Wiedem. (Jeesuse ristip., kuid muutus ülemeelikuks). 2. К p. s a t u b ( s õ i d a b ) p õ r g u v ä r a v a s s e . 2A : Kp. otsib hobust, kes teda jaksaks kanda; saab hobuseks moondund kuradi; see tahab teda viia põrgusse: Hlj, Kad, Rak, VMr 1, 2, Lä (ostmist pole, Kp. on ülemeelik), Pst 1, 2, КJ11, Lai 2. 2B : Kp. ajab põrgu väravani taga kuradeid: Koe 2. Ris (sõitu pole), Vln (samuti), VMr 3 (ajab põrgusse hunti). 2C : Kp-ja enda hobune poetab ta põrgu väravasse: Lai la. 3. К p. a h e 1 d a t a k s e ( j ä e t a k s e k i n n i ) ü 1 e 1 о о - m u 1 i к u j õ u g a . ЗА: (Jumala) hääl soovitab kurathobusel sõitvale Kp-le tõsta käsi üles (lüüa ta põrguvärava piida külge) — ja käsi jääb piita kinni: Hlj (nael piidas), Kad (esmalt tamme külge, siis piita, kinnijäämisest pole kõneldud, kuid vist oletatud), Rak (nael pii- das), VMr 1 (põrgusepad naelutavad käe piita), 2, Lä (karistu- seks ülemeelikuse eest). Pst (lööb käe piida taha, kuid kinni- jäämist pole), К Jn (esmalt tamm, kinnijäämist pole), Lai 2. 3B : Sõitu pole, Jumal (Jeesus) käsib Kp-1 käe kaljusse lüüa, kuhu see jääb: Trm 1, 2 (Kp. on enne aheldand kuradi), Vln (käsku pole mainitud, aga vist oletatud, põrgusepp lööb naela). В XXXII. 1 131 ЗС : Kp-ja käsi jääb ise kinni põrgu värava külge: VMr 3 (kui virutab põrgu hunti), Kod (kui tahab purustada väravat). 3D: Jumal (kartes Kp-ja ülemeelikust) saadab ta põrgu val- vuriks (kinnijäämist pole) : Koe 1, 2. 3E : Kp. ja kurat võitlevad ja kurat köidab ta : Ris (põrgu harja külge), Lai 1 (kaljupaku külge). 3F : Kristuse sündimise ajal naelutati Kp. põrgu värava külge : Teadm. Kruse. 3G: Kp. muudetakse saarmaks ja viimaks tõugatakse põrgu: Teadm. Wiedem., Knüpffer. 3H : Kp. muudetakse koll-elajaks ja köidetakse (vaia külge?) : Teadm. Kreutzw. 3J: Jumal saadab kivi, mida hooplev Kp. ei jõua tõsta, ja jätab ta selle külge: Koeru H. Schultz. 4. К p. on s ä ä l p r a e g u g i k i n n i ( v õ i v a l v a b ) . 4A: Kui põrgu ning kuradi vangivaht: Hlj (on sääl kuni maailma lõpuni), Kad (pole öeldud, et kinni, kuid valvab, tamm pihus), VMr 2, 3, Koe 1, 2 (kinniolemist pole mainitud), Pst 1 (samuti), 2, Vln, KJn, Lai 1, 2, Trm 1, 2. 4B : Kp. on kinni, valvamist pole mainitud: VMr 1, Ris, Kod (kuni viimsepäevani). 4C: Kp. on kaljurahnu küljes, kotkas käib mäge hõõrumas, viimaks pääseb Kp. lahti : Rõu. 5. K p - j a v a b a n e m i s v õ i m a l u s e d j a k a t s e d . 5A : Igal jõulu hommikul: Hlj. 5B : Ahelad peenenevad iga aasta lõpul — jõulu (ülestõusmis- püha) ööl: Torm 1, 2. 5C : Kalevi vabastuskatsest sünnib maavärisemine : Koeru H. Schultz. 6. E r i r a h v a k o m m e t e g a t a k i s t a t a k s e K p - j a к ü t k e p u r u s t u s t : 6A : Seppade löök (tühjale) alasile lööb Kp-ja naelad süga- vamale: Hlj, VMr. 6B : Naiste paja sanga haljastus ei lase Kp-ja naelu katki roostetuda : VMr. 6C : Nuga või muud terariista ei tohi püsti panna, sest see võimaldab Kp-ja vabanemist: Koe 2, Saa, Lai 1 (sest terariist lõi- kab Kp-ja ahelad katki), 2. u* 132 AUG. ANNI В XXXII. 6D : Peerg'usid ei tohi kahest otsast süüdata, sest nendega põletatakse Kp-ja ahelaid: Torm 1, 2. Välja arvatud siis mõni väheütlev erand (näit. Faehlmanni oma), mainitakse pea kõigis teisendeis Kp-ja v a n g i s t u s i põrgu väravas või mujal kalju küljes, ja samuti, et see vangistus sünnib mingi k õ r g e m a j õ u poolt, nähtavasti k a r i s t u - s e k s . Siingi on siis juba küllalt ühisjooni, et äratada mõtet nende Kp-ja lugude sugulusest tuntud rahvusvahelise, põlisvana müü- diga „aheldatud koletisest", s. o. kuradi, Loki, Prometheuse või mingi teise koletise või vägilase aheldamisest. Viimase esinemist Euroopas ja Aasias on jälgind mitu nimekat folkloristi, kuigi lige- malt selgitamata nende ühtekuuluvust Kp-ga 1 4 7 ) . Viimases küsimuses võime mainida ainult eesti keele ja võrdlemisi vähenõudliku populaarartikii piiridesse jäänd kõrvu- tust F. Tuglase poolt 1 4 s ) , kus lahtiseks jäetakse otsese suguluse küsimus, ja A. Olriki mõnerealist märkust Kp-ja põrgu kalju külge jäämisest, millest allpool 1 4 i l). Kuidas on siis lugu selle sugulu- sega tõepoolest ja kuivõrra aitab see selgitada eespool-esitatud Kp-ja lugude virvarri? Ligema paralleelina on mainitud i·"'") legendilist muinasjuttu Jeesusest, kes kavaluse abil aheldab kuradi, lastes seda enne o m a s kaelas proovida Jeesuse jaoks tehtavat rõngast ning ahe- laid ja siis oma jumaliku võimusõnaga äkki need lukku pannes iga- veseks. See lugu on Soomes aluseks olnud „Luojan virsi" nime all tuntud rahvalaulule ja ka Eestist toob juba Julius Krohn ι·">1) ühe vastava teisendi Saaremaalt (II II 18, 140). Võiksime sellele lisaks mainida veel vähemalt kaheksa teisendit nn. Salomoni põr- 1 I T ) Fr. von der Leyen, Der gefesselte Unhold, P r a g e r deutsche Stu- dien, H. 8; K. Krohn, Der gefangene Unhold, FUF VII 1907, lk. 129—184; A. Veselovskij, Et judõ i charakteristiki II: Prometej ν kavkazskich legendach i mirovoj poezii, Moskva 1912; Αχ. Olrik, Ragnarök, Die Sagen vom Welt- u n t e r g a n g (über t ragen von W. Ranisch) , Berlin u. Lpz. 1922. 1 l s) , ,Põrgu v ä r a v a s " E K i r j . 1908; hiljemini ilm. ka Kriit ika I-ses, Tartus 1919. M ! >) Eeltsit. Ragnarök, lk. 282. ι.-><>) ρ Tuglas, Kriit ika I, lk. 192. 1 Г > |) Kantelettaren tutkimuksia II, Helsinki 1901, lk. 145: Jeesuse tulles põrgusse käsib teda mitte tundev kurat sulgeda ukse, Jeesus aga avab sell.1, paneb kuradi kaela rõnga, mis kohe läheb lukku, j a viib hinged taevasse. В XXXII. ! l:-ì. gust pääsemise jututüübist, mille on Aarne registreerind Mt 803 :: all J5-)- Salomoni osa sääl vastab ju üsna ligidalt eelesitatud Kristuse omale. Oudova varemmainitud teisendis viskab Salomon koguni ahela otsad prao vahele ja hüüab: „kivi kõvaks, pae pak- suks" — mispääle need jäävadki sinna igavesti, kuna kivi alles siis jäädavalt kõvastub. See lõpp vastab hästi ühele eelmainitud üleeuroopalisele legendi-redaktsioonile, kus sellise käsu tõttu nii raud kui kivi kõvaks lähevad, kuna nad enne olnud pehmed i r , ' j). Samuti on viimasega ühtelangev mõnes teisendis esinev lõpp, et kurat oma kütkeid (Helmes — end vangistava tõrre raud vitsa, mujal ahe- laid) püüab katki närida (Helmes) või viilida (Oudovas), et nad vahel (igal vana-aasta õhtul — Helmes, või igal nädalal — Oudovas) on väga õhukesed, siis aga jälle jämenevad (igal uus- aastal, iga pühapäeva jutluse „aamen" ütlemise mõjul). Ainult viimase asemel on Krohni arvatud euroopalises põhivormis seis- nud nii Ida- kui Lääne-Euroopas tuntud joon, et kuradi ahelate uueks kõvastumiseks kaasa aitavat seppade löögid paljale alasile. Kp-ja teisendeis ei e s i n e a g a k u s k i l s e l l e l e g e n d i k õ i g e i s e l o o m u l i s e m a t j o o n t : proovimise ettekään- del vaenlasele ahelate või võru kaela saamist. Ainult harva (nii Laiuselt M. Mohn) on kõnet Kp-ja aheldusest üldse ja siiski ainult jalgade kammitsemisest ja ahela otste kai j upaku külge kinnitusest; sedagi teeb kurat Kp-le mitte kavalusega, vaid v ä g i v a l d s e l t (eeposes endas Kp. kuradile, kusjuures mai- nitakse ka kaela aheldust, XIV, 837 jj., XIX, 90 j j . ) . Aheldus näikse siis olevat võõras lisand Kp-ja ning kuradi (vp-na; muinandipärasele maadlusloole. Muidu aga ei näi ehtsal Kp-ja vangistuslool olevat mingit otseühendust Kristus-Salomoni legendiga. Tõsi küll, mõlemal on pääle selle veel ühine lõpp- liide (6 A—С), kus kõneldakse löökidest tühjale alasile ja naiste pajasanga haljastamisest. Viimase toimingu tõttu nimelt jäme- 15'2) Aarne FFC 25 Mt 803'": Salomo lockt den Teufel in Ketten in die Hölle, 1 H II 24, 100 Helmes t ; 2 H II 61, 65 S e t u m a a l t ; 3—4 H II 45, 377 Oudovast, 5 EKS 4° 4, 273. Pääle selle Aarne poolt reg i s t reer imata : К II 51, 825/6 Oudovast; H II 49, 922/5 Põltsamaalt ; H II 61, 76 Vastse- liinast. 1 5 : :) Vrd. K. Krohn, FUF VII, 145. 134 AUG. ANNI nevad vähemalt soome teisendeis ka kuradi (Juuda) ahelad i r > 4}. Aga see kütkelõhkumis-motiiv võib olla liidetud Kristuse-legen- dist Kp-ja kinniolemisega ja vabanemistahtega ka iseseisvalt. K. Krohni arvamise järgi võivadki kavalusega aheldamine ning ahelate perioodiline kõvastumine olla k a k s i s e s e i s v a t l e g e n d i m o t i i v i 1 5 5 ). Igatahes ei seleta siis Kristus-Salomoni legend üksi veel mitte Kp-ja sootuks erinevat laadi kinnijäämist. On ju Kp-ja ning kristliku kuradi iseloomugi vahe küllalt suur. Kuigi paiguti kurjategev (maad sooks kündev, naisi taga-ajav), pole Kp. küll kaugeltki mitte mingi „kurjuse geenius", nagu on ole- tand Leetberg jt. Ta on lihtsalt ohjeldamata jõuvägilane, kes järgneb oma kirele või juhuslikule vihale või, nagu käesolevas loos, on liiga uhke oma jõule ning läheb ü l e m e e l i k u k s en- dast kõrgemate jõudude vastu. Kuid just siin peitub ometi ka tema kinnijäämise õige põhjus. Kuigi paljud teisendid seda näe- vad ainult veel imeliku juhtumina või ta vastaste — põrguliste vembuna (käe kinninaelutamine), on teised ta lõpule ometi sel- gesti andnud k a r i s t u s e ilme, ja nimelt Jumala enda tahtel, kelle lemmik ta olnud enne, kelle vastu ta aga on muutund vii- maks häbematuks. Selline tõlgendus on nii laialdane ja nii loo- giline, et just seda peame lugema ka algupärasemaks. Ja siin ongi, mis Kp-ga küll teataval määral lähendab tema vastasele, kuradile ning selle saatusele ka seesmiselt ja on kaasa aidand nende väliseks seginemiseks : t i t a a n s u s, kõigi vägevate ala- tine hädaoht, ülemeelikus kõrgemate, elu valitsevate võimude ja seaduste vastu, niihästi Prometheuse, Loki, Luciferi kui ka teiste liiga vägevate langemise põhjus 1 5 ( i). Ja see juhib ka meid Kp-ja eeskujude otsimisel mitte ainult Kristuse-legendi juurde, vaid mujalegi, eelmainitud teemale oma loomuselt lähemate titaanide pärimustesse. „ A h e l d a t u d k o l e t i s e " uurijaist kõige hilise- mate ja arvestatavamate, K. Krohni ja A. Olriki arvamised selle algupära kohta erinevad, kuid mitte väga tunduvalt. Ollakse 1 5 J ) K. Krohn, FUF VII, 142. , 5 3 ) Ibid. 144. i 5 1 1) Vaeval t siis tarvi tseb selle taga ühes psühho-analüütikutega otsida mingit isa-imaagot, vaid seletuseks piisab igas olukorras t a j u t a v lihtne tõde liiguhkusest, mis toob languse, sest et viib oma jõudude ülehindamisele j a ülerakendusele. В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 185 üksmeelsed, et köitmismotiiv ühes vabastuskatsetega ja selle ta- kistuskommetega on pärit kuskilt kagust ja ühine nii K a u k a a - s i a Amirani kui ka I s l a n d i Loki ja Fenrir-hundi saagades. Hulgast Kaukaasia teisendeist, mis esitatud Krohni ja veel arvu- kamalt Olriki töös, toome siin näitena ainult ühe : Heros Amiran, Jumala ristipoeg, tapab p a l j u sangareid j a tahab vii- maks võidelda ka oma r is t i i saga. See pakub talle ühe nööri j a vaia, käs- kides vaia maa sisse lüüa ning nööri ühe otsa selle külge ning teise oma j a l a külge s iduda: „Katsu, kas saad katki tõmmata selle peene nööri." Kui Amiran proovima hakkab, muudab Jumal nööri tugevaks raudahelaks j a vaia jämedaks raudsambaks. Sest a j a s t pääle kannab Amiran viha sep- pade vastu, kes ahelaid, j a naiste vastu, kes nööre valmistavad, j a kui ta ükskord jä l le vabaks saaks, tasuks ta enda eest neile. Amirani ahelat lakub üks koer järe le jä tmatul t , suurel nel japäeval on see juuspeen. A g a selle päeva hommikul lähevad sepad j a löövad mõned hoobid alasile, mis- läbi ahel jä l le jämeneb 1 5 7 ) . Krohn peab sellegi loo eelkäijaks lihtsalt kristlikku, eriti bo- gomiilide usulahu abil levind apokriivalist legendi kuradi (põrgu- sepa) kaelaraua proovimisest, millega Kaukaasias veel olevat lii- tund ka samuti piiblilik pärimus Simsoni jõuproovist näiliselt nõrkade köidikute (juuste) abil 1 5 S ) . Kp-ja lugusid Krohn sel- les töös ei maini üldse. A. Olrik seevastu, uurides palju ligemalt Kaukaasia päri- musi, jõuab palju detailsemaile tulemusile, mida asja tähtsuse pärast peame siingi refereerima pikemalt 1Γ)ί>). Olriki arvates on ka kristliku legendi eelkäijaks igivanad pärimused „Elbruse maavärisemishiius»t", mis tekkind seletus- saagana; Sageda maavärisemise põhjuseks Elbruse ümbruses peeti, nagu rahvausus mujalgi, kedagi maadraputavat hiidu, keda arvati mäe all kinni olevat. Juba 1000 a. e. Kr. kujuteldi teda aga juba aheldatuna kas kalju või eraldiseisva posti külge, ta ahela kõlinat arvati kuuldavat mäe seest. Ta maadväristavat rabelemist seletati kotkaga, kes ta sisikonda käib nokkimas, ja viimast arvamisega, et see on karistus katse eest mäekuninga riiki tungida (eluvett varastama või m.). Umbes 1000 a. e. Kr. rändas see saaga Kreekasse ja sulas seal kokku kohaliku tule- röövija Prometheuse müüdiga; nii leidub see juba Hesiodos'el (8. saj. e. Kr.). Elbruse-hiiuga oli ammu seotud ka usk, et ta vabanedes toob maailma lõpu. Ahelate u u e n e m i s e motiiv ir>T) Sbornik materialov d l ja opisani ja mestnostej i piemen Kavkaza XVII, 2, 135—9; tsiteeritud Ki^ohn, FUF VII, 147. 1 5 ! S) Kohtumõist jate rmt., lo. j a 17. ptk. 1,VJ) Ragnarök, lk. 289 j . AUG. ANNI В XXXII, j sündis lõuna pool Kaukaasiat ahelaid lakkuva koera motiivi mõ- jul, uuenemine seppade löögi tõttu on aga „kindlasti armeenia- lik" ja pärit 3. või 4. saj. p. Kr. (mainitakse 5. saj .). Umbes Kristuse sündimise ajal samastatakse Georgias see maaväringu- hiid heeros Amiraniga, kelle kuju ja nimi on mõjustatud Pärsia pimedus jumalast Ahrimanist. „Ka Jumala väljakutsumine (jõu- katsumiseks) astub kindlasti juba siis eluvee röövimise asemele." Amirani nimega liitub 3.—5. saj. p. Kr. ka sangarisaaga ele- mente kangelase vangistamisest kuradite poolt. 3. — 4. sa j . rändab Elbruse-müüt oma vanemal kujul tšerkesside kaudu „nende naabrite idagootide hulka, kus sünnib, arvatavasti mitte ilma kokkupuuteta ristiusu kuradiga, müüt aheldatud Lokist, kes viimsel päeval (Ragnarökis) enda lahti kisub. Müüt tuuakse varsti rändavate väesalkade kaudu ka Põhjamaile, kus teda mai- nitakse kõige varemini lauludes 9. või 10. sajandist. Pärast georgialaste kristianiseerimist (2.—4. saj . p. Kr.) muudetakse hiiusaaga Amirani-1 e g e n d i k s (Jumala ristipoeg, kes kutsub Jumalat ennast välja jõudu katsuma, ja köidetakse kavalusega; seppade hoobid asetatakse 6. saj . keskel suurele neljapäevale). Keskajal mõjustab armeenia komme ka Alpimaade seppade kom- beid, mida käsitatakse kui kuradi ahelate uuendamist laupäeva õhtul või mingil kindlal aastapäeval. Keskajal levib ka georgia motiiv ahelate uuenemisest ülestõusmispühal üle Ida-Euroopa. Teine samasugune vool on: abilised, kes ahelat närivad; see jõuab Rootsi umbes 1600. (Kurat, kavalusega köidetud, põlvneb Ami- rani-legendist või ka ümberpöördult.)" § 30. Vangistusloo analüüs (jätk). Kui möönda, et Olriki tulemused vastavad tõele (nende ligem kontrollimine ei mahuks siia), tekivad küsimused: kuidas on siis lõpuks nende Kaukaasiast lähtund pärimuste vahekord Eesti oma- dega? Kui suured on nende tõelised ühtluskohad, milliste oma teisenditega, kuidas j a kunas on mõjustand need kauged motiivid oma rännukäigul Eestigi vägilaslugusid? Püüame neile vastata vähemalt pääjoontes. 1. J u m a i a r i s t i p o e g — see on ühine seletus nii Ami- rani kui ka Kp-ja vägevuse põhjusest, mis kõigepäält köidab meie tähelepanu 1 5 ! , a). Kuigi vahel sama mõistet muuski ühenduses tarvitatakse ka mujal, näit. Venes, kord ka Lutsi eestlaste juu- [ 5 ! 'a) Peale eelmainitud juhtude nimetatakse Kp-ga Jumala r i s t ipojaks ka mõnes künniloos, nii J. Saarman Rakverest E 42 069. В XXXII. ! F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I res ! ί ; ο ), pole kahtlust, et see on meile sisse rännand Idast ü h e s nende vangistusmotiividega, millega koos ta üha esineb. Ja juba see viitab mingile teisele — ja ligemale — sidemele Eesti ja Kau- kaasia vahel kui ainult Kristus-Salomoni legend, kus juba sisu- liselt e i v õ i juttu olla mingist ristipojast l r ' °) Kura t kisub lõhki oma poja, kelle Jumal on ristind. Jumal kogub osad kokku j a neist saab 9 kuradit, kellest noorim hävi tab maailma, kui ta vabaneb. O. Kallas, 80 Lutsi maarahva muinas juttu, VGEG XX, lk. 191, nr. 64. A. Olrik (Ragnarök, lk. 214) arvab, kuid vist liialdades, et sarnasus selle Jumala r i s t ipoja ning Amirani vahel võib olla ka juhuslik. 1 G 1 ) Veel huvitavam, kuid pa l ju kahtlaseni j a siin ainult võrdluseks tu tvus ta tav on mõni muu iihismoment Kp-ja ning Amirani loo mõne teise enam sangar i saaga l i se motiivi vahel. Ühes teisendis (K. Krohn, FUF VII, lk. 147, teisend A) r ist ib Jumal ise Amirani seepärast, et ta elas e m a g a ü k s i , k u n a i s a o l i t a p e t u d ( ja hil jemini tasub Ami- ran tema surma), teisal (ibid. t. E) on ta vanade vanemate laps (nagu muide ka Simson) j a ta isa sureb vars t i p ä r a s t ta sündimist (vrd. Ragna- rök, lk. 174). Teisal elab ta pääle selle läbi veel muidki seiklusi, mis meelde tuletavad eesti-soome pärimusi, nii näit. (Ragnarök, lk. 172, vrd. eeltsit. Sbornik III, 6) : Amirani ema s u r e b j u b a e n n e t a s ü n d i m i s t . Enne surma ta soovitab laps t ingimata lasta r i s t i d a K r i s t u s e l . Nii see toimubki. Kui naised tulevad allikale, kus Amirani ristiti, hüppab ta k ä t k i s t v ä l j a j a l õ h u b naiste kruusid. All ika peremees Jaman kuuleb sest j a pistab poisi ühes kätk iga oma s a a p a s ä ä r d e . Kodus kukub poiss sääl t v ä l j a , ta kasvab j a pannakse 1 a s t e h о i d j a к s Jamani poe- gade kätki juurde. A g a selle asemel, et neid kiigutada, nagu nõuab Jamani naine, hakkab ta neid t o r k i m a n a a s k l i g a . Nii tuntakse ta ära. Edasi j ä t k u b juba ühtluskohtadetu se ik lus ju t t : koos oma peremehe poegadega toob Amiran peremehele tagas i tema äraröövitud silma j a tapab koletise, kuigi see tema esmalt alla neelab j a ta selle kõhus oma juuksed kaotab (siis nagu muide vas taseots i ja Eest iski) . Kogu see sünnilugu tuletab paiguti meelde Kp-ja sündi päras t isa surma j a temagi ristimist, millele vi i tab nimetus Jumala r i s t ipojaks. Tõsi küll, peale eepose pole meil ta rv i tada päris kind- laid teateid, et Kp. sündis p ä r a s t oma isa surma, kuid on tõenäoline, et Kreutzwald (õieti ka Faehlmann) ometi midagi selletaolist kuulis ka rah- valt. V ä ä r i b tähelepanu ka Kp-le nii lähedase „Kullervo, Kalevanpoika" isa kaotus va r s t i p ä r a s t sündimist j a tema hilisem kättemaks. Võrdlemisi sarnane on nooruse jõunäide: kätkist hüppamine j a kruusi lõhkumine (vrd. Kullervo j a Kp-ja mähkme- ning kätkilõhkumine), kuna lastehoidjaks sat- tumine ning laste torkimine elavalt meelde tuletab Kullervo samasugust saatust j a oma peremehe lapse si lmagi vä l ja torkamis t („si lmän kaivoi", K. Krohn, Klvlstud. VI, F F C 76, 33). Kui a rves tada Ami ran i j a Kp- j a loo osaliselt k indla t ühtekuuluvust, tunduvad needki ühtluskohad mõningal mää- ral kaaluvama. Kuid iga üksik neist on ometi veel l i iga ebamäärane j a võib olla ka juhuslik, nii et nende geneetilisest sugulusest v a r a on kuigi 138 В XXXII, г 2. V õ i t l u s h i i d u d e j a t e i s t e v a e n l a s t e v a s t u n i n g s e l l e s t s ä i l i 11 d j ä l j e d . Nagu Kp. nii vaenab ja tapab ka Amiran hiidusid ja kuradeid l ( i-)· Sala- duslik hääl kuulutab isegi vangistatule, et ta pärast oma va- banemist neid uuesti hakkab taga ajama ja palja mõõgaga hävi- tama (vrd. Kp. Koerust 2). Samuti kui Kp., on ta kurje vaime taga kihutades oma hobuse jäljed jätnud kaljusse. See- juures hüppab vahel temagi hobune mäelt mäele ja komistab (väljalaotatud nahale!), ja vahel sünnib ka tema hobuse lastud uriinist praeguseni säilind oja Muidugi võitleb Amiran ka vastu maa inimvaenlasi ja teisi vägilasi (eriti vastu punajuukse- lisi). Ja ka teda (õieti ta teisikut Abrskil'i) aheldavad lõpuks vahel k u r a d i d või neid asendavad inglid kalju külge 1I(U). Üksikult on need sarnasused ju võrdlemisi ebamäärased, paljudes sooviprojitseerivate rahvavägilaste lugudes ka iseseisvalt esine- vad, samuti nagu jäljed muiski hiiumuistendeis. Kuid ühenduses teiste ühtlusjoontega kõnelevad nemadki mingist geneetilisest sugulusest Sarmaatia lagendiku kahe nii kauge ääremaa hiidvä- gilase vahel. Ja igatahes tunnistavad nad mõlemast kui rahvale sümpaatsest vägimehest, mitte ainult kui loodusjõust. 3. Ü l e m e e l i k u s J u m a l a v a s t u . Mis Kp-ja pu- hul esineb kas ainult mainituna või ainult pahades tegudes või ülemeelikus vastuses (sõidu, künni puhul) või lihtsalt hooplemi- ses, see avaldub Kaukaasias palju selgemini Amirani otseses väljakutses (maadlemakutses) oma ristiisale Jeesusele. Kuid selle kõrval leidub ka sääl kaudsemaid ülemeelikuse-avaldusi ; näit, piisab ühes teisendis üle tee rippuvate viinapuu-väätide mahakiskumisest vägilase poolt, kes kardab, et tema kummarda- mist nende alt läbi pääsemiseks seletatakse kui alandlikkust Ju- mala ees 1 ( i 5 ) . kindlasti kõnelda. Või olgu siis ainult ühetaolise i s a t u l a p s e p õ l v e puhul, mis võis üle kanduda ühes „r i s t ipoja" motiiviga. Nagu endastmõis- tetav on ka „Jumala r i s t ipo ja" erakordselt kiire kasv j a varased jõunäited — Amirangi kasvas mitte „päevadega, vaid tundidega" (Ragnarök, lk. 163). Kuid samuti kasvab üleloomulikult sündind „tugev poiss" — k a r u v ä r d j a s . i i ;-) Ragnarök, lk. 170, 175, 176. 1 ( i : î) Ibid. 167, 170. 1,î4) Ibid. 166 j . 1,:5) Ibid. 3 66,, 175. В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 1·'ίί> Teatavasti hukkuvad ka vene bogatõrid vahel sellise ülemee- likuse tõttu: Koeru „Viimase Kalevi" hooplus ja kinnijäämine Jumala saadetud kivi külge on ilmselt ühendatav bõliinaga Svja- togorist, kes kogu maailma ümber pöörata tahtes Jumala saade- tud kotikese tõstmisel jalgupidi maasse vajub ja sureb. Teise •tuntud bõliina järgi lõpeb kogu vägilaste sugu Venest nende hoop- luse pärast, sest et Jumal siis nende vastu saadab katkiraiumi- sest aina paljunevad inglid See kõik muidugi ei kõnele Kp-ja ja Kaukaasia pärimuste geneetilise suguluse vastu, vaid ainult vahepäälsete venegi motiivide kuulumisest samasse pärimuslikku, nagu see ka loomulik. Muidugi viitab see joon, nagu varem ristipoja nimetuski, alles Amirani-mtitidi kristianiseeritud redaktsioonile, mis Olriki järgi võis Kaukaasias sündida juba 3.—4. sajandil p. Kr. Kas selle kõrval Eestis esineb jälgi ka varasemast puhtpaganlikust Amiranist, kelle süütegu seisab ta ülemeelikus tungimises mäe- vaimu piirkonda eluvee vargile, on kahtlasem, kuigi just seda on A. Olrik sidund Kp-ja põrgusse tungimisega ja kinnijäämi- sega Hi~). Samuti ühendab ta maavärisemismotiivi Amirani- looga, üsna õieti järeldades, et see on pidand tasandikul elava rahva juurde tulema võõrsilt ja et samal põhjusel siin puudub ka piltlikum viimsepäeva — ragnaröki — kujutus. Et Olrik väljas- pool eepost esinevaid Kp-ja pärimusi ei tundnud, on arusaadav, et ta Kp-ja kinnijäämistki on tõlgendand natuke ekslikult: üheski kirjapanekus (ka mitte eeposes) ei esine kinnijäämine kui karis- tus allmaailma tungimise t a h t e pärast, vaid kas lihtsalt kui põrguseppade vangistusvõte või ühtlasi trahv v a r e m a ülemee- likuse pärast. See kõik aga on seletatav ka juba kristianiseeritud Amirani-legendist. Muidugi ei ole võimatu, et Kp-jagi kinnijää- mine v a r e m i n i on olnud mõeldud karistusena allmaailme; tungimisegi eest. Kergemini aga, kui oletada kahte eriaegset ja iseseisvat mõjustust, võime arvata, et Eestisse kandund muistend U i , i) Nagu nägime Kp-ja surmalugudes, on Eestis tut tav ka see motiiv sellisest vaenlaste pal junemisest . 1(17) ,,Κρ., der — im Unterweltsreiche — in den B e r g eindringen wili. erinnert an den Elbrusriesen, der durch die Bergschlucht vordringen will, um das W a s s e r des Lebens zu rauben. Der Mythenauftr i t t ist — wie so of t — in das Jenseits ü b e r f ü h r t , wenn er nicht mehr in das s ichtbare Welt- bild hineinpass t ." Ragnarök , lk. ?52. 140 AUG. ANNI В XXXII. sisaldas kristlikiilgi kujul kujutluse mingist mäkketungimisest ja teatavast kaljuseinast, mille külge vägilane needitakse J 6 S ) . Ent seega olemegi jõudnud kõige tähtsama ühtluskoha juurde, milleks on 4. A h e l d a m i n e ( k i n n i j ä t m i n e ) k a l j u ( v õ i s a m b a ? ) k ü l g e k u i k a r i s t u s i i l e m e e l i k u s e p ä r a s t . See esineb, nagu nägime, õige sarnasena nii Eesti kui ka Kaukaasia teisendeis ja moodustab nende mõlemate päämo- mendi. Ainult mõnikord paiskab Kaukaasias Kristus teda maad- И lema kutsuva „ristipoja" lihtsalt maha ,(») — lahendus, millele teataval määral vastab ainult Knüpffer'i teade Kp-ja kinnivõtmi- sest ja sohu-paiskamisest Kristuse poolt. Enamasti aga laseb Kristus oma ingleil Amirani aheldada mäe kalju külge või sisse l 7 , )), või jälle sunnib ta oma imesõnaga sinna kinni jääma nõrgagi ahela ja ülestõmbamatu vaia (taevani kasvava puu) külge 1 7 1 ) · Kuivõrra sarnane eestlaste omaga on olnud kaukaas- lastegi suhtumine oma heerosesse, näitab, et säälgi sama aheldust toimetavad vahel inglid, vahel Amirani poolt tagaaetavad kura- did n. ö. omal algatusel — nii siis samuti kui eesti kuradid (ku- rathobune ja põrgusepad). See on suhe rahvuskangelasega, keda tema ülivägevuse tõttu ühtlasi armastatakse kui ka kardetakse. Selle ambivalentsusega on ehk seletatav ka muidu nii imelik hoiatav hääl „käsi püsti!", mida paljudes eesti teisendeis on mõis- tetud kui Jumala püüdu Kp-ga päästa, kuigi sellega ilmses vastu- olus on järgnev kinni jääk. Et siin oleks tegemist mingi kavalus- võttega Jumala poolt — aitamise ettekäändel Kp-ga põrglastele I , i 8 ) Et viimane kui m ä e p i l t o,n Eesti maastikule nii võõras, teebki arusaadavaks, et see suuremas osas teisendeist on asendatud kas ainult „kal jurahnuga" (Rõuge) või lihtsama p õ r g u v ä r a v a g a või uksega (siis nagu mingi aia või müüri Gees). Isegi see ju hästi ei taha sobida eesti tavalise käsitusega põrgust kui maa-alusest riigist, kuhu laskutakse a u g u kaudu (vrd. Mt 301). See on näide, kuidas erinevad looduslikud tingimused mõjuvad segavalt j a nii põhjustavad kogu motiivi kidunemise ning selgusetuse, mis teeb Kp-ja aheldusloo analüüsi nii raskeks. Samas suunas on mõjund Kp-ja ülemeelikule konkreetsema näite puudumine, nns on segand kinnijäämise kui k a r i s t u s e ilmet j a on pannud seda ümber tõlgendama kuradi valvamiseks. I ( i ! l) Ragnarök, lk. 210. 1 7 °) Ibid. 166. 1 T I ) Ibid. 175. В XXXII. 1 F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 141 lõksu mängida või koguni väravasse ripnema jätta —, pole mitte ainult uskumatult õel, vaid rahvaluule Jumala kohta ka liiga keeruline oletus. Päälegi on põrgusse viimine ja väravasse kinninaelutus õieti kahekordne karistus, mis teeb teineteist osalt tarbetuks ja seepärast a l g u p ä r a s e n a oleks vähe tõenäoline. Segaduseks on siin kaasa aidand nähtavasti k a h e m o - t i i v i l i i t u m i n e . Neist on olnud üks, ja vist algupärasem, nimelt see, kus Ep. lihtsalt kinni jäetakse või aheldatakse Jumala tahtel (või kuradite eneste poolt), võib-olla ka juba koos käe püstitõstmise või kaljusse löömise käsuga, ja teine hilisem ühen- dus, kus endale liiga suurt hobust otsivat Kp-ga tahab tõesti põrgu viia hobuseks moondund kurat. Viimane, nähtavasti rah- vusvahelist algupära olev 1 7 1 a) põrgusse viimise motiiv on ehk lasknud ümber tõlgendada ka saladusliku hääle, sest et see meelde tuletab muinasjuttudes nii sageda inimesi aitava „halli vana- mehe" oma. Olgu viimasega kuidas on, igatahes on koos liitmi- sega sündind ka õige iseseisev ümberlooming, nii et nõnda kuju- nend uus (kuigi väheloogiline) tervik (eriti ühes Kp-ja kui põrgu valvuri kujutusega) on võind levida ja säilida pareminigi kui varasem redaktsioon. Tema väliseks selguseks ja konkreetsu- seks aitab kaasa seletus, et põrgusepad Kp-ja käe piita n a e l u - t a v a d . Et see joon on hilisem, näitab kas või osalt samade tei- sendite lõppliide, kus kõneldakse ikkagi k ö i d i k u t e läbilõika- misest (Koe 2, Lai 1, 2), kuigi paiguti ka see on juba asendatud naelte roostetamisega (Hlj 1, VMr 1). Võib olla, et see laialt esinev naelutamisjoon tekkis juba varakult eriti selleks, et sele- tada muidu liiga raskesti kujuteldavat kinnijäämist, pärast seda kui oli ununend keerulisem ahela ja väljatõmbamatu posti abil kavalusega kütkestus, mis esineb Kaukaasias ja mille jälgi Olrik näitab ka Eddas J 7-), või mõni teine vangistusviis. Veel vähem m a ) Nii on prof. W. Anderson lahkelt tähelepanu juhtind T h i, d - r e k s s a g a l e , kus kuningas põdrale j ä r g i kihutada tahtes hüppab tund- matule suurele mustale hobusele, kes osutub kuradiks j a ta lennu kiirusel ära viib. Vt. Reinhold Köhler, Kleinere Schr i f t en II, Berlin 1П00, lk. 266—270. i T-) Üsna vähesel määral võiks mingit p o s t i oletada ainult Kreutz- waldi ballaadist, kus köidetud Kp. hüppab mingis koplis (Revier) (kui see pole ainult isiklik v ä l j a m a a l i n g ) . Hää t ah t e puhul võiks posti samastada ka nende puudega (tammega, männiga), millele kästakse ra t suta\a l Kp-1 varemalt käsi külge liiiia, mis aga j u u r t e g a üles tulevad — j u s t nagu Ami- rani jõuproovi varasemad postid. Sääl võib viimane vastupidav post, mis haavab oma juur tega kogu maa j a okstega taeva, olla ühenduses Euraas ia 142 AUG. ANNI kui n. ö. posti kavaluse redaktsioonist leiame jälgi nn. kaelavõru redaktsiooni ühendusest Kp-jaga. Et see on nii hästi säilind Sa- lomoni jutus (ja Karjalas), oleks küll imelik tema kadumine Kp-jagi lugudest nii täiesti, kui ta sääl kunagi oleks olnud. Palju tõenäolisem on, et see palju selgemalt kristliku mütoloogiaga seo- tud ahelduslugu (vrd. ka nn. Nikodeemuse evangeelium) vähe- malt Eestisse tuli täitsa eraldi Kp-ja lugudest ja arvatavasti hil- jemini. Nagu öeldud, ei pea Olrik tõenäoliseks, et see oleks algu- paraseltki sündind koos Amirani-looga J7 ; !). Isegi seppade ja ahelate uuenemismotiiv ei tarvitse tema arvates olla laenatud sellest kaelavõru legendist >74). Kp-ja vangistamismuistendi täpset välis-eeskuju on praegu võimatu rekonstrueerida, — selleks on ta liiga iseseisvalt ümber loodud. Kuid on küllalt neistki säilind fragmentaarseist ühis- joontest, et teha usutavaks nende otsene ühtekuuluvus ida vangis- tuspärimustega, ja et see side on väga vana, kuigi mitte eelkrist- lik. Pole ime, et seda on hiljemini täiendatud ka veel teiste sa- mamõtteliste karistustega (saarmaksmoonutus, mittetõstetava kivi külge jäämine, lihtne põrgusse-tõukamine jne.). 5. V a b a n e m i s k a t s e d j a a h e l a t e u u e n e - m i n e . Elbruse vägilase püsivast olemasolust kõnelevaid loodus- märke (maavärisemist) Eestis muidugi polnud ja seepärast on arusaadav, et köidetud Kp-st ja tema maadväristavaist vabane- miskatseist ei teata meil kuigi palju. Nagu öeldud, Kp-ja kui kuraditevastase rahvusvägilase ilme põhjustas isegi ta vangis- tuse ümbertõlgenduse kuradi vangivahi ametiks, mistõttu ta va- banemisitarvegi tugevasti kahanes. Sellel väravavahil omakorda on võib-olla olnud eeskujuks muidki kujutlusi valvurist põrgu väravas (näit. antiikne Kerberos ja selle vasted kristlikus müto- loogias) või ka maailmalõppu tootvate koletiste koopa suul — nii idas, tataritel (ja samuti Kreutzwaldi paljuvaieldud muinas- jutus) apokalüptiliste koerte valvurid, Eddas tuntud koer Gram igivana ku jut lusega maailmapuust või maailmasambast, mis Põhjarnailgi tuttav nii Edda Yg'gdrasil ina kui ka eesti-soome suure tammena j a maa- ilmasambana (Sampo'na) (vrd. eeltsit. E. N. Setälä, Sammon arvoi tus , pass im). IY:ì) Ragnarök , lk. 252. 17 ') Ibid. 285 j . В XXXII, χ F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 143 j. t. 17 Г ) ). Kuid teated Kp-ja vabanemis- v õ i m a l u s e s t ja muidugi siis ka selle tahtest on ometi olemas, ja tõenäoliselt pole Kreutzwald eeposesse ka maavärisemisjoont lisand mitte omast pääst, kuigi seda muist rahvateateist toetab ainult väheusalda- tava Koeru H. Schultz'i „Viimane Kalev". Pea sõna-sõnalt aga langevad kokku Eesti ja Kaukaasia iõpp- liited s e p p a d e l ö ö k i d e s t tühjale alasile ja nende ahelaid uuendavast mõjust; ei puudu isegi ühine ennustus vägilase tule- vasest kättemaksust seppadele (ja naistele) >7,;). See on seda huvitavam, et neid kütkeid uuendavaid sepalööke tuntakse muidu ainult Kaukaasias ja Alpimail (Baieris), kuigi nendega sageli koos esinev kuradi kaelaraua lugu esineb palju laiemalt , 7 7 ) . See näib viitavat, et sepalöökide motiiv, Olriki arvamise järgi läh- tund veel paganlikust Armeeniast, on tulnud Eestisse võrdlemisi otseselt (mitte Saksamaa kaudu) ja varakult. Seda kinnitab ka ahelate õhenemise aeg: Olriki arvates on selleks varemalt just uusaasta öö või suur neljapäev, mis esineb üksteisest nii lahus olevail rahvail kui georgialastel ja soomlastel ning esimeste juu- res muiste ühte langes k e v a d e l pühitsetava u u s a a s t a algu- sega; mujal on suure neljapäeva kui vähemtähtsa püha asemele asetatud ülestõusmispüha (sest aheldajaks peeti hiljem kõikjal ju põrgusse läind Kristust), lihtsalt iga laupäev v. m. 1 7 S ) . Nagu nägime, sünnib ka Eestis uuenemine vahel u u s a a s t a vahetusel (Torma, Salomoni jutus ka Helmes) või see on siirdund aasta lõpust mitte kaugel olevale, kuid tähtsamale jõuluööle (Haljala, Torma). Eestigi teated näikse siis täiendavat Olriki väidet, et Kesk-Euroopasse on siirdund Taga-Kaukaasia (Armeenia) sep- pade komme, kuna Ida-Euroopasse on levind Georgia oma 1 7 9 ). Vangistatud vägilase vihast naiste vastu pole Olrikil üldse teateid peale Kaukaasia. Kuid Väike-Maarja teisendi ähvardus on viimastele nii lähedal, et ei tohiks olla kahtlust nende ühtekuu- luvusest. Et siin köidikute asemel kõneldakse Kp-ja käsi läbis- 1Tr>) Ragnarök, 291 j., 298 j., 311 j . On huvitav, et samuti kui Kp., on ühtlasi vang j a v a l v u r ka koopa ette v a h i n a köidetud koer Gram, eri teisendikuju maailmalõppu toovast Fenrir-hundist, ibid. 313. 1T(1) Vrd. Hal ja la j a V.-Maar ja teisendid, Ragnarök 207, 234—244. I 7 7 ) Ragnarök, 240. 1 7 s ) Ibid. 238, 243. ! 7 i ) ) Ibid. 244. 144 AUG. ANNI В XXXII, ι tand raudnaelte roostetumisest, on, nagu muus ühenduses juba mainitud, hilisem muutus (või kontaminatsioon) ; samuti ei sega palju asja, et Amirani vihaalused on naised nööri tegemise, Kp-ja omad aga pajasanga haljastamise päras t 1 S 0 ) . Lõppeks veel mõni sarnasus jooneke : nagu Bertrami teates Kp-ja kütkeid põletavad kuradid peergudega, nii õhendab neid Kaukaasias vägilase truu koer oma keelega, vahel ka hammastega. Amirani kõrval lamav hiidlik mõõk, mida keegi ei jaksa tõsta 1 8 1 ), puudub nähtavasti eesti vasteis, kui mitte arvestada Kääpas la- mavat ülestõstetamatut mõõka, samuti mõnes põrgusõidu teisen- dis sangari k ä e s mainitavat mõõka. Kahtlusega võib kõnelda ka Rõuge teisendis mainitud kotka otsesugulusest tolle klassi- lise linnuga, kes Elbruse-hiiu (ja tema sugulase Prometheuse) sisikonda käib nokkimas, kuid päris juhuslik ühtesattumine tunduks siin samuti imelikuna. Vähemalt on Rõuge väide, et too „kodask" käib ainult Kp-ja vangistusmäge lihtsalt hõõrumas, kuidagi ebaselge ja väheusutav; see näib pigemini viitavat mingile kontaminatsioonile (näit. p i i n a m a s käiv lind -j- a h e l a t e aegajaline õhukeseks hõõrumine koera või mõne teise poolt). K o k k u v õ t t e s peame siis Eesti ja Kaukaasia vangistus - saagade ühtluskohti nimetama võrdlemisi rohketeks, vähemalt küllaldasteks, et väita nende geneetilistki sugulust. Osa ühisjooni on küll nii ebamäärased, et nad juhuslikes ühendustes ei omaks mingit tõestusjõudu, kuid teised on ka üksikutena küllalt ilmekad ja kõigepäält neid kõiki ühendavad vägilaskujud üksteisega nii sarnased, et selles tervikus ka väikeasjad saavad palju suurema kaalu. Küll pidime mitmegi motiivi või selle osa sidumise puhul piirduma ainult suurema või vähema t õ e n ä o s u s e astme kind- laksmääramisega, kuid see on folkloristlikus töös ju nii sage pa- ratamatus, kui ei taheta püstitada ainult õhulosse. 1 5 0 ) Ibid. 206 j. Pigemini näib see tähendavat, et ka eesti laenu alu- seks on olnud posti j a nööri redaktsioon. Kuid K a r j a l a s k i , kus on runosta- tud juba päris kristianiseeritud kaelaraua redaktsioon, näikse samuti tun- tavat j u s t seda naiste siimboltegevust : Juudalase soovil õheneb ta köidik igapiihapäevase noa-ihumisega, Kristuse käsul aga pakseneb ta jä l le iga- piihapäevase pa jasanga-hal jas tamisega . (Krohn, FUF VII, 142.) Või on siin tegemist mõne eraldigi levind kombestkantud rändmotiiviga? 1 5 1 ) Ragnarök, 223 jm. Б XXXII. , F. Ε. Kreutzwaldi „Kalevipoeg·" I 145 Raskem on vähegi täpsamalt kindlaks määrata, mis kujul, mis ajal ja mis teel need pärimused siia on jõudnud. Mingit eesti täpset põhivormi rekonstrueerida, nagu seda nõuaks „soome mee- todi" klassiline, kui mitte öelda ortodokslik, harjumus, oleks kaht- lane juba sellepärast, et siin võib olla tegemist ka mitme laenu- kihiga ja rändamisel juba iseseisvaks murenenud motiiviosistega. Selge on vähemalt kahe (või isegi kolme) redaktsiooni olemasolu, millest ainult üks on seotud Kp-ga, teine, palju enam kristiani- seeritud, kuradiga (Karjala Juudalaisega), köitjaiks Kristus ise või Salomon. Et Kp-ja oma neist on vanim ja algupäraseltki iseseisev, mitte ainult viimastest tuletatud, tohiks olla pärast eel- nähtut võrdlemisi mittekaheldav. Mis puutub laenu teesse, siis viitab juba kõigi teisendite leiu- koht Ida-Eestis V e n e suunda. Raskem on küsimus vahetalita- jate rahvusest, kuna Olriki arvates aheldatud koletise saaga põh- jamaile tõid germaanlased (gootlased) otseses kokkupuutes Kau- kaasia rahvastega. Kuid nn. gooti aja, rahvasterändamis-aja germaanlaste liiklemine põhja ning lõuna vahel toimus arheoloo- gide arvates peamiselt ikkagi Visla ja teiste edelapoolsete teede kaudu, mitte läbi Eesti, muist rohkeist kahtlustest nii varase laenu oletamisel juba rääkimata. Teiselt poolt juhib iihtluskoh- tade ürgne laad ja veel hiidvägilasest (mitte veel kristlikust ku- radist) päätegelane ikkagi õige kaugesse muinsusse, teatavad ühisjooned germaani eddaliste laenudega isegi veel germaanimõ- justatud Idasse, eriti seetõttu, et vahepäälsest puhtvenelisest rah- valuulest pole meile sel alal praegu teada veel mingeid otseseid vahetalitajaid. Nii tohiks esialgu arvata, et Kp-ja kinnijäämise motiivi meile- jõudmise kõige v a r e m a k s ajapiiriks võib olla siis juba nn. h i l i s e m v i i k i n g i t e a e g või aeg varsti pärast seda, 10.— 12. sajandil, kus liiklemine Baltikumi ja Oriendi vahel oli teata- vasti õige elav, kuid ühtlasi juba kristlike mõjude all. See on, nagu arvatakse, ühtlasi aeg, kust on pärit meie kristlik ter- minoloogia (raamat, rist) kui ka muid idapoolseid pärimusmo- tiive 1 S 2 ). See eeldas ligemaidki ühtepuutumisi venelastega kui ÌS2) Tihedast kontakt i s t Idaga tunn i s t avad pääle muu teatavast i ka Eestist leitud umbes 4000 araabia raha. A. M. Tallgren, Zur Archäologie Eest is , A C U T Б III 6, Б VIII 1, Tartu 1922—25. О. Loorits, Estn. Volks- dichtung u. Mythologie, Tartu 1932, lk. 28 j. • 10 146 AUG. ANNI В XXXII, ι ainult mõni röövretk ja kantsi asutamine (näit. Tartu 1030). Seepärast poleks raske kujutella, et juba neil ajul ühes müütidega ristiusu Jumalast endast jutustati ka tema ülemeelikust ristipo- jast ning selle koledast karistusest. Poleks imestada, et see peat- selt ühines samuti disponeeritud, arvatavasti juba siis hiidvägila- seks paisuva Kp-ja kujuga. Võib-olla oli juba mõne venelis-vii- kingilise vägilase puhul esialgne ahelgi asendatud raudnael- tega i s : ! ) . Ei puudund hiljemini katsed nii kord uue usu kõige- vägevamaga vastuollu sattund endist vägilast veel enamgi „koll- elajastada" (Kreutzwaldi ballaad, Knüpfferi teated). K u i d t a e n d i n e o r e o o l e i k a d u n d v e e l o m e t i n i i p e a — ja nii viis rahva sümpaatia läbi ka õudse vangistussituatsiooni ümbertõlgenduse uueks vägiteoks, kas või loogika kiuste: nõnda sai vangistatust enesest teise valvur, kogu inimmaailma kaitsja kristlikult mõtestatud altmaise vaenlase vastu või otseselt hingede päästja (vrd. Paistu teis.). Teiselt poolt segunes tollega enam kristianiseeritud aheldusmotiive muist pärimuskihtidest— ja nii näeme Kp-ga otseseltki maadlemas kuradiga, vahel kuradit ahel- davat, kuigi vahel ise kuradite ahelate läbi põrgu harja või nurga külge kütkeisse jäävat. Seegi on siis rahva enda esindaja, ta soovi, mitte ainult viha ja hirmu projektsioon. Viimase osa sel- gelt ülevõtnud kristliku kuradi tõttu vabaneb vahelgi Kp. sest ambivalentsest kahepoolsusest, mis muidu nii kergesti liitub ta ürgvägevusega. Toonitatud olgu siiski, et selle arengu algusena märgitud aega nimetati kõige varasemaks tõenäoliseks piiriks. Me ei tea mai- nida päris kindlaid tõestisi, et see laen ei toimund ka mõni sajand hiljemini, võib-olla isegi alles üle Peipsi rännand vene vana- usuliste kaudu. Kuid eelesitatud sisulised kaalutlused koos van- gistusloo võrdlemisi laia levikuga ja vene ainete täielik puudu- mine teevad nii hilise laenu oletuse ometi väheusutavaks. Võib- olla omandame selleski suhtes enam selgust, kui kogu laia Vene- maa pärimustik kord ligemalt läbi uuritakse. Oma jagu raskendab sünniaja määritlemist ka eesti redakt- siooni sünnikoha ebamäärasus. Kui vastaseotsija eeskuju sisse- rändu Venest võime siiski veel võrdlemisi tõenäoliselt jälgida ala- 1 S 3 ) Et sellist vangistusnaelutust Venes tunti, järe ldub näit. ühest bõ- liinast, kus Mihhailo Potok joobnuna veetakse keldrisse j a lüüakse naeltega seinale. Eeltsit. Rõbnikov, Pesni I, lk. 234; vrd. Tuglas, Kri i t ika I, lk. 19'J. Ρ, X X X I I , t 147 tes Kagu-Eestist (vrd. eriti Vastseliina t.), siis puuduvad vangis- tusloo teisendid Kagu-Eestist üldse, kui maha arvata õige frag- mentaarne Rõuge oma. Näib siis, et vähemalt kõige iseseisvam ümbertöötis, nn. p õ r g u s õ i d u redaktsioon (hobuse otsimine, kurathobune, hoiatav hääl, käte naelutus, põrgu valvur) ongi sündind kuskil Lääne-Virus, kust see siis on rännand üle Põhja- Viljandimaa Paistuni (Saardes esineb ainult veel tolle kidunend jäänus). Läänemaa (A. Jakobsoni) teisend, kus puudub hobuse ost, samuti ka Jumala hääle hoiatuslik iseloom, kuid seda selge- mini on esile tõstetud kinnijäämise karistuslik ilme, näikse esin- davat eelmisega võrreldes mitte hilisemat, vaid algupärasemat vormi ja on lahkund Lääne-Virust nähtavasti varemini, kui sääl välja kujunes eelmainitud hobuseotsimis-redaktsioon. Viimane on ilmselt seotud künni- ja endise hobuse murdmise lugudega ning on siis sündindki arvatavasti sääl, kust teisendid seda sidet veel selgesti mälestavad, s. o. Kadrinas (või Haljalas). Kuid ka Jacobsoni teisendi ülemeelik kahekõne on seotav samasuguse kõnelusega mitmes künniteisendis (vt. § 15, Väike-Maarja ja Viljandimaa td.). Nii on ka see sõnaline ülemeelikuse osutus vara- kult olnud orgaanilises ühenduses maadhävitava künniga, ja mõle- mate juured lähevad Idasse. Kp-ja klassilisele maapõhjale, Lääne-Virru jõudes muutusid nad eelolevate sangaripäri- muste mõjul nii, et Kp. ka siin jääb sümpaatseks kannatajaks võitluses kuraditega ja põrgu valvuriks. Pole ime, et pärimus sellest imeteldavast vägimehest Viljandimaale jõudes Paistus enam ei jätagi teda põrgu värava külge, vaid laseb tal Jumala hoiatuse abil pääseda põrguviimisest, isegi tugeva poisina purus- tada põrgu uks, päästa hinged ja vabatahtlikult jääda ka val- vuriks. Põhja-Tartumaal seevastu esineb sellega kõrvu ka veel teine ning nähtavasti algupärasem vorm, kus Kp-ja põrgusõidu- tusest pole veel üldse juttu, vaid Jumal ise püüab ta kavalusega pärast mingit vägitööd, mis oma suurusega juba nähtavasti iseen- dast tähendab ka kuritööd või hädaohtlikku ambitsiooni (Torma 1, 2, Kod.) — samuti kui Elbruse hiiu mäkketung. Viimasega seotavat osalt paralleelset esialgset kuju esindaks katkendlikult sel puhul ehk ka Rõuge nii iseäralik pärimus, kus isegi nimi ,,Kalõva poig" kõneleb iidsest vanadusest. Nii umbes kõlaks siis Kp-ja vangistuspärimuste kujunemi- sest hüpotees, mille kõige tõenäolisemalt võiks püstitada 10* 148 AUG. ANNI В XXXII. praeguste andmete põhjal. Tõsi küll, esineb õige kõva kiusatus tuletada Lääne-Viru Kp-ja vangistuspärimusi ka otseselt ü 1 e P e i p s i v õ i A l u t a g u s e tulnud vene mõjudest. Et näit. Alutaguse vene asundustes tunti ka vene bõliinapäraseid motiive, lasevad järeldada mõned kohanimed nagu Dobrõnja jt. Kuid säärasel puhul peaksid nad olema siiski juba liiga hilised 1 S 4 ), et levida nii laiali ja kujuneda nii kesiseks juba 19. s. keskpaigu, kõnelemata muist raskustest. Kui aga laen sündis ometi üle Kagu- Eesti ja palju varemini, ehk juba koos esimese kristliku mis- joniga, siis pole iseendast ka midagi nii imelikku, et vastavad pä- rimused kagus a ja jooksul tuhmusid ning kadusid, kuna ju neid sääl niikuinii polnud üleval pidamas kuigi elav muude Kp-ja lu- gude harrastus. On ju lõppeks ka vangistuslugu teatav „seletus- saaga" Kp-ja ärakadumise kohta ja eeldab oma levimiseks ja säilimiseks suuremat huvi selle kuju enda vastu. Alles Põhja- Tartumaal püsisid ühes teiste mälestustega ka kinnijäämislood elavana ja alles Lääne-Virru jõudes said nad säälse saagamiljöö tõttu nii produktiivseks, et ümberlooduina võisid levida Edelasse (Viljandimaale) ja Läände. — Otse üle Peipsi sündind laenu võimalusest on kõnet veel allpool (§ 39). C. Kalevipoeg ajalooilmelise iiiimkaugelaseiia. 8. Kahtlasi inimestusi. § 31. Võitlusi ja suhteid. Kehvaks ja kõhnaks on seni jäänd meie heerose reaalinimes- lik ja rahvuslik luustik. Kus kord oletati kunstiliselt tihtekuulu- vat, terviklikku värsseepost, kus usuti ,,säilind" vähemalt pikka ning toredalt ehitatud proosa-eepost, mis rahvuslikuna kaasa too- dud ehk juba kaugelt Aasiast, sääl oleme seni avastand ainult kau- nis ühtekuulumatuid üksikmotiive, mis enamasti rahvusvahelist algupära ja nähtavasti alles hiljemini meie sangarinimega ühen- datud. Ja veel enam — nendeski oleme näind äärmiselt vähe reaalmaailma sündmusi ja kujusid reaalinimess psühholoogiaga, 1 S I ) O. Liiv, Vene asustusest Alutagusel kuni XVIII s. esimese vee- randini. Tar tus 1929, lk. 18 j., j a G. Ränk, Peipsi kalastusest, ÕES k i r j a d II, Tar tus 1934, lk. 16—28. Nende andmeil on püsivam j a siis folklorist l ikult mõjurikkam vene asustus Peipsi rannikule tekkind alles 17. sa jandi l , kuigi üksikuid a jut i s i vene onne mainitakse juba a. 1367. В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 149 mida võiks kasustada rahvuslikuks sangarieeposeks. Vaid need on olnud kas pooldi primitiiv-teadusliku iseloomuga oletised inimli- kult täitsa võõra hiiukuju abil või jälle üsna fantastilise muinas- jutusangari seiklused soov- ja imekausaalsusega muinasjutumaa- ilmas, põrgus v. m., peaaegu üldse reaalsusevabad, rääkimata rah- vuslikust koloriidist. Kui aga juba nende rahvusvaheliste motiivide koondumiseks ning ümbertähendumiseks ometi tahaksime ühes K. Krohniga ole- tada mingit reaalsemat ja rahvuslikumat alust, mingeid pärimusi tõesti toimind sangareist või sangarisoost — kas siis pole neid saagapärimusi säilind ka puhtamal, inimlikumal kujul? Kas vä- hemalt pole säilind mingeid teadmeid Kp-st kui reaalsenagi u s u - t a v a s t inimesest, s. o. pärimusi, mida võiksime iseloomustada a j a l o o i l m e l i s e muistendi nimega? Sest muidugi ei tarvitse ka viimane tähendada mingit tõesti ajaloolise sündmuse edasi- andmist, küll aga pärimuse kui seesuguse realistlikumat iseloomu, ta algupärast piüüet kajastada enam-vähem meiesarnaste inimeste tegusid mingis enam-vähem reaalses ja eestikohases miljöös. Kas Kp-ja pärimuste taga võib leida vähemalt mingisuguseid ajaloo- lisi ,,juuri", nagu neid uuem uurimus on kaunis tagajärjekalt püüdnud osutada nii „sarvnahkse" Siegfriedi kui ka vene fantas- tiliste bõliinavägilaste, isegi „Kalevalas" nii muinasjutulisteks muutund sangarikujude eelkäijatena? On arusaadav selle küsi- muse põlev huvitavus eriti praeguse töö seisukohalt. Sest enne kõike siiski on niisuguseid, oma dispositsioonilt „sangarisaaga" aineid luulendatud sangarilauludeks ja edasi arendatud sangari- eeposteks, sest alles nemad on seks pakkund küllalt üldinimlikku psühholoogilistki huvi ja võimalust suureepika dramaatiliselt- süvendatud tervikehituseks. Kas ja kui palju on siis vähemalt Kreutzwaldil olnud tarvitada ka niisuguseid aineid juba valmina ja Kp-ja kujuga seotult? Ja mis on neis seejuures olnud tõesti eestiliselt traditsionaalne ja kui palju alles Kreutzwaldi otseste eelkäijate luuletöö? Vaatleme ligemalt mõningaid tähtsamaid motiive, kus on aimatud või vähemalt võiks esmapilgul aimata mingi „ajaloolise" muistendi iseloomu. Nagu juba öeldud, Kp-ja võitluste vastasteks pole mitte ainult vanapagan, vaid mõnikord ka tavalised inimesed. Rääkimata muist, võib näit. kuulsast kiviviskamisest Saadjärvel olla rahva- 150 AUG. ANNI В XXXII. , pärane ka Faehlmanni teade, et viskajad olnud Kp. oma kahe v e n n a g a ja võitlus sündind maa valitsuse pärast. Kuid vae- valt on siin tegemist mingite algupäraselt „ajalooliste" tegelas- tega, vaid võistlevate loodushiidudega ja eriti ka nende kujusid mõjustand rahvusvahelise muinasjutu kolme kasu vennaga (Bertrami Maakohutaja, Veekohutaja ja Kollart, vene Lomidrevo jne., Aarne 301 B), kelle jõunäide kergelt liitus seletussaagade hiiu jõunäitega kiviviskamises. Kolme Kp-ja venna võidulaulust, millest räägib nii pikalt eepos, ei tea nähtavasti ükski usal- datav 'üleskirjutaja, isegi mitte Faehlmann, kui mitte arvestada tema sootuks erinevat, Soomest mõjustatud loomismüüti. Kalevi 12 poja loo allikaks on ainult Gananderi ja neid kordava Bertrami teated. Kalevi 3 venna lugu on samuti Soomest1·45)· Kp-ja ning vana Kalevi vahekorrast ei tea me enam, vaid vähem kui Tõllu ja Noore Tõllu või isegi vp-na ja tema laste omast. Ja lood Kp-ja võitlusest inimvaenlastega ei sisalda, nagu nägime, min- geid kindlamaid tõestusi temast endast kui reaalsest inimkange- lasest, pääle selle, et viimane vahest on olnud lähtekohaks laena- tud hiiujuttude ümberkujundusel. Ainsad tähtsamad loodushiiule mitte just sobivad, kuid mitte ka võimatud atribuudid on ta h o b u n e , millega ta ratsutab ja künnab, ning m õ õ k , mille ta surres viskab Kääpasse. Germaani ja Soomegi loodushiiud oma määratuses saavad läbi nähtavasti ilma nendetagi. Kuid nagu nägime, on just need Kp-ja sangarhiidlikud jooned põlvnend Idast, olles geneetilises suguluses ms. Amirani ja osalt ka vene vägilas- lugudega. Ning päälegi ei etenda eriti mõõk rahvaehtsa Kp-ja elus kuigi tähtsat osa, pääle selle, et teda ennast ta oma mõõ- lsõ) Võib isegi enam-vähem kindlasti ä ra näidata allikat, kus t kogu see vä l j a rändamis lugu meie eeposesse on võetud. See on Schief neri tõlge Litteraturbladetis avaldatud Kullervo-loost, mille Lönnro t ise a. 1850 saa t i s Õp. E. Seltsile (I)H 184) : „Es gab eine Mut t e r von drei Söhnen, welche das Schicksal berei ts in ih re r Jugend von e inander t rennte . E ine r k a m nach Russ land und wuchs dor t zu einem Hande i smanne heran , e iner nach K a r j a l a und w a r d Kalervo (oder Kaleva) genannt , der dr i t te blieb daheim und er- hielt den Namen Untamo." Kreutzwald on talu asukoha l igemalt maal ind, Venemaale rännand venna kaupmeheks jätnud, n. ö. Untamo vaste saatnud T u r j a , Kaleva aga toond Eestisse. — Muide, ka germaani hiiulugudes räägi- takse vahel hiiu poegadest jne. Nii toob Vilkina s a a g a s hiid V a d a oma poja Velendi К a l l o v a mäele, et ta õpiks sepakunsti här japõlv las i l t . Setälä F U F VII , 250, vrd. „Här japõlv las te õpilane", Eisen, KpE, 114. F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 151 gaga tapetakse. Ise tarvitab ta oma võitlustes enamasti ka's kive (nagu germaani hiiud), väljajuuritud puid (nagu bõliinavägila- sed), raudnuia (nagu tugev poiss) või saelaudu, ainult üsna harva mõõka. Aga kas mitte just Kp-ja mõõgaga pole Kreutzwaldi eeposes seotud kogu saatuslik veresüü ja vägilase surma moraalnegi põh- jendus? Nii, kuid sellest kõigest ei kõnele meile ükski säilind ehtne eesti rahvateisend. Isegi Faehlmanni saaga ei tea midagi mõõgal puhkavast „veresüüst", vaid ainult, et see oli „mõnus mõõk, sa vere valaja, isa lelle higi sööĵ a, vaenu valu valmistaja". F-il jätab Kp. oma mõõga Kääpassegi ainult mälestuseks, kuigi ta oleks võind selle kaasa võtta. A i n u l t Schultz-Bertram oma kokkusobitatud jutustuses (ES) Kp-ja surmast (mis küll ei sün- nigi mõõga enda, vaid vaenlaste läbi!) on, nagu järeldusena enda poolt, vahele liitnud lause: „Nii lepitab ta oma süü Köyrötöise lapse mõrtsukalise tapmise pärast mõõgaga." Juba Köyrötöise nimi näitab selgesti, kust kogu see veresüü- lugu pärit: see on Gananderi „Soome mütoloogia" toodud Kul- lervo-loo teisendist, kus sepa Köyrötyise (tavaliselt Ilmarise) juurde võetud orjapoiss Soini (harilikult Kullervo) tapab enda hooleks usaldatud hällilapse ]8(>). Ja siit võime aimata kogu selle Kp-ja mõõga needuse algu- pära. Eesti teisendid Kp-ja surmast mõõga läbi ühendas alles Schultz-Bertram oma vägilase Soome nimekaimu veretööga ning andis nii Kp-ja surmale vastava k a r i s t u s e i lme 1 8 7 ) . Nii lihtsast liitmisest sündiski kogu meie eepose kurb pää- l s , i ) „Soini. E r f ü h r t den Beinamen Kalki (der Schalk) . Als er drei Tage al t wa r , zerr iss er seine Windel tücher , woraus m a n schloss, dass er einst ein k ra f tvo l l e r Mann werden würde . E r wurde daher an einen Care- lischen Schmidt mit namen Köyrötyinen v e r k a u f t . Hier sollte er zuers t die Dienste einer Amme verr ichten, aber — er g r u b dem ihm anvertrauten Kinde die Augen aus, und verzehrte sie, dann tötete er das Kind und v e r b r a n n t e die Wiege." Ros. Beitr . XIV, 1822. ] S T) Vrd. ka koht B e r t r a m i 1839. a. K p - j a kõnes toodud „terviku"-sobi- tuses t : „Zum Schmiede geht der j unge Held um sein Schwer t schmieden zu lernen. Soini e r g r i m m t über seine Knech t schaf t , e rschlägt den Sohn des Meisters u. e r t ro tz t sich die Zaube rwaf f e . Aber der F luch des V a t e r s scheint auf ihm zu ruhen und durch dieses Schwer t selbst soll Kal lewas Sohn einst fa l len ." Vrd. Krohn, Klvlstud. VI, 65, 102 j . Võib-olla on sobitusel abiks olnud ka motiiv Kullervo mõõgatellimisest enne sõttaminekut või isegi Si- gurdi mõõgatellimisest (Edda, hrsg. ν. Niedner, I, 166). 152 AUG. ANNI В XXXII. , motiiv: soome tujuka lapsehoidja pattude lunastuseks pidi lan- gema needuse ja surmava kättemaksu alla vaene eesti vägimees, kes niikuinii oli kaotand oma muide üsna ilmsüüta mõõga ! Meta- morfoosi teeb veel huvitavamaks asjaolu, et Soini lapsetapp oma- korda Krohni arvates võib olla mõjustatud ühest eesti laulust, kus kõneldakse tigeda või oskamatu piiga (või naise) tegudest 1 S S ) . Kas polnud Kreutzwaldil pääle selle (ja Gananderi) mingit muud allikat , S ! ) ) ? Muidugi on väga riskantne teha rahvaluule kohta kindlaid negatiivseid otsuseid — ühe ainsa rahvaehtsa tei- sendi ilmsikstulek võib selle kummutada. Eriti siin, kus tegemist pole mitte päris vaba väljamõtlusega, vaid kahe rahva ainete ühen- dusega, ainete, mis mõnes muus osas siiski on olnud ka geneetili- ses ühenduses. Kuid vähemalt seni, kui seda rahvaehtsat varianti pole leitud, on tõenäosus selle poolt, et eesti rahvaehtsat Kp-ga pole vaevand mingi kangelassaagalik taparoim j a et vähemalt tema mõõgal pole lasund mingit needust. § 32. Linda ! Mõõga ostmise lugu Soomest veeretab üles veelgi kord küsi- muse Kp-ja Soomes käimisest ja sellega seotud muist motiividest, nagu Linda röövimine, tuuslari jälgimine ja saarepiiga. Kas neist nii olulistest eepose ehitusmotiividest siis tõesti puuduvad igasu- gused muud teated, pääle Kreutzwaldi mõne üldsõnalise mõista- andmise, et need ο η rahvapärased (millest allpool ühenduses „Kp-ja" saamislooga)? Kp-ja seiklused Soomes algavad Kreutzwaldi järgi teatavasti Linda röövimisega soome tuuslari poolt, keda Kp. varsti jälitab ja karistab. Nii loomulik kui see tundubki pääjoontes (ja kui hästi see sobiks isegi psühhoanalüütikute ootustele : röövitud ema otsimine kaugelt maalt jne.), on selle rahvalik algupära ometi küllalt segane. Igatahes ei sobi see kuidagi teiste, ehtsate rahva- andmetega, mis tunnevad „Kalevi naist" (või „К. neitsit") ainult 1 S S ) K. Krohn, Klvlstud. VI, FFC 76, lk. 34. Vrd. ka § 30 toodud huvi- tavaid paralleele Amirani lapsehoidjaks olemisest. 1 S") Eisen (KpE, 47) peab võimalikuks ka ühenduse Kp-ja ning п. л. Här japõlv las te õpipoisi muinas jutu vahel (ibid. 114). Ligemal võrdlusel osu- tuvad need ühtluskohad väheütlevaiks, küll aga näib seegi j u t t ühenduses olevat Sigurdi-saagaga j a nõuaks ses suhtes uurimist. В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 158 kui seletussaagade naishiidu, kes kannab määratuid kaljumüra- kaid — päälegi juustes, just nagu ta hiidlikud õed Saaremaal ja Skandinaavias , 9 ° ) . On juba sisuliselt usutamatu, et sellist loo- dushiidu traditsionaalses rahvaluules oleks r ö ö ν i 11 d keegi tuuslar, s. o. siis ikkagi ainult maagilise mõjuvõimuga inimene, mitte hiid. Niisuguse naishiiu kujuga sobiks palju enam, et ka tema lihtsalt kivistati kas pikse või päikese valguse poolt, nagu (eriti vastavate loodusmoodustiste seletuseks) nii mitmed ta kaas- hiiud germaani mail — trahviks nende uhkuse või muu patu ees t 1 9 1 ) . Nii seletuks palju paremini ka see praegusel kujul absurdne pikselöök, millega „jumalad" tahavad tabada röövlit ja selle asemel kivistavadki neilt abi paluva röövitu. Aga — pole sugugi kindel, kuivõrra traditsionaalne üldse on tolle „seidapärase" Iru-ämma (vt. § 12) ühendus hiidliku „Kalevi naise" kujuga, veel vähem Lindaga, nagu jutustab Kreutzwald ja ilmselt tema poolt mõjustatud Jung 1 9-). „Ämma" nimetus rahva- suus ja Kreutzwaldi enda vabandus, et „tänapäivisel tuimusel" teised nimed on ununend 1 9 3 ), lasevad arvata igatahes muud. Isegi Kreutzwaldi järgi „Kalevi neitsideks" nimetatud püstiseis- vaid kivipakke Palmsi mõisa juures tuntakse tegelikult nähtavasti ainult „Kalevi neitsi" ρ õ 11 e к i v i d e n a, s. о. mis kandmise puhul põllest on langend, nagu Ülemistelgi j. m. (vt. § 10) 1 9 4 ) . Igatahes ei ole meile senini esitatud ühtegi usutavat teisendit, kus oleks kivistatud h i i d u või kedagi Kalevitest, ega tunta meil nähtavasti ka Skandinaavias tavalist kivinemist päikesekiirte läbi. Kõige kaaluvamalt eitab ,,Irru-ämma" ja „Kalevi naise" sama- sust aga üks Kreutzwaldi enda poolt ÕES-ile varemalt (1849) saadetud muistend. Selle järgi pole ,,lru-ämmal" veel midagi tege- mist Kalevitega ega hiidudega, vaid ta on lihtsalt tekkind ühest tuulispääd keerutavast η õ i a m о о r i s t, kelle keegi tark tapnud ja kes enne surma veel end jaksand kiviks muuta. Kuigi sama loodusnähtuse seletuseks võib olla seotud ka mitmesuguseid saa- gasid, tundub siis ometi palju loomulikum, et endise „seidana" 1 ! ю ) Eisen, Tõll, 9!) j j . v u ) Sydow, Jä t tarna, 74. 1!'-) Muinasa ja t. III, 58 j t . Sama ebakriiti l iselt usub eepost M. Mor- rison, Iruämma otsimas, E.Kir j . 1921, 154—159. 1 ί , : ί) Kp. III, 404 j . 1 ! M ) VGEG III, 1, 88; Eisen, E. K i r j . 1924, 461. 154 AUG. ANNI В XXXII. , austatud kivimoondise või nõiamoori kujundas oma sangari emaks alles Kreutzwald ise eepose kunstinõudeil 1 9 5 ) . Aga ka eeposes esinev kivistuslugu ühes röövilooga näib ole- vat „ämmaga" liidetud kuskilt mujalt. Algupäraselt võib siin tegemist olla saagaga (või legendiga) tavalisest inimneitsist, kes Jumala poolt muudetakse kiviks, kuna ta i s e s e d a p a l u b , et mitte sattuda kiusaja, või röövija, või nõia, või kuradi kätte. Selli- seid muistendeid teatakse meil mitmeid, tihti koos tavaliste „pul- marongide kokkupõrke" lugudega, kus pruut p i g e m i n i saab kiviks kui võitva vastaspoole peiu naiseks. Prof. Eisen seab selle õige tõenäoliselt ühendusse Lääne-Euroopas tuntud legendidega vagadest neitsidest, kes oma au hoides pääsevad avanevasse kal- jusse või muutuvad kivikujudeks (näit. vaga Agnes) l 9 , ; ). 1!)·') Mainitud saadetises täiendab Kr. eesti vastetega A. Warel ius 'e tööd „Bei t räge zur Kenntniss F inn lands in e thnographischer Beziehung" (Aus dem XII I . Bändchen d. Be i t räge zur Kenntniss d. Russischen Reiches — hrsg. ν. Κ. Ε. v. Baer u. Gr. v. Helmersen. St. Petersburg 1849). Selle andmeile (lk. 93), et tuul ispääs keerleb „Lap inämmä" , keda püütakse tabada pussi viskamisega, l isab Kr. : „ Im Wirbelwinde mein t auch der Es t e eine Hexe zu sehen, er w i r f t gleich dem F innen sein Messer in den aufwi rbe lnden S t aub u. f r e u t sich königlich, wenn er nachher dasselbe nicht wieder f indet , indem er dann die al te Soome ämm oder ätt f ü r g e t r o f f e n hä l t . S ichtbar sollen die Hexenweiber n u r dann werden, wo sie schwer verwundet nicht mehr for tei len können. Vom For t t r e iben der Vögel weiss die estnische Sage nichts, eben so wenig von einer Sehnsucht , die den Messe rwer fe r t re iben soll seinem Messer nachzuziehen. — Irro-ämm, eine in Stein verwandel te Hexe, gehörte auch zu solchen W i n d f a h r e r i n n e n . Dieses famöse Weib ha t t e es besonders auf Liebende abgesehen, ve ru rsach te den heimkehrenden Hock- zeitsgästen (pulma sa ja le ) im Sommer Staub, im Win te r Schneegestöber, wodurch manche Neuvermähl te halberbl indeten oder den W e g verfehlend im Schnee umkamen. Da kam zum Glück ein weiser Dagoer ( t a rk Hiig- lane) , der mit seinem Speer (odda) die Hexe im Aufwi rbe ln t r a f , sie so schwer verletzte, dass sie augenblicklich nieder sank, zum Glück jedoch noch so viel Bes innung hat te , sich in Stein zu verwandeln , um gegen spä te re Misshandlungen geschützt zu sein. So steht sie nun heut igen Tages auf dem Ir roschen Berge. Der Stein h a t die besondere E i g e n s c h a f t : vom Berge hinab gewälzt immer wieder auf den alten Fleck zurückzukehren. Muthwil- lige Bursche haben das s te inerne Müt ter le in o f t vom Berge h inun te r l au fen lassen, aber siehe d a ! am andern Morgen s tand sie wieder auf dem alten Platz . Nach einer andern Relation wird einst tief aus Norden (süggaval t põhja maalt) ein mächt iger Zaubere r kommen, der den Stein beleben und die I r ro -ämm mit nach der Heimat f ü h r e n wi rd" (GEG DH 137, Mp V I ) . 1!Hi) Vt. E. K i r j . 1924, 453 j j . J . W. Wolf, Be i t räge zur deutschen Mythologie II , Gött ingen 1852, lk. 32 j j . В XXXII, i F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg·" I 155 Et eeposeski kivistämme ei sünni röövitava enda soovil, nagu oleks loomulikum, vaid pikselöögi läbi, mis sihitud röövija pihta, on arvatavasti ainult tagajärg ebaõnnelikust kontaminatsioonist teiste, ja nimelt õige tavaliste (kuradi j. t. vastu sihitud) t r a h - v i v a pikselöögi lugudega 19~). Kuid ka kivide tagant varitsev ja rööviv nõid, päälegi soome tuuslar 011 võõras meile tuntud tavalistele rahva kivistuslugudele (ehk olgu siis, et sääl teise pulmarongi nõid ise kivistab vastas- poole pruudi ja pulmalised). Vähemalt pole meil mingeid usalda- tavaid andmeid, et Toompää ehitajat hiidnaist oleks keegi taga kiusand, veel vähem röövind l i , s ) . Kogu selle röövimismotiivi näib Kreutzwald siia kohastand mingist tavalisest t õ m b a m i s l o o s t ja selle päätegelaseks asetand traditsionaalse soome nõia ehk tuus- lari kuju 1 9 9 ) . l i , T ) Et ka Kreutzwald tundis teissuguseid kivistusmotiive, näitab EREJ-des ta lugu „Toolse rannamehe tütrest" , kelle ta liigse uhkuse p ä r a s t kosib kura t uhke ratsaniku ku ju l j a kes muutub hirmsa k ä r g a t u s e saatel kivisambaks Kaarlimõisa Raudlepa vä l ja l . Jutu esimese poole kohta vt. ka ballaad Segevoldi preilist, E. K i r j . 1926, 629 j . 1 9 8 ) Küll kõneldakse ka paralleelselt Tõllu naise Pireti tagakiusamisest kuradi poolt (Eisen, Tõll, 102 j .) , aga see kahtlasevõitu lugu võib olla üsna iseseisev j a uueaegne edasiarendus Tõllu j a vp-na vahelisest võitlusdisposit- sioonist. и ж ) Et viimast ei tuntud ainult tavalise välismaa-nõidade sugu esinda- jana, vaid ka enam individuaalsena üks ik ju tu tegelasena, näitab Kreutzwaldi eeltsiteeritud A. Warel iuse töö täienduses toodud näide, mis osutub ühtlasi eeskujuks ka tuuslari j a Kp-ja võitluse kujutusele eeposes. Nimelt peab Kr. „tuuslar i t" Virumaal üsna taval iseks nõia sünonüümiks („sehr gebräuch- licher Ausdruck t u u s l a r f ü r Zaube re r ; davon tuseldama zaubern") j a püüab seda ühe rahvalaulu-katke abil ühendada soome kohanime Tuusla 'ga. „In einem vor einigen J a h r e n aus dem Maholmschen Kirchspiel aufgenomme- nen Liede, worin der Bau einer Hexenwohnung geschildert wird, kommt fol- gende Stelle vor : P õ h j a s t tullid pobbisejad, Lane metsast lauso-naised, Tuulis-sarest tuse l ta jad, Soomest sola-puhhujad. In einer Variante, die mir bis dahin unverständl ich war , lauten die letzten Verse : T u u s 1 a s t tullid tuse lda jad , Tuul is -sares t s a j j a t a j a d , Soomest so la -puhhujad , Lavva-sares t lobbisejad. 156 В XXXII. On huvitav märgata, kuidas sellise „tõmbaja" osas esineb vahel ka Kp. ise. Vähemalt Kreutzwaldi varem ballaad kõneleb s o o m e n õ i a t ü t r e varitsusest ja röövimisest K a l e v i p o j a poolt umbes niisamuti nagu hiljem eepos — ainult selle päävahega, et endise röövitava isa nüüd on saand endise röövli ema vargaks ning tagaaetava asemel Kp. ise osutub tagaajajaks ning nuht- lejaks 2 0 ° ) . Küll pole meil täit põhjust väita, et just see ballaadi jutusta- tud lugu oli ehtrahvalik, ja veel vähem, et ta oli ainus sel teemal Die finnische Sage von Verwandlung der Federn in Krieger (pag. 79) wird in Strand-Wierland also erzähl t : E in F inn ischer Tuus l a r floh von Fein- den verfo lg t nach Lavva-saar , verwandel te während der F luch t eine Menge Fische in Seeungeheuer (merre-koll ideks), um die Ver fo lge r abzuschrecken, doch als diese dessen ungeachte t die kleine Insel erreichten, da n a h m unser Zauberer eine Handvoll Fede rn aus dem Busen u. blies sie in die L u f t . Bald da rau f schneite es Kr ieger wie Schlossen herab, welche die Insel bedeckten und die Feinde in wilde F luch t schlugen. Der haus te spä te r noch viele J a h r e auf Lavva-saar , spielte dem Wier ländischen Küstenvolke manchen bösen Schabernack, bis er zuletzt auf dem grossen nordischen Adler abzog u. nicht mehr zurückkehr te . Die Insel blieb lange unbewohnt , denn Niemand wag t s sich dort n iederzulassen; endlich kamen fr iedl iche F innen , die den Zauber- bann (nõia-võrgutused) lösten, u. deren Nachkommen noch gegenwär t ig die Insel bewohnen. Bezüglich auf diese Sage sieht man h ä u f i g spielende Kin- der Fede rn in die L u f t blasen, wobei sie sprechen : „katsume, kas same sõa- m e h h i ? " " (GEG DH 137, Mp. VI) . On ilmne, et Kreutzwald ka seda teadet on natuke romantiseerind. J a tuuslari nimegi peab nüüdne uurimus vaid Kr-i enda moodustiseks, kuna rahvapärane on vaid verb tuuseldama < tundseldama; vt. 0 . Loorits, Tuus- lar, Suomi V 16, lk. 190—200, 2 0 ° ) Ein Zauberer auf Finnlands Höh' h a t t eine Tochter schön; die pf leg te an der kühlen See lus twandelnd zu ergehn. Sohn Kaiews s tand auf Lauer h a r t an der Felsenwand, und s tahl die Maid mit r a u h e r ve r ruch te r I läuberhand. Der Va te r setzt ' dem Räuber nach rasch über 's weite Meer, und schwor der lieben Tochter Schmach zu rächen f u r c h t b a r schwer!" J ä r g n e b Kp-ja muutmine „ m a m m u t e l a j a k s " j a aheldamine, mida vaat - lesime juba varemal t (§ 29). В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I lo7 ning hiljemini eeposes Kreutzwald just teda nii põhjalikult ümber muutis. Võib ju olla, et eeposes on mõningaid andmeid ka juba rahvalt ning just ballaadis oli mingi teise naiseröövli lugu liide- tud Kp-ja naisiähvardava kujuga. Kuid igatahes tunduvad need kaks teisendit küllalt sugulased ja aitavad ühtlasi teha usutava- maks mingi niisuguse röövimisloo rahvaehtsust. Ja veel teisalgi on Kreutzwald toond umbes samalaadilise loo ja seekord nähtavasti päris rahvaehtsana. Nii nimelt „Inlandis" avaldatud lühikeses artiklis ühest Lüganuse kihelkonna vanast maalinnast lisab ta lõpuks „müüdi", et selle olevat ehitand üks suur nõid ühe röövitud päälikutütre jaoks - 0 1 ) · Nähtavasti sama Alulinna nõid on eeskujuks olnud ka eepose XV laulu lõpus toodud loole Alutaguse „tuuslarist", kes, nagu varemini ta soome ametivend, on näind ja varitseb naist, seekord kolmandat põrgust toodud piigat, ning selle salaja oma tallu röövib. Ja siis järgneb temalegi kohe kättemaks: Kalevi- poeg jt. ajavad teda taga, tapavad ta ja hävitavad ta talu. Sama romantilise röövimismotiivi esitab siis Kreutzwald ter- velt 4 korda ja kasustab seda eeposeski kahekordselt, nagu ta teeb muidu just rahvaehtsate motiividega. Ning kolm korda rööv- lina esinev nõid laseb arvata, et vähemalt tema kuju mitte pole sellesse osasse pandud alles Kreutzwaldi poolt; kuigi see ei tä- henda, nagu poleks sääl võind olla vahel ka Kp. ise Kokku võttes võiksime siis nende segasevõitu algupäraga Linda-lugude saamist kujutella umbes järgmiselt: Rahvapäraseks algkujuks ei tarvitsend olla muud kui rah- vusvahelise hiiuperekonna üks naisliige, samuti nagu Tõllu Piret või vanapaganate naised. Teda arvati kokku kandnud määratud kaljupakud Toompää mäeks kui oma mehe kalmuks ja nutnud 2 n l ) „Die einzige da rüber vorkommende Mythe t r ä g t ein poetisches Ge- präge, indem sie Allo-linn von einem grossen Zaubere r zum sicheren Auf - entha l t eines e n t f ü h r t e n Mädchens, der Tochter eines Häupt l ings , e rbauen lässt ." In land 1838, Nr . 36, lk. 583. Vrd. ka Kan te le t a r I I I , nr . 22 „Neien rosvo", kus Kullervo röövib neiu pidult; neiu ema palvel tapab Ukko röövli vä lguga . Vrd . ka Neus, EV, nr. 81; Eisen, E. K i r j . 1909, lk. 58—70, 115—127; Semper, lk. 109 toodud tuulepööristest naiseröövlite lugusid. Viimastel küll vaevalt on eeposeskasustatud röövlilooga isegi suuremat psühholoogilist sugulust, sest siin ei puudu mitte üksi rööviv tuul ispää, vaid ka spets iaalne „tuuletark" on nähtavast i alles Kreutzwaldi sobitatud. 158 AUG. ANNI В XXXII. . (nagu tavaliselt poolelijäänd ehituse puhul mahakukkund kivi juures) Ülemiste j ä r v e - 0 3 ) . Ühes kogu saaga heroiseerimisega sai ka see kuju juba Faehl- manni skitsis inimlikuma ja kuninglikuma ilme („Та armas naine leinas teda nuttes, kaevas oma kätega haua, pani tema sinna j a kandis kive mälestuseks hauale"). Selle „armsa naise" esitab avalikkusele L i n d a n a alles Schultz-Bertram oma 1839. a. suve kõnes („Kalewa, der Riesenkönig des Nordens, und Linda erzeu- gen 12 Söhne"). Selle nime ta nähtavasti abstraheerib muistsest Tallinna kui „Lindanysse" nimetusest, tõlgitsedes viimase teist poolt kui „nisa", millisena linn oma elanikke toitvat. Kuigi ta ka Lindat püüab tuletada eesti „linna" sõnast, tundub see nii- sama kahtlane kui soome Kaleva ja tema 12 poja liitmine siia ühendusse. Linda oluliseks eeskujuks näib olnud sama nimi muil rahvail (Itaalias j. m.) ja nende kirjanduses, kuigi pole p ä r i s võimatu, et teda välismaade eeskujul mõnel korral tarvitati ka juba Eestis- 0 4 ). - o : !) Nagu öeldud, võib-olla on ta selle ka urineerind, vt. § 18. - t M) Vt . ka Schultz-Bertrami isiklik vihik „Die estnischen Sagen"' ptk. „Nachr ich ten von andern Sammle rn" (mis ometi sisaldab roh- kesti ka autor i omi arvamis i ) : ,,Nach diesen t r i t t Kp. zuers t in der Gegend von Lindanissa , dem heut igen Reval auf . Seine Mut t e r heisst L i n d a oder L i n n a." Edas i räägi takse, kuidas see Linda aidand Kp-ga isa kalmu ehi- tusel, kivi poetand j a j ä r v e nutnud. „Zum Andenken an die Mut te r nann ten die Söhne diese Stelle die B r u s t der Mut te r , Linnanissa . Da nun Linn auch S tad t bedeutet, so wollen einige Allew, die Vors tad t , von Kallew herlei ten. In einigen Gegenden hör te ich den Kp. Kallewi Kanna-poeg nennen, Kallewis Hühnchen, Liebling, Schmeichelname." Nähtavas t i Bertramile toetubki Kreutzwald k i r ju tades hil jemini (VGEG III, 1, 47, a. 1854) : „Linda heisst nämlich der Sage nach des be rühmten nordischen Riesenkönigs, Kalewi, Gemahlin und nisa (nach a l te r Schreib- a r t der Deutschen „nissa") heisst bekanntl ich der weibliche Busen. N u n wird in der Sage erzähl t , wie der Kp. vom Olew eine S tad t bei der G r u f t seines Va te r s (dem Domberg in Reval) au fbauen liess, und als spä te r eine Menge Menschen daselbst N a h r u n g fanden , sprach Kp. : „ N ä h r t nicht der Ort seine Einwohner , wie eine Mut te r die Kinder an der Brus t " , und nann te die S tad t zum Andenken seiner M u t t e r : „Lindanissa" , d. h. Lindas Busen." E t sest muid teate id pole säilind, j ä ä b võimalus arvata , et Kreutzwald ainult Bertrami toodud s a a g a on edasi arendand, ühendades l innaehita jaks muidu kirikuehitus-saagadest tuntud Olevi. Juba seegi as jaolu, et Bertramil esineb veel Gananderile lähem Kaleva, Kreutzwaldil aga samalaadil ises lau- ses juba Kalevi nimi, laseb arvata , et Kreutzwald ta rv i ta s Bertrami and- В XXXII, t 159 § 33. Saarepiiga ? Nagu eespool nägime, on rahvateated Kp-ja Soomes käi- misest tegelikult ainult tavalised proportsioonfantaasiad hiiu veeskahlamisest, mitte mingid komplitseeritumad saagad realist- lik-ajaloopärase sündmustikuga. Kõneleb ju hiiust mereületuse- viiski — jalgsi kahlamine. Juba see kinnitab kahtlusi ka eepose saare-episoodi puhul. Ehtsad rahvateated hiiu maadmoonuta- vast p u h k a m i s e s t m õ n e l S o o m e l a h e s a a r e l (vt. meid, ag-a mitte ümberpöördult, nagu iseendast ju ka võimalik (olid ju Kr. j a Bertram j tiba üliõpilasaegsed tuttavad j a Bertram kindlasti tarv i tas siin ka muilt, nii näit. Faehlmannilt, saadud teateid). Samuti oleks raske ar- vata, et Kreutzwald Linda nime juba a. 1839 teatas Bertramile, mitte aga nii lähedale Faehlmannile. Sellega on küll vastuolus Kreutzwaldi enda kinni- tus (Kp. Vorrede, lk. XIII j .), et ta Linda nime on leidnud ühest rahva- laulust juba a. 1821. Kuid selles väites on meil põhjust kahelda, samuti kui selles, et oli tõesti traditsionaalne Ülemiste j ä r v e nimetus „Linda pisa- r a t e järveks" (mille ta ütleb kuulnud a. 1847) j a Linda esinemine Salme kasuõena setu lauludes (a. 1854). „1821. a." rahvalauluna arvatavas t i mõel- dud laul on ilmselt ebaeht nii stiililt kui sisult (hiidude kivikandmisest meil e i o l e muid rahvalaule) (vt. ka Kartt., Lt. 27) : „Linda liuges leina teeda, leina teeda lese nutul , kandis koko kal jusi ida, raskeid kivi rahnosiida kadunt kaasa kalmo peäle, vaigistatut v a r j o peäle." J a ka Salme laulus (muide üldse mitte setupärases ! Kartt., Lt. 29) on värsid „Tedrest Linda, libe neitsi" ilmselt mitte algu- pärased, kuigi teatav rahvavaste neist võis ehk leiduda. Näiteks esi- neb setu lauludes tihti vorm „lenda" k u j u s „linda", vt. Hurt SL, teisend 22, 27 j . t., mis Linda nime o t s i j a l e j u v õ i s sellise nimena näidagi, samuti mõned vormid sõnast „lind", v. m. s. (vrd. näit. kuidas ussisõnadest „mida karva leenetkänä" on saand alles Kr-i käe all „mütoloogiline" nimi „mida karva Leenakene"; Kp. XIII, 230). Hilisemaist teateist pole mitte rohkem usaldusväärseid. Mainigem tüüpilisena J. Proosese oma (Poidest, E 42650 j j . ) : „Ühe vana heide käest küsisin ka na l ja pärast „Lindast". Vana heit ütles: „Lind. . . Linnu need ikka Kalevipoeaga ühes käivad, meie vana võttis ikka lapse põlvile j a hakkas laulma Kalevist, siis oli ikka Linda kaa seal sees." " Veel kahtlasem on Linda mainimine J. Hernesaksa poolt Har ju-Jaanis t E 42732 j j . j a tuntud „i lusta ja" A. Heraklidese oma E 46205 j., samuti n:i hiliste teiste teadete puhul, kuhu see võis sisse tungida kir jandusest isegi saagade muidu olles ehtsad (vrd. näit. Raudoja lugu Kadrinast, § 18). Vt. ometi ka usaldatavam K. Kuusik'u teade Amblast, E 9308 j . 160 AUG. ANNI В XXXII. § 12) p o l e m i t t e h i i u s t a t u d v a r e m a s t inimsangari piihkamisloost, vaid j u s t ü m b e r p ö ö r d u l t , alles Kreutz- wald on inimestand traditsionaalse hiidliku seletussaaga, ühtlasi liites sellega mujalt tuntud võrgutusmotiivi. Seda väidet toetab ka seesmine tõenäosus : merd läbiv hiid, millisena Kp. saarele Kuigi siis pole p ä r i s kindel, kes j u s t esimesena leidis selle „madaam Linda" nime, nagu teda pilkab Ahrens, ega või j u s t pär is kategooriliselt väita isegi tolle mitte-esinemist rahva suus, on kõige tõenäolisem ometi, et sellegi ju lge hüpoteesi seadis üles tolle ala esimene meister, Bertram, j a Kreutzwald võis veel võrdlemisi ausameelselt ning siis seda innukamalt kai ts ta Linda varematki kuulumist oletatud „Kalevi-saagasse". Temale j u oli see v ä g a tähtis, juba kas või selleks, et nii eeposesse liita kogu Salme laulu selle ainulaadse ülimuslikkusega. Kaasaegses k i r janduses esineb Linda nimi näit. Herderi rahvalaulude kogus (romanss: „Die G r ä f i n Linda") j a J e a n Pau l Richter i romaanides (viimastes samut i J u t a , mille F a e h l m a n n analoogiliselt püüdis seletada eesti „ ju t t " sõnast). Võrdlusena selliste „mütoloogiliste" nimede sünni kohta mäletagem, et ka Kalevala kuulus Aino tekkis ainult Lönnroti enda ümber- tähendustuse abil liht adjekt i iv is t aino -- ainus (vt. Krohn, Klvlstud. V, FFC 75, lk. 42 j .) . Vars t i levis ta ometi niisama rahvapäraseks kui Linda Eestis. J a ega Linda ristimine olnudki v ä g a pa l ju erinev näit. tõesti traditsionaalsest Pireti nime omistusest kindlasti hiidlikule Tõllu naisele. Ka selle a lgupärandiks oli ju euroopapärane püha Br ig i t ta j a nähtavast i otseseks eeskujuks soome Birg i t ta kloostri eh i ta jaks arvatud naishiiu nimi. (Vt. ka Eisen, Tõll, 108.) Kreutzwald, püüdes oma sangari perekondlikku sidevust inimlikult mitmekesistada kui ka üldse teosesse liita võimalikult p a l j u huvitavaid rahvaaineid, võis nii selle, juba võrdlemisi inimliku n u t j a g a siduda ka muid inimlikke j a isegi romantilisi lugusid. Seks sobisid hästi mingid rahvalikkude tõmbamissaagade motiivid, mis oma erootilise elemendi ning nõiakujuga vastates a j a romantilisele maitsele olid teda j u b a varemini meelitand üleskir jutusele j a iimbertöötusele. Suurema effekti saavutuseks võis sellega liita ka teisi rahval ikke motiive röövitava kivistumisest vä lgu j a p iksekärgatuse saatel. Ning viimasest püsima j ä ä n d mälestisena andis end hästi kasustada Irumäe „ämm", kellele (kui seidale) osutatud austus niikuinii tundus salapärasena. Nii muutuski Kp-ja sangar l ikuks j a mä- lestustruuks emaks see, keda Kreutzwald ise alles aas ta või paar i eest oli tutvustand kui tapetud nõiamoori! Naiseröövli t a g a a j a m i s e s t leidus hää viide, et noort s anga r i t j uh t ida Soome. J a t aas iseseisvast nõia enesekaitse ning sulgsõdurite motiivist jät- kus aluseks ta esimese lahingu kujutusele. Lõppeks täiendab seda inimestumisprotsessi neiuliku Salme-laulu antud nooruse j a pulmade ku jutuse juurdeliitmine. Rahvusvaheline kal ju- sid-tassiv hiiurnürakas on samastatud lindkerge „tedre tü t rega" . 161 jõuab, sobib kiili pigemini kaljude sõtkujaks ja merepõhja moo- dustajaks kui laulvaks neiumeelitajaks ja eksitajaks'-'0"'). Aga meid huvitab siin kõige enam inimlik võrgutusmotiiv niisugusena. Et Kp-ja kujul seks oli d i s p o s i t s i o o n e , 011 kindel. Vaevalt ilma selleta oleks Kreutzwaldi ballaadki teda pannud naisteröövija ossa, veel vähem oleksid seletatavad otsesed rahvateated, et ta „ajas naisi taga" ja et viimaks Jeesus teda sohu paisates haaras kinni ta suguosadest (Knüpffer). Osalt siia ühendusse kuulub ka rahvaballaad „Suisa suud", mida vaat- leme allpool (§ 34). Ning A. Jacobson kirjutab Kalevist koguni, et see Kaarmas kivi kandes kokku puutund kellegi tüdrukuga ning sellega hakand „sõlmima armusidemeid kõige laiemas mõttes ; kui teda möödaminejad häbistasid, läks ta ilma kivita oma teed" 2 0 6 ). Kuigi ehk Jacobson osa oma Kalevi-lugudest on ase- tand Saaremaale ekslikult ja neid segand Tõllu omadega, iseloo- mustab see siiski hiidude ja inimnaiste vahekorda, nagu see ei tarvitsend olla tundmatu ka mujal Eestis. Igatahes aga ei ole see üleskirjutis mõjustand Kreutzwaldi saare-episoodi, kuna viimane oli pääjoontes valmis juba 1851. a. alul, Jacobsoni refe- raat saabus OES'i aga alles 1856. Sellised naistekiusaja-jooned võivad hiiukujudes olla juba rah- vusvahelised. Nii kiusavad ja varastavad inimnaisi vahel ka Skandinaavia hiiud, näit. Kp-ga õige sarnanev hiidvägilane Stai- kadhr ühe kuningatütre (vt. Hervarasaga, Gautreksaga). Ja isegi mõne hiiu (Thurs'i) ümberütlusnimena figureerib vanager- maani luules vahel „naiste nuhtlus" 2 0 7 ) . Samuti Eestis röövivad hiidlikud muugad (mungad) vahel naisi — et neid süüa ja müüa 2 0 s ) . - 0 5 ) Peaaegu täpselt eepose sündmustikuga ühte langeb J . Sõsteri üldsõnaline ju tus tus Kp-ja Soomes-käigust j a piiga hukutusest, kuid see on ilmselt k i r jandus l ikku a l g u p ä r a ( E R A II 31, 301/8 < Rakvere, 1916). 2 0 6 ) Vt. § 10 B; GEG, DH 233; vt. ka Eisen, Tõll, 73 j . 2 0 7 ) A. Heusler, Altgermanische Dichtung, Berlin, 1923, lk. 8·> (О. Walzel HdLW). 2 0 8 ) Russwurm (Eibofolke § 393, 6) teatab Vormsist, et hi iukujul ised mungad rõõvind sääl t endile naise j a nuumand teda oma laeval rõõsa pii- maga. Siin on aga varemad hiiupärimused juba nähtavast i seginend uue- mate mereröövlite j . t. lugudega. Freudlus näeb siingi tõestuvat oma 11 102 AUG. ANNI В XXXII, r Kõigist neist üldsõnaliselt väljendatud „naistetagaajamise" dispositsioonidest pole ometi kaugeltki küllalt, et pidada ilma muude andmeteta rahva-ehtsaks ka nii kindlailmelist üksiksünd- must, nagu sest räägib eepose saare-episood. Et siin tarvitatud oleks mingi täitsa iseseisev rahvasaaga, mis hiljemini on rahva suust jäljetult kadund, tundub aga ikkagi üsna usutamatu 2 0 9 ). Tõsi küll, siingi jälle omame Kreutzwaldilt sõnasõnalise kin- nituse, mis kõneleb vastupidisest. Nimelt oma kirjas Lõnnrotile (20. II 1851) ta jutustab kui kindlast faktist: „Mis nüüd eriti puutub sangarinoorukese ujumisreisu, mid.a Sachssendahl Teilt hiljuti küsis, on mul hiljemini olnud õnn see osa saada kaunis täielikult. Mainitud lugu on sangarnoorukese nooruse seiklusi ja tehti läbi kohe pärast vana Kalevi surma. Keegi „Soome tark" oli poegade juhuslikult kodunt ära olles röö- vind ema, aga jumalad, kuuldes kaitsetu appihüüdu, saatsid väl- gus oma käskjala hädalisele appi." Ja nii edasi jutustab Kreutzwald kogu sündmustiku, nagu seda tunneme valmisteosestki ja võrdlemisi üksikasjaliselt. Näit. Kp-ja saare seiklusest: „Umbes poole öö ajal saabus ta ühele saarele, kuhu tõusis puhkama oma väsind liikmeid. Neiu hääl, mis öösi kuuldub ta kõrvu, äratab ta tähelepanu. Katkend vas- tastikust laulu. Pärast seda neiu kasuisa segab ühinemist. Kas sünnib ka lihalist ühinemist, ei öelda, aga kui neiu saab teada, et ta armastatu on Kalevi noorim poeg, ta tormab merre ja saab surma. „Olen seda Teile jutustand nii laialt, et Teile saaks selgeks Kullervo ja tema õe sugulus selle Kp-ja episoodiga. Kuigi eesti teooriat hiidudest kui isa-imaago kehastusist, kes röövivad lapselt ema (Semper 108 j . ) . Kuid vahest pigemini võiks selle taga oletada mingit hirmu j a iharuse ühismõju, kõigepealt aga erakorral ise erootilise f a n t a a s i a har- rastust, nagu see näikse soodustand ka inimese ja looma (karu) kokkuelu kujut lus i v. m. s. Muidugi j ä ä v a d sellised psühholoogilised seletuskatsed ikka ainult enam või vähem tõenäolisteks oletusteks. - o y ) Saarepi iga loo ühe lättena võiks arvesse tulla ka veel mõni sootuks er ia lgupärane muistend, näit. mõni mereneitsi või näkineitsi lugu — umbes nagu järgmine, mille R. Põldmäe üles k i r j u t a n d Lüganuses (ERA II 28, 286) : „Üks u j u v saar oid meres. Üks noor nais terahvas oid saare pääl. Ja siis kui tema selle serva ligi tuli, siis hakkas ühte noortmeest armastama. Siis oli ninda lugu, et mees sai sinna laiva või saare pääle, siis kadus kõik ära. On tänini kadund. Seda ma kuulsin, mu lapsepõlves räägit i . M e r e n e i t s i pidi olema." Kuid sellesarnane pärimus on võind Kreutzwaldile anda ainult kõige üldisema saarel sündiva armuloo kujut luse, kuna tal eepose looga pole mingit l igemat ühendust. 16 У lugu (Sage) ei räägi midagi venna ja õe veresugulusest, on ime- lik, miks ta läheb surma, kui on kuulnud armukese olevat vana Kalevi poja. Meie sangarinooruke ei näi seda surma panevat suuremat südamele, kuna ta endiselt jätkab oma reisu ja päikese tõusul jõuab Soome randa." Edasi järgneb sama novellistlikult väljatöötatud seiklus Tuuslari ja Soome sepa peres. See kõlab ju väga ilusasti, kuid natuke liiga ilusasti, et olla tõsi — vähemalt mitte täpselt. Teame ju mujaltki, kuivõrra „vabalt" Kreutzwald tarvitas rahva-aineid, oma töö tulemusi ise ometi rahvaehtsaiks kinnitades. Samuti on ta nähtavasti siin käidelnud siis ka soome ainetega. Kui vähemalt vastab tõele ta väide, et tal sellekujuline muistend valmis oli juba enne Lönnroti vastava Kullervo-referaadi päralejõudmist (pikemalt sellest käes- oleva töö II-s jaos), siis võib ju olla, et ta selle lõi küll rahvalt saadud üsna üldiste ja muulaadiliste andmete põhjal, kuid siis ometi juba kas või näit. selle Kullervo-loo referaadi mõjustusel, mis ilmus saksa tõlkes „St. Petersburger Zeitung'is" (1849, nrd. 42—45, 122—124). Kindlasti tundis ta varemini vähemalt ÖES Toimetiste· I vihus ilmund vana Kalevala sisureferaati, kuid sääl pole õeeksitusest üldse juttu. Igatahes otse soome r a h v a l u u l e Kullervo loo mõju Ka- levipoja rahvapärimustele oleks raske oletada juba seepärast, et õehäbistuse lugu Kullervoga on ühendatud alles Lönnroti poolt (kui ka osalt rahvalaulus, aga alles kaugel Arhangeli-Karjalas). Muidu esineb see iseseisvana „õehäbistaja" ballaadina, mis arva- takse sündind Lääne-Soomes, võib-olla osalt Skandinaavia ees- kujul ja erineb „Kalevipoja" episoodist tunduvalt: Turo (Tuuri, Tuiretuinen v. m.) viib maksusid Turusse, meelitab teel oma rik- kuste abil mitut neidu oma rekke, saabki sinna viimaks ühe, kes aga pärast osutub ta enda õeks; lugu lõpeb ahastava kahetsusega venna poolt 2 1 0 ) · Häbistatu vettehüppamine on samuti alles Lönnroti lisandus, nii et ka see ei võind Kreutzwaldile olla ees- kujuks rahva kaudu, rääkimata, et kogu sündmus saarel toimub sootuks teisiti kui soome rahvaloos. Kui arvestada Kr. novel- listlikku „väljatöötust", ei tarvitsegi ehk ta allikaks oletada muud kui 1) mingit armulugu ja 2) piiga surma, s. o. vettehüpet ja laulu, kusjuures need võivad olla päritud ka sootuks eri ühen- - l 0 ) K. Krohn, KRH 700—714; Klvlstud. VI, FFC 76, 65—84, vrd. ka ibid. V, 5У—61 j . m. 11* 164 AUG. ANNI diistest. Veresugulusest ei ütle ta ju isegi oma muistendit otse- kohe kõnelevat, ta ainult a r v a b , et sellega oli siin tegemist 2 1 1 ) . Nüüd on aga Kreutzwald just neiu varju laulus ise andnud sellest surmast õige erineva kujutise (Kp. IV, 616—890). Selle järgi pole seiklusest Kp-ga (vähemalt otseselt) juttugi, neiu ei lähe merre mitte enesetappe otstarbel, vaid ainult suplema, näeb meres mõõka ja haarab selle järele. Aga sääl tuleb keegi vask- mees, kes ütleb enda olevat Kalevite mõõga vahi, ja lubab selle neiule alles siis, kui see temale tuleb naiseks. Neiu keeldub, aga komistab mere hauda ja jääbki alla vee, lauldes otsi vaile vane- maile, et tal on lainete all uus kodu. Siin on siis kogu neiu surmalugu esitatud üsna iseseisva r a h v a l a u l u põhjal 2 1 -). Kuigi selles ei kõnelda ei saarest, Kp-st ega intsestist, Kreutzwald ometi uskus olevat just siin igivana Kalevi-loo „katke", sest vähemalt siin esitatud kujul tun- dus laulul olevat mingi peidetud, sümboolne või kaotsiläind tähen- dus. Kreutzwald ongi ta esitand sellele vastavalt ainult mingi unenäolise refleksina hukkund neiu var ju suus. Ei seisa kaugel siis oletelu, et K r e u t z w a l d a r v a s v õ i v a t just siit i s e j ä r e l d a d a m i n g i l a u l u s p e e g e l d u v a s ü n d m u s e (Õnnetu armuloo ja neiu hukkumise) ja v i i m a s e r e a a l - s e n a i n s t s e n e e r i d a s a a r e l , k u h u r a h v a t e a d e v i i b p u h k a m a S o o m e s k ä i v a K a l e v i p o j a — seda enam, et see sobis ka Kullervo õe vettehüppega p ä r a s t armu- lugu. Muidugi, seda ei saa me väita just kindlasti, kuid see päästab meid veelgi raskemini usutavast oletusest, et Kreutz- waldil oli tõesti tarvitada mingi spetsiaalne saare-saaga ja vii- mane pärast rahvasuust ometi nii jäljetult hävis. Igatahes an- nab see rahvalaul need neiu vanemate, saare eide ja taadi kujud, - " ) V i r i t t ä j ä 1899, lk. 9; vrd. ka otsene viide Lönnroti k i r ja le , kus Kul- lervo lugu on refereer i tud: „Dessen ungeachte t füh le ich mich Ihnen sehr verpf l ich te t f ü r die Mit thei lung des Lönnrot 'schen Br ie fes und der Ausbeute aus dem Fell inschen. In der Lönnrot 'schen Sage liegt ein wicht iger P u n k t f ü r den Estnischen Kallevi poeg, nämlich die Ver füh rungsszene zwischen Kullervo und seiner Schwester ." Kr . Sachssendahli le 24. II 1851. Vähemalt eepose sellekohased hi l jemad viited, nimelt neiu laul merest, kus nimetatakse Kp-ga „velleks" (Kp. VII, 200, 210, 223 jne.), on ilmselt kõik Kreutz- waldilt endalt. -1'2) Kartt., Lt. 49. В XXXII., 165 mida ei saa otseselt tuletada ei Lönnroti Kullervo ega soome rahvalikust „õehäbistuse" loost (kus päritleja on neiu i se- 1 3 ) . 2 1 : ! ) A s j a teeb keerulisemaks see, et ka ülalmainitud rahvalaulu (Kartt., Lt. 49) enda algupära pole kuigi selge. See on kokku s u l a - t a t u d vähemalt kolmest muidu iseseisvalt esinevast rahvalaulust j a pää- legi neist õige tunduvalt e d a s i arendatud. Algus (värsid 1—8) on vähe muudetuna võetud tavalisest laulust „Ehted kadund" (Kallas WL, lk. 249). Edasi (v. 9—14) jä tkub aga „har ja otsimise" nime all tuntud laulu motiiv: ehted rannale jätnud neiu mitte ainult ei lähe suplema, vaid näeb j a hakkab taotlema ka meres läikivat kuldmõõka, nagu muidu ainult h a r j a (või soa) otsi ja. Ning edasi (v. 15—24) esinev vaskmees on juba pärit kolmandast laulust, mida Hurt oma „Setukeste lauludes" (I, teisendid 326—332) nime- tab „Mitmesugused kosilased" j a Neus oma kogus (nr. 25) „Mere kosila- sed" (ka Kanteletar III, nr. 23 jm.) : Mere ääres viibivat neiut kosivad üksteise järe l tinamees, vaskmees, kuldmees, neiu aga läheb alles lõpuks ilmuvale leivamehele (õlgmehele jne.), s. o. tavalisele põllumehele. Laulu mõte näib olevat luulendades soovitada omast seisusest peiu valikut ja uhkete võõraste hülgamist. Kreutzwaldi teisendis üksinda esinev vaskmees on siis tavalisest kosilasest ümber tähendustatud meres leiduva (Kalevite) kuldmõõga hoidjaks. Ning veel enam, tema kosimise tagasilükkamisele järgneb neiu komistus ning uppumine, millele pole vastet üheski eespool- tarvitatud laulus (vrd. Kallas WL, lk. 388). Tõsi küll, Setu laulikud on tuntud oma suure kombineerimislustiga j a hiljeminigi on üles k i r ju ta tud rahva ühtesulatisi ehete (helmeste) kao j a mõõga leiu lauludest (SL I, teis. 575—578), vahel ka eheteriisest j a „suisa suud" tahtva poisi tapmisest (ibid. t. 573) jne. A g a siinesinev sula- tus j a eriti edasiarendus on siiski üsna harukordselt suur j a paneb kahtlema, kas selleski pole osalt Kreutzwaldi enda tööd. Kõik kolm laulu näivad olevat üksteisele psühholoogiliselt õige lähe- dad oma kosimise j a erootiliste (või vähemalt viimastena tunduda võivate) motiividega j a sümbolitega, nii et nende segunemine j a edasiarendus olu- liselt küll mitte pole päris võimatu ka mõne rahvalauliku poolt. Nii esineb vahel ka hiljemini üleskir jutatud „ehete kadumise" j a mõõga leiu ühte- sulatustes nagu kogemata mees mere ääres (SL I, t. 578, vrd. ka 594), vahel hoiatab mõõga leidja neiu venda, et see ei jooks mere vett (t. 576). Ning näit. „Uibone näiokene" (ibid. t. 123), kes t a g a a j a j a t e e e s t v e t t e h ü ρ a n d, vastab samuti teda noodaga püüdvaile kosilastele, et ta nüüd on juba „järve tütar, mere minnij", kellele „säre anni särgikese, latik laia liniko". Laulu rahvapärasust väidab Kr. oma lõppmärkuses „Obiges von einer Est in in Lõkova, einem Dorfe unweit Isborsk, gesungenes Lied bildet nach ausdrücklicher Versicherung nu r ein Bruchstück eines grösseren Cyclus. Man könne das Ganze in drei Tagen nicht singen. Glaub es gern, wenn das Ganze, wie obiges Bruchstück, nu r aus Wiederholungen besteht. Die Sprache ist ziemlich [ N B ! Α. Α.] treu nach dem Gehörten wiedergegeben, Revalsche und Dörptsche durcheinander. Der Ton ist offenbar elegischer AUG. ANNI В XXXIL , Peame siis nentima, et vähemalt praeguste andmetega me ka eepose saare-episoodist ei või leida midagi eestiliselt rahva- ehtsat Kp-st kui minakangelasest. Kogu see lugu on tõenäoliselt ikkagi Kreutzwaldi enda poolt tunnustatult „suure vaevaga" kom- bineeritud 1) eesti teiseaineliste rahvalaulude elementidest, 2) Soome Kullervo-loo j a võib olla (hiljemini) ka Aino loo eeskujul ning mõjustusel, 8) Kp-ja kui „naistekiusaja" rahvapäraseid dis- positsioone edasi arendades. Sellega pole öeldud, et neid „donjuanlikke" kalduvusi Kp-1 ei võiks olla päritud ka oma enam reaalinimlikelt eelkäijailt. Vii- maste otsimine aga juhib meid senivaadeldud proosapärimustest edasi eesti värsipärimuste valdkonda. 9. Võimalikke ajaloopärasusi. § 34. „Suisa suud". Kuigi siis Kp-ja-motiivide valdav osa on tekkind rahvusvahe- liste hiiulugude ja muinasjuttude ümberloomingust, oleme mitmel puhul toonitand, kui raske oleks seletada kogu meie vägilase kuju ning nime ainult sellest allikast põlvnevana. Nagu öeldud, ei oleks usutav, et selline „loodushiid", nagu seda tuntakse Rootsis, Soomes, Saksas ja meilgi näit. Karksi vanapaganana, oleks ilma mingi kohaliku muistenditegelase kuju mõjuta muutund pai- Natur, w a s auch aus der Melodie hervorzugehen schien, wo die Geisterstimme der Tochter in vielfach vari ierten Klagetönen gesungen w a r d " (EKÌA Kreutzw. kogu O, vt. ka E, ü leskir j . suvel 1849; vrd. V i r i t t ä j ä 1899, 10). L a u l j a seletusest võiksime arvata , et j u s t siin meil ongi tegemist selle „vana, v ä g a pika laulu sõnadega", mille põhjal Kreutzwald ütleb end hakand uskuma mingi värss-eepose tõelist olemasolu, sest m u j a l t Kr. rahvalaulukogust ei leia selleks niisugustki viidet. Kõigele sellele vaata- mata on neiu k o g e m a t a merrelibisemise motiiv j a t e m a l a u l s ä ä l t l i iga sarnane Kalevalas (IV, 319—370) esitatud Aino hukkumisega, et mitte oletada nende vahel ka geneetilist ühendust. J a kuna ka Lönnrot selle stseeni on kombineerind õige vabalt (vt. K. Krohn, Klvlstud. V, 59). mitte otseselt võtnud rahvaluulest, näib, nagu ei põlvneks see s a r n a s u s mitte üksi sarnaseist rahvaluule-allikaist, vaid ka Kreutzwaldi otsesest Kalevala järeleaimusest. Nii tundub liiga sarnane eriti mõlemail autoraii tarv i ta tud juhtmotiivina ikka jäl le korduv surma ju tus tus pea täpselt vas tavate stereotüüpiliste värss idega. „Klvl ." : „Sinne mä, kana , katosin, Lintu, kuolin liian su rman" , ,,Κρ.": „Sinna kana ma kadusin, Sinna koolin sirkokene" jne. l(ì 7 g'uti nii inimvägilase iseloomuliseks, maa inimvaenlaste, hiid- vanapaganate, sortside, huntide jne. vastu võitlejaks, mõnes tei- sendis isegi mainitult maa valitsejaks ja kaitsejaks, mingiks hiid- kuningaks nagu Soomegi Kaleva või „maa sõjakuningaks" nagu Tõll. Ei ole samuti usutav, et tavaline nimetu loodushiid oleks võind liituda muinasjutu printsessipäästjaga, legendide hingede- vabastaja Kristusega või Jumala poolt karistatud titaaniga. Juba kergemini võiks oletada, et Kp-ja kuju lähtekohaks oleks muinasjuttude vägilane, kellega siis a ja jooksul oleks liide- tud ka hiidlikke motiive ja rahvuslikke jooni. Kuid me nägime, et ÄJci/ms-sepapoja teooria Kalevi nime· seletuseks, mis oleks ainus tugev toetus hüpoteesile, et Kp-ja lähtekohaks on tugeva poisi kuju, ise on ilma kindlama aluseta. Enam võimalusi oleks Kp-ja „esiisaks" pidada kolmandat printsessipäästjat (Aarne Mt 801 В) või Idast sisserännand „Ju- mala ristipoega". Aga ka nendega seotud motiivid moodustavad Kp-ja pärimustest ikkagi ainult väikese osa, millest kerge pole tuletada kõiki muid. Ja kõigepäält, neist ühestki ei saa kuidagi tõenäoliselt seletada seda Kp-ja kuju, mis esineb vastava päri- mustiku kõige vähem muutuvas ja siis arvatavasti ka vanimas osas — r a h v a l a u l u d e s . Kp-ja esinemine neis on, mis ot- sustavalt teda eraldab Tõllust, veel enam muist puhthiidlikest vä- gi! astest ja irreaalseist muinasjututegelasist, kes meie teades kuskil Euroopa rahvaluules pole suutnud tõusta nii reaal-usu- tavaiks, et neist üksi oleks saand rahvalaulude kangelasi. Ka Kp-st ja ta nimehõimudest on selliseid laule ja värsse vähe, kuid nad on siiski olemas ja nõuavad seepärast meie ligemat vaatlus1. Kp-ja künni- ja karistuslugusid käsitledes mainisime ta hiid- likkude „naistekiusamise" kalduvuste kõrval ka ta esinemist enam reaal-inimliku Don Juanina ja nimelt rahvaballaadis „ S u i s a s u u d". Oma üksikasjalise värsianalüüsi põhjal arvab Lucie Põdras selle laulu algkuju olnud umbes järgmise - 1 4 ) . Läksin metsast luuda tooma, Sul(1)evi, Kai(1)evi poega; Kuldaluuda koppelista, Küsis muita suisa suuda, Vaskeiuuda vainiulta, Suisa suuda, kiuste kätta. Tinaluuda teera ja l ta . Ei mina andnud suisa suuda, Tuli vastu Sul(1)evi poega, Suisa suuda, kiuste k ä t t a : - 1 4 ) „Suisa suud". Laudaturtöö 1931/32; käsikir i Tar tu Ülikooli raa- matukogus. Vt . ka O, Kailas, Wiederholungslieder, lk. 298—340. 168 AUG. ANNI В XXXII, j Võtsin noa tuppeesta, Vastas need vanad mõlemad. Kõverraua kõrvaasta, Küsitelles eidekene, Suisa lõin Sul (1) evi poega, Kiisitelles taadikene: Kiuste lõin Kai (1) evi poega „Mis sina nutad, t ü t ( t ) a r noori?" Läbi ta ihu ilusa, „Miksep n u t ( t ) a eidekene, Läbi ta pale punase, Miksep nuta taadikene " Läbi ruugete juuste, (Ümber jutustus vv. 1—19.) Läbi piha pienikese. „Ole terve, tütar noori, Ise koju nuttadessa. Oma au oidamasta, V a s t a s eite, vas tas taati, Suurda koera s u r m a m a s t a ! " „Suisa suud" levimisteede ja sünnikoha suhtes järeldab sama uur i ja- 1 5 ) : „Laul on tekkind põhjarannikul asuval maa-alal — Kuusalu, Haljala ja Kadrina ümbruses. Teatavasti oli mainitud ümbruskond juba vanal ajal tuntud tähtsama kultuurilise kesku- sena ja rahvaloomingu suurema hällina. Laulu praeguse kuju, kui maha arvame mõned omapärasused, on jäädvustand küll Kuusalu kihelkond. — Sünnikohalt on laul levind Viru-Vil- jandi-Tartu liinil, kus teatavasti on põlise kaubatee läbi tiheda- mini asustatud maa-ala, lõunasse, kus Karula kihelkond lõpetab levimistee. Tartumaa iseenesest esitab küll vähe teisendeid, kuid kuna see on üldse väheuuritud rajoon, võiksime ka Tartu- maad arvata levimispiirkonda. — Teiselt poolt on laul siirdund Järvamaalt üle Rapla Läänemere rannikule." — Laulu sünniaega on muidugi veel raskem kindlaks määrata kui sünnikohta. Leides jälgi mingist eelredaktsioomst arvab analüüsija ainult: „See pidi olema sama redaktsioon, mis põhja- rannikult jõudis Setumaale umbes 16. sajandi paiku. Siis oma sünnikohas ta võis omada elujõu küll juba mõni aastasada tagasi. Käesolev redaktsioon on sündind vähe hiljem. Igatahes 16. sa- jandi ümber, kui „Poisi, Neiu, Haua" motiiv oli leidnud tee Ees- tisse, laul oli levinud juba üle kogu Eesti, ka läänepoolsesse ossa." Kuigi liiga täpsete järelduste tegemine „soome meetodi" abil viimasel ajal on esile kutsund üsna põhjendatud kahtlusi ja ka eelmainitud töös esineb vaieldavaid seisukohti, võib tema ül- diste tulemustega nõustuda. Need on seda usutavamad, et näit. oletused laulu sünnikoha, sünniaja ning levimisteede suhtes paiguti üsna lähedalt ühte langevad ka teiste Kalevi (poja) mo- tiivide analüüsi tulemustega. Kuid sellest allpool. - 1 5 ) Eeltsiteeritud k ä s i k i r j a s on autor tarvi tand 116 teisendit, neist Setumaalt 29. Hiljem on S. Sommeri kogust juure tulnud veel hulk teisen- deid, kuid ainult Setumaalt ega muuda need s i inrefereeritud tulemusi. 16;) Kallaletungija asenimetus „suur koer" võib lasta tõusta oletusel, nagu oleks isegi siin mõeldud naisiahistavat loodushiidu. Kuid viimase fantastiline kuju ei sobi kuidagi laulu muidu nii realistlik-tavalisse miljöösse, samuti tundub viimase robustselt kujult see suudluseiha täitsa uskumatu. Palju enam sobib see mõnele reaalinimesele, kellelt võis karta sugulist vägivalda. Kuna sama kuuleme ka soome Kalevatest (nii näit. nõuab „Riion poika, Kalevan pappi" neidu endale liignaiseks), arvab K. Krohn üsna tõenäoliselt, et ka Eestis „suisa suud" anda tahtva Sulevi-Kalevi- poja eeskujuks on olnud mõni reaalne Kalevite soosse või sei- susse kuuluv inimisik. Krohni arvamise järgi võis viimastel olla isegi seisuslikke eesõigusi ka sugulisel alal. nagu näit. germaani ülimustel 2 1 0). Vähemalt käesolevas laulus on meil siiski vaevalt tarvet oletada mingit õiguslikku nõudmist, vaid ilmselt on kallale- tungija katsund enne oma eesmärgile jõuda hääga. Sellest kõne- leb juba väljendus „suisa suuda" jne., eriti aga kingituste pak- kumine. Just laulu arvatavas sünnikihelkonnas (milleks meie arvamise järgi on rohkem põhjust pidada Hai j alat kui Kuusalut), aga ka kauge Viljandimaani (Hlj 1, 7, Kad 1, 5, Amb 1, JJn 1. Pst 1, 4, 8, Vii 1, 2, Tt 2) järgneb „Suisa suud" motiivile veel lühike episood : Pakkus sõrmust sõrmeeje, Teista teiseje kädeje, Kolmat kulda peigelai je, Nel ja t vaske v a r b a a j e . Ei puudu ka teised kingitused : Pakkus põlle põlvileni (Kad 5, Hl j 7). L. Põdraski 2 1 7 ) oletab selles jälgi mingist varasemast alg- redaktsioonist, arvab aga, et see ei sobi ,,S. s." praegusesse re- daktsiooni — „sest mis kihlasõrmuseid võis võõras kallaletungija neiule pakkuda?" Kuid esiteks ei tea me üldse, kas Kp. oli neiule võõras, ja teiseks ei tarvitse siin üldse olla kõnet sõrmusest kui kihJusmärgist, küll aga kui ehteasjast, samuti kui seda oli põM jne., millega katsuti neiu poolehoidu võita. See on loomulik ja kooskõlas laulu esialgse üldvaimuga, et vist vaevalt eksime, pida- des sedagi juba mõnda üsna varasesse redaktsiooni kuuluvaks. 2 H i ) Klvlstud. I 96 j j . , V 51 j., isikl. saad. andmed. - 1 7 ) Eeltsit. „Suisa suud" käsikiri, lk. 24. 170 AUG. ANNI В XXXII. , Arvatavasti juba hilisem edasiarendus, aga samuti veel täitsa esialgse vaimu kohane on ka üks Knüpffer'i üleskirjutis Kadri- nast, kus meelitaja pakub neiule ehteid otse vabas valikus oma rikkalikust ehte- (või kauba-?) aidast: Võtta võttemed võrrulta, Üle si (i) di iimberiko, Minne aita ehtimaie, Vö(ö) vö(ö)le v i rve kir ja . Kirstule kinnitamaie, Võtta sõrmus sõrmeeni, Seal on kirstud kirstu peäla, Teine te ise ja kädeje, Laekad laeka peäla. Kolmas kulda peigelaie, Panne selga si (i) di särki, Nel jas vaski varbaaie. Sama toetab vähemalt üks teisend lõuna poolt (Amb 1) : Siis mine aita ehtimaie, Pane selga siidi särki, Roheline põllekene, Kätte kroogitud käiksed, J a l g a uued ummiskingad — . Kuigi siin, nagu loomulik naiste laulus, kergesti vahele segu- nevad tavalised üldtuntud neiu ehete loendused- l s), võib see nii varakas ehte-ait, kus on kirstud ja laekad kuhjatud isegi üks- teise otsa, siiski ka reaalsemalt viidata kallaletungija rikkusele. Ja nii on terve lugu psühholoogiliselt ja kultuurilooliselt väga lähedal muile rahvalauludele, kus rikkad „kaubasaksad" samade abinõudega meelitavad neidusid — näit. Soomes Annikkaise ja Hansa kaupmehe loos, osalt ka Katri ja vaimulikust seisusest Riio poja laulus jm. Mis keelab meid oletamast, et ka siin esinev „Sulevi-, Kalevipoega" kuulus nendesarnasesse kaupmehe-soosse, kuigi võib-olla juba enne Hansa kesti'de Eestisse ilmumist? Kas ei viita isegi eesti rahvaluules võrdlemisi üsna haruldane suud- lusegi soov tavalisest külapoisist natuke „tsiviliseerituma", võib- olla enam Lääne-Euroopa kommetest mõjustatud tegelasele? Kuid olgu laulu reaalsete vastetega kuidas oli, tähtsam on ta kunstiline ilme. Ühel pool kirgliku, jõulise loomuse armuvajadus, mis ihkab võita neiu poolehoidu (ei taotle siis mitte ainult päris toorest himutäitmist) ja seks on valmis ohverdama palju kingitusi ; teiselt poolt karske neiu vapper enesekaitse, ülesaamine nii naise- likust ehetehimustamisest kui ka hirmust roima ees; kahe nii tugeva vastasjõu kokkupõrkest sündiv võitlus; selle jooksul osalt ehk poolkogemata, osalt paratamatult järgnev verine lahendus. - 1 S ) Vt. ka Kalevala IV, vv. 129 j j . В XXXII. 1 meelitaja surm, tapja ärareageeriv nutmapuhkemine ; vanemate trööst, millest ehk valgust langeb ka „suure koera" varemaile halvule kalduvusile ja mis julma sündmust kuulaja silmis teata- val määral õigustab, kuid ühtlasi Kp-ja surma laseb mõista ka tema iseloomust tingitud saatusena — siin on ehtne argielust võetud ballaadiaine, mis oma sisekonfliktidega ehk riivab traagi- listki. Oli loomulik, et see andis laulule suure menu ja levitas ta pea üle kogu maa, jah, võib-olla tegi ta isegi eeskujuks teistelegi „korduslauludele", mille aine kõigil on palju tühisem või vähem- dramaatiline kui siin. Aga selle lakooniline, samuti ehtne ballaa- di vorm ja mitte just väga selgelt väljendatud psühholoogiline kujudejoonistus lasksid seda ka kergesti valesti mõista ja viisid nii kogu loo seesmisele kidunemisele. Kes vääris tapmist, see oli ju lihtsalt röövel, — nii arvatavasti tundus laulu edasikandjaile lõuna pool, eriti Kagu-Eestis. Ja vastavalt sellele muudetakse endine meelitlev ja kirglikunagi võrdlemisi inimlik Kp. Setus ainult „mustaks meheks" ja lihtsalt röövliks, kes suudluse ja ehete kinkimise asemel hakkab just r i i s u m a neiu rinna- ja kaelaehteid. Ühes sellega on algupärandi erootiline teema Setus üldse kadund, samuti kui Kp-ja nimi ~1 9). On loomulik, et nii kogu laul on lihtsustund, kui mitte öelda lihtlabastund tühise- võitu vargatappe-looks, mille luulelist väärtust ei suurenda ka lisatud eellugu, kus setu lauliknaistele omase sõnarohkusega kir- jeldatakse neiu endaehtimist (kuigi ainult metsa minekuks!) ja luua otsimise tarvet. Lõpuks on liidetud sootuks iseseisev ja samuti siia mitte just sobiv Poisi ja neiu haua lugu. Põhjaranna napisõnalisest tragöödiast on järele jäänd mitu korda pikem, aga ka venivam, võiks isegi öelda natuke toorevõitu argielupilt, natuke lobisevalt „ilujutulise" lõpposaga. Lõuna-Viljandimaal seevastu on meeles peetud ja edasi aren- -15') Sulevipoja nime mainitakse j ä r g m i s t e s kihelkondades: Hl j , Kad, VMr, JMd, JJn, Koe, Pee, Kuu, Kse, Lih, Krk, Trv, Pst, Tt. Kp-ga mainivad: Hl j (Kalevi poiss), Kad, VMr, JMd, JJn, Koe, Pee, Kuu, Kse, Lih, Krk, Trv, Tt. Paistus mainitakse „Sulevi, Alevipoega", Raplast peale Lääne- j a Pärnumaa poole esineb sageli ka „Nõmme poega" või N. peigu. Kuusalus j a Kadrinas mainitakse isegi sündmuse koht: „Sain sinna Sulevi mäele, Sulevi, Kalevi mäele", kord „Kalevi, Olevi mäele", kord „Sulepi, Kalepi mäele". Huvitavam kui need vist juhusl ikud hilismuutused 011 ühtlasi Jõhvis j a sageli Setumaal esinev „Päiva poiga" (setus koos ka arusaadamatu ,,edo ilma, päävä poiga"), milles tundub olevat mütoloogilist elementi. 172 AUG. ANNI В XXXII datud just Kp-ja kui sümpaatse meelitaja jooned ja tehtud te- mast lihtne kosiskeli ja, kelle suisa suud pakkumine tagasi lüka- takse ainult varemate peigude mainimisega või kes jälle tava- kohaselt juhitakse esmalt vanemate juurde. Siingi siis on täitsa kadund algupärandi karmilt ballaadiline ilme. Aga just sellise idüllistumisega näitab seegi redaktsioon, et algupärandi Kp-ja kujul pidi olema enam Don Juani kui jämeda vägistaja kal- duvusi 2 2 0 ). Kokkuvõtteks : „Suisa suud" ballaadi võime nii väliste kui ka seesmiste kriteeriumide põhjal pidada üsna vanaks, oma Joon. nr. 9. „Suisa suud" esinemine j a levimisteed. Valmistand L. Põdras. 'S2i)) Ei ole võimatu, et; ka siinse „Nõmme p o j a " rõkkavad meelitus- vahendid osaliselt või kaudselt põlvnevad ühekordsest Kalevise kaubasaksa v a r a s t : Peu oli täisa, käe oli täisa, Peu oli tä isa pillipuida, Käe oli tä isa käsilisi, Sõrmed hõbe sõrmussida, Käed kulla rõngaida. Pakk' ta peust pillipuida, Pakk' ta käest käsilaida, Sõrmest hõbe sõrmussida, Käest kulla rõngalida (Hallistest, ibid. 85). В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 17'J sünniajalt muistsesse iseseisvusaega või sellele lahedaisse aasta- sadadesse ulatuvaks ja selle karmi a ja vaimu peegeldavaks. Te- mas esinev Kp-ja kuju on kindlasti mitte hiiu, vaid reaalinimese oma ja põlvneb võib-olla kellestki tõesti eland rikkast isikust, võib-olla ühtlasi kaupmehest, kes tapeti kellegi neiu ahvatluskatse puhul. Võib olla, et seda meest nimetatigi Kalevipojaks või Kaleviks (kuigi see tuntud nimi võidi sinna liita ka hiljemini). Seejuures näikse aga Kp-ja nimi laulus esinevat patronüümselt või sugunimena, kuna esimesel j a nii siis isikunime kohal seisab Sulevipoeg. Viimane omakorda võib olla sündind alles Kp-ja ees- kujul, kuna varemalt selle asemel võis seista ka lihtsalt S u l e v 2 2 1 ) . Nii leidub siis vähemalt üks — aga ka ainult üks rahva- ballaad, mille (teiseks) päätegelaseks on Kp., keda küll riskeeri- tult, kuid ometi mõningal määral võime pidada ka mingi „aja- loolise" isiku luulekajastiseks. See on ainus säilind sangarilaul ühestki Kp-st — ja seegi ainult tema otsast, ta ohjeldamatu kire tõttu saabund mittemehisest, liigmehelikust surmast — naise käe läbi! Kuid see on nii iseloomustav eesti rahvalaulule ü)dse: seda luulet vähemalt hilisemail sajandeil viljelnud ja säilitand naised laulsidki eeskätt o m a s t huvialast ja siis ka o m a muistse kaasõe kangelasteost — Kalevipoegade v a s t u ! § 35. „Osmi haigus". Samas piirkonnas, kus arvatavasti on sündind „Suisa suud", selles ,,Kp-ja kodumaa" lääneosas, Harju-Viru piiril ja Ida-Jär- vas on levind ka teine ärritavalt huvitav rahvalaul, mis peale Kalevi (se), Olevi ja Alevi sisaldab veel rea teisi väga haruldasi ja nii siis, nagu arvatud, vanu kangelasnimesid (Osmi, Lemmin- gäne, Roosna, Utregane). See on ainult 10 katkendlikus teisendis tuntud laul „Osmi haigusest" (ERI II, nr. 14), kus Kalev esineb pea kõigis teisendeis — aga jälle mitte iseseisvalt, vaid peaaegu ikka paralleelselt, kuna esmakohal seisab enam isikupärane Osmi või Roosna või „Lemmingi isa". Nagu usutavalt oletab W. An- Ka viimase algupära ise on veel selgitamata, kuid arvatavast i ei puudu siingi eelkäiva Kalevi ( ja ehk ka Olevi, s. o. germaani Olefi) mõju. Pole võimatu, et lähtekohaks on algsoome sõna sulho (noormees, ka peigmees), mida Soomes ka praegu veel tarvitatakse isikunimena j a millest Eestis on arenend sõna sulane. Ka soome sõnaga sulo (meeldivus, ilu) 011 nime püütud ühendada, kuid see on veel vähem tõestatav. 174 AUG. ANNI В XXXII. derson---), on kaks viimaksmainitud nime laulusse liidetud hil- jemini: Roosna — Järvamaal kohanimest ja „Lemmingi isa" — Kuusalus Soome Lemminkäise mõjul. Jättes ruumipuudusel tä- hele panemata need ja samuti siin vähemolulised juhuslikud paralleelvärsid ning keelelised erinevused, võiksime ehk laulu algupärasemateks värssideks pidada umbes järgmisi (täpsem rekonstruktsioon, ka „soome meetodiga" alati väga küsitav, 011 vaevalt üldse võimalik nii puudulikult säilind pärimuse puhul) : Mis mina võtan laul (d) akseni? (Ha la, b, Аз (Ha) la, b, с ~ lauludeksi Jä 6a, b, с ' laulda lasta Jä 4) Kas võtan uue Olevi (Jä Ga, с — Alevi Jä 6b) Või (— kas) võtan vana Kalevi? (Jä 6a, b, c, Ha la, b, As (Ha) la, b, c). Võtan see vana Kalevi (Jä 4, ~ Võtsin Roosna poisikese Jä 6a, b, c) Vana Osmi poisikese (Jä 4) [Osmi oli nuori meesi, Kasvas eide süle seesi. Hakkas põldu kündemaie, Hobu adras panemaie. (Jä 4)] Osmi rakendab hobuse (— hoosta) (Jä 1, 2, — Alevine otsis h. Jä 5 —· Ole- vine otsib h. (Jä 6a, b, c) Kalevine katsub ranga (Jä 6a, b, с, ~ kannab rangid Jä 2 — kallab saani Jä 1) Look lõi Osmil vastu rindu (Jä 1, ~ rindueni J ä 4, — Roosna rindujeni Jä 5, 6a, b, c) Kalevisel vastu kaela (Jä 1, — Kalevise kaelajeni Jä 4) Hakkas Osmi hoigamaie (Jä 4, Võttis Roosna olla haige J ä 5, 6a, b, c) Kalevine maas magama(ie) (Jä 4) Seitse soojada suveta (Roosnast Jä 5, 6a, b, c, — Osmi magas sada suveta Jä 1, -— Lemmingi emast või isast VI .1, As (Ha) la , b, e) Kümme külma talvekesta (Jä õ, 6a, b, c, — L. emast või isast VI 1, As (Ha) la, b, c) Ei ustud häda hädäksi (Ja 3, 5, 6a, b, c, As (Ha) l a , b, c, — Ei ustud tobe toveksi Ha la, b, As (Ha) la, b, c) Hoigamisi haigeeksi (^~ haiguseksi?) (Jä 6a, b, c, — Ägamist ei haigu- seksi Ha la , b, As (Ha) la , b, c) Võtsid voodeed mäda(n)da (Jä 5, 6a, b, c, As (Ha) la , b, c, — Lem- ming ai vuodeed mädälä Ha la) Aluslauad hallitada (Jä 5, 6a. b, c, As (Ha) la, b, c) Padjad peened pehastada (Jä 5, 6a, b, c, — P. p. pehastasid Jä 3) Siis usti häda hädäksi (Jä 3, 6a, b, c, As (Ha) la , b, c, ~ Siis usti tobe toveksi Ha la, b, As (Ha) la, b, c) - - ) ERI II, lk. IX j . Vt. ka Krohn KRH, lk. 404, 466 j j . ; Kaleva u. seine Sippe, SUSA XXX, nr. 35, lk. 22 j j . , 36 j . ; Klvlstud. II 188 j j . , V 166 j . В XXXII, ι F. К. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 17Õ Hoigamisi haigeeksi (haiguseksi) (Jä 6a, b, c, H. õigeeksi J ä 3, -— Äga- mine aiguseksi Ha 1a, b, As (Ha) la , b, c. Edasi muutuvad teisendid nii katkendlikuks ja teiste laulu- dega segatuks, et laulu algupärasest kujust ei või midagi kindla- mat arvata isegi hüpoteetiliselt. „Lemmingi isa" redaktsioonis järgneb abiotsimine kala söömisest. Nii Viljandi ligiduses 2 2 ; ! ) : Lemmik leina poisike [ne], Kümme külma talvekesta. Ikkib su esa põdesi, Immuts ta elukaloja, Ikkib su ema põdesi, Taht ta Tahku räim^sida, Seitse soojada suveta, Ai ta poja kalale. Samuti Helmes : Ai ta poiga kalale, Sälga and' ta säre võrgu, Ullumesta uue nooda. Poig tulli kalalta kodu j e, Ande kala emäle (VI 1). Edasi aga lähevad need teisendid üsna eemale haigusetee- mast: ema lõikab kala selga ja tunneb seal olevat neiu riided. Kala ütleb end tulnud maailma „ilu pidama". Ilmselt on siia siis liidetud osa merineitsi (vrd. Soome Vellamo neiu) laulust 2 2 4 ) . Viimane esineb mitmel pool eesti saartel, Lõuna- ja Kagu-Eestis ilma selle alguseta — ja (kuigi palju erinedes, kuid ometi ära- tuntavana) Karjalas, kus õngitseja samuti on vahel Lemminkäi- nen. Ka Jamburi ( < Kuusalu) kolmes väga lähedases „Osmi haiguse" üleskirjutises moodustab lõpu haige kehutus: Leming, Leming, poisikane! Oda sinä pulud puusileni, Kiver ihmäd kintuleni; Vie vergüd \ 7 iru vedeje, Kanna H a r j u hal l igasse; Tuo sielt sidä kalada , Mes tieb isä terveeksi J a tieb emä terveeksi! (As (Ha) l a , b, c). Kala lõikamine ja lõpp siin puuduvad. „Lemmingi isa" re- daktsiooni nii lai le ving, Jamburist Helmeni ja pealegi teatavate ühtluskohtadega Karjalas, tõstab üles küsimuse, kas just ometi see redaktsioon pole ka vanem. Kas pole ehk kogu „Osmi hai- gus" loodud ainult eellooks mingile vanale merineitsi õngitse- 2 J i ) Puudub ERI II, esineb Krohn KRH, lk. 404 vi itega „Veske, Vil- jandi 7", kust seda aga pole õnnestund leida. Vt. K. Krohn, Klvlstud. V, lk. 70. 176 AUG. ANNI mise loole ja see ise sündind vastavast Viruski tuntud muinas- jutust 225) merineitsi kosimisest ja selle hilisemast tagasi merre põgenemisest? Sellele on praeguste andmete alusel veel raske lõplikult vastata eitavalt, aga veel vähem kindlat alust on ka jaa- tuseks. Võib-olla on siin jälle uurijat eksitamas ainult Kuusalu rahvas oma haruldase varieerimiskalduvusega ja nende loodud liitredaktsioon üsna juhuslik-hüppeliselt levind nii Ingerisse kui ka Viljandimaale. Järvamaal lõpeb „Osmi haigus" kolmes Koeru teisendis liht- salt põdeja surmaga: Kui sai alla musta mulla, Kena kerstu keskeelle, Valge laudade vahele: Siis usti häda hädäksi , Oigamisi haigeeksi, K a r j u m i s i kahjudeksi , Vaasumis i vaevadeksi ( J ä Ga, b, c). OSMI HAIGUS 9 teisendit.· Ji:6 J О • Joon. nr. 10. „Osmi ha iguse" teisendid. Ä r a t r ü k k teosest ERI II. Kaardil puudub ka teine Vi l jandimaa teisend. :LV') Vt. K. Krohn, KRH, lk. 408. 177 Et aga kõik need teisendid on samalt saatjalt ja oluliselt peaaegu identsed, ei ole neil suurt tõestusjõudu. Arvatavasti on seegi surmajoon ainult täiendus mõne hilisema lauliku poolt, kes laulu katkendlikuna või tühisena tunduvat lõppu tahtis teha effektikamaks. Teised lõppliited on selgesti laenatud mujalt ja nähtavasti tingitud samuti laulu tühisuse või katkendlikkuse ja lõpu puudu- jäämise tundest. Viimasega on ehk seletatav ka laulu levingu kitsus j a üleskirjutiste vähesus. Kas on „Osmi haigusel" üldse olnud jätku või ongi see jutus- tand ainult mingist hooletusse jäetud haigusest ja lõppend lihtsalt selle hiljatulnud arusaamise mainimisega? Praeguste andmete põhjal on sellelegi küsimusele vastamine riskantne. Aga ka vii- masel juhul pidi siin ometi olema tegemist õige tuntud ja kuulsa isikuga, et selle haigustki viitsiti jäädvustada laulus — ja viimast säilitati ta kunstilis-üldinimliku sisu kehvusele vaatamata läbi aastasadade. Ei tea me ka seda, kes õieti oli põdeja, noor või vana. „Lem- mingi isa" redaktsioonis on põdeja vanadus mainitud selgesti. Kuid „Vana Osmi poisikese" all tuleb nähtavasti mõista vana Osmi (sugunimelt Kalevise?) poega, kuigi ka selle nimi 011 Osmi (või Roosna). Ühes (Jä 4) teisendis on isegi selgesti öeldud· „Osmi oli nuori meesi." Üksikuna pole aga see teisend eriti kaaluv, päälegi kui ta teine, natuke humoristlik iseloomustis „Kasvas eide süle seesi" oma vigase riimitaotlusega vähemalt vormi poolest on kindlasti uueaegne. Kuid viimane ei tarvitse veel teha neid värsse terveni hilisteks, samuti mitte kündmamineku joont. Saab ju nii kogu laul enam üldinimlikku huvitavust: Kogu aeg „eide süles" kas- vand (s. o. hellitatud ja saamatu) noormehe haigestumine ,üsna lihtsa töö juures ja sellele järgnev põdemine — siin ometi on natukenegi sündmust, millest maksis laulda, eriti kui see noor- mees oli kuulsa mehe poeg ja tähtsa suguvõsa liige. Sellega aga olemegi tulnud juba rajani, kuhu meie arvates folkloristi oletus võib ulatuda. Juba selle ra ja ületamist tundub tähendavat 0. Okkose väide, et vana ja noore Osmi vastakuti asetusega „on mõistetud algupäraselt samasugust jumaljõudude korduvat uuenemist, mida tunneme muinasorientaalsest müto- 12 178 loogiast" 2 2 1 ). Soome rahvaluule andmeid Osmost kui odra- ja puudekiilvajast jne. tõlgendades moodsa „uusmütoloogilise" lähte- viisiga jõuab Okkonen nimelt Õige rabavaile järeldusile, et Osmo (resp. Osmi) oli n. ö. muinassoomlaste Dionysos, uueneva elu- jõu ja viljakuse jumalus, kelle nimigi on tuletatav Väike-Aasiast, Sidoni Ašmuriist. Eesti Osmi haigustki ei võidavat mõista see- pärast „muud viisi, kui et siin on tahetud anda näiteline jutus- tus sellest, kuidas kord nagu oleks läind õnnetult nii sugusel gi jumalal, kes just ümberpöördult on tervise ja lopsakuse algu- pära". Et Osmol Soomes on umbes sellesarnane mütoloogiline tähendus, et eesti Osmussaaregi nimi imelikult ühte langeb rootsi Odinsö, s. o. Odini saarega, jah, et soome-eesti rahvausul on mõ- ningaid igivanu ühisjooni ka Oriendi mütoloogiaga, seda kõike või- me viimase a ja uurimuste põhjal ju möönda. Kuid seegi ei tõesta, et Osmi nimega poleks nimetatud ka reaalseid isikuid, kelle liht- talupoeglikule miljööle viitab meie rahvalaul siiski kõige lähe- malt. Kui isegi nii argipäevaseid laule tõlgendada nii mütoloogi- liselt, võime jumalaid leida igast muustki laulukesest ja jõuda tagasi uuesti „loodusmütoloogide" fantastikani. Sellega pole väi- detud, et „Osmi haiguses" e i s a a olla mõnd mütoloogilistki ele- menti. Sooviksime ainult esmalt nende kindlamat tõestamist. Kuid olgu selle Osmi ja siis ka tema paralleelkuju Kalevi jumalastamisega kuidas on — Okkonen peabki Soome „kaera- külvajat" Kalevat Osmo „sugulasjumaluseks" 2 2 2) —, üks on vähemalt kindel, et siin pole tegemist hiiuga ega mingi muinas- jutu-tegelasega. Juba sellest laulust üksi oleks küllalt, et kummu- tada kogu Mlvis-teooria. Samuti viitab see selgelt, et Kalev vähemalt siin mitte pole lühendus Kp-st. Eriti temas esinevate muinasnimede tõttu võimegi lugu „Osmi haigusest" pidada õige vanaks, tõenäoliselt isegi vanemaks kui „Suisa suud", kas või juba sel põhjusel, et Kalevi nime tarvitus on veelgi haruldasem ja nii siis vanem Kp-ja omast, ja ka loomuliku tõenäosuse järgi isast varem kõneldi kui pojast. Ei ole sel juhul võimatu oletada, et „Osmi haigusega" mingis suguluses on vahel ka Soome üheks Kp-ks nimetatud Väinämöise (teisal Pohjola laste) põdemise kujutus, kus haigelt: 2 2 1 ) O. Okkonen, Mikä oli Osmo j a Osmola. Klvlseuran vk. 14, 1934, lk. 118 j . 2 2 2) ibid. 115. В XXXII. Π 179 „alus a l ta märkänevi , ka te pää l t ä lämpenevi" , või : ,,alta latt iat lahovi, pää l tä peite märkänev i " 2 а з ) . Kuigi siin sõnastus (ja haiguse põhjus), üldse l a u l tervi- kuna on erinev, ei tarvitse sellest siiski veel ühes K. Krohniga järeldada mõlema maa kõigi v ä r s s i d e iseseisvat sündi- m i s t 2 2 4 ) , sest haige aseme mädanemise kujutus esineb mõlemal pool siiski päris samasugusena ja seegi tundub liiga teravalt individuaalse joonena, et olla päris juhuslik. Ei ole seepärast võimatu, et ka siin taga peituvad mõningad seesugused riismed mingist õige vanast soome-eesti ühisvarast, nagu neid muidki vii- masel ajal on püütud meie laulurepertuaariski otsida 2 2 5 ) . Mui- dugi jääb see praegu veel ainult võimaluseks. Nii vähesed on siis lõppeks eesti rahvalaulud Kalevitest kui konkreetseist inimtegelastest : ainult kaks ballaadi, üks „Vanast Kalevist" j a teine Kalevi pojast, neistki esimene üsna ebamää- rane, ja mõlemad Kalevi (se) (resp. Kp-ja) nime vist ainult kui mingit sugunime tarvitavad! See pole· palju, kuid Kalevite „inim- suse", s. o. inimene-olemise päästmiseks jätkub neistki tänu- väärselt. Kahjuks aga pole just neid ainsaid „ajaloopäraseid" motiive peaaegu üldse mitte kasustatud Kreutzwaldi eeposes — paarirea- line „Suisa suud" nõudmine on pandud Faehlmanni eeskujul ainult hoopleva põrgu-eide suhu (XVII, 711—714) ja vana Ka- levi põdemise kujutuseks nii sobivat Osmi haigust pole üldse tar- vitatud, võib-olla isegi mitte tuntud 2 2 6 ) . § 36. ..Kalevid" muis rahvalauludes. Pääle nende kahe laulu ei esine „Kalevid" eesti praegutun- tud rahvalauludes kuski mingi vähegi konkreetsemalt kujutatud •22.4) 117; Krohn, Klvlstud. V, 164 j . 2 2 4 ) ibid. 167. ü25) Vrd. näit. M. Haavio art ikl is „Etzei Suomet sorkeinda", Kivis, vk. 14, 1934, lk. 46 j . 22 , i) Vt. siiski mõned read Neus EV, nr. 51 B, mis on Kreutzwaldil moonutatud. 180 AUG. ANNI В XXXII, ι tegelasena, vaid ainult siin-sääl nimena, mille kandja ligemaid omadusi me alles kaudselt peame järeldama. „ K i t s k i l e k a r j a " . Kolmandaks rahvalauluks, kus pü- sivalt esineb sõna kalevy on üldtuntud laste-ahellaul „Kits kile karja", kus esinevad lapse fantaasia vahetuskaupa kujutavad read : . .Ämm mulle kakku, mina kaku Kalevile, Kalev mulle rauda, mina raua Reole, Regu mulle kulda", jne. •• pr-irrvauame, \ — StKundaarnC/ vSbtunl^ · » о J а-ho. fa. « ) \ Joon. nr. 11. „Kits kile k a r j a " levimisteed. Valmis tand J . Käosaar . Selle paari värsi üle on palju vaieldud (Ahlqvist, Setälä, Krohn) ega taheta seda viljatuna tunduvat poleemikat siin palju jätkata. Vaevalt üldse tohib palju ehitada seesugusele laste „lo- rile", kus on võimalikud väga vabad, kõigepäält fantaseerimis- rõõmu pakkuvad ühendused. Et siin rauda ei anna mitte loodus- hiid, vaid inimene, on usutav, viimane aga võib olla niisama hästi sepp kui ka mõni ülimus või muu silmapaistev isik. Kui aga tahta oletada siiski midagi kindlamat, siis sobib siin kõige tõe- näolisemalt ometi just kaupmees, kuna ju meie maa metallivae- sust arvestades ka sepp meil rauda ikkagi ostis kaupmeestelt. В XXXII. , Ka Joh. Käosaare hiljuti valmind põhjalik monograafia sest laulust 2 2 7 ) ei ütle mingit otsustavat sõna selles Kalevi „kutse" küsimuses, kuigi teeb usutavaks, et Kalev esineb rauaandjana juba algkujus, mitte „sepp". Huvitavam on laulu esinemise ja levimisteede jälgimine, mis nii mitme, enam kui 800 teisendi värsistatud vormi võrdlemise abil võib olla muidugi palju kind- lamalt tulemuslik kui amorfselt muutuva sõnastusega proosapäri- muste puhul. Nii aitab ta mõningal määral kaasa ka üldse Kale- vite tundmise ja levimise selgituseks. Igatahes võib selle põhjal öelda juba õige usutavalt, et seegi laul pole sündind Lääne-Eestis, •· • · · · " · · / · » · Joon. nr. 12. Kalevi nimi laulus „Kits kile k a r j a " . Valmistand J . Käosaar (vt. parandusmärkus lk. 216). nagu on oletatud (K. Krohn), vaid (alasaksa eeskujul) samas Loode-Virus, Haljala ja Kadrina mail, mida oleme näind „Kp-ja koduna" juba nii mitmel korral. Säält on ta levind (alates ehk alles 16. sajandist?) pääasjaliselt JÕunasse ja kagusse umbes samu teid pidi nagu „Suisa suudki". Ka siin on Kalevi nimi (kokku derivaatidega 162 teisendis) kindlamini säilind ainult Kirde-Eestis, juurde arvatud Tartu- ja Viljandimaa, muutub aga ikka juhusli- kumaks, mida enam liigume Võrumaa ja Lääne-Eesti suunas. —7) „Kits kile k a r j a " . Auhinnatöö 1933, käsikiri Tartu Ülikooli raa- matukogus. 182 AUG. ANNI В XXXII. 1 Üksikud nime esinemised saartel on kõik tõestatavalt hilislaenud ida poolt (Kesk-Eestist). Muud Kalevi ja Kalevipoja nime esinemised eesti rahvalau- ludes on veel vähe ütlevamad või üsna juhuslikud. Nii kõlab esmalt paljutõotavalt „Kuldnaise" Viru teisendeis paiguti esinev päätegeiase nimetus : „Oh Kuller, Kalevi poega, Nailer naat ' oli naise p o e g a ! " [Veske, Rakvere (Väike-Maarja) I, 2; vrd. ERI I 3, Vi 13 a, b, c, d.] Kuid „Kuldnaise" laulu see nimi igatahes ei kuulu, vaid on liidetud siia ainult juhuslikult. Et Soome Kullervo on kujult nii ligidal, sageli isegi kõlab otseselt Kullero'na, on loomulik oletada laenu säältpoolt 2 2 s ) , milleks ju Viru ranna ja Ingerì kaudu sün- dind kokkupuudete ja kolonisatsiooni tõttu võimalusi leidus. Laenu ja selle juhuslikkuse poole viitab ka asjaolu, et selle muistse sangarinimega pole Eestis püsivamalt seotud mingit vastavat iseseisvat laulu ega proosajuttugi ei Soome Kullervo-tsüklist ega oma. Kuid Kalevipoja kui mingi sugunime tarvitamisest kõne- leb see Viruski. „Kuldnaise" laulu ette on vahel liidetud ka võrdlemisi eba- määrase iseseisvusega laul kahtlevast kosilasest 2 2 9 ) , mis algab värssidega : „Olleksin minna Ollevi, Kannaksin minna Kallevi, Peaksin minna pitka moeka, Kardan kando putumaie. . . " See on ainult paralleelne võrdpilt, mille on tingind järgnev kahtlus : „Võttaksin ma naese nore: Kardan nore nuttemaie. Tahhaksin puusta tehha naesta" jne. Vaevalt võib siit järeldada rohkem kui ainult Olevi ja Kalevi kui mõõkakandvate inimkangelaste kujude tundmist üldse. Vae- valt aga oleks põhjust arvata ühes Setäläga, et siinne Kalev oleks lühendvorm Kalevipojast 2 3 0 ) · Kuna Knüpfferi nimi vastutab eeltoodud teisendi ühekordse 2 2 S ) Setälä, F U F X, 53j. 22t)) Der Ehescheu, aufgez . von Kniipffer aus Nagga la , Neus L V , nr . 15. за о) p u r VII, lk. 245. 183 rahvaehtsuse eest, ei saa viimast mitte tõendada paarist teisest, Kreutzwaldi saadetud värsist: „Kannaks Kaalevi obuda" (MML nr. 1). „ . . . K õ r v i Kalevi kammitsa" (Neus EV, nr. 91, v. 129). Kindel on ainult, et „Kalevi" sõna üldse on tarvitatud ka ühenduses hobusega. Nii esineb vahel laulus „ K o s j a h o b u - s e s t " , kes läbi küla joostes palju pahandust teinud: „Hirnu, halli, hüüa, halli, J a k a r j u Kalevi kõrvi, K a [ t ] s [ u ] aeda, hallikene, Ka(s) on aeda meeste t e h t u d . . . " (Eisen, ERI nr. 23). Samuti Muhust: „Hirnu, hirnu, Hiie halTi, K a r j u , k a r j u , Kalevi lauki, Katsu nüüd aidu aPPikene, Katsu siit üle k a r a t a " 2 : ? ] ) . Tavalisem vorm praegu näikse olevat küll : „Hirnü, hirnü, hiire halli, Kal ju, kaubamieste r u u n a " (Kuusalu H II 40, 701, nr. 21). Kuid see ei tarvitse veel tähendada, et värsivormilt nii loo- mulikena kõlavad „Kalevi" ja võib-olla isegi „hiie" nimed pole laulusse kuulund juba õige kaua, — kõneleb ju laulu levik nii Eestis kui Soomes ta suurest vanadusest. Väärib tähelepanu ka „Kalevi" asendus just „kaubamees- tega", mis näib viitavat nende mõistete sugulusele. Vahel, nähtavasti siiski õige juhuslikult, on Kalevi nimi seo- tud veel h ä r j a g a , nähtavasti viimasegi erakordse tugevuse märkimiseks. Nii rahustavad pruudi langud kiirustavaid peiu langusid : „Uot, uot, uot, uot, Oizo härga , Kannata, Kalevi pul l i ! Antsid aega kasvatada, Anna aega eh i tädä ! " ( < Kolga-Jaani, Hurt VK II 461). 2 3 1 ) O. A. F. Mustonen, Virolais ia kansanrunoja . Ylipainos Suomi- k i r j a s t a , Helsinki 1893, nr. 43, ν. 23j. Samad nimed ka Osiliana's VGEG VII, 2, 58. Nagu j u b a O. Kallas on märkind (WL lk. 358j.), se isab see jooksumotiiv, nähtavast i v a s t a v a mängulaulu kaudu, ühenduses ka Kaleva- last tuntud Lemminkäise (Lyydikäise) Hiie hirve t a g a a j a m i s e looga. Vt . ka K. Krohn, Klvlstud. II, FFC 67, lk. 154. AUG. ANNI В XXXII, ι Tõenäoliselt siis on Kalevi nimi omand inimeste kohta käi- vana nii tuntud tähenduse, et teda võis üle kanda ka loomade tugevuse märkimiseks. Võib aga olla, et seks sõnatarvituseks mõnevõrra on kaasa aidand ka rahvalt jäänd mälestus mõne tõe- lise Kalevi eeskujuliselt häist hobustest jne. Mõnes pärimuses üritatakse neist isegi laulda : „Olevil hea hobune, Kalevil on kallis t ä k k u " r 3 2 ) . Kui siia juurde arvata, et ka põrgusõidu teisendeis Kp-ja (sel puhul küll juba hiiule läheneva muinasjututegelase) hobuse otsimine etendab nii suurt o s a 2 3 3 ) ja et „Osmi haiguseski" keegi Kalevine põeb just hobustega tegeldes saadud vigastusi, siis võib ju ehk sest kõigest kokku ometi midagi järeldada ka nende päri- muste reaal-eeskujude kohta. Kuid vaevalt saab seda kindlamini tõendada, sest ikka jääb võimalus, et Kalevi (või isegi Kp-ja kui hiidvägi/lase) kuju isiklikke omadusi tema nime abil taheti üle kanda ka teiste olendite kohta. Igatahes tarvitatakse seda nime sageli just teiste isikute tu- gevuse ja toreduse märkimiseks. Nii nimetatakse kosilast või selle peiupoissi ka otseselt Kalevi poisiks : - 3 2 ) Tsiteeritud „Eesti r a h v a a ja loost" (toim. J. Libe j . t., Tar tus 1932, lk. 62). Sellel teemal on esitatud veel teinegi laul : „Olin k a r j a s , käisin k a r j a s , Olin Kalevi sulane, Kalevil olid suured mustad, Suured mustad, kõrged kõrvid", jne. Sel ku ju l toob ta Blumberg, Quellen lk. 86, Vi l jandi khk-st. Setälä ( F U F VII 246) kaht leb aga õigusega, kas Kalev siin on algupärane, sest mitmes muus teisendis esineb „Olin Hollandi sulases, Lindi landi lam- ma poisis" (Neus EV, nr. 105 B) vms. Samuti Kolga-Jaanist, VK II nr. 312: „Olin Hollandi sulane, Liivetandi lammerikku". Laulus ju tus tab nähtavast i keegi hilisema a j a laulik oma teenistusest mõne Hollandist („Nieder landis t" ) s isserännand j a selle nime all tuntud h ä r r a või rentniku juures (vrd. ollender, tähenduses piimarentnik). 2 3 3 ) Setälä ( F U F VI I 245) püüab jus t sellest ju tus t järe ldada ka rahvalaulu Kp-ja hobuste maininguid. Võib-olla on mõjustus pigemini ümberpöördud : mälestus Kalevite hobusteharrastusest laskis teda ka titaa- nina jumaliku karis tuse alla langeda j u s t hobuse kaudu, samuti kui j u s t ta „suisa suud" andma kippuv naistekiusamine on seotud ta surma 'kol- manda redaktsiooniga — ela jaksmuutmisega Kristuse poolt. 185 „ E t t e j e hüva hobune, Kannule Kalevi poissi, Sisse südi neitsikene". Või „Kannul Kalevi p o i s i k e . . . " (Eisen ERI nr. 93, lk. 162j.). Samuti loetellakse isegi nii kaugel edelas kui Kihnu saarel teiste kosilaste hulgas : „ . . . k a h e k s a s sie Kalõvi pois'si, üheksas üle tänava, kümnes küla Mikukene." (A. Saaberk, E K i r j . 1919, lk. 316.) Samuti kiidab naine oma meest, et see on: „Kange kui Kalevi poega, Uhke kui Olevi poega, A r m a s kui Alevi poega". (Eisen ERI nr. 67, lk. 125.) Ei puudu vahel isegi selle inim-Kalevi perekonnaliikmete ase- tamine ülistatavasse asendisse. Nii esineb paaris legendilise „Imetegija" laulu teisendis (Lõuna-Eestis tuntud Jumalapoja või Maarja, Põhjas lihtsalt sobiva kosjakandiaaadi asemel) : „Sulevil on naine suuri, Kalevil on naine kal l i s ; See puhub tule veesta, Haganais t tema keerab köied, Lööb sõlmed kana munaje" . (K. Leetberg, Hal ja las t , ERI I 11, Vi 3 j a 4.) Kuigi mitte otseselt, siis ometi sümboolselt on mõeldud Ka- levipojaga lihtsalt tugevat kosilast ka õige fantastilise pildisti- kuga laulus „ P a d j a k u s t u t a m i s e s t " : Neiu tõuseb hom- mikul, peseb oma toredaid rätte jne. ning paneb nad kuivama, tu- levad ostjad („Pärnust Päeva poisikene") ja panevad oma kul- lad „ämma padja pööra pääle", padi plahvatab sellest põlema, kustutama aga : „Karas üts Kalevipoig. Sii tõi pilve tulle'ennä, Sagari 'ku saise 'ennä. Pilven oli vesi pisare , Saga ren oli puhas p u r j u , P u r j u n oli ani mada len ; Anil oli sõba sinine, Sääl oli säitse hingelistä, Kätesse kar i märäda, 186 AUG. ANNI В XXXII, j Ütesse hüva hobesta; Kik oli siidisse seotu, Kik oli pantu pannelisse. . (Helmest, K. Ruut, Eesti Kultura II, Tar tus 1913, lk. 257). Teisendis segab veel enam, et kustutamatulija on naine: „Karas üts K a l e v i naene, К a l e v i d e kallis naene" (ibid. 259). Ent temagi sõba all tallis on valmis kahtlustäratavad kosja- hobused: „Mis oli ra tsu kuldakapja, Selleg leise naese noore." Paistab läbi, et siingi siis neiu mehelemineku „kirge" ehk tuld kustutama oodatakse Kalevipojataolist kosilast ta tugevuse ja rikkusega (vrd. samasugune „Ait põleb" nimeline erootiline setude soovfantaasia, kus kustutab „Kalevine poisikene", vt. § 37). Ja vahel on Kalevi kõrval paralleelvärssides mainitud ka kõik ta alghäälikute muutusega saavutatud teisendusnimed; nii neiu nähtud majaehitajate seletuses: „Teeme koda Kalevile, Asupaika Alevile, Söögisaali Sulevile, Hoiuhoonet Olevile. Kõrge saab koda K a l e v i l e . . . " jne. (ibid. 260. Võib olla, et need Ruut'i toodud üleskir jut ised pole alati pär is rahvaehtsad.) Siingi röödab laulu lõpp : „Teeme koda kositaval, kauni koa kaasadelle" jne., et kogu see toredus on ainult külaneiu unistus- romantika looming, milles neist Kalevitest ei tarvitsend teada midagi peale nende hääkõlaliste nimede. Kuid viimastena nad igatahes kõnelevad rahva suhtest, mis nõuab oma ajaloolisi sünni- põhjusi. § 37. Kalev, Kalevine, Kolõvan. Nägime, kuidas „Suisa suud" j a veel enam „Osmi haiguses" teiste vanade nimede kõrval esinevad ka „Kalevine" ja „Olevine", vahel isegi täitsa iseseisvaina. Et siin pole tegu juhusega, vaid millegi vana pärimusviisiga, näitab sama vormi tarvitamine ka mujal, isegi Setumaal, kus Kalevist ja eriti (hiidlikust) Kalevi В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 187 p o j a s t ei teata peaaegu midagi 2 3 4 ) . Enamasti on aga see „Kalevine" seotud ainult adjektiivse epiteet-täiendusena sõnale „poisikene" („kosilane" vms.). Nii näit. laulus „Kalmuneiu": „Peeter peenü, mees madali, Kallevine poisikene" (Räpinast SL teis. 44). Samas ühenduses : „. . . kalõvine poisikene" (Räpinast SL t. 1892). Laulus „Kosjasõit": „Kes sääl keero looga mõtsan triksutõlli, traksutõll i? Kalõvinõ poisikõnõ. . . . Suvel tegi suur ta saani, talvõl tahuts j a l a s s i t a " (Räpinast SL t. 501 j a t. 819; sama ka Räpinast E 42 514). Samas ühenduses : „ . . .Väikene kalõvinõ poisikõnõ" (Räpinast SL t. 818). Laulus „Neli neitsit", õigemini „Ait põleb" (neiu kaasavara hiilgusest) : „Kes läts k i rge k is tutama? Kalevine poisikene" (Räpinast SL t. 122). Laulus „Ait põleb" : „Kedäs iks kut 'si k i s t u t a m a . . . ? Kalevutsõ poizikõzõ" (Laosina küla SL t. 125). Nähtavasti samast ühendusest põlvneb Kreutzwaldi moonu- tatud laulus : „Kelle ma kütsin kustutama? Kalevise poisikese" (Kr.-Neus MML lk. 64; vrd. ka selle kohta kä ivat Neusi k i r j a Kr-le 3. IX. 47). 2 3 4 ) J. Mägiste teatel on siiski veel 1934. a. suvel Setus tuntud ka ,,Ka- lõva poiga" kui vägimeest või kuningat — võib-olla osalt k i r j a n d u s e mõjul. Vrd. H, R 9, 130. „Kalevise poisikese" esinemist „Setukeste laüludes" loendavad E. N. Setälä F U F X, 109—111 j a O. P a r m a s käs ik i r j a l i se s töös „Nimed „Setukeste l a u l u d e s " " ( E R A ' s nr. 1). Kogudes: Neus EV j a MML, Veske, Eesti rahvalaulud I—II, Hurt VK I—II, Mustonen, Eesti rahvalaulud, O. Kallas, Lutsi m a a r a h v a s j a Kraasna maarahvas , Eisen, Eesti rahva- laulud esinevad Kalev-Kalevine nimed on registreerind E. Trinkman ( E R A nr. 2) j a ERI I köites Karl Kärdi (ERA nr. 3). Trükkimata rahvalaulude nimeregister on veel va lmistamata j a neist kindlasti leidub veel ka mõnin- gaid Kalevi-tarvitusi, kuigi säält vaevalt on loota p a l j u oluliselt uut. 188 AUG. ANNI В XXXII, ι Sama Kp-ja kustutamakutsumine on tuntud isegi Lääne- maal, kuigi seda sisaldav H. Neusi saadetud laul ise on õige se- gane (vt. Neus — Kr-le 25. X. 1850). Edasi esineb Kp. „Jaanipäävä laulus" : „Tulkõ Jaane tulõlõ. . . . . . Jaan iks J ä r v o säksolanõ, Kaluvunõ poizikõriõ, Tohi-i' ta tulõlõ t u l l a ' . . . " (Lobodka küla SL t. 1392). „Maielaulus" : „Maie, matal ' neitsikene, Kalõvane kabukõnõ, Kudi kundzõni kõrikõ . . Tahtsõ ta miestä m e e l e l i s t . . . " (SL t. 548). Pulmalaulus „Velele" : „Kõrval umma' mul iks siididze' sõzarõ', Kalõvatsõ kabokõzõ'. . . " (Helbi küla SL t. 1467, v. 234). Muus ühenduses esineb „Kalevine" harvemini, kuid ometi, nii näit. „Kalevine kosilane" (Eisen, Eesti rahvalaulud nr. 11, v. 269) ja „Kalevine mehikene" (ibid. ν. 20 j a 33, võib-olla ka „К. poisikese" mõjul, ibid. ν. 2). Neusi EV-s j a MML-s toodud nimed on osalt võltsitud, kuid siiski märgitavad : „Kala-mari Kale- vine" EV 97 Β, v. 16, „Kalevised kahed, kolmed" EV 100 E, v. 68, „Kalevised kai j o maalta" MML 3, v. 18, „Rallevisele kaa- salesses" EV 62 С, v. 24, „Kalevine poisikene" MML 12 A, v. 15 ja 12 Β, v. 15, „Kalevine kannusjalga" MML 12 A, v. 16. Omast kogust toob M. J. Eisen paar näidet, kahjuks märki- mata nende päritolu : „Kesse toob kalad merestä? Kalevine peiukene." Ja : „Noorik tänab peiu isa, tänab Kalevista kaasa t a a t i " 2 3 5 ) . Et just vorm „Kalevine poisikene" on vana, näitab ka tema rohke esinemine Ingeris, kus ta sageli esineb kujul „Kalervikko poisikkaine" vms. Viimane sõnakuju ühtlasi tõestab tema eesti päritolu 2 3 (>). Isegi (Lääne-)Soomes tähendab kalevainen lihtsalt ülevat ja toredat (erhaben, prächtig), Ida-Karjalas aga ilusat meest 2 3 7) . 2 3 5) Kaleviste muna , E K i r j . 1924, lk. 193. ^3,i) Setä lä F U F X, lk. 72j. -3 7) K. Grotenfeldt , Die Sage von Hermana r i ch und Kullervo, F U F II I , lk. 56; Lönnroti kiri Sachssendahl'ile 4. I. 51. Vt . ka § 7. В XXXII. 189 Ilmselt on mõnikord siis Kalevine omandand juba selge ad- jektiivse epiteedi funktsiooni. Temaga ei ole ühendatud enam mingi reaalse üksikisiku või soogi kujutlust, vaid ta sobib üldise kiidusõnana märkima ükskõik kelle tublidust. Jah, Setumaal 011 teda vahel hakatud tõlgendama ka ainult kaleviriide kandmist tähendavaks, nagu võib järeldada paralleelvärsist „Kalõvatse' kabokõzõ' .. siididze' sõzarõ'" 2 3 s ) . Algupäraselt on kalevine kalevainen vist ometi pi- dand tähendama mitte ainult „kalevit kandev", vaid ka apella- tiivset nimetust igale „Kalevi omadustega isikule või asjale", nagu ta esineb praeguste teisendite enamikus. Võiks aga ka ar- vata, et teda veelgi kitsamalt on tarvitatud samuti teatava (sugu-) nimena nagu Kalevit või Kalevipoegagi — vähemalt näikse sel- lele juhtivat ta iseseisev esinemine „Osmi haiguses". Et Kalevine (paralleelselt Kaleviga?) kord tähendas mingit sugunime-taolist, näib esmalt tõestavat ka temaga analoogiline Olevi nimetus, mida „Osmi haiguses" jm. samuti saadab vorm „Olevine". Sama vorm ju näikse esinevat ka Tallinna O l e v i s t e kiriku ja koguduse nimes. On ilmne, et viimase iseäralik lõpp ei võind sündida ainult saksa-ladina Sanct-Olaus'est, ka mitte ainult skandinaavia Olef'ist239), mis ju oleks andnud Olevi (või Olevite) kiriku. Praeguse vormi saame näit. siis, kui oletame, et eestikeelse nime lähtekohaks on rahvapärimus, milles kiriku ehitajaks peeti mitte ühte (hiidlikku?) Olevit, nagu praeguseni säilinud saagas 2 4 0 ) , vaid mitut, ja et nende nimeks oli Olevine, et kirik oli siis O l e v i s t e (<*01evaiste?) ehitatud. Nõnda ju ka soome „munkkilaiset", samuti eesti muugad ja enamasti tei- sedki n. ö. ehitushiiud (näit. soome Kille ja Kalle) esinevad mit- muses, vähemalt kahekesi. — Kuid lõppeks kogu see oletus on üsna - : JS) Setälä ( F U F VII , 243 jm.) näeb „kalevises" ainult hilistuletust Ka- lev'ist. Kui maha a r v a t a kalevi kui riide tarv i tamis t tähendav adjekt i iv, ei ole a g a selline moodustus kuidagi usutav — ei öelda j u iialgi „siepa" asemel „sepane" vms. Kuigi häälikseadusl ikult lähenedes „kalevainen" an- naks „kalevane" (vrd. tulevane, vrd. ometi ka eeltsit. setu „kalevatse", „kalevutse"), võis -i- siia kergest i üle kanduda Kalev-nime enda uuest tüve vokaalist, millest allpool. Kuid isegi Läänemaalt tsiteerib K. Krohn (JSFOu XXX, nr. 35, lk. 19) „Kalevane poisikene". 2 3 9 ) Et praeguse Olaf ' i asemel siinmail on tarv i ta tud ka vi imast nime- vormi, näi tavad niihästi tema eesti j a soome rahvavas ted (vrd. näit. „E l ina s u r m a " Uolevi) kui ka ajaloolised isikunimed, näit. Olef Pipare Kokemäel 1422, vt. M. Haavio, Leikarit, Suomi V, 14, a. 1932, lk. 27. •240) y r d . к н. Neus, Revais sämtl iche Namen, Tal l innas 1849, а lk. 60 j j . 190 AUG. ANNI В XXXII. vähetõestatud, sest veel tõenäolisemalt on Oleviste nime lõpp liht- salt moodustatud teiste selliste kohanimede analoogial (näit. Tal- linnaski Niguliste kirik, Wiedemanni sõnastikus ka: Helliste- kirik < Heiligengeistkirche jm.). Ometi ei tarvitse ka Kaleviste vorm olla nii ebarahva- pärane, nagu võiks arvata ta senini ainsa trükisesinemise koha järgi, ilmselt Kreutzwaldi enda kombineeritud „Kaleviste muna" laulus 341). Kas sel Kalev (a)isel võrreldes Kaleviga on olnud ka mingi täpsem tähendus, jääb küsitavaks. Vähemalt soome runode san- garinimedele näikse võidavat lisada sellist adjektiivsena kõlavat -inen lõppu, ilma et nende tähendus sest muutuks 242). Lõppeks on kogu see küsimus seotud vanade eesti-soome (sugu-) nimede probleemiga üldse. Et eestigi vägilase nimes tüvevokaaliks kord oli -a, sest ei kõnele mitte ainult ta soome vaste, vaid ka vana venekeelne Ko- lõvan-nimi, ja isegi Kagu-Eestis on see -a püsind kohati veel tänaseni, samuti kui vist algupärane taga-e (§) õ kujul (vt. § 28, Rõuge t. KalÕva-poig, samuti eeltsit. „kalõvane" jm.). Praegune -i on muutevormides selle asemele tulnud nähtavasti alles pärast seda, kui lÕppkadu tõttu (umbes 13.—14. sajandil) nominatiivist hävind -a oli ununend ka tüvevokaalina ja sõna sattus teise, eriti laensõnade käänamises tarvitatava i-tüvelise paradigma analoo- gia mõju alla. Selle üleminekuaja segadusega on ehk seletatav ka see -e, mis esineb mõnes kõige vanemas üleskirjutises (Stahl'i Leyen-Spiegel'is muidu vist kir juta ja moonutatud „Kalliweh", gen. kalliwehje, 1641, Knüpfferi „Kallewe-poeg", 1817) 2 4 3 ) . Lõppeks peaksime Kp-ja nimega seotud „ajaloopäraste" päri- muste hulgas kõnelema ka vene bõliinade Kolövan'idest ja Kolõ- vanovits'est, samuti vene kroonikais sama nime kandvaist reaal- 2 4 1 ) Eisen viimase analüüsis (EKir j . 1924, lk. 194)· eitab küll „K. muna" rahvapärasust , kuid möönab hiljemini (ibid. lk. 368) ometi, et „Ka- leviste" vorm esineb ka rahval, kuigi harva. Kahjuks ei esita ta sest ühtegi näidet. 24*2) Nii esinevad kõrvuti Väinämöinen (ikka tõlgendatud kui „Väina ääres a s u j a " ) ning Väinämö või Väinö, I lmarinen j a I lmari , Pellervoinen j a Pellervo, Osmoinen j a Osmo, Kullervoinen j a Kullervo. Vähemalt Ida- Soomes aga on sama -nen suff iks saand juba põliseks sugunime moodustajaks. — Muidugi võib vormil -inen peale patronüümse olla ka deminutiivne tähen- dus. Vrd. E. A. Tunkelo, H a v a i n t o j a . . . V i r i t t ä j ä 1928, lk. 268—77. 2 4 3 ) Vrd. M. J. Eisen, „Stahl , k u r a t j a kalev", Eest i Keel 1925, lk. 38; A. S-te, „Veel kord kalev Stahlil", ibid. 137; vrd. ka E K i r j . 1918/19, lk. 315j. В XXXII. 1 191 ülimustest. Aga esiteks ei ole sel alal meil palju uut öelda pä- rast Setälä ja Vasmeri uurimusi 2 4 4) , ja teiseks ei kuulu nen- degi üksikasjaline vaatlus õieti mitte enam otseselt käesoleva teose pääteema alla. Ainult niipalju olgu eelmainitute poolt esitatud ainestiku põh- jal siin toonitatud, et kindlamini kui miski muu ühekordseist reaalselt eland Kalevistest või Kaleva poegadest tunnistavad just need Vene kroonikute ja bõliinade andmed. Meil on vaevalt põhjust kahtlustada eriti Novgorodi samaaegse kroonika teadet, mille järgi „Oleksandr Kolõvanov Novgorodist" (siis otsetõlkes „Aleksander Kalevipoeg") a. 1371 „käis Vastseliinas ja sõlmis rahu sakslastega", mis kordub ka muis kroonikais, samuti teisi, mille järgi „Samson Kolõvanov" a. 1357 langes ühes oma väega Jugra ääres lahingus. Setälä teooria järgi on nende fak- tide kohta „raske midagi kindlamat öelda" 2 4 5 ), või õigemini nad on otse imelikud, sest vaevalt võiksime oletada eesti apellatiivse hiiunime võtmist vene sugunimeks. Samuti ei saaks viimasest kui- dagi seletada Kolõvan'-linna nime, mille all novgorodlased käisid maksu nõudmas a. 1223 ja „palju kulda" röövisid. Palju selgemaks saab kogu pilt, kui lähtekohaks võtame tõiga, et Venes (Novgorodis) tunti veel 1300-ndail aastail Kp-ga ehk Kolõvanov(itš)i reaalsete ülimuste nimena ja nimelt suguni- mena. Sama sugu (või selle esivanema) nime järgi kutsuti ka üht kindlust Eestimaal (mida vähemalt hilisemate vene allikate järgi võib pidada Tallinnaks, kuigi selleks võis olla esialgu ka mõni teine kindlustatud koht sellest ida pool). Kuna Novgorod selle vastu sõdib ja maad nimetab Tšuudimaaks, ei saa arvata, et see koht oleks mingilt venelasest valitsejalt oma nime saand, vaid ümberpöördult, v e n e ü l i m u s s u g u p e a b p õ l v n e m a E e s t i s t ja ta nimi on tuletatud siinse keele genitiivsest vor- mist (Kalevan), *Kalçvanpoika või *Kalçva(i)ne(n) kujust. Selles ei tohiks olla midagi iseäralikku, kui arvestame, et ka suur hulk skandinaavia ja samuti vene sugunimesid on sündind just ühe- kordsest isanimest, ja. teiseks, et vähemalt viikingite ajal (nn. vene riikide rajamise aegu) põhjapoolsemad neist asusid soome ^ 4 4 ) FUF VII, lk. 255—262; M. Vasmer, Studien zur russischen Hel- densage 2: KolyvanL Zeitschrift f ü r slavische Philologie Bd. VI, a. 1929, lk. 320—329. Vrd. ka R. Ekblom, Sprâkvetenskapl iga Säl lskapets i Upp- sala F ö r h a n d l i n g a r 1925—1927, lk. 1—12. 245) F U F yU> 261. 192 Б XXXII. soost rahvuste alal, et neisse (näit. Irboskasse) läks tee viikingite kodumaalt ilmselt läbi Eesti, vist ka piki Peipsi järve. Silmas pidades tolleaegsete eestlaste kõrget sõjalist taset võis nende Venesse siirdund sõdurkaupmeeste hulgas väga hästi olla ka sil- mapaistvamaid eesti nimega mehi. Võib-olla samal ajal, võib-olla hiljemini, kuid umbes samade suhete tõttu kuulduna tunti Novgorodis mõningal määral ka soome-eesti ( h i i d ) v ä g i l a s e Kalevanpoja kuju ja nime — näh- tavasti aga ainult nimena või ühenduses mõne lokaalmuistendiga, kuna temast bõliinades pole säilind mingit sangarisaagalist mo- tiivi. Nii pole midagi võõristavat, et ta vähemalt hiidvägilase nimena tungis ka tol ajal veel täiel õitsengul olevasse bõliina- loomingusse ja oma sugunimelise lõpu tõttu ka sääl just kui sugu- nimena liitus eriti nende bõliinavägilaste isikunimede juurde, kelle määratu jõuga sobis temagi määratu kuju. Nii sündisid nimed nagu Svjatogor Kolõvanovitš (n. n. Ilja Muromets'i „plemjannik"), Samson Kolõvanovitš, Samson Kolõvanov või Ko- lõbanov, või Kolõnov, arvatavasti Kolõvanovist lühendatuna ka Kolõvan jne. Üldiselt esineb ta kuju bõliinades erakordselt tu- gevana, ületades isegi Ilja Muromets'i, kõnelemata muist, ja tema- sarnast jõudu paluvad oma poegadele Dobrõnja ning Vol'ga emad. Sageli mainitakse teda vägilaste hulgas isegi esimesel kohal (nii võitluses Mamaj tatarlaste vastu). Ainus negatiivne joon — ehk seegi hiidlik pärandus — on tema kohmakus („siloj silen, da ne povorotlivõj"). Ühes bõliinadega rändas nii eestigi vägilase nimi üle kogu laia Venemaa, esinedes lõppeks Arhangelskist Kaukaa- stani ja Volõõniast Siberini 2 4 0 ) . 2 4 ( i ) M. Vasmer oma eeltsit. töös (lk. 326 j j . ) arvab, et bõliinadesse Kolõvan on otseselt laenatud eesti rahvalauludest (vormist Kalõvanõ) j a et temast Venes on olnud ka iseseisvaid bõliinasid. See tundub meile ometi kaunis julgel t oletuslik, kuna selline laen eeldaks õige huvir ikkaid eepilisi laule, mida me aga niihästi kui üldse ei tunne Eestis ega Venes. Seletus- s a a g a d j a nende k u j u d aga teatavast i laenuvad ühelt maalt teise pa l ju ker- gemini kui laulud. Teiseks on tõenäoliselt Kolõvan juba venne laenatud üleloomulikult vägevana (või hi idvägi lasena), j a sarnasena õieti ei tunnegi Kp-ga ( ja veel vähem Kalevist) ükski meile tuntud eesti ehtne rahva l a u l (Soome „Vägeva Kp- ja" laul vaevalt saab tulla siin arvesse), vaid ainult proosapärimused. Viimastes a g a ei esine praegu kuskil Kalevise nime, vaid ainult Kalev või Kp. Nii muutub küs i tavaks ka muidu tõenäoline bÕliinavägi- lase Kolôvan'i tu le tus a inul t vormist Kalõvanõ, seda enam, et sel puhul oletus tema muutumisest patronüümseks Kolõvanovitšiks (millisena ta esi- В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 19·'! Kuigi teises mõttes, vastab siis ometi teataval määral tõele Soomest 17. saj . Cajanus'e üleskirjutatud pärimus, et hiidku- ningas Calava 12 poega „vallutasid kogu Venemaa". Kas see nii udune mälestus ongi ainus, mis on jäänd rahvaluulesse soome sugu rahvaste suurest, kuigi tänamatust osast „Vene riigi raja- misel"? Võib olla — ja seegi tõlgitsus on esialgu veel ainult hü- poteetiline. 10. Kokkuvõtteid ja järeldusi. § 38. Kalevipärimuste algupära. Oleme saand ülevaate eesti Kp-ja (ning Kalevi) pärimuste kaunis rohkearvuliseks osutund hulgast j a püüdnud neist igaühe puhul võimalust mööda selgitada ka tema algupära ning arene- miskäiku. Jääb üle ainult veel üksikmotiivide vaatluse tulemused siduda mingiks ühtesobivaks tervikuks. Juba mitmel puhul tohiks olla selgund, et pole täis õigus ol- nud neil, kes Kp-ja lugusid on pidand ajaloopärasteks või puht- kangelassaagalisteks, neid ühendades näit. Soome Kullervo-looga (nagu suurem osa varemaist uurijaist kuni Setälä „Kullervo- Hamleti" ilmumiseni), kuid ka mitte neil, kes teda on pidand neb vene pärimuste valdavas enamikus) peab tarvi tama ikkagi liiga keeru- lisi teid (alguses riimitaotlev Ivan-Kolõvan, selle eeskujul Samson Kolõvan j a siis alles S. K-novitš!). Selle vastu viimane kui *Kalçvanpoika (ehk ka Kalõva(i)nõ kui sugunime) t õ l g e (nagu tavaliselt, tehtud mitte eriti hää keeletundmisega) seletaks otsekohe, miks nimi esineb venes pea ikka ühen- duses teiste nimedega — jus t seepärast, nagu Vasmer ise ütleb, et vene luules -ii«-lõpulisi nimesid tarvi tatakse ainult patronüümselt, mitte iseseis- vatena. Eraldi ta j u ei esinegi, vähemalt siin toodud näiteis, ka Kolôvan'ina mit te rohkem kui ainult kaks korda (pääle selle kord Samson Koluvan), mis väga hästi võib olla juhuslik lühendus või abstraktsioon. Teine asi on Tallinna nimega, mis kõlabki sootu „pehmema" lõpuga — Kolõvan' — j a tõepoolest võib olla sündind Vasmeri arvatud viisi l : vana vene adjektiiv- vormina nimest Kolõvan < *Kalçva(i)ne(n) (või ka otse viimase vastena, kuna selle n eelkäiva i tõttu niikuinii muljeeritud?). Samuti võib kroo- nikates esinev Kolõvanovitš (millest Vasmer kah juks üldse ei räägi) olla otsetõlge niihästi * Kalçvanpoika'st kui ka *Kalçva(i)nç(n)' ist. — Loode- tavast i j aksab neisse, iseendast õieti ainult detailküsimustesse enam vai- gust tuua Vene ainestiku, eriti ka lokaalmuistendite parem korjamine j a läbitöötamine. Samuti on nendegi lahenduseks va ja l ik kogu meie j a Ida- Euroopa iga hiiumotiivi üksikasjal ine analüüs, mis muidugi nõuab mitme- kordselt rohkem tööd j a esitusruumi kui see siinsel puhul oli mõeldav. 13 194 AUG. ANNI В XXXII, ι ainult laenatud muinasjutu-tegelaseks, ainult vanapaganlikuks loodushiiuks või hiidlik-kuratlikuks „kollelajaks". Teiselt poolt on ometi k õ i g i s neis seletustes teatav o s a tõtt : Kalevitega seotud pärimustik on nii mitmekesine, et ta sisaldab elemente kõigist eelmainitud liikidest. Kui arvestada ainult motiviide h u l k a , siis on esikohal kindlasti nn. loodust-seletavad lokaal- muistendid tema kui tavalise loodushiiu või ühtlasi hiidvägilase nähtavaid j ä l g i jätnud tegevusest. Võisime sellest eraldada vähemalt paarkümmend enam-vähem iseseisvat muistenditüüpi : kivipildumisest, kivi-, maa- ja lauakandmisest, jala-, iste- ja ma- gamisjälgede (sängide) jätmisest, järve (jõe) kaevamisest, maa niitmisest, kündmisest ja viljatuks needmisest, läbi suurte vete käimisest, jõgede (ja järvede) urineerimisest (ka hobuse poolt) või nutmisest (või higistamisest) ja teiste järvede ärajoomisest, jälgi- jätvast võitlusest (maadlusest) teiste hiidudega kui ka inimestega, ise nende kallaletungi (kivide, uriinijõe abil) objektiks olemisest, lauavõitlusest ja siilile kasuka kinkimisest, ta tapetud vastaste (hiidneitsi, Kalevi härja) ning ta asjade (lootsiku) kivinemisest, ta hobuse hukkumisest (huntide või lõhkemise läbi) ja ta enda surmast jalgade kaotuse tagajärjel. Pääle nende kuuluvad siia veel mõningad rändavad üksikmotiivid, mis enamasti esinevad koos mõne teise looga (näit. meeste jne. taskupist, puude välja- juurimine jms.), ning mõned motiivid, mille traditsionaalne side Kp-jaga on kahtlane (nii ujumine). Ka oma leviku maa-ala poolest on need pärimused kaunis laialised, isegi kaugele Lõuna- ja Lääne-Eestisse ning Saaremaale ulatuvad (näit. kivikandmine), kuigi mitmed neist on tuntud ainult ühe või kahe loodusvormi ümbruses. Puht-m u i n a s j u t t u s i d on Kp-jaga seotud üsna vähe ja neidki enamasti juhuslikult (tugeva poisi, printsessipäästja jutud) 2 4 7 ) . Küll aga on tema arengus õige suurt osa etendand ja ka üsna laialt levind mõned vähesed niisugused muinasjutuli- sed motiivid, mis omal ajal olid vist õige reaal-usutavadki, siis 2 4 7 ) Seegi on tunnus, et Kp-ja nagu tõelise muistenditegelase reaal- sessegi olemisse u s u t i , jah, ei puudu isegi tõendused, et mõni j u t u s t a j a t u t t a v teda ennast veel mäletab (Tormast, P. Aris te l t isikl. andm.) või näit. Kalevi neitsi k u j u oma si lmaga on näind (Kuusalust, E 44 776). Reaal-usu- tud hiidlikkude muistendite rühma kuuluvad ehk ka üksikud kõnekäänulised mainingud Kp-st kui ületamatust jõuvägi lasest , nii : „tema k a r g a s kui Kp." (Võrumaalt, Blumberg, Quellen, lk. 93). В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 195 muistendi-ilmelised ja võib-olla ka muistendipärased. Siia kuu- luvad jutt „vastaseotsijas't" (mis sihilt õpetlik, ainelt aga lähedal müütilistele saagadele Thorist või mõnest vähemastki mehest hiiglaste juures) ja Kp-le veel tähendusrikkam legendili- seks muutund jutt ülemeeliku „Jumala ristipoja" põrgu vangistu- sest, millest kujunes nähtavasti eestipärane põrguvalvamis-mo- tiiv. Juhuslikumalt on Kp-ja nimega liidetud Christopheruse le- gend, samuti muinasjutulised vastaste maasse löömine ja palgi ning hobuseraisaga õngitsemine (vähipüük). Kõige vähem on säilind Kp-jast (ja Kalevist) ajaloo-ilme- lisi pärimusi — püsivalt esineb ta ainult kolmes iseseisvas laulus („Suisa suud", „Osmi haigus", ja rekordiliselt levind „Kits kile kar ja") , kaunis laialdaselt ka ühes kosjafantaasias („Ait põleb" või „Padi põleb"). Pääle selle leidub sporaadilisi esinemisi „Kuldnaises", „Kosjahobuses", ühes langudelaulus ja päämiselt „Kalevise poisikesena" ka siin-sääl mujal. Selles rühmas pole teisendite hulk kuigi suur (ikka, ka allpool maha arvatud „Kits"), küll aga leidub neid õige laial maa-alal, saartel, isegi kaugel Kihnul, ja Setumaal, kus teised Kp-ja pärimused üldse puuduvad. See kõik kõneleb nende pärimuste suurest vanadusest, kuid ka, võrreldes teistega, vähemast populaarsusest. Kui sellele lisaks arvestame, et ainult selle rühma pärimused esinevad igivana rahvalaulu vor- mis ja nii unustuse ning ümbermuutmise mõjudele palju enam vastu võisid seista kui amorfsed proosajutud, siis on juba sel- lestki küllalt, et just selle pärimusrühma Kp-ja kuju (ning osalt ka selle motiive) pidada kõige algupärasemaks, kuna teised on arenend alles sellest, mitte aga ümberpöördult. (Maha võiks arvata ehk ainult mõned juhuslik-võimalikud metafoorid, kus proosapärimuste hiidvägilase nime on hüperboolselt tarvitatud ka kosilase v. m. t. jõu ja suuruse rõhutamiseks.) Ühtlasi võib just nende laulude sünnikohta Lääne-Virus pi- dada teistegi vanimate Kp-ja pärimuste lähtekohaks, sest just siin (juurde arvatud Ida-Harju ning Ida-Järva, osalt ka Põhja- Tartumaa) esineb ka lokaalmuistendeid kõige rikkalikumalt, Kuid sellest veel allpool. Kui nüüd küsida, k e s õieti olid need algupärase Kalevi ja Kp-ja nime kandjad, siis on ka meie vaatlusele osutund ometi kõige sobivamaks vana Schiefneri ja mõlemate Krohnide oletus, et nendeks on olnud mingi silmapaistvam, kui mitte öelda ülimus- lik sugukond või rühmkond muistsel iseseisvusajal — ükskõik siis, 1 3 196 AUG. ANNI В XXXII, ι milline oli nende nime kaugem lähtekoht 2 4 8 ) . Jah, võime isegi märkida rea jooni, mis lasevad pidada seda ülimusrühma või -sugu eriti lähedaks k a u b a n d u s l i k u l e alale. K a l e v i - p o j a d o l i d k o r d k a u p m e h e d , arvab juba ei keegi vähem kui Elias Lönnrot 249) temale tuntud rohke soome rahvaluule- materjali põhjal (1), arvestades seejuures aga eriti Kalevi nime samasust eesti kaleviriide nimega (2). Võib-olla eriti viimane ühtluskoht on põhjustand ka Epp Vasara väidet M. Veskele: „Kp. oli kalevikaupmees" (3) (Sb GEG 1877, lk. 37), huvitavalt küllalt jätkab ta seda mõtet aga ka veel kujutusega Kp-ja reisust üle mere, tema rikkakssaamisest ja ta linnast („Kalevi linn Neeva jõe ääres" on muidugi hilisliide). Edasi, nagu nägime, juhtis selles suunas ka „Kits kile kar ja" viide, sest et raua andmine so- bib kõige paremini just kaupmehele (4), samuti „Suisa suud" pakkuva meelitaja ehte-rikkus ning kinkimisheldus (5), mis tule- tab meelde vastavaid soome kaupmehe-laule. Ei ole ehk päris tähenduseta ka pulmalaulu samastus Kalevi ruuna ja „kauba- meeste ruuna" vahel (6) ja teistest lauludest nähtav Kalevi suurte hobuste ja härgade omamine ja pikk mõõk (7). Muidugi on suurem jagu neist viiteist õige ebamäärased ja sobivad kui- dagi ka mõne muu silmapaistva sugu v. m. s. kohta. Kuid üheskoos kasvavad needki umbkaudsed viited juba kaunis usu- tavaiks tõenditeks, vähemalt siis, kui arvestada ka varasemate Kalevi-pärimuste sünniaega ja -kohta. 2 4 8 ) Kuigi kylfingar-teooria ka nime suhtes praegu veel kuidagi püsib, ei tarvi tse iseendast ka kalvis olla mingi s e p a j a h i l j e m i n i (ü 1 i - m u s - ? ) s o o n i m e lähtekohana võimatu. Ainult tarbetu on siin nii suurt osa omistada tugeva poisi jutule j a siis eeldada, et kord meil iga seppa oleks nimetatud kaleviks. Jah, võime kujutel la Kalevi nime lähtekohaks isegi veel mõnd kolmandat allikat, näit. mõnd eespool (lk. 30) mainitud saksa oma (vrd. ka eeltsit. Kallova mägi Seelandil, FUF VII 250). Ei ole võimatu ka, et Kalevi nime on aidand mõjustada enam kui üks allikas. Nagu Setälä õieti tähendab, on iga selline nimeseletus riskantne j a vähetõestav (eeltsit. Sammon arvoitus, lk. 414). — Käesoleval puhul aga polegi nii oluline Kalevi- nime absoluutse alguse kindlaksmääramine kui võimalus, et temaga on tea- taval a j a l meil nimetatud ka mingit reaalset sugu või kilda. J a selles vaevalt võib kahelda — isegi siis, kui see nimi ometi oleks esialgsest hiiu apellatiivnimest v. m. reaalinimeste kohta ainult üle kantud. (Vrd. L. Ket- tunen, EKI 1924, 119.) 2 4 9 ) Vt. tema kiri Sachssendahl'ile 4. I. 51. В XXXII, ι F. К. Kreutzwaldi „Kalevipoeg·" I 197 Viimaste umbkaudsekski kindlaksmääramiseks võib kasus- tada peaaegu ainult välissuhete ja le vingu antavaid kriteeriume, mida sisulised andmed toetavad üsna ebamääraselt. Kõige kaa- luvam on siin vastuvaieldamatu ühtlus, mis valitseb eesti ja s o o m e pärimuste vahel. Ei ole küll tõestust leidnud omaaegsed kaugeleminevad eesti Kp-ja ning soome „Kullervo Kalevanpoika" samastamised — pole teada ühtegi päris kindlat ühisjoont rahva- pärase Kp-ja ning Kullervo tasuballaadi vahel, kuigi koos nä- gime mõningaid ebamääraseid jälgi, mis v õ i v a d ehk kõnelda mingist ühtlusest või ühisest välismõjustajast (Sigurdi-saaga või Kaukaasia motiivid?). Kindel on aga vähemalt eesti K a l e v i , K a l e v i s e , K a l e v i p o j a ja soome K a l e v a , K a l e - v a i n e n , K a l e v a n p o i k a n i m e d e i d e n t s u s (1), sa- muti nende tähenduste vastavus: Soomeski on Kaleva võrdlemisi vähestel juhtudel saand h i i u apellatiivseks tähenduseks (ehk siis hiidkuningana), küll aga tähendab seda enamasti Kalevanpoika või -pojat (2). Ometi on mõlemal maal ka seda -poega tarvita- tud mittehiidlikkude r e a a l - i n i m e s t e nimena ja nimelt tõe- näoliselt mingi rühma- või sugunimena (3), millisena teda kan- navad mitmed kesksed soome runodegi sangarid (Väinämöinen, Ilmarinen, Kullervo jt .) . Juba selle põhjal võib arvata, et Kp-päri- muste algus ulatub tagasi a e g a , m i l o l i v e e l e l a v k o n - t a k t e e s t l a s t e n i n g s o o m l a s t e v a h e l , j a n i - m e l t mitte Ingerì ja Karjala kaudu, vaid o t s e ü l e S o o m e l a h e Viru rannast Lääne-Soome kui soomegi sangarirunode arva- tava sünnikohani. See oletus saab veel palju rohkem tuge neist rohkeist ühtlus- kohtadest, mis leiduvad mõlema maa Kp-jaga seotud hiidlikkude muistendite vahel, ja nimelt ühte laadi k i v i h e i t m i s e s t (4), k i v i - ja m a a k a n d m i s e s t (5) ning hoonete e h i t u - s e s t (6), mitmesuguseist käe-, jala- jne. j ä l g e d e s t (7), s ä n g i d e s t (8) ning h a u d a d e s t (9), luhtade t a s a s e k s - n i i t m i s e s t (10) ja maa ä r a n e e d m i s e s t (sellest ka ühi- sed Kalevi põllu, resp. Kalevan pelto nimetused (11) 2 5 0 ), meres ja järvedes k a h l a m i s e s t (12), nähtavasti ka kellegi teise l ä b i v e e k a n d m i s e s t , s. o. Christophoruse tööst (13) 2 5 1 ), kivises või hiljemini kivinend l o o t s i k u s s õ i t m i s e s t 2 5 ü ) Soome vasted vt. Setälä F U F V I I 214, 239. -5 1) ibid. 230. 198 AUG. ANNI В XXXII, ι (14) 2 5 2 ) , ühe ja sama taime (Eriophorum'i) nimetamisest Kp-ja juusteks (15), Kp-ja esinemisest „V a s t a s e о t s i j a" jutu õngitsejana jne. (16). Nähtavasti kuulub vanade ühismotiivide hulka ka maadmoodustav k ü n d m i n e (17), kuigi sest Soomes on säilind jäljed ainult runodes (Väinämöise, vahel ka Kalevan- poja meredekünd) ja koguni saarmaks või muuks loomaks moon- dumine (18?)2*53). Kindlasti on osa neist motiividest germaani rah- Repo3oar 'Noor mari 'yroóà Vtsilchfi Huiilinen t_ar г ело/од, .ENjJNNA 4 Loimao I \ Tammela У оо\?' "8 Joon. nr. 13. Kalevanpoika-lugude lähtekoht Soomes. M. Haavio artiklist koguteoses „Suomen Kul t tuur ih is tor ia I". väilt h i l j e m i n i eraldi laenatud ja juba „valmis" Kp-ja ku- juga seotud (näit. Christophoruse legend, kirikute ehitus, võib- olla ka kiviheide ja maakandmine, mis on üldtuntud nii Skandi- naavias kui Saksaski). Kuid siiski veel jääb üle hulk motiive ja ühtluskohti, mida üsna raske oleks seletada selliste laenudena, 2 5 2 ) ibid. 2 5 3 ) H. Vinteri teateil (isikl. a.) on Vakka-Soome Kalevanpojat muutund hülgeiks. Sellega ühenduses võiks mainida ka Edda Reginsmâli aardeloos esinevat juh tu , kus hiiu Fra idmar ' i poeg Otr s a a r m a kujul püüab koses kalu j a „jumal" Loki ta kiviga surnuks viskab (Edda, hrsg. v. Niedner I, lk. 113). F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg·" I 199 kuna mujalt vaevalt üldse leidub nende vasteid, või need on lae- natud Venest („Vastaseotsija") ega või siis kuidagi siia tulnud olla Lääne-Soome kaudu. Veel tähelepandavam on, et valdav enamik neist pärimustest esineb just (ja enamasti ka ainult) Vakka-Soomes, Uusikaupunki ümbruses ja säält edasi kagu poole, nii siis alal, mis ühes Kokemäe jõe oruga kindlasti juba esiajaloo- lisel ajal oli asustatud ja esimesi Eestist sisserännand päris-soome hõimu asukohti 2 5 4 ) . Vaevalt saab siin küsimussegi tulla oma- aegne oletus 2 5 5 ) , et Kp-ja pärimused oleksid siirdund Ees- tisse Soomest, vaid ümberpöördult, juba nii rohke tõestus- materjali ees tohiks vist möönda, et ka osa neist (juba tol ajal h i i d 1 i k e s t) s e l e t u s s a a g a d e s t v i i s i d s o o m - l a s e d o m a u u e l e k o d u m a a l e E e s t i s t . Samuti tohiks sellest järeldada, et see siirdumine ei lähtund mitte (või mitte ainult) Lääne-Eestist või Saartelt (nagu arvatud), vaid Lääne-Virust (ja selle tagamaalt) kui Kp-ja lugude põlisest hälli- paigast ning arheoloogide andmete järgi meie esiajaloolise a ja jõukamast ja tihedamalt asustatud maanurgast, kus päälegi arenes edukas merekaubandus2 5 G). Isegi soomekeelne Viro nimetus juhib meid otsima päris-soomlaste esivanemate enamikku siit, mitte aga Lääne-Eestist, kust lahkujad oma emamaad oleksid nimetandki mingi säälse maakonna nimega. Ometi ei tarvitse sellest järeldada, et kõik need laenud olek- 254) Vrd. A. M. Tallgren'i, Y. H. Toivose, E. Jut ikkala j a M. Haavio vas tavad artikl id teoses Suomen kult tuurihistoria I, toim. G. Suolahti jt., Jyväskylä-Hels inki 1933, ühes vas tavate kaar t idega säälsamas lk. 46, 91 j a 281. Ligemalt soome Kalevanpoikade muistendeid selgitav ( ja võib-olla ka veel muid ühtluskohti näha võimaldav) H. Vinteri uurimus on k a h j u k s ilmumata, kuid nende eesti a lgupära suhtes on H. Vinter jõudnud umb. samale tulemusele kui siin esitatud (isikl. a.). 255) FUF VII 254. Nagu oleme näind, ei anna seks mingit alust Se- tälä pääargument „tugeva ipoisi" osast. J a veel vähem võib seda järe ldada sellest, et Kp. vahel kahlab läbi mere Soomes käia, nagu muide Veneski. 2 , 5 ( i) H. Moora, Die Vorzeit Estlands, Tartu 1932, lk. 68 jm.; vrd. samuti A. M. Tallgreni säälmainitud tööd j a v a s t a v a d kaardid. Samast kultuuri- levingu suunast — Vene > Eesti (Viru) > Päris-Soome — kõnelevad ka keeleteaduse andmed, näit. vanemad vene laensõnad (turg, pagan), kust muide sai oma nime ka Päris-Soome päälinn (Turku) . Vrd. ka vana (a. 1212 mainitud) Somelinde (Soomelinna?) kantsi Tormas, ning muid kohanimesid sääl ümbruses, vt. eeltsit. koguteos Tartumaa, lk. 724 jm. Muidugi nõuab siin ainult puudutatud suur küsimus p a l j u a v a r a m a t uurimust. В XXXII. 1 sid kaasa viidud juba pärissoomlaste väljarännu alguses (umb. a. 100 p. Kr.), vaid nad võisid üle kanduda üsna hästi hiljeminigi paljude sajandite jooksul. Arvatakse ju see emigratsioon Soome väl ja kasvand j a toimund pikemate jahi ja karusnaha-otsimise ret- kede kujul, mida arvatavasti jätkati ka esialgu kojujäänute poolt veel kaua pärast esimeste asunikkude paigalejäämist. Kõnelemata hilisemaist puhtkaubanduslikest kokkupuuteist, mis võisid mõle- mal pool tuntud tegelaste kohta levitada ka uusi pärimusi. Nii ei tarvitse ka ühised Kalevi-pärimused ulatuda kaugemale kui 12.— 13. sajandisse, kustpääle tihedam läbikäimine lahkuläind hõimude vahel üha enam pidurdus juba võõrvalitsuste survel. Kui aga arvestada, et suurem jagu eelmainitud ühismotiividest kuu- luvad hiidlikkude lokaalsaagade hulka ja vastav Kalevipoja hiidumine siiski võttis kõige vähemalt kolm-neli inimpõlve, võib kõigi teiste l ä h t e k o h a k s olnud i n i m - K a l e v i t e eluaega vaevalt hilisemaks arvata kui 11.—12. sajandil, küll aga varase- maks 2 5 7 ) . Kindlasti on aga veel kaua pärast seda Kalevi j a Kalevipoja nime tarvitatud ka reaal-inimeste nimena, sest vaevalt võime kõiki sellekohaseid laule pidada nii vanaks. Ja Vene kroonikais on ju Kalevitest väejuhtide nimesid dokumenteeritud veel 14. •sajandil 2 5 7 » ) . § 39. Kalevipärimuste välissuhted ja levimisteed. Viikingiteaja pidamist Kalevi (poja)-pärimuste sünniajaks toetavad ka viimaste suhted germaani rahvaluulega. Kuigi suu- rem osa varemalt arvatud ühismotiive viimase ja (Kreutzwaldi) „Kp-ja" vahel on osutund illusoorseks, ei saa geneetilisigi side- meid ometi eitada. Vähemalt Skandinaavia rikkalikus seletus- saagastikus leidub mitu vastet Eesti omale: hiiu kiviheide (1), kivi- ning maakandmine (2), hoonete ehitus (3), järvede kaeva- 2 5 7 ) Kuigi veel kahtlane on vähemalt arvestatav veelgi kaugemale mi- nevikku (IX saj .) ulatuva anglosaksi Widsid-laulu maining iveold finnum Gaelic, mida on arvatud võivat tõlgendada „soomlasi valitses Kalevik". Vrd. R. Heinzel, Sb. d. phil.-hist. Kl. der Wiener Akademie, Bd. 114, lk. 506; K. Krohn, Klvlstud. VI, FFC 76, lk. 105. 257 a) Veel isegi 19. sa j . keskel olevat keegi Alatskivi sängi juures asuv talupoeg kandnud Kalevi nime, k i r j u t a b Kruse (Urgesch. 182). Ja Soome vastavais t sugunimedest on kindlaid teateid (vt. näit. eeltsit. Lönnroti kiri Sachssendahlile 4. I. 51). В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 201 mine (4), jala- ja iste jälgede jätmine (5), võib-olla isegi niidu- loo (vähemalt kui hiiu aitamise) alged (6) on meilegi siirdund säält, kuigi küsimus, mis just on tulnud Rootsist, mis Taanist või Ala-Saksast, eeldab enne säälsete muistendite ligemat selgitust. Samal põhjusel peame jätma siin täitsa lahtiseks küsimuse, kas germaanipoolsed hiiupärimused on meile siirdund alles viikin- giteajal ja hiljemini või osaliselt ka juba varem (näit. Rooma raua-ajal a. 1—400 p. Kr.) 2 5 8 ) . Aga ka eddaliste sangaripärimuste ja müütidega ei näi puu- duvat ühtluskohad : juba Kp-ja kuju ise oma võitlusega hiid-vana- paganate vastu on mitmeti lähedal hiiuvaenlasele Thorile (7), ja Raudoja loo ühine lähtekoht Thori ning Geirrödi looga on isegi väga tõenäoline (8). Kahtlasem, aga siiski mõningal mää- ral võimalik on Kp-ja sugulus Starkad'iga, kellele teda lähendab ühine sangarhiidlik iseloom ja (kui see on üldse traditsionaalne) mõõgavarguse lugu (9?) 2 5 8 a) . Ühised rändmotiivid „mehest hii- dude juures" on pilt hiidlikust õngitsejast (10) ning kaitse leidmi- sest hiiglase taskus (Thoril — hiiu kindas, vrd. Karjala ja Kaukaa- sia tt.) (11). Samuti Läänest võib põlvneda kujutlus saarmaks moondund hiiust, mis siin hiljemini rakendati Kp-ja karistuslukku (12?). Kuigi kah mitte otse sangarisaagana, kuid ehk muinasjut- tude vahetalitusel võib olla Kp-ja lugu (ning Kullervo isatasu-lau- lu?) mõjustand Sigurdi-saaga, millest kajastusi leidub eesti ^härja- põlvlaste õpipoisi" jutus (sepa õpipoisiks minek, imemõõga tagu- mine, sepp-õpetajate tapmine, aarde matmine) ja. — kui see üldse on rahvapärane — Kp-ja mõõga proovimise loos (alasi lahastus) (13?). Eestis kindlasti tuntud — ja siis ehk ka Kp-ja jalgaderaiumis-loo eeskujuks olnud — on Brunhildi-saagast põlv- nend muinasjutt (kus siis Kp. esineb ka esialgse Sigurdi osas) (14?). Viimane jutt näikse meile küll sisse rännand mitte Skandi- naavia või Saksa, vaid Vene poolt. Kuid on ju tuttav, et mitmeid germaani muidki saagapärimusi on tungind vene bõliina-loomin- gusse ja muinasjuttudesse, osalt Hansa ajal, osalt juba viikingite-varjaagide vahetalitusel. Kaugeid vasteid leidub ehk 2 5 8 ) „ V a n a p a g a n a " nimetus oma venepärase lõpupoolega ei juhi omalt poolt küll kaugemale kui juba venest mõjustatud viikingite a j a lõppu. 2 5 8 " ) Kruse (Urgesch. 183 j.) j ä re ldab Taani Starkather pärimustest (toolikujuline istease; Starkather i val lutusretk Eestisse) ning Kodavere tea- teist j a leidudest, et j u s t taanlastel on olnud asundus Peipsi ääres. В XXXII. 1 ka Thidreksaagale, hiiu niitmise loole j. m. — Ja hiiu veeskahla- mise, joomise ja urineerimise lugude läänepoolsest päritolust tun- nistab nende esinemine Prantsusmaal. Teiselt poolt on, nagu nägime, nii eesti kui ka germaani saa- gad saand mõjustusi Idast ja isegi Kaukaasiast: Amirani-Loki- Kp-ja ahelduse motiiv, kündva (ja samal ajal muudki tegeva) hiiu kuju (ehk ka Gefjoni lukku?), võib-olla kuskilt Lõunast ka kogu vastaseotsija jutt. Kumb pool, kas Ida või Lääs sel alal roh- kem on olnud andja, kumb võtja, kui palju hiiumotiive varemalt isegi germaani pärimustikku on sisse rännand Kaukaasia mä- gismailt -- see on liiga laiaulatuseline küsimus, et seda katsuda lahendada ainult eesti ainestikul peatudes. Üks on aga kindel, et just sellel hiidvägilaslikkude pärimuste alal on Lääs ja Ida Skandinaaviast Kaukaasiani olnud mingis võrdlemisi tihedas kon- taktis ja et viimase teostamisteele lähedal on olnud ka Eesti, lae- nates motiive nii ühelt kui teiselt poolt. Kas seejuures idapool- sete laenude andjaiks meile on olnud juba päris venelased või alles Venesse siirdund ja poolvenestund viikingid, seda on meil täpsemalt raske öelda. Väärib igatahes tähelepanu suur sarnasus Kp-ja ning vene Svjatogori vahel: viimanegi on ju samuti sangarhiidlik kuju (1), kelle pää paistab üle metsa (2), keda isegi maa ei kanna, vaid lohku vajub, ja kes seepärast sõidab mööda mägesid (3), kes sa- geli magab (4) — ja nimelt 10-süllases voodis (5), kelle mõõka tavalised sangarid ei jaksa liigutadagi (6), kes tavalise mehe lihtsalt tasku pistab (7), kes samuti hukkub karistusena oma üle- meelikuse pärast, hoobeldes oma jõuga (8), lubades kogu maa ümber pöörda (nagu Kp. künda?), kui vaid leiduks pide või post (soome-eesti maailmasammas?), kuid mitte jaksates liigutadagi raskust (kotti), mis Jumal saadab (nagu ,,\riimne Kalev" kivi?) (9), jah, keda vahel nimetataksegi Kolõvanovi (s. o. Kalevan- poja) sugunimega (10) 2 5 9 ) . Kui meil puuduksid muud andmed, võiksime Kp-ga arvata lihtsalt Svjatogori tõlkeks, või, ümberpöördult, Svjatogori pidada otseseks laenuks Eestist, nagu on arvandki mitmed vene uurijad (Šambinago jt.). Osa neist ühisjoontest on aga nii üldised eel- •20») pikemalt neist Sv ja togor i joontest vt. Kel tu ja la eeltsit. t. § 304, lk. 851 j., kuigi säälne arut lus Sv jatogor i a lgupäras t j a (Kreutzwaldi !) Kp-ja loost ei kannata kri i t ikat. В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg·" I 203 mainitud „viikingitetee" piirkonnas, et neid võis kummagi vägi- lase ümber liituda ka mujalt, n. ö. rahvaluulelisest „õhust" või järelduda ka iseseisvalt ühisest hiidvägilase kujust. Igatahes ei saa me Svjatogori-lugusid seletada a i n u l t germaani või eesti- soome hiidudest, sest temaga seotud moralistlikud-usulised motii- vid on ilmsesti lõunast, võib-olla osalt juudi usku kasaaridelt (Simsoni-loost), võib-olla osalt Kaukaasiast (Amirani-loost) v. m. t. 2 6 0 ) . Neid on ta ehk vähemalt kaasa aidand üle kanda Kp-le, võib-olla ehk ka vanatestamentliku hiiuvoodi kujutlust ai- dand levitada Eestisse (ja Letgalliasse). Kuid pole võimatu, et tema endagi lugusid on mõne lisajoonega aidand täiendada ka viikingite poolt Venesse viidud germaani loodushiidlikud motii- vid, hiljemini ehk (ühes nimega) koguni Kp-ja kuju. Päris tera- vat rahvusliku „eraomandi" eritlust nii rahvusvaheliselt levind motiivistikus on siinsete andmetega võimatu läbi viia. Nagu öeldud, see elav ühendus Ida ja Lääne vahel on kuju- teldav eriti viikingite ajal läbi kogu Venemaa seigelnud kaup- meeste (ja juhusteotsijate) tõttu. Ning samuti sobib just sinna algava k r i s t l u s e ümberhindav vahelesegamine. Kui „vastase- otsija" jutus võisime nentida veel ainult moralistlikku irooniat (viikinglikust?) seiklushimust, mis sobib viikingite-aja lõpule, siis kõlbab sinna veel paremini titaanliku inimesjõu hukkumise kujutustes valitsev kristlik, võiks-öelda ka v e n e l i s e l t ja i d a m a i s e l t fatalistlik, inimliku vägijõu piiratust tundev maailmamure. Pole ime, et esimene jutt on veel meilt levind Soomegi, kuna viimane jõudis arvatavasti siia alles hiljemini, kui kontakt Soomega juba oli purunend ja ta mõju piirdus ainult Kp-ja lõpu „kristianiseerimisega". Nii juhib Kp-ga seotud pärimustik pääasjus tagasi meie esiajaloo kõige aktiivsemaisse ja ehk ka võrdlemisi heledamaisse sajandeisse, kus meie maa üle ja ümber käiv elav kaubandus pi- das teda elavas ühenduses nii Ida kui Läänega ja kus meie rahva enda tegu- ja vaimujõud võis olla veel nii aktiivne, et ta laena- tud motiive suutis siduda omakohastegi kangelaspärimustega. Kuid selle ajastu lõpp (11.—13. saj.) oli ühtlasi juba ta endise ilmakäsituse allakäigu ja uue, idast pääletungiva kristluse võit- luse ajastu, omamoodi „jumalate hämarik", kus, samuti kui ger- maanidel vähe ennemalt, ka muistsed müüdid ja rahvusvägila- -><:o) ibid. lk. 841 j j . AUG. ANNI В XXXII, ι Joon. nr. 14. „Kalevite" pärimuste levik teisendite a rvu järg i . Joon. nr. 15. „Kalevite" pärimuste levik tüüpide arvu j ä r g i (vt. Lisa I, tabel). В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 2Cb"i sed said mitmeti uue tõlgenduse. (Vt. ka Kp-ja kuju üldiseloo- mustust lk. 209.) Mis puutub nende idast tulnud laenude eestindumise k o - h a s s e , siis nähtavasti ei saa me seda otsida ainult Võru-Setu ja Vene kokkupuute mailt (kuigi näit. „vastaseotsija" jutt leeneb tul- nud säält), kuna just Kagu-Eestist Kp-ja pärimusi on leitud üsna vähe. Ajal, kus aga veéteid nii hinnati, ei olnud arvatavasti kasus- tamata ka läbikäik Viru sadamaist Novgorodi- ja Pihkva-poolsesse Venesse r i s t i j a p i k u t i ii 1 e P e i p s i . Nii võisid vasta- vad motiivid eesti alale jõuda ka otse Torma ja Kodavere mail, ning siit lähtudes liituda eriti Lääne-Virust levivate enam ,,aja- loopäraste" ja germaaniliselt loodushiidlikkude Kalevi-muistendi- tega. Sellele hüpoteesile juhib meid juba ainus pilk kõiki Kp-ja pärimusi äramärkivale kaardile, kus teisendite arvu ja veel selgemini tüüpide arvu poolest on täitsa valitseval seisukohal just need kihelkonnad, mis asuvad Lääne-Viru ranna ja Peipsi loode- kalda vahel. Kuusalu, Haljala, Kadrina, Väike-Maarja, Koeru, Laiuse, Torma ja Kodavere — see on umbes 100—150 km pikkune ja 40—60 km laiune kõvervöö, mida võime „viikingitetee" ees- kujul nimetada kas või „Kalevite teeks", sest et sellel kõige koon- datumalt esinevad ja tõenäoliselt ka sellelt on lähtund pea kõik meile tuntud Kp-ja pärimused. Ja kui me siis vaatleme mõnd arheoloogilist kaarti meie noorema rauaaja muinasjäänustest 2 6 1 ), siis näeme, et just see ala on tol ajal ka tõesti olnud nagu tihedalt asustatud, ja ühtlasi tugevasti kindlustatud ühendustee mere ja Lõuna-Eesti vahel (haruga Torma), ühtlasi kaitseliin Vene vastu, kuhu on koondund valdav enamik kogu Viru, Järva ja Põhja- Tartumaa kalmeid, linnuseid jne. Seda muidugi soodustas kõige- päält kõrgem ja viljakam maapind, kuna soine ja metsane Ida- Viru pääle mereranna oli kas üldse asustamata või üsna nõrgasti asustatud ja ka lääne poolt algasid juba Järva ja siis jälle Kirde- Viljandi soised maad. Kuid arvatavasti mõjus pääle selle siinse asustuse elavuseks kaasa just ka transiitkaubandus, millest tun- nistavad rikkalikud mündileiud araabia, bütsantsi, anglosaksi ja saksa rahadega. Ka juhul, kui mainitud Torma haru palju ei ka- sustatud kaubateena, vaid see kulges üle Tartu või mujalt, olid Torma-Kodavere rannad lahti Vene poolt sõitjaile. Ja piki Peipsi põhjarandagi käis vana (sõja)tee Venesse. Näit. E. Entsüklopeedias „Eesti e s i a j a l u g u " , samuti eelmainit. A. M. Tallgreni, H. Moora j a E. Laiu töis. 206 AUG. ANNI В XXXII, ι Sellelt folkloristlikkude kui ka ehk ajalooliste Kalevite pää- liinilt lähtudes on siis Kalevi pärimusi levind pääasjaliselt tihe- damalt asustatud alasid mööda igas suunas, kõigepäält piki Viru randa ja piki Tartumaad lõunasse. Võrumaani aga jõudsid pea ainult kivikande ja võitluse (jälgede) lood, mida (samuti kui Viljandimaal) ehk toetasid ka muud siinsed loodushiidlikud pärimused (vrd. Karksi vanapaganad) ja venepoolsed vägilas- lood (vrd. n. n. Petseri vägimees) ning mida paiguti kaunis oma- päraselt edasi arendas kagu-eestlaste tõtlevam fantaasia (Rõuge teisendirikkus näikse olevatki osalt mitte- või vähetraditsionaalne, samuti Saarde oma). On siiski huvitav, et Peipsiäärne Võnnu on säilitand võrdlemisi rohkesti nii teisendeid kui tüüpe, enam kui vahepäälne Tartu-Maarja. Teine levimistee on viind samuti põhjast lõunasse lääne pool Ida-Viljandimaa soid, Koerust ja Laiuselt lähtudes üle Põlt- samaa ja (Põhja-) Koiga-Jaani Paistuni ja Kagu-Pärnumaani, levitades enam jutustava ilmega pärimusi (põrgusõit, lauavõitlus, kiviheide, võib-olla ka Kp-ja jalgade kaotus). Paistu teisendite ja tüüpide hulka tõstavad eriti Epp Vasara teated, mille lokali- seering pole just kindel, sest see jutustaja elas hiljemini ühes M. Veskega Tartus. Kolmas, otse Läände suunduv levimistee on enam andmeid toond ainult Rapiani (niidu- ja künniloo) ning põhjaranda mööda Tallinna ümbruseni ja Keilani. Läänemaa päärepertuaari moodus- tavad ainult veel puht-hiidlikud kiviheite- ja jälgede-lood, samuti Saaremaa oma, kuigi Kaarmas tuntakse (võib-olla meriteed le- vind) kivikande ja „Kalevi põllugi" põlisvanu maininguid ja kus- kilt Läänest on ka Jakobsoni teated naisteahistusest ja põrgu- sõidust (vrd. sellest ka Risti teisend). Kokku võttes peame tunnistama, et Kalevid küll on o l n u d t ü ü p i l i s e l t I d a - E e s t i , võiks öelda koguni K i r d e - E e s t i v ä g i l a s e d ; sääl on eriti Kalevi p o j a kuju sündind s ü n t e e s i n a L ä ä n e j a I d a v a h e l , lääne loodushiidlik- kude seletussaagade ja ida moraalsete vägilasjuttude ühteliitu- misest eesti rahvuslikkude sangaripärimustega. Kuid ühel või teisel kujul on Kalevite tundmine ometi juba aastasadade eest levind peaaegu ü l e t e r v e E e s t i , välja arvatud ainult mõned metsanurgad ja äärmine Lääs, ja enam kui keegi muu võib siiski Kp. pretendeerida kogu eesti r a h v u s v ä g i l a s e nimele. В XXXII. 1 207 § 40. Arenemiskäik. Jah, eesti rahvatraditsiooni esindav rahvusvägilane on Kalevi- poeg· j a selleks ta ka jääb, kuigi on paratamatult varisend kõik ärkamisaegsed muistse rahvaeepose oletused ja kuigi, ojah, isegi ehtrahvalikkude Kp-ja pärimuste valdav enamik g e n e e t i l i - s e l t pole kaugeltki „luu meie luust j a liha meie lihast", vaid põlvneb rahvusvahelisest, osalt üleeuroopalisest (kui mitte veel laiemast) hiiu- ja vägilaslugude repertuaarist. Ainult väike osa neist (laulukujuline) on päris algupärane, muu enamasti laen või võõraste ainete iseseisev ümberlooming. Aga „rahvuslik" polegi ainult see, mis „omapärasena" üksnes meid iseloomustab, nii siis meid muist rahvaist lahutab, vaid ka see, mis funktsionaalselt kõige paremini kogu rahvust teenib, tema elulisi tarbeid rahul- dab, tema kõigi kihtide poolt omaks on tunnistatud ning neid ühendab. Ja seda on Kalev ja Kp. ometi teind niihästi ärka- misajast pääle kui ka, küll vähem idealiseeritud kujul j a sega- semalt, ka enne seda pikkade ja pimedate sajandite jooksul. Sest lõppeks — kogu selle pärimustiku taga pole siiski mitte ainult mõni juhuslik laen või primitiivteadusliku loodusseletuse tarve, vaid palju olulisemana (kuigi ehk enam peidetuna) vägilaslik e n d a p r o j e k t s i o o n , see nähtavasti kõigi rahvaste hinges küdev tarve vägimehe-kujude järele üldse, rõõm elada läbi o m a jõu ja vägevuse iha teostust vähemalt selle teostaja kujutlemises. Kõige tõenäosuse järgi oli see tung, nagu mujal nii meilgi, pan- nud harrastama vägilasluulet juba ammu varemalt, j a see mäles- tas ning arendas edasi ka endale sobivad kaupmeeslik-ülimus- likkude Kalevite kujud ning motiivid. Kahjuks segunesid need varakult ka hiiulugudega. Eriti kergesti sündis segiminek kohalikkudes seletussaaga- des, kus mõningaid loodus-iseärasusi võidi arvata tekkind kord Kalevite, kord hiidude läbi. Nii nende kui ka vahest üldse iha- projektiivse sangarikuju suurekspaisutamise v. m. s. läbi oman- das Kalevitegi kuju varakult ikka enam hiidlikke jooni, kuigi tei- selt poolt veel säilitades ka inimsangari omi. Paiguti omandas ta ühes hiiu suurusega ka selle kui primitiivse algelaniku kultuuri- vaenulisuse, tömpuse ja kardetavuse jooned. Ja nii viis see vägi- laskuju degeneratsioon vahel niigi kaugele, et tavaline vanapaga- nate (s. o. hiidude) jne. vaenaja ise satub vanapagana ossa— samuti nagu viimanegi ikka enam ligineb kristliku moraali- 208 AUG. ANNI В XXXII. printsiibi loodud kuradile. Sünnivad kuriooslikud segadikud, kus endine heeros või hiidheeros pillub kive kirikute hävituseks ja kardab kuke laulu. Enamasti aga arenes Kp-ja algupärane kangelaskuju ometi edasi hiidvägilase kujuna, võitles vastu metselajaid, hiide, vana- paganaid, sortse ja kaitses maad inimvaenlaste, eriti raudmeeste eest. Ja viimaste salakavaluse läbi seletataksegi lõpuks ta lange- mist, kusjuures ta oma mõõga sajatades jõkke viskas hiilgama alatiseks mälestiseks järelpõlvedele, nagu oma kohuse täitnud rahvussangar kunagi. See Kp-ja kuju üks arengusuund esineb siis võrdlemisi „re- aalses" miljöös ja on väga lähedal Suur-Tõllu ja Lääne-Soome Kaleva j. t. hiiustund sangarite omale. Umbes samasse liiki näi- vad kuuluvat ka mitmed teistegi maade hiidsangarid nagu Hol- ger Danske Taanis, Starkadhr Rootsis, Gargantua j. t. Prant- susmaal, osalt Svjatogor Venes, vahel (näit. vasta vais seletussaa- gades) ka Herakles Kreekas, muidugi ka Amiran jne. Selle veel võrdlemisi „realistliku" suuna kõrval on Kp-ja san- garikuju edasi arenend ka muinasjutulis-müütilises suunas. Eri- nedes seepoolest Suur-Tõllust on ta segunend muinasjutu „kol- manda vägevaga", Karupoja ehk tugeva poisiga ning siis võit- lema sattund ka müütilise altilma-valitsejaga, kes paiguti juba õige lähedal kristlikulegi kuradile või sarvikule. Võit selle üle ja põrguneidude (kuningatütarde) vabastamine on teda lasknud va- hel samastuda isegi Kristusega (või Salomoniga) ja temagi teoks liitnud kuradi aheldamise ning vahel koguni kõigi põrgusolevate hingede vabastamise. Kolmandaks aga on ta hiidlikkude laenude läbi juba liiga tugevaks paisund kuju varakult enda pääle tõmmand ka rahvus- vahelised venest tulnud motiivid ülemeelikute titaanhiidude k a - r i s t a m i s e s t mingi kõrgema võimu, nimelt siin juba kristliku Jumala poolt. Selleks on teed valmistand ka ta kuju donjuan'likud jooned, mis on põlvnend vastavast psühholoogilisest hiiukartusest üldse, vahest ka kaasa toodud mõne ülimussangari mälestusega või mõne laenumotiiviga. Igatahes on ta paiguti nii saand karde- tava ja kurja hiiu kuju, keda Kristus või Jumal õiglaselt nuhtleb (sohupaiskamine j. m.) või kelle kurat hobuse kujul tahab viia põrgusse. Enamail sellekohastel juhtudel on ta kuju liitund rah- vusvahelise (Prometheusen) müüdiga ülemeelikust titaanist (või kuradist endast), kelle Jumal (või Jeesus) saladuslikult laseb '209 kinni jääda (või aheldada, või naelutada) kalju külge ja kelle kütked perioodiliselt uuesti kõvendab Kristuse ülestõusmine, sep- pade löögid tühjale alasile v. m. s. Seda Kp-ja enda sattumist kuradi osasse on ometi püüdnud pehmendada ta varem-esitatud sümpaatse sangarikuju traditsioon, tõlgendades ta viibimist põrgu väravas põrgu ja kuradi valvamiseks ja nii andes neile rahvus- vahelistele motiividele üsna omapärase ja rahvusliku lõpp- lahenduse. Nii on siis esialgne sangarikuju oma keerulistes ja huvita- vais metamorfoosides jumalastund ühel ja k u r a d i s t u n d k o g u n i k a h e l j o o n e l — nii loodushiiu resp. vanapagana kui ka hiidliku titaanvägilase kaudu. Sellinegi ilmemuutus pole rahvaluule alal midagi ainulaadset, vaid esineb ka mitme teise saagategelase puhul. Nii juhib juba Schott 2 6 2 ) tähelepanu Sieg- friedi muutumisele sarvikuks, ,,pärast seda kui ta sai rahva omaks". Samuti on isegi püha Peetrus vahel sattund „lolli ku- radi" osasse, tänu oma mõnele rumalale joonele, kõnelemata Thor'ist, sest hiiuvaenajast, „kes ise oli kuidagi tömp ja hiidlik ning kristlastele näis koguni lollakana" 2 6 3 ) . Aga nagu öeldud, on see segunemise läbi tekkind degeneratsi- oon taband endist sümpaatset sangarvägilase kuju ainult osas rahvapärimustes, mille tähendust kaugeltki ei tohi üldistada ega rahva-Kalevipoega üldse pidada mingiks „kurjuse geeniuseks" või „kollelajaks". Pärimuste enamikus on ta ometi püsind süm- paatse hiidvägilasena, kuigi ta on rahuldand kõigepäält lihtrahva k e h a l i s e suuruse ja vägevuse iha. Selle kõrval on poliitiline vägevus (näit. maa valitsemine) üsna tagaplaanil ja puhtvaimne heroism (surma põlgus jne.) üldse nähtamatu. Polnudki ju need rahvajutud enam mingi ülimuskihi või sõjasangarite psüühi ka- jastused, vaid ainult maa ligi surutud orirahva omad, kelle poliiti- line meel pea täitsa atrofeeritud ja kelle elutingimused juba liht- salt ei lubandki arendada paindumatu eneseteostuse heroismi. Pigemini murdu\r kui painduv sõjavahvus, mida üldistasid ja propageerisid sootuks teissugused sangarilaulud sootuks teissu- gustes oludes (näit. germaani, kreeka ja kes-teab kord vahest isegi soome soo sõjaülimuste kodades), sellel viikingiheroismii polnud siin vähematki pinda, see oli võõras rahuliku talupoeg- 2 6 2 ) A.bh. d. Akad. d. Wiss . zu Berlin 1862, lk. 441. 263) Vrd. Dähnhard t , N a t u r s a g e n II , lk. XII . 14 210 rahva psüühile, seda ei toitnud mingid kogemused ja see võiski olla vaevalt kellegi ideaaliks, sest et ta neis tingimustes oleks kogu rahva viind lihtsalt mõttetule hukkumisele. Kogu see teistes kangelaseepostes tavaline ja paiguti „Kalevipojaski" esinev vap- rusedemonstratsioon (kõnelemata ligemast sõja ning valitsemise kujutusest) pidi tulema sinna juurde alles Kreutzwaldilt. Kui siis ühes eeltsiteeritud Höttges'e teosega 2 6 4) iseloomus- tame germaani (loodus)hiidu kõigepäält kui ebasümpaatset inirn- kangelase v a s t a s t ja vene hiidu kui sümpaatset h i i d ν ä g i - l a s t , siis on eesti Kp. oma üldilmelt küll l ä h e m a l v e n e k u i g e r m a a n i p ä r i m u s t e l e , eriti oma väliskujult, kuna ta oma võitlustes vanapaganate vastu jm. läheneb ka germaani inimkan- gelasele. Germaani h e r o i l i s e d u a 1 i s m i ja slaavi f a t a - l i s t l i k u m o n i s m i ühinemisest on sündind vahel sise-vastu- oluline segu, vahel aga ka omapärane süntees, mingi titaanlik tööheroism (näit. künni ja põrgu valvuri motiivis), mis täidab oma kohust isegi aheldatuna. Ja sellisena too Kp. sobiski hästi siinse a h e l d a t u d töörahva sümbolkujuks. Nagu nägime, ei või ometi öelda, et Kp-1 kõigis rahvateisendeis t ä i e s t i puuduks ka mingi rahvusliku „к u n i n g a" ilme. Kuigi enamasti apoliitiline jõuvägilane ja hiid, avaldub ta võitlustes maa vaenlastega (kellest eriti mainitud raudmehed, vahel ka saksla- sed) juba iseendast ka teatav „kuningliku" eestvõitleja joon. Ja meil ei tarvitse kahtlustada päris ebatraditsionaalseiks, kuigi ehk uueaegsemaiks neidki teateid, mis annavad talle teatava juhi tegu- moe, kuigi see arvatavasti ei tähenda mingit targalt-valitsevat monarhi 2 6 5 ) , vaid paremalgi juhul ainult maa esimest kaitsjat, „maa sõjakuningat". Võib ju olla, et vahel sellise „sõjakuningana", vanapagana ja raudmeeste vaenlasena on Kp. mõne jutustaja meelest tõesti olnud kroonitud ka teatava rahvusliku armastuse ja ihaluse ore- ooliga, kui üks, kes „tegi tööd ja kannatas ühes meiega ja meie eest, ja mis ta ütles ja tegi, seda peaksime meie meeles pidama" — nagu laseb vana jutumeest öelda Faehlmann oma skitsis. Räägi- takse ju Tõllu leinamisest Saaremaal ja võib-olla pole päris - 6 4 ) Höttges, 56 j j . Vrd. ka A. Olrik, Nordisches Geistesleben, Heidel- berg 1908, lk. 23j. 2 6 S ) Vt . siiski Kruse, Urgesch. 178 j a 183, mille j ä r g i Kodaveres olnud Kp. „maa h ä ä val i t se ja , kelle all põllud lokkasid j a k a r j a d s iginesid" j a kelle mõõga uuest t a r v i t a j a s t „eestlased loodavad veelgi endile l u n a s t a j a t " . В XXXII. 1 F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 211 aluseta ka romantiseeritud teated mingisugusest leinast Kp-ja surma pärast 2 6 6 ) . Kuid siiski alles Faehlmanniga hakkab see uus j ä r s k K a - l e v i p o j a ü m b e r k u j u n d u s , ja seekord mitte enam inim- sangarist eemale muinasjutu või müüdi vägilaste poole, vaid seniste erikujundite uus ühendus ja arendus t a g a s i inimsanga,- riks, ühtlasi k u n i n g a k s muistsel iseseisvuse-ajal. Alles siis hakkab kujunema see ideaalse rahvussangari kuju ja ühtlane elu- lugu, mille väljaarendus viis lõppeks eeposeni. Ja siis, juba rah- vusmeelse intelligentsi esi võitle j a kirjandusliku mõjustuse all aiand Kp-ja resti tu eerimise, tagasiarenduse tendents haarab õige pea ka teisi haritlasi j a poolharitlasi ning viimaks isegi rahva laiema kihi esindajaid, nii s a a d e s n a g u u u e r a h v a l u u - l e l i s e s a n k t s i o o n i . Me ei tea, õieti öelda, kas mitte isegi juba Kreutzwaldi rahva-allikate (nagu Toa Jaakobi ja enne kõike Märt Mohni) andmed ei erinend traditsionaalseist (osalt üleskirjutaja sugestioonil) teatava heroiseeriva või rahvus- likugi tendentsiga. On aga juba tuntud Kreutzwaldi tähtsama eestlasist kirjasaatja, maamõõtja Lagose ägerahvuslik püüe, oma- poolsete lisanduste ja muudatustega anda Kp-le iseseisvusaegse sangarkuninga ilme. Lõpuks (vanemas eas) ei tunne ta fantaa- sia enam mingeid piire, ta määrab Kp-ja kuningriigi piirid, teeb ta koguni terve maailma ülemvalitsejaks, kõneleb ta kunstide ja teaduste edendamisest, ta koolipoliitikast, seisusevahede kaotami- sest jne. — kuni siis ise tõeliseltki sõgeneb, samuti nagu sajandi lõpul teine samasugune fantasöör ja Kalevipojagi kuju rahvalik uuestikujundaja H. Schultz Koerus 2 6 7 ) . Need kaks traagiliselt 2 e f i ) Eisen, Tõll 78 j., 86. Vrd. T a r v a s t u teated (J. Müür), et mulgi vammuse punapaelad tähendavat Kp-ja verd j a vammuse enda must v ä r v — leina Kp-ja pärast , E 48 187; Kp-ja kui h ä ä t e g i j a ihalemisest ka W . Schultz, VGEG III, 1, lk. 32; J. P. Sõggel Saardest E 47 287 j . ; H. Karro Palamuselt E 47 855 j j . Ei puudu tä i t sa ka teated Kp-ja tagas i tu lekust — vrd. pääle vangistusloo lõppliidete ka teadet, mis saadab Torma-Avinurmest M. Sild (E 46 794) : „Ühe kir iku all peab Kp. magama. Kui kolm kuningat sääl (tema haua pääl) taplema lähevad, siis tõuseb ta ülesse. Üks pannud korra kolm kukke taplema. Kp. tõstnud pää h a u a s t vä l j a , näinud seda j a heitnud hauda t a g a s i " . Vrd. Eisen, Tõll 89 j j . Vrd. ka Maarja-Magdalee- nast R. Eres, E 71187 j . 2 β 7 ) Lagose fantaas ia id vt. GEG, DH 236; Schultzi (kes 1905. a. Pai- des maha lastud „Eesti esimese presidendina") saadetised moodustavad Hurda kogus tervelt poolteist köidet, Η II 67 j a 68, vt. näit. 67, 220 j j . U* 212 AUG. ANNI lõppend juhust on muidugi äärmused, aga kaudselt ometi sümp- toomilised sellele uuele suunale Kalevipoja-kuju käsitluses ka laiemais kihtides. Vähemal määral avaldub sama tendents roh- ketes muiski iileskirjutisis ja jutustisis, muidugi eriti hiljemini, Kreutzwaldi teose otsesel või kaudsel mõjul, aga selle andmeid ka ise edasi arendades. Nägime seda küllalt sageli ka siin teoses toodud n. n. romantiseeritud teisendeis — nägime ja vahest ei näind ometi ka nende väärtust. Nii palju läbi teind Kp-ja kuju jätkas oma metamorfoose ka pärast Kreutzwaldi ühtlustus- ja fikseerimiskatset — ning jätkab kuni praeguseni. Sest lõppeks : kogu seegi uus idealiseerimine polnud ometi mitte ainult juhus, kaugeltki mitte ainult „meie kirjandusloo suu- rim anekdoot". See oli kantud meie rahvuse uuestisünni ajaloo- listest jõududest, uuest rahvuslik-sotsiaalsest dünaamikast, mis, nagu igal ajal, nii nüüdki, otsis endale ka uut väljendust endpro- jitseerivais ideaalkujudes. See endise osalt „kollelajaliku" jõu- vägilase ümbertähendustus ka rahvusjõu vägilaseks, seegi oli nagu projektsioon rahvast endast, kes ise oma „kollelajalikku" seisu- korda püüdis luua uuesti ja kuninglikuks, s. o. ühisteadlikuks ja iseseisvaks. Selle rahvuslik-poliitilise m e h e l i k u sümbolitarbe rahulduseks o l i v a j a l i k j u s t n i i s u g u n e Kp-ja kuju uuestiloomine — käesoleva teose teises osas näeme seda ligemalt. See polnudki ainult Kreutzwaldi, vaid terve sajandi keskkümnete töö — ja kogu sajandi lõpupoole arenguprojektsioon. Kuigi ta sõna otsesemas mõttes luuleks vormiti ainult esimese poolt — kaudse- Pääle nende „moodsate Kp-ja laulikute" on teada veel mitu teistki „Kp-ja" rahvaehtsuse „tõesta jat" või l ihtsalt Kp-ja k u j u abil f a n t a s e e r i j a t , nii isegi muidu usaldatavad s a a t j a d nagu J. P. Sõggel Saardest j a Joh. Sõster V i ru rannast, A. Suurkask, P. Rootslane, 0 . Leegen j a J . Gutves (Rõugest), H. Karro (Palamuselt) j . t. Ki r jan ikunag i tuntud A. H e r a k l i d e s on m. s. saat- nud terve Kp-ja eepose ümber jutust i se peaaegu täpselt samuti, nagu see esineb Kreutzwaldil, iga eri episoodi alla ometi l isades täpsed andmed selle „ette- l a u l j a s t " j a laulu a j a s t , mis sageli ulatub tagas i 1850-ndaisse a a s t a i s s e ! ! Muidugi ei kannata need müstif ikatsioonid mingit kri i t ikat . Vt . Rakverest EKnS 42, 1—10, samuti H II 74, 859 laulud Lindanisast jne. Mõni k i r j a s a a t j a tunnistab avameelselt, kuidas tema j a ta ümbruse pärimused on täitsa segunend raamatute mõjul ; nii Joh. Sõster Laäne-Nigulast E 44 498 j j . — J. Sibul Räpinast (H III 11, 781) on isegi nähtavast i omatehtud setukeelseisse runovärssidesse põimind Kp-ja nime: „Kõlba ei kulda ma kuningallõ, Karüus ei Kalõvi pojalõ." Jõelähtmest G. Kaasik (E 40 945 j j . ) laseb oma Kp-jal läbi käia kõik Aas iad j a A a f r i k a d jne. Neid näiteid võiks j ä t k a t a veel pal ju . В XXXII. 1 F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I mas mõttes on see metamorfoos ometi ka kollektiivne, uus, meie ä r k a m i s s a j a n d i „ r a h v a l u u l e", m i s p õ h j e n d a - t u l t l i i t u s m u i n a s i s e s e i s v u s e - a e g s e t e p ä r i - m u s t e g a . Sest ärkamisaeg oma romantiliste, aga siiski rahvuslik-poliiti- liste põhitungidega, see oli oma paigutisest tundlemisest hoolimata m e h e l i k , ühiskondlik-konstruktiivset joont hindav aeg. Seda ei v õ i n d rahuldada ainult meie n a i s e l i k u rahvaluule tantsle- vad Ilod ja Mehetapjad Maied, olgugi et viimaste luulekehastus oli n. n. puhtesteetiliselt palju väärtuslikum. Kp. oli ainus sel- lele ajale vähegi sobiv rahvalik vägilaskuju — kuigi ta pääväär- tus polnud „puhtesteetiline", vaid (dispositsioonselt) eetilis-ühis- kondlik. Nüüd, kus me samade mehelikkude väärtuste abil oleme jõudnud iseseisvuseni, võime ehk jätta oma ühevahese estetistliku halvustuse selle rahva-ainestiku kui ka tolle ärkamisaegse ,,ro- mantiseerimise" vastu, võime jätta juba ammu-aegund mõnitle- mise ka estofiilide „võltsingute" j a „plagiaatide" üle, ja võtta ning hinnata nii rahva kui ka Kreutzwaldi Kalevipoega siiski, nagu nad on a j a l o o l i s e l t : meie rahva võib-olla t u h a n d e a a s - t a s e vägilaspärimuse jäänused ja nende uuestilooming u u e ärkava rahvuse sümbolkujuks. L i s a I . Kokkuvõtlik tabel eesti Kalevipärimuste levikust. Et iga üksikmotiivi j a selle variandi eraldamine on raske ( ja päälegi selle tabelisse kandmine pal ju ruumi nõudev), on arvud toodud ainult para- grahvide j ä rg i , kuigi mõnesse viimastest on koondatud ka mitu üksteisele sugulaslikku motiivi (vt. §§ 12, 16, 18, 27, 36). Kp-ja sängide puhul (§ 13) on siingi arvestatud (samal põhjusel, mis kaardil nr. 3) igast sängist ainult üks teade. Et ka ilma üleskirjutusekoha mainimiseta saadud teated siit (peaasjaliselt pärimuste levikut näidata tahtvast tabelist) v ä l j a on jäänd, samuti liiga kahtlased või liiga ebamäärased üleskirjutised, võiks soovi- korral (siis i g a s u g u s t e ) Kp-ja pärimuste kogusumma tõsta küll roh- kesti üle siin leitud kogusumma. Kuid leviku üldpilti see ei muudaks. „Kits kile k a r j a " puhul on arves ta tud ainult Kalevi j a Kp- ja nimega teisendid j a ühelt laulikult üleskir jutatud teisendeist ainult üks, nagu ka joonisel nr. 12. (Seetõttu on kogusumma siin väiksem kui öeldud eespool, vt. lk. 181) x ) . Ka „Suisa suud" (§ 34) puhul on esitatud ainult teisendid kus esineb Kp. § 36 all toodud Kalevi (Kp-ja, Kalevise) esinemised on jagatud kahte rubriiki, esimeses ainult „Kits kile k a r j a " kui täitsa erinevas asendis lastelaulu Kalevi-teisendid j a teises rubriigis kõik muud. Ka lõppkokku- võtteks on selgema pildi saamiseks antud k o l m summat: I — kõigi teisen- dite summa, II — seesama ilma „Kits kile k a r j a " teisendite a rvu ta ja I I I — ainult iseseisvate tüüpide (s. o. tabelis ühte rubriiki koondatud rüh- made) arv. Ka eelolnud kaardil (joon. nr. 15) on kasustatud selles summas nr. III saadud arvusid. S e i e t u s s a a g a d J u t u d L a u l u d S u m ni §§8 10 12 13 14 15 16 17 18 19 S. 22 23 27 28 34 35 36 l II 1] Virumaa Vaivara (ja Xarva) Π 1 о 1 2 4 9 5 Jõhvi 2 » 1 2 4 12 1 1 6 20 14 Iisaku 1 1 2 1 2 5 3 Lüganuse . . . . 1 1 2 1 3 2 Viru-Nigula . . . 3 2 1 6 5 11 6 Haljala 1 1 2 2 1 1 1 3 2 12 9 ! Kadrina 3 2 4 1 10 2 2 24 1 1 1 3 2 1 33 31 ! 1 Rakvere 1 1 4 2 1 9 1 2 1 7 20 i3 i Viru-Jaagupi . . . 2 1 1 4 2 1 4 11 7 Simuna 1 2 1 1 1 2 8 : ι 2 2 13 11 Väike-Maarja . . . 1 8 2 4 15 ; 2 2 1 3 2 3 4 32 29 1 Virumaa 1 1 Järvamaa Ambla 1 1 1 1 3 1 7 6 Järva-Madise . . . 1 1 2 1 Järva-Jaani. . . . 1 2 1 4 3 Koeru 2 3 1 2 3 2 13 1 3 2? 2 l 3 3 28 25 1 Peetri 1 1 2 1 1 4 4 Türi 3 3 2.1 Γ» S e l e t u s s a a g a d J u t u d L a u l u d S u m m a 12 13 14 15 16 17 18 19 S. 22 23 27 28 34 35 36 I II III jI Harjumaa îusalu . . . 4 1 3 1 3 1 13 1 1 7 4 9 35 26 11 elähtme . . 2 1 4 2 2 8 6 5 i r ju-Jaani . . 1 1 l j 9 1 1 И 11 7 illinna . . . 2 2 1 u i 1 3 1 3 7 4 4 jse 1 1 1 1 d[(la . . . . 1 2 1 2 9 9 ; 9 6 ageri . . . . 1? ' l î i r 1? 1.' eila 1 1! 1 1 aldiski . . . 1 11 1 isti 1 1 1 3 3 3 Läänemaa igala . . . . 1 r 1 1 aruse . . . . 2 2 2 1 ihula . . . . 1 1 1 1 [ a r t n a . . . . 1 2 2, 2 9 ;idala . . . . 8 10 10 10 2 laapsalu . . 1 1 2 1 3 3 3 iääne-Nigula . 2 4 4 4 2 Mlhalepa . . . 1 ? 1? 1? 1? l " Saaremaa iarja. . . 7 7i 7 3 \ aarma . 1 2 1 3| 2 3 faani . . 1 lj 1 Viide . . 1 1 2 1 з! 2 3 duhu . . 9 2j 2 1 Saaremaa 1 i! 1 i Pärnumaa Kihnu 1 1 1 1 Tõstamaa. . . . 1 l' 1 1 Audru 1 1 2 1 2 Pärnu-Jaagupi . 1 1 2 1 2 Vändra 1 5 6 1 2 Tori 1 1? 4 6| 2 3 Pärnu-Eliisabeti 1 1 1 3 2 3 Häädemeeste . . 1 1 1 Saarde 1 2 2 6? 2 1 2 12?; 9 7 Halliste . . . . 1 1 2'? 1 4 7 3 4 Karksi 1 1 2i 1 9 Viljandimaa Helme . . . π 3 4! 4 -) Tarvastu . . 1 2 1 1 4 4 4 Paistu . . . 1 1 3 1 2? 2 11 1 10 9 8 Viljandi . . 1 2 1 " l 3 7i 4 Ö Suure-Jaani 1 2 5 7l 2 3 Koiga-Jaani 1 1 1 4 1 1 6! 6 6 Pilistvere. . 1 2 21 2 2 Põltsamaa . 1 1 1 1 1 4 3 i 4 Oi CO AUG. ANNI В XXXII, n S e l e t u s s a a g a d J u t u d L a u l u d S um 11 §§ 8 10 12 13 14 15 16 17 18 19 S. 22 23 28 28 34 35 36 ί II 1 - — — · Tartumaa : ; Kursi 1 1 1 : 1 3 2 Laiuse 1 1 2 6 1 1 1 13 2 1 2 1 5 23 18 Palamuse 2 3 5 2 12 1 2 15 15 Torma 4 6 4 1 1 6 1 28 2 5 3 2 37 35 Kodavere 3 2 1 1 4 2 5 18 1 2 1 1 8 31 23 Maarja-Magdaleena 1 1 2 1 1 ! ι c) 5 4 Aksi 1 1 1 3 6 8 6 Põhja-Tartumaa . 2 1 1 4 1 5 4 Tartu-Maarja . . . 2 4 6 2 Võnnu . . . . · . 5 1 2 1 2 1? 12? 2 14 12 Kambja 1 1 2 1 3 2 Nõo 3 1 4 4 4 Puhja 3 3 Rannu l i l 1 4 2 6 4 Rõngu 1 1 1 1 1 2 1 Võrumaa Kanepi 1 1 1 3 7? 10 10' Urvaste 1 1 6 У г Karula 2 2 Rõuge 1 1 4 2 8 1 9 9 i Põlva 1 1 1 Räpina 1 1 J 8 10 io Setumaa . . . . 5 5 5 Kokku 58 38 60 21 14 39 13 30 25 18 316 43 35 16 21 24 10 142 27 684 492 α) Kaardilt joon. nr. 1.2 puuduvad teisendid Rak 1, VMr 1, JJn 1, Urv 1; Tln on märgitud 1 t. üleliia, Noa 2 t. peavad olema Pld; Lõuna- Pärnu teisendid peavad olema jaotatud: Saa 2, His 4, Krk 1. Kuna joon. nr. 14 j a 15 olid valmistatud enne nende vigade ilmsikstulekut, nõuavad ka need kaardid, ses suhtes vas tavat väikest korrigeerimist: Joon. nr. 14: Noa- rootsi asemele asetada I rühma Paldiski, j a Halliste viia I-sest Il-se. Joon. nr. 15: Samuti Noarootsi asemele tuua Paldiski ja Järva-Jaani viia II rühma. L i s a II . Täiendusi. Ad § 1, l k . 4: Winkelmanni Bibliotheca Livoniae historica 2, Berlin 1878, nr. 1720 all on märgi tud pea kõik samad tolle a j a n i ilmund teoksed, mis Reiman-Löwegi k i r j anduse nimestikus. A(1 § 7, lk. 30: Päras t käesoleva nimeseletuse trükkimist on dr. M. Haavio teatand, et ta on oma seisukohti mõnes suhtes muutnud j a kavatseb neid selgitada lähe- mal a j a l iseseisvas k i r ju t i ses . Lisaks eelmistele Kaleva-nime tähendustele, võiks mainida tema tarvi- tamist mere hiilguse tähendamiseks ka lapi keeles, vrd. T. I. Itkonen (JSFOu XXXII 3, lk. 8, a. 1918) : „34. IpN. ga l lagas (-dolla) 'morild, som sees i havet i m0rke' ( - gales-dolla, joka on n äh täväs t i kansanetymologinen typis tys „äi jän-tuli") oo s. kaleva(ntuli) ; g ( = γ) — v:hen nähden v r t . N. g a j e g — s. k a j a v a . " Ad $ 8, lk . 32 j j . : L ü g a n u s e l t , M. J. Eisen, E I 47 (335): „Linnamägi Ь'ч v. Savala külast põhjalääne poole. — Lääne poole l innamäest 18 m arvatud on suur kivi, mida rahva suus Kalevipoja kiviks hüütakse." R a k v e r e s t . M. J. Eisen, E III 4 (4) : „Rakvere, Väike-Maar ja , Koeru j a Ambla kirik ehitatud kõik ühel a ja l . Ehitanud suur mees ( = hiid) oma p o j a g a ; pea olnud isa siin, pea poeg seal, pea Rakveres, pea V.-Maarjas, pea Koerus, pea Amblas. Mõlemal ehita ja l olnud ainult üks vasar . Teine visanud teisele tarbekorral v a s a r a kätte. Mõne korra, kui mõlemal samal a j a l v a s a r a t v a j a , pidanud teine ootama." R a p l a s t . J. Liiv, E II 18 (106): „Rapla kiriku ligidal tee ääres suur kivi. Selle Kalevipoeg korra sinna viinud." K e i l a s t . G. Niggol, E I 28 (197): „Kalevipoeg olla Hiiumaal p i i t savarre läbi suure kivi pistnud, et seda v isata. Kivi läinud a g a pooleks. Üks pool olla praegu Hiiumaal kuna teine, siis sama Aidakivi [Laulasmaal, Lepisoo ta lus] , suuremaale kukkunud." L i h u l a s t . E I 57 (396 j.) < „ A g u " 1923 nr. 45: „Elvati juures on Lihuntsi mägi. Korra olnud Kalevipoeg Lihuntsi mäel j a visanud sealt Elvat i aukudega ohvrikivi vp-na pihta." R i d a l a s t . H. Halliste, E IV 4 (5) : „Ridalas Saan ika küla ligidal on suur Kalevipoja kivi. See olnud Kp-ja käes. Käes hoidmisest j äänud 5 sõrme j ä l g e kivisse." R i d a l a s t . Lääne-Saare üliõpilaskogust kuuldud, E V 18 (71) : „Ri- dala kihelkonnas Saanika küla läheduses on suur kivi, viis auku sees. Rah- vas räägib, Kalevipoeg visanud sellega vanapaganat , aga kivi ei sattunud vanapagana pihta. Kalevipoeg haaranud kivist nii tugevast i kinni, et AUG. ANNI sõrme j ä l j e d kivisse vajutanud. Hiljemini on neisse sõrmeaukudesse kivi peale ohvreid viidud." R i d a l a s t . Keegi Lääne üliõpilane, E VII 30 (81): „Muiste ehita- nud Jumal Ridala kirikut. Kalevipoeg olnud Puisa mäel, näinud, vihasta- nud, võtnud kivi, et kirikut puruiks visata. A g a ei trehvanud märki. Kivi tükk maad eemal." Ä к s i s t. A. Jürgens, E I 33 (239): „Saadjärve mõisa pargis moona- meeste m a j a taga Saad järve kaldal on suur kivi — K-a lingukivi. K-g ole- vat selle kivi siia visanud." „Saadjärve lõunapoolse kalda lähedal Põltsama külas Kraksi talu kop- lis on suur kivi, mida ümberkaudne rahvas nimetab K-ja lingukiviks." R ä p i n a s t . M. Ehrlich, E X 43 (212) : Salusaar Pihkva jä rves Võhandu suu ligidal on ida poolt kividega piiratud. Need kivid olevat va- nasti üks taevast alla kukkund ingel sinna kannud, selleks et ühendada Liivimaad Venemaaga. Keskööl kuulnud Palamusel magav Kalevipoeg, Peip- silt vee sulinat, rutand vaatama j a saand teada ingli kavatsuse, vihas- tund j a a jand ingli kividega pildudes Venemaale. „Kalevipojalt visatud kivid olla kaugel Venemaa rannas veel praegu näha." Ad § 10, lk . 41 : vt. eeltoodud lisateade R ä p i n a s t . T o r m a s t (Mustvee alevist). P. Ariste, ERA II 30, 82: „Kalevipojal õllud kivi õlmas. Vihastanud j a visanud kivid maha Linnutaja mäele." „Tuulaveres Unimäel Kalevipoeg heitnud puhkama." „Kalevipoeg läks ikke üles Kiv i jä rve poole. Kahes köhas on toonud kivi- unnikud. A g a obune on õlnud kole suur." T o r m a s t . P. Ariste, ERA II 30, 105/6: ,Kalevipoeg toonud Linnu- t a j a mäele põllu sees liiva. Veest tulnud läbi. Peipsi j ä r v õld persest saa- dik, Kuremaa j ä r v kurgust saadik. Ma õlin siis ju lapsuke, kui Kalevipoeg õli, ma seda ei mäleta." K a n e p i s t . M. J. Eisen, E I 8 (29): „Kalevipoeg tahtnud Juusal linna ehitada j a vedanud selleks kiva kokku, aga mingisuguse põhjuse pä- rast jäänud linn ometi ehitamata." Ad § 11, lk. 46 (vrd. ka § 15) : J õ h v i s t . M. Veske, Veske 3, 634: ,,K-p. tahtis Tsirtse soo pääle tuuleveskit teha." „Seni kui ta ise laudu toomas oli, söödi hobune ära, vanad saadanad olid ise hundid." Samal lk. 46-ndal avaldatud oletus Ida-Eesti hiiupärimuste vanemu- sest tuleb pidada veel enneaegseks. Enne selle väitmist tuleks naabermaade hiiupärimused üksikasjaliselt läbi uurida. Ad § 12, lk. 4 7 - 5 0 : M a r t n a s t . Fr. Leinbock, E I 17 (101 j . ) : „Kuluse külas auguga ohvrikivi, augu pikkus 13 cm, laius 6 cm. Kivi kutsutakse j ä l j e g a kiviks j a auku „Kalevipoja j ä l j eks " . Teine „Kalevipoja j ä l j e g a " kivi Martna Oonga külas K a r j a talu põllul, hall raudkivi, auk sees. Auku kutsutakse K-poja jä l jeks . Kivil käiakse veel praegugi maaaluseid arst imas." K a m b j a s t . J. Simos, H II 29, 828 (100): K-p. sõitnud lootsi kuga piki „Himmu" sood j a tahtnud seda jä rveks muuta. „ *... j a kuidas ta 219 valgõ tulõn hõpõ mõla maha visas j a loo'tsku kummuli pääle keeru't, nink sis Riiga sortse lahutama läits, kes sääl kaklõma olliva lännu, j a kost teda enamb lootsku per rä tagas i es tulõ." Vahest ühenduses Kp-ja hiidliku ehitustegevusega võiks mainida ka tema hiidlikku sepisetegemist : V ä i k e - M a a r j a s t . Keegi V.-Maar ja üliõpilane, E V 31 (124) : „Ebavere mägi olnud Kalevipoja köök j a sepapada. Seal sepitsenud Kalevi- poeg mõnesuguseid tööriistu." (Vrd. hiiu — v a n a p a g a n a sepisetegemine lk. 25.) A d § 15, l k . 63 : N i s s i s t . M. J . Eisen, E II 43 (226): „Ei mäleta, kes korra rää- kis, Kalevipoeg ratsutanud Ruunaveres oma ratsu lõhki. Ruunast voolanud pa l ju verd v ä l j a . Sellepärast hakatud kohta Ruunavereks hüüdma." Üles- k i r j u t a j a arvab, et see teade on Nissis alles üsna uueaegne. Lk. 64: T o r m a s t (Mustvee alev). P. Ariste, E R A II 30, 83: „Temal [Kp-jal] on obune Narva pool surnud. Kopsusoo või -mägi, kuda ma pian ütlema, on sinna tekkinud." Ad § 17, l k . 73: K o e r u s t . H. Schults, H II 39, 699: Ühegi j ä r v e vesi polevat üle Kp-ja saapa sääre tulnud. T o r m a s t (Mustvee alevist) . P. Aris te, E R A II 30, 83: „Kalevi- poeg õli läinud ikke läbi järvede. Peipsi õli persest saadik, K i v i j ä r v e õlnd kintu, Kuramaa kurku." R ä p i n a s t . J . Poolakes, H II 52, 778: „Kalevi poig, ku Tarto liina ehitadü, tullu Pihkvast läbi Peipsi, säätse sada sae lauda säläh. Saloh saisnu tõõne veetkese, Perosoomzah pidänu kinni, M a a r j a mäel kakenuva kabPa ärä . " Ad $ 20, lk . 86 : J õ h v i s t . M. Veske, Veske 3, 635: „ . . . läbi mere tuli ta [Kp.] j a mõek oli meres. Vana saadan viis oma mõõga merre . . . " [kaks segast sõna]. Ad § 22, lk . 92 j j . : K u u s a l u s t . J. Ploompuu, E V 4 (6) : „Korra läinud Kalevipoeg läbi lahe Soome. Võtnud kar japois i kaasa, pistnud a g a püksitasiku. Kesk lahes Kalevipoeg kar japois i l t küs ima: Kas hea olla? K a r j a p o i s s v a s t a : Muidugi hea küll, aga mõne korra l i ig kange põhjatuul ! Kalevipoeg vihastanud niisuguse vas tuse pärast . Kiskunud enesel ihu- karva v ä l j a , peksnud sellega poissi. Poiss kisendanud kangest i selle peksu päras t . " S a a r d e s t . J . P. Sõggel, E 4 7 4 1 0 : Vägimees kasvab r u t t u ; metsa- urts ik ; eit j a p a l j u toitu; poegadel kuuska j a põder s e l j a s ; aevastused vis- kavad mehe v ä l j a ; Kp. läind põrguvärava id tegema, 700 lauaga j a 300 raud- naelaga; püks i tasku; si i l ; kuue hõlm. N õ o s t . A. Koger, E 29 999: Ema imetand last 7 aastat , sest saand jõu- mees, läind vas tas t otsima. Saun, vanaema. Magama ema j a poegade vahele. Ema „tuul" juba nii suur, „mis siis veel poegadel". Eit tõstab kambri 220 nurga üles. Kp. vastu. Püksi reide, pea kottide alla. Lauavõitlus. „Serviti ." Siilile särg i siil. P a l j a s p ä ä d e tõug. V õ r u m a a l t . A. Suurkask, E 2 9 5 2 4 : „Vas ' kahanna vägimiis". Mees v iskab v a s i k a ; otsib vastaseid; metsamaja, vanaema; poisid söövad p a l j u ; püksituul lööb mehe vastu seina; põgeneb. A<1 $ 23, lk . 97 : S a a r d e s t . H. Kuningas, E 4 7 4 0 4 : Kp. olevat Peipsi ääres „põrk- las tega" võidelnud; lauad; sii l; kuue tükk. Ad $ 27, l k . 122 : Kuigi juhuslikult, on Kp-jaga vahel liidetud ka muinas jut t „kolmest i m e a s j a s t " j a nende päras t kisklevaist paharetest (Aarne, Mt 518, vrd. näit. H III 5, 388), samuti j u t t (vanapagana) palgamaksmisest põhjatusse küba- rasse (Mt 1130, vt. näit. Pärnust, A. Karu, E 47 403). Kp. esineb kuradite- lahuta jana näit. eeltsiteeritud J. Simose l isateates Kp-ja Himmu-sool sõit- misest (H II 29, 828), umb. sama väheütlevalt ühes teates Võnnust (mitte alati usa ldatav P. Rootslane, E 29 907). Nähtavast i juba ü l e s k i r j u t a j a poolt vä l jamaal i tuna esinevad mõlemad motiivid (-(-- Mt 1045 j a S 61) maamõõtja J. Lagose saadetises GEG, M. A. 172:3, varem EH 145, mille kui Kreutzwaldi otse-eeskuju avaldame allpool täielikult. Hilisem sama autori saadetis, praegu E R A ' s GEG, DH 236, ainult mainib Kikerpära soo mõõtmist j a j u t u s t a b siis üsna vabal t fantaseer ides Kp-ja võitlustest kuradiga oma pruudi pärast , millele paralleeliks vt. „tu- geva poisi" teisend Pärnust, A. Karu, E 47 407. „ B r u c h s t ü c k e v o n К a l i e w i ρ o e g. Erzähl t worden in T a r w a s t d. 26-ten Decemb. 1850. Vanna i a j a l olii kahhel vaenlasel ennine elluasse Veis je rv ki tsaks läinud ning otsisid uut lahkemad asset. Otsides ollid nemmad ka ni Õnnelikud üht t ü h j a laggedat ning rahhulist paika leida, (mis tänapäeval Kikkerpärra sooks nimmetakse ning kuhhu rahva j u t t u j ä r re le ühhegi ristiinnimesse koer hääl meel sissi minna ei tahda) a g g a mis ahne südda kõik ei ihhalda; ka se tühhi rabba olii neil kehvatel nenda mokka pärras t , et mollemad ennast soo perre- meheks nimmetasid; sellest tõssi sõnna sõnnast tülli ning suur k ä r r a läks lahti. (Soojaak der Teufel.) Kallevipoeg kes mustade pil lerkari eitmist soo ärest omma sõbratega, pissut aega rahhulikkult olii näinud, kippus l iggimalle riu al lustusse p ä r r a nõudma, mõllemad tül l i t se jad tundsid Kallevipoea kaugelt ärra, üidsid kui ühhest suus t : „mõista kohhut sa v ä g g e v Kallevide seltsist ( suggust) ! " Surem neist, kitles ennast eddimesse paika leidja ning p ä r r a n t a j a olle- v a d : „Meie tul l ime kõrvu, minna ollin soo pool tedda, sel lepärast mul ka le id ja õigus? — Kallevipoeg üidis : Õllede narr id mollemad! eks teie ühtlassi ko jas t val la ei läinud ning nüid ka ühtlassi se rabba ei leidnud, kes praego veel teie omma ei olle; et t a a g g a üks kõlbmata koht kellest ühhelgi õigel inni- mesel suurd immu ei olle; siis j ägo ta teile, pühha J ü r r i kutsikade eest var- jupaikaks, ning innimestelle j ä d a v a k s i rmuks; olgo siis suremale surem pool ning vähhemale vähhem pool." 221 A g g a selle kohto mõistmissega ei olnud ahnide südda veel rahnul, pallusid tedda ka selgeste ä r r a jaotama et teist korda kohto käimisse kullu ei tulleks maksa. No! ütles Kallevipoeg, ollen ma teie kohtomõistmist üks kord allustanud, tahhan ka lõppeta; kolme päva p ä r r a s t ollen minna jä l le siin, tedda teile ä r r a j a g g a m a . Nende sõnnadega läks Kallevipoeg minnema ning andis Allevipojale käsku möda [mõdu?] nöre tall ita. Se läks silma- pilk ühhe teise sõbraga antud käsku täitma r i n g Kallevipoeg issi võ t s j e rve äre üht pakkil ist võrgutamist lahhutama. Allevipoeg a r v a s mustapali l jõe äres ühhe rahhulisse kohha ollevad, kus se äkkiline käsk ilma a j a vi i t teta võiks rahhulist täi tetus sada. A g g a k i u s a j a vaim kes lihhalikku innimest kunnagi kihhutamada ning võrguta- mata j ä t t a , ei uinund ka nüid, vaid pistis pää jõest pääle vee, küssis meeste käest kavaluss i : sõbbrad mis te tete ! on nähha et aeg teil kass inam kui l innupünjal kel omma s a a g paelast väl la võttes, mets k a r g a b ning kes tedda ommas mõttes veel ihhaltab ning talle r u t t u g a p ä r r a puggib. Aallevi poeg mõtles ommas süddames, va ta P a h h a r ä t i ! a r v a b omma libbe kelega ka l jud murda. — Jummestas kül vähha, — kostis a g g a ju lge sõnnadega: „paelo teen ! " Vessi vaim ehmatas nende paar i sõnnade pääle kaunist ä r ra , küssis värr i s tes , a g g a mis t a r v i s ? Allevipoeg temma kohmatamist nähhes ütles veel väl jumine, tahhan jõgge kinni tõmmata, et ei üksgi ellav loom sisse egga väl lä käia sa. Pahharät kel vanna elluasse ning tundsa tee armas olii, pällus alletide sõnnadega kõik vannavis i j ä t t a , lubbas maksa, mis tahmine teiselt poolt a g g a üksnes õlleks. No h ä ä ! ütles Allevipoeg annad mulle minnu suvvi kübbara rummu täie rahha, siis j ä ä b kõik vanna vis i ; a g g a meest peetakse sõnnast ning ä r g s a r v e s t ; omme ommuku tood omma lubbank, muido tulleb sulle kitsuke kätte. A g g a ösel ka jos kavval Kallevi suggulane önika s ü g g a v a aua ma alla ning sädis vannad modu laia verdega suvvi kübbara augu pääle, k ü b b a r a g a a g g a piddas ta se kuntskoppi n ing teggi augu vere s isse; nüid tõi purask (purask Teufel) essimese põlle täie, ei kübbara põhhigi sanud kattetus, nende teise, kolmanda n. n. e. a g g a ei sanud kübbar polenigi j a v a r r a n t u s olii kaunis te vähhenenud, rapis mees kül kõik nurgad läbbi a g g a sellegi jä i kübbar poleli, virnaks pällus vanna tühhi alle- taste et Allevipoeg sellega piddi rahhule jäma, a g g a se kavval väggimees kostis lühhitelt tõe sõnnadega, „meest peetakse sõnnast, maksa mis sa mulle lubbanud õlled ehk teen sinnuga nenda kui ma enne ütlin. — Ei j änud nüid villetsil muud nõu ülle, kui vanna emma j u r e pimmetusseriki lainama minna. — Sest nenda kui teada, au ahnus on k u r r a t i kaksteistkümnes kässu sõnna; — ütles siis veidi järe le mõtteldes: No! sa pead keik, meie kauba piddamisse j ä r r e l sama, agga, et minna sinnust jä l le mõnnitetus ei sa tui- led minnuga kasa mo au riki, kust ma sulle se õigusse ka luga tahhan anda, et pudust egga nurrinad kumaltki poolt ennam ei peaks ollema. Sellega melitas V õ r g u t a j a Allevipoega v a r r a n t u s s e j u r e s t kaugemalle, a g g a ta rk Kallevi suggutest sat is omma sõbra n ing j ä i issi aua jure, kui k a l j u merre põhja. Nüid läksid mollemad pimmetusse riki kus ellu innimene ial va lgust ei näe; sääl võeti meest häste k õ r r a p ä r r a s t vasto; a g g a vähha aea p ä r r a s t akkas musta selts omma 'keeli kui vinderdi ning vänderdi räk ima; a r v a s AUG. ANNI В XXXII, ι mees ommas meeles kül pea kitsuke käes, kaotan vist ennast ning varran- tusse. „ V a n n a sõnna ikka tõe, parrem pool munna kui tühhi koor." V a t a vennike! vähhe a j a p ä r r a s t akkati meest ühhest n u r g a s t teise kui kurmdse kadsa pildma. A g g a tark Kallevi suggulane pällus lubba seinu mòta, et ko jus teistele ommast reisist la iemal t õlleks ju t tus tada. Se sai lubbatus ning Kallevi suggulane mõtis ühhe seina ning teise sai ukse ette ning olii kui tuul val las Ima temli ai, kuhhu k u r j a vaimu võrk ennam ei ullatand a g g a siiski veel kiusamada ommale maale ei saanud; mees olii kül lahti ning vallalini kui lind oksa pääl, a g g a linnu t a r v i s on paelad ning mao (Drache) t a r v i s nolid. — Ei sanud kahtkümmend sammu põrgu uksest veel ärra, tulli ka jubba üks l itta kahhe poeaga kes kõike Judaste emma piddi ollema ning Torrilt v ihtmast tull i ; mälletas õnnelikult mis ukse vai v ä r r a t i panneja tal le veel j ä r re le ütles „õnnetu lomake! pööra ikka hääle poole kui rahhuga tahhad teed käia, nõnda teggi temma ning litta läks kui Tulispask möda, a g g a ei jukse k a r v g i sanud likutetus. Nenda pikkentas temma omma teed rahhuga ilma äppartusseta künni se vana kohha jure, a g g a Allevipoeg olii senni kõik ä r r a kassinud ning ka issi ä r r a läinud, a g g a se aud tunnis- tas Allevipoea Kuntskoppi ning vessi vaim tahtis Kallevide suggulas tega jõudu katsuda; h ä ä kül vas tas t a r k mees, lähme ning otsime üks l a g g e koht kus meie kõik Jõumängud Iähheste võime piddada, nenda tahsid nemmad siis Vi l l jandi närska mäe otsa minna, a g g a tee pääl juhtusid Kallevi- ning Al lev ipojaga kokku; kumma Kikkerpärra soo ollid jä tanud ning nüid se võitetud v a r r a n t u s s e g a kojo poole rühksid. Terre vennike mis Lätlane se sul sääl kõrvas kõnnip? Minnu Vainumees, kellega minna Jõumängu pean katsuma. Kallevipoeg ütles omma nore sõbra vas to : vennike! k a s v a t a kibbema aea ta rv i s ning pistis tedda nende sõnnadega omma karmanni. Nüid läksid k u r r a d j a Kallevipoeg Vi l landinärska mäe otsa essimest mängu lingu viskamissega pidama. K u r r a t kui se tülli a l l u s t a j a piddi essi- messe kivi v i skama; sädis vanna rummal poole päva omma рак sõrmiga enne kui kivvi lingu pääle sündis, Vi s sas — ning kivvike ei kukkund kauema kui V õ r t s j ä r v e ärest kümme sammu, sabba ninna pääle, kus tedda tänna päevani ilma innate ning palga rahhata ärgi- ning pühha päval nähha sada võib; ei olle ka surem kui kuepäva perremehhe popsi saun. Nüid tulli kõrd Kallevipoea kätte, ei olnud mehhel pomi ei ka vinna v a j a kivvi- kest lingu pääle säda, omma kümme sõrme teggid kõik; t i rutas ühhe kõrra ; kui tuhhinal j a kohhinal lennas kui tulepöre lagge merre pääl kel peatust ei olle; künni Tallinna linnast mõnni Vers t sia poole Üllense j e rve äre. Kes Tallinnas käinud võib pikkemalt temmast jut tus tada. — K u r r a d ei olnud sellega veel rahhul ning võttis omma keppi, v i s sas sedda et sinnine tolm t a g g a nähha olle, kep kukkus seitse vers ta ning seitsekümmend seitse sammu kaugele ühhe paksu räbbast ikku sisse kus vanna Judas mõnne päva otsis enne kui kätte leidis. Kallevipoeal a g g a läks aeg i g g a v a k s ning läks Narva saddama pääle kus saeveske olii tõi säält seitse sadda sae lauda Tartu linna ehhitamisse tar is . Senni olii Judas omma keppi kätte leidnud ning tulli talle vasto; süddame täiega kui kuk sõnniko unniku otsas akkas ka Kallevipoega planima; Kallevipoeg v iskas ommad lauad sellast mahha ning läigit ütsi lauduga vasto, lõi a g g a ikka В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 223 lappi ning temma kange jõu vasto ei sanud ühhest lauast kõrrasegi liiia, a g g a lauad akkasid lõpma: ning vaenlasse v issa ing kui kassi l aia vahhel ei lõpnud veel. Virnaks üdis siil, ülle jõe puhmikust, Kallevipoeg! Vägg i- mees! anna a g g a servi, nenda teggi temma ning v ä r a s omma vaenlasse ülle võitu. Tännuks v i s sas Kallevipoeg omma raud kassuka õlma küllest selle pa l ja le silule (kedda se kord ihhuallasti nimmeteti) ühhe siilu kat- teks kust sadik temma nüid kõige surema vaenlasse ees ei värr i s se . " (Pike- malt selle osalt ebarahvapärase liitmise m a t e r j a l i s t käesoleva töö II osas.) Art S 28, lk . 125 : K a r k s i s t , H II 29, 364/5 (11.): Kui seitse nuga selili, siis jää- vat Kp. põrgu uksele magama j a Vanapagan pääsvat v ä l j a , hõõrudes oma ahelad katki. H e l m e s t ( s a a t j a ? ) , E XII 63 (210): „Pühapäeval ei tohi viilida. Mispärast? Sellepärast et siis vanapagana ahelad katki vii l i takse j a vana- pagan pääseb vabaks. Mõned räägivad, et siis Kalevipoja ahelad põrgu- v ä r a v a s katki vii l i takse." Ad § 30, l k . 148 : Alutaguses ju tus ta takse pääle muu ka „Kp- ja j a Dobrõnja kokkupuu- tumisest Kuremäel" (O. Liiv, Vene asutusest Alutagusel . T a r t u s 1928, lk. 25). Ad § 81, l k . 151 : Juba Schiefner (lk. 1 tsiteeritud töös Mélanges russes IV, 126—161) ühendab Kp-ja mõõga loo ka Vi lk inasaga 'ga (cap. 40), kus här japõlv lane Alar ik teeb imemõõga, otsides 9-st kuningri ig is t vett selle karas tuseks ; ka see mõõk varas ta takse . Ad § 37, lk . 188: 0 . Kallas, Lutsi maarahvas (eritrükk a j a k i r j a s t Suomi, Helsinki 1894) lk. 75 teatab, et Lutsis Kp-ga ei tunta, toob aga lk. 106 laulu (nr. 99) „Haned kadund", kus esineb; „Ära kaki kulda räti, | Kalevadze kapu dagi, j Hõbehõdzõ kodakõzõ." Ad § 37, lk . 190 : Soomesoo vanade sugunimede kohta vt. ka eeltsit. Suomen Kulttuuri- historia lk. 540—547 j a sääl (lk. 626) viidatud k i r jandus . A d § 38, lk. 196 : Teatava, kuigi õige vähekaaluva lisandina Kalevite „kutse" kohta võiks ehk mainida k a : K a d r i n a s t . J. Sõster, E 42562: „Kp. käinud sagedasti Soomes. — Miks Kp. Soomes käis? — — Ühed üt levad: ta käis mõeka toomas! A g a suurem j a g u V.-Nigulas: Ta käis kaupa vedamas. Tähendab, et Kp. oli ka kaupmees. " Ad § 38, l k . 199: Vene laensõnadest Eestis j a Soomes vt. J . J . Mikkola, Berührungen zwischen den westfinnischen und slawischen Sprachen, Hels ingfors 1894, lk. 31 jm. ; H. Ojansuu, Suomen kielentutkimuksen työmai l ta I, Jyväsky lä 1916, lk. 115. Võimalikult veel hil jem juurde tulevaist täiendustest vt. käesoleva töö II osa lõpp. Autorite register. (Arves tamata on rahvaluule korrespondentide nimed.) Aarne, A. 31, 36 j , 40, 58, 68, 73, Dido, Α. 2. 88, 92, 99, 101, 108, 112, 118, 120 j, Dieckhoff, Α. 3. 133, 150, 167, 220. Donner, О. 3. Aarne-Thompson 88. Dähnhard t , О. 68, 70, 113, 209. Aavik, J. 10 j . Agricola, M. 20, 56, 57, 59. Eisen, M. J. 4 j, 7, 9, 11 j, 23 j, 37, Ahlquist, Α. 27, 180. 40, 42 j j , 49 j, 51 j, 56, 66, 70, 72, Ahrens, E. 160. 75 j, 88 j j , 152—155, 157, 160 j, 183, Aleksejev, Ν. 2. 185, 187 j, 190, 204, 209, 211. Anderson, W. 12, 113, 141, 173 j . Ekblom, R. 191. Andreesen, Ν. 13. Ermatinger, E. 16 j . Andrejev, Ν. P. 102. Ernits, V. 28. Anni, Α. 12 j . Aunver, J . 12. Faehlmann, F. R. 12 j , 19 j , 35, 39, 63, 65, 71, 73 j j , 77 j , 82, 84, 85 j j , В aer, К. E. v. 154. 89, 97, 109, 115 j j , 119, 122 j j , 126, E affi er, J. 57, 73, 76. 130, 132, 137, 150, 159 j, 179, 209, Ban, Α. 10. 211. Beermann, G. 4. Folkers, J. 37, 40, 45. Behrsing, Α. 14. Franssi la, Κ. Α. 8. Bergmann, J. 4. Bernhof, G. 82. Ganander, Ch. 150 j j , 158. Bertram (Georg Schultz-Bertram) Gould, S. В. 2. 34, 39, 47 j , 50 j j , 55, 63, 65, 70, Grosse, J. 5, 7. 72, 75, 77 j , 83 j j , 90, 94, 118 j , 120, Grotenfelt, К. 8, 188. 122, 127, 144, 150 j , 158 j, 160. Grünthal, V. 11. Blumberg, Α. 7. Gundolf, F . 16 j . Blumberg, G. 3, 4, 49, 52, 54, 60, 75, 123, 127, 184, 194. Haavio, M. 30, 179, 189, 198 j , 217. Bondeson 57. H a r v a , U. 56. Boner, E. G. 2. Hausmann , R. 4, 11. Budenz, J . 2. Heinzel, R. 200. Büchner 2. Helmersen, Gr. ν. 154. Herder 160. C a j a n u s , J . 193. Hermann, Κ. A. 6. Carr iè re , M. 2. Heusler, A. 91, 161. Cysarz, H. 16. Hinneberg, P. 9. В XXXII. 1 Holberg, S. 13. Köhler , R. 141. Holzmayer, J. В. 42. Körber , M. 43, 66. Hupel, A. W. 20. Hurt, J. 165, 187. Lagos , J . 49, 122, 211. Höttges, V. 22 j , 53, 66, 210. Laid, E . 52, 205. Leetberg, K. 9, 19, 67, 134, 185. Israel, С. Chr. 2. Lepik, M. 13. Itkonen, T. I. 217. Lerchis-Puschkai t is , A. 38, 45, 49, 53, Jakobson, Α. 48, 125, 161. 75, 88, 113. Jannsen, J . W. 4. Leyen, F r . v. d, 87, 90, 132. Jung, J . 25, 33 j , 42, 45, 52, 153. Libe, J . 184. Jut ikkala, E. 199. Liiv, O. 148, 223. Jõgever, J . 4, 11. Linde, B. 7. Jürgens te in , Α. 13. Lindenberg, J . 2. Lipp, M. 4. Kallas, О. 7, 8, 137, 165, 167, 183, Loorits, O. 12 j , 23, 26, 49, 75, 145, 187, 223. 156. Kallas, R. G. 6. Lönnrot , E . 12 j , 150, 160, 162—166, Kampmann, M. 10. 188, 196, 200 j . Karsten, T. E. 28. Löwe, F . 6 j , 20, 217. Karttunen, U. 8, 11, 159, 164 j. Keltujala, V. Α. 110 j j , 202, 20M. Meri , A. 53, 59. Kettunen, L. 12, 78, 196. Mihkla, K. 13. Kirby, W. F. 2. Mikkola, J . J . 223. Knüpffer , A. F . J . 59, 128, 131, 140, Moora, H. 199, 205. 146, 161, 170, 182, 190. Morrison, M. 12, 153. Koskinen, V. 37, 39. Mustonen, Ο. Α. F. 183. Kreutzwald , F . R. 2 j j , 6 j , 9—15. Müller, M. 20. 18 j j , 24, 39, 49, 67, 74, 78, 81 j , 85, 89 j j , 97, 116, 119, 122 j, 126, Neus, H. 20, 97, 113, 157, 165, 179, 128, 137, 141 j j , 146, 149—166, 179, 182, 184, 187 j j . 183, 187, 190, 200, 202, 210 j j . Niedner , F . 75, 151, 166, 198. Krohn, J . 3, 28, 74, 78, 91, 109, 132, Nolcken, N. 3. 195. Nurmik , M. 13. Krohn, К. 8 j, 12, 21, 28 j, 37, 44, 56 j j , 65, 69 j, 73, 78, 90, 100 j, 110, Ojansuu, H. 10, 223. 132—135, 137, 144, 149, 151 j, 160, Okkonen, O. 177 j. 163, 166, 169, 174 j j , 179 j j , 183, Olrik, A. 86, 112, 132, 134—145, 210. 189, 195, 200. Ontšukov, N. E. 102. Kruse, F. 35, 48 j , 53, 116, 128, 131, Oravala, E. 44. 200 j, 209 j . Org, P. 8. Kuhlbars, F. [Villi Andi] 11, 20. Ostrov, M. 4, 80. Kunder, J. 5. Oxenford, J . 2. Kurrik, J. 4 j . Kustas 91. Pabs t , E. 78. Kõrv, J. 72. Palm, H. 7. Käosaar, J . 180 j . Parmas, O. 187. Kärdi, K. 187. Pavolini, P. E. 7. 15 226 В XXXII. ! Perii, Α. 6. Steinthal, H. 2. Peterson, K. J. 59. Stender-Petersen, A. 27 j. Prants, H. 11. Suits, G. 9 j, 13. Puškin, Α. 110. Suolahti, G. 199. Põdras, L. 167, 169, 172. Sydow, С. W. v. 21—24, 37, 44, 49, Pöögelmann, H. 11. 57, 71, 153. Rabelais 78. Tallgren, Α. M. 145, 199, 205. R (ai t io) , К. 3. Tammsaare, Α. Η. 11. Ranke, F. 37, 45, 49 j . Tennmann, E. 12. Raudkepp, L. 7. Tettau, J. A. v. 2. Reiman, V. 5 j j , 10 j, 20, 217. Thompson, S. 78, 88. Reinthal, С. 2. Thomsen, V. 86. Reinwald, Α. 4, 8. Thomson, E. 11. Richter, J . P. 160. Thuriel 57. Ridala, V. 13, 25. Tiitsmaa, A. 77. Rosengren, S. 7. Tischler, J . 5. Russwurm, С. 3, 37, 125, 161. Tohver, L. 13. Ruut, К. 11, 120, 186. Toivonen, Y. H. 199. Rõbnikov, P. N. 68, 146. Trinkmann, E. 187. Ränk, G. 148. Truusman, J . 2. Tuglas, F. 9 j , 132, 146. Saaberk-Saareste, Α. 11 j , 20, 185, Tunkelo, Ε. Α. 190. 190. Sakulin, P. 20. Vasmer, M. 27 j j , 191 j j . Salak, Α. 12. Veselovski j , A. 132. Sambinago, 20, 202. Veske, M. 54, 61, 81, 123, 125 j , Sander, T. 6. 187, 196. Schiefner, Α. 1, 26, 28, 74, 150, 195, Veski, J. V. 11. 223. V i k â r , В. 2. Schlüter, W. 7. Vilmar, Ch. 5. Schott, W. 1, 209. Virânyi , E. 13. Schroeder, L. v. 6, 78. Visnapuu, H. 11. Schroderus 27. Vuori joki , V. J . 92, 109, 121. Schultz, W. 35, 211. Schul tz -Ber t ram vt. Be r t r am. Walzel, О. 20, 161. Schüdlöffel, G. H. 35, 39, 46, 59, 93, Warelius, Α. 154 j . 109, 113, 115 j j . Wiedemann, F. J. 1, 37, 50, 60, 62, Semper, J . 12, 23, 87, 157, 162. 70, 98, 113, 117, 128, 130 j, 190. Sepp, О. 12. Willmann, R. 7. Setälä, E . N. 8, 13, 20, 27 j , 74, 112, Winkelmann, E. 217. 121, 142, 150, 180, 182, 184, 187 j j , Winter, H. 37, 44, 48, 53, 198 j . 191, 193, 196, 197, 199. Wolf, J. W. 154. Sijmons, В. 91. Sklovski, V. В. 17. Zaunert, P. 90. Stahl, H. 12, 20, 190. Asiregister. Alev 173, 186. Holger Danske 208. Amiran vt. Kaukaasia ained. Hoone purustus 21, 23, 31—38, 208, A n g a n t v r 89. 218. Annikkaise laul 170. Horatiuse taganemine 117. Audhvaldi 21. Hunt 34 j, 39, 60—63, 65 j, 123—125, Aves ta 113. 194, 218. Här japõlv las te õpipoiss 150, 152, 201. Baldur 85. Hymir 109. Brunhilde j u t t („tugev pruut" , Mt 519) 88, 201. I nimvaenlased (Kp-ja) 63, 79—88, Caelic 200. 116 j , 149 j , 167, 194, 208, 210. Christopherus 75, 195, 197 j . Iru ämm 12, 51, 153 j j , 160. Iste (Kp-ja) 42, 48, 159 j j , 201. Dobrõnja 148, 223. Joomine (hiiu) 75 j , 194, 202. Ehitamine (hiidlik) 21, 30, 34, 37 j , Jumal (Kristus) 34, 59 j , 64, 66 j , 75, 43—46, 53, 57, 98, 158, 189, 197 j , 113, 123—148, 167, 184, 195, 208 j . 200, 208, 217 j j , 223. J ä l j e d (Kp-ja jala-) 46—49, 60—63, Eriophorum 29, 70, 198. 138, 194, 197, '201, 206, 217 j j . Finn 21, 30. Freidmar 198. Kaevamine ( järve) 41, 49 j j , 194, 200. Kalev (nimi) 12, 20, 26— ;31, 122, Gargantua vt. Prantsuse ained. 167, 173, 178 j, 182, 189—193, 196, Gefjon 109, 202. 200, 217, 223. Geirröd 78 j, 201. Kalevala 6, 8 j, 12, 28, 149, 160, 163, Gjalp 78. 166. Gram 89, 142. Kaleva(npoika) 20 j, 26—31, 37, 44, Gunther 88. 53, 56—59, 66, 100 j j , 105, 150, 158, Gylfaginning 109. 167, 169, 174, 191 j j , 197, 199, 208. Kalevi h ä r g 7, 51, 183, 194. Herakles 4, 208. Hermanarich 8. Kalevine (Kalevainen) 172—179, H e r v a r a r s a g a 161. 186—193, 195, 223. Herwörilaul 89. Kalevipoeg vt. Ehitamine, Eriopho- Higi (hiiu) 67, 194. rum, Higi, Hobune, Hoone purus- Hiiud (üldiseloom) 20—24, 57, 77, tus, Inimvaenlased, Iste, Joomine, 150, 153, 161, 167, 194. Jä l jed, Kaevamine, Kalm, Kivi- Hobune (Kp-ja) 35, 39, 47, 59—68, pildumine, Kündmine, Lauatoo- 76, 79, 81, 123—127, 130, 138, 147, mine, Loomaksmuutumine, Maad- 150, 183 j, 194, 196, 218 j . lus, Magamine, Mõõk, Needmine, В XXXII. 1 Niitmine, Nutmine, Printsessipääs- ICöyrytyinen 83, 151. te, Põrguskäik, Põrguvaht, -van- Kylf ingar, vt. Kalev (nimi). gistus, Säng, Taskupistmine, Uju- Kündmine 50, 54, 59—68, 92—96, mine, Urineerimine, Veeläbimine. 100—104, 108—112, 114, 147, 150, Kalevipoeg j a naised 42, 59, 67, 128, 177, 194, 198, 202, 206, 210. 156 j, 159—173, 181, 184, 195 j , L.auatoomine ( ja lauavõitlus) 46, 206, 208. 92—99, 108 j , 112 j , 120, 194, Kalevipoeg kui rahvusvägilane (või 206, 219 j , 223. kuningas) 9, 27, 31 j, 70, 79, 81, 87, Lemminkäinen 27, 174 j , 183. 115, 150, 158, 206, 208—211. Lemming 173 j j . Kalevi poiss 11, 33, 185. Linda 20, 30, 33, 42, 51, 75, 78, 152— Kalevipoja juuksed, vt. Eriophorum. 160. Kalevipoja lootsik 50, 194, 197, 219. Linnaehitus, vt. Ehitamine. Kalevipoja surm 4, 7, 33, 64, 79—88, Loki 132, 134 j j , 198, 202. 117, 123, 128 j, 139, 150 j j , 194, 206. Loomaksmuutumine 60, 67, 128, 131, Kalevipoja varandus 5, 42, 51, 80, 142, 184, 198, 201. 86, 89, 120. Läti-Leedu ained 38, 45, 49, 53, 75, Kalevi põld 43, 46, 64 j , 197, 206. 79, 88, 113, 203. Kalevi riie 70, 189, 196. Kalevi tõbi 29, 70. Maadlus ( ja maa sisse löömine) 94, Kallova 150, 196. 99, 101, 115 j, 194 j . Kalm (hiiu, Kp-ja) 41 j, 45 j, Maagiline põgenemine (Mt 313) 50, 80—84, 157, 197. 122. Kâlvis, vt. Kalevi nimi. Magamine (Kp-ja) 77, 202. Kaukaas ia ained 49, 67, 75, 103 j, Meetod 15 j j , 17 j, 30 j . 106, 112, 135—145, 147, 152, 192, Mikula ( ja Vol'ga) 68, 111 j . 201 j j , 208 j . Muugad 21, 29, 37, 161. Kaval Ants 25, 64. Mõõk (Kp-ja) 80—91, 150 j j , 182, Kille j a Kalle 21, 189. 201 j , 208, 219, 223, Kirikuehitus, vt. Ehitamine. Needmine (hiiu) 24, 58, 60, 63, 65 j, Kivikandmine (maakandmine) 24, 194, 197. 40—45, 53, 57, 71, 75, 153, 158, Nibelungid 5, 88, 91. 194, 197 j, 200, 206, 218. Niitmine 54—59, 194, 197, 201, 206. Kivipildumine 31—40, 49, 57, 61 j j , Nutmine 62, 75 j , 78, 160, 194. 78 j, 80, 92, 94, 149, 194, 197 j, Nõid (sorts) 80, 82, 85 j , 92—99, 200, 206, 217 j, 222. 107, 120, 156 j, 160, 208. Kivistumine 12, 50 j, 153—160, 194, Odin 23, 178. 197. Olev 34, 158, 171, 173 j , 182, 186 j, Kolme vägeva jutt, vt. Printsessi- 189 j . pääste jutt . Osmi (Osmo) 27 j j , 173—179, 189 j, „Kolm imeas ja" (Mt 518) 219 j j . 195. Kolõvan (ovitš) 27 j, 190—193, 202. Otr 198. Kullervo 7 j, 27, 30, 58, 74, 90, 137 j, 150 j j , 162—166, 182, 190, Palgamaksmine (kübarasse, Mt 197. 1130) 220 j j . Kurat 23, 25 j, 44 j j , 61 j, 92—99, Pal jaspääde tekkimine 93—96, 117 j, 123—148, 155, 208 j, 220 j . 101 j, 110 j j , 220. 229 Petseri vägimees 39, 206. S v j a t o g o r 7, 20, 72, 139, 192, 202 j, Piibli ained 51, 53, 112, 203. 208. Pilliroo lehed 70. Säng (magamisase) 4, 12, 40 j , 48, Piret 160. 51 j j , 55, 75, 194, 197. Prantsuse ained 57, 73, 76, 78 j , 202, 208. Taskupistmine (hiidlik) 42, 63, 76, Printsess ipääste j u t t (Mt 301) 112, 92—110, 114, 194, 201 j . 118—121, 150, 167, 194, 208. Thidrekssaga 141. Prometheus 132—135, 144, 208. Thjaz i 21. Psühhoanalüütiline meetod 12, 23, Thor 23, 74, 78 j, 110, 195, 201, 87 j , 134, 152, 157, 161 j . 209. Põrguskäik 25, 64, 89, 117—122, Tormivaigistus 69. 125 j j . Tugeva poisi j u t t (Mt 650 A) 27, Põrguvaht 81, 123—148, 195, 209 j . 58, 88, 90, 92, 114 j , 117, 121 j, Põrguvangis tus 9, 94, 121—148, 195, 147, 167, 194, 199, 208. 206, 211, 223. Tuuslar 152—157, 163. Tõll 4, 7, 12, 20, 26, 37 j , 42 j , Reginsmâl 90 j , 198. 45 j, 49, 56, 72 j , 75 j , 79, 87—90, 150, 153, 155, 157, 160 j, 167, 208. Saa rem, vt. Loomaksmuutumine. Ujumine 69, 72, 194. Saarepi iga , vt. Kp. j a naised. Urineerimine 62, 75—79, 138, 194, Saksa ained 36 j , 40, 44 j , 49 j , 202. 66, 77, 88, 143, 198, 201. Salomoni pääsemine (Mt 803*) 121, V a d a 150. 132—143, 208, 222. V a n a p a g a n 24 j j , 32—38, 43 j, 46, Seida 51, 153, 160. 49 j , 56, 62, 66 j , 92—96, 107 j , Sigurd (Siegfr ied) 85, 87, 91, 149, 119, 123—126, 150, 157, 166, 201, 152, 201, 209. 206—209, 223. Siil 61, 71, 92—99, 105 j, 113 j, V a s t a s e o t s i j a j u t t (Mt 650 В) 68, 194, 220, 223. 76, 91—117, 146, 195, 198 j, 202, Skalle 30. 205, 219 j . Skandinaavia ained (vrd. ka Saksa Veeläbimine (hiidlik) 33, 38, 42, 63, ained) 36 j, 44 j , 49, 57, 75, 78, 72 j j , 95 j , 160 j, 194, 197, 218 j . 86, 114, 134 j j , 141 j, 153, 161, Vene ained 67 j , 77, 79, 88, 102 j, 201 j , 223. 106—112, 114, 136, 139, 145—149, Skrymer 110. 192 j, 200, 202 j, 206. Soini 151 j . V i lk inasaga 150, 223. Soome ained 3, 36 j j , 44, 48 j , 53, Vorm (esteetilis-psühholoogiline) 56, 66, 69, 73, 99—112, 132—148, 39 j, 51, 68 j , 71, 79, 91, 148 j , 150 j j , 156, 163—167, 170, 188— 171, 207, 213. 193, 197 j j . Vä inämöinen 69, 109, 178, 190, 197 j . Sorts, vt. Nõid. Völsungasaga 90. Starkad (hr) 86, 89, 161, 201, 208. Völund 87 j . „Suisa suud", vt. Kp. j a naised. Sulev(ipoeg) 168, 170 j , 173, 185 j . W îdsidlaul 200. Surm, vt. Kp-ja surm. Ongi t semine ( j a vähipüük) 94, 99— Suur tamm 8, 142. 101, 106, 109, 112, 195, 201. REFERAT. F. ß . Kreutzwalds „Kalevipoeg". I. Teil. Kalevipoeg in den estnischen Volksüberlieferungen. Einleitung. § 1. D i e B e h a n d l u n g d e s „Kp." i m 19. J h . Ein- gehender wird Kreutzwalds Epos der wissenschaftlichen Allgemeinheit durch den Bericht der Akademiker A. S c h i e f - n e r und F. J. W i e d e m a n n an die Akademie der Wissen- schaften zu St. Petersburg im J. 1860 und durch eine längere Untersuchung W. S c h o t t's in den Abhandlungen der Berliner Akademie der Wissenschaften im -J. 1863 bekannt gemacht. In folkloristischer Hinsicht jedoch bieten diese Arbeiten, wie auch die von D o n n e r u. a., nicht viel, da sie die Arbeit Kreutz- walds für zu volksecht halten und nur das Epos, nicht aber die echten Kp.-Uberlieferungen mit ausländischen Motiven verglei- chen. Die ältere estnische Literatur bewertet den „Kp." fast nur vom inhaltlichen, ethischen und nationalen Standpunkte aus. §2. Die B e h a n d l u n g d e s „Kp." i m 20. J h . Eine proviso- rische Übersicht über die Resultate der älteren Forschung geben V. R e i m a n s Einleitung und Kommentar zur Übersetzung des „Kp." von F. L ö w e . Eine neue Epoche beginnt mit U. K a r t - t u η e n s Dissertation „Kalevipoegin kokoonpano", welche eine Übersicht über die Genesis des Epos gibt und die im „Kp." ver- wendeten Volkslieder einzeln herausschält, dagegen aber die Sagen und anderen Quellen, welche in dieser Komposition die wesentlichste Rolle spielen, unbeachtet lässt. Um 1910 vollzieht sich eine Umwertung des „Kp." in ästheti- scher Hinsicht seitens der führenden Kräfte der Li teraturr ichtung „Jung-Estland" (G. S u i t s , F r . T u g l a s , J. A a v i k ) , und Prof. E. N. S e t ä l ä sammelt in seiner gründlichen Untersuchung „Kullervo-Hamlet" eine Menge grundlegenden Materials über den Kp. als Riesen in Estland und Finnland. Ebenso sammelt und veröffentlicht M. J. E i s e n neue Sagen von Kp. und K a a r l e K r o h n legt durch seine Arbeiten „Kaleva und seine В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 231 Sippe" und „Kalevalastudien" den Grund zu einer neuen ge- schichtlichen Erforschung des Ursprungs der sogenannten Kalevs. § 3 . Ü b e r d i e A u f g a b e n u n d M e t h o d e n d e r v o r l i e g e n d e n U n t e r s u c h u n g . Die Hauptaufgabe der vorliegenden Arbeit bestand darin, die Genesis und die literatur- geschichtliche Stellung von Kreutzwalds „Kp." als literarischem Werk aufzuklären und zu charakterisieren, insbesondere hin- sichtlich desjenigen Teiles, der auf Elementen der Volksdichtung beruht. Die Betrachtungsweise sollte dabei eine sog. ideodyna- mische sein, d. h. es sollte versucht werden die Motive und Form- eigenheiten des Werkes vom Standpunkt der dahinter stehen- den psychologischen und ideologischen Kräfte aus und den sozialen und ästhetischen Zielen des Werkes nach zu erklären. Wir mussten somit nacheinander und nötigenfalls nebeneinander die folkloristische und die philologische, die geistesgeschichtliche und die formell-ästhetische Arbeitsmethode benutzen. E r s t e r T e i l : Kalevipoeg in den estnischen Volksüberlieferungen. /. Ausgangspunkte. § 4 . B e g r e n z u n g d e r A u f g a b e . Um zu erfahren, welche von den Motiven in Kreutzwalds „Kp." volkstümlich sind, haben wir gegenwärtig (da die Prosamaterialien Kreutzwalds ver- lorengegangen sind) kein anderes Mittel, als uns zuerst eine Über- sicht, soweit möglich, über a l l e Überlieferungen zu verschaf- fen, die im Volke zu Kreutzwalds Zeit bekannt gewesen sind. Insbesondere interessiert uns die Frage, f ü r w e n das Volk den Kp. gehalten hat : ob für einen halbgottart igen König Estlands, wie im Epos und in Faehlmanns Urskizze desselben, oder für einen Naturriesen, oder gar für ein Ungeheuer, wie manche das behaupten. Da die vorliegende Abhandlung vor allem als Vor- arbeit zu einer später nachfolgenden literaturgeschichtlich-ästhe- tischen Untersuchung geplant ist, so wurde hier weniger Gewicht auf die Erforschung der internationalen Wanderungswege der einzelnen Motive gelegt (was bei so alten Überlieferungen hier kaum zu besonders sicheren Resultaten hätte führen kön- nen), sondern es wurde erstrebt, wenigstens eine d e s k r i p t i v e Übersicht über die betreffenden Überlieferungen und nach Mög- lichkeit auch über ihre Herkunft zu liefern. 282 AUG. ANNI В XXXII, τ § 5. D e r C h a r a k t e r d e r R i e s e n s a g e n wird nach der naturmythologischen (M. Müller, H. Neus), ethnologisch - geschichtlichen (K. Krohn) und ätiologischen Theorie (C. W. v. Sydow) beleuchtet. Die beiden letzteren können einander auch ergänzen : die frühesten Bewohner des Landes wurden als Riesen betrachtet, um mit ihrer Hilfe gewisse Naturerscheinungen zu er- klären. Ausserdem konnten aber bei dem Aufkommen und der Portentwicklung der Vorstellung von Riesen auch verschiedene andere Gründe mitwirken. § 6 . R i e s e n s a g e n sind in E s t l a n d mit dem Namen Kp's, auf den Inseln mit dem des Suur-Töll, in Nord(west)estland mit dem der muugad (< Mönche), besonders aber (und zwar über- all) mit dem des Vanapagan („der alte Heide") verknüpft. In einer späteren Entwicklungsphase ist der letztere mit dem Teufel iden- tifiziert worden. Als typische Naturriesen sind die „Vanapaganad'4 nur in einem verhältnismässig engen Gebiet in Südwestestland, in K a r k s i , bekannt, wo sie mit ihren Familien in Höhlen (oder „Höllen") leben, Bauernarbeit leisten, Brot backen und die Brot- schaufeln einander zuwerfen, Brücken und Wege bauen, Hosen flicken und Kinder taufen, endlich aber durch geistliche Lieder aus dem Lande vertrieben werden und ihren bisherigen Wohnort verfluchen — ganz wie die entsprechenden germanischen Natur- riesen. Es ist möglich, dass einige von diesen Riesenmotiven bereits aus der älteren Eisenzeit stammen. Mit dem Vanapagan Hegt aber Kp. immer im Streit und muss schon deshalb auch einen anderen, mehr heldischen Ursprung haben. § 7. Über d i e H e r k u n f t d e s N a m e n s K a l e v sind mehrere Hypothesen aufgestellt worden, aber die Frage ist bisher offen geblieben. Von auswärtigen Vorbildern könnte das von Ahlqvist und Setälä vorgeschlagene litauische kalvis (der Schmied), ebenso aber das von K. Krohn von neuem aufgestellte germanische kylfing(j)ar (dasrussische kolbjagi) in Frage kommen, beide sind jedoch keineswegs sicher. K. Krohn hat wenigstens für Finnland bewiesen, dass Kalev dort anfangs einen mensch- lichen Helden und nicht einen Riesen bedeutet hat. In der vorliegenden Arbeit wird von diesem Standpunkt aus auch das estnische Material durchmustert und versucht zu differenzieren, wo und wann der estnische Kalev (Kalevipoeg) als der Riese der Erklärungssagen, als Märchen- resp. als Legendenheld oder als „geschichtlicher" menschlicher Held erscheint. В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I Α. Kp. als der Riese oder Riesenheld der Erkläruiigssagen. 2. Steine und Spuren. §§ 8—9. Als S t e i n e w e r f e n d e r R i e s e (Aarne, Sage Nr. 61) erscheint Kp. beinahe in ganz Estland (60 Varianten). Am fremdartigsten berührt uns das Steinwerfen zwecks Vernichtung irgendeines Gebäudes (einer Kirche oder eines von Deutschen er- bauten Gutsgebäudes) (auf der Karte Nr. 1 mit · bezeichnet). In dieser Variantengruppe entspricht Kp. genau dem skandinavi- schen und deutschen Naturriesen (resp. dem Teufel) und ist in diese Rolle augenscheinlich erst später versetzt worden, wie auch zuweilen in gleichem Zusammenhang in die eines K i r c h e n - e r b a u e r s . Zum Teil auf entlehnte Motive vom Kampfe der Riesen untereinander gehen vielleicht auch jene Varianten zurück, wo Kp. mit seinem Steine nach dem Vanapagan oder nach mensch- lichen Feinden des Landes (Eisenmännern — X auf der Karte) wirft, oder es im Wettkampf mit Vanapagan (oder mit anderen Kaleviden) tut (bezeichnet mit i). Eine originellere Weiterent- wicklung des Motivs bietet jene Variantengruppe, wo Kp. mit seinem Steine einen Wolf erschlägt, der sein Pferd oder Menschen gehörende Schafe zerreissen will (auf der Karte Λ). So tritt Kp. hier als Wohltäter der Menschen auf. Ausgangsgebiet dieser Varianten scheint das westliche Virumaa zu sein, die Verbrei- tung der Version über das Gebäudezerstören u. a. ist aber wahr- scheinlich auch durch spätere germanische Naturriesensagen begünstigt worden. §§ 10—11. Als S t e i n - o d e r S a n d t r ä g e r erscheint Kp. ebenfalls in der Rolle eines internationalen Naturriesen, in- dem er eine Brücke oder ein Bett baut (Karte Nr. 2, mit · und — bezeichnet), Steine aus seinen Ledersandalen schüttelt oder einen einzigen grossen Stein in seiner Schürze trägt (mit ι bezeichnet). Die letztgenannte Tragart wird gewöhnlich der Frau Kalevs zu- geschrieben, deren Schürzenbänder zerreissen, bevor sie aus den Steinen einen Berg oder Grabhügel erbauen kann. Auch das Motiv vom (Kalevs-)Grabhügel in Tallinna (als Resultat des Zu- sammentragens von Steinen, mit Λ bezeichnet) ist aus dem Westen entlehnt — man kennt es ausser den germanischen Ländern auch in Lettland. Die Sage vom Steintragen hat sich mit Kalevs Namen sogar nach Saaremaa verbreitet, wo sonst immer nicht Kalev, sondern Tõll sich mit solchen Riesenarbeiten beschäftigt. В XXXII. 1 § 12. S p u r e n u n d V e r s t e i n e r u n g e n . Ausser Hand- spuren, die an den von Kp. geworfenen Steinen gezeigt werden, kennt man im ganzen Ost- und Nordestland auch Kalevs Puss- spuren (Karte Nr. 3, mit · bezeichnet) und seine Sitzplätze oder Stühle (mit ι bezeichnet). In Tartu- und Võrumaa zeigt man von Kp. gegrabene Seen oder Flüsse (mit О bezeichnet) und Kp's versteinertes Boot, in Nü-Estland seinen versteinerten Stiefel, seinen Sattel und den Stier, den er getötet hat (Л). Auch dies alles gehört grösstenteils zu den internationalen Riesenmotiven, die zur Erklärung gewisser Naturerscheinungen herangezogen werden. § 13. S c h l a f s t e l l e n u n d L a g e r . Die berühmten „Kalevipoeglager" (Kalevidenlager) sind meistens vorgeschicht- liche Burgen, deren auffallende Form Anlass gab, sie mit der Sage von den Schlafstellen des Riesen (man kennt solche auch in Lettgallen) und mit der gewöhnlichen Sage vom Sandtragen (zwecks Brückenbau) zu verbinden. Besonders in Nord-Tartu- maa sind solche typische Kalevipojasängid dermassen bekannt, dass auf der Karte (Karte Nr. 3 ш) uur je eine einzige Angabe über jedes vermerkt werden konnte. Dieselbe Benennung „Ka- levanpojan sänky" ist auch nach Finnland übertragen worden. 3. Riesenhafte Bodengestaltungen. § 14. In den M ä h e r - und P f l ü g e r s a g e n (Karte Nr. 4, mit — und · bezeichnet) erscheint Kp. nicht mehr als der ge- wöhnliche, Steine werfende Naturriese, sondern als ein Demiurg, der durch gewisse Kulturverfahren der ganzen Landschaft neue Formen gibt. Als Normaltypus der Mähersagen ist folgender an- zuführen: Kp. bittet eine mähende Frau um Essen, mäht aber zum Dank dafür auch Bäume und kleine Hügel herunter, so dass die ganze Landfläche glatt wird und die Spuren der Sense auch noch heute zu sehen sind. Jedoch darf man hierin wohl kaum Erinnerungen an irgendeine geschichtliche Verheerung des Lan- des durch irgendwelche Kalevs vermuten, wie dies getan worden ist (K. Krohn), denn auch in Westeuropa hilft der Naturriese zuweilen den Menschen in ziemlich ähnlicher Weise. Das für Estland und Finnland gemeinsame Mähermotiv scheint (z. T. auf Grund germanischen Stoffes) in Estland entstanden zu sein, noch bevor der Kontakt zwischen Virumaa und dem eigentlichen Finnland gelöst war. В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 235 § 15. D a s P f l ü g e r m o t i v . Die Gestalt des pflügenden Riesen scheint dagegen aus dem Osten nach Estland gekommen zu sein, wo sie in Russland (als Mikula Seljaninovitš) und in Kaukasien (in den Märchen vom Gegnersucher u. a.) bekannt ist (vgl. hierzu auch Gefjons Pflügen in Gylfaginning). In West- Virnmaa hat sich das Motiv mit den scheinbar aus dem Westen kommenden Sagen über den Landfluch des Riesen (d. h. die Hervorrufung von Unfruchtbarkeit) vereint und ist zur Erklärung der Entstehung der örtlichen furchenartigen Täler und Sümpfe benutzt worden. Gleichzeitig ist dem Kp. als Pflüger unter dem Einfluss östlicher christlicher Überlieferungen auch ein Zug von titanischem Übermut beigelegt worden, auf welchen Gottes Strafe folgt, und zwar meistens durch (Höllen-)Wölfe, die ihm das Pferd zerreissen, während er selbst schläft. Es wrerden in der Natur viele Spuren vom Fluchtversuch seines gefesselten Pfer- des und ebenso die Überreste des zerrissenen Pferdes gezeigt. In mehreren Varianten ist als Portsetzung noch das Motiv von einem neuen Pferdekauf und von Kp's Höllenfahrt hinzugekommen (§ 28). Z. T. aus dem Osten stammend und verwandt mit den Sagen von den kaukasischen Riesenhelden ist vielleicht auch eine örtliche Variante, nach welcher Kp's Pferd bei einem Sprunge von einem Berge zum anderen durch Zerplatzen umkommt. Vielleicht von germanischen Motiven beeinflusst sind die Angaben, dass Kp. Prauen verfolgt habe und zur Strafe in einen Fischotter ver- wandelt worden sei (vgl. des Riesen Freidmar Sohn Otr in der Sigurdsage). 4. Verschiedene andere Natur sagen und Proportionsphantasien. §16. E i n i g e N a t u r s a g e n . Ausser für die an der Erde haftenden Spuren wird Kp's Riesengestalt auch für Entste- hungssagen über andere Naturerscheinungen benutzt (wobei einige dieser Sagen wohl von zweifelhafter Traditionalität sind). Auf dem Peipsi seien nochSpuren von R u t e n s c h l ä g e n zu sehen, mit denen Kp. den Sturm besänftigt habe (vgl. Jesus am See Ge- nezareth?). Man zeigt Quellen und Bäche aus Kp's S c h w e i s s , oder es sind aus diesem Disteln entstanden. Die Blätter des Schilfes sind rauh, weil der sterbende Kp. sie gekaut habe (in Holland werden sie vom Teufel gekaut). Die Eriophorum-Pfianze wird sehr verbreitet (von Saaremaa bis Setumaa, ebenso in Finnland) 236 AUG. ANNI В XXXII, ι Kp's H a a r genannt, was vielleicht aus der Erinnerung an das blonde Haar eines Kalev heissenden menschlichen Helden (wie K. Krohn es erklärt hat), ebensogut aber auch aus dem Gedanken an das zerzauste Haar des Naturriesen entstanden sein kann. Die bekannte Benennung K a l e v i - t õ b i (Kalevskrankheit) für Schar- lach stammt wohl von der Benennung des Stoffes kalev (Tuch) her, da dieser Stoff oftmals rot war; aber die Benennung kalev = Tuch selbst scheint in einem geschichtlichen Zusammenhang mit einem menschlichen Kalev zu stehen. § 17. Die P r o ρ o r t i o n s p h a n t a s i e n (oder V e r - h ä l t n i s s a g e n ) sind durch ein Ausmalen der riesigen Grösse Kp's und ein Vergleichen derselben mit der Grösse gewöhnlicher Menschen oder Naturobjekte entstanden. Auch diese Sagen haben meistens internationalen Ursprung und sind teilweise vom Westen, teilweise vom Osten her entlehnt. So ragt Kp's Kopf über dem Walde hervor (selbst wenn er auf den Knien läuft), ebenso wie bei Svjatogor; sein Körper deckt eine ganze Loistelle; grosse Steine schüttelt er entweder aus der Tasche oder aus den Schuhen (ebenso wie die skandinavischen Riesen). Besonders beliebt ist aber die Sage von Kp's Waten durch Seen und durchs Meer, wobei ihm das Wasser bloss über den Stiefel- schaft oder bis zu den Hüften, bis zum „Glockenstuhl" oder dgl. reicht, was er auch selbst in komisch klingenden Aus- sprüchen feststellt. Ziemlich dasselbe machen auch die west- europäischen Riesen, z. B. der französische Gargantua. §18. E i n i g e z u s a m m e n g e s e t z t e M o t i v e . Mit der Sage vom Waten durchs Wasser ist zuweilen auch die Christophorus-Legende verbunden, oder es hat sich hieraus die Sage vom Gange Kp's durch den von einem Zauberer zum Stür- men gebrachten Peipsi entwickelt. Aus Riesen - Proportions- phantasien zusammen mit der Erklärung einer Naturerscheinung ergeben sich die Sagen von Seebecken, die Kp. a u s g e t r u n k e n habe, von den von ihm (oder von seinem Pferde, oder seiner Frau) u r i n i e r t e n Seen und Bächen, zuweilen sogar von den von Kalevs Frau g e w e i n t en Seen (der Obere See oder Ülemiste bei Tallinna). Ebensolche Uriniermotive kennt man auch aus Frank- reich und Kaukasien. Zu den mehr heldenhaften, ebenfalls inter- nationalen Verhältnissagen (und Wunschprojektionen) gehören die Angaben über Kp's langes S c h l a f e n (vgl. die russischen bogatyri), sein ungeheures S c h n a r c h e n , das Hineinstecken В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 237 von Männern und Weinfässern in seine T a s c h e . Mit dem inter- nationalen Uriniermotiv ist auch die Sage vom Bache Raudoja verbunden, wo die Tochter eines Zauberers (eine Riesin) den schla- fenden Kp. in ihrem Urin ertränken will, bis dieser sie endlich mit einem Steine totschlägt. Bs ist augenscheinlich, dass dieses dasselbe Motiv ist, das auch in der älteren Edda von der Riesen- jungfrau Gjalp und Thor erzählt wird, in der Episode, wo Thor sich auf dem Wege zu Geirröd befindet. Die Übereinstimmung der Rollen dieses Abenteuers erlaubt zu folgern, dass Kalevipoeg, der hier als Thor auftritt , selbst kein Naturriese sein konnte. 5. Kämpfe mit Menschen. §§ 19 — 20. T o d d u r c h s S c h w e r t . Es ist natürlich, dass ein so starker und dabei sympathischer Held wie Kp. auch in die Rolle eines Beschützers des Landes gegen dessen mensch- liche Feinde (z. B. gegen die Deutschen u. a. Eisenmänner) ver- setzt wird. Neben den Motiven vom Steinwerfen und Reiten weiss man besonders über den nach einem solchen Kampfe er- folgten Tod Kp's zu berichten (Karte Nr. 5) : nachdem die Feinde vertrieben sind (oder sonst vor Ermüdung) schläft Kp. ein (auf dem Berge Kuremägi, Ksp. Iisaku) oder trinkt in ausgestreckter Lage aus dem Flusse (Kääpa, Ksp. Kodavere); unterdessen nähern sich ihm von hinten die Feinde wieder und hauen ihm (manchmal mit seinem eigenen Schwerte) die Füsse bis zu den Knien ab, so dass er stirbt (allerdings erst nachdem er die Feinde verfolgt und mit Steinen beworfen hat). Vorher wirft er aber sein gros- ses, teures Schwert in den Fluss und verflucht es, so dass nie- mand es von dort herausholen kann (oder nur unter sehr schwie- rigen Bedingungen). Nicht ganz sicher, aber doch wahrscheinlich traditionell ist auch eine andere Version : dass sein Schwert von einem Zauberer (sorts) gestohlen wurde und ins Wasser fiel, als er über den Bach ging, — ein Motiv, das auch vom Schwerte des Starkad in Ostschweden bekannt ist. Diese beiden Motive ver- bindend, hat dann Faehlmann (vielleicht auch unter dem Einfluss einer traditionellen Kontamination) seine später allgemein be- kannt gewordene Redaktion geschaffen, nach welcher das in den Fluss gebannte Schwert selbst die Füsse Kp's abschnitt, als er durch den Fluss schritt. Das Motiv der bis zu den Knien ab- gehauenen Füsse kann von einem Märchen beeinflusst sein, 238 AUG. ANNI В XXXII, ι ζ. Β. von jenem über den starken Hans oder, was noch wahr- scheinlicher ist, von dem über die sog. starke Braut (Brunhilde), wo ebenfalls die Beine des starken Dieners (des „Siegfried") abgehauen werden; in den russischen Varianten geschieht das sogar während des Schlafes, ebenso wie auf dem Kuremägi. Der Entstehungsort der Todessage von Kp. muss irgendwo im Ksp. Torma oder Kodavere vermutet werden. § 21. Uber die E r w e r b u n g d e s S c h w e r t e s be- richten die Volksüberlieferungen lange nicht so viel wie Kreutz- walds Epos. Traditionell mag vielleicht bloss die allgemeine An- gabe sein, dass das Schwert aus Pinnland stamme — eine aus- ländische Herkunft wird aber oft in Volksüberlieferungen er- wähnt, um die Vorzüge eines gewissen Gegenstandes (oder eines Zauberers oder dgl.) zu betonen. Nicht unmöglich, obwohl nicht besonders wahrscheinlich ist, dass Kreutzwald für die Dar- stellung der Erwerbung und Erprobung des Schwertes doch über einige volksechte Vorbilder verfügte, so z. B. das Zer- spalten des Ambosses betreffend. Möglichenfalls durch Vermitte- lung irgendeines Märchens, z. B. desjenigen vom starken Hans, muss das letztere Motiv wohl auch mit der germanischen Völ- sunga-(Sigurd-)Sage in genetischer Beziehung stehn. B. Kp. als Märchen- und Legendenheld. 6. Der Riesenheld in den Märchen. § 2 2 . D i e e s t n i s c h e n V a r i a n t e n d e s M ä r c h e n s v o m „ G e g n e r s u c h e r " . Erst mit dieser Gruppe von Über- lieferungen sind wir von den sozusagen b e l e h r e n d e n Sagen zu den Märchen gelangt, die bloss Zerstreuung und Er- lebnisse bieten wollen. Das Märchen von dem Manne, der einen Gegner sucht und dabei zu einem Riesen gerät (Aarne Mt 650 В; es ist ganz unabhängig von Mt 650 A), t rägt zwar noch zum Teil den Charakter der Sagen und der Verhältnisphantasien, zeigt aber doch bereits die mehrstufige Komposition der Märchen und ist mit einer moralischen Tendenz versehen. Dieses Märchen ist beinahe über das ganze estländische Festland verbreitet (s. Karte Nr. 6, m i t · bezeichnet), und zwar meistens zusammen mit der sog. Sage von Kp's Bretterkampf (§ 23), die ausserdem aber auch selbständig bekannt ist (ibid., mit -f- bezeichnet). Zur estnischen Grundform gehören folgende Vorgänge: l . Ein jun- В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 239 ger Mann (ein Hirt) wirft ein Kalb über einen Fluss, hält sich für einen Helden und geht sich einen Gegner suchen. 2. Er gerät in ein entlegenes Gehöft, wo nur eine alte Frau zu Hause ist, und bleibt auf ihren Vorschlag dort, um ihre Söhne zu erwarten ; die alte Frau wundert sich über sein weniges Essen, er wieder- um über die grossen Löffel oder Betten usw. des Gehöftes. Am Abend kommen zwei Söhne nach Hause, Bären (oder Elche, oder Mühlsteine) auf dem Rücken tragend, verspeisen am Abend einen ganzen Ochsen (Erbsensuppe ~ Moos o. a.) und legen sich, bevor sie mit dem Manne ihre Kraft versucht haben, auf den Fussboden zum Schlafen nieder, der Gegnersucher zwischen ihnen. Durch den „Hosenwind" der Schlafenden fliegt der Junge in der Nacht hin und her, so dass er in Angst davonläuft (durch eine Ab- flussrinne). 8. Der Fliehende sieht draussen einen riesenhaf- ten Pflüger (in den meisten Varianten aber den Bretter tragen- den — einmal auch den zum Krebsfang gehenden Kp.), der ihn oben zwischen die Hosenbeine (in den meisten Varianten in die Tasche, in die Hosen oder in den Brotsack) steckt und die Ver- folger (Riesensöhne) vertreibt. Das geschieht mit Hilfe heraus- gerissener Bäume, in den meisten Varianten aber mit gesägten Brettern, deren er eine Menge zerschlägt, bis ihn e i n I g e l lehrt mit der scharfen Kante zuzuschlagen. Für diesen Rat er- hält er ein Stück von Kp's Pelz für sich als Stachelrock (§ 26). 4. Nach dem Siege heisst der Sieger ( ~ Kp.) den Gegner- sucher nach Hause gehen und in Frieden leben, da sich immer noch einer finden lasse, der stärker sei als der Starke. Zuwei- len (in der Variante von Vastseliina) bekräftigt der einarmige Pflüger das noch mit einem Beispiel aus seinem eigenen Leben: auch er habe einen Gegner gesucht und dabei den einen Arm verloren. In einem Teil der Varianten kommt der Gegnersucher während des Kampfes um, in anderen ist aber sein Haar in den Hosen abgerieben und alle Kahlköpfe stammen von ihm ab. § 23. D i e u n a b h ä n g i g a u f t r e t e n d e n V a r i a n t e n d e s B r e t t e r k a m p f e s . Der Gegnersucher fehlt überhaupt, Kp. kommt mit Brettern (durch den Peipsi) und besiegt die ihn mit einer Mühlsteinpeitsche überfallenden Riesen dank dem Rate eines Igels, dem er einen Pelz gibt (zuweilen auch nur indem er auf seinen kahlen Rücken Tannennadeln schüttet). § 24. D i e a u s w ä r t i g e n V a r i a n t e n d e s „ G e g n e r - s u c h e r s " (Karte Nr. 7). Solche findet man in grösserer Anzahl 240 AUG. ANNI В XXXII, ι bloss in Pinnland, wobei in Westfinnland ein riesenhafter Ang- ler (ein Pferdeaas an der Angel), meistens Kalevan poika genannt, den Gegnersucher in seiner Tasche verbirgt, wogegen in Ostfinnland ein namenloser riesenhafter Pflüger den Jungen zwischen seinen Hosenbeinen versteckt und von diesem Jungen die Kahlköpfe abstammen. In Russland gibt es bloss eine Va- riante von der Eismeerküste (Pustozersk), wo als Gegnersucher ein Priester auftritt , der eine Ziege über einen Zaun geworfen hat; an Stelle der Riesensöhne und des nächtlichen „Hosenwindes" erscheinen aber nacheinander drei Riesen (Aarne Mt. 301 В), die alle yom Plesko-bogatyr besiegt worden sind. Der Priester findet Pleško und flieht vor ihm, als er sieht, dass jener seine Schläge bloss für Mückenstiche hält. Er wird von einem alten hinken- den Holzhacker zwischen den Hosenbeinen versteckt, derPleško erschlägt und den Priester belehrt zu Hause zu bleiben. Denn auch er selbst sei einstmals mit seinen Brüdern ausgegangen um zu kämpfen, habe im Schädel eines Riesen Schutz vor dem Regen gesucht; ein noch stärkerer Riese habe auf den Schädel dermassen mit der Peitsche geschlagen, dass er bis unter den Himmel geflogen sei, wobei die im Schädel steckenden sechs Brüder erschlagen wurden und er selbst an den Füssen Schaden litt. Ferner finden sich zwei gleiche Varianten in Georgien : ein starker Mann Hetšo isst und trinkt furchtbar viel ; ein anderer, Kaži, steckt ihn in die Tasche und hält sich für stärker, obwohl ihn zu Hause die Frau mit den Worten warnt, dass es auch noch Stärkere gebe. Kaži geht Gegner suchen, trif ft einen berghohen Waldmenschen Ndii, schiesst auf ihn einen Pfeil ab und flieht; er findet Schutz im Samensack eines mit Wildochsen pflügenden Riesen, der den Verfolger erschlägt und, am Abend zu Hause angelangt, Kaži belehrt : „ich schlief mit meinen Brüdern in einer Berghöhle, welche der Schädel eines Riesenpferdes war; jemand warf ihn zur Seite, alle Brüder ka- men um ; es findet sich immer ein Stärkerer als der Starke". § 25. A n a l y s e d e s „ G e g n e r s u c h e r s " . Das Ziel des Märchens besteht darin, mit Hilfe komischer Bilder eine moralische Lehre zu erteilen, die gegen übertriebenes Selbstver- trauen und Abenteuerlust gerichtet ist. Das Märchen ist vom Osten her nach Estland gekommen, wahrscheinlich dann hier mit der Gestalt des Kp. als Angler in Verbindung gebracht worden und mit dieser zusammen direkt nach Westfinnland gewandert. Nach R XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 241 Karelien ist die Sage in ihrer älteren Form gedrungen, und zwar entweder aus Estland durchs ingrisch - wotische Gebiet, oder aber direkt aus Russland entlehnt. Die oben dargelegte estni- sche Grundform scheint auch dem Prototyp der ganzen Sage am nächsten zu stehen (nur mit Hinzufügung des Übernachtens in Riesenschädeln), während sie in Nordrussland usw. durch das Mär- chen „die drei Helden" (Aarne Mt 301 В) und in Kaukasien durch einige lokale Motive gestört worden ist. Der moralistische, die Abenteuerlust parodierende Geist der Sage, das gegenseitige Ver- hältnis der estnischen und finnischen Varianten und andere Erwägungen lassen die Entstehung der Sage an das Ende der Wikingerzeit oder in die darauffolgenden Jahrhunderte verlegen. Der Entstehungsort könnte irgendwo in Russland, am grossen Handelswege der Wikinger liegen. Auf diesem Wege ist vielleicht die Gestalt des pflügenden Riesen einerseits für die Byline über Nlikula Seljaninovic (und Volga) und ande- rerseits für die estnischen Pflügersagen von Kp. verwertet worden. § 2 6 . E i n i g e z u s a m m e n g e s e t z t e M o t i v e . Die Sage von Kp's Bretterkampf hat sich aus der Sage vom Geg- nersucher erst später, wahrscheinlich an der NW-Küste des Peipsi, zu einer selbständigen entwickelt, wobei die Verhältnis- phantasien vom Gange des Kp. durch Seen und von seinem rie- senmässigen Brettertragen als Ausgangspunkt gedient haben mö- gen. Der Rat des Igels und die Schenkung eines Pelzes an ihn scheint ein internationales Motiv zu sein, das z. T. auch in Lettland auftritt und dessen Wurzeln ebenfalls nach Osten führen. Erst später mit dem „Gegnersucher" verbunden ist das Wandermotiv vom angelnden Riesen, zu dessen Verbreitung vielleicht einige Märchen (Aarne Mt 650 A, 301 В u. a.) beigetragen haben, und das bereits in den Thorsagen auftritt (das Angeln der Mid- gärd-Schlange mit einem Ochsenkopf). In Estland kennt iman an Stelle des Angelns meistens Kp's riesenmässigen Krebsfang, den aber erst Faehlmann zu einer nationalen Kraftdemonstration Kp's gegen die ihn zur Unterwerfung drängenden Ritter entwickelt hat. Ebenso ist das internationale Wandermotiv vom in die Erde Stampfen der Feinde (vgl. auch Aarne Mt. 650 A u. В u. a.) in einigen Fällen zu selbständigen Sagen vom Kampfe Kp's gegen die Riesen (vanapaganad) oder die Eisenritter weiterentwickelt worden. 16 242 A U G . A N N I В XXXII , ι 7. Kämpfe gegen die Unterwelt. § 27. Der R a u b z u g in d i e U n t e r w e l t . Ausser durch die Kämpfe mit dem Vanapagan, d. h. mit einem Naturriesen, der sich immer mehr und mehr mit dem christlichen Teufel ver- mischt hat, ist Kp. auch noch dadurch Feind des Teufels gewor- den, dass sein Name mit irgendeinem entsprechenden Märchen (Karte Nr.8, mi t# bezeichnet) verbunden worden ist, am häufigsten mit dem von den sog. drei starken Prinzessinnenrettern (Aarne Mt 30 L В). Kp. kocht mit seinen Brüdern oder Genossen eine Brühe; ein Zwerg der Unterwelt isst hiervon dreimal und ent- flieht; Kp. verfolgt ihn in die Unterwelt, trinkt unten Kraft- wasser, besiegt den Teufel im Ringkampf und entführt drei geraubte Mädchen und eine Menge Gold. Zuweilen ist hiermit das Motiv vom Fesseln des Teufels und vom Haftenbleiben Kp's selbst am Felsen (§ 28) verbunden. Diese Kontamination ist aber nicht sehr beliebt und verbreitet. Noch seltener und bloss zufallsweise ist aber Kp. direkt mit der Gestalt des „starken Hans" (Mt 650 A) identifiziert worden, so dass es kaum in Frage kommen dürfte, die Herkunft der ganzen Kp-Gestalt hier suchen zu wollen (wie z. B. beim lettischen Lâcplësis). §28. Die e s t n i s c h e n V a r i a n t e n d e r G e f a n g e n - sch a f t s l e g e n de. Viel beliebter und ursprünglicher ist das Mär- chen (eigentlich die Legende) von Kp's Steckenbleiben in der Höl- lenpforte. Dieses Motiv tritt in sehr verschiedener Form auf und enthält scheinbar mehrere Überlieferungsschichten, wobei die Nor- malredaktion etwa die folgende ist: Kp. war der Taufsohn Gottes (Jesu), war anfangs gut, wurde aber später übermütig. Als Wölfe sein Pferd aufgefressen hatten, suchte er sich ein neues Pferd, erhielt aber anstatt dessen einen zum Pferde verwandelten Teufel, der mit ihm direkt in die Hölle reiten wollte (vgl.dieThidrekssaga). Eine (—Rottes) Stimme rief : „Taufsohn, hebe die Hand hoch!" (Kp. klammert sich zuerst an eine Eiche, die aber mit den Wurzeln herausgezogen wird.) Kp. erfasst den Pfosten des Höllentors, seine Hand bleibt aber haften (die Höllenschmiede nageln sie an) und er ist da bis heute gefangen. Dabei bewacht er aber zu- gleich die Höllenpforte, damit der Teufel nicht herauskomme. In jeder Weihnachts-(<~' Neujahrs—Oster-)nacht werden die Nägel Ketten) dünner und versucht Kp. seine Hand loszureissen, aber die traditionellen Schläge der Schmiede auf den leeren Am- 243 boss schlagen die Nägel noch tiefer ein (und das Putzen der Kessel- bügel durch die Frauen lässt die Nägel nicht verrosten). An den Schmieden und Frauen wird Kp. sich zuallererst rächen, wenn er freikommt. Die Zerstörung von Kp's Fesseln wird ferner begün- stigt, wenn man ein Messer (ein scharfes Gerät) mit der Schneide nach oben hinstellt oder einen Kienspan an beiden Enden an- brennt. In einer vielleicht ursprünglicheren Version ist der rei- tende Kp. übermütig gegen Gott, als der ihn fragt, wohin er reite ; darauf erfolgt sofort der Befehl die Hand zu heben und das F e s t- h a f t e n derselben. Zuweilen b 1 e ib t d i e H a n d a u c h v o n s e l b s t h a f t e n , wenn Kp. in die Hölle eindringt. In einer anderen Variante fesseln die Teufel Kp. anfangs an das Höllendach, dann an die Höllenecke oder an einen Felsblock. Einmal blei- ben Kalevs Hände an einem Steine fest, den ihm Gott zur Strafe für sein Prahlen geschickt hat und den er nicht aufheben kann; das Rütteln seiner Hand ruf t Erdbeben hervor (das letztere ist wahrscheinlich ein späterer Zusatz). §§ 29—30. A u s w ä r t i g e V a r i a n t e n u n d A n a l y s e d e r G e f a n g e n s c h a f t s l e g e n d e . Es ist klar, dass diese Legende in genetischer Verwandtschaft mit der Sage von dem „gefangenen Unhold" steht, welche nach A.Olriks Erklärung sowohl in den Sa- gen über die Fesselung des kaukasischen Amiran, des griechischen Prometheus, des Luzifer wie auch des Loki und des Fenriswolfes benutzt worden ist. Interessanter ist es, dass in Estland nicht (nur) die spätere, legenden- resp. märchenhafte Form dieser Sage benutzt worden ist, wo Christus (oder Salomo) den Teufel mit Hilfe eines Halseisens fesselt, sondern dass das Vorbild zu Kp's Fes- selung in direkt aus dem Osten (Kaukasien?) gekommene n Über- lieferungen zu suchen ist, die vielleicht bereits zur Wikingerzeit oder in den darauffolgenden Jahrhunderten hierher gelangt waren. Es ist nicht unmöglich, dass auch in Estland einst die sog. Pfosten- und Strickredaktion der Amiransage bekannt war, wie auch eine andere, nach welcher die Teufel (oder Engel) den Helden mit Gewalt an den Berg nageln, und endlich vielleicht sogar eine der ältesten Redaktionen, wo Amiran gefesselt wird, während er in einen Berg dringen will. Sicher ist aber, dass mit Kp. als dem „Taufsohn Gottes" bereits christianisierte Motive des Amiranmythos ver- knüpft sind, und dass die Strafe, die ihn als übermütigen Titan trifft, mit den kaukasischen (und durch andere Züge auch mit den vermittelnden russischen) Riesenhelden-Motiven in genetischem AUG. ANNI В XXXII, ι Zusammenhang steht. Unter dem Einfluss der Sage vom titani- schen Pfliiger entstand (in West-Virumaa?) die heutige oben refe- rierte Normalform von di m Pferdesucher und der Höllenfahrt erst später als eine Zusammensetzung, nicht sehr logisch, und der anfangs nur strafend (oder herausfordernd) gemeinte Befehl, mit der Hand an eine Eiche (den bekannten Pfosten des Ami- ran?), einen Felsen oder die Höllenwand zu schlagen, bekommt einen wohlwoliend-warnenden Charakter (obwohl das Ergebnis das allertraurigste ist). Aus allgemeiner Sympathie zu Kp's Gestalt wird aber sogar seine Gefangenschaft als Bewachen der Hölle umgedeutet ; ja, es werden manchmal die Gefangenschafts- motive überhaupt vergessen (er wird zum Höllenwächter frei- willig), und man wird daran nur durch die hinzugehörigen Volks- bränche erinnert, die eine Befreiung Kp's verhüten sollen. Die letzteren können sich übrigens mit der Kp-Sage auch selbstän- dig verbunden haben. Einigen Merkmalen nach zu urteilen (das Putzen von Kesselbügeln durch die Frauen usw.), s tammen auch diese Volksbräuche nicht immer aus der (hierher aus Westeuropa gekommenen) Salomolegende, sondern aus irgendeiner mehr direkten östlichen Quelle. C. Kp. als Mensclienheld in gescliichtsälinlichen Überlieferungen. 8. Zweifelhafte Vermenschlichungen. § 31. K ä m p f e u n d F a m i l i e n v e r h ä l t n i s s e . Viele äusserlich wie Heldensagen anmutende Kp-Motive stammen ur- sprünglich einfach aus dem Überlieferungskreise über die Natur- riesen und spiegeln nichts Geschichtliches, Realmenschiiches oder Nationales wider. Von den Familienverhältnissen Kp's wissen wir nicht mehr als von denen der Naturriesen (Vanapaganad); selbst die näheren Angaben des Epos über Kp's drei oder zwölf Söhne sind literarische Entlehnungen aus Finnland. Das Wichtigste, was die Gestalt Kp's in den bisher betrachteten Überlieferungen vom Naturriesen unterscheidet, ist sein in seinen Kämpfen her- vortretender (nationalheldischer) Charakter und sind von seinen Attributen das Pferd und das Schwert, deren die Naturriesen ge- wöhnlich nicht bedürfen. Diese Attribute können zum Teil von den Gestalten der östlichen (kaukasischen, slavischen ) Riesenhelden entlehnt sein. Das im Epos eine so wichtige Rolle spielende Motiv von der auf dem Schwerte lastenden Blutschuld ist von В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 245 G. Schultz-Bertram aus der finnischen Sage von Kullervo ent- lehnt und von Kreutzwald weiterentwickelt worden. § 32. L i n d a ? Die Mutter Kp's (im Volke bloss „Kalevs Frau") ist Linda getauft worden, — scheinbar ebenso erst von Schultz-Bertram oder auch von Kreutzwald selbst. Das ist eine Abstraktion, aus dem alten Namen Tallinnas, Lindanisse, gebildet, was als Lindanisa, Lindas Busen gedeutet wurde. Auch die Sage von der versteinerten Linda oder Iru-ämm hat erst Kreutz- wald mit Kp's Namen verbunden, während dieser menschen- ähnliche Steinpfosten früher für eine versteinerte Hexe (vgl. die versteinerten Bräute und dgl.) gehalten wurde. Der Raub Lindas durch den finnischen Zauberer ist von Kreutzwald nach dem Vorbild einer gewöhnlichen Frauenraubsage gebildet worden. § 3 3 . D i e I n s e l m a i d ? Die Volksüberlieferungen kann- ten anscheinend bloss in allgemeinen Zügen Kp's „Frauenver- folgung", wofür Jesus ihn in einen Fischotter verwandelt, — es ist möglich, dass Kp. auch diesen Zug mit den germanischen Naturriesen gemein hat. Die im Epos auftretende Inselepisode scheint aber von Kreutzwald selbst auf Grund von Volks- liedern (die im Epos im Liede des Geistes der Inselmaid auf- treten) kombiniert worden zu sein. Dabei haben die bekannte Schändung von Kullervos Schwester und der Selbstmord dersel- ben aus der Kalevala und wahrscheinlich auch die Selbsterträn- kung Ainos als entferntes Vorbild gedient. Kreutzwald hat diese auf einer namenlosen Insel des Finnischen Meerbusens spielende Episode wohl auf Grund jener volkstümlichen Verhältnissagen erfunden, nach denen der riesenhafte Kp. durchs Meer watet und auf dem Felsen von Ekholm oder Suursaar seine Sitzspuren hinterlässt. 9. Möglicherweise geschichtliche Elemente. § 34. „ S u i s a s u u d " ( „ D e r g e w a l t s a m e K u s s " ) . Ob- wohl die estnischen Prosaüberlieferungen beinahe nur Berichte über den riesenhaften ( 4 0 - — 1 2 0 m langen) Kp. enthalten, so fehlt es doch auch nicht an Erwähnungen des Kp. in mehr realistisch- menschlicher Gestalt, und zwar in den Volksliedern. Als Haupt- person erscheint „Sulevi-, Kalevipoeg" wenigstens in einer Volks- ballade, wo er ein um einen Besen anzufertigen in den Wald gegangenes Mädchen mit Gewalt küssen (wahrscheinlich auch vergewaltigen) will und von ihr mit einem Messer erstochen wird. AUG. A N N I Diese zum Typus der sog. Wiederholungslieder gehörende Bal- lade gibt wohl eine reale Begebenheit wieder, ist wahrscheinlich in NW-Virumaa, in den Kirchspielen Haljala, Kuusalu oder Kadrina entstanden und recht alt, indem sie bis in das 1 4 . — 1 5 . Jahrhundert zurückreicht. Kp. erscheint hier deutlich als realer Mensch, wohl als irgendein reicher Edelmann oder Kaufmann, der die Gunst des Mädchens zuerst mit reichen Geschenken zu erwerben versucht, — wie die Hansakaufleute (und ebenso die Kalevas) in einigen finnischen Liedern. § 35. O s m i s K r a n k h e i t . In einem anderen Volks- lied ist die Rede von einer langwierigen Krankheit „Osmi's" oder „des alten Kalev" oder „Kalevine's", die durch eine Beschädi- gung beim Anschirren des Pferdes entstanden war, aber nicht für ernst genommen wurde, bis das Bett unter dem Kranken zu faulen begann. Das Lied ist sehr fragmentarisch und un- klar — die zweite Hälfte mag verloren gegangen sein. Jedoch ist es klar, dass auch hier Kalev und Kalevine als Namen realer Personen (nicht als diejenigen von Riesen) auftreten, und zwar — wie auch in der Ballade „Suisa suud" — wohl als irgendein Fa- milien- oder Sippenname, der noch durch einen speziellen Perso- nennamen (Sulevi, Osmi) ergänzt wird. Auch „Osmis Krankheit" ist in der Nähe der Grenze von W-Virumaa entstanden und wahr- scheinlich noch älter als „Suisa suud". Leider hat Kreutzwald in seinem Epos diese beiden Lieder beinahe überhaupt nicht benutzt. §36. In d e n ü b r i g e n V o l k s l i e d e r n erscheinen die K a l e v s nicht als greifbar gestaltete, reale Persönlichkeiten oder in Verbindung mit irgendwelchen grösseren Begebenheiten, sondern entweder als unbestimmtes Appellativum, als Vergleichs- name, oder in metaphorischer Bedeutung in bezug auf beson- ders hervorragende Persönlichkeiten, Tiere oder Sachen. Im weitbekannten Kinderlied „Kits kile karja" tauscht ein Kind bei Kalev Eisen gegen Brot ein, und Kalev kann somit ein Schmied, ein Kaufmann oder sonst ein reicher Mann sein. In den Braut- werbungsliedern wird das Pferd des Bräutigams Kalevs Pferd genannt (zuweilen aber auch das Pferd von Kaufleuten) ; zu- weilen heisst der Bräutigam selbst „Kalevs Stier" ; zuweilen werden das lange Schwert oder die guten Pferde Kalevs (und Olevs) erwähnt; zuweilen erscheint sogar Kalevs (oder Sulevs) Frau in der Rolle einer Zauberin; zuweilen hofft man, dass Kp. mit einer Wolke kommen werde, um das „brennende Kissen" В XXXII, ι F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 247 (d. h. den Heiratsdrang) eines Mädchens zn löschen, oder dass er ihr Hochzeitsgeschenke bringen werde usw. §37. K a l e v , K a l e v i n e , K o l y v a n . Auf einem noch weiteren Gebiete als Kalev oder Kp. kennt man die Benennung „Kalevine poisikene" (Kalev-Jiingling), und zwar auch in Setumaa, wo diese Benennung aber bloss ein Lob- und Schmeichelwort für einen prächtigen Bräutigam, zuweilen auch für ein Mädchen usw. zu sein scheint. Da „kalevainen" auch in Finnland „er- haben, prächtig" oder „prächtiger, schöner Mann" bedeutet, so kann man annehmen, dass auch diese Bedeutung eine der älte- sten ist, und ebenso, dass neben Kalev oder Kp. auch Kalevainen wahrscheinlich schon zur gemeinfinnischen Zeit als eine Art Familien-, Standes- oder Sippenname benutzt wurde (vgl. das finnische Pellervo und Pellervoinen, Osmo und Osmoinen u. a.). In Estland wird neben Kalevine auch „Olevine" gebraucht. Auch in Estland lautete die ursprünglichere Form des Namens: Kaleva, wie sie noch heute in Setumaa und ebenso in alten russi- schen Chroniken auftritt . Der schon im 14. Jh. erwähnte Nov- gorodsche Aristokratenname Kolyvanov(itš) muss wahrscheinlich so erklärt werden, dass sein Träger aus einem estnischen „Kale- vainen" oder „Kalevanpojad" heissenden Geschlecht stammte. Wenn man sich erinnert, welche aktive Rolle die Esten damals im Baltikum gespielt haben, dürfte das auch geschichtlich nicht unmöglich sein. Auch der alte Name Tallinnas, Kolyvaii, ist wahrscheinlich aus Kalevainen gebildet. Ebenso muss der in mehreren russischen Bylinen auftretende Name Kolyvanov(itš) aus dem Estnischen entlehnt sein, doch wahrscheinlich nicht aus Liedern, sondern aus Erklärungssagen und schon als schlecht übersetzter Name des Riesenhelden Kp. Deshalb wird er auch gewöhnlich als ein Patronymikon (Samson oder Svjatogor Koly- vanovits) gebraucht. 10. Zusammenfassung und Ergebnisse. § 3 8 . D e r a l l g e m e i n e C h a r a k t e r u n d d e r U r - s p r u n g d e r K a l e v - Ü b e r l i e f e r u n g e n . Die überwie- gende Mehrzahl der Kp-Überlieferungen (über 20 Motive) ge- hört zu den (Riesen)-Erklärungssagen ; von den Märchenmotiven haben sich mit Kp. bloss 3—4 fester verbunden, obwohl gerade einige von ihnen (besonders das Gefongenschaftsmotiv) seinen 248 AUG. ANNI В XXXII, ι allgemeinen Charakter stark beeinflusst haben ; als Realmensch in einer geschichtsähnlichen Begebenheit tritt Kp. (resp. Kalev[ine]) bloss in 3 Volksliedern systematisch auf, sporadisch, besonders als Epitheton (Kalevine), allerdings häufiger. Da diese Volks- lieder in ihrer Form am konstantesten, geographisch am wei- testen verbreitet und inhaltlich als Ausgangspunkt am glaub- würdigsten sind, so kann man annehmen, dass die dieser Gruppe eigene real-menschliche Gestalt Kp's die ursprünglichste ist. Bs scheint, dass der vermutliche Entstehungsort dieser Lieder — West-Virumaa — auch der Ausgangspunkt für die meisten anderen Kp-Überlieferungen gewesen ist. Auf Grund verschiedener Merkmale darf man annehmen, dass die Kp-Überlieferungen hier etwas von irgendeiner wirklichen menschlichen Sippe widerspiegeln, die hervorragender und reicher war als die anderen und sich wahrscheinlich mit Han- del befasste. Dabei braucht Kp's Name nicht u n b e d i n g t von den skandinavischen kylfingar herzukommen, obwohl auch dies nach den heute bekannten Tatsachen nicht ganz unmöglich ist. Da die finnischen und estnischen Überlieferungen durch etwa 18 gemeinsame Züge verbunden sind, so steht es ausser Zweifel, dass ihr Ursprung zum mindesten in eine Zeit gehört, wo die finnischen Auswanderer nach Westfinnland mit ihrem Mutterlande, das in West-Virumaa und Nord-Tartumaa (vgl. dessen alte Burg Somelinde) zu suchen ist, noch in engem Kontakt standen. Ausser den aus Estland mitgenommenen (und hier wahrscheinlich z. T. aus Russland entlehnten) Motiven können andere auch selbständig aus dem Westen entlehnt wor- den sein (z. B. der Kirchenbau). Die den Riesensagen voran- gegangenen Überlieferungen über menschliche Kalevs müssen also z. T. älter sein, und somit wenigstens ins 11.—12. Jahr- hundert oder noch weiter zurückreichen. Jedenfalls müssen neben den Überlieferungen vom Riesen-Kalev auch noch später wirkliche Kalevs genannte Personen gelebt haben. § 39. Die a u s w ä r t i g e n V e r b i n d u n g e n u n d V e r - b r e i t u n g s w e g e d e r K a l e v ü b e r l i e f e r u n g e n . Mehr als 10 Motive und weniger bestimmte Züge in estnischen Kp.- Überlieferungen stehen in genetischer Beziehung mit den germa- nischen (skandinavischen und deutschen) Riesensagen (Steinwer- fen, Sandtragen, Sitzspuren usw.)und (obwohl weniger bestimmt) mit den germanischen Heldenüberlieferungen und Göttersagen В XXXII. I F. R. Kreutzwaldi „Kalevipoeg" I 24!) [Thors Feindschaft mit den Riesen, das Motiv von Geirröds Tochter, der angelnde Thor, vielleicht auch das Abhauen von „Siegfrieds" Beinen aus dem Brunhilde-Märchen und die Probe von Siegfrieds Schwert (?), die Verwandlung des Riesen in einen Fischotter und die Episode mit Starkads Schwert (?)]. Einige dieser Motive sind nach Estland nicht direkt, sondern über Russland gelangt (das Brunhilde-Märchen). In der russischen Volksdichtung ist zum mindesten Svja- togor mit Kp. genetisch verwandt, indem beide durch ca 10 ge- meinsame Züge verbunden sind, obwohl ein Teil derselben auch selbständig aus einer gemeinsamen Riesen- oder Riesen- helden-Tradition entlehnt sein kann. Das Motiv von der Strafe des übermütig werdenden Riesenhelden ist aber sicherlich über Russland aus dem Osten nach Estland gelangt, und ebenso das ganze christlich-moralistische Verhalten den Helden gegenüber. Als Entlehnungszeit dürften wohl das Ende der Wikingerzeit und die darauffolgenden Jahrhunderte (11.—13.) anzusehen sein, wo auch die erste christliche Mission über Russland nach Estland gelangte und hier mehrere Lehnwörter (raamat „Buch", rist „Kreuz", pagan „Heide" u. a.) verbreitet (und von hier sogar nach Westfinnland gebracht) wurden. Ein Teil der Überlieferungen kann nach Estland über Setumaa („der Gegnersucher") gekommen sein, ein anderer aber vielleicht auch direkt über den Peipsi oder längs der Peipsi-Küste über Torma- Kodavere. Der vom letzterwähnten Orte ausgehende, bei Haljala und Kuusalu bis an die Meeresküste reichende, ca 40—60 km breite Landstreifen bildet sozusagen den „Kalevs-Weg", wo alle unsere Kalev-Überlieferungen vorkommen und von wo auch die Mehrzahl derselben ausgegangen ist (s. Karte Nr. 14, wo die Anzahl der Varianten, und Nr. 15, wo die der Typen darge- stellt ist, und zwar die letzteren in Gruppen nach den sie behandelnden §§-en, s. die Tabelle S. 214). Von hier aus ha- ben sich die Überlieferungen (zum Teil zurück) in das südliche Tartu- und Võrumaa verbreitet, ferner über Põltsamaa nach Süd-Viljandimaa und drittens längs der Meeresküste bis nach Risti und zum Teil sogar nach Lääne- und Saaremaa. Zusam- menfassend kann man sagen, dass die Heimat der Kalev-Über- lieferungen West-Viru- und Nord-Tartumaa sind, wo sie (teils schon während der vorgeschichtlichen Selbständigkeit, teils spä- ter) als Synthese der westlichen (germanischen) Erklärungssagen 250 AUG. ANNI R XXXII. von Naturriesen (doch auch mit EinfJechtung einiger Motive aus Göttersagen) mit den östlichen christlich-moralisierenden Riesen- helden-Traditionen entstanden sind, wobei gewisse nationale Kalev- Überlieferungen Anhaltspunkte geboten haben. Als Riese steht Kp. jedenfalls den russischen Riesenhelden näher als den ger- manischen Riesen. Die Behandlung der entlehnten Motive ist aber oft eine sehr selbständige, so dass von einer nationalen (Jmschaffung derselben geredet werden kann. § 4 0 . Der E n t w i c k l u n g s g a n g . Der Ausgangspunkt und die Tragkraft der Gestaltung und Entwicklung der Kp- Überlieferungen sind nicht bloss in einem „naturkundlichen" Erklärungsbedürfnis, sondern vor allem in dem allen Völkern eigenen Heldenbedürfnis begründet, d. h. in dem Drange den eigenen Machttrieb nach aussen zu projizieren. So konnten die Kalevs schon früh ins riesenhafte idealisierte Heldenzüge an- nehmen, die noch besonders durch die hinzugekommenen Na- turriesen- und die östlichen Titanenmotive verstärkt wurden. Durch beide näherte sich aber die Gestalt Kp's auch dem christ- lichen Teufel, indem sie so immer mehr den Naturriesen, manch- mal dem Teufel als Kirchenzerstörer usw. ähnlich wurde, zuweilen auch dem gefesselten Teufel « A m i r a n ) . Andererseits aber geriet Kp., mit dem Prinzessinnenretter der Märchen vermischt, stellen- weise auch in die Rolle des Seelenretters Christus und noch öfter in die des Höllenwächters. Wenn sich somit die Gestalt Kp's in den Volksüberliefe- rungen immer mehr von der eines realen Menschen entfernte, so legte F a e h l m a n n den Anfang zu einer neuen Tendenz der Zurückvermenschlichung Kp's und zugleich zu seiner Ideali- sierung zum Nationalhelden u n d K ö n i g . Diese Tendenz gipfelt in Kreutzwalds Epos, sie macht sich aber auch bei vielen Schrift- stellern der Zeit des nationalen Erwachens sowie bei vielen ein- fachen Volksmännern bemerkbar, die immer bemüht waren die Kp-Überlieferungen gerade in dieser Richtung weiterzuent- wickeln. So ist also diese neue Idealisierung gewissermassen von der Volksdichtung sanktioniert worden. Und diese Um- gestaltung Kp's aus einer widerspruchsvollen Riesengestalt zu einem idealisierten König symbolisiert den ganzen Entwicklungs- gang des estnischen Volkes aus dem widerspruchsvollen „Natur- riesen"-Zustand zu einer selbstbewussten und zuletzt auch selbständigen Nation. UNTERSUCHUNGEN ZUR GESCHICHTE DER LITAUISCHEN PERSONALPRONOMINA VON P. ARUM A A TARTU 1933 K. Mattiesens Buchdruckerei Ant.-Ges., Tartu, 1933. DER LITAUISCHEN GELEHRTEN GESELLSCHAFT IN WILNA ZUGEEIGNET Vorwort. Die vorliegende Arbeit ist meistens aus dem Material, das sich beim Lesen älterer litauischer geistlicher Literatur einheimsen liess, hervorgewachsen. In erster Linie hat die mittlere Periode der litauischen Literatur, die bis jetzt am wenigsten Bearbeiter gefunden hat, die Aufmerksamkeit des Verfassers auf sich ge- zogen. Durch Heranziehung dieser neuen Denkmäler bis zum Jahre 1864 wurde der Versuch gemacht, die prinzipielle Bedeu- tung dieser Literatur für die Geschichte der litauischen Sprache entsprechend hervorzuheben. Obwohl natürlich kein besonderer Grund vorhanden ist, die Literatur dieses Zeitraums als ein scharf umgrenztes Ganzes zu betrachten, weil der Unterschied zwischen dem Alt- und dem Neulitauischen überhaupt verhältnismässig gering ist, muss man jedoch mit besonderem Nachdrucke betonen, dass auch die Schriftsteller dieser mittleren Periode trotz der ermüden- den Einförmigkeit ihrer Werke viel Neues darbieten können. Man muss manchmal sogar bedauern, dass nach der bis jetzt in der litauischen Philologie vorherrschenden Tendenz das Hauptinteresse aller bewährten Forscher entweder den Anfängen der litauischen Literatur oder den modernen Dialekten zugewandt gewesen ist. Ist doch die litauische Sprachforschung noch in einem solchen Zu- stande, dass man beinahe an jedem Druckwerke, das man in die Hände bekommt, neue interessante Beobachtungen machen kann. M. E. gilt das auch für zahlreiche Kontrafaktionen, die ebenso eine eingehende sprachhistorische Untersuchung verdienen. Vielleicht könnte man dem Verfasser den methodologischen Vorwurf machen, dass er in seinen Untersuchungen so viele neue Denkmäler ohne vorherige textgeschichtliche Würdigung ver- wendet hat. Dagegen lässt sich vielleicht einwenden, dass der P. A R U M A A В XXXII. 2 Verfasser im grossen und ganzen von dem Streben geleitet war, nur die allgemeinen entwicklungsgeschichtlichen Richtlinien jeder Spracherscheinung festzustellen, da man sich beim heutigen Zu- stande der litauischen Dialektologie und Sprachgeographie vor tiefgreifenden historischen Rückschlüssen in so vielen Fällen hüten muss. Ausserdem hat der Verfasser jeden seiner Erklärungs- vorschläge durch entsprechende Beobachtungen aus den moder- nen Dialekten zu stützen versucht. Gerade dies beständige Bedürfnis nach dem Vergleiche der schriftlichen Überlieferung mit dem Tatbestande in den heutigen Mundarten verleiht der Erforschung des Litauischen im Vergleich mit vielen anderen indogermanischen Sprachen einen besonderen Reiz. Was die Disposition dieser Arbeit anbetrifft, so ist das Fehlen einer streng durchgeführten thematischen Linie durch den Charakter der hier behandelten morphologischen Probleme zu erklären. Die Geschichte des ungeschlechtigen Pronomens ist mit dem allgemeinen Entwicklungsgang des ganzen Dekli- nationssystems so eng verbunden, dass sie die Mitbetrachtung der nominalen und adjektiv-pronominalen Deklination in weitem Umfange unentbehrlich macht. Rat und Hilfe ward dem Verfasser von verschiedenen Seiten zuteil: der Verwaltung unserer Universität dankt er verbindlichst für die ihm zu sprachtheoretischen Studien in Berlin und zum Sammeln des Tatsachenmaterials in Litauen und Polen gewährte Beihilfe. Ferner ist es ihm eine angenehme Pflicht, den Biblio- theksverwaltungen in Berlin, Danzig, Kaunas, Königsberg und Wilna für die zeitweilige Überlassung aller seltenen litauischen Drucke und Manuskripte seinen wärmsten Dank auszusprechen. Mit besonderer Dankbarkeit gedenkt der Verfasser hier des L i e t u ν i u M o k s l o Dr a u g i j a in Wilna, wo er während seines dauern- den Aufenthaltes das meiste Material gesammelt hat. Dieser Ge- sellschaft fühlt er sich auch für die Liebenswürdigkeit, womit sie seine Studienreisen in den polnischen Provinzen erleichtert hat, sehr verpflichtet. Den zahlreichen Litauern aus den verschiedensten Krei- sen der litauischen Bevölkerung im heutigen Litauen und Polen, ohne deren teilnehmendes Interesse diese Untersuchungen nicht hätten zustande gebracht werden können, verstand der Verfasser nicht würdiger zu danken, als indem er seine anspruchslosen Stu- dien diesem Wilnaer Mokslo Draugija, dem ruhmreichsten Horte der litauischen Vergangenheit, als Zeichen tiefer Verehrung zueig- В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 7 nete. — Den Herren Professoren J. M i k k o l a (Helsingfors), V. В i г ž i š к a (Kaunas), E. K i e c k e r s (Dorpat) und M. V a s - mer (Berlin), sowie Geh. R. Wilhelm S c h u l z e (Berlin) — ob- wohl der letztgenannte nur indirekt an dem Reifen der Untersuchun- gen des Verfassers teilgenommen hat — ist dieser in ganz be- sonderem Masse für freundlichstes Wohlwollen verpflichtet. Herr Prof. W. A n d e r s o n , der Chefredakteur unserer Universitäts- schriften, hat wie immer, so auch hier seine wertvolle Hilfe bei der sprachlichen Korrektur nicht versagt. Р. А г а ш а а . eš ~ aš und die Partikel -ai. 1. — Bekanntlich ist das lit. es hinsichtlich seiner Verbrei- tung nur für Kleinlitauen oder genauer gesagt für die Memel- mundarten einwandfrei nachgewiesen Aber auch in diesen Mundarten ist ernstlich damit zu rechnen, was schon K l e i n in seiner Grammatik pag. 17 vermutet hat : imitantar enim Latviscos sea Carentes, tanqaam finitimos suos. Lassen wir deshalb die- jenigen altlitauischen Denkmäler, die irgendwie zu Kleinlitauen in Beziehung stehen, wie z. B. die Werke von Bretkünas, Wil- lent, Sengstock oder auch die Wolfenbütteler Postille ausser Betracht, so bleibt ausserhalb dieser Gruppe nur ein einziges Denk- mal übrig, nämlich der Katechismus vom J. 1605, und zwar hat dieser deutlich ostlitauisches Gepräge: esz 12вз 25e 7θ2ΐ 72 2* 1 6 0 7 · Sieht man aber die Sprache dieses Denkmals etwas genauer an, so findet man auch hier einige Merkmale, die wenigstens auf eine nahe geographische Nachbarschaft mit dem Lettischen hinzu- deuten scheinen. Das aulfälligste ist natürlich die Synkope in kangas 15 e kango 1 1 3 97 24; daneben aber auch kunigas IOO242). Die andere Eigentümlichkeit bezieht sich auf die Kategorie der Wörter, die im Anlaut das alte e bewahrt haben, wie er 25 9 erte 57 21 erszkieciu 155 24. Unter diesen befindet sich nämlich noch ein seltsames, ebenfalls zur kirchlichen Terminologie gehörendes Wort : elkas 7321, das im Litauischen sonst sowohl aus der älte- ren Literatur 3) als auch aus den modernen W örterbüchern nur 1) Vgl. E n d ζ e 1 i η , Gramm. § 343 und auch K u r s c h a t , Gramm. § 835 2) Vgl . dazu jedoch auch kungiston eit 'zur Herrenfrohne gehen' in Zietela — MLLG IV — und auch kungaykßtys im l i tau ischen Hexameter vom J . 1589 nach G e r u l l i s , FBR X 11. 3) So ζ. B. in der Wol fenbüt te le r Posti l le nach G a i g a 1 a t , MLLG V : alkus 150 a alkie 150 io. Für Kleinli tauen wird dasse lbe von J u r k s c h a t in seiner Märchensammlung aus Galbras ten be leg t : netoli karaliszko' girio' randasi medžeis apagus' kalwuti tarp plynes bè' sliugynü, szendie' da' wadi- nama alkelis, t. e. mažasis alks (Jurkschat überse tz t es : „ . . . ein Hügel, noch heu te Alkelis, d. h. k le iner Alk, g e n a n n t " ) 109 n . 10 P. A R U M A A В XXXII. 2 mit dem α-Anlaut bekannt ist, aber genau zum let. elks 'der Götze, Götzenberg' stimmt ]). Demnach sieht die Sache so aus, als ob im Litauischen das alte eš nur noch aus den Grenzgebieten mit anderen baltischen Nachbarn uns gerettet wäre 2). Das wäre auch ganz natürlich, wenn man bedenkt, dass der Wandel e š > a š sicherlich schon sehr früh eingetreten sein muss. Das bezeugt schon die ausserordentlich weite Verbreitung des aš, und zwar auch über das ganze hochlitauische Gebiet hin, wo sonst das an- lautende e vielfach unversehrt erhalten ist. Noch besser wird das durch diejenigen nordostlitauischen Mundarten erwiesen, wo altes betontes a > о wird, wie z. B. in Kupiškis. Die Volkslieder aus T. ir Ζ. IV 518 ff. bieten dazu folgende Beispiele: mon (= man) 286.6, 294.8, 295.õ usw. tôvy ( = tave) 318.6 jóm ( = jam) 334.5, 343.3 grôbo lintu 302.34 sôkè ( = sake) 355.1 usw. Dement- sprechend finden wir hier auch ôsiai 338.1, 298.5, 317.2 3). Daneben bleibt a, wenn die Form eine frühe Kürzung erfahren hat : äs 286.1, 288.3. Ebenfalls bleibt stets die α-Qualität, wenn a in einer späteren Zeit aus e entstanden ist, wie z. B. âsat « esate) 351.6 duk- râlâ 287.7 saulâla 290.6 mâta ( = т еЦ gen. pl.) 286.5 Idisi 285.5 (aber neloimä 286.4) usw. Ferner wird das hohe Alter des äs durch die verschiedene Chronologie des Lautwandels e > a in einigen anderen schwach- 1) Über andere Übereinst immungen zwischen dem Lettischen und einigen östlichen lit. Mundarten vgl. E. F r a e n k e l , KZ 58, 279 ff. Als weiteres Bei- spiel gehört dazu das Wort für 'S i lber ' : sudabro lapai 478 (Biržai) sudabri- niu guziku 734 (Kupreliškis) bei A. R. N i e m i und A. S a b a l i a u s k a s : Lietuviu dainos ir giesmés. 1911. Anders Fr. S p e c h t , Lit. Mund. II 143 ff. 2) In diesem Ergebnis weicht der Verf. also von G. Gerullis, Arch. f. slav. Phil. 40, 298 ab, der auf Grund der Literatur des 16. Jhds. die Existenz des eš auch für einige mittellitauische Mundarten annehmen will. Der einzige Beleg, den G. für dies Gebiet anführen kann, ents tammt dem Ka- techismus von Daukša und ist jetzt mit E. S i t t i g , Der poln. Katech. des Ledezma S. 12 Anm. 5 anders zu deuten. 3) Wichtig ist es, dass in diesen nordöstlichen Mundarten auch das prä- fixale a der Verbalformen an demselben Übergang teilgenommen hat, so in Papilys nach der Dainossammlung von Nieini-Sabaliauskas : podaviau 62.1 otneše 1044 usw. Die Frage nach der ursprünglichen Quantität dieser Präfixe ha t zuletzt W. P o r z e z i i i s ' k i in der Sobolevskij 's-Festschrift S. 358 behandelt . Dazu vgl. man auch G. Ρ l ä k i s , LUR XVIII 53 ff., nach dessen Meinung in den lettischen Zusammensetzungen praep. -|- verbum die Reduktion des präfixalen Vokals wahrscheinlich nie s tat tgefunden hat. Leider schenkt der Verfasser der Frage, inwiefern die ähnliche Erscheinung des Nordostlitauischen damit im Zu- sammenhang steht, keine Aufmerksamkeit . В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 11 tonigen Einsilbern auf das beste bewiesen. Ein Vergleich des nur in der Gestalt asz 415 5 6 usw. auftretenden Personalprono- x mens im po ln . - l i t . E v a n g e l i e n b u c h (1647) ) mit der Partikel ar, die hier nur 2 mal als ar 8 s artes 291 neben dem 2 6 regelmässigen er 5122 63 21 87 14 1112« 113 5 117 1 erga 3 s 12123 erscheint, beweist, dass in asz die Umlautung sich schon längst vollzogen hat, während die Partikel er in dieser Richtung nur die ersten Anfänge zeigt. Den gleichen Entwicklungsgang müssen wir für die Sprache S y r w i d s annehmen, ganz gleich, ob wir in der Doublette er ~ ar verschiedene Ablautsstufen erblicken oder nicht'2). Die Formen er, erga, ertes neben ar, argi, arte, artes kennt auch das handschriftliche Wörterbuch (1848) von K. D. S u t k i e w i c z , wogegen das Personalpronomen nur die Gestalt asz aufweist. Was im allgemeinen den Wandel des anlautenden e ^ > a be- trifft, so gelten hier wohl dieselben Bedingungen, welche für die ähnliche Erscheinung im Inlaut massgebend sind. Vor allem scheint hier die Qualität des Vokals der folgenden Silbe in Betracht zu kommen, wie es aus der Mundart von Kupiškis nach T. ir Ž. IV 518 ff. ersichtlich wird: asma 330.8 asa 341.1 âsat 351.6, aber esi 332.1 oder auch eglytâla 387.1 neben agiaii 396.1. Der andere wichtige Faktor ist die Akzentstelle gewesen. Am besten beobachtet man das an der entgegengesetzten Lautent- 1) Bekanntlich hat dies Denkmal etwa 30 Neuauflagen erlebt. Zu den ältesten davon sag t V. B i r ž i š k a in T. ir Ž. IV 311: „Tiesa, seniausioji šiu evangeli ju bibliotékoms žinoma laida, tat 1690 m. (ekz. Liet. M. Dr. iš S. Dau- kanto), bet bibliografija žino jau ir 1674 m. la ida; tikiu, su laiku susiras ir senesnioji". Im Sommer 1932hat derVerfasser diese Auf lage vom J. 1674 in der Uni- versitätsbibliothek von Wilna (sub IH XXVII T5_) gefunden und dazu noch eine f rühere Auflage vom Jahre 1647 (sub Ζ 30 8/35), die beide sehr schön erhalten sind. In seinem Aufsatz über die Sprache dieses Evangelienbuches, — Arch. Phil. I 115 ff. —, wo es hauptsächlich mit U n i v e r s i t a s l i n g v a r u m L i t v a n i a e verglichen wird, ha t P. S k a r d ž i u s merkwürdigerweise die Auflage, welche er zu diesem Zweck benutzt hat , nicht angegeben. Doch weicht die Sprache der späteren Auflagen von derjenigen aus dem J. 1647 sehr s tark ab, so dass man sogar z. B. den Dativ pl. auf -mis in der Auflage vom J. 1690 noch nicht findet, obwohl dieser Zug schon z. B. für die Auflage vom J. 1711 sehr charakter is t isch ist. 2) Vgl. S p e c h t , Šyrwidausgabe 21*. Unwahrscheinlich ist hier die Annahme eines ostlitauischen Wandels a^> e vor Liquiden, da die Partikeln er und ar schon in den ältesten kleinlitauischen Schriften, z. B. bei Bretkünas, erscheinen. P. A R U M A A В XXXII. 2 Wicklung, wo das anlautende a zu e wird. Für diese Erschei- nung bietet schon die alte Literatur reichliches Material, so z. ß. В r e t k ü n a s ' Postille in zwei slavischen Lehnwörtern : in ekruta I 198 ie ekrutnikai I 199 » ebrosa I 400? II 100 з. Aus einer späteren Zeit vergleiche man: B u d r y k a s , Namu križius (1859) esztuoni 86 за kas esztuones dienas 44 и esztuoniose kwartose alaus 69 2i ; J a s s у k i e w i с ζ, Pamokslaj 1 (1855) ant elgos po smerties 1135 αζιι elga 181. Mithin scheint dieser Zug insbesondere den süd- westlichen Mundarten eigen zu sein. Besonders häufig begegnet er uns in verschiedenen Gegenden von Suvalkija ; so in der Mund- art von Naumiestis ]) : kas yra sunkesnis ir už ekmenèli ? 10. 6.12 οι tu eržuoleli, žaliasis medeli 13.11.1 oi eržuol, eržuoleli! eržuole simtsakêli! 22. 24. 1. Dazu noch einige Belege aus der älteren Literatur: T a t a r e , Zyburys (1848) ekmuo 22зз 264ao isz ekme- ninio kaino 7 и usw. oder Pamokslaj (1851) ant ekmens 813 ant ekme- nelu 7826; M a r c i n s k i , Gram, polska dia litwinów (1835) ekmua 18 5 ekmeninis 4126 eszys 'os 28 2e ; dazu kommt noch aus der neuen Auflage derselben Grammatik (1861) eszmenis 'ostrze' 32 2s. Prin- zipiell wichtig ist ein Fall, den der Verfasser in Jurbarkas beobachtet hat: hier sagt man durchwegs akmuö acc. äkmenl, aber der Deminutiv davon lautet stets : ekmeniiks. Dass es hier wirk- lich nur an der stets schwachen Betonung des Anlauts liegt, lehrt ein anderer Fall, den man bei T a t a r e , Pamokslaj findet: antis (Ente) 108 4 antcziu 108 5, aber i sawo enti (Busen) isi- dejo 37i3. Dies wird wiederum durch die Mundart von Jurbarkas bestätigt, wie man das aus der Beschreibung eines unbekannten Korrespondenten von В ü g a 2) schliessen darf : „ekmuõ (ekmens), ehtis, ešmens, elksnis — ž. pradžioje e. Bet ašis, ašies — a. {Esis girdêjau iš joniškieciu). Ëzeras, ežys, ezè (ežia nesako), eketè, erêlis, erzkêtis — ž. pradžioje e, ne a. (a arba greiciau ea Veliuoniškiu ir Serediškiu)". Nach diesen Ausführungen darf mit gutem Grunde ange- nommen werden, dass sowohl beim Übergang des anlautenden a >> e als auch im umgekehrten Fall die verschiedene Quantität des Anlauts die wichtigste Rolle gespielt hat. Nur darf hier 1) K. S t i k l e l i s , Labai graziös dainos. Tilžeje 1907. Užrašytos Liepa- lotu kaime, Naumiescio parapijoj, Suvalku gubernijoj. 2) Handschrift F 132 (Universitätsbibliothek Kaunas) unter dem Titel „Jurbarkiskiu snekta". В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 13 natürlich an ein strenges Lautgesetz nicht gedacht werden, weil sonst ja unbegreiflich bliebe, warum sich bei T a t a r e in den meisten Fällen auch bei einer steigenden Intonation die Lautgruppe an fest behauptet, wie z. B. angis 37 ю angi 37 ю. 2. — Wie schon der oben geschilderte Gegensatz zwischen õšiai und äš in Kupiskis deutlich gezeigt hat, kann die Ge- schichte des Pronomens ohne Berücksichtigung der Partikel -ai nicht behandelt werden. Der Gebrauch und die formale Ent- wicklung dieser Partikel ist im wesentlichen von E. H e r m a n n , Lit. Studien § 330 erläutert worden. Diese Darstellung erfordert jedoch in manchen Punkten eine berichtigende Ergänzung. Wie schon aus dem bei Hermann 1. c. angeführten Material ersichtlich wird, entwickeln sich vor der Partikel -ai, falls diese an eine vokalisch auslautende Form angefügt wird, verschiedene „Über- gangslaute", und zwar ν, j oder n. Es wäre jedoch unberechtigt hier überall von einem 'Einschub' zu sprechen. Wenn ν hier nach einer Form erscheint, die auf einen Hintervokal auslautet, wie ζ. B. gen. sg. mask, jowai oder gen. pl. tuwai, so entspricht das ganz der Natur der Sache und findet seine Erklärung in der lautlichen Umgebung des „Übergangslautes". Auch ein „ein- geschobenes" j kann als Ergebnis einer phonetisch normalbe- dingten Entwicklung betrachtet werden. Man muss dann von einer Form wie etwa Nom. sg. fem. jijai oder dat. sg. manijai ausgehen, obwohl diese Formen direkt nicht belegt sind. Aber man vergleiche dafür mâdvi dvljai 42.1 T. ir Ζ. III 402 aus Ku- piskis, wonach natürlich das Maskulinum dûjai 44 4 entstanden ist. Durch eine falsche Abtrennung wurde auf diese Weise eine selbständige Partikel -jai ins Leben gerufen. Ein derartiger Vorgang lässt sich keinesfalls für das „eingeschobene" η nach- weisen. Hier kann nur eine morphologische Deutung gesucht werden. Lehrreich ist in dieser Hinsicht P. W., S ζ w e n t - d i e n i s d a r b a s (1862), wo die geschlechtigen Pronomina ei- nen ausserordentlich regen Gebrauch der Partikel -ai zeigen. Dabei unterscheiden sie sich scharf von dem Personalpronomen, was die Anwendung des Übergangslautes betrifft. Die geschlech- tigen Pronomina jis und tas zeigen hier vor -ai in allen voka- lisch auslautenden Formen den Nasal : nom. sg. fem. tonaj nediela 2824 tonaj giltine 41 « tonaj 36 2 inaj 5127 52 1 — g e n . sg. mask. ant juonaj lu nuog jonaj 15 20 iiža jonaj gieradeistes 14 20 tonaj numirela 3 9 a n t tonaj suda 43 u — akk. sg. mask, inaj mili 14 P. A R U M A A В XXXII. 2 83 inaj mileti L5 21 tunaj ležwwi 92 3 tunai szwentu pagarbinimu 9 5 — akk. sg. fem. janaj 15 ю 20?, ю tunaj nedielu 2921 tunaj knigialy 922 — instr. sg. mask. su jonaj 9129 su juonaj 10512 — instr. sg. fem. su junaj 97 26 — nom. sg. mask. j ena j 27 12 BG23 — gen. pl. isz junaj 11« 16 12 junaj 36 25 ant tunaj pinigu 4413 isz tunaj namelu 47 e. Im Personalpronomen ist hingegen die Par- tikel -(i)aj üblich *), die noch um das aus dem geschlechtigen Pronomen übertragene -naj resp. -na oder -по erweitert wird; so regelmässig tujejnaj 19 7,27 29 9 30 5 aszejna 97 l i e 19 22 usw. — im ganzen 20 mal. Zu dem Personalpronomen gesellt sich auch das Zahlwort 'zwei': dujejna 8125 2013. Aus dieser Verteilung erhellt, dass die Erklärung des -naj in der Geschichte des ge- schlechtigen Pronomens gesucht werden muss. Eine bequeme morphologische Deutung bieten hier natürlich die Formen des akk. sg. tunaj, junaj, jinaj und die des gen. pl. tunaj, junaj, wo sich der unter dem Schleifton befindliche Nasal vor einer Par- tikel behauptet hat, später aber durch Konfrontierung mit den einfachen Formen (tunaj ~ tu) fälschlich abgetrennt wurde und auf diese Weise Anlass zur Entstehung einer neuen Partikel -naj gab, die zunächst im geschlechtigen Pronomen selbst auf alle vokalisch auslautenden Kasus übertragen wurde, später aber auch in das Personalpronomen Einzug hielt. Dass es sich hier wirklich um eine analogische Ausdehnung des ursprünglich nur im Akkusativ sg. und im Genitiv pl. berechtigten Nasals han- delt, zeigt einwandfrei K i e l e t a s ž o d ž i u a p l i n k S ζ k a ρ - l e r i u (1857): akk. sg.: tun strosznu regeimu 142 dank kun gali 15 2,3 tun troszkumu 25 26 tun pat szkapleriu 19 ie 20 26 tun diwnu dowanu 25 22 usw. — gen. pl. kožnas iž tun žodis 13 2e. Darnach aber auch im gen. sg. mask isz ton riagis 17 21 isz ton džiaugias I 8 2 2 kon iaucziu 15 5 16 ie und auch im instr. sg. ton kartu iaucziau szaUu kanu 15 ю su ton mediu giwastos 26 u ; anschei- nend darnach sogar im Neutrum: až tant Piatras szwintas sa žwaki. . . paligino bažnicziu J. Krystuso 7 9. Ferner wird die fälschliche Übertragung des -naj durch eine parallele Erscheinung bei -iaj erwiesen. So sagt man z. B. in Kupiškis (T. ir Ž. III 390 ff., IV 518 ff.) stets ôsiai 13.1, 298.5, 317.2, 1) Aul' einer späteren Verallgemeinerung beruht es, wenn -nai auch e e im Personalpronomen erscheint, so z. B. in Dusetos: mäni-nai 'mihi' tävi-nai e e 'tibi' miimi-nai 'nobis' jiimi-nai 'vobis'. J a u η i u s, Gram. 107. В XXXII, о Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 15 328.1 pro ôsai nach der zweiten Person tüjai 45.1, 142.1 usw., wäh- rend die geschlechtigen Pronomina und Adjektiva nirgends eine derartige Erweichung aufweisen : jäunasai 55.4 bòltasai 55.4 ahtra- sai 2 7 . 5 jusai 3 . 3 kursai 3 1 8 . 1 , 3 5 1 . 1 0 . Mundartlich hat sich der Gebrauch des -naj so weit ausge- dehnt, dass es gelegentlich auch in einigen Verbalformen, vor allem im Infinitiv ]), auftreten kann, so in zwei Fällen bei T. L i c h o d z i e j e u s k a s , Gaylus Atminimas ( 1 8 4 1 ) : biet tieyp mir- tien, keyp Jisay mirie 211 ira tey mirtien iszrinktiija smerczin 214. Oder bei K i t k i e w i c z , Hymny ojców šwietych ( 1 8 4 8 ) gimditén 2 3 3 . 7 . 1 pajautén 2 4 1 . 1 5 . 3 . Es ist deshalb wohl anzunehmen, dass dasselbe partikelhafte n auch im žemaitischen Optativ buczion vorliegt, weil sonst die Erhaltung des auslautenden Nasals laut- lich unverständlich bliebe 2). 3. — Wenn die Partikel -nai nun auch ausserhalb des Žemaitischen und zwar auch in östlichen Dialekten vorkommt, wo die auslautenden Nasale im allgemeinen viel früher ge- schwunden sind als im Žemaitischen, so beweist das, dass der Gebrauch der Partikel -ai im Litauischen auf sehr alten Tradi- tionen beruht und früher wohl in allen einsilbigen Formen des geschlechtigen Pronomens üblich gewesen ist. Auf diese Mög- lichkeit weist ein seltener Fall, wie G e n e r . R o к u n d a s Su- rn e ne s (184B): kad tusay kieykia kurie jems almažnas nedewy 7424 hin. Mehrere derartige Fälle bietet Fr. S p e c h t , Lit. Mund. II 371. Einen anderen, sehr seltsamen Gebrauch unserer Partikel im Akkusativ pl. zeigt eine Kontrafaktion P r i e s z a u s z r i s 1885 m e t o : Tegul isz savo pusies patur Dievo patinte, isztirine- dama tiesas, dudanczes mumis tine, ape Jo didtius darbus, ir kai iszkietinej' tiesas, vadinamiis gamtos tiesomis netodel, kad j in a s biiktai turejo atneszti pati gamta, bet todel kad j ina s Dievas gam- tai patimino 9 5. Da hier jinas wohl für jäs steht, so kann man seine Entstehung nur aus einer um die Partikel -na(i) erweiter- ten Form des Pronomens ji erklären 3), so hier z. B. der Nom. s g. j inaj 37,20 16 iß 19 u 27 27. Massgebend war auch in diesem 1) Vgl. E. N i e m i n e n , Der ur idg . Ausgang -äi 11. 2) Anders S p e c h t , Lit. Mund. II 221 ff. 3) Der Nomintav jinà ist jedenfalls sehr alt, weil er auch z. B. in de r Wolfenbüt te ler Postil le in der Schre ibung ghina belegt i s t ; G a i g a l a t , MLLG V 134. 16 P. A R U M A A В XXXII, а Palle die Tendenz, die einsilbigen Formen der Pronominalflexion zu vermeiden, wie auch im dritten Modus, wo unsere Formen wie bestimmte Adjektiva behandelt werden: gen. ρ Ì. juju I21 IO 15 tuju 1515 1817 usw. 4. — Die Bedingungen, unter welchen die Schicksale der Partikel -ai im Pronomen gestanden haben, gestatten uns auch ein besseres Verständnis desselben Gebrauches im Verbum einiger nordwestlicher Mundarten*). Das Pronomen zeigt uns, dass wenn die Partikel -ai sich an eine vokalisch auslautende Form anschliesst, sie dann mit dem Auslaut der betreffenden Form nicht in eine Einheit verschmilzt, sondern einen Einschubvokal dazwischen entstehen lässt. Seltsamerweise fehlt es an jeder Spur derselben Erscheinung im Verbum. Es wäre deshalb viel natürlicher anzunehmen, dass die Partikel erst n a c h dem Weg- fall des kurzen auslautenden Vokals des Präsens und des Futurs angehängt worden ist. Bekanntlich ist im Žemaitischen eine derartige Apokope vielfach nach einer einsilbigen langen oder mehrsilbigen Wurzel eingetreten, so dass man sich den Entwick- lungsgang folgendermassen vorstellen könnte : gauna >> gaun -f- ai, busi >· bus -j- ai usw. Die Anfügung der Partikel wurde hier vielleicht gerade dadurch bedingt, dass nach dem Schwund des Auslautvokals das Bedürfnis entstand, die Funktion der einsilbigen Verbalform mittelst eines partikelhaften Zusatzes schärfer zu betonen. Darin läge auch für die Tatsache, dass in Kretinga und Darbenai die Partikel -ai nur im Präsens und Futurum, nie aber im Präteritum verwendet wird, die richtige Erklärung: der Vokalauslaut im Präteritum bleibt ja stets beste- hen und die Schwächung der Funktion kann deshalb formal nie zur Geltung kommen. Freilich bleibt es dabei unbegreiflich, warum die ä-Präsentia in denselben Mundarten eine Umbildung wie sakai ,er sagt' zulassen. Deshalb muss hier mit verschiede- nen Uniformierungen und vielleicht auch mit gesetzwidrigen Kon- traktionen gerechnet werden, welche Voraussetzung auch durch •den in vielen Einzelheiten abweichenden Gebrauch dieser ai-Foi- men in der älteren Literatur nahegelegt wird. Das älteste hier- her gehörige žemaitische Denkmal ist P a w . k r i k š c . (1767) von K l i m a w i c z i u s . Im ganzen findet man hier 332 Belege 1) Zuletzt darüber S p e c h t , KZ 55, 161 ff. Über die ältere wissenschaft- liche Literatur s. N i e m i n e n , 1. с. 40. В XXXII. •> Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 17 mit, -ai, wovon die grösste Gruppe — 246mal — die Verba nach dem Typus turi bilden, wie z. B. : ant kao stowey twirtibe tykie- irnii 1115, selten mit dem Übergang in die o-Klasse : kurie szaca- wojey labialis ir milay sutwerima koki 6119. Die zweitgrösste Gruppe bilden die abgeleiteten resp. entlehnten Verba auf -oju, -yju, -èja, im ganzen 61mal : dielko bažnicia S. teypo sunkiey korojey nepasliiszniis 101 s parstowiniejey 124 25 griešiey 12924 usw. Die primären /o-Präsentia gehen in der Regel in die o-Klasse über: tie, kurie ciesu Misiu kalbas snauday žwalgos 6613 slepay 1411<> laukay 1411 skielbay 117 s kientay 17622 apreyszkay 365 dasileyday 49 5 apwertay 6211 — im ganzen 90 Belege. Die primäre 0- Klasse ist durch 15 Belege vertreten: kada dasie žmogaas ta Loska pirma karta gaanay ? 1671- pikstay 6121 imay 6214 užginay 75 я usw. Einmal wird es sogar in die /o-Klasse übertragen : žadey 153 25. Höchst beachtenswert ist es aber, dass hier auch einige Fälle liir das Präteritum auf -è nachweisbar sind: pirmiausey dawey mace Ponas Jezasas S. Petray 14512 kurie tie ira, diel kuria îie- walna žanities, bet szlaba ne traakiey ? 150 m. Dagegen fehlt es hier völlig an Belegen für -ai in der dritten Person auf -0 so- wohl im Präsens als auch im Präteritum. Das zweite, prinzipiell sehr interessante Werk aus der že- maitischen Literatur des 18. Jhrds. ist Zi w at a s Ρ on a (1787). Im ganzen begegnen uns hier 148 Belege, wovon die grösste Gruppe das Futurum wie z. B. padabney uztiliesey lapas tawa zdrodliwas 31419 bildet (insgesamt 87 Belege). Daran schliessen sich die präsentischen Formen nach dem Typus tari — 27mal — an, wo man gelegentlich auch ein Übertreten in die o-Klasse beob- achten kann, wie etwa: weyziek kaypo nusymardawoiy, apylsy, ant nugos žiemes terp kyrmelu siediedamy ylsay 42 25, dagegen aber : yr neprygalemas dayktas, kada karalas radasy wayno. 0 sluga saw ylsey lowo spakayno 164L>s. In der /o-Klasse ist der Über- gang in die o-Klasse nicht so streng durchgeführt wie bei Klimawiczius. Das ganze diesbezügliche Material ist folgendes : kietay 4223 — kietey 6 3 i 8 7O23 8424 21 1 h 2 2 6 4 wertey 9120 szawkay 190 23. Die primären o-Verba sind hier 14 mal belegt, worunter zwrei Belege den Übertritt in die /o-Klasse be- kunden : 0 kayp sunkus gaylesis munes smatnos Motinos lawk, kada tawi potam paryiszkoty žadey 4218 kwietkieles pražida, pawksz- teley, tay ira Aniolay swety giedey 280 9, vgl. aber kaypo apey ta Bažnicie S. gieday 33 n·,. Die Existenz von Präteritalformen 18 В XXXII, а wie dawey bei Klimawiczius wird auch hier auf das schönste bestätigt : 0 ansay ana klawsey ysz raszta apey Mesyiosia madrey, yr ant ana klawsyma atsakie anims roztropnay 48 2.4 garby yr szlowy apanawoje ( = apkarunawoje) ji milawsis Pony, yr pastatey ij ant wysa darba tawa 297 27 iey anas ant giera uziwoje ; yr ano mis Dieway slažyje ; arba artymam diel pamaciaws dwasyszka dawey yr reykala sawa 31 он atrawkys tawi na pikta stona Apasztalu padare: yr sergancius yszgidey 134 ю argi neregieiote raßty, log ysz barnas waykiela maža yr ne mokatia kalbiety, parodey garby diel neprietela tawa 1161. In einigen Fällen ist es somit schwer zu entscheiden, ob wir es mit einer Präsens- oder mit einer Prä- teritalform zu tun haben, wie z. B. : mokikies werkty kaypo Mag- dalena, ne kaypo werkiey zdrodliwe Syrena 3351«. Aber auch bei diesem Denkmal muss ausdrücklich betont werden, dass eine Form wie sakai oder radai sich hier nicht nachweisen lässt. Prinzipiell nichts neues bietet SR BEA, Jezus Maria Jozapas (1828). Vertreten sind hier folgende präsentische und futurische Typen: basey 562 (daneben basay 80π basa 62io base 944) negaley 7 ir, 57 27 mazgojey 15013 prieklaapay 16423 priepuiay 17722 189 25. Wenig neues bietet auch N i e z a b i t a w s k i s , Surinkimas (1823), wo nur zwei Formen des Futurums belegt sind: dieka- wosey 2 (Vorwort) atsyleysey 51 n. Eine neue Kategorie bietet D au k a n t a s in seinem Prasma lotinu kalbôs (1837), wo pag. 54 die dritte Person des Optativs folgendermassen angegeben wird: bata, m, ei und ebenfalls: bu- wimetu, m, ei und badintam, ei. Leider ist dem Verfasser aus den Werken dieses Schriftstellers kein einziger Beleg aufgefallen, der diese Lehre bestätigen könnte. Aber die Folgerichtigkeit, womit ein Typus batamei hier angegeben wird, erlaubt uns, an der Realität dieser Angabe, wenigstens für einige Mundarten, nicht zu zweifeln. Sonst ist der Ausgang -aj bei Daukantas vielfach belegt, aber wiederum nur im Präsens der 0- und г'-Verba. So werden in derselben Grammatik pag. 50, 51 noch folgende Para- digmata angeführt: ijs essai, yra, est, essa fut. bas, bassai, wo- nach wohl das merkwürdige essai gebildet ist ; pag. 82 : pen, a, ai ,er füttert' oder tepen, a, ai; penies, ai. Nie wird aber in ei- nem Präteritalparadigma eine Form auf -ai angegeben, so stets biio, wa 50 penieje 82 laiko 88 zlno 81. Zur Veranschaulichung dieses Tatbestandes sei es gestattet, einige Belege aus den übri- gen Werken von D. anzuführen: D a j n e s ži am a j t i u ( 1846) В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der Iit. Personalpronomina 19 IÏ sópinsaj kasselès 78 и niblqkysaj broterelis, sótryniesaj mano ka- pell s 98 iõ tegôl žydaj, tegól klestaj Raudonas ougeles 13 21 Plaukiaj gólbelis Grimst wanikèlls 63 23 01 dzlustaj wystaj zall rutelej 6515 kujsej ir warmaj Nestowej wettuj 143 4 žwieris ir zwierelej Tõre j Linksmybe 143 s Upys Ir Upelej Szlokszdamis tekaj, gérwes ir žousys Ir Gulbej Lekaj 140 и usw. Dasselbe Bild bieten uns die Werke von D. selbst: S i e j a m o s e s Ρ a s z ar о - ž о 1 e s (1834) mûsu karwes patiù pieno iajkii mažne užtrukstaj 3s; P a s a к os Ph e dr 0 (1846) gaio tos pasakos trukstaj 43is kajp takej prasma nu wargû gajsztaj 544 usw.; Bu d a s ji stowaj 2 kii st aj 2 góstaj 2 kértaj 60 wertaj 73 warnaj krankaj 93 nepažistaj 132 skaustaj 153 gygstaj 199 iwykstaj 269 !). Auch bei Daukantas macht man die lehrreiche Wahrnehmung·, dass der Gebrauch des -al in seiner ursprünglichen Funktion als eine hervorhebende Partikel schon sehr verblasst ist und dass er in den meisten Fällen einfach von der Kategorie und dem Umfang der Verbalform abhängig geworden ist. Lassen wir als- dann die futurischen Formen beiseite, so stellt sich heraus, dass -aj mit Vorliebe in einsilbigen Formen gebraucht wird. 5. — Bei allen hier behandelten Texten überrascht uns am meisten, dass kein einziger Fall mit -ai für das reflexive Verb nachweisbar ist. Auf den ersten Blick könnte man daraus schliessen, dass gerade diese Verba das Alte bewahrt haben und dass die verhältnismässig späte Entstehung der ш'-Formen da- durch auf das schönste bestätigt wäre. Nun zeigt aber der Sprachgebrauch von S a w i с к i s , dass in einigen žemaitischen Mundarten gerade die Reflexiva zum Gebrauche des -ai eine be- sondere Neigung besitzen'2 . Nur muss auch in diesem Falle mit besonderem Nachdrucke hervorgehoben werden, dass das Präteritum und die ^-Präsentia eine völlige Abneigung gegen die Verwendung der Partikel aufweisen. Aus dem sehr umfangreichen Material, das sich aus den Schriften von Sawickis, der -ai, wie gesagt, n u r in Reflexivformen kennt, zusammenlesen lässt, seien hier nur einige typische Belege herausgegriffen : S. T a m o s z i n s a Ke m ρ i s (1828) wlena diena ira maionus, antra diena pryszynays tau 70 a» tankiey žmogus mysli ir rupinays apey tus dayktus 19922 wienoy 1) Weitere Belege s. bei G e i t i e r , Beiträge z. lit. Dialektologie 374^ 2) Anscheinend müssen damit auch die Bildungen der 3. singularis prä- sentis bâtais, mõtais (T. Τ o r b i ii r n s s ο η , IF XLIX, 119 ff.) und regiteis (F. S p e c h t , KZ 60, 276 ff.) in Zusammenhang gebracht werden. 9* 20 В XXXII. - wietoy teypo, antroy kiteypo dedays 211 ю detto žmones mil ta giwenima, ir džiaugieys swietiszkomis linksmiblemis 157 s jey man negadijeys gausingay semti isz plastancze szaltenia 27829. Be- achtenswert ist es, dass hier derselbe Gebranch auch im Impera- tiv vorkommt*) : arba skaytik, arba raszyk, arba melskieys 38 2 nie- kuometu negirkieys isz gieru darbii tawa 116 r, rupinkieys 197 2 usw. Ebenso zahlreich sind die Belege in dem anderen Werk von S. — K a l b a s D u s z i u s u D i e w u (1829) kaypo Laus krokdams sukays apley mumis 2ю 1301 wysi suryszymay skirays ir trauks ing graba 80s dzieuksmas nemažynays 70и»; sehr oft in dem Ausdruck: Jau regieys man, regiu anu pulka swietku 2 6 2 0 und so 45? но ir, 102ir, 125is usw.; buntawo wysas mano syias prysz raziima mana, kuris pargaleti ana weltu storo ley s 4524. Einen ähnlichen Pall bietet auch Γ) ο ν i d a i t i s , Sziaul. senelis (1860) I man apsake Klebonas tos parapijos kur tajp tropi- jejs 39 32· Dieser Beleg ist noch dadurch besonders wertvoll, dass hier der Usus von Sawickis auch für das Präteritum bewie- sen wird. Leider ist das bei Dovidaitis ein sehr seltener Fall ; man vergleiche dazu auch die präsentische Entsprechung: juk ne wienam toks pripodkas tropijas 54 24. 6. — Nach dem oben Bemerkten ist es klar, dass die Frage nach der Verwendung der Partikel -ai an Verbalformen, falls man diese žemaitischen Formen mit den pronominalen Entsprechun- gen verbinden will, nur dann endgültig gelöst werden kann, wenn man die verschiedenen Bedingungen des Gebrauches an der Hand der modernen Dialekte befriedigend erklärt hat. Dasselbe gilt aber auch für die lautliche Gestalt dieser Formen. Der Verfasser möchte hier nur auf einen Gegensatz aufmerksam machen. Im Žemaitischen werden ja die /-Diphthonge in weitem Umfange zu langen Vokalen monophthongiert. Diesen Zug zeigt auch öfters z. B. das oben behandelte Ž i w a t a s P o n a , wie etwa: nom. pl. aniola 113 56 23 dakta ( = daiktai) 20 ts wysy czlonka 330 22 oder im dat. sg. fem. anay žmona 1231; ferner in einzelnen Wörtern wie wyinati 3913 usw. Es fragt sich deshalb: wie kommt es, dass wir in diesem Denkmal beim Pronomen n u r die di- phthongische Gestalt belegt finden, so stets unsay 2413 27 2 ansay 611 tasay 35 3 usw., und dass auch die Verbalformen so häufig -ai im 1) Freilich wäre es hier möglich, an den žemaitischen Lautwandel ie > ei zu denken, was aber wegen des Parallelisnnis mit dem Präsens weniger wahr- scheinlich ist. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 21 Auslaut bewahrt haben? Im letzteren Falle ist das um so auf- fallender, als in der zweiten Person vielfach gerade eine Mono- phthongierung zum Vorschein kommt : žmon ko werki yr ko yiszka 1 263 a» biega 140 u Diewy Diewy kodiel mani apleyda 164з usw. ). 7. — Es wäre aber falsch zu denken, dass der oben geschil- derte Gebrauch des -ai in Verbindung mit den indikativischen Verbalformen ein ausschliesslich žemaitischer Zug wäre. Die Mundart von Šauliai zeigt z. В., dass diese Praxis auch dem Nordlitauischen durchaus nicht fremd gewesen ist. So finden 2 wir in einem Hochzeitslied, das M. S t a n c a u s k a s ) aufge- zeichnet hat : С it, nebarki, Senas tetusèli Bilsai sveikas Jaodbèris žirgelis 418. 18. 5. Diese Mundart:i) hat für uns aber noch da- durch eine grosse prinzipielle Bedeutung, weil sie noch eine neue Gebrauchsweise des -ai in Reflexivformen bietet : Vaziuoj brolelis Tamsia naktele, Važiaodami rapinosei Kar parnakvosme ? 417. 15. 2 Joja brolelis Tamsia naktele, Išjodamas rapinosei — Kur parnak- vosia? 417. 14. 2. G'eriaa alati, Salda miduti Moinosei veidelis mana, Mainosei 446. 115. l. Hier ist die reflexive Form wohl nur aus -5/ -j- ai >> sai > sei zu verstehen. Endlich lassen sich noch einige Imperativformen aus der Mundart von Papilys4) : keliesa, martela jaanoji 622 1,2 und aus der Mundart von Kupreliškis4) : keliesa, martala 6211 hierher ziehen ; man vgl. damit keliesi, martela jaanoji, 617 1 im gleichen Liede aus Biržai4). Gerade durch diese Formen empfangt die Theorie von der Erweiterung der Verbal- formen mittels der Partikel -ai eine überzeugende Bestätigung5). 1) Vgl. dazu S p e c h t , Lit. Mund. II 153, wonach in einigen Mundarten des Gebietes R. 3 umgekehr t nur die Partikel -ai monophthongiert wird, sonst aber das auslautende -ai bleibt. 2) Šauliškiu vestuviu dainiuskos ir talaluškos, pagai ju apeigas surasiné- tos po joniškiecius, gruzdiecius ir žagariecius apie 1886—1894. Lietuviy Tauta III 2. 3) Einen Fall bietet noch MLLG I: bet ka tsze prisidésai gaigoti? 360ц. 4) A. R. N i e m i ir A. S a b a l i a u s k a s , Lietuviu dainos ir giesmès šiaur-rytineje Lietuvoje. 1911, wo auch sonst das Material für unsere Frage gar nicht geringfügig ist. Am häufigsten wird -ai im Imperativ verwendet, so in Papilys: cit, neverka, sesiula, 1004 5 atsiminka 1101 1 užmauka žiedeli 1135 11; in Vabalninkas: paprašyka matuti 1069; Öfters auch im Futurum, hauptsächlich in Papi lys: nusijuoksa 20 2 išmesa 1085 13 ištekesa 560 2 ; möglicherweise sogar im Prä te r i tum; strielba vilko nenušova, vilkas ožkos nepapjova 230 3 (Papilys). 5) Vgl. K. N i e m i n e n , Der Ausgang -äi, S. 40 Anm. P. A R U M A A В XXXII. 2 mens und juris. 8. — Die nur für einige nordwestliche Mundarten bezeugten Nominative mes ~· mens und jus ~ juns müssen wohl mit der allgemeinen Bewahrung des Nasals vor Sibilanten, die bekanntlich gerade für diese Mundarten charakteristisch ist, in Zusammen- hang gebracht werden. Im Žemaitischen hat dies auch sonst zu vielen Neubildungen Anlass gegeben, insbesondere aber in Para- digma des bestimmten Adjektivs, weil hier der Nasal lautgesetz- lich in weitem Umfange erhalten geblieben ist. Einerseits hat man im Nominativ sg. mask., wie z. B. didinsis 10 (1846) tretinsis 25 (1848) paskutinsis 29 (1850), in den Kalendern von I v i n s к is einen analogischen Nasal vor 5 eingeführt, wobei der Akk. sg. mask.: didinji 62 (1847) pirmanjé karta 5 (1846), Instr. sg. fem.: su pritajsitanje warszke 32 (1847) und Lok. sg. mask.: senamenje Istatime 27 (1851) als 'Vorbild gedient haben. Anderseits hat man umgekehrt nach dem Akk. pl. garsesniunsius 1 (1847) mel- žamanses 19 (1846) und freilich auch nach dem Gen. pl. tolimunju 5 (1846) einen Nom. pl. : kas tretinji metaj 5 (1846) neu geschaf- fen l). Das alles wird uns erst leicht verständlich, wenn wir fest- stellen, dass in diesem Dialektgebiet auch sonst der Nasal sich vor 5 regelmässig behauptet hat. Will man denselben Entwicklungsgang auch für den Nomi- nativ pl. des ungeschlechtigen Pronomens annehmen, so erhebt sich gleich die Frage, inwiefern die Voraussetzung des Nasals im heu- tigen Akkusativ mus, jus, der hier ja als die einzige Analogie- quelle in Betracht käme, berechtigt wäre, weil man den einzigen bis jetzt bekannten Beleg, und zwar muns aus der Wolfenbütteler Posti lie nach G a i g a 1 a t , MLLG V 133, wegen seiner Isoliertheit als wenig zuverlässig angesehen hat -). Dennoch steht diese Form im Litauischen nicht ganz allein da. Einmal erscheint sie noch bei J a s s y k i e w i c z e , Pamokslaj I juns ir wajkus jusu pryims karalistien sawo 33 32, wo sie ausserdem durch einen ähnlichen Fall aus dem geschlechtigen Pronomen: anuns pamokslus 44ж 1) Solchen Fällen verdankt seine Ents tehung auch das žemaitische ku- rin = kurie, dessen Erklärung S p e c h t , IF 42, 297 grosse Schwierigkei- ten bereitet hat. 2) E n d ъ e 1 i n , Gram. § 352. В XXXII. » Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 23 gestützt wird l). Eine überzeugende Bestätigung empfängt dieser Akkusativ jedoch erst durch den Adessiv iiinspi, der einmal im poln.- l i t . E v a n g e l i e n b u c h (1711) vorkommt: jeymanimpgiwen- site, ir žodžiay mano iiinspi bas 159. Infolge dieser besonderen Be- dingungen, unter welchen hier der Nasal zum Vorschein kommt, kann man über die wirkliche Existenz der Akkasative mans, jans nicht mehr im Zweifel sein. Es ist wohl am wahrscheinlichsten, dass der Nasal aus dem Akkusativ auch in den Nominativ mens und jans übertragen worden ist, im Akkusativ selbst aber wegen des Stosstons schon frühzeitig ein Verlust desselben stattgefun- den hat. Denselben Prozess scheint im Žemaitischen auch ein einsilbiger /-Stamm durchgemacht zu haben. Im Gegensatz zum Akkusativ erscheint hier im Nominativ des Zahlwortes 'drei' öfters der Nasal, wie z. ß. S t a n e w i c z i u s , Hist, szwenta (1823): nom. pl. tryns krestey-) 17 21 tryns dinas 17 22 tryns sunus 412! — akk. pl. par trys mienesias 2713 try s kreszczius 17 w. Ebenfalls in den Kalendern von I v i n s k i s : trins karalejl (1846) ~ tris 22 (1846). Nur ganz selten begegnet uns auch im Akkusativ der Nasal : R u - p e j к а, Jonas isz Swisî. ( 1823) par trins dienas 2813 (daneben aber gleich par tris arba kietarias dienas 30 4). Beide hier behandel- ten Fälle, — das sei hier noch einmal ausdrücklich hervorgeho- ben —, verdanken die Bewahrung des Nasals nur der Einsilbigkeit ihres Stammes. Wenn S p e c h t 3 ) trotzdem auch sonst für die a- und /-Stämme auf Grund der alten Schreibung einen Nominativ pl. mit dem Nasal annimmt, so bleibt dies solange zweifelhaft, bis man eine Form auf -ans resp. -ins aus der alten Überlieferung oder aus den modernen Dialekten direkt nachgewiesen hat. 9. — Nicht ganz klar ist das gegenseitige Verhältnis der Nominative mens und jans. Man macht öfters die Beobachtung, dass beide Personen sich sowohl im Nominativ als auch im Geni- tiv lautlich voneinander weit entfernt haben. Bei S t a n e w i - c z i u s , Hist, szwenta (1823) erscheint der Nasal nurin der ersten Per- son: tary kad mens sa wysa apleysty esame na Diewa 65 26 mens až griekus tay kenteme 65 33 (daneben auch mes 22 2s), wogegen 1) Sonst ist der Akk. und Lok. stets ohne Nasal: jos (— juos) 14 ц 25 58 ι usw . jaunuosius 31« ^ pirmusius 43 L.„ ^ iszrinktosius 9«. Ebenso im Lokativ: papratymuose 6 niekniekiose 23 _·«>. Й 2) Nach dem im Anhang beigefügten kleinen lit.-poln. Wörterbuch be- deutet : krestys, czczia 'kosz'. 3) 1P 42, 295 ; T. ir Ž. IV 99. 24 die zweite Person sonderbarerweise einen Diphthong aufweist: 1 juos 19.U 23и 2622 52is 548 usw. ). Viel häufiger findet man 2 jedoch den umgekehrten Fall, wo der Nasal nur in der zweiten Person gebraucht, wird : L a c h a w i c z e , Nawies kat. (1847) juns 74 is, ιτ,ιβ, gen. ant junsu 39 4 junsu 7412 8 715, aber stets ohne Nasal: mas 67s4 94ia 10314 mes 942e 9926 1037, gen. tarp musu 8и musu 59 20 94 ir, ; J a s s у к i e w i с ζ e , Pamokstaj I juns im Nomina- tiv — 31 mal und nur 4mal jus l40i7, is 14233 188.%; in der ersten Person nur теsgi 5625 mes 5627 891« usw., ebenso wie auch stets im Gen.: jusu 415 19214 usw. del musu 19« usw. Schliesslich ist hier noch die lit. Grammatik (1832) von K a s s a k a u s k i s zu erwähnen, wo pag. 67 das Paradigma des Personalpronomens, und zwar in der Gestalt : nom. mes, jûs ~ gen. musu, jusu, ange- führt wird. Doch finden wir bei ihm sonst öfters den Nasal in der zweiten Person, so in der Grammatik selbst: juns 212 24ib usw., besonders aber in seinem zweiten Werk P a s a k a (1861): juns 61 9 β, 35 l i t i 12 ai I 7 3 USW. ~ gen. ρή junsu 524 junsu 1116 18s 2914. Derselbe Gegensatz wiederholt sich, wenn der Nominativ und Genitiv aus den übrigen Kasus ein analogisches m bezogen haben, was chronologisch von dem vorigen Fall natürlich zu trennen ist. Am schönsten zeigt das G o m a l e w s k i s , Aplank. sen. (1853), wo der Nominativ von den oben behandelten Fällen nicht abweicht: mes 14 5 21 is usw. — juns 14» 431 67 и 812 usw., der Genitiv aber eine ganz andere Gestalt angenommen hat, und zwar mit der- selben Differenz in der ersten und zweiten Person ; in der Regel erscheint hier musu 9 м 14 17 usw. — im ganzen 42mal, nur 8 2 2mal mumsu 7817 9117. Das umgekehrte Verhältnis zeigt die zweite Person : jumsu 13з 14i 245 36 t usw. — insgesammt 26 mal 8 und nur 5mal jusu 965 10115,21 116 κ; 120-а. Wie schwierig in dieser Hinsicht die Beurteilung einiger altlit. Texte ist, dafür möge noch die Evangelienübersetzung 2) von G i e d r a i t i s als Muster dienen. Auch hier erscheint m nur in der zweiten Person: isz jumsu 25 4 41 ю jumsu 264, !» 35« 421» 52«1 693 74k; pas jumsu 4615 und einmal auch im Nominativ: teypgi ir 1) Diesen Diphthong hat: S p e c h t , IF 42, 275 fi. zu erklären versucht . Daneben erscheint im Žemaitischen jedoch auch der Diphthong ou, so z. ß . im Rundschreiben des Bischofs Tarozewski, das in L i t w a von J u c e w i c z (1846) abgedruckt ist : о Diewe mo us и 119 u inousu 118 21 (daneben musu 118 is 119 го und junsu J18 ie 119s). 2) Vgl. dazu auch E. H e r m a n n , GüN 1929, 76 ff. В XXXII, 'j Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 25 jams, kad wis ta iszwisite, žinokite jog . . . 841?. Daneben erscheint aber stets musu und in der Regel (56 mal) auch jusu 21 ю 30 ao 321 usw., nur gelegentlich auch die diphthongische Form juosu 85 π·, 144и 163s 16412. Was den Nominativ betrifft, so bietet auch hier die zweite Person neben dem regelmässigen mes ein Bild grosser Ver- worrenheit. Rechnet man dazu noch das oben erwähnte jums, so sind hier alle vier Typen vertreten. In der Regel (19 mal) erscheint jus 1223 25 s 3027 usw., daneben 8 mal juos 30 w, i«, 24 40 is 63s 73 π 88 η ЮЗз und einmal eykite yr juns ing winicie mana 1213. Ohne genauere Kenntnis der žemaitischen Mundarten wag! der Verfasser kaum in die Erklärung der einzelnen Formen einzureden. Nur über die Verteilung der nasalhaltigen Formen ist es vielleicht gestattet, die Vermutung zu äussern, dass hier der dissimilatorische Trieb im Spiele gewesen ist: in der ersten Person wollte man die Häufung der Nasale vermeiden, weil hier ja auch die Wurzel selbst schon im Anlaut einen Nasal enthält. Der Genitiv-Akkusativ mattes ~ mane. 10. — Neben dem gemeinbaltischen manes erscheint im Li- tauischen (und im Lettischen) auch marié als Genitiv J). Nach allgemeiner Auffassung sieht man in manes den um das geniti- vische 5 erweiterten Akkusativ mane. Man hat dabei aber nicht den Versuch gemacht, für die verschiedenen Intonationen dieser Genitiv-Akkusative, so wie sie uns mit voller Deutlichkeit aus den modernen Mundarten entgegentreten, eine sichere Erklärung zu finden. Auch hat bis jetzt die relative Chronologie des For- menpaars manes ~ mane nicht die nötige Beachtung gefunden. Und doch sind das bei der Beurteilung aller formalen Kreuzun- gen des Genitivs und Akkusativs in der Flexion des ungeschlech- tigen Pronomens die zwei allerwichtigsten Momente. Was zunächst die Verbreitung des Genitivs mane betrifft, so scheint dieser Zug besonders dem Ost- und Südlitauischen, wo er in weitem Umfange sogar zur Alleinherrschaft gelangt ist, ei- gen zu sein. Wichtig ist es hervorzuheben, dass auch die isolierten Mundarten des Wilnaschen Gebietes (Kamajai, Gervèciai, Dieveniš- kis, Lazünai und Zie tela) denselben Zustand erreicht haben. Daraus dürfen aber keine Rückschlüsse auf das hohe Alter des ostlitau- ischen mani < mane gezogen werden, weil das Vorhandensein i ) E n d z e l i n , Gramm. § 344. В XXXII, ο des manes auch im Ostlitauischen schon durch das Altlitauische sichergestellt wird. Als das wichtigste Zeugnis gilt hier die Sprache von S y r w i d, die fast ausnahmslos von manis Gebrauch macht. Nur im zweiten Teil seines P u n k t a y erscheinen gele- gentlich nach einigen Präpositionen auch mani, tavi, savi, die aber m. E. keinesfalls als Druckfehler aufzufassen sind !). Interessant ist auch die Entwicklung des ρ о 1 д. -1 i t. Evan- g e l i e n b u c h e s . In der ersten Auflage (1647) lautet der Genitiv durchweg auf -saus: pokim tawis 419 pirma manis 6 sur\kei ir šümiio. Wenn man weiss, dass in diesem Dialekt das intervokalische ν sich auch sonst gelegentlich verflüchtigen kann, wie im Worte für 'Hof, Vorhof atslaimas *) gegenüber stai an tas minutes invažiava unt atšlavyma ratai Basanavicius, Pas. II 313 7 in Zarasai, und dass demzufolge auch der Instrumental der Pronomina 'du' und 'sich' ihr ν in derselben Lautgruppe eingebüsst hat — taimi, saimi —, so ist es selbstverständlich, dass in Lazünai auch maimi darnach gebildet ist. Welche tiefgreifende Störungen in diesem Dialekt der Singular des Personalpronomens erfahren hat, dazu vergleiche man noch tüs < tavlspi, pàs sul > daugesn >> dauges ausgehen, welche Voraussetzung auch auf keine grossen lautlichen und chronologischen Schwierigkeiten stossen würde, wreil die verkürzte Form dauges schon im litauischen Erbeid vom J. 1572 vorkommt , :) und folglich 1) Verf., Lit. Texte 60. 2) Vgl. J. J a b l o n s k i s , Gram. § 99. 3) Dies kennt schon das Alte echische, s. J. G e b a u e r , Hist. mluv. I 229. 4) Über das Suffix -ti s. E. H e r m a n n , Lit. Studien § 351. 5) Lit. mund. Texte, Anm. 62. 6) G. G e r u l l i s , Arch. f. sl. Phil. 40, 298. 3* 36 P. A R U M A A В XXXII, ц sehr alt sein muss. Speziell für die Mundart Zietela ist es wich- tig zu betonen, dass dauges gerade für die in der Nähe liegende Sprachinsel Lazünai und für das Süddzükische bezeugt ist. Von besonderer Wichtigkeit ist dabei die Frage, wie eigentlich die mundartliche Verdrängung des daugiau durch das neuaufge- kommene daugest vor sich gegangen ist. Hier sind wir insofern in einer glücklichen Lage, als auch ein a l t l i t a u i s c h e s Denk- mal vom Typus daugest in beschränktem Masse Gebrauch macht. Ein kleines, aber wertvolles Belegmaterial*) liefern nämlich Naujos Maldu-Knygeles (1666) von D. К1 ei n : jeib ... ir mus pamokitumbei Kristu myléti, nés ta rnylêti gerést yra nekaip kitt' wiss' žinoti 5912 musu grieku daugest yra nei žiezdru mariose 7422 musu grieku dangest yra neng plauku ant musu galwos 92 22. Es fällt uns hier gleich auf, dass alle Belege nur in der Verbin- dung mit dem Verbum substantivum vorkommen, sonst aber die allgemein übliche Form auf -iaus verwendet wird: sniegas iigiaus pasiliekt ant olu 85 ig taip ir tolaus piktybesa giwenam 9313 ku daugiaus asz ištarti gallu 155« usw. So lockt diese gün- stige Beobachtung zu der Annahme, dass die komparativische Par- tikel -ti sich zunächst in Abhängigkeit von der Kopula ent- wickelt hat. 17. — Für die äussere Geschichte der enklitischen Formen ist auch die Entwicklung des si in Verbindung mit infiniten Verbalformen resp. nominalen Ableitungen sehr lehrreich. Bekannt- lich wird in diesem Falle die Reflexivität nur selten zum Aus- druck gebracht, falls sie nicht zu gewissen Formen erstarrt ist. Bei dem Verlust des si können verschiedene Faktoren mitgewirkt haben. Man kann sich z. B. leicht vorstellen, dass die Postpo- sitionen dem Gebrauche des si stets widerstrebt haben. So lässt sich schon im Altlitauischen kein einziger Beleg mit si für den Illativ, den Allativ oder den Adessiv, wo es sich um aus der einfachen Verbalwurzel gebildete Nomina oder Partizipia handelt, ausfindig machen. Als Beispiel hat hier stets ein Fall wie S z u r e w i c z e , Didz. Nediele (1847) tik žadin nužemintop mel- dimop tardama: „Klaupkiamos" 17 9 gegolten. Sehr früh dürfte si auch im Partizip geschwunden sein, falls dies wie ein bestimmtes Adjektiv flektiert wurde. Es ist 1) Dieselben Belege wiederholen sich noch in der von M. J. R i k o w i u s besorgten Neuauflage (1685). В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 37 ja leicht eine Form zu bilden wie z. B. turintiemusi 202 im poln.-lit. E v a n g e l i e n b u c h (1690) oder nusitikkintiemsiems 253i in W e l l y k û - S u s s i k a l b . (1761), aber in einer unkom- ponierten Entsprechung wie * tikintiemsiemssi würde der Gebrauch des si von Seiten des Sprechers schon eine gewisse Anstrengung erfordern. Der Hauptgrund des allmählichen Schwundes der Reflexivität ist aber wohl der gewesen, dass der kurze Auslautvokal sich in si schon recht frühzeitig zu verflüchtigen begonnen hat, weshalb auch viele Formen, namentlich diejenigen, die auf -5 aus- lauten, mit den nicht reflexiven lautlich zusammenfielen. Dazu gehören folgende Kasus: Nom. sg. mask., Gen. sg. fem., Nom. pl. fem. und alle Dative, Akkusative und Instrumentale des Plurals beider Geschlechter. Infolgedessen hatte eine ganze Reihe von Kasus schon sehr früh auf rein lautlichem Wege ihr reflexives Charakteristikum eingebüsst. Dass dem Verlust des Auslautvo- kals wirklich eine so grosse funktionelle Bedeutung zuzuschrei- ben ist, lässt sich auf Grund vieler interessanter Einzelheiten bestätigen. Als bekannte Tatsache gilt es, dass in vielen Mund- arten die nominalen Formen des Verbum reflexivum in irgendei- ner Gestalt erstarren können '). Sehr lehrreich ist aber die Wahl der einzelnen Formen, wie auch die Geschichte des Re- flexivpronomens selbst je nach der Beschaffenheit der Grundform der es sich anschliesst. Sehr selten wird der Nominativ sg. mask, verallgemeinert. Prin- zipiell wichtig ist der Tatbestand in Mokslas kriksc. (1821) von G o j l e w i c z e . Beim Verbalnomen auf -imas erscheint das Re- flexivum stets in der Gestalt -imasi : nom. sg. didzias tieszijmasi isz walgiu skaniii 120 ш nekokias szirdiey krimtimasi 120 21 may- szimasi 122 u — gen. sg. : be didzio rupinamasi 9 31 — nom. pl. : begne ira barimasi, kieykimay, apkalbiejmay, neapikantos, atkierszimay, užwidiejmai ? 164 ω muszimasi, paiedynkay ant szobles ir piszteletu 121 as — instr. pl.: su wisays pjowimasi 1212e. Davon gibt es hier nur eine einzige Ausnahme, und zwar im Genitiv sg., wo die ursprüngliche Form sich noch behauptet hat : be žwaigimos, be sznekiejmo 8713 und wo im Gegensatz zum Nominativ der vo- kalische Auslaut des -si gekappt worden ist. Das gleiche beob- achtet man im Partizip auf -damas -f- si, wo dies auf alle Numeri und Genera übertragen wird : iszdawe isz sawes budama Panele 1) J. J a b l o n s k i s , Gram. (1919) pag. 21, 142. 38 P. A R U M A A В XXXII. 2 ir stodamasi Motinu Garbingiausio Sanaas Diewo 15 4 tas Sanas Diewo stebuklinga bada stodamasi žmogami 19 e idant tawe sekda- masi, kantrey iszkientiecia sa dziaagsma 181 ir teyp nerapindamasi ape dašia giwena iki gaio 125 25 kada žmogas tikiedamasi pas Diewa, wiliasi aptarieti nao g jo . . . paszalpa 136 ie spawiedo damasi isz grieka . . . tarime skaytla grieko apsakiti 164 31 daridamasi kalbiek ka moki 16911. Daneben zweimal auch der alte Nominativ pl. erhalten: kayp tay kieidamis ir guidami 44 tarime rapintis ape bayme Diewo . . ., saagodamisi, idant. . . 928. Und wieder ist es sehr bezeichnend, dass hier nach einer vokalisch auslautenden Grundform im Gegensatz zum Nominativ sg. das Reflexivprono- men seinen Vokal verlieren kann ; dazu vergleiche man auch den regelmässigen Verlust des i in finiten Formen: derklojos ir mo- to jos 127 20 rapintis 927 stokimies 1781 usw. Daraus darf man wohl schliessen, dass, wenn in -imasi und -damasi die Apokope nie eintritt, dieses dem Bedürfnis nach einer deutlich hervor- tretenden Funktion der Reflexivität zuzuschreiben ist: -i kann hier nicht schwinden, weil sonst ja der Unterschied zwischen dem reflexiven und nicht reflexiven Gebrauch gar nicht zum Vor- schein käme. 18. — Neben diesem erscheint noch ein sekundärer Typus auf -imasis resp. -damasis. Zum letzteren vergleiche man z. B. das p o l n . - l i t . E v a n g e l i e n b u c h (1690) akias nekaris sedeie pas kieliä elgdamasis 42?; S y r w i d , Punktay elgdamasis 358 ю oder P r i e s z a u s z r i s (1886) ogi Ciceronas, stebedamasis tmogaas kano gratam sadejimai, sako . . . 63. Prinzipiell dasselbe liegt uns ja auch im Nominativ sg. der Partizipien, wie etwa bemokinasis in Kwestorius (1860) von Ak i el e w ie zi u s , vor. Hinsichtlich des letztgenannten Falles hat He rmann , Lit. Stud. 89 die Meinung geäussert, das hier kein Beispiel für doppeltgesetztes Reflexiv vorliege, sondern die Form sei hier nur noch einmal zum Nomi- nativ gestempelt worden. Die Erklärung vom doppeltgesetzten Reflexiv scheint m. E. hier mehr Anspruch auf Wahrschein- lichkeit zu haben. Man darf nicht vergessen, dass bei der Anfügung des tautosyllabischen -5 die eben erwähnte Tatsache massgebend gewesen ist, dass das -i des Reflexivums im Ver- schwinden begriffen war und dass der Nominativ sg. die Stützung durch ein nochmals angehängtes s wirklich nötig hatte, um der Reflexivität einen formalen Ausdruck zu verleihen 1) S p e c h t , Lit. Mund. II 183. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 39 Auch an dem Verbalnomen auf -imas könnte man sehr schön zeigen, wie -sis durch die Kontamination zweier Entwicklungs- stufen entstanden ist. Die Form -imasis erscheint ja sowohl in westlichen als auch in östlichen Mundarten, z . B . S t a n e w i c z e , Hist, Szwenta (1823) bet paskuy dydys kielymasys pražudy ji 59 33 ; S k r o d z k i s , Trumpas katek. (1856) gajleimasis už griekus 23, 79; S y r w i d , Diet, plakimasis 49a. Aber oben haben wir bei G o j l e w i c z e gesehen, dass einem ursprünglichen Nominativ tieszijmasi ein apokopierter Genitiv žwalgimos zur Seite stehen kann. So liegt der Gedanke nahe, dass durch die Wechselwir- kung beider Formen ein neuer Ausgang auf -sis ins Leben ge- rufen ist. Dabei ist auch schon a priori anzunehmen, dass die Funktion der Reflexivität bei diesem Vorgange eine v i e l w i c h - t i g e r e Rolle gespielt hat, als das Bedürfnis nach einem durch s charakterisierten Nominativ, zumal man dieselbe Erscheinung auch in fini ten Verbalformen findet, wo jeder Einfluss des Nomi- nativs ausgeschlossen ist: S z w ç t a s g i e s m e s (1855) tas jau aiszkej rodasis, kurs paslaptiej dengesis 3210. Man könnte dage- gen die Einwendung gelten lassen, dass bei Verbalabstrakta der Typus auf -sis ähnlich dem Nominativ des Partizips auf -damasis und dem des Nomen agentis gieretojasis 'oblectator' (im Wörter- buch von Syrwid) in der Regel ausserhalb des Nominativs nicht gebräuchlich ist. Es wäre jedoch unberechtigt, daraus mit Hermann x) den Schluss zu ziehen, dass -sis von dem litauischen Sprecher in erster Linie als Nominativ aufgefasst wird. Das seltene Vorkommen des -sis in anderen Kasus als im Nominativ ergibt sich einfach aus dem verhältnismässig jungen Alter dieser Bildung und noch mehr daraus, dass in den vokalisch auslau- tenden Kasus kein Bedürfnis nach der Verdopplung vorhanden war. Gegen die Theorie des Nominativs spricht auch deutlich der innere Wert des -sis, und zwar in jenen seltenen Fällen, wo es auch ausserhalb des Nominativs verwandt wird und wo ihm aus- schliesslich die Funktion der Reflexivität anhaftet. Dafür bietet einen sicheren Beleg z. B. Z e n e w i c z e , Katek. kat. (1854) pa- tini možna par maldas, spawiadnis, apsistanawUmus ir rodiimasis daugiau žinunczia asabu 815. (Daneben erscheint -imasis nur 2 mal — 113 as, 19 — im Nom. sg., sonst aber -imasi resp. -imosi im ganzen l i m a l sowohl im Nom. sg. als auch in den übrigen 1) 1. c. 90. 40 P. A R U M A A В XXXII. 2 Kasus). Wenn mundartlich — ζ. ß. in Subacius und Kupiškis x) — im Femininum juokdamosios = besijuokdamos vorkommt, so ist das eine mechanische Nachbildung des singularischen -damasis, das in einer s p ä t e r e n Zeit dem Nominativ des bestimmten Adjektivs formell gleichgesetzt wurde. Aber auch in diesem Falle wurde die reflexive Funktion stets beibehalten, denn sonst würden wir ja nicht verstehen, warum -damosios ausschliesslich im Reflexivum auftritt. 19. — Nicht ganz klar nach ihrer Entstehung ist die dritte Bildung des reflexiven Nominativs, die in den Schriften von S a w i c k i s erscheint und denselben Ausgang aufweist, den wir bei ihm schon in der dritten Person, wie dedays, bewundert haben : K a l b o s d u s z i u (1829) neatsiwožyju nieka pradieti biiodamays, bey pabenksiu 20 ю cieias dwars dangiszkas puoi ant weyda stie- biedamays dydybiey Tawa 4314; T amo s z i u s a Kern ρ i s (1828) apturìeis isz maidos džiauksma, linksmindamays saka 918 tikray storodamays mileti Diewa, ir nupelniti dangiszkas linksmibes, ne- sibijosi pariszkadu swietyszku 13124 dydesni nuopeina apturieja žmogus, apleyzdams wysus swietyszkus dayktus, nekaypo mokida- mays mandabili swieta 207 20 nes papeykima žmoniu bijodamays, už kaltibies nenori buti korotu 213 u storodamays, apey tus dayktus dasižynoti, neapturiesi nuopeina 25219. Wie aus diesem Beleg- material folgt, handelt es sich hier stets um den Singular des Absolutivums (im Nominativ pl. herrscht der Typus -damies, wie pryszyndamies 12 in dem letztgenannten Werk). Es ist schwer hier von einer Partikel -ai zu reden, deren Möglichkeit für die 3. Person des Indikativs immerhin nicht ge- leugnet werden kann. Nicht leichter ist es, hier irgendwelchen Zusammenhang mit dem žemaitischen bestimmten Adjektiv, wie etwra W o i o n c z e w s k i s , Istorije Szwenta (1852) gelbiek mani meidamajsis 83 22 wisuwiresnejsis sunus 11613, zu erblicken. Richti- ger scheint es deshalb, hier eine г'-Epenthese anzuerkennen, die für einige žemaitische Mundarten wenigstens durch die erste Person des Futurums ohne Schwierigkeit bewiesen werden kann: B a l s a s Szir- d i e s (1790) О asz tawesp Wießpatie wysados artinsiuys, Sielpsi mano prisiugay, kada tawimp glausiuys 14017 Ponop girsiuys wisados wienaturtiey mano 130 22. Dabei ist zu bemerken, dass alle hier zitierten Belege sich auf Davids Lieder beschränken, wodurch 1) Pr. S k a r d ž i u s , Arch. Phil. Il 143. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 41 die Annahme, dass sie von einem und demselben Verfasser stammen, desto mehr an Wahrscheinlichkeit gewinnt. 20. — Die am meisten beliebte Form scheint jedoch -imos resp. -damos zu sein1). Davon ist das Nomen actionis auf -imos sowohl für den Osten als auch für den Westen des litauischen Sprach- gebietes bezeugt. Aus der älteren Literatur lassen sich beinahe für jeden Kasus derartige Belege finden : nom. sg. : Š y r w i d , Diet, wirimos wersmiu 'eruptio fon- tium' ; J a n i k o w i c z e , Mokslas ( 1845) koksaj prisygatawoimos 247 30; L a c h a w i c z e , Nawies Katech. (1847) antras gajlieimos 50и — gen. sg.: J a n i k o w i c z e , id. ant sergieimos grieku 21321; J u z u m a w i c z i u s , Kiali i Dangu (1857) nu nerejkalinga girimos 27 13 — akk. sg. : I w i n s k i s , Genawejte (1858) priesz giara elgimos 20 26; K a s s a к aus к is , Pasaka (1861) už junsu elgymos U и; — instr. sg.: B u d r y k a s , Namu križius (1859) kajp stojos su paniekinimu alaus, 0 jemimos uszmuszantios arielkos 41з?; W o l o n c z e w s k i s , Zern. Wiskup. II tokiu sawo elgimos... sau amžinaj garsinga warda užpelna 8819 — nom. pl.: B u d r y k a s , id. barnaj yr muszimos 5438 — gen. pl.: B u d r y k a s , id. ne butu tada barniu, wajdu, muszimos yr prowu 6225; J u z u m a - w i c z i u s , id. diel tu szirdies uszalimu ir ilgiejimos neatsitrauk nu Diewa tawa 20is — akk. pl.: B u d r y k a s , id. tujaus žmogus mislije apej barnius, muszimos 58 36. Die Analyse dieser Bildung macht keine Schwierigkeit : es ist hier von dem Genitiv sg. -imo -j- si auszugehen, der zunächst wahr- scheinlich in den Nominativ sg. eindrang, weil hier der Verlust des -i nach dem vorher Bemerkten den Gebrauch des Reflexi- vums unmöglich gemacht hatte. Im Genitiv hingegen konnte das Fehlen des -i der Funktion der Reflexivität nie verhängnis- voll wrerden. Ähnlich liegen die Dinge im Gerundium auf -damos, das ebenso in den alten Schriften reichlich belegt ist : L a c h a - w i c z e , Prawadninkas (1802) todiel pawini esam ... afierawoty so- pulus už griekus sawa, giauzdamose pas ji 61 praszaw, miiždamose ing krutis 669; S t a n e w i c z e , Hist. Szwenta (1823) del to Rebeka rupindamose apey milema sunu tary jam 13 ю ; W e r e j к а, Grieszn. (1853) tas paskutines dienas amžiaus tawa, parlejsi tajsidamos ant 1) J. J a b l o n s k i s , Liet. kalbos gram. 1919, § 34; A. S e n n , Lit. Sprachl. S. 65, 185. 42 P. A R U M A A В XXXII. 2 giera smercze 44 ; Ž e I w 0 w i с ζ e, Pasakas (1863) jog lajkas п pats gajledamos jas renka 1113 usw. Hier wäre es möglich, von dem Femininum auszugehen, und zwar in erster Linie vom Singular < -damo -j- si. In den Mundarten, wo unbetontes -os im absoluten Auslaut zu -as ge- schwächt wird, wie solches in vielen žemaitischen Mundarten der Fall ist, käme natürlich auch der Nominativ pl. fem. in Be- tracht, also -damos -j- si ;> damos, woneben das nicht reflexive -damos > damas wird. Aus dem Femininum ist dann -damos in den Singular des Maskulinums eingedrungen, da hier schon frühzeitig die Gefahr des lautlichen Zusammenfallens mit der nicht reflexiven Entsprechung bestanden hat. Den bündigen Be- weis dafür bringt z. B. die Sprache von J a k s z t a w i c z e , Spas. Nabaž. (1771), wo der Nominativ pi. mask, seine ursprüngliche Gestalt bewahrt hat : sietonay isz ja juogdamies biaiireys balsays szaukie ant S. Gutlaka 140? žmones wiemi nutrotij mokitoju sawo gayledamies werkie 372«, sonst aber -damos(i) erscheint: giwates,... wisas isz tuolo stowejo bijodamosi juos 109 22 S. Petras ... werkie gayledamos už griekus sawo 113 4 Magdalena iszgirdusi balsa Jezusa ... puola ant žiemies kojop juo tiesidamosi juogiey atrado gialbietoi sawo 123u usw. 21. — Im Žemaitischen ist der Verfall des -si noch einen Schritt weiter gegangen, Offenbar ist hier das blosse -s als Merkmal des Reflexivums allzu schwach gewesen, um das Gefühl für die Reflexivität im Nomen und .im Partizip aufrechtzuerhalten. Mit der Zeit konnten sich deshalb die nicht reflexiven Formen immer mehr ausdehnen, so dass in einigen Fällen, wie im Nom. pl. mask., die Reflexivität dem Bewusstsein der Sprechenden gänzlich entschwand. Man hat noch beides nebeneinander z. B. bei Go j le w i e ze , Moksias (1821) kaypo isz rito kieldami, teyp ir wakara guidami, turime ... Diewa pagarbinti 17 7 20, daneben aber tankiaus reyk dariti : kayp tay kieldamis ir guidami 4 4. Ebenfalls b e i B u k a t y , Kn. apraszanti broetwa (1773) priey stalo teypogi siezdamy ir atstodamy powiny melsties 21 ie — spawiedo- damis 35 s melzdamis 87 9 sergiedamis 21919 usw. Dies Schwanken hat dann zur F'olge gehabt, dass die Funktion des -s im Laufe der Zeit verblasste und es als einfaches Pluralzeichen empfunden werden konnte, ja auch in derartige Fälle verschleppt wurde, avo es überhaupt nicht berechtigt war. So hat man z. B. neben- einander budamy 4и und budamis 7δ 14 bei R u p e y k a , Jonas isz Б XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 43 S wis}. (1823). Oder -s erscheint sogar im Partizip des Passivs : r B u k a t y , Kn. apr. broctwa wisy darbay žinomis ir regiemis ira 1691«. In einigen Mundarten ist die Verwendung des -5 in nicht reflexiven Formen sogar so konstant geworden, dass die reflexiven Formen ganz anders ausgedrückt werden müssen ; so hat man in einer Reihe von Denkmälern -damos für die reflexiven und -damis für die einfachen Verben gewählt: S k r o d z k i s , Trumpas katek. (1856) kurie gimditojus sawa wed ing apmauda, ticziuodamuose piktin anus 351 kurie plaukidamuos, ar parem'ej budamis neskrom- nastis dara 39 25 kurie pasalejs spasabajs, geruomis ruodomis, pa- muokimajs, gern daridamuose nuowii artima 5621 ; L a c h a w i c z e , Na wies katech. (1847) muzdamos i tawa krutini sakik nobažnaj tus žodžius 57 s spawiedodamos 524 byjodamos 6 6 2 0 , aber kajp meldžia kudykeley miliedamys sawa Tiewus 1415 ani bus wadynamys Diewa sunumys 8521 usw. ; W o I o n c z e w r s k i s , Pamokims (1850) ejdamis pro tus wartus, arba priimdamis krikszta, nusikratom pirmutiniu grieku 3 13 — bili tiktay saugodamos grieku kielautumem i dangu 31?· Bei diesem Vorgange kann freilich daran gedacht werden, dass auch die neugebildeten Nominative pl. der sonst nach den konsonantischen Stämmen gehenden Partizipien wie esantys, bu- vusys L) die Anfügung des „Pluralzeichens" 5 befördert haben2). Doch wird diese Möglichkeit erst unter der Voraussetzung eines schon früher im Gebrauch des si eingetretenen Schwan- kens zulässig. D e r D a t . - I i i s t r . -tn(us) ~ rn(is). 22. — Bekanntlich ist im Lettischen der Zusammenfall des Dativs und des Instrumentals pl. in einer gemeinsamen Form auf -m so früh eingetreten, dass es nicht mehr möglich ist, den Weg, wie der Prozess vor sich gegangen ist, in allen Einzelheiten zu verfolgen. Glücklicherweise beobachtet man denselben Vor- gang im Ostlitauischen; daher sei der Versuch gestattet, an der Hand dieser Mundarten wie auch auf Grund der späteren litaui- schen Literatur das Problem wenigstens in seinen Einzelfragen 1) Öfters in den žemaitischen Texten, wie z .B. bei W o l o n c z e w s k i s , Zern. Wysk. I apsukuo stowentis žmones 39 i žemajtius atwikusis kunegaj 56. 2) Anders, nicht überzeugend S p e c h t , Lit. Mund. II 183. P. A R U M A A zu lösen. Die Schicksale des Personalpronomens sind dabei in vielen Punkten, wie wir bald sehen werden, anderer Art gewesen. 23. — Es ist zunächst hervorzuheben, dass hier drei grosse Fragen auseinandergehalten werden müssen: l) das Eindringen des Instrumentals in den Dativ innerhalb des Plurals selbst, 2) die Verwechslung des Duals mit dem Plural und 3) die gegen- seitige Vermischung der Dualendungen. M. E. kann es nicht dem wirklichen Tatbestand entsprechen, wenn S p e c h t , KZ 53, 154 die im älteren Litauisch öfters vorkommenden Dative auf -mis durch eine blosse Unsicherheit im Gebrauch der Schriftsprache von seiten derjenigen, in deren Mundart die Pluralendungen dem Dual Platz gemacht haben, erklären will. Dagegen spricht nicht nur die grosse Reihe von Denkmälern, die den Dativ auf -mis aufweisen, ohne dass man eine Spur von der A^ermischung der Plural- und Dualausgänge beobachten könnte, sondern auch die seltsame Verteilung dieses -mis entsprechend den einzelnen Dekli- nationen. Lehrreich ist in dieser Hinsicht die r e f o r m i e r t e Po s t i l l e 1600, deren Material hier wegen der prinzipiellen Wichtigkeit in vollem Umfange angeführt sei : ne wisur prießstowi ßwentas mokslas io uždenktomis sprowomis tawo 47 4 usistebek ir tu stebuklingoms sprowomis io 4 7 ^ 310 ib5 kad girtawimas . . . daug karalistoms ir ponstwomis iszkadiio 70 Ì9 tiemus apsiriiieiamus ir girtuoklemis teyp labay pasidaboia wietos raszta szwenta 70 e Ugo- nimis padest 71« nesistebek stebuklingoms paslaptinemis 75и anoms tobuloms moterimis 80 u tiemus weiamus ir toms baysiomis mariomis 82 2 mariomis, weiamus, danguy ir žiamey 82 u po teyp baysiomis mukomis ir po tokiey smerti 31134 žmonemus krikszczio- niszkomis 65 ie pirmagimiems sunumis Diewo 90^ duosiu ant szwiesibes pahonimis 913*2 wisomis giminemis 91 з 91 ίο dikoms 6 žwerimis 93 29 žwerimis 95 f7 nori duot prarit žwerimis dikomis, tatay est neprietelumis ir priesztarnikamus 95 34 anomus iszalkusio- mis žmonemis 99 Γβ idant kuo greycziaiisey isiduotu paskuy pakli- dusius panoreghimus sawo ir raskaßimis šwieta to 10132 žodžiams ir dumo mis falsziwoms 10131 sprowomis 104? 104 28 anomis mote- riszkiemis 1041', stebuklingomis sprowomis 1 17 28, аз 322 ̂ anomis stebuklingomis sprowomis 12120 piktadeiomis 1З0Г2 teysiemus ir falsziwiemus krikszczionimis 138 j s krikszczionimis 142? biedniemus sanariumis 160 2̂ pahonimis 162 38 puykiemis ir swieta giriumis musu 167 1 kieuiemis 167 2 aniems szwentiems žmonemis 169 ii toms awelemis 18120 net ik debesimis 223 33 aniemus szwentiemus patri- В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 45 orchomis 227за paho tiimis if tulo mis giminemis 234 33 szunimis, pauksztems ir dikomiis žwerimus 257 7 anomis baysiomis ronomis 315 28 anomis dwasiomis piktomis 348 u galibemis 359 24 kitomis žwerimis 36626· Dazu aus dem dritten Teil: wisomis pranaszis- tomis 139 pranaszistomis 3 Ге to mis stebuklingomis sprowomis 4 ί2 žmonemis 6 ίβ tornis žmonemis biednomis 6 25 tornis baisibemis 9 21 piktomis dumomis 9 31 neczediia . . . ney tamuy baisamuy skai- cziuy . . . nei iokiomis trudnastimis sawo 12% prisiweyzdesi tornis sprowomis 12 Гб nesistebek sprowomis Pona 12 48 nieko nesistebe- damas priwiliancziamus ir stebuklingomis sprowomis swieta to 13 π tikiedami tornis sprowomis ir tiemus raßtamus Pona 13 fg nieko nesistebedami stebuklingomis sprowomis ir paslaptinemis tawo 13 e stebedamas tornis sprowomis 14 34 daktaramus aba bagoeziumis 15 ig anomis žmonemis szwentomis ir wiernomis 15 37 patiechomis 16 2-г žmonemis 20 i a 5 sprowomis 2 1 h 2 5 нн sunumis 24 4 tornis isz- kiomis gieradeystomis 24 29 prietelumis tawo ir wisiemus artimiems tawo 2826 pagonims ir kitomis giminemis 3120. Diese Belege sind nicht nur wegen ihres hohen Alters wert- voll, sondern sie gewähren uns auch die überraschende Bestäti- gung, dass -mis als Dativ schon zu einer Zeit auftauchen kann, wo die volle Dativendung -mus noch in regem Gebrauche erscheint, Derselbe Kampf lässt sich bis in die Anfänge der modernen Li- teratur hinauf schön verfolgen, wie aus den folgenden Schriften ersichtlich wird: K n . n o b a z n y s t e s ( 1 6 5 3 ) , i m G e s a n g b u c h : kunus wel tawuiu padawe wiernuiu žwierimis sudraskiti 6912 parodik žmone- mis, wisoms giminemis malone sawo 61 ig yr ligus esmi užmustiemus žmonemis žiamen ir austiemiis 76 g atmink kayp mietaszirdingu esti sa- womis žmonemis, isz to parodes but teysingu Izraelaus giminemis 8224 tokio patamkay suligs tiemus žmoniemis ant žiames zocnie- mus 949 dušiomis 1244 mieszeiankoms werkianciomis 147 7 žmone- mis 2 0 6 β ] ) ; d a n e b e n n o c h i m D a t i v d e s P e r s o n a l p r o n o m e n s mumis 1 9 m a l , iumis l m a l , s o n s t a b e r mumus 1 8 m a l n e b e n d e m d u r c h a u s r e g e l m ä s s i g e n mums, jums. — S u m m a : wisie- mus žmonemis 17 i pagonimis 4913 szuniciamis 5 8 g žmonemis 6 7 i g 264 2 '2 mokitinemis 6 7 2 0 prastokamis 9 2 4 naminikamis 1 3 9 1 0 uba- gamis 1 4 2 ö pinigamis 2 0 2 30 ko tamis 2 3 0 s u n d z w e i m a l iumis 1) Unberücksichtigt sind hier diejenigen Fälle gelieben, wo -mis durch den Reim bedingt wird, wie etwa sunumis J 4 0 d u š i o m s alkanomis 196 π usw. 46 P. A R U M A A В XXXII. 2 2 3 7120. — M а 1 d о s к r i к s с. : mums žmonems tawo gresznomis 1114 neszcziomis 613 duo k mumis 12 9 1414. Die ostlitauischen C o n t i o n e s l i t v a n i c a e (1720) bieten uns überaus reichliches Belegmaterial. Kein anderes Denkmal kann sich mit diesem hinsichtlich der Ausbreitung des hier be- handelten Instrumentalausganges messen. Als Beispiele können dienen: beda neteysiemus žmoniemis 722l žydamis iszdawe 76m wieszpats piktadariamis žmoniemus žadeio 14015 pamacna mumis wissiemus ira 1852 apaßtalamis kalbe jay 6127 iumis nedos miayles 125 ie usw. In diesem Denkmal fehlen sonst die Belege für das Eindringen des Duals in den Plural. Ein Fall wie kalbeio trimi žodžiays 240 и ist als eine Analogieform nach kada wiena winiu neygi dwiemi bucia prykaltas 257 ω zu betrachten. Ρ a m o k s 1. к г у к š с. (1725) tasay, kurio kunigamus ir kitie- mis dwasiszkomis asaboms duodas macia 44 2 wisiemis 62 2 jemis 531 kuriomis 101 sawiemis kaltiemis 55 23 gieriemis 912 15ie pik- tiemis 913 abejojanciamis 31 darbinikamis 52 в ; daneben häufig 3 auch -mus: tiemus 44 5021 iszmintingiausiemus 4s giariemus 5921 ponamus 54 и žmoniemus 2 ig 717 usw. Über mumis in diesem Denkmal s. § 30. A k i e l e w i c z i u s , Sweika Marija ( 1 8 6 0 ) jiemis pasirode 19 27 2827 jiemis daw e 292 tare moteriszkemis 27 22 — tewamus 724; Kwestorius ( 1 8 6 0 ) jiemis 811 4415 žmoniemis 811 ~ wisiemus 1113. Zu mumis vgl. § 30. 24. — Der zweite auffällige Zug der P o s t i l i e 1600 ist die seltsame Verteilung der neuen Dativendung: -mis erscheint in allen Deklinationsklassen ausser dem Maskulinum des Nominal- stammes auf -(i)o und der ganzen pronominalen Deklination. Das einmalige puikiemis kommt nicht ernstlich in Frage, da es sich hier um ein ursprüngliches «-Adjektiv mit dem alten In- strumental puikumis handelt. In diesem Sachverhalt darf man wohl die Anfänge der neuen Entwicklung suchen. Die Dative der o-Stämme und des Adjektivs haben ihre alte Endung darum am zähesten behalten, weil in diesen Fällen kein Instrumental auf -mis zur Seite stand. Dadurch wird aber zugleich die An- nahme, dass die Erklärung für das Übergreifen des -mis im Plural selbst gesucht werden muss, sehr wahrscheinlich gemacht. 25. — Gegen die Theorie der falschen Anpassung an die Schriftsprache spricht auch die Tatsache, dass das verallge- В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 47 meinerte -mis sogar in solchen Mundarten vorkommt, wo die Dualformen nie für den Plural verwandt werden können, wie z. ß. im Žemaitischen, dem vollkommensten Vertreter des Duals im heutigen Litauisch : A n. S a m o g. x) tas ne buwa pritarys susytarymou yr darbamis anu Luk. 23.51 iumis Math. 13.34 25.9 Jo. 14.8 16.7 17.26 mumis Math. 15.15 25.11,9 Mark. 14.15 Luk. 1.2 22.8. Nicht ganz einheitlich ist das zweite žemaitische Evan- gelienbuch Ev. p o l s k i e i z m u d z k i e (1858) tare jemis 9ю 183 3 kuri jemis pasirode 28 ig jemis 73 2 120 и be priliginimo jomis ne kaibiejo 43 e kuriemis griekus atlajsitê 108 22 duosiu jumis 45 21 54 7 pakajus jumis 10815, is 109 13 jumis 8811 11514 122 4 130 5 163 21 243 s atidarik mumis 195 is gana mumis 248 4. Wie man sieht, fällt die Hauptmasse der Belege aufs Pronomen ; nur selten kommt -mis auch beim Nomen vor : kalbieti miniomis 917 43 0 dawe tokia galibe žmoniemis 173?. Daneben finden wir in 2 Fällen sogar die Dualendung, und zwar nur im Dativ: pasake Jezus mokitiniem sawo 197 ™ kaibiejo Jezus miniom židu 32114. Demnach ist es anzunehmen, dass die Verfasser dieser Evangelienüber- setzung sich wenigstens teilweise einer ostlitauischen Vorlage bedient haben. Einen interessanten Beleg bietet auch P r o - n i e w s k i s , Iszguldimas Evang. (1855) atsilijptu tiemisgi žodžejs 1 5 1 1 7 . Da hier von irgendwelchen Störungen der Pluralendungen sonst nichts zu merken ist, der Dual sich aber nach der žemaitischen Art zu einem vollständigen Paradigma entwickelt hat (s. § 49), zeigt dies vereinzelte Beispiel, dass im Žemaitischen die Kreu- zungen des Dativs und des Instrumentals pl. unabhängig vom Dual entstehen können. Schliesslich sei hier auf den Sprachgebrauch des Žemaiten N i e s a b i t a w s k i s hingewiesen. In seinem Su- rinkimas (1823) ist der Dativ auf -mis fast ausnahmslos aufs Femininum beschränkt: reykia bytiemis doty badyana 41g, s bytiemis wysomis gali doty losibe 70 ̂ idant darbinikiums bytie- mis ne daritu sugayszimo 837 bytiemis 12« 27зн, 4o 411 45 s, 20 4629 5730 7217 7325 7435 bytiomis 2324 jomis I 6 3 4 244 З О 2 35ie 46ig 531 6025 7020 70 2 blogiasniemis 7424 anomis 42is 489. Über mumis vgl. § 30. Diese von N. gelieferten Beweise sind um so wertvoller, als es sich hier inhaltlich um ein Werk han- delt, dessen Sprachgewrohnheiten nicht auf kirchlichen Traditio- nen beruhen können. 1) Vgl. die betreffende Fussnote zum § 92. 48 P. A R U M A A В XXXII. 2 Sogar dem Kleinlitauischen dürfte diese Erscheinung nicht ganz fremd sein. Jedenfalls bietet einige derartige Fälle die Sprache von ß r e t k ü n a s ; aus seiner B i b e l b e a c h t e man : ir diewas persszegnoia amis (ios), bei biloia iemis I Mos. 1. 28 und aus der Postille ; wissamus szememis I 55 bet einanczioms iomis (dat. abs.) schitai nekurie sarga ateija ing miesta pranesch- dami I 107з. Diese Fälle mit S p e c h t , KZ 60, 275 als einfache Entgleisungen zu betrachten, wäre m. E. allzu gewagt, besonders deshalb, weil sie durch dieselbe Erscheinung im benachbarten Žemaitischen gestützt werden. Aus demselben Grunde scheint dem Verfasser die Specht'sche Theorie (1. c.) von der Erhaltung das altererbten Instrumentals tiemis in einigen erstarrten Resten bei Bretkünas recht zweifelhaft. Die einzige Verbindung sa iumis wissiemus, worauf Specht hauptsächlich seine ganze Theorie aufge- baut hat, ist gar nicht so altertümlich und fest, als dass sie vom rich- tigen litauischen Sprachusus2) in Bretkünas' Bibelübersetzung ein sicheres Zeugnis ablegen könnte. 26. — Nach Ausweis des Žemaitischen und des Kleinlitaui- schen braucht hier nun wirklich keine Beeinflussung des Duals vorzuliegen; vielmehr handelt es sich hier um einen gewöhn- lichen Parallelismus zwischen den beiden Numeri. Bekanntlich hat in der Mundart von Zietela der Instrumental auf -mi die Dativendung -mu, die noch in Dieveniškis so schön gebräuchlich ist, gänzlich verdrängt, und zwar dank der verschiedenen Ak- zentstelle in beiden Kasus: der Dativ kann naturgemäss nie die Endbetonung tragen und hat deshalb sein -u früh eingebüsst. Genau ebenso liegt die Sache im Plural ; der Dativ auf -mus wird früh wegen seiner stetigen Unbetontheit zu -ms synkopiert, wo- gegen der Instrumental seinen Vokal länger festhält und zunächst nur bei der Stammbetonung die Verkürzung des -mis >> ms ein- treten lässt. Dies Schwanken des Instrumentals wird alsdann mechanisch auf den Dativ übertragen, ohne dass der Dual hier mitzuwirken braucht. Darin findet ihre Erklärung auch die Tat- sache, dass der umgekehrte Fall, wo der Dativ auf -mus in der 1) Nach G e i t i e r , Lit. Studien 13. 2) In diesem Zusammenhange vgl. man auch die Diskussion über die li- tauische Abkunft von Bretkünas zwischen A. M e r k e i i s und E. H e r m a n n im Tageblatt „Lietuvos Aidas" 1932 (nr. 294) und 1933 (nr. 42). Auch S p e c h t selbst KZ f>7, 281 ist überzeugt davon, dass В. von Geburt kein Litauer war. Vgl. auch G. G e r u l l i s , Arch. f. sl. Phil. 40, 117 ff. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 49 Funktion des Instrumentals erscheint, äusserst selten eintritt. Vgl. z. B. Kn. N o b a z n y s t e s , Summa nej pakajum aba ras- kaszimus pamegias ten sau wieta palubik 100 s. Das einzige altlit. Denkmal, wo dies öfters vorkommt, scheint die W o l f e n b ü t t e - l e r P o s t i l l e zu sein, s. G a i g a l a t , MLLG V 129. Aber auch hier fehlt der umgekehrte Fall nicht, wenigstens für das Perso- nalpronomen ist hier z. B. esch dosu iumis palengwinimu J 38 is (MLLG V) ludija mumis anaij smarkij smertis ia 138 25 (id.) anzu- führen. Diese Seltenheit bliebe ja unbegreiflich, wenn es sich hier mit Specht um eine blosse Unsicherheit im Gebrauche der Schriftsprache handelte. Gegen die Voraussetzung eines partiellen Zusammenfalles der Pluralendungen könnte man einwenden, dass -mis im Dativ schon gleichzeitig mit dem alten -mus auftaucht. Nach Ausweis der Mundart von Dieveniškis handelt es sich hier wiederum bloss um einen Parallelismus mit dem Dual: trotz dem regelrechten Dativ auf -mu und dem Instrumental auf -mi zeigen hier jedoch einige Fälle, dass auch -mi schon in den Dativ Einzug gehalten hat *). Das ist anscheinend dadurch zu erklären, dass jeder Neuerung eine Periode des Schwankens vorausgeht, bis die neue Form sich im vollen Umfange geltend gemacht hat, und dass diese Periode eintritt, bevor die Hauptbedingungen des neuen Prozesses zur vollen Geltung gelangt sind2). 27. — Die r e f o r m i e r t e P o s t i l l e 1600 liefert uns noch einen wichtigen Hinweis. Da, WTO -mis in der Flexion des No- mens und des geschlechtigen Pronomens häufig dativisch ange- wandt wird, zeigt der Dativ des Personalpronomens völlige Ab- neigung gegen den Gebrauch von mumis. Auf den ersten Blick scheint das mit der Annahme, dass sonst gerade im Pronomen die -w/s-Dative am zahlreichsten vertreten sind, wie es schon S p e c h t , 1. c. 155 betont hat, im Widerspruch zu stehen. Zur Illustration dieses Gegensatzes kann hier noch z. B. das po ln . - l i t . E v a n g e l i e n b u c h (1711) gelten, w7o von den 277 Dativen auf -mis insgesamt 105 auf das Personalpronomen fallen ; oder ebenso in einer Mundart von Su vaikija, die durch die Sprache von T a t a r e vertreten ist. In seinem Z i b u r y s enthalten die 442 1) Verf., Lit. Texte 62. 2) Man vergleiche die Mundart R 3 in S p e c h t , Lit. Mund. II 178, wo im Dativ -mas ~ -ms -m vielleicht noch in der Jetztzeit nebeneinander ge- braucht werden. -1 oO P. A R U M A A В XXXII. 2 Belege mit -mis als Dativendung im ganzen 223 Fälle für das Personalpronomen. Dennoch müssen wir ein derartiges Beobach- tungsergebnis als ganz relativ betrachten, weil die Häufigkeit der Belege für das Personalpronomen vielfach vom Charakter des Denkmals abhängig ist ; besonders gilt das für einen Evangelien- text oder ein Predigtbuch. Wir haben demnach wohl keinen Anlass zu behaupten, das dativische -mis sei zunächst vielleicht im Personalpronomen aufgetaucht. Gerade die Sprache der Postille 1600 liefert uns einen sicheren Beweis dafür, dass die Personalpronomina wegen ihrer Isoliertheit dieser Neuerung am zähesten Widerstand geleistet haben, wromit auch die Tatsache übereinzustimmen scheint, dass die Verkürzung des -mus^>-ms sich im ungeschlechtigen Pronomen viel langsamer vollzieht, als in den übrigen Deklinationskategorien. Jedenfalls zeigt sich eine derartige Tendenz in der Sprache von W i 11 e n t (s. § 40). 28. — Für das Vorherrschen des Instrumentals mumis über den Dativ, und in vielen Mundarten auch über den Akkusativ, wäre es auch wenig rätlich, die Analogie des Singulars verant- wortlich zu machen. Dagegen sprechen am klarsten diejenigen Texte, wo die Singularformen ihre alte Gestalt bewahrt haben, mumis aber schon sowohl im Dativ als auch im Akkusativ üblich geworden ist. Für den Akkusativ sind sicherlich auch syn- taktische Bedingungen massgebend gewesen, für den Dativ ist jedenfalls die Analogie des Singulars ausgeschlossen. Man vergleiche z.B. die Sprache von G i e d r a i t i s , bei der im Singu- lar nur folgende Typen gelten : dat. man ~ akk. sawi oder sawe ~ instr. manim, und doch findet man hier mumis in allen drei Kasus: dat. sakau jumis NT Math. 3.9 11.12 — akk. jumis Liet. Ew. 37 io 412 42 4 43.5 usw. ~ instr. su mumis Liet. Ewr. 1314 34 13 usw. Oder auch im Po e zi j a (1858) von Ž e l w o w i c z e , wo sich im Singular der Dativ vom Akkusativ streng unterscheidet : lai tavii paded visur Aukszcziausis 7017 kur grudas savij ejes išlejo 47 7 und so durchweg im Dativ savii oder savij \ im Akk. werden tave ~ tavi nebeneinander gebraucht: kas tokiu, Dêvas, tave padarê? 20 s kuomi Egyptas mani cze stata 128 s. Und doch fin- den wir iin Dat. Vëszpats ka mumis dara 1171 ~ im Akk. ga- leczio jumis cze pakaroti 85 5. 29. — In innigstem Zusammenhange damit ist die Frage auf- zviwerfen : wie soll man sich die Entstehung des Akkusativs mumis В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 51 überhaupt vorstellen? Dass die Geschichte des Dativs mumis ν ο η der des Akkusativs mumis zu trennen ist, zeigt eine Reihe von Texten, wo mumis nur im Akk. und Instr. erscheint, der Dativ aber seine alte Gestalt bewahrt : К1 i m a w i с z i u s Pawin. kriksc. (1767) kas buwo mumis pardawes 25ι mumis pardawe 25 з (da- neben mus 9 u 19-24 201 45e 47s jus 54i ), aber im Dativ stets mums 7 823 19is. Ungleich wichtiger wegen seines Umf anges ist Zi- w a t a s Pona (1787), wo der Akkusativ neben dem seltenen mus nur in der Form mumis belegt ist: 0 unsay mumis už ta y amžyna garby pryimsey 2414 padarisiu iumis žweieys žmoniu 592« — als Objekt im ganzen 60 mal už iumis 7 mal und už mumis 1 mal. Dagegen wird im Dativ nur mums, iums verwendet und vielleicht bloss ein einziges Mal yr mumis dangu adare 31 ω. Mit dem Akkusativ stimmt auch der Instrumental su mumis 2 4 4411 4913 usw. su iumis 2717 З О 2 6 119i usw. stets überein. 9 Auf gleicher Stufe damit steht R u ρ e i к а, Jonas isz Szw. (1823), das in dieser Hinsicht um so grösseres Interesse bietet, als hier auch die dualischen Firmen ihren Eintritt in den Plural be- kunden; und zwar ist es beachtenswert, dass das zunächst nur im Dativ geschehen ist, nie aber im Akkusativ oder im Instrumental. So ist der Dativ hier folgendermassen belegt: ne reyk mum og- rodnika 2823 ar didelis j um daiktas w andeni nulaysti 4717 pado- wenok mum biszki siulu 5016 mum 1121 j um 131 ie 199 u 21013; daneben erscheint 8mal -mis: teguL Diewas jumis padieda 7912 reyk mumis paieszkuoti Tiewa 1681 mumis 2024 14511 165 12 218 21 238 ie jumis 69г; die grosse Masse der Dative bilden jedoch mums 38 mal, jums 30 mal. Ganz umgekehrt liegen die Verhältnisse im Akk.; neben mus 15гз 160 и; pas mus 243 9 jus 389 3919 163 26 165 u 190 27 pas jus 1611 begegnet uns nur mumis, jumis : Chris- tus Wieszpats moka mumis 33 ю milu jumis 50 e — so als Objekt mumis 25mal, jumis 13 mal; hierzu treten par jumis 16415 pas mumys 269 21028 ape mumis 165 29 und nur l m a l užmirsza ape mums 175? wie auch teyp besznekant apstoje mums daugibe žmo- niu 23417. Aus dieser Übersicht darf man wrohl die Schluss- folgerung ziehen, dass mums, jums nur dem Dativ und mumis, jumis dem Akk.-Instr. angehören. Dann wird es auch verständ- lich, warum das dualische mum gerade in den Dativ verschleppt worden ist: der Gleichklang zwischen dem Plural und Dual war hier viel grösser als im Akk.-Instr. mumis. Hieran reihen sich noch folgende Denkmäler : S a w i с к i s, 4* 52 P. A R U M A A В XXXII. 2 Tamoszius а. К. (1828) im Dativ : kaypo mums pamiega 26 ш •— mums 17 mal, jums 3 mal und nur 1 mal sakau juomis 39 22; im Akk. begegnet uns neben mus 3 mal, jus 1 mal nur die Form auf -mis : moka mumis 10 27 kas mumis atweda ant blogu kalbut 17 ie — mumis 19 mal und jumis 5 mal. Dem fügt sich auch der Instrumental mit dem stetigen -mis ein: su mumis 1524 5lie 859 usw. — J a n i k o w i c z e , Moksîas (1845) mums als Dativ 94 693 8013 — im ganzen 201 mal, jums 33 mal, daneben jumis bloss 3mal; im Akkusativ hingegen, wenn er nicht mus, jus lautet, stets nur mumis (im ganzen 92 mal) und bloss einmal mums 17922; der Instr. su mumis 1871. — J u z u m a w i c z i u s , Kiali i Dangu (1857) mums 3 6 21 28 27ie als Dativ; mumis 212c 27i2 apej mumis 2710 als Akk.; Gegenbeispiele fehlen. — B u d r y k a s , Namu Križius (1852) mums 24 413 jums lu 5 ie 7 20 usw. als Dativ; mu- mis 621, 20 13 30 34 31 už mumis 19 ю pas mumis 3315 43 7 jumis 39 5 als Akk. ; Gegenbeispiele fehlen. 30. — Man muss demnach annehmen, dass der Dativ mu- mis eine ganz andere Geschichte durchlaufen hat als der Akku- sativ mumis. Auch ist im Dativ diese Neubildung offenbar viel früher eingetreten und muss mit einer ähnlichen Erscheinung in den übrigen Deklinationen in Zusammenhang gebracht werden. Diese Chronologie folgt einwandfrei aus der Tatsache, dass der Dativ mumis vielfach auch da auftritt, w7o vom Akkusativ mumis noch keine Spur vorhanden ist. Aus der schriftlichen Überliefe- rung gehört dazu vor allem Kn. N o b a z n y s t e s , wo mus: gin- kig mus l i i priesz mus 91 ie mus 1424 393 71 21 14215 usw. die alleinübliche Form ist, im Dativ dagegen mumis sehr häufig be- legt ist (s. § 23). P a m o k s l a s k r y k š c . (1725) mus 7C 1213 21 e, 4 23 s 55 23,24 ažu mus Г2 н 22 56 ape jus 54 3, wo sich da- 9 7 gegen das ganze Belegmaterial für den Dativ folgendermassen gestaltet: mumus 20 4, ie 213,7 2917 jumus 5224, aber daneben duok mumis 5020 atlaysk mumis kaites musu 552. Ferner auch die Sprache von А к i e 1 e w i с z i u s : in Kwestorius stets mus IO4 3014 3210 usw., daneben aber im Dativ: idant tas pasotinimas ejtu mumis ant swejkatos 37 ю asti mumis nematomas 5413 mumis jau žinoma 57 ю duok mumis 60 3 und nur je einmal jums 14 9 mums 5710. Dasselbe Verhältnis zeigen auch die übrigen Werke des : letztgenannten Schriftstellers: Те we musu, Sweika Marija u. a. Schliesslich ist hier noch N i e z a b i t a w s k i s , Surink. (1823) zu er- wähnen: ptfs mus 232 25 3i 3115 44 3 jus 2 (Vorwort», daneben ist im Dat. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 53 nur mamis belegt : mumis uzsymokanczias (bytes) 2 ю mumis para- szitu 7 36 koley mumis atsyras reykalas 38 n dabar eyna tiktay mu- mis, kokiu apsyejymu ... 57 7. Einen ähnlichen Zustand beobachtet man in einigen ostlit, Mundarten, wo sonst in weitem Umfange der Akkusativ gleich dem Dat.-Instr. mum lautet. Sehr lehrreich sind in dieser Hin- sicht die Sprachinseln in der Wilnaer Gegend, wie z. B. in Zie- tela, wo der Dat.-Instr. mumi, der Akkusativ aber nur mus auf- weist. Ebenfalls in Dieveniškis, wo der Dativ auf -mu nur in ganz bescheidenem Masse durch -mi ersetzt wird. So beweisen gerade diese isolierten Mundarten, dass der Akkusativ mum im Ostlitauischen eine nachträgliche Neuerung sein muss, die unab- hängig von dem Zusammenfall des Dativs mit dem Instrumental eingetreten ist. 31. — Es erhebt sich nun die Frage: wie ist der Akkusativ mum(is) dann eigentlich zu deuten? Durch die Konfrontierung des Dativs mums mit dem Akkusativ mumis kommt man zur Folgerung, dass der Ausgangspunkt zu dieser Akkusativform im Instrumental gesucht werden muss. Dieser Parallelismus mit dem Instrumental macht auch die Lehre von S p e c h t , 1. c. 154, als wäre mumis eine Neubildung nach dem Akkusativ der /-Stämme, wenig wahrscheinlich, zumal der Lokativ mumyse selbst, welcher ja als der einzige Ausgangspunkt für diese Analogie in Betracht kommen könnte, erst nach dem Singular gebildet ist und über- dies in der Volkssprache äusserst selten gebraucht wird. Da auch der Einfluss des Singulars ausserhalb des Žemaitischen hier nicht in Frage kommen kann, so bleibt also die einzige Möglich- keit, eine syntaktische Ausdehnung des Instrumentals über den Akkusativ anzunehmen. Diese uniformierende Kraft des Instru- mentals kann nur von dem schwankenden Gebrauch verschiede- ner Präpositionen ausgegangen sein, welche Voraussetzung für das Baltische auch auf keine Schwierigkeiten stossen würde. Aus dem Litauischen werden einige derartige Fälle noch später zur Sprache kommen. 32. — Viel seltener kommt der Fall vor, wo der Dativ an die Stelle des Akkusativs getreten ist. Nach B a r a n a u s k a s *) wird dieser Gebrauch nur für die Mundarten R 3 und R 4 be- zeugt, Auch braucht Baranauskas selbst in seinen Briefen an 1) S p e c h t , Lit. Mund. II 111, 185. 54 P. A R U M A A В XXXII. 2 Weber (Arch. Phil. I, II) sehr oft den Akk. mumiis: pérnèje pàs mumus bùdamas I 9012 pirktu pas mumus taias küiiigas II 94 23 usw. (daneben der Dat.-Instr. mum). Sehr selten kommt diese Endung in der älteren Literatur vor. Der Verfasser kennt das nur nach Büga1) aus Deszyms uwogu (1865) von J o d e l a j t i s : asz jamus palingwinsiu 22 priesz jumus 12his mumus 35 bluznija mumus 11 (daneben in der Regel -m als die Endung des Dativ- Instrumentals, gelegentlich auch -mis, ζ. В. im Dat. pl. jumis 10). Am wahrscheinlichsten ist auch hier eine einfache syntaktische Vermischung anzuerkennen, wobei mumus im Akk. nach dem alten mus die Endbetonung angenommen hat. Jedenfalls wäre die Annahme einer eventuellen Neubildung nach den и-Stäm- men sehr schwer zu begründen. 33. — Auf die Parallelfälle im Slawischen sich stützend, hat schon Z u b a t y in seinem Briefwechsel mit K. M ü h l en - b a c h 2 ) einwandfrei klargelegt, dass im Lettischen der Zusam- menfall des Dativs und Instrumentals auf die Vermischung der Plural- und Dualendungen zurückzuführen ist. Das Ostlitauische zeigt, dass dies nur ein allmählich vor sich gehender Prozess gewesen ist. Schon vorher haben wir darauf hingewiesen, dass der Dual zunächst wahrscheinlich in den Dativ eingedrungen ist, und zwar vermöge der grösseren Ähnlichkeit mit dem entsprechen- den Pluralausgang. Dass die Endung -mis sich im Instrumental und Dativ viel länger behaupten konnte, zeigt am besten S m o l s k i s , Uwogos (1825), wo der Dativ des Nomens und des Adjektivs ausschliesslich die Endung nacktes -m aufweist : Diewas gie- rem dos dungu 40 24 židam pardawe 89 2 i kad žmoniam pazdabo- tumey 124 g usw. Auch im Instrumental gilt, im allgemeinen dieselbe Endung: kad pijokey par cudu ir galibi Diewa szunim ir kiaulem pawirstu. 91 2 0 runkos ir ko jos winim prikaltos 1424 usw. Davon gibt es nur drei Ausnahmen, zweimal in adverbialen Wen- dungen : nie kas dien, tey prinaymniey niedielomis 106 26 szwinto- mis dienomis 107 und einmal bei einem /-Stamm, der ja auch wegen seiner Seltenheit eine Sonderstellung einzunehmen pflegt: žiureima ir žwalgima akims saugotis 70 u . Was das geschlechtige Pronomen betrifft, so ist im Dativ die Pluralendung nur da er- halten geblieben, wo -mis aus dem Instrumental übernommen l j Handschrift D 534 (Universitätsbibliothek Kaunas), pag. 273. 2) PB Ii XII 100. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 55 worden ist: jemis 77 97 «j 10319 iumis wisiemis 7 2i neben iem 2 0 15 is 71 26 82 3 86 12 szitiem 7 9 8 lae kitiem 12 ю usw. Im Instru- mental ist nur einmal kuriomis 46 belegt. Das gleiche Prinzip 3 scheint auch beim Personalpronomen obzuwalten, obwohl gerade hier -ms ~ -mis häufiger zu finden ist. Das erinnert uns ei- nigermassen an das Lettische, wo mums als der einzige Rest einer alten Pluralendung gilt : -ms ist belegt im Dativ mums 15 u 32 n, im Akk. mums 53 5 110 110 112 8 ; weitaus häufiger begegnet uns -mis: im Dat. mumis 2 i3 18 2G 84з, 12, is 8 5 1034 i 0 125 18 128 18 130 1,7 iumis 7 21 77 19 83 19 129, im Akk. mumis 2 ю 6 47 ig 86 го 106 π 108 112Ζβ 126 ιβ 130 к, iumis 8 77 99 und im 1 5 2 2 7 Instr. su mumis 3219 (daneben im Dat. mum resp. ium 24 mal und im Akk. dasselbe 26 mal). Wenn also in unserem Denkmal die Endung -ms nur 2mal im Dativ mums, 4mal im Akk. mums und lmal im Instrumental akims belegt ist, daneben aber die Instrumental- endung -mis 35 mal erscheint, darf man wohl nicht mehr daran zweifeln, dass -mis viel widerstandsfähiger als -ms gewesen ist. Wenn die meisten Fälle mit -mis gerade im Personalpronomen erscheinen, so beweist das nur, dass Smolskis seiner Mundart wirklich gefolgt ist. Weitaus interessanter ist in dieser Hinsicht Z e n i e w i c z e , Katek. kat. ( 1 8 5 4 ) , wo der Unterschied zwischen dem Dativ auf -m und dem Instrumental auf -mis direkt zur Regel geworden ist. So haben wir im Dativ: -am 2 4 2 5 3 3 1 3515, ie 3 8 1 0 , ю 3 9 2 47 1 62 13 , 21, , 6 5 12 69 20 74 5, 25 84 i s 87 15 97 2 98 s 104 27 105 is 2 2 2 2 2 114 4 -от 85 ai> 2 i 86 i3 105 ю, ю 114 4 -êm 2 24 5 13 17 22 18 4 2 2 4 , 5 3 5 ю 3913 83 ι 8 6 ii 9 5 i 7 1 1 4 2s -iem 2 4 З ц 5 s 16 3 , 3, 3 18 4 24 s 314, « 2 3 3 2, 7 3 5 4 , 1 5 , 1 7 , 20, 24 37 4 3 9 14 4 1 ю 45 ι, 4 , 4 , 17 6 2 15, 26 65 χ2 6 9 2з 73 ig 74 s, б> б, 22, 2 з 78 is 86 i3 87 15 904, 4 91 4, 23, 23 92 22 96 21 97 ι, 5 101 14, 14, 14, 15, 16, 16, 25 1 0 2 21 ЮЗ 32 104б 105 18, 18 106 15 108 26 109 22 114 28, 29 117 з, 4,12, 12, 21, 25 118 χ6 120 9. Vereinzelte Ausnahmen stellen dar: pagelb tunkiej untra žmogu sawa prieteli nusidiejusi Karaluj ir kitus jams pasiliecawojenczius 15 3 grozii Diewas naro- duj griesznam . . . sunams piktiem 1 1 4 sota pati pamoksla prijem, kurs pirm buwa, giwenant szwintims Apasztalams 1416; im letztgenann- ten Falle ist -ms wahrscheinlich' auf Rechnung des Dativus abso- lutus zu buchen. Eine Sonderstellung nimmt auch die letzte Ausnahme mislidamas padarit nors niedidiale pamaczio mokinun- cziams waykialam IVU ein, da hier eher an eine reflexive Form zu denken ist. Schliesslich noch zwei Dative auf -mis aus dem В XXXII. 2 geschlechtigen Pronomen : idant isz wirszos paroditii wisiemis 23 i 2 jemis Diewas sugatawoja 25was auch durch das Personalpro- ь nomen gestützt sein kann, wie gleich gezeigt wird. — Ganz um- gekehrt liegt die Sache im Instrumental. Da die Belege nicht allzu häufig sind, sei gestattet, sie etwas ausführlicher anzuführen : turi buti . . . niekokiomis pariszkadomis ani trudnostimis nie sulau- žytu 8 2 i anie buwo sutwiarti bia kuna, dwasiomis lungwomis, ra- zumnomis, czistomis ir nekaltomis 2215 pawiejzdiejej akimis unt dokonalasties sawa 22 21 diel iejima su jomis . . . ing dungu 381 szenawot j и abrozus ir kaiilalus, wadintus relikwijomis 53su pa- 2 dabniomis ing to maldomis 79 12 su wisokiomis pawinastiemis 8120 niera kokiu pariszkadu pagai ρ row и Bažniczias wadintu Kanonicz- nomis 8215 apdawinojes . . . žmonis didialomis ir daugalomis loskomis sawa 82wisokiomis loskomis apdowanotu 95 21 ajt to- Х 8 rnis dienomis ing Bazniczio 103 7 užginia nie patraukt pakutas . . . swodbomis wiasialiszkomis 104 wadintas obiczajawomis 105 7 pra- mintas kardinalnomis 105 9 katras ira wajsiejs tikras malonias, doskonalos nodiejos ir giwos wieros, pagirtomis par Jezusa Chris- tusa 115 5 anie wadinti bus sunumis Diewa 115 21 j aj tuszcziomis mislomis bowijesi 118 i2, u. Die vier Ausnahmen sind wiederum sehr bezeichnend : altoris su afierom isznajkintus 39 20 su prasbom 52)8 adprowiniet miszio su wisomis tom maldialomis 6 6 2 5 kalbek pietnicziom po piet. . . pinkis potiaris 110 u. Man sieht, dass der Instr. auf -m nur da erscheint, wo sein Gebrauch keine syntak- tischen Missverständnisse hervorrufen konnte. Vielleicht ist es auch kein Zufall, dass alle Belege auf die α-Slämme beschränkt sind, wenn man bedenkt, dass in den i- und и-Stämmen der Instru- mental auf -m zugleich den Zusammenfall mit dem Singular be- deuten würde ; man vgl. z. B. den Instr. sg. der «-Stämme : su Christumi Jezumi 14 Ui žmogum 8 3 11 и alejum 54 20 usw. Denselben Zustand, der sich in der nominalen und adjektiv- pronominalen Flexion offenbart, finden wir hier auch im Personal- pronomen, obwohl in diesem Falle dem Charakter des Personal- pronomens entsprechend die Verhältnisse nicht so stabil sind und überdies auch der Akkusativ sich ausser dem 4 mal belegten mus dem Dat.-Instr. angeschlossen hat. Im Dativ gilt auch hier der Ty- pus mum als die üblichste Form : apriejszkie mum 2 22 paduodu mum 3 17 4 u ira žynamas mum 3 22 5i mum 8 9 14, ie 11 22 215, β 23 a 3 8 1 8 4 3 2 , 7 4 4 2 4 5 20, 20, 22 4 9 24 8 5 22> 23 8 7 10, 11 8 9 5 9 0 1, 3 9 1 гз, и, 22, 29 9 2 2, 22 9 5 10 9 9 i s 11619 jum 4 8 19 5 8 2 8415 9 6 ю — im В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 57 ganzen 40 Belege. An Ausnahmen tauchen auf nur mums palika r 14 is duodami mumis 4<2 i mumis dieUDUs duoda 44 iß mutris zinami G 51 ie und einmal sogar duok mumus 89 8. Ausser diesen zwei letzt- genannten Belegen in der Punktion des Dativs erscheint der Instru- mental nur noch in su jumis 49 5. Höchst interessant ist auch der Akkusativ, wo der Typus mum sich ganz in der Minderzahl befindet (13 mal): mokidama mum taj žodžiejs 3 i9 mum atpirktu 40 2 jum 42 i2 lint mum 46 2 pus mum 44 21 92 i 5 mum pastiprìnu 6125 j lim siuncziu 80 аз giaibek mum 90 už mum 90 mum 90 ]0, u apiej 6 mum 9015. Dem machen Konkurrenz mumis (5mal): mumis mo- kina 18 ia pažinau jumis 35 5 kuom mumis Jezus atpirka 40 7 pas mumis 110 15 zdabij mumis IV1 und die häufigste von allen Vari- anten — mums (24mal): newiask mums 90 5 91 9 moka mums 43 1 apginu mums 42 2G mums 42 24 43 1,4 44 n, i2, 22, 25 66 17 91 9, зо 921, о, 7 94 23 99 22 116už mums 65 7 92 2e 116 25 jums 47 5. Dass 7 wir gerade im Akk. des Personalpronomens die meisten Belege für -ms finden, ist wahrscheinlich durch den Einfluss des alten Akkusativs zu erklären, der hier gelegentlich auch belegt ist: mus 1123,24 14 26 jus 1219. Nur kommen diese Belege ausschliess- lich am Anfang des Denkmals vor und erregen deshalb Zweifel, ob sie dem Dialekt des Verfassers angehören. 34. — Dass die Akkusative des Personalpronomens wirklich ihre eigenen Wege gehen können, zeigt deutlich auch К i e 1 e t a s ž o d z i u a p l i n k S z k a p l e r i u (1857), wo alle drei Kasus — der Dat., der Instr. und der Akk. — im Personalpronomen formell ausein- andergehalten werden. So erscheint im Dat. nur mum 17 i 2 22 ц 25 2, 4, ie 26 g, го 33 ie, i7, i9, 2i 35 i5 44 2 und im Instr. jos priklodas tegul mumi patraukia jos 28 wieszpats su jumi 29 i und einmal 6 6 vielleicht apiekawokites mumes 36. Der Akkusativ hingegen 4 schwankt zwischen mus und mumis, so dass auch hier nur die Pluralendungen üblich sind: mumis 259, r, 262 28 7, 9 35 27 už mumis 2816 prijmu tawes arba Jumis 312) (daneben mus 12mal). Was die übrigen Deklinationen betrifft, so lautet auch hier der Dativ stets auf blosses m aus: -iem 8 8 10 ю, i3 17 1827 19 1,, 9 2 23, 24 23 7 , , u, 12, 13 -am 8 s 10 u 17 g 18 27, 27 23, 8 -от 23 12 -èm 8 7 14 α 17 24 41 is -im : akim 261. Auch im Instr. überwiegen die Dualendungen : twirtom akim 3 7 didiausiom dwasiszkom loskom 1517 saujom 16 ί 3 su kuntribem 24 22 manoom 3616 erszkiecziom 40 2. Es wiederholt sich hier wieder einmal die Beobachtung, dass die Pluralendungen im Instr. eine längere Existenz als im P. A R U M A A В XXXII. 2 Dativ haben: kuriomis 10 31з tokioms 11 sawo akimis 5 2 u regejo 8. 6 35. — Dieser Gegensatz zwischen dem Dativ und dem Instru- mental, den wir bei Smolskis und Zeniewicze beobachtet haben, kann nicht auf einer blossen Schreibmanier oder auf der misslunge- nen Nachahmung der Schriftsprache beruhen. Dafür spricht schon die Zahl der Denkmäler und Schriftsteller, die von diesem Gegen- satz Gebrauch machen. Besonders wichtig wegen der Konsequenz des Sprachgebrauchs ist J a s s y к i e w i с z e, der im Spätmittel- litauischen durch zahlreiche Schriften vertreten ist. In seinem Ρ a - m o k s l a j I findet man im Dativ (ausgenommen die Personalpro- nomina, wovon unten) nach der Zählung des Verfassers 456 mal die Form auf -m. Als Ausnahmen bieten sich nur: žmoniems 3 9 mokytiniams 4 4 tare jems 39 g už abidas artimiems 50 21 aniems sekasla 12815 rodžia mums wisiems 12917. Im Instrumental ist die Zahl der Pluralendungen bedeutend grösser ( 1 7 4 : 3 2 ) : mielestomis 9 30 30 15 75 н wisokiszkomis necnatomis 14 g palajstuwis- tiemis 14 g maidomis 20 27 217 su sawo pagundomis 25 7 puotomis 3110 taisibiemis bajsiomis 65 ю dienomis szwentomis 92 g 167 25 dowenomis 13132 sudžiomis 159 ig, 22 dangiszkomis 3015 biedo- mis ir lygomis 44 26 16137 usniemis 50 3 ausiemis 52 31 pago- nimis 1 8 9 27 sunumis 9 1 2 4 1 3 3 35 1 5 8 33 1 7 2 g 1 9 1 2 5 . Es ist dabei hervorzuheben, dass die i- und «-Stämme wieder eine starke Neigung zur Bewahrung der Pluralendungen aufweisen ; besonders gilt das für die «-Stämme, wo überhaupt die Belege für das Gegen- teil fehlen. Wie schon früher auseinandergesetzt wurde, wollte man damit der Gefahr des Zusammenfallens mit dem Singular ent- gegenwirken. In dieser Mundart fällt das um so schwerer ins Gewicht, als hier auch die o-Stämme eine starke Neigung zum Übertritt in die «-Klasse zeigen : ira Ponumi ant wisu Ρ onu 176 ig tu esi medzium winiczioj Wieszpaties 136 1 szitum siekium (!) ira žodej P. Diewo 52 24 mokina protas kas ira blogum 0 kas ira giarum 7617 usw. In Ρ a m o k s 1 a j II gibt es unter den 1087 Belegen keine Ausnahme für den Dativ: nur die Form auf -m ist hier belegt. Anders im Instrumental, wo sich unter 353 Belegen eine ganze Anzahl von Ausnahmen finden lässt: sunumis 1222 1731 2021 2 2 0 32'37 22212 2 2 5 9 2 2 8 1 0 . 12 padare . .. piemenimis dusziu 1 4 25 mukomis grumzdijt' 28 28 akmenimis ažumusztas 54̂ 4 90 57 nakti- mis daužitijs 159 g mes esem krikšcioniemis 16513 krikšcionimis 3 2 4 2 6 blekomis gelažiniemis 1 8 9 35 krejwomis žiuries akimis 2 1 0 1 3 В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 59 akimis 235? 261зо»з1 milaszirdingomis akiemis 33312 pripilditos war- gajs, biedomis 220 23 biedomis 669 loskomis apidowanotas 259 зе. Wie 2 man sieht, werden die meisten Ausnahmen (etwa / ) wieder von den 3 /-.resp. den konsonantischen und den «-Stämmen geliefert. Für die «-Stämme gibt es überhaupt kein einziges Gegenbeispiel auf -m(i). Die /-Stämme vermeiden den Pluralausgang, wenn sie in die e- resp. ä-Klasse übergehen: akmeniem ažamiisztu atsiliko 101?> 30pieme- niem 112 po akiem Wieszpaties 143 ažurakintom duriom 331 su žweriem 14415, ie usw., nie aber wenn sie nach der /-Deklination gehen und durch keine anderen syntaktischen Mittel gestützt wer- den. Unter letzterer Bedingung verlieren die beiden Ausnahmen ihre Auffälligkeit: iej noriat' but' twirtajs yr drutajs krikšcionim 11811 su žwierim 14320. Das gleiche Bild bietet uns P a m o k s l a j III, wo im Nomen und im Adjektiv der Dativ ausnahmslos auf -m auslautet (157 mal). Im Instrumental sind 72 Belege auf -m nach- zuweisen, w7ovon es nur folgende Ausnahmen gibt: potapam krikscionimis 46 s pastojote sunumis Tiewo 103 5 patis budami . . . wagimis 112 2ü paslaptemis baysiausius darbus pildate 118 31 ne asriomis vinimis prikale unt križiu 123 27. Wie aus dieser Übersicht hervorgeht, sind es wieder vorwiegend die /- und «-Stämme, die eine Ausnahmestellung einnehmen x). Im Personalpronomen sind die Schwankungen wohl etwas grösser, doch bleibt das Gesamtbild im wesentlichen dasselbe. Was den Dativ betrifft, so erscheint im ersten Teil dieses Pre- digtbuches mum 49 mal, jum 29 mal, daneben nur mums 4i7, 17, 19 jums 7 3 40 27 4713 137 24 140 ю. Der zweite und dritte Teil bietet im Gebrauche des mum, jum keine Ausnahme. Auch im Instrumental ist der Dual regelmässig durchgeführt. Die Ab- weichungen sind ganz selten : P a m o k s l a j I su mumis 46 34 su jumis 11819 szetonas užwalde mumis 689; P a m o k s l a j II idant isaj jumis walditum 543o su jumis 7825; P a m o k s l a j III su ju- mis 413. — Ganz eigene Wege geht aber wieder der Akkusativ. Neben dem 8 mal belegten mus und dem 11 mal belegten jus bietet der erste Teil : mumis apjeszkot 5u mumis korok 16 i« mumis 16is 159 12 jumis 12 29 28 13 38 7 47 26, зз, 34 51 4 73 37 88 и 107 110 ю 154з. 6 Nur einmal finden wir auch mum, und zwar in einer Präpositio- 1 ) Aus den heutigen Mundarten ist hier M a 1 a ν ό η a i nach MLLG IV, V zu erwähnen, wo imlnstrumental -m 31 mal vorkommt, die Ausnahmen aber nur in ei- nigen adverbialen Wendungen oder bei einem /-Stamm belegt s ind: ein broliukas paknipštomis, sutink tèva netyciomis 78.7 ani unt anu akimis ziurèti 89.16. В XXXII. 2 nalkonstruktion smertis, kajpo wagis, atejs ant mum 124 31. Damit gleichwertig ist wohl ein Fall, wo jum auch im Genitiv erscheint del jum Diewas dara 19 25, falls es sich hier nicht um ein Versehen handelt. Auch im zweiten Teil gilt als die regelmässige F o r m a s (90 mal) und jus (37 mal) ; daneben aber öfters : tejkajs mamis atpirkf 99 36 tu mumis kiarawok 199 33 tu mamis riedijk 199 33 mumis 199 33 228·) 242 37 243 25 249 4 ape j mumis 160 15 jumis miles 23 2g asz ju- mis atgajwinsiu 280 21 jumis 230 23 256 11 31915. Nur einmal er- scheint auch die gemeinsame Form des Dat.-Instrumentals isaj su mum yr azu mum wajawoja 246 21. Dieser Beleg ist; sehr lehr- reich : er zeigt, dass ažu mum erst nach su mam gebildet ist. Im dritten Teil erscheint mas 40 mal und jus 14 mal. Verein- zelte Ausnahmen stellen ratawotum mamis 8 is apidawenoje jumis turtajs 830 dar. Es ist wieder beachtenswert, dass die Form des Dativ-Instrumentals nur einmal, und zwrar wieder in einer Präpo- sitionalf ügung erscheint: pas mum... ira žinklu iszganimo 1920. Dass den Präpositionen wirklich eine so wichtige uniformierende Kraft zuzuschreiben ist, zeigt auch das vierte Werk von J a s - s y k i e w i c z e — Prid. krykšc. (1856), wo sonst in allen Deklina- tionen einschliesslich des Personalpronomens die Formen auf -m des Dativ-Instrumentals keine Ausnahme erfahren. Auch der Akkusativ lautet hier regelmässig mus, nur in drei Fällen steht daneben mum, und zwar, wie erwartet, wieder nach einer Präpo- sition: pirmos triis (maldos) prigula unt Diewu, kitos kieturios ant mum 30 31 delkogi Diewas unt mum delajdžia wargus ? 3612 pirm mes patis turiam sawim artimim, sawim kaltim atlejst' yr dowe- not' isz szirdies ju priesz mum nusidiejmus 34 27. 36. — Für die Annahme, dass die Präpositionen die Ge- schichte des Dat.-Instrumentals pl. in grossem Masse beeinflusst haben, liefert einen bündigen Beweis auch P. W., S z w e n t d . d a r b a s (1862). Im allgemeinen haben hier die Pluralendungen sowohl im Dativ als auch im Instrumental das Alte bewahrt. Nur der erstgenannte Kasus bietet eine Anzahl (76:14) von Ausnah- men, und zwar meistens in der Pronominalflexion: geraj jem se- kies 59s 77 25 178 « I 8 8 2 5 202 u kuriem 19 2 25, 26, 27 1933 2084 aniem 20413 wisiem 207 ю prieszingas mokslom ir pawejksloms 139ю naszlajcziom 233 und vielleicht auch dwiem ponam tarnauti 129з J 8 2 (daneben: dwiems (!) ponams tarnauti 227 4 po dwiems (!) tajs pa- wejkslajs 48 25 su pirmutinioms dwiems 14019). Äusserst selten sind die Ausnahmen im Instrumental (124:10); dabei ist es В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina ß l höchst beachtenswert, dass alle Ausnahmen in Verbindung mit Präpositionen vorkommen : sugružinsiu tau skolu su magaricziom 142 24 su giminelam su kajminelejs pasisznekieti 1722 su mažom patukanom 198 4 su tokiom kalbom 312e kiti kasa grabus po Ha- mern 38 22 atwožk tu grabu po kielam cLienam 42 7 su dirsam ir žirnikajs grudelej 27124. So kann der Verf. die Vermutung nicht unterdrücken, dass im Instrumental der Dual sich am frühesten nach einer Präposition eingebürgert hat, weil in diesem Falle schon die Präposition die Funktion des Kasus scharf genug zum Aus- druck bringt. 37. — Einen anderen Fall, wo es sich wieder um die Kon- struktion mit Präpositionen handelt, bietet dasselbe Denkmal im Ge- brauche des Personalpronomens. Wie im vorigen Falle ist auch hier die dualische Nebenform nur im Dativ belegt; so mums 43 mal, jums 23 mal, daneben aber : je j is mum itinka 232 3 bieda jum 18125 jum pasakis 175 21 jum 177 23 178 ю, ih 186 187 i , 10 2 6 198 3. Wenn daneben auch mumis 2617 jumis 25815, 19 (und auch jemis 261 и, 12) erscheint, handelt es sich hier um Evangelienzi- tate, und sie müssen deshalb ausser Betracht bleiben. Keine Ausnahme zeigt der Instrumental : kasgi jumis dabar waldis 187 и su mumis 46 49 23 61 78 115 5 150 u 152 206 256 1 po mu- 3 5 i 6 1 7 2 mis 15 3 26', nur einmal erscheint daneben auch kas jums nekina, taj ir manim nekina l36o· Sehr auffällig ist wieder die Vertei- 2 lung der einzelnen Formen im Akkusativ. Der regelmässige Ty- pus mus ist hier 49mal belegt: daneben aber finden wir auch alle übrigen Typen: mums 78 u 8313 998 217 24,25 jums 25 2з 59 u , i6 147 ig 150 g 181 u , i6, is 218 3 26614 27619 pas jums 150 9". seltener die Dualform: kasgi mum iszmokis 17521 jum milem 177 27 jum 18712, 13, 11, is, is· Interessant ist die Beobachtung, dass diese Typen fast nirgends nach einer Präpositon auftreten ; in diesem Falle hat sich in der Regel mumis, jumis eingestellt: ape mumis 16 26 49 20 pas mumis 371« 17115 172 is, 22 179 180 ц 188 1 2 19112 195 19 200 22, 27 2016 238 15 242 ю 256 20 pas jumis 212o 226 14 2 2762 ing mumis 232 22 priesz mumis 138з 153 25· Nur zweimal 2 2 erscheint hier mumis als Objekt : mumis atamena 49 24 wieszpats mumis pakoroja 114i9. Das kann wohl kein Zufall sein. Wenn man bedenkt, dass in dieser Mundart der Dativ pl. nach einer Präposition nur noch selten gebräuchlich ist1), der Instrumental aber vorzugsweise 1) Verf., Lit. Texte 75. 62 В XXXII. 2 in einem Präpositionalansdruck vorkommt, so konnte beim Sprechenden leicht die Vorstellung entstehen, dass nach einer Präposition der Instrumental mumis als die allgemeine Form zu gelten hat. 38. — Durch diese Ausführungen wird nun immer mehr die Meinung bestätigt, dass gerade die Endung -mis dem Einfluss des Duals den stärksten Widerstand geleistet hat. Nun gibt es aber Mundarten, wie z. ß . diejenige von Zarasai, wo nach В a s anav i - e i n s , Pas. II. unter den spärlichen Resten, die hier vom Plural noch zurückgeblieben sind, nur die Endung -ms sowohl im Dativ als auch im Instrumental zu treffen ist ; im Dativ liefert die meisten Belege das geschlechtige Pronomen: jiems 202 2048 250x7 296 7 usw. visiems 197 35 25017 296 7 broliams 205 6 metams 21317 288 s lig nenarams 3 1 3 23 avems 238 13 — im ganzen 27 Belege. Die gleiche Gestalt haben aber auch die Ausnahmen im Instru- mental : dikams 20618 dienams 25528, 28 narams-nenarams 2761 3 28815 pakulams 247 3s su moteriškams 223 9 vietoms 274 7 und stets sogar bei den /-Stämmen: naktims 1864 23813 25528,29. Dazu stimmen auch zwrei Akkusative des Personalpronomens : mums prìims 244 31 mums palikis 305 26, wo sonst nur mum, jum üblich ist. Auf den ersten Blick möchte man vielleicht der An- sicht sein, dass gerade umgekehrt der Dativ auf -ms ein viel kon- servativerer Kasus ist als der Instr. auf -mis. Hier muss aber berücksichtigt wrerden, dass bei der Vermischung des Dativs und des Instrumentals noch ein wichtiger Faktor mitgespielt hat. Das ist die Betonung des Instrumentals, die analog dem Dativ und den beiden Dualkasus von der Endung zurückgezogen wird, was dialektisch auch vielfach der Fall ist. Dadurch wurde aber ein Zu- stand erreicht, wonach eine Verkürzung von -i in -mis leicht seinen völligen Verlust herbeiführen konnte. Besonders gilt das für die nordöstlichen Mundarten, wozu ja auch die von Zarasai gehört, weil sich hier der Tonriickgang und die Verkürzung der Auslautssilben besonders weit entwickelt haben. In den oben an- geführten Beispielen handelt es sich daher nicht speziell um die Endung des Dativs, sondern um die Reste des Plurals überhaupt. Diese lautliche Entwicklung hat dann dazu beigetragen, dass zuletzt auch der Instrumental pl. durch den des Duals völlig verdrängt wurde. Und noch auf eine Tatsache müssen wir hier aufmerksam machen : das ist wieder der Parallelismus des Akku- sativs des Personalpronomens mit dem Instrumental. Wie in В XXXIL 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 63 Zarasai der Instrumental kein -mis mehr aufweist, so gilt dasselbe auch für den Akkusativ mamis, was nicht zu verstehen wäre, falls man mamis in der Punktion des Akkusativs als eine Neubil- dung nach den /-Stämmen auffasste. 39. — Der Zusammenfall des Dativ-Instrumentals im Plural hat gelegentlich auch im Singular des Personalpronomens sonder- bare Störungen hervorgerufen. In den Volksliedern aus Ožkaba- liai x) erscheint merkwürdigerweise der Instrumental an der Stelle des Dativs: Imk ir mane sawim' draage 125 CCCXXXIII Lakstë vanag's skraidydamas, S avi m ' peno jieškodamas 24 CCXXXIX, daneben jedoch Lakste vanag's skraidydamas, Sau maitnasties jieškodamas 25 CCXXXIXa. In diesem Dialekt wird nämlich mumis auch als Dativ gebraucht: Mus tevyške mus Lietuva mu- mis sugražino 11 XIII Ne sunku but mumis с ion kentëtie 13 XIV Bet sunki yr' mumis с ion dienelë 13 XIV. Daneben im Dativ nur noch einmal koda jiemis labai prikaks 86 CCXCIX neben dem gewöhnlichen -ms oder -m. Sonst fügt sich Ožkabaliai jener Gruppe mittellit. Mundarten ein, die gerade im Instrumental den volleren Ausgang bewahrt haben : kiekvienas rankomis moja 58 CCLXXV trimis vežimais 75 CCXCIV naktimis jau drasiai klykauja pelëda 171 CXCIX sa avimis 110 CXXIII kalbomis 128 CXLVIII kalbomis id. šalimis jojo 131 CLIII pikëmis 157 CLXXXI lazdomis 12 XIV, 111 CXXIV silomis, tylomis 173 CXCIX akimis matytie 104 CCCXIII, 40 CCL replëmis 83 CCXCIX sa ružemis 9 CCXXII adatomis 85 CCXCIX ziniomis 179 CCCCII tylomis 179 CCCCII savo gailiomis ašarelems 131 CCCXXX VIII. Bei einer genaueren Betrachtung der Belege stellt es sich heraus, dass es sich meistens um Nomina mit beweglicher Akzentstelle handelt, Es wäre deshalb möglich, zu denken, dass die Vermischung des Dativs und des Instrumentals besonders durch ein Paradigma mit unbeweglichem Akzent begünstigt wurde. Eine wichtige Rolle haben hier vielleicht die verschiedenen Deminutiva gespielt, die stets nur -m zeigen: su sesutëm 125 CCCXXXIII su žmoniukem 144 CCCLIV su jaunom seselëm 189 CCCXVIII uswr. 40. — Wertvoll ist hier auch die Beobachtung, dass die zusammengesetzten Adjektiva eine besondere Neigung zur Be- wahrung der Pluralausgänge aufweisen : tuojaus Medekša saviem- siems padëjo 156 CLXXXI jauniemsiems 136 CCCXLV, daneben 1) В a s a n a ν i Γ· i u s , Ožkabaliu dainos I, IT. Shenandoah Pa. 1902. 64 P. A R U M A A В XXXII. 2 aber auch schon žaliomjom rutelëm apkaišyta Plonomjom drobe- lëm užtaisyta 43 XLIV. Eine interessante Regelung der Plural- und Dualendungen zeigt in diesem Falle die Mundart von Ma- le t ai x), avo man ganz regelrecht im Dat. mask, geriemsiem ~ fem. geromsiam und im Instr. fem. geromsiam sagt, wogegen im Dativ- Instr. mit Einschluss des Personalpronomens sonst nur -m ge- bräuchlich ist. Dasselbe beobachtet man z. B. in der Mundart von Zelva2) oder auch in einigen Mundarten von Suvalkija, so z. B. in Mockavos nach W o l t e r , Chrest. : Baltoj traneléj paguldyta, Baltomsjom drobelèm užtaisyta 449 1 (daneben žirgam Ь 437 38 su mosytèlèm 446 7 su gailjotn asarèlèm 435 35 usw.). Eine sonderbare Erstarrung derselben Grundlage zeigt die Mundart von Utena, wo man im Dativ mask, geriesiem ~ fem. geriesiom sagt. Wahrscheinlich hat bei der Entstehung dieser Formen der dissi- milatorische Trieb der Nasale die wichtigste Rolle gespielt3). Merkwürdig ist es, dass eine solche Mischform auch da auftauchen kann, wo sich sonst der Dual vom Plural scharf unterscheidet, so z. B. im Galbraster Dialekt nach der Märchensammlung von Jurkschat: ka tu nori pamistrawoti, jei senesniémsiem dwiem ne pasiseki ? 28 i3 ; daneben vgl. man aniemdwiem (dat.) 24 тйт' (dat.) 24 25 3 miima (gen.) 234 usw. gegenüber dem Dativ 1 0 pl. kytriémsiems 43 15. Dieses Übergreifen des Plurals ist natürlich als ein mecha- nischer Vorgang zu betrachten, weil zum Ausdruck des duali- schen Sinnes der betreffende Ausgang des zweiten Gliedes allein schon genügen konnte. Möglicherweise hat man in diesem Falle auch auf die verschiedene Chronologie der Pluralendungen zu achten. In der Sprache W i 11 e n t s behalten die zusammenge- setzten Adjektiva gerade im ersten Glied den vollen Ausgang des Dativs pl. länger bei: siustiemusiems 2320 puikiemusiems 27 29 seniemusiems 24 28 ЮЗ ю maßiemusiems 136 w geriemusiems 150 8 wiresniemusiems 167 39 wirausiemusiems 167 28. In den einfachen Adjektiva und in den geschlechtigen Pronomina überwiegt sonst 1) In welchem Umfange dieser Gebrauch in Maletai verbreitet ist, hat der Verf. nicht die Gelegenheit gehabt festzustellen. Gehört ha t er das z. B. bei Mariona Mazuriené, etwa 50 J. alt, aus dem Dorfe Ažulakiai. 2) Gehört z. B. im Dorfe Paželviai bei Kazimieras Druskis, 73 J. alt. 3) Freilich wäre hier auch möglich, von dem Nom. pl. auszugehen, wozu man ζ. В. Ar taw gaila Jaunoji, Jaunosu Dienêliû R h e s a , Dainos 158 vergleiche. 65 der verkürzte Ausgang (35:24); nur die einsilbigen Pronominal- stämme zeigen eine besondere Vorliebe für die Vollform: ghiemus 90 mal gegen ghiems 6 mal und tiemus 21 mal neben tiems 10 mal. Eine Ausnahmestellung nehmen auch die Personalia ein, so dass mumus, jumus hier als die durchaus normalen Formen gelten — 140 Belege gegen 44 Belege von mums, jums. In der nominalen Deklination ist die Verkürzung in 103 Fällen durchgeführt; die Ausnahmen sind sehr selten : tarnamus 619 schunimus 74 5 namamus 15817, etwas häufiger nur žmonemus 131 48 i 5 50 i 0 70 ю usw. Wenn auf diese Weise bei Willent die Auslautsgesetze im ersten Gliede des bestimmten Adjektivs nicht in Wirksamkeit getreten sind, so zeigt dies, dass in diesem Falle die funktionelle Verdunklung schon im Altlitauischen begonnen hat: vor dem pronominalen Zusatz kann der pluralische Ausgang des Adjektivs leicht zu einer bedeu- tungslosen Mittelsilbe der ganzen Zusammensetzung herabsinken. 41. — Bis jetzt wurden nur diejenigen Fälle berücksichtigt, wo die in den Plural eingedrungenen Dualendungen nacktes -m aufweisen. Dabei stellte es sich heraus, dass der Instrumental pl. auf -mis sich länger als der Dativ behauptet hat, und zwar dank seinen besonderen Betonungsverhältnissen, die ihn funktio- nell zu einem viel markanter ausgeprägten Kasus gemacht ha- ben. In auffallendem Gegensatze damit scheinen diejenigen Mundarten zu stehen, die den alten Unterschied der Dualendun- gen — im Dativ -та, im Instrumental -mi — wohl bewahrt, die Pluralendungen jedoch aufgegeben haben. Am reinsten finden wir diesen Typus in der Mundart von Dieveniškis, wo der Dativ auf -mu und der Instrumental auf -mi als die durchaus regelmässigen Bildungen anzusehen sind. Man möchte unter diesen Umständen für wahrscheinlich halten, dass es sich hier um eine Mundart handelt, die in der Behandlung der alten kurzen Auslautvokale ausserordentlich konservativ ist, und dass folglich auch die Vertauschung des Duals mit dem Plural in die Zeit zurück- verlegt werden muss, wo im Plural -mus resp. -mis und im Dual -mu resp. -mi noch nebeneinander standen. Man ist deshalb sehr über- rascht, dass man in den ganz verschwindenden Resten der Plu- ralausgänge dennoch nur den Verlust des Vokals konstatieren kann. So hat der Verfasser in Volksliedern je einmal einen Dativ pl. žirgäms und einen Instr. akètêlèms gehört1). Bei der 1) Verf., Lit. Texte 61 ff. 5 P. A R U M A A В XXXII, -j näh eron Betrachtung der Dinge gesellen sich dazu noch andere Fälle, die die Erhaltung des Schlussvokals in den Dualkasus allein durch den Konservatismus des Dialekts nicht zu erklären gestatten ; so der Instr. manim, der Inf. dartts', der Dat. mdn, tau usw. Und noch mehr. Der Auslautvokal kann gelegentlich auch im Dual selbst gekappt werden: uiuoias ažüdeyge liiriga šakõm — mes vazävom ragùtèm — pasâké treiiem. Nun ist wohl klar, dass die Erhaltung des Vokals in -mu und -mi rein lautlich nicht erklärt werden kann. Es wäre ja sonst nicht zu verstehen, wa- rum z. B. im Dat. sg. täma >> täm geworden ist, im „Plural" aber tiemu sich behauptet hat. Dieser Gegensatz kann nur auf der verschiedeneu Funktion des и beruhen. Im Dual ist es die Ge- fahr des Zusammenfallens gewesen, die den Vokal sowohl im Dativ als auch im Instrumental vor dem Wegfall geschützt hat. In den meisten ostlitauischen Mundarten sind indessen die „Laut- gesetze" viel stärker gewesen als die „Funktionsgesetze", so dass in der Regel sowohl im Dativ als auch im Instrumental nur -m erscheint. Nur in sehr beschränktem Masse treffen wir daneben auch den Instrumental auf -mi, weil hier wie in dem -mis des Plurals die Möglichkeit der Endbetonung den Wegfall des -i verhindern konnte. Und so wie im Plural aus demselben Grunde -mis in den Dativ eindringen konnte, geschieht es bekanntlich auch mit der Dualendung -mi. Zur Illustration möge hier nur noch eine Mundart aus dem dzükischen Gebiet dienen, und zwrar diejenige von Trakai ') : Vežiman dejou, rublium uzdengioa, Rubliumi, rub- liumi, rubliumi uždengioii LXII 5 Oi kit veikia moiuië Sa jaunomi sasulëm? XXVI 45. Daneben aber auch zweimal dasselbe im Da- tiv: Svotami nagus varo LXV II 2 Maksvon nuvežiou, ponam išda- vioa, Ponami, ponami, ponam išdaviou LXII 8. Sonst ist hier -m in beiden Kasus das Normale. 42. — Dass der Instrumental auch in vielen anderen ostlit. Mundarten, wo heutzutage beide Kasus unterschiedslos in blosses -m zusammengefallen sind, über den Dativ einmal den vollen Sieg davongetragen hat, wie es ani deutlichsten in Zietela zum Vorschein kommt, das kann man noch sehr schön erkennen aus der Syntax einiger Präpositionen, die im Singular gewöhnlich c. dat. konstruiert werden, im Plural der o-Stämme hingegen den ]) Trakiefiu Dzuku Dajnos užrašytos J. Šmitako.jo Merkinés parapijoje. 1899 Shenandoah, l'a. 67 Instrumental verlangen. Wie der Verf. schon früher dargelegt hat1), handelt es sich hier um die Analogie der übrigen Dekli- nationen, wo das dem Instrumental zukommende -mi auch in den Dativ einzudringen beginnt, so dass im Sprechenden allmählich das Empfinden entstehen konnte, als wäre im Plural nach gewissen Präpositionen nur der Instrumental zulässig. Zur Bestätigung die- ses Vorganges sei es gestattet, hier noch eine Mundart aus dem nordöstlichen Sprachgebiet heranzuziehen. Nach B a s a n a v i c i u s , Pas. II findet man in Zarasai nebeneinander : teip jie išsedeja lyg paciais gaidžiais 195i« pekle yra viškai netaU ; lyg pusryciais ir sagrižši atgala' 220 7 — barškina pra Lunga lyg paciam gaidžia- gyšciui 282 з tas pavirs lig pusiaiijiii akmeniu 80 U j au sulaide duntis lyg paciam galui 211 — ar prisižadi man dusiu ataduot pa trejais metais 21312 ~ ilgai laimingai karaliava pa uošvia galvai 306 17'2) pa pirmai nakcei rada tarnaiti nebegyvu 215 21; — mes abu dabar esam prie diingaus variais 222 8 pamate senialia kalytê ir atsistajus prie variais laja 316 37 — tao j' baba paliepê sukurt prie stulpui ugni 233 34 lika name prie tevui jaunis ('der jüngere') bralis 234 3fi prie sienai gali 245 Da in diesem Dialekt aber heutzutage nur die Ddtiv-Instrumentale auf -m oder -ms üblich sind (s. § 38), so wird die hier behandelte Analogie erst durch Voraussetzung eines früher auch im Dativ üblich gewese- nen -mi(s) verständlich. 43. — Mundartlich geht die hier geschilderte syntaktische Neuerung noch einen Schritt weiter, da sie sich zuweilen auch im Singular des Personalpronomens geltend machen kann. Sehr interes- santes Belegmaterial stellt uns P. W., Szw r e n tad . d a r b a s (1.702) zur Verfügung; im Singular verlangt po 'nach' stets den Dativ:po linksmaj dienaj uzgimima W. Kristusa, bažniczia apwaikszcioja pa- minktu Szwento Stepano 267 3 szirdisi musu arba W. Diewas, arba :i wielnias о po smerczel arba dungus arba pragaras 11 .'i -,), im Plu- 1) Verf., Lit. Texte 74 Ii. 2) Diese Redensart ist wohl ans einem Ausdruck, wie etwa R h e s a , Dainos (1825) О ßi Mamuže, Mano üarbužele, Kol jos gywa galwéle 100 ent- standen. In dem Exemplar der Dorpator Universitätsbibliothek ist mit der Hand von K u r s c h a t , der bekanntlich im Л. 1843 eine neue Auflage dieser Lieder besorgt hat, folgende Variante aus Pilkalnis hinzugefügt: O szi Mamuže, Szi Sengalwuže, Kol jos Galwa krutteje. 3) Unentschieden bleiben hier po smercziu 81 23 8+4 po pagimdimu 180 15, weil hier der Dativ der o-Stäinme äusserlich gleich dem Instrumental ist, der 5* P. A RUMAA В XXXII, j rai hingegen den Instr. : jej kasdien ne perwejzdesi sawa saužines arba sumnenas taj po metajs sanka bas ir tinaj rasti paredkas 80 4 kinteja žmones priesz mamis, kinteja ir po mamis 153 2« ; dazu tritt nun auch der Singular des ungeschlechtigen Pronomens: ajni tada pas inaj maldaudamas, idant pastoia po tawim ('dich in Schutz nehme') 1421. Noch besser bestätigt das die Präpo- sition prie 'bei, an' : pre smerczej 481H prie spawednej 8923 idant prie smerczej ne gajletumems 123 5 karczamaosi prie arielkaj 198 13 prie iockaj 2117 prie szirdzej 225 6 prie taj motinaj 225 i6 prie szwiesaj 237 13 245 3 prie procioj ir ažszczedaj 2491 prie tarn 252 24 prie tarn užgimimu 256 п prie jam 187 7 257prie czer- 6 kiatej 262 24 prie žwajgždej 276 4. Im Plural der o-Stämme steht nur der Instr. : dalajsk man susiszilditi prie lepsnajs agniaias tawa 130 27 prie nogieriausiejs norajs 17 4 23 prie gierajs tiktaj norajs 191 ih. Dazu kommen nun im Singular: stowek twirtaj prie ma- nim 23 15 argi wisamat gale inaj buti prie tawim ? 225 !5; ausserdem nur noch einmal bei einem «-Stamm atlajde ... tiems, kurie Inaj prie križium primiisze 268 6 L 2 )· Die Ausnahmestellung des ungeschlech- tigen Pronomens im Singular erklärt sich natürlich aus seiner Isoliertheit im Vergleich zu den übrigen Deklinationen. Die entscheidende Rolle hat, dabei wohl der Gleichklang mit dem -m des entsprechenden Dualausganges gespielt,'2). Obwohl in diesem Denkmal kein Beleg für -mi(s) im Dativ des Plurals nachzuweisen ist, muss hier für den in Präpositional- fügimgen üblichen neuen Gebrauch des Instrumentals pl. der o-Stämme dieselbe Erklärung wie für die gleiche Erscheinung in der Mundart von Zarasai (s. § 42) angewendet werden. Die Behauptung, dass diese junge Praxis durch den Singular der o-Stämme selbst hervorgerufen sei, weil hier im Singular so- wohl der Dativ als auch der Instrumental auf -« auslauten, kann nicht stichhaltig sein, weil die übrigen Deklinationen einer der- artigen Analogie widerstreben würden. Dass hier wirklich von dem Einfluss verschiedener Deklinationen auszugehen ist, zeigt Akzent aber nicht zn ermitteln ist. Vermutlich ist dadurch auch die einzige Abweichung po tokio atsilseimu ir padelniki negali dirbti 252 17 zu erklären. 1) Für sehr zweifelhaft hält der Verf. die Ausnahme bet kajpgi taj žtno- gus prie swejkii prnotii tiiretu giera 196 15, wozu man die vorhergehende An- merkung vergleiche. 2) An eine derartige Analogie im Lettischen hat schon K. M ü h l e n - b a c l i gedacht FBR XII 107. В XXXII, у Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 6У am klarsten die Mundart von Dieveniškis, wo der Dativ sg. der o-Stämme ebenso auf -u lautet, eine ähnliche Verwechslung der Pluralkasus aber nicht eingetreten ist, weil hier ja der Dativ (-mu) vom Instrumental (-mi) stets getrennt bleibt, Sehr charakteristisch für den Gebrauch des Personalprono- mens ist auch Uwogos (1825) von S m o i s k i s , wo die im Vori- gen dargelegte Entwicklungstendenz auf das beste bestätigt wird. Da auch hier eine starke Vermischung des Dativs und des Instru- mentals pl. vorliegt (s. § 33), erscheint nach der Präposition po 'nach' im Singular stets der Dativ: po smercziey 21 n po pabeygey szito šwieta ira kitas iimžis 106 , usw., im Plural hingegen der Instr., и wie z. B. po tokieys priklodays kasgi gaies sawi ažu bespecznu turetis 89 2:·,; und wieder stimmt damit der Singular des Personalpro- nomens überein : simkumas ir sopulis szirdies, katru griekas po sawim palieka 20 22 grabt po tawim guies kundzios 1011«. Daraus sieht man wieder, wie eng die Geschichte des Personalpronomens mit der allgemeinen Entwicklung des Dativ-Instrumentals im Plu- ral zusammenhängt. Zweifelsohne liegt gerade hier der Ansatz zur neuen Entwicklung, die im Lettischen schon nach allen Präpositio- nen mit dem vollen Sieg des Instrumentals (manim) geendet hat . M ü h l e n b a c h , IF XIII 246 ff. und E n dz e l i n , Lai. predi. II 9 ff., Lett. Gram. § 496 hegen die Vermutung, dass im Lettischen der nach allen Präpositionen übliche Gebrauch des Dat.-Instrumentals pl. durch die gleiche Erscheinung bei den Instrumentalen manim, tevim, sevim veranlasst sei. Nach der Meinung dieser Forscher ') sei sodann der Hauptgrund der Er- hebung des Instrumentals zum Casus generalis gerade in der Geschichte des ungeschlechtigen Pronomens zu suchen. Das Litaui- sche scheint jedenfalls dafür zu sprechen, dass die Verallgemeine- rung des Instrumentals manim in allen Präpositionalkonstruktionen nicht durch die im Lettischem und teilweise auch im Ostlitaui- schen hervortretende formale Identität des Instrumentals und des Akkusativs sg. aller übrigen Deklinationsklassen, sondern durch den weitgehenden Synkretismus im Plural des Personalpronomens selbst hervorgerufen ist. Insbesondere zeigt dies das Ostlitauische, wo mum(is) in weitem Umfange zugleich den Instrumental, den Dativ und den Akkusativ vertritt, der Gebrauch des singularischen manim in der gemeinsamen Funktion dieser Kasus dagegen nur die ersten 1) Dieser Ansicht ist jetzt auch K. F r a e n k e l , KZ 08, 283 beigetreten. P. A R U M A A Anfänge zeigt. Vgl. dazu auch, was im § 28 über die Entwick- lung des Dat.-Instrumentals mum(is) gesagt worden ist. 44. — Es gibt aber auch Sprachgebiete, wro in dem Spre- chenden das für den Instrumental dominierende Gefühl bereits erloschen ist oder sich auch gar nicht entwickelt hat, so dass im Plural der o-Stämme zuwreilen umgekehrt der Dativ für den Instru- mental eintritt. Die Belege lassen trotz ihrer geringen Anzahl doch so viel erkennen, dass es sich hier nicht um eine falsche Anpassung an die Schriftsprache handeln kann. Das meiste bietet hier die Sprache von J a s s y k i e w i c z e , Pamokslaj I idant su pagoniem yr žydam . . . neatejtumet ant prapulties amžinos 7 6 Iszganitojas su griesznikam parstowinejo yr walgo 18 •>,, tejp tad tejsibe Diewa dara su wisiem 73 :10 iszganitojas kalb asia su neprietelem 75 ate j na bažniczion del pasiregieimo su kitiem 142 u ; Pamokslaj II su bago- cziam 210a su wisiem žmoniem 228 22 prietelus, su kurie m nieko nebesibijodawo 233 ;;1 ; Pamokslaj III sziteypat su mum, kayp yr su apasztalam giwena 4121· Einen Beleg bietet auch ζ. В. A k i e l e - w\iczius, Kwestorius (1860) su jiemis 33. Man macht hier 7 wiederum die lehrreiche Wahrnehmung, dass es vorzugsweise die Präpositionen sind, die wegen ihrer scharf umgrenzten Funk- tion einen derartigen Gebrauch begünstigen. Durch diese Fälle wird uns auch verständlich, warum dieser Ausgleich im Lettischen sogar so weit gegangen ist, dass der alte Instrumental der o-Stämme auf -ais dialektisch nur noch in sehr engen Grenzen und schrift- sprachlich nur in versteinerten Resten gebräuchlich ist. Auf Grund des Lettischen und dieser wenigen litauischen Parallelen könnte man vielleicht in Zweifel ziehen, ob denn unsere Theorie vom Übergewicht des Instrumentals den Tatsachen überhaupt gerecht wird. Alle Schwierigkeiten werden aber behoben, sobald man den umgekehrten Fall, AVO der Dativ den Instrumental er- setzt, in eine etwas spätere Zeit verlegt, wo der Unterschied zwischen dem Dativ und dem Instrumental pl. schon völlig ver- schwunden war und wo dann einfach die Tendenz massgebend wurde, dass beide Kasus auch bei den o-Stämmen eine Form auf -m hätten, wie es in den übrigen Deklinationen der Fall ist. Die Vermischung des Dativs und des Instrumentals pl. der o-Stämme zugunsten des ersteren Kasus ist folglich als eine rein formale Analogie zu betrachten, wogegen die viel häufigere umgekehrte Erscheinung im Grunde stets eine funktionelle Analogie bedeu- tet. Im Lettischen hat das erste Prinzip gesiegt, die umge- В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 71 kehrte Entwicklung kann man nur noch im Ostlitauischen beobachten. 45. — Fragen wir nun, was ist eigentlich der Hauptgrund der Übertragung dieser Dualausgänge in den Plural sowohl im Ost- litauischen als auch im Lettischen, so lautet die Antwort sehr ein- fach: die Dualendungen verlieren mit der Zeit ihre spezifisch dualische Funktion, weil der ganze Dualbegriff allmählich und stufenweise zugrunde geht. In einem Palle wie Р. О 1 e с h n о - w i c z i u s , Elementari us (1846) žmõgns be kôjos skiirdziey dabôja ant zmôgu abïemi kôjamis way ksziojanti, be ranko s abïemi rankô- mis procawôjanti 28 )s, wo die Dual- und die Pluralendungen ne- beneinander gebraucht werden, konnte leicht das Gefühl der Gleichwertigkeit beider Endungen entstehen -1). Ausser den Nomina, die eine Paarheit bezeichnen, ist es natürlich das Zahlwort 'zwei', wel- ches hinsichtlich des Gebrauches des Duals störend einzuwirken fähig ist. Besonders wurde dadurch die Deklination des Zahlwortes 'drei' gefährdet, wie es eine Stelle aus demselben Denkmal deutlich zeigt: ant trim deszimtims mèta giwêna 17 2·, -) ; sonst lautet hier der Dativ pl. in der Regel auf -ms und der Instrumental auf -mis aus. 46. — Doch war der Verfall des Duals nicht allein durch die Vermischung der Dualendungen mil den entsprechenden Plu- ralausgängen bedingt. Mundartlich, obwohl ziemlich selten : î), 1) Merkwürdig· ist riešuti atrade su dutns brundalams, viina brundaiq valgo e kita sved žemen W o l t e r , Chrest. 245 и ; aus dem Wilnaer (!) Gou- vernement. 2) Es ist höchst in te ressan t , dass in diesem Dialekt unt c. dat. gleich /ig, iki g e b r a u c h t wird : paskindo žmonies ir wisi sutwiorimay unt wienam 14 m no wisu szwencziu unt szwentam Jurgiuy mokisi waykus 3(5 7 no szwento Jur- gio unt wisoms szwentiems gatüsi galwijus 3(5 s. Was für eine enge Beziehung zwischen den Präpos i t ionen ant, i und lig bes teht , zeigt die Form ling, die nur aus der fo rmalen Kreuzung des lig mit der Präposi t ion ingi vers tändl ich w i r d : B a l e w i c z i u s , Kielawiedis ( 1857) nog w iotas paskutinia wieczeriaima Jero- zolimska ling kalnuy Kulwarijas 105 ling pabeygiey swieta I i i und vielleicht auch einmal in S z w o t a s g i e s m e s (1S(50) taip ling pat gala pakol swietas swietu 21417. Eine sonderbare Verschmelzung der Präposi t ionen iki und /' beobachte t man in С o n t i o n e s 1 i t ν a 11 i с a e : palayskite abiemus aukt ig piuti -63 a nuog pirma ig paskiitini 91 1 nuog pada koios ig wirp'iigalwos 78 т, daneben aber auch im Sinne der Präposition ing: miayty ig sunu Saw a 84 s traukdamas ig tniesta 280 15 kafba ig sawie 28121; usw. 3) Material dafür b i e t e n : K u r s c h a t , Lit. Gram. § <509 (aus Schwarz- ort, Kurische Nehrung) und B a r a n a u s k a s nach S p e c h t , Lit. Mund. 11 P. A E U M A A В XXXII, a konnte innerhalb des Duals selbst eine Verdunklung der Dual- funktion, und zwar durch die Kreuzung der Genera eintreten. Sehr interessant ist in dieser Hinsicht die Mundart von Rokiškis, soweit man das aus der handschriftlichen Dainossammlungx) von Ludwika N o t a i c z a schliessen darf. Hier ist die Verschie- denheit der Dualausgänge im Nom.-Akk. beider Geschlechter fast gänzlich verwischt: Pasidainosma mes dwi sesiulii, Pasidainosma mes dwi jaunüju 5 2;s Mes dwi sesiulu, mès dwi jauniiju Del ko mès gražias del ko patôgias ? 33 » und einmal auch nach dem Zahlwort 'drei' Ir ateina tris sesiulii 47«; im Maskulinum dagegen Mes du bralukai, mes du jaunëji, Del ko mes grains, del ko patogus ? 33 ιs. Der wichtigste Grund dieser Genus Verwischung ist wohl der ge- wesen, dass für das Sprachgefühl der Nom.-Akk. dualis aller Fe- minina sich mit dem gleichlautenden Nom. pl. mask, der pro- nominalen Deklination leicht verbinden konnte, wodurch sich der funktionelle Umkreis von dvi jaunieji durch du jaunieji beträchtlich verringerte. 47. — Es wäre deshalb falsch zu denken, dass die Ausdeh- nung des Duals von dem Personalpronomen ihren Ausgang ge- nommen habe. Man braucht nur an das Lettische zu denken, wo mums, jums gerade als die letzten Reste des Plurals zu be- trachten sind. Gelegentlich beobachtet man dasselbe auch im Litauischen, z. B. in P. AV., S z w e n t a s I z y d о r i u s (1852), wo im Gegensatz zum sonstigen -m im Personalpronomen regel- mässig mums 14 2 к 21 , 8081 is, 2-4 83 jums 3« 55 3 (Ю 12 und u a nur einmal jum 76 erscheint. liine Neubildung auf dem Dzü- kengebiet bringt die Vermutung nahe, dass gerade in dieser Deklination ein beständiges Bedürfnis nach der Differenzierung des Plurals vom Dual vorhanden gewesen ist. In den Volkslie- dern aus Trakai -) steht : gyvenom, gyvenom kaip du karveië- liai, Ir kas mus perskyre, Dzieve ji korok. Ir kas miimiem (mumi) pasigeUejo gero gyvenimo, Kad jam pasigeilëtu Dzievas sveika- 107 (aus den Mundarten li. 5 und Ii. 3). Ziemlich umfangreiches Material findet man auch in der bekannten Dainossammlung von A. N i e m i und A. S a b a l i a u s - k a s : mes dvi sesytêliu, kai dvi serbintèliu 40.1 (Papilys) mes buviema tris se- suciii 346 (Vabalninkas) dvi sesuliu svimi siuvo 1058 (Biržai). Irrtümlicher- weise haben die Verfasser diese Formen als Genitive pl. aufgefasst , was schon ein Fall wie dvi žvyni kuprotu, du karmin kuprotu 792 (Biržai) verbietet. 1) In der Universitätsbibliothek Kaunas unter dem Standnummer D 355. 2) 1. c. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 7о tëiës XXXIII 6. Daneben ist aber auch einmal der alte Dativ pl. erhalten geblieben : privirk piimi piiodii, kiek ti mums pareis LXIII 6. Dasselbe begegnet uns öfters in der Mundart von Mer- luné T. ir Ζ. II 263 f f : iizougs mumiem vuogeiês 227.5 kad tiap but sunku . . . mumiem abiem 172.9 ku tu perneši mumiem sesulèm 121.11 pasigailejo mumiem geros buitelês 116.6; daneben beachte man jum abiem mergelèm 260.2. Obwohl der Gebrauch dieser Neubildung jetzt zwischen dem Dual und dem Plural schwankt, zeigt ihre Entstehung aus der Analogie nach abiem, dviem, dass hier ursprünglich der Dualbegriff im Spiele gewesen ist. -18. — Man muss sich hüten, aus dem Adertali des Duals in den östlichen Mundarten den Schluss zu ziehen, dass dies überall auf dem Synkretismus der Plural- und der Dualkasus beruhe. Eine westliche Mundart, die durch die Sprache der k a l v i n i s c h e n (Chylinskis') B i b e l vertreten ist, hat den Dual nur in ganz spärlichen Resten bewahrt, obwohl hier von dem Eindringen des Duals in den Plural noch keine Rede sein kann. Nur im Nom.-Akk. scheint hier der Dual allgemein üblich zu sein : nom. ir biiwo abujen nogeys, Adomas ir jo mote 3a ano du anjeiu 13b — akk. abu inkstii 78 a ; nom. dwi anie tobliczy 70b aniedwi goiki 330b ~ akk. pas tie dwi wersmi 31b. In den übrigen Kasus kommt der Dual sehr selten vor und wird dann mit den Pluralendungen versehen: tiemus dwiems ka- ralams 139a. Dass der Dual hier im Averse h winden begriffen ist, dafür muss man wohl den Gebrauch der Zahlsubstantiva, die sich hier grosser Beliebtheit erfreuen, verantwortlich machen: atsi- dare tada akis abejeto 3b pro daiiguma abejeto turta ir pekaus 9 b pasakie tey ore abejetiiy brolu sawo 7 b su abejetu padwajii 199 il tiepe ateyt Isai septinetuy siimi sawo 221 b su ano szeszetu szymtii wyrii 200 b iki kiatwertuy deszimtiy ir dwejetuy 196 a usw. Zur erweiterten Ausdehnung des Suffixes -to vergleiche man noch nera ties Wieszpatiep perszkados izgiaibet per daugieta aba per mažeta 218b (l Sam. 14.6). Mit diesem Entwicklungsgang ist wenigstens teilweise auch für das Ostlitauische zu rechnen. Jedenfalls hat der A'erf. in Lazünai Gelegenheit gehabt zu beob- achten, was für eine starke Konkurrenz äbetas den Dualformen abiidu, abidzvi macht. 49. — Eine ganz entgegengesetzte Tendenz zeigen die že- maitischen Mundarten. Während wir im Ostlitauischen den vollstän- digen Verfall des Duals beobachten, hat sich im Žemaitischen umge- 74 P. A E UM A A kehrt, den einzelnen Kasus und auch dem Geschlecht entsprechend, ein vollständiges Dualparadigma entwickelt. Die Unterscheidung nach dem Geschlecht hat man auf die Weise durchgeführt, dass man die Form des Nom.-Akkusativs zur Grundlage des ganzen Paradig- mas gewählt hat L). Am deutlichsten kommt das im Genitiv zum Vorschein, wo zwei Bildungsprinzipien nachzuweisen sind. Ein- mal wird er unmittelbar vom Nom.-Akk. durch die Anfügung des singularischen-) -s gebildet, wie z. B. bei P a b r õ ž a , Tayslos augumyynis (1848) isz abόdons galons XXII ysz abydwyis sza- kyis XXXII; daneben beachte, man den Instr.: kytóndòóm noris maazòòm, bet labay graatiòòm weykalòòm ... apweyziejom III dwyym riindyym padietas XLIII. Die andere Art der Genitivbildung besteht darin, dass dem Dat.-Instr. des Duals -s aus dem Singu- lar angehängt wird. Dies Prinzip herrscht in den Werken von W о i ο η с ζ e w s к i s vor: Ziw. Jezaus Kr. (1853) szirdis wedums 255,i, aber im Dati y j liduni 135 ι miidiim 255 7 und im Instr. su miidum 254sa- Oder im Femininum: Žiw. szwctuju (1858) ne- priims wedwems Kristus 76 7i aber im Dativ stets ohne -s: judwim prider griszti pri Kristaus 76 5 . Und so liegt die Sache auch in allen übrigen Deklinationen, wo der Genitiv stets auf -ms aus- lautet: Ist. szwenta (1852) piemenis tuodiims ponums 24 Adomas su 3 Jew и isz darza inszgintu siilaukie dum,s siinams 15) ; Prade (1862) aniedwims 228. Daneben bleiben stets ohne -s der Dativ und der 1) Det· schwankende Gebrauch bei А к i e 1 e w i с z i u s , wie z. В. in Tew о musu (18(H)) Wieszpatis iszganitojas, dviemi žodžiumi : Tewe musu, mokina mus wajkus wieno tew o S κ, zeigt, dass dies erst mit der Zeit streng durchgeführt wurde. Diese Bildungsweise des Duals scheint auch für einige mit- tellit. Mundarten charakter is t isch zu sein. Nach Λ. J ii š к ο ν i г i u s , Lietiiv. svotbines daino s (1888) ist das wenigstens hinsichtlich der Mundart von Velinomi anzunehmen : rejks tnùdutn jàunum 481.4 sùded vèdum bàltas rqnkas 992.7 abùtn zadèju 939.2, daneben aber noch abiem 1048.23 su dviern-trims nedelèlems 585.2. 2) Anders, aber nicht einleuchtend S p e c h t , 1. c. 155. 3) Die öfters belegte Schreibung· -qms ~ -am im Dual ermöglicht uns auch das richtige Verständnis des Stammes ma- im Plural des Personalpro- nomens bei Wolonczewskis, wo S p e c h t , KZ 53, 154 den Einfluss des Singu- larstamnies man- erblicken möchte. Was zunächst die Verteilung dieses Stam- mes betrifft, müssen wir konstatieren, dass er nur dem Akk., dem Instr. und dem Lokativ eigen i s t : Žiw. szw. už mamis 22s dielko mamis aplejdi 192 15 su mamis 820 97 24 162 20; D a w a t k u kn. (1864) mami esi 192 is 224 19 usw. Seltener begegnet uns die Schreibung mit ti : P r a d e su mamis 203 oder auch mit -0: Ž i w . J e ζ. su mornis 67 20. Schon durch diese schwankende Schrei- bung wird klargelegt, dass es sich hier nur um eine dumpfe Aussprache des и E XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 7;> Instrumental: dat.: Zern. Wisk. I abidwim tiedwim bažniczim 73г, Ziw. Jez. Kr. Wieszpats pasiroda dam mokitiniam 253 » instr. : Ziw. szwen. su dwem dukterem 2312 su dum sunam 1285. Aus dem älteren Žemaitischen sei hier herangezogen : Ž i w a t a s P o n a (1787), wo im Gen. : nes wyinas ira sopulis mudums abudums 235 aber im Dat. : anudum mokitynium 269 7 und im Instr. : su dwym kartym 205 ю dum dayktum 209 7 usw. steht. Ein vollständiges Dualparadigma lässt sich auch aus der vom Žemaiten P r o n i e w s - k i s übersetzten Postille — Tszguldimas Ew. (1855) — zusammen- stellen : nom. : aniidu 43 gen. : be anudums kalczios 44 9 del dwems prižastiems 13 4 dat.: anudum mokitinum 17 u judum 124 ^ tidwem didem pasiaptem 149^ instr.: su anudum 136 17 po akem imoniu 50 28 dwem zuwetn 1131« loc.: sawo prisz anus me j le tudume paliginume apreiszke 184 4. Schliesslich wird diese Verteilung des -ms durch die žemaitischen Grammatiker sicher- gestellt. Bei D a u k a n t a s , der sich in diesem Gebrauche Wo- lonczewskis und anderen allgemein bekannten žemaitischen Schriftstellern völlig anschliesst, werden in seinem P r a s m a , Lo- t i n û к a l b ô s (1837) verschiedene Dualparadigmata angeführt: pag. 18 judii —- judiims ~ judum — j udii — judiim ; jùdwî ~ jii- dwêms <-—• jîidwern ~ jùdwe ~ jiidwem ; pag. 16 gerii geriims ~ ge- riim <—• gerii ^ geriim ; pag. 13 awi — awems awèm ~ awe — awèm usw. Dabei sei hier ausdrücklich hervorgehoben, dass wir in seinen Schriften einmal auch den alten Ausgang -mi des Instrumentals vorfinden: Giw. d i d . k a r w e i d f ì (1846) Toiidumi daktiimi buwo iems didè naudingu : kaipogi rekataadams skotos ant raka neleido io s Ïkerietï, negi paliikomis didintï 2 2 8 D a s - selbe wird durch die Grammatik von K a s s a к a u s к i s — Gramm, jçzyka žmudzkiego (1832) — bestätigt, nur dass wir in seinen Para- digmata keine Genitivform auf -s beobachten können: pag. 78 abu ~ abijû — abûm — abù ~ abûm ~ abijâsi, im Fem. abi — abijü — abim ~ abi — abim ~ abijosï oder daneben abüdu — abûdum abûdu — abüdum und ganz entsprechend im Femi- in Verbindung mit Nasalen handelt und dass auf die gleiche Weise auch der Dualgenitiv sunams < siinums zu deuten ist. Überdies vgl. man z. B. trampajs žodejs 23 in Zern. Wisk. I. Und zwar muss man betonen, dass diese Aussprache nur da gilt, wo и in einer unbetonten Stellung (dazu gehört auch der steigend betonte Nasaldiphthong) steht, denn sonst würde man nicht verstehen, warum diese Verdumpl'ung bei W. nie im Dativ munis eintritt. Dieselbe Er- k lä rungkann wohl auch für den Genitiv tnàdums (—mudums) in Preuss. Krotliinga nach MLLG II angewandt werden. 76 P. A R U M A A ninum abidwi ~ abidwim ~ abidwi — abidwim. Einen Genitiv liefert uns aber das zweite Werk von Ivassakauskis — P a s a k a (1861) mana pons Lucyp terins kad yr newejkus, bet neuž- marszus ira : yr dielto abudums tiems uzdarbes itrauky jau ι sawa judanses kningas 32 iио) und ι >> ie diphthongiert wird, wie ζ. В. auch im adverbialen Illativ : liga piktien eja 108 19 auksztienaka wirta ant sawa patalines 119 2 5 ziamien 16 usw., so ist es höchst wahrscheinlich, dass auch in 6 danguon eine ursprüngliche Länge anzunehmen ist. Vergleicht man damit noch sirdyn bei K u r s c h a t , Gram. § 1488 und die regelmässige Längenbezeichnung in der Grammatik von M i e - ž i n i s : arklyna, arklelyna 18 žodyna, iltyna 21, so ist vielleicht die Vermutung nicht allzu gewagt, dass die i- und и-Stämme im III., sg. wenigstens mundartlich auch die Länge besessen haben2). We- niger wahrscheinlich scheint es dem Verfasser, dass die Länge in danguon sich aus dem Lokativ erklärt : G e n a w e j t e danguoje 107 ig 110 ie (daneben widuje 10814 danguje 115iö amžiuje 125 6). 60. — Nicht nur im Plural, sondern auch im Singular be- obachtet man auf dem ostlitauischen Gebiet einen äusserlichen Zu- sammenfall des Illativs mit dem Lokativ. Seine Beschränkung nur auf bestimmte Deklinationskategorien lässt vermuten, dass beson- dere lautliche Bedingungen dabei die entscheidende Rolle gespielt haben. Wie beim Adessiv jampi, kuriampi (s. § 100), so ist auch hier zu betonen, dass im Illativ sg. der geschlechtigen Pronomina und der Adjektiva, die nach den /o-Stämmen dekliniert werden3), eine frühe Umbildung nach der o-Klasse eingetreten ist, was nur durch eine enge Berührung mit dem Lokativ erklärlich ist. Die Reste, wo der alte Akkusativ in der Illativbildung noch zu erkennen ist, sind äusserst selten. Der Verfasser hat das in der P o s t i l i e 1600 nur ein einziges Mal bemerkt: kokina abe- ъ ioghima 23 . Oder i nGie sm i i i k n y g o s (1752) sunus Diewo swetan ßin' atêjo 8.1. Gewöhnlich ist aber die Endung -an verallge- meinert worden, so z. B. in der k a l v i n i s c h e n B i b e l : Mayže- szus liepia iszneszt Nometa už abazo, ieyna jah, о Diewas kaiba jampi su jo II Mos.33(Einl.) ir wisokias molo sudas, kuran puis kas isz ju, wis tay kas ira jampi, bus neczystu III Mos. 11.13; vgl. da- 1) tuokstantes žodžiu 32 ant szalmos wirszuones 138 senis wieluosta sulaukes amziaus 158 usw. 2) Anders S p e c h t , Lit. Mund. II 110, 476. 3) Für altertümlich hält den Illativ j an S ρ e с h t , Lit. Mund. II 110. 86 neben karobliâ I Mos.6.18 užpakalin I Mos.11.23. Dasselbe finden wir auch in den heutigen ostlit, Mundarten, so z. B. in Buivydžiai1) : jäh, täh, aber zä'dih. Ebenso auch in den östlichen Sprachinseln, wie z. B. in Gervéciai : tua tsésii vaiavo kelii iš tólimo dvàro põnas ti kôkàn dvâran ; den gleichen Ausgang zeigt der Illativ, wenn er lokativisch gebraucht wird : vienah mdžidüan mieställ biiuo labal bavõtas kiiptšiis. Dass es sich hier wirklich um den direkten Einfluss des Lokativs handelt, zeigt deutlich der Umstand, dass in derselben Mundart auch -in gelegentlich auftauchen kann, aber stets nur in der Funktion des Illativs, wogegen im Lokativ nur -'an zulässig geworden ist: àio Liga džidäšnin mätšin. Genau dasselbe Verhältnis herrscht vor in der Mundart von Lazünai. Im Illativ ist hier neben viêzas iš ifhpato « pin. impet) kàp unsipóvè akmeninän kalnah, tai kàl- nas azdrabèjo auch fr azêi tokin tu^kuminan, kàp ginit ir ti nie- kas nebìiuo durchaus möglich; dagegen ist im Lokativ nur -an gebräuchlich: kokan krasti giväno žmones kaip dilegui — giväna martäla tan dzidtlafi tmdzi kàp namnosà. Auf den lautlichen Einfluss des Lokativs weist auch die Verteilung des illativischen Lokativs hin: er ist mundartlich nur dem Maskulinum der adjektiv-pronominalen Flexion eigen, fehlt aber dem Femininum und der ganzen Nominalflexion. Zur Ver- anschaulichung dieser Verhältnisse möge hier die Mundart von Tve- recius 2) genügen : Ir pacikau merguželi dzideliam pulkely 305 CXXXIX 11 Tu busi pania tarn naujan dvari 285 LIV 10 trum- pam laiki 305 CXXVII 10 ; daneben auch vielfach der Illativ im Sinne des Lokativs : mana matulê aukštan kalnely 268 VIII 3 ne tan cèsi matulê mani pagimdê 273 XVIII 1 supè mani macinelè dar maliuitan lapsely 277 XXXII 13 usw. Da wir aber nirgends im Singular des Nomens einen derartigen Wechsel beobachten können, obwohl dies im Plural öfters der Fall is t : Pucia, pucia vèjas užaluosun, Verkia, verkia sesuo dzieverysun 277 XXXI 2 teka upê rüdzymuosun, Duoda mani vargeliuosun 298 С 1 usw., so ist wohl anzunehmen, dass im Adjektiv und im Pronomen besondere lautliche Bedingungen dafür vorhanden gewesen sind. Kaum wird man fehlgehen, wenn man den partiellen Gleichklang beider Kasus (tame >> tarn ^ tana tan) dafür verantwortlich 1 ) R . Cr a u t i l i o t , 1. c . 2) Lietuviu Tau ta IV 2. Б XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 87 macht. Nur dieser Umstand macht es uns verständlich, warum in einer Gruppe von Mundarten die Verwechslung des Illativs und des Lokativs sg. ausserhalb dieser Deklination fehlt. Mit der Zeit konnte aber auch hier eine Verallgemeinerung für den gan- zen Singular eintreten, so wie es in weitem Masse im Süddzü- kischen der Fall ist, z. B. in einigen Rätseln aus Seinai*) : Keturos liepos uliuoja, vidury Dzievas dejiioja. Vaikas lopsin 316 u Du brolužetei lankõn šienely pjovê 152.24 ι. 61. — Das Ostlitauische bietet uns hinsichtlich des Gebrauches von -na noch eine syntaktische Neuerung. Man macht hier die son- derbare Wahrnehmung, dass der Illativ nicht immer mit der Prä- position 'in', sondern vielfach auch mit 'zu, auf' zu übersetzen ist. Es ist beachtenswert, dass auch В ü g a in dem aus seinem Nachlass in Arch. Phil. I abgedruckten Aufsatz dem Illativ regelmässig die Funktion des Allativs beimisst, so pag. 66 : na 'по направле- h ìk> къ' : vietonà 'къ м1ьсту, на m î > c t o ' galvonà 'къ головЪ, въ голову' salona 'къ острову, на островъ'. Nach Ausweis vieler ostlitauischer Mundarten ist die Nebenfunktion des Illativs als allgemeiner Direktiv erst in einer späteren Zeit produktiv gewor- den. Der Verfasser wurde auf diese Tatsache zunächst in der Mundart von Dieveniškis aufmerksam. So sagte2) man hier z. B. ajo džiedas žebrõkas ir paspràsè pàs jès naktšin (vgl. russ. на ночь), daneben aber gleich in derselben Erzählung tàs pàts džiedas atäj vêl'ei prašytšis ih naktsies ; oder insodžmšim maišah, ažurlsim, nuhäsim iipèn ('zum Fluss'), prakiršim làdu ir nutäpisim. Für den Plural sei hier ein Beispiel aus der Mundart von Zarasai3) ange- führt : atajus vakarui, aina berniakas mergas pakasynas' (vgl. russ. на похороны) 232 , aber daselbst gleich nusisake, kad . . . ] 2 jam raikiu ait un pakasinu 2321. Oder aus der Mundart von 4 Gervéciai : ažvazavo iuasun bavôtas kùptsus uh naktsìgulto, womit man einen Fall aus dem eben genannten Zarasai sumislija viena-kart' vaziuote un juos kieman 209 н vergleiche. Schliess- 2 4 lich noch einige Belege aus der Mundart von Tverecius ) : Karveleli trukuoceli, tu nuskriskie kraštan mariu 294 LXXXIII1 gegenüber Prines, Dzievuli, e kepureli In krašteli upelês 303 1) т. ir ζ. ι. 2) Die Belege stammen von Jonas D v y n e l i s aus dem Dorfe Žižmai. 3) B a s a n a v i c i u s , Pas. II. 4) Lietuviu Tauta IV 2. P. A R U M A A В XXXII, г CXXIII18. Oder man vergleiche : Prìsie' braliiikiii vainelèn (vgl. russ. на войну) jacie Ciüžajan šanitelin (vgl. russ. на чужую сторону) Priiskajan granycelen (vgl. russ. на границу) 266 I 2.. Wenn es auch einigermassen zweifelhaft bleibt, ob nun wirklich in allen hier behandelten Fällen der Illativ einem aht c. acc. gleichzusetzen ist, so beweisen diesen Gebrauch noch besser einige Fälle mit dem Personalpronomen : Aciii tau, rnielas berneli, azu situ dai žadeli, Turésiu širdziai ramumu apie tavi mislydama. Va- kari saiiliutè šviecia, тала mislis tavin kviecia, In tu mylimu saleli, kur yra mana bernelis 304 CXXIV 8—12. Nach der güti- gen Mitteilung von Herrn Lehrer Α. В i e 1 i n i s , der selbst aus der Gegend dieser Mundart stammt und auch diese wertvollen Lieder aufgezeichnet hat, sagt man hier noch : šaüktšie ta- vin ; kalbetši e tavin ; àkmmu mit è manin. Höchst interessante Belege bietet auch die in Hand- schrift vorliegende Bibelübersetzung von Bischof B a r a n a u s k a s : Iszpažink wieszpati gerybèse tawo ir garbink Diewa amžiu, idant atmurytu tawyj szetra sawo, ir atszauktu tawin wisus kalinius Kn. Tab. XIII12 gimines isz tolo atais tawin id. 14 atajo manin dwasia yszminties Kn. Iszminties VII 7. (Daneben einmal auch im Sinne des Illativ-Lokativs : paskirtas oras tuoj saw in užsidare, jog nežymu. pereigos jos Kn. Iszminties λ712.) Es ist darnach klar, dass der Illativ in diesen Fällen seine alte Funktion aufgegeben hat und gleich dem Allativ wie etwa biloti tawespi, šaukti tavespi zu setzen ist. Falsch wäre es, hier den Gebrauch dieser allativischen -na durch den lautlichen und syntaktischen Einfluss der slavischen Präposition na zu erklä- ren, obwohl in einigen Fällen auch dies mitgewirkt zu haben scheint, wie z. B. bei B a r a n a u s k a s , 1. c. : žengimas Josaphato sostati Judos II Paralip. XVII. Die richtige Erklärung wurzelt in der lautlichen, und syntaktischen Kreuzung der Präpositionen ant und i, welche Erscheinung im Ostlitauischen ja auf sehr al- ten Traditionen beruht, Schon das poln.-lit. E v a n g e l i e n b u c h (1647), eines von den ältesten ostlitauischen Denkmälern, bietet dafür einige interessante Belege: dwasia ßwynta atays ing tawi 'Duch s. st;ipi na èie' 163 2з ißeii tarnay io ing kielus, surinko wisus, kuriuos rado 'wyszedszy sludzy iego na drogi, zebrali wrszytki ktore naležli' 124 7. Da gewöhnlich diese beiden Präposi- tionen in der Form in oder uh zusammenfallen, so wird auch eine Verbindung wie uh àpi zweideutig, weil sie sowohl aht ape В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 89 als auch i ape bedeuten kann. Diese zweifache Punktion konnte sehr leicht auf den Illativ übertragen werden, so dass ùpên nicht nur gleich Ì iipe sondern auch gleich aht iipe aufgefasst werden konnte. Im Ostlitauischen kann aber die Präposition aht bekanntlich auch die Bedeutung 'zu' haben. Über die interessante Parallelerschei- nung, dass die Postposition -pi die Punktion einer Präposition an- genommen hat, s. § 73, 74. Dadurch wird jetzt auch verständ- lich, warum sich der Illativ in der Funktion des Direktivs so weit ausgedehnt hat, dass er im Sinne des Allativs sogar bei Personenbezeichnungen angewandt wird, wie etwa in Ρ e d e l i s M i r o s (1750) pirmoy walandoy Ponas Piiaton statitas 34:5 Je- sau szwenciausion motinon tawo galwa nuleydes 4419 Pilotan sias- tas 65 ie (daneben natürlich auch kad Jezu ing stalpa biaara risza 66 is ing anus pagriždami XI 6 usw.). Diese Belege verdienen um so grössere Beachtung, als wir es hier mit einem von den äl- testen ž e m a i t i s c h e n Denkmälern *) zu tun haben. 62. — Durch diesen Gebrauch des Illativs werden wir noch auf eine interessante Tatsache aufmerksam gemacht. AVenn wir uns die Bildung des Illativs nach den einzelnen Deklinationsklassen etwas genauer ansehen und die zuletzt behandelten Analogiefälle ausser Betracht lassen, so befremdet uns das Fehlen der Illativbildungen vom Personalpronomen, und zwar sowohl in der alten Überlieferung als auch in den heutigen Mundarten. Was mag wohl der Grund sein? In erster Linie wahrscheinlich wohl die formalen Schwie- rigkeiten, welche die Anfügung der Postposition -a resp. -na un- bequem gemacht haben, ebenso wie im Dual, der gleichfalls keine Illativbildung kennt. Die betreffenden Kasus des Personalprono- mens würden vielleicht auch ganz isolierte Formen darstellen und könnten in den übrigen Deklinationen gar keine Stütze fin- den, weil in dieser Flexion ja auch der Akkusativ seine eigenen Wege geht. Auch konnte der Umstand mitgewirkt haben, dass der Illativ des Personalpronomens ebenso wie der Lokativ in der heutigen Volkssprache sehr selten gebraucht wurde. Hieraus entstehen die Schwierigkeiten, welche die verschiedenen Schriftsteller zu überwin- den haben, falls gelegentlich dennoch das Bedürfnis entsteht, auch einem Illativ des ungeschlechtigen Pronomens Ausdruck zu verlei- hen. In G e n e r . Ro к unda s (1843) ζ. В. hat man in diesem Falle nach einem pi-Kasus gegriffen : troksztu ingeyty pacay sawiep yr 1) Vgl. V. В i г ž i š к а , Žemaitiškoji k n y g a (im Almanach G u b о s , 1927). 90 P. A R U M A A В XXXII. 2 prysyžiuriety ulomnastiems mana Ulu. In der Regel wird hier freilich i c. acc. gebraucht, aber dass auch dieser Gebrauch als etwas Ungewöhnliches empfunden wird, zeigt der folgende Fall aus der Postille von D a u k š a : Hegt' pacziam ing sawe, tai yr' szirdin' sawon' 308 u, wo im Gegensatz zur polnischen Vorlage ein erläuternder Zusatz von dem Übersetzer selbst hinzugefügt ist. Man muss jedenfalls ausdrücklich betonen, dass in der Geschichte des Illativs die wichtige Rolle des Personalpronomens, welches in den westlichen Mundarten die Existenz des -na vielleicht ei- nigermassen verlängert hätte, ganz wegfallen muss. So steht die Postposition -na in grellem Widerspruch zur Postposition -pi, die gerade im Personalpronomen eine grössere Widerstandsfähig- keit aufweist, wie es im folgenden Kapitel gleich gezeigt wird. Die Postposition -pi im Allativ und im Adessiv. 63. — Die Bildungen mit der Postposition -pi haben im Laufe ihrer späteren Entwicklung eine sehr bunte Geschichte gehabt. Auch syntaktisch betrachtet, ist hier der allgemeine Tatbestand ein viel komplizierterer, als man z. B. aus der sonst sehr wert- vollen und reichhaltigen Arbeit von E. F r a e n k e l über die „Syn- tax der litauischen Postpositionen und Präpositionen" l) herauslesen kann, weil bei diesem Forscher die spätere Literatur bis zum Jahre 1864 leider nicht die nötige Beachtung gefunden hat. Wie gewöhnlich bei jeder Spracherscheinung, so sind auch beim all- mählichen Aussterben der рг-Formen gerade die letzten Phasen die interessantesten, weil sie über den ganzen Entwickelungsgang der Postposition -pi sehr wichtige Rückschlüsse zu ziehen gestatten und zugleich mit voller Klarheit zeigen, dass die verschiedenen lebendigen Gebrauchsweisen der Postposition -pi teilweise schon für das Sprachgefühl der Litauer des 16. Jahrhunderts in- einander übergehend und verfliessend waren und dass schon für das Altlitauische mancherlei Verschiebungen der ursprüng- lichen Bedeutungen sich erkennen lassen. Weiterhin kann man feststellen, dass in der Verwendung dieser Postposition schon vor der geschichtlichen Überlieferung verschiedene lautlich-formale Störungen Platz gegriffen haben, die dann erst im Mittel- und 1) Heidelberg 1929. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 91 N e u l i t a u i s c h e n i h r e n H ö h e p u n k t e r r e i c h e n . D a b e i b e o b a c h t e t m a n s t e t s v o n n e u e m , w e l c h e w i c h t i g e S t e l l u n g i n d e r G e s c h i c h t e d e s A l l a t i v s u n d d e s A d e s s i v s d i e P e r s o n a l i a e i n z u n e h m e n p f l e g e n . D i e p r i n z i p i e l l s e h r w e r t v o l l e n l i t a u i s c h e n S p r a c h i n s e l n s ü d - ö s t l i c h v o n W i l n a h a b e n u n s d a r a u f a u f m e r k s a m g e m a c h t , d a s s b e i m U n t e r g a n g e d e r / я ' - K a s u s e i g e n t l i c h d i e K a p p u n g d e s a u s - 1 l a u t e n d e n i d i e w i c h t i g s t e R o l l e g e s p i e l t h a t ) . D a s n a c k t e - p w u r d e d a n a c h g a r z u u n s c h e i n b a r , u n d a l s d i e G e s e t z e d e r S a t z - p h o n e t i k w i r k s a m w u r d e n , k o n n t e e s a l l m ä h l i c h i n d e r R e d e g a n z v e r k l i n g e n . Nach Ausweis einiger alter Texte hat dabei der Schwund des i mit der Akzentstelle, dem Wortumfang und mit der phonetischen Gestalt des zugrunde liegenden Kasus in enger Beziehung ge- standen. So ist z. B. in Punktay von Š y r w i d die Postposition -pi ohne den Vokal im ganzen 488 mal belegt, darunter nach einem Vokal 191 mal, nach 5 89 mal und nach m 208 mal. Dann bleiben als Ausnahmen folgende Gruppen : all. pl. tiimpi teyp pik- tump ir paladusiump I 127 6 iiimpi II 183 2 i (daneben tump 2 mal und iump 10mal); all. sg. fem. tospi I 2 1 8 i o s p i II 21930 puo- tospi II 101 и ; adess. sg. mask, von den Pronomina fis und täs : iumpi I 30 is 62 u 95 16, is 97 ig, 14 124 ie 189 2.4 336 e 356 e II 18 2s 49 6 IOO4 118 u 127 u 21I11 2142, 7 tumpil 102 13 (daneben iump 14mal und tump 1 mal) ; adess. pl. des Personalpronomens : muspi I 53 4 1012i 335 27 II 60 4 115 26 135 2s 236 15 240 31 iuspi II 24124 (da- neben nur einmal iusp II 20 30). Am leichtesten lässt sich der letzte Fall {muspi) erklären, weil hier die Erhaltung des i auf die alte Endbetonung zurückzuführen ist, so wie dies auf Grund einer lebendigen Mundart aus dem äussersten Osten noch unmittelbar nachgewiesen werden kann. In der kleinen Sprachinsel Kamajai2) lautet der Adessiv pl. des Personalpronomens neben müsip auch muspi, und zwar stets mit der Betonung auf der Postposition: aniès bùuj muspi — muspi tal grazèl giväna — muspi tujki utarka. Dass die Endbetonung sich also nur in muspi bis zum heutigen Tage behaupten konnte, findet seine natürliche Erklärung in der formalen Isoliertheit dieser Form im Vergleich mit den übrigen 1) Verf., Lit. Texte 67. 2) Das Städtchen Kamajai liegt etwa 80 km nordöstlich von Wilna. Un- gefähr 4 km von diesem Städtchen entfernt befinden sich die drei kleinen li- tauischen Dörfchen Ramuškonys, Zapõlis « wr. poln. Zapole), Ciciai, wo noch ein sehr interessanter und altertümlicher Dialekt gesprochen wird. 92 P. A R U M A A В XXXII. 2 Deklinationskategorien, wo schon früh verschiedene Uniformie- rungen, auch was die Akzentstelle und die Betonung betrifft, ein- getreten sind. Jedenfalls ist in Kamajai, wo die Postposition -pi nur in spärlichen Resten erhalten geblieben ist (s. § 79) und wo auch z. B. der Allativ pl. stets nur nacktes -m aufweist — ükih musuni 'kommt zu uns !' —, die Formen auf -sp(i) aber völlig fehlen, die Behauptung des -pi in muspi nur besonderen Betonungsverhält- nissen zuzuschreiben. Es ist deshalb höchst wahrscheinlich, dass in diesem Falle auch noch für Syrwids Sprache die Endbetonung vor- ausgesetzt werden muss. Dafür spricht ebenfalls die Tatsache, dass da, wo in der altlit. Literatur auch sonst diese Form belegt ist, sie regelmässig die volle Gestalt aufweist, so in der Ρ o s - t i l l e vom J. 1600: muspi I 72 31 14127 21122 iuspi I 214 b und nur einmal musp li 22?. Sonst ist auch hier die Kappung des auslautenden i regelmässig durchgeführt, Als drittes derartiges Denkmal ist Iv n i g a N o b a z n i s t e s (1653) zu nennen; in M a l - d o s к r i к s с i ο η i s ζ к o s *) ist belegt: muspi 2 6 ю 15 i 16 28 2 2 2 1 8 9 301 34 ie 63 e 65 u, 24 72 10, dagegen musp 20o 2 7 und sonst 2 2 7 2 noch -p 65 mal gegen -pi 13 mal. Das gleiche zeigt Summa ) : muspe 518 78 muspi 85e 106 i 139, 152 216 33 219 juspi 2 5 2 8 7 1 7 1 2 i 8 257 30; dagegen musp' 2813 nur ein einziges Mal. In den übrigen Fällen überwiegt auch hier -p (440 mal gegen 38 mal mit -pi). Der dritte Teil dieses Denkmals — das Gesangbuch — fällt hier ausser Betracht, da es sich dort um eine poetische Sprache han- delt und die Regelung von pi.— ρ sich anscheinend dem Zwange des Versbaus gefugt hat. Schliesslich kommt noch ein altes ostlitauisches Denkmal — das l i t . - p o l n. E v a n g e l i e n b u c h (1647) — bestätigend hinzu. Unter den 159 Belegen von -p (72 mal nach einem Vokal, 57 mal nach m und 30 mal nach s) ergeben sich hier nur folgende Ausnahmen: sawispi 167 7 (neben sawisp 39 e 189 26 tawisp 149 3 mctnisp lo9 2з 1 / / 23) und iuspi 63 22 I60 15 16613', daneben das einmalige iusp 80 19. Am schlagendsten bewei- sen unsere Theorie jedoch die anonymen Con t i one s l i t v a n i - cae (1720), die wohl ebenfalls von einem Ostlitauer abgefasst sind. 1) Nach einem defekten Exemplar der Universitätsbibliothek Kaunas, wo die Seiten 39—42, 47—58 und 75—6 fehlen. 2) Dem Verfasser stand zur Ver fügung das Exemplar der Universitätsbi- bliothek Kaunas, wo die Seiten 113—130 und 161—2 fehlen. Vgl. dazu aber S p e c h t , Lit. Mund. II 100. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 93 Hier ist muspie 262 1 — wohl auch ais -pie zu lesen x) — die einzige volle Form neben dem 84 mal belegten -p (davon 24 mal nach m und 29 mal nach 5). 6 4 . — I n w i e f e r n b e i S y r w i d d i e A k z e n t s t e l l e a u c h i n d e n ü b r i g e n A u s n a h m e n d a s S c h i c k s a l d e s a u s l a u t e n d e n -i m i t b e - s t i m m t h a t , d a f ü r f e h l t b i s j e t z t a u s d e n h e u t i g e n M u n d a r t e n e i n e z u v e r l ä s s i g e H a n d h a b e . E s i s t j e d o c h a n u n d f ü r s i c h d u r c h a u s g l a u b h a f t , d a s s f r ü h e r w i e b e i d e n ü b r i g e n P o s t p o s i - t i o n e n — m a n v e r g l e i c h e b l o s s d i e B e t o n u n g s r e g e l n d e s -e i m L o k a t i v s g . — , s o a u c h b e i -pi i n b e s t i m m t e n F ä l l e n d i e B e t o - n u n g a u f d e r P o s t p o s i t i o n l a g . D a n n h a b e n a b e r s c h o n v o r u n - s e r e r Ü b e r l i e f e r u n g v e r s c h i e d e n e A u s g l e i c h u n g e n s t a t t g e f u n d e n , w a s ζ a l e t z t a u c h i n muspi d i e Z u r ü c k z i e h u n g d e s A k z e n t e s h e r - v o r g e r u f e n h a t , w o f ü r a u c h d a s e i n m a l i g e musp b e i S y r w i d s e l b s t , a m k l a r s t e n a b e r mäs < C muspi i n L a z ü n a i s p r i c h t . W i c h t i g i s t e s , i n d i e s e m Z u s a m m e n h a n g g l e i c h z u b e t o n e n , d a s s d i e i s o l i e r - t e n M u n d a r t e n d e s W i l n a e r G e b i e t s a u s s e r d e m e b e n b e h a n d e l t e n F a l l i n K a m a j a i h e u t z u t a g e ü b e r h a u p t k e i n e V o l l f o r m m i t -pi m e h r z u b e s i t z e n s c h e i n e n . D i e s e n Z u s t a n d h a b e n d i e o s t l i t a u i - s c h e n M u n d a r t e n w o h l s c h o n s e h r f r ü h e r r e i c h t , s o w i e w i r e s n o c h z . B . a u f G r u n d d e s o s t l i t a u i s c h e n K a t e c h i s m u s d e s A n o n y m u s (1605), w o s i c h u n t e r 47 B e l e g e n k e i n e i n z i g e r F a l l m i t e r h a l t e n e m i m e h r f i n d e n l ä s s t , a n n e h m e n d ü r f e n 2 ) . M a n v e r g l e i c h e h i e r n o c h d a s d r i t t e w i c h t i g e o s t l i t a u i s c h e D e n k m a l , d a s o b e n e r l ä u t e r t e p o l n . - l i t . E v a n g e l i e n b u c h , w o e b e n s o w i e b e i S y r w i d u n d A n o n y m u s d i e v e r k ü r z t e n F o r m e n ü b l i c h s i n d . D a a l s o a u c h b e i S y r w i d d i e Z u r ü c k z i e h u n g d e s A k - z e n t e s w e n i g s t e n s i n d e r g a n z e n n o m i n a l e n D e k l i n a t i o n z u r a l l - g e m e i n e n R e g e l g e w o r d e n i s t , w ü r d e e s s i c h v i e l l e i c h t n i c h t 1) Den Diphthong scheint hier auch B r e t k ü n a s in seiner Bibelüber- setzung noch gekannt zu haben, obwohl in dem einzigen Beleg dafür siusk tai sarinkimump Asios, Ephesumpia, Smyrnumpia, Pergamutnpia, Thyatirosumpia, Sardisumpia, Philadelphiamumpia ir Laodiceamumpia Арок. 1.11 die beiden auslautenden Vokale des -pia später durchgestr ichen sind. 2) Bs ist höchst auffallend, dass B a r a n a u s k a s in seinen Briefen an Weber den Allativ stets mit vollem -pi und mit Endbetonung angibt : daiktopl, daiktumpi, galwumpi, s. S p e c h t , Lit. Mund. II 127. Auch in seiner Sprach- lehre finden wir in der Regel denselben Zustand, doch erscheint gewöhnlich in den Beispielen aus der Volkssprache die verkürzte Form auf -p. So darf man wohl die stetige Betonungsbezeichnung auf -pi durch die Tlieoretisierung von Baranauskas selbst erklären. 94 P. ARUMAA В XXXII. 2 empfehlen, auch die übrigen Ausnahmen des P u n k t a y (s. §63) nach dem Arorbild des muspi mit früherer Betontheit in kausalen Zusammenhang zu bringen. In der pronominalen Deklination scheint jedoch noch ein sonderbarer Fall auf die ehemalige Endbetonung hinzudeuten. Merkwürdigerweise erscheint hier namentlich jampi als der vollere Allativ pl. nur ganz selten, während äusserlich dieselbe Form in der Funktion des Adessivs sg. beinahe als die regelmässige zu betrachten ist. In viel grösserem Umfange tritt dieser Gegensatz in der k a l v i n i s c h e n B i b e l zum A^orschein. Der Schwrund des i ist hier im ganzen Allativ sowohl des Singulars als auch des Plurals, ohne Rücksicht auf den verschiedenen Auslaut der Grundform, zur vollen Geltung ge- langt. Zum Belege seien einige Fälle von jedem Typus mit- geteilt: kunigop III Mos. 13.9 Adomop I Mos.3.17 twanop I Alos. 9.15 top I Mos.8.11,12 — wleszpaciosp I Mos.14.9 senosp pikti- besp Jud. (Einleitung pag. 184) Sarosp I Mos. 14 (Einl.) iosp id. teisibesp I Mos. 15.6 tawesp I Mos.4.7 manesp I Mos.4.10 karo- bllesp I Mos.6.16 zaltiesp I Mos.3.14 wieszpatiesp I Mos.4.13 moteriesp I Mos. 12 41 Mayžeszausp III Mos. 11.1 karalausp I Mos. 14.22 Jozuosp sunausp Nano Joz.1.1. — rubežump V Mos. (Einl.) zmoniump Joz. (Einl. pag. 164) waykump I II Mos.1.2 11.2 durump I Mos.19.6 I I I Mos.14.38 jump III Mos.1/2 11.1 musump I M o s . 19.5,31 jusump I Mos.19.8. Ebenso regelmässig ist -p im Ades- siv des Singulars (der pluralische Adessiv ist hier überhaupt nicht vertreten), falls dieser einen vokalisch auslautenden Lo- kativ zur Grundlage hat, wie z. B. Dlewiep I Sam.2.26 Laba- niep I Mos .32.4 broliep Deut.15.3 karaltep Ahasuerusiep Esth. 10.3 suniep mano Jonathaniep I Sam. 14.38,39 Wieszpatiep I Sam. 2.21 oszweyp Ruth 2.23 mineyp Esth.10.3 Manasseyp Jud.6.15 kureyp I Reg. 17.20. Ein ganz entgegengesetztes Verhalten zeigt aber der Adessiv, wenn ein Kasus auf m den ersten Bestandteil bildet. Das ganze Belegmaterial gestaltet sich hier folgender- massen : žmogumpi II Mos.2.21 I I I Mos.13.9 J u d . 1 7 . 1 1 l9(Einl.) karalumpi I Parai.4.23 Esth.8 (Einl.); 9(Einl.) sunampi (— sunumpi) I Sam.13.22 senampl Jud.l9(Einl.) wiriszkampi III Mos.13.29 mo- teriszkampi I I I Mos.13.29 pasziampi II Mos.23.15 anampl II Mos.2.21 J u d J 7.12 kurampi I Mos.1.29,30 6.7 7.15 41.38 44.9,10 II M o s . 1 2 (Einl.) 35.23 III Mos.13.45 14.32 21.17,19 IV Mos.27.18 Ruth 2.23 kampi I Mos.31.32 I Sam.14.38 I Paral.29.8 jampi I M o s . 1 . 1 1 18.18 29.14,30 3 1 ( E i n l . ) 39.7 41.8,48 II Mos .23.15 30(Einl.) 33(Einl.) В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 9o 40.9 III Mos.8.10 9.33 14(Einl.) 19.17 22.9 IV Mos.19.13 V Mos.13.5 Joz.1.8 6.24 10.30,30 Jud.2.22 II Sam.22.3 I Reg.3.28 I Parai.16.32 li Parai.4.6 manimpi I Mos.29.19 30.33 31.32 39.15 41.16 42.33 47.7 II Mos 33.21 III Mos.25.23 V Mos.32.34 Jud.9.9 17.2 19.2 I Sam.20.8 22.23 II Sam. 1.9 II Parai.2.7 tawimpi I Mos. 12.3 27.14 33.15 47.20 II Mos.12.48 13.8,8 III Mos. 19.13,33 25.35 IV Mos.22.9 VMos.15.9,16 Joz.2.19 I Sam.23.28 28.22 I Parai.22.15 28.21 sawimpi I Mos.39.16 40.14 III Mos.20.27 IV Mos.(EinL) 14.24 Joz.(EinL) Jud.(Einl.)(2X) I Reg.(Einl.) Job(EinL). Es ist sehr beachtenswert, dass die sämt- lichen Ausnahmen sich auf das Personalpronomen beschränken, so dass im Plural des Personalpronomens nur die apokopierte Form üb- lich ist, während im Singular die volleren Formen stark überwiegen : musimp I Mos.24.25,55 I Sam.5.7 jusimp I Mos.23.4,4 III Mos. 19.28,34 IV Mos.15.14,15,16 I Sam.12.34 Joz.23.7,12 manimp I Mos.24.29 39.18 tawimp I Mos.31.38 III Mos.25.35,45 IV Mos.9.14 I Parai. 17.18 sawimp I Mos.18.12 27(Einl.) 27.15 I Mos.29(Einl.) II Reg.5.11. 65. — Als drittes Denkmal, das für unsere Frage von grosser prinzipieller Bedeutung ist, kommt noch das NT (1701) von В y t h n e r in Betracht, da sich hier die p/-Formen noch grosser Beliebtheit erfreuen und deshalb sich auch die Ausnahmen in etwas grössere Gruppen als bei Syrwid und in der eben behandelten kalvinischen Bibel einteilen lassen. Die Gesamtzahl aller Belege auf blosses -p macht hier 976 aus (nach einem Vokal — 390, nach m — 355, nach 5 — 231). Im Allativ sg. der o- resp. ш-Stämme bieten die meisten Ausnahmen die einsilbigen Pronomina : topi Filip.3.16. I Tim.6.3 ίορί Luk.9.62 14.31 Jo. 14.23 Gal.3.15 Hebr. 13.13; aus der nominalen Deklination kommen nur Diewopi Jok. 4.8 Faraonopi Rim.9.17 und das adverbielle namopi Luk.5.24 Jo.7.53 20.10 Darb.21.6 noch dazu. Eine ziemlich grosse Gruppe (neben den 23 Belegen von -ausp) bilden die Allative der ^-Stämme, sonderbarerweise meistens von fremden Eigennamen : karalauspi Mark.6.25 Jezauspi Math. 14.29 Mark.6.30 Luk.7.4,19 9.33 22.47 Kris- tauspi Gal.3.24 Cyprauspi Darb.27.3 Ozeoßauspi Rim.9.25 Barna- boßauspi Darb. 15.36. Der Allativ sg. fem. auf -pi ist dagegen sehr selten: Pannospi dazatètospi Luk.1.27 malonespi Gal.1.6 jospi Luk. 1.28 7.5". Sehr häufig ist aber -pi im Adessiv und im Alla- tiv des Personalpronomens, wrofür wohl der Charakter dieser Dek- lination verantwortlich zu machen ist, so sawespi Math. 14.28 Luk.13.12 19.15 Jo.12.32 manipi Jo.6.56 14.11 15.2,4,5,6,7 16.13 17.21,23 Darb.28.18 Rim.7.8,18,18,20 II Kor. 11.10 12.9 Gal.1.16 2.8,20 96 P. ARUMAA В XXXII. 2 Fi l ip .1.26 Kol.1.29 tawipi Jo.17.5,21 I T im.4 .14 I I T im.1.5,6 Apr .18 .23 sawipi Luk.16.3 Jo.17.5,13 Darb.10.17 Rim.12.16 15.22 Jok .2 .4 I J o n . 3.15 I I Petr .1.9 sawimpi Math.3.9 Mark.4.17 9.50 Luk . 3 . 8 7.39 I I K o r . 1.9 Hebr .10.34 musimpi Mark.6.3 Jo .17.21 Darb.2.29 Rim.8.4 I I K o r . 4.12 Ef .3 .20 I Jon .4 .13 jusimpi Mark .14.49 Jo .6.53 14.20 15.4 Rim. 8.10 II Kor.4.12 (sonst -sp 79 mal im Allativ und -ip 14 mal, -imp 64 mal im Adessiv). Von Adessiven sg. des Nomens hat -pi dagegen nur Diewiepi Rim.4.2 9.14 Ef.3.9 (daneben -iep 39 mal). Trotz diesen gelegentlichen Ausnahmefällen ist jedoch die Regelmässigkeit der Apokope in allen hier behandelten Formkategorien nicht zu ver- kennen. So bleibt hier nur eine Bildung übrig, wo der Verlust des i nicht als regelmässig anerkannt werden darf, nämlich der Adessiv sg. mask, des geschlechtigen Pronomens, wie es aus dem folgenden Belegmaterial ersichtlich wird: jampi Math.10.11 Luk. 2.25 23.22 Jo.14.23 Darb. 17.16 I ΚθΓ.8.6 Ef.6.9 I Jon.1.5 2.4,5,5,6, 8,10,15 3.17 4.13,15,16 Apr.21.9 22.3 kurempi Darb.19.16 Hebr.3.12 giwampi I Tim.4.10, Als Ausnahmen gelten dann nur: karemp Jok. 1.17 jemp II Jon.1.28. Das ist um so auffallender, als im Alla- tiv pl., wo die phonetischen Bedingungen ja dieselben sind, die Fälle mit -pi ausserordentlich selten sind, vielleicht nur jumpi Luk. 11.49 žmonumpi Luk.12.54 Darb.5.20; daneben aber erscheint 286 mal der Verlust des i. 66. — Wie ist nun diese zweifache Enfwickelung der Postpo- sition -pi im Adessiv sg. der pronominalen Deklination und im gan- zen Allativ pl., die wir in einem ostlitauischen und in zwei westli- tauischen Denkmälern beobachtet haben, zu beurteilen? Dass hier nur die verschiedene Quantität des Nasaldiphthongs vor -pi im Spiele wäre, ist schwer zu glauben. Nach der Meinung des Verfassers würde ein Vergleich mit der Betonung des Lokativs sg. viel näher liegen. Man kann in den heutigen Mundarten öfters beobachten, dass da, wo das -e des Lokativs in der nominalen Deklination nach der Zurückziehung des Akzentes schon längst weggefallen ist (galvojè ^>galvõj, ausyjè aiisyj usw.), dasselbe -e in der adjektiv-pronominalen Deklination viel widerstandsfähi- ger ist. Diesen Parallelismus zeigt sehr schön auch dieselbe k a 1 - ν i n i s с h e B i b e l , in der wir die eigentümliche Erstarrung der volleren Postposition -pi im Adessiv sg. der pronominalen Deklination konstatiert haben : toy dienoy I Mos.5.2 wadeniy I Mos.8.3 de- besiy I Mos.9.16 sekmoy Liekoy dienoy I Mos.8.4 usw., aber stets sekmame menasiy I Mos.8.4 wisame tame I Mos. 9.22 usw. Die В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 97 k ü n f t i g e D i a l e k t f o r s c h u n g w i r d v i e l l e i c h t d i e s i c h e r e E n t s c h e i - d u n g b r i n g e n , o b d i e v o m V e r f a s s e r v e r m u t e t e E n d b e t o n u n g i n e i n e m F a l l e w i e iampi w i r k l i c h d e n W e g f a l l d e s i v e r z ö - g e r t h a t . 6 7 . — E i n e n w e i t e r e n p r i n z i p i e l l w i c h t i g e n H i n w e i s , w i e s i c h d e r S c h w u n d d e s i i n u n s e r e r P o s t p o s i t i o n e i g e n t l i c h v o l l z o g e n h a t , l i e f e r t d i e S p r a c h e v o n D a u k š a . S c h o n d i e A u s n a h m e n i n Š y r w i d s P u n k t a y h a b e n u n s g e l e h r t , d a s s d a s v o l l e r e -pi i n s e i n e m l e t z t e n S t a d i u m a u f d i e P r o n o m i n a l f l e x i o n b e s c h r ä n k t g e b l i e b e n i s t , w e n n m a n u n t e r d i e s e n 3 2 A u s n a h m e n d a s e i n - m a l v o r k o m m e n d e puotospi n i c h t m i t z ä h l t . N u r i s t h i e r a u c h d i e G e s t a l t u n g d e s e r s t e n B e s t a n d t e i l e s z u b e r ü c k s i c h t i g e n , d e n n s o n s t w ü r d e e s u n b e g r e i f l i c h b l e i b e n , w a r u m s i c h -pi a u c h i n e i n e r p r o n o m i n a l e n F o r m b l o s s n a c h m u n d 5 l ä n g e r a l s z . B . i m A l l a t i v iop ( s o 2 9 m a l b e l e g t ) u n d t o p ( 1 5 m a l ) b e h a u p t e t h a t . D a u k š a s P o s t i l l e z e i g t , d a s s d i e s e F e s t s t e l l u n g j e d o c h a u c h d a g i l t , w o d i e p r o n o m i n a l e G r u n d f o r m v o k a l i s c h a u s l a u t e t . D i e d u r c h d e n W e g f a l l d e s i g e k e n n z e i c h n e t e Z u r ü c k z i e h u n g d e s A k z e n t e s i s t a u c h f ü r d i e S p r a c h e D a u k š a s s e h r c h a r a k t e r i s t i s c h . I n s e i n e m K a t e c h i s m u s v o m J . 1 5 9 5 i s t ü b e r h a u p t n u r d i e a p o k o p i e r t e F o r m z u b e l e g e n , s o d a s s h i e r u n t e r 1 9 6 F ä l l e n - p n a c h e i n e m V o k a l 9 0 m a l , n a c h m 2 9 m a l u n d n a c h s 7 7 m a l e r s c h e i n t . A u c h i n s e i n e r P o s t i l l e i s t d i e V e r k ü r z u n g s o e i n - h e i t l i c h d u r c h g e f ü h r t , d a s s d i e A u s n a h m e n e i g e n t l i c h n u r d a a u f t a u c h e n , w o s i c h e i n e P a r t i k e l a n d i e P o s t p o s i t i o n a n g e l e h n t h a t , wie z. B. tamimpig 2 45 tospieg malonesp 94 53 tamipig 334 30 topig 28645 290 s 318χο kiiriopig 364 19 tosiaupig baznicziosp' 578 4o wie- nospig tewikßczosp 112 47 u s w . A l s w i r k l i c h e A u s n a h m e n g e l t e n h i e r d a n n a u s s e r d e m A d v e r b namopi 3 5 2 2 , « n u r f o l g e n d e : wissi Lo pi teka 1819 Messa ar ne piktinas tie ižg nužeminimo ir grinumo io, kurie ios iampi sakiot ne nori ? 20 ю Nes' priežastis mirimo io buwo musip, kurieie ... : О ne iampi, kuris niekad nudemes ne wienos ne padare 1714 Prieikisig Wießpatiesp su tu nužeminimu .. . kaip turi pawaizda tämpi ( A k z e n t ! ) žmogup ir taip žmondip 3714 2 Tòpi log kaip balsas pralakia ir rodžia žodi : teip Jonas S. ir pralake ir parode Christa Wießpati 29 2з Messa keto Diewo teiseie moke: ir tòpi ( p o l n . ktemu, i n d e r h e u t i g e n l i t , S c h r i f t s p r a c h e prie to) teip tiesa biloio kiekwienam' 365 33 O kaipog ius turi reikale aplaist', budamas Téwu iusu kuris' ius teip' miti kaip' waikus sawus ? Ir tòpi teip galingu iog iam' ne wienas daiktas wargus but' ne 7 98 P. A R U M A A В XXXII, а- gal' 333β Bet' kažg iiimus tòpi, ka kiti darò 4145i Ižg tos prie- žasties βία diena Bažniczia S. krikßczionißka paßwestas žwake Diewiii afierawoie. Pirmieus ant garbes ir laiipses to, kursai . . ., ir ant žeklo meiligumo, iog . . . Tòpi ('dazu') ant' pamokslo ir pagraadinimo wissu masu 430 39 (daneben erscheint -ρ in der Postille im ganzen 3274 mal, davon 1526 mal nach einem Vokal, 978 mal nach m und 772 mal nach 5). Und wieder lässt sich der Grund für die Verschiedenheit leicht aufspüren. AVenn man alle hier verzeichneten Fälle etwas sorgfältiger durchmustert, so kann man noch deutlich merken, dass in den meisten Fällen auf dem Pronomen ein besonderer Nachdruck liegt. Volleres -pi er- klärt sich hier aus der Tendenz der Vermeidung einer einsilbigen Form im vollbetonten Pronomen. 68. — Wie also im vorhergehenden betont wurde, ist der frühzeitige Arerlust des i für die spätere Entwickelung der /»/-Bildungen sehr verhängnisvoll geworden. Den wichtigsten phonetischen Grundsatz, der die Postposition -pi zuletzt zum vollständigen Verschwinden gebracht hat, erkennt man noch sehr schön aus den Mundarten Lazünai und Zietela, wo nach einem Kasus auf -5 keine Spur vom -p mehr vorhanden ist, nach m sich schon ein gewisses Schwanken zeigt, nach einem vorher- gehenden vokalischen Ausgang dagegen die Verbindung mit -p unverändert geblieben ist. Die ersten Merkmale dieses stufen- weise vor sich gehenden Prozesses zeigen sich schon im Ge- brauche des -p bei den einzelnen Kasus des bestimmten Adjek- tivs, so wie es z. B. am klarsten bei D a u k š a zum A7orschein kommt. Als ursprünglich müssen wir hier die Gebrauchsart betrachten, wo die Postposition sowohl der eigentlichen Adjek- tivform als auch dem bestimmenden Pronomen angefügt wird. Es sei hier gestattet, die Adessivformen des Singulars aus der Mundart Lazünai als Beispiele anzuführen, da in der altlitauischen Literatur der Adessiv sg. vom bestimmten Adjektiv überhaupt nicht vorzukommen scheint : präšo ani durnämpämp Janùkip, kàd änas dastõt ùgnies askurltš lulkàs « wr. люльт закурыць) — räšo gõdnas gasudarus, kàd äš it α ρ džidsläpäp imèiâp isragètau, käs μ gali ižgalstš. Diesen Zustand weist Daukša im Allativ nur da auf, wo -p auch in Lazünai noch gebräuchlich ist, so einmal im Singular des Maskulinums: wienariopop wartoiimop 276^2, öfters aber im Plural, und zwar stets mit Wiederholung des -p : sawiimpiump 43 4 46 5,7 tikrümpiiump 46 7 245 32, 32 pirmiimp- В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 99 iump 206 27 ižtikimiimpiump 215 зг. 254o giwiimpiump 273 20,23 3 artimumpiump 587 12 augsztumpiump 619 31. I m S i n g u l a r d e s F e m i - n i n u m s f e h l t a b e r -p r e g e l m ä s s i g b e i m a d j e k t i v i s c h e n T e i l : ne pa- laillee ziosiosp maidosp 220 4s anosp augsztosiosp téwiksztesp 374 35 tikrósiosp Ewangeliósp 38245 tikrosiosp ßwiesiosp ßwiesibesp 5 5 8 5 , u n d e i n m a l w i r d - p s o g a r a n d e m n a c h f o l g e n d e n N o m e n w e g g e l a s s e n : tikrosiosp baymes 493 34. D i e s e p a r t i e l l e Ü b e r e i n s t i m m u n g m i t d e n M u n d a r t e n v o n L a z ü n a i u n d Z i e t e l a k a n n n i c h t a u f e i n e m b l o s s e n Z u f a l l b e r u h e n . F ü r d i e b e i d e n R e g e l u n g e n d e s -p i s t d i e T a t s a c h e m a s s g e b e n d g e w e s e n , d a s s n a c h e i n e m V o k a l o d e r n a c h e i n e m N a - s a l d i p h t h o n g d e r l a b i a l e V e r s c h l u s s v i e l l e i c h t e r b i l d b a r i s t a l s n a c h e i n e m s - L a u t . D e m z u f o l g e i s t e s a u c h o h n e w e i t e r e s v e r s t ä n d - l i c h , d a s s m a n d i e W i e d e r h o l u n g e i n e r d e m L i t a u i s c h e n z i e m l i c h u n b e q u e m e n L a u t g r u p p e w i e -sp- z u v e r m e i d e n v e r s u c h t . A b e r b e i D a u k š a k ö n n e n w i r v i e l l e i c h t s c h o n e i n e n F a l l n a c h w e i s e n , w o -p s o g a r g ä n z l i c h v e r f l ü c h t i g t w o r d e n i s t . J e d e n f a l l s b r a u c h t m a n j e t z t , w o m a n d i e M u n d a r t v o n L a z ü n a i n ä h e r k e n n e n g e l e r n t h a t , m i t E . W o l t e r 1 ) i n d e r W e n d u n g kilnokime dagaus akis sawas 321 30 n i c h t m e h r a n e i n e n b l o s s e n D r u c k f e h l e r p r o da- gausp z u d e n k e n . 6 9 . — E b e n s o w a r w o h l d e r V e r l a u f i m L e t t i s c h e n . A u c h h i e r k o m m t j e t z t -p n u r n o c h n a c h e i n e m V o k a l v o r 2 ) . D i e e i n - z i g e A u s n a h m e b i l d e n d i e A d v e r b i a kurp, šurp u . a . , w o a b e r v e r s c h i e d e n e F a k t o r e n m i t g e w i r k t h a b e n k ö n n e n . E r s t e n s b i l d e n d i e L i q u i d e n i n u n s e r e r F r a g e , w i e a u c h s o n s t ö f t e r s , m i t d e n N a s a - l e n e i n e E i n h e i t , u n d m a n k a n n s i c h w o h l d e n k e n , d a s s a u c h n a c h r w i e n a c h m d i e P o s t p o s i t i o n -p s i c h l ä n g e r a l s n a c h 5 b e h a u p - t e t h a t . J e d e n f a l l s i s t e s a u c h f ü r s L e t t i s c h e s e h r b e z e i c h n e n d , d a s s h i e r d i e F ä l l e a u f -sp v ö l l i g f e h l e n . Z w e i t e n s i s t i n d e m F a l l e kurp w o h l a u c h d i e F u n k t i o n s s t ä r k e n i c h t g a n z b e l a n g l o s g e - w e s e n . H i n s i c h t l i c h d e r F u n k t i o n d e s L o k a t i v s u n d d e s e n t - s p r e c h e n d e n O r t s a d v e r b s kur h e r r s c h t j a b e k a n n t l i c h z w i s c h e n d e m L e t t i s c h e n u n d d e m L i t a u i s c h e n e i n m e r k w ü r d i g e r G e g e n s a t z : i m L e t t i s c h e n b e s i t z t d e r L o k a t i v b e i d e F u n k t i o n e n , s o w o h l d i e d e s „ w o " a l s a u c h d i e d e s „ w o h i n " , w o g e g e n i m L i t a u i s c h e n h e u t z u t a g e , a b g e s e h e n v o n e i n i g e n a d v e r b i a l e r s t a r r t e n W e n d u n - g e n u n d e i n i g e n m u n d a r t l i c h e n A b w e i c h u n g e n , n u r d i e e r s t e r e 1) Postilla Catholicka III S. 430, Z. 17. 2) E 11 d ζ e 1 i η , Gramm. § 558. 7* 100 P. A R U M A A В XXXII. 2 m ö g l i c h i s t , d i e F u n k t i o n d e s „ w o h i n ? " a b e r d u r c h d e n I l l a t i v r e s p . d u r c h i c . a c c . a u s g e d r ü c k t w i r d . E i n g a n z u m g e k e h r t e s V e r h ä l t n i s z e i g t n u n d a s F r a g e a d v e r b s e l b s t . B e k a n n t l i c h w i r d i m L i t a u i - s c h e n d a f ü r kur g e b r a u c h t , o h n e d a s s z w i s c h e n z w e i R i c h t u n g e n u n t e r s c h i e d e n w ü r d e , s o d a s s l i t . kar s o w o h l „ w o ? " a l s a u c h „ w o h i n ? " b e d e u t e t . N u r d i a l e k t i s c h ( t e i l w e i s e s c h o n i m A l t l i t a u i s c h e n ) h a t m a n s i c h s o b e h o l f e n , d a s s m a n d a n e b e n n o c h v e r s c h i e d e n e K a s u s - f o r m e n d e s F r a g e p r o n o m e n s käs g e b r a u c h t h a t : kanä ' w o h i n ' u n d kamè ' w o ' . E i n e s o n d e r b a r e B i l d u n g d e s A d v e r b s „ w o h i n ? " b i e t e n d i e C o n t i o n e s l i t v a n i c a e ( 1 7 2 0 ) : teyp ne žynos, kar swietas sa sawa tartays desis, kamin apsiwers 2 8 4 1 4 . V e r m u t l i c h m u s s m a n h i e r v o m L o k a t i v käme >> kami a u s g e h e n , d e r d a n n m i t d e m f u n k t i o n ä n d e r n d e n I l l a t i v s u f f i x v e r s e h e n w u r d e . E i n e n a n d e r e n W e g h a t a b e r d a s L e t t i s c h e e i n g e s c h l a g e n : n a c h A n f ü g u n g d e r P o s t p o s i t i o n -pi a n kar ' w o , w o h i n ' i s t h i e r e i n e d e u t l i c h e R i c h - t u n g s f u n k t i o n „ w o h i n ? " e r z i e l t w o r d e n . M a n k a n n s i c h d e s h a l b w o h l d e n k e n , d a s s g e r a d e u m d i e s e z w e i F u n k t i o n e n a u c h f o r m e l l r e i n l i c h a u s e i n a n d e r z u h a l t e n , i m l e t t . karp d i e P o s t p o s i t i o n b i s z u m h e u t i g e n T a g e n i c h t e i n g e b ü s s t i s t . G e r a d e d a s L e t t i s c h e z e i g t , w e l c h e n g r o s s e n E i n f l u s s a u f d i e l a u t l i c h e G e s c h i c h t e d e s -pi d i e b e s o n d e r e n F u n k t i o n s v e r h ä l t n i s s e g e h a b t h a b e n . H i e r i s t d i e E r - h a l t u n g d e s - p j a ü b e r h a u p t n u r a u s d e m a d v e r b i a l e n C h a r a k t e r a l l e r F ä l l e b e g r e i f l i c h . 7 0 . — S e h r z w e i f e l h a f t i s t f ü r d e n V e r f a s s e r d e r Z u s a m - m e n h a n g d e s l e t t . savrap m i t d e n O r t s a d v e r b i e n karp, šurp u . ä . V g l . E n d z e l i n , G r a m m . § 5 5 8 ; L e t t . - d e u t s c h . W T ö r t e r b . s u b ν . savrap. E i n e d e r a r t i g e A n n a h m e s c h e i t e r t a n d e r T a t s a c h e , d a s s i m I n d o g e r m a n i s c h e n s o n s t v o m R e f l e x i v u m k e i n e O r t s a d v e r b i a b e z e u g t s i n d . U m s o m e r k w ü r d i g e r i s t e s , d i e s f ü r d a s B a l t i s c h e a n z u n e h m e n , a l s h i e r b e i m R e f l e x i v u m d i e F u n k t i o n d e s kar r e s p . kurp s e h r g u t a u c h d u r c h d e n g e w ö h n l i c h e n A d e s s i v r e s p . A l l a t i v a u s g e d r ü c k t w e r d e n k o n n t e . D e s h a l b h a t d e r E r k l ä r u n g s v e r s u c h v o n Z u b a t y , I F A n z . X X I I 5 9 , d e r d a r i n e i n e Z u s a m m e n s e t z u n g d e s V e r b s rupèti m i t d e m R e f l e x i v u m e r b l i c k e n m ö c h t e , m e h r W a h r s c h e i n l i c h k e i t f ü r s i c h . F r e i l i c h m u s s m a n b e i saurupei i m W ö r t e r b u c h v o n M i e ž i n i s a u c h d e n l e t t i s c h e n E i n f l u s s i n E r - w ä g u n g z i e h e n ; m a n v g l . z . B . a u c h pretimais, pretmais i n d e m - s e l b e n W ö r t e r b u c h , d a s s i c h e r l i c h a u s d e m l e t , pretlm e t w a n a c h d e m l i t . gretmais ( e b e n f a l l s b e i M i e ž i n i s b e l e g t ) u m g e s t a l t e t i s t . S e h r b e a c h t e n s w e r t i s t e s , d a s s M i e ž i n i s i n s e i n e r G r a m m a t i k ( 1 8 8 6 ) В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 101 auch die Form kurpi kennt, so pag. 14 und besonders pag. 33, wo das Paradigma käs gebracht wird und wo der achte Kasus, der bei ihm zugleich als Illativ, Adessiv und Allativ fungiert, durch das poln. 'dokqd, k$dy? übersetzt wird. Miežinis stammt bekanntlich aus der Gegend der Mundart Kèdainiai, hat aber später in Brünava während seiner Tätigkeit als Pfarrer das Lettische gut erlernt1). So kann erst die künftige Wortgeographie die schliessliche Auf- klärung bringen, ob karpi und saarapei bei Miežinis als gelegent- liche Lettizismen zu betrachten sind oder auf alten volkstüm- lichen Traditionen beruhen. Für die letztere Möglichkeit könnte die Tatsache sprechen, dass wir bei ihm sonst, wie später ge- zeigt wird, einen wirklichen Bestand des Gebrauches von pi- Formen zu erkennen glauben. Es ist jedenfalls interessant zu konstatieren, dass in seinem Wörterbuch kurpi nicht zu finden ist, was aber natürlich auch auf einem reinen Zufall beruhen kann. 71. — Es pflegen nicht nur wie im Lettischen die adverbial gebrauchten Formen, sondern in viel weiterem Umfange auch die Personalpronomina eine Sonderstellung einzunehmen. Öfters be- obachtet man, dass von allen Bildungstypen mit -pi eigentlich nur die entsprechenden Kasus des ungeschlechtigen Pronomens als die einzigen lebendigen Formen stehengeblieben sind. Als das älteste Zeugnis gilt dafür vielleicht U n i v . l i n g u a r u m ( 1 7 2 9 ) , wo von pi-Formen nur manimp ~ masimp in der lokativi- schen Funktion angegeben wird. Aus der jüngeren Literatur ist z. B. W a r n e i i s , Jonas Iszmisl. ( 1 8 6 0 ) zu nennen, woneben der Präposition szalip 138 lb 166 6 nur die Formen des Personalpro- nomens belegt sind: sawimp 25 4 121 1 147 13 tawimp 32 8 artinosi musump 137 ц. Oder man könnte hier noch die lit.-poln. Gramm. ( 1 8 6 1 ) von M a r c i n s k a s erwähnen, wo pilna sawimp izupelny w sobie' 1451 als der einzige Beleg von -pi sich findet. Von den heutigen Mundarten gehören dazu vor allem Dieveniškis und einige siiddzükische Mundarten2). 72. — Später ist das Verschwinden des -p allmählich auch in der Pronominalflexion eingetreten. Wie fast bei jeder Spracherscheinung·, ist auch hier zunächst eine Periode des Schwankens anzunehmen, wo das Alte und Neue gleichberechtigt 1) Geboren im Dorfe Vaitiekünai, Parochie Grinkiškis, Kreis Kèdainiai. Vgl. J. T u m a s , Lietuviu Literaturos Paskai tos. S. 182 ff. 2) E. P r a e n k e l , Syntax d. lit. Postp. 21. 102 P. A E U M A A В XXXII. 2 i m G e b r a u c h e w a r e n , w a s s c h l i e s s l i c h a b e r z u s o n d e r b a r e n N e u - b i l d u n g e n A n l a s s g a b . E i n e d e r a r t i g e b i e t e t d i e S p r a c h e v o n A . T a t a r e , d e r a u s d e r G e g e n d e i n e s s u v a l k i s c h e n D i a l e k t s 1 s t a m m t ) . I n s e i n e m Ž y b u r y s (1848) k a n n d i e F o r m sa- wimp, w e n n s i e m i t d e r P r ä p o s i t i o n sù v e r b u n d e n e r s c h e i n t , a u c h d i e F u n k t i o n d e s I n s t r u m e n t a l s a n n e h m e n : tegulgi žmogus su sa- wimp pasirokiioje 70 25 ar galimegi noris kada nekada biitie su sa- wimp bezpeczni ir spakayni 188 n ar pirmiaus ar paskiaus, ligiey su manimp desis, kas su kitays dejosi 3 7 1 7 . D a r n a c h b r a u c h t e s n i c h t a l s e i n e i n f a c h e r D r u c k f e h l e r b e t r a c h t e t z u w e r d e n , w e n n w i r e i n d e r a r t i g e s B e i s p i e l a u c h i n E v . p o l s k a i l i t . (1690) v o r f i n d e n : su manimp este 85 3, o b w o h l d i e s e l b e S t e l l e i n e i n e r d e r n ä c h s t e n A u f l a g e n (1711) s c h o n r e g e l r e c h t su manim 77 4 l a u t e t . D a s a l l e s b e r u h t n a t ü r l i c h a u f e i n e r f a l s c h e n D e u t u n g d e s A d e s s i v s savimp. M a n z e r l e g t e i h n i n d e n I n s t r u m e n t a l sa- vim-\-pi, e i n e E m p f i n d u n g , d i e d e r S p r e c h e r s e h r l e i c h t h a b e n k o n n t e , w e i l s c h o n f r ü h z e i t i g savim sa- vespZ> saves) d e m A d e s s i v (saviep) v i e l f a c h a u c h d i e F u n k t i o n d e s A l l a t i v s v e r l i e h , w i e s p ä t e r g e z e i g t w e r d e n w i r d . A n d e r s w a r d e r V e r l a u f b e i m A l l a t i v d e r a - u n d 5 - S t ä m m e . H i e r w u r d e n d i e a l t e n E n d u n g e n d u r c h a u s d e n a n d e r e n D e k l i n a t i o n s - k a t e g o r i e n e n t l e h n t e e r s e t z t . D i e Ü b e r t r a g u n g d e r u r s p r ü n g l i c h n u r d e n o - S t ä m m e n z u k o m m e n d e n E n d u n g -op a u f d i e a- u n d ^ - S t ä m m e h a t s c h o n z i e m l i c h f r ü h d u r c h g e g r i f f e n . D a s s e l b e i s t a u c h v o n d e r E n d u n g -iep, d i e n e b e n -op b e i d e n ^ - S t ä m m e n f u n g i e r t , a n z u n e h m e n , o b w o h l d i e e r s t e n B e l e g e h i e r e t w a s s p ä t e r a u f t a u c h e n . D a s ä l t e s t e h i e r h e r g e h ö r i g e D e n k m a l s c h e i n t 1) Druckfehler für deschiniesp sieht darin B e z z e n b e r g e r , BGLS 251 Anm. 4. Б XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der Iit. Personalpronomina 107 das ρ о 1 η. -1 i t. Ε ν a n g e 1 i e η b u с h in der Auflage vom Jahre 1711 zu sein: kalbeio miniop 'mowil Jezus do rzeszy' 208 bekal- 3 bant Jezuy miniop ßtay Kunigaykßtis wienas prieio 127 12 (vgl. aber kalbejo Jezus miniomis židu 49 22). Dasselbe wiederholt sich noch z. B. in der Auflage vom Jahre 1743. In Anbetracht dessen, dass in der Auflage vom J. 1690 noch biloio miniosp 54 i 3 belegt ist und dass auch sonst in der Auflage vom J. 1711 Belege von -pi nach 5 vorkommen, wie z. B. sawispi 1601G ne ateyt šwie- sibesp 81 ;j ir žodziay mano iunspi bus 159 21, ist die Beurteilung unserer Formen gar nicht leicht. Man beobachtet jedoch, dass in der Redaktion vom J. 1711 schon 'manche Veränderungen des Textes im Vergleich zu demjenigen aus dem Jahre 1690 stattge- funden haben1). Einige Fälle des -p(i) sind hier schon ganz beseitigt worden, wie z. B. 1690 : eykite manisp wissi 167 u , aber 1711: eykite pas manie wissi 152 2o ; oder 1690: nes kas ieip gi- mes,... 170 19 gegenüber 1711 : nes kas io je girne,. . . 155 ie usw. Daneben erscheinen auch Fälle, wo die pi-Formen der Auflage vom J. 1690 bereits durch andere vertreten werden, wie z. B. 1690: Jezus liepe ii atwest sawiesp 42 22 ~ 1 7 1 l : Jezus liepe ii atwest sawimp 39 2 ; weitere derartige Fälle s. § 106. Daraus ist ersichtlich, dass dem Verfasser der Redaktion vom Jahre 1711 die /^'-Bildungen nicht mehr so geläufig waren, wodurch eine ana- logische Bildung, wie das 2 mal belegte miniop, leicht entstehen konnte. Weitreichend ist der Ausgleich auch in Spas, nabaž. (1771) von J a к s z t a w i с z i u s, wo -op sogar in eine Redensart, die sonst gewöhnlich die Verwendung der entsprechenden Pluralform verlangt, eingedrungen ist : puola ant žiemes kojop juo 12313. Von allen vor -pi möglichen Kasusendungen der no- minalen Flexion hatte anscheinend nur dieser Ausgang im Be- wusstsein unseres Schriftstellers keine Abstumpfung erlitten, weil hier auch die zwei übrigen Belege fürs Nomen ebenso nur die Endung -op aufweisen: jau eyn wakarop ll23n raszo Jokubas Heliop L25 3. Ausserdem ist hier -pi nur noch im Singular des Per- sonalpronomens ganz geläufig (s. § 92). Auch der Allativ pl. ist nur durch das ungeschlechtige Pronomen vertreten: akis musump atgriszk 21 ,s. Das dritte verhältnismässig alte Denkmal, das hier in Frage 1) Vgl. die Fussnote 1 auf S. 11. P. A R U M A A kommt, ist Iinigiaîe apraszanti broctwa ( 1 7 7 3 ) von Bu k a t y . Lässt man hier die pronominalen Typen zunächst beiseite, so bleibt für das Nomen nur der maskuline Typus auf -op oder -iep übrig: wyltys musa wisados tegul bas Ponop Diewop 2 0 2 3 ioskawuma aniems rodity, kaypo brolems Chrystasop Ponop 2 4 1 2 5 Chrystusop Ponop 219 ю. Dazu noch das merkwürdige grabok 277 1 *). Darnach aber nicht nur rankas prykaltas križiop 247 2i 257 20, sondern auch kas Maryop drasay szaaksis 257 3. Die En- dung -iep ist belegt: tar nodieje Diewiep 140 9 idant wisa wylti Diewiep turietumem 229 8 tu essi Diewiep stebaklinga 26120. Der- selbe Ausgang überrascht uns aber auch in einem Beleg für die ё-Stämme: pakielau akis mana auksztibiep 176 ц. Auf diese Weise ist in diesem Text der Zustand erreicht worden, dass in der Nominalflexion die Postposition -pi nur nach einem Vokal auf- tritt. Das ist um so beachtenswerter, als sich bei Bukaty ein Typus des Allativs auf -sp in einem Falle jedoch erhalten hat: tawiesp szawkty 96 tawiesp duksawjema 20813 und so tawiesp 1 4 96 s 2 0 8 254 5 28123 284 4 sawiesp 95 . Die Beschränkung die- 1 2 8 ser Belege ausschliesslich auf das Personalpronomen zeigt wieder einmal, dass die Entwickelung der Personalpronomina meistens unabhängig von den übrigen Deklinationen vor sich geht und dass die Beseitigung des Allativs savesp durch den Adessiv saviep im Vergleich zu der entsprechenden Erscheinung in der nominalen Deklination anscheinend in eine etwas spätere Zeit zu verlegen ist. Teilweise in textlicher Abhängigkeit von dem eben genann- ten Denkmal steht B a l s a s S z i r d i e s ( 1 7 9 0 ) . Das geht deut- lich daraus hervor, dass hier einige von den oben angeführten Belegen in genau derselben Gestalt wiederkehren. Auf diese Weise scheint auch die vom Verfasser vermutete Unechtheit des grabok bei Bukaty (s. 0.) durch das genaue Gegenstück Maryos grabop eydamos 8 6 i 3 verbürgt zu sein. Im Allgemei- nen ist hier aber die Gesamtzahl der Belege von -p weitaus grösser als bei Bukaty; besonders zahlreich (44 Belege) sind die o-Stämme vertreten: Diewop Vorw., 1 15 62o 6214 13615 138 н 14615 147 6 149 io 189 25 192 12 204 20/ ιβ 215 i4 246 2 3 8 Ponop Vorw., Ii» 1 3 0 ΐδ,22 13110 1 7 5 20 Tewop 6 20 6 2 14 1 3 8 и PUotop 58 59 82 21 1 3 3 Jonop 62 24 grabop 86 1 87 219 5 giwenimop 152 ц jangop 153 3 7 i 4 1) Verf., Lit. Texte 56. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 109 lapunop 218 n namaop 221 22 anop 59 u 162 1 jop 55 56 112 24 8 6 1314 162 2 175 is 178э 25812. Wie bei Bukaty hat sich -sp da- gegen nur im Personalpronomen gehalten : tawiesp szaukiema 16 и 100 s priimt sawesp 111 з kialu saw a rankas tawesp 14815 tawesp 2 artinses 15121 usw. ; teilweise hat es aber auch schon dem Adessiv Platz gemacht (s. § 92). Im Singular der Nominalflexion ist indessen durchgehends -op an die Stelle der übrigen Allativsvarianten getreten ; nur bei den /-Stämmen wird der Allativ ähnlich dem Personalpronomen durch den Adessiv ersetzt. Das ganze dies- bezügliche Belegmaterial gestaltet sich folgendermassen : d i e tt-S t ä m m e 1 ) : kad Jezuop prisiartino 56 3 prikaly križiop 61 8 dan- gop tiesiau wezdama 205 17 prikaltas križiop 253 s križiop prìglau- skite 254 4 ; d i e â - S t â m m e : eyk Maryop 116 ko jop jo pripul- kiema 80 10 Galilejop skubinkieties 8618 Motinop jus nusiunzdamas 94 u Motinop potam priejo 9419 puolu ko jop tawa žmogus sylwar- tingas 143 ig kas Maryop dransey szaukses 258 i 3 ; d i e / - S t ä m m e : Wieszpatiep sawa szaukiosiu 176 3. Allen diesen Fällen stehen als einzige Ausnahmen zwei einsilbige Pronominal formen auf -sp gegenüber: nekalbiejo josp 74Vo dielto josp žodi isztary 7424. Hier im geschlechtigen Pronomen ist die Erhaltung der alten femininischen Form naturgemäss durch die Gefahr des Zusam- menfalls mit dem Maskulinum bedingt ! Als weitere wertvolle Beweisstücke für die Richtigkeit un- serer Beobachtung kommen Belege aus einem kleinlitauischen Denkmal hinzu. Die Bibelübersetzung (1816) von R h e s a weist in der Verwendung des -pi einen Zustand auf, wo wir an der Lebendigkeit des Allativs auf -op noch nicht zweifeln dürfen. Über das sonstige Vorkommen des -p(i) bei R h e s a vgl. § 87. Am besten sprechen dafür einige Sonderfälle, vor allem der Umstand, dass dieser Allativ sogar noch vom zusammengesetz- ten Adjektiv, wenn auch in einer etwas jüngeren Gestalt, ge- bräuchlich ist: aß ßauksu amiinojop' wissados Bar.4.20 ßaukiu Diewop' aukßczausojop' Diewop' Ps.57.3. Andrerseits sieht man aber, dass schon in der Sprache von Rhesa bei dem sonst am zähesten sich behauptenden -op manche syntaktische Verschiebungen eingetreten sind (s. § 87). Zunächst fällt es uns auf, das hier das Adverb tinka j (teilweise wohl unter deut- 1) Daneben ist der Genitiv auf -aus regelrecht gebl ieben: dangaus 268 66 27 173 Jezaus 8 6 221 altoriaus 138 usw. г 8 u 2 2 8 110 schem Einflüsse) vielfach zur Verstärkung der Allativ- oder Illativ- funktion hinzugefügt wird : tai traukiesi iß orro pagai kainus л kellu, ßwendru-jurump linkaj IV Mos.21.4 wynmedis sawo ßaknis tie se ßitto erelop-linkay Hesek.17.7 be go ant kelo pußczon linkay Joz.8.15, vgl. auch wandii ant juru linkay žemyn bêgas Joz.3.16 iß pietà linkay ji yra ties Libona Jud.21.19. Ja man beobachtet sogar, dass mit dem Allativ-}-linkay auch der n a c k t e Geni- tiv -f-linkay sehr stark konkurriert: ir burtininkawims rodys i deßine ßali Jeruzales-linkay Hesek.21.22 potam jis nuwede manne pètu-linkay Hesek.40.24. Da hier nun ein sicheres Indizium für die Schwächung der dem -pi zukommenden Funktion vorliegt, so ist es weiter nicht verwunderlich, wenn die Endung -op auch bei Rhesa ihr Gebiet allmählich auszudehnen begonnen hat. Nicht nur das auffällige und sonst wohl das einzige seiner Art in der alt- litauischen Literatur jeib kiekwiena abbeju su sawo galline lenta iß apaczos aiikßtynop' sussileistu II Mos.26.24 trifft man hier, sondern die maskuline Form auf -op ist zuweilen auch über die feminine Meister geworden : ir ate je ant kalnelio Amma, ße pus Gya esanczo, ant kelo pusczop linkay Gibeon II Sam.2.24 wissi žmones èjo pirma, ant kelo pusczop linkay II Sam. 15.23. Dagegen aber pußczon lin- kay Joz.8.20 ant pußczos linkay IV Mos.24.1, und so stets als Fe- mininum der â-Klasse dekliniert. Ferner gehört hierher tassai pakure Elot, ir ta wel atgražinno Judawop II Chron.26.2, denn dies Wort gilt hier ebenfalls ausschliesslich als Femininum1). Da es sich beide Male um ein Fremdwort handelt, so liegt die An- nahme nahe, dass hier das psychologische Moment der geringeren Geläufigkeit mitzuberücksichtigen ist. Mit derselben Möglichkeit ist auch in einem weiteren Beleg, und zwar aus Didzioji nediele (1847) von S z u r e w i c z e , zu rech- nen, wo ebenso fast ausnahmslos die auf -op ausgehenden Alla- tive das Residuum des alten Gebrauches darstellen: tik žadin nužemintop meldimop tardama : „Klaupkiamos" 17 9; darnach wohl auch prisiartina Wieszpats Jerozolimop 112i, denn sonst wird das AVort hier als femininer â-Stamm dekliniert2). Dazukommt noch ein Beleg von einem ê-Stamm: ant pakrutinima ir pažadinima musu Diewa garbistiep ir nobaènumop 8 2ь 1) Vgl. Jadawoj II Chron.28.6 iß wissos Judawos II Chron.31.1 usw. 2) Vgl. apej ijoitna Jezaus Christaus Jerozolimon 11 is miniejat anus diewagarbingus giwentojus Jerozolimos 14 20 sugrowima miesta Jerozolimos 23 20 usw. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 111 Den neuen Zustand illustriert sehr schön auch Iszguldimas Ew. szwen. (1855) von P r o n i e w s k i s . Im Nomen kennt dieser Ver- fasser, syntaktisch betrachtet, nur den Allativ, und zwar mit den zwei aus Vokal -f- ρ bestehenden Ausgängen -op und -iep, wobei beide auch die Punktion beim Femininum, die erstere bei den ä-Stämmen, die letz- tere bei den ^-Stämmen, mitübernommen haben. Als ausdrückliche Zeugnisse für diese Tendenz gelten : tare ta Maryop 341 pulki- ties Jezop ir Maryop, praszikite, iwadiniekite 53 u idant pagiejdi- mus niistabitumej, primanesnis batumej maldop ir wisop gierop 97 2(; prisiartino Jezus Jerozolimop ]) 124 v0 ne drenstu artintijs Baznicziop 218 s ne puolses pakutop ir tas griesznikas 237 ne palaus griesziti ir ne puolses pakutop 28513. Ebenso -iep in den e-Stämmen: rejkalauja, idant ipratintumem sawi kantribiep ir nusièeminimop 128 is glaudžia priglopstiep sawo 185 užwejzdietojas matidamas, jog ne nüsite j sins, puolas milaszirdistiep 213 25. Darnach ist es selbstverständlich, dass auch die übrigen Allative sg. nach dem obigen Muster umgestaltet worden sind. In der Tat weisen auch die tt-Stämme stets diese Gestalt auf: sunop 28 Jezop 53 u Chrystop 54 29 55« 6l2i 114 30 115 3 226 23, und ebenso ein kon- sonantischer Stamm : stuomeniop 2451,3. Auch im Plural des Personalpronomens finden wir -op: Jezus prieina musop 106 6, weil hier wegen der Unfähigkeit des -pi zur Bildung eines Kasus auf -m-\~p auch der ganze Allativ des Plurals untergegangen ist. Wenn man dann noch die 53 Belege von -op bei den 0- Stämmen hinzurechnet, so sieht man erst, welch gewaltiges Übergewicht der Ausgang -op im Allativ des späteren Litaui- schen gewonnen hat. Nur durch das vorzugsweise aus dem Žemai- tischen bekannte Adverb resp. Präposition šalip ist in unserem Texte noch eine dritte Endung auf -p vertreten: szalip to 216 15 szalip numirelio 249 25 ; dies ist zugleich die einzige Nominalform in der Punktion des Adessivs. Über saviep als Allativ-Adessiv vgl. § 92. Von hoher Bedeutung ist die Feststellung, dass diese an verschiedenen spätmittellitauischen Denkmälern gemachte Beobach- tung sich auch in der Sprache der beiden bekanntesten žemai- tischen Schriftsteller W o l o n c z e w s k i s und D a u k a n t a s als richtig bewährt. Das ist um so wichtiger, als ihre Sprache 1) Auch hier stets als α-Stamm dekliniert: Jerozolima, miestas teip didis 216 is isz Jerozolimos 278 10 Jerozolimoj 44 9 usw. 112 P. A R U M A A В XXXII, о im grossen und ganzen dem echten Volksdialekt viel näher steht und ihr Stil viel mannigfaltiger als bei den übrigen hier behan- delten Schriftstellern ist. Unter den Schriften von Wolonczew- skis bietet einen interessanten Beleg D a w a t k u k n i n g a ( 1 8 6 4 ) bas užmokietas až giaras darbas, isz malones, meßop ir pagai malones diel Diewa 288 ί 9 — ein Beweis, dass der Über- gang der ä-Stämme in die o-Klasse im Allativ sg. sich gelegent- lich auch auf die 5-Stämme zu erstrecken fähig ist. Von den j-Stämmen zeigt den Allativ nur noch das Kirchenwort Viešpats, und zwar, wie zu erwarten, stets in der Form des Adessivs : Wiesz- patiep szaakiaa 9 5 6 akis... apsaktas Wieszpatiep 2 3 6 1 3 turem jes (seil, szirdis) pakieltas Wieszpatiep 103 4 wilti tarieje dasze mana Wieszpatiep 59 27 123 2s 128 2s 219 30 253 34 tegal wiles Izraelus Wieszpatiep 59 29 128 3o 219 30 220 u 254 34. Sogar im Personal- pronomen fehlt hier der Typus savesp (s. § 92). Ferner ist es beachtenswert, dass man hier sogar einen Allativ pl. einmal be- legt findet: sawump atejo о sawij jo ne prijeme 1111. Dies 3 scheint bei Wolonczewskis auch der einzige Beleg dieser Art zu sein und findet im Charakter des Evangelienzitats seine beste Erklärung. Sonst ist hier noch 10 mal -op von den o-Stäm- men belegt, wobei alle Belege ausser dem einmaligen wakarop auf Diewop beschränkt sind. — Man muss vorläufig in Schwebe lassen, inwiefern die entsprechenden Fälle aus S z w e n t a s g i e s m e s ( 1 8 5 5 ) auf Rechnung der Redaktion von AVolonczewskis selbst zu setzen sind1). Jedenfalls sind hier die Verhältnisse ähnlich denen im vorhergenannten Werk: Pannop ateje 14 2 poula kojop Tawa 230 7. Ebenso -iep im Worte vieš- pats: wilkies Wieszpatiep 22715 Wieszpatiep sawa szaakiose 2 4 9 2 . Im Personalpronomen erscheint häufig der Typus saviep sowohl im Sinne des Adessivs als auch des Allativs (s. § 92). Die übri- gen Belege liefern die o-Stämme: Diewop 2 3 4 3 2 6 2 1 3 2 7 0 u 3 3 2 χ 6 33/ 9 3 6 2 i4 5 1 2 1 6 5 6 g stalop Diewa biekem 6/ 7 % Ponop 24815 jop 24813 2 5 2 и und das adverbiale szalep 473 . Wenn man auf diese e Weise auch die übrigen Werke von W. hinsichtlich der /^'-Bil- dungen untersucht, gelangt man zu der Überzeugung, dass auch bei ihm keine Form auf -sp mehr nachweisbar ist. Noch spärlicher als bei Wolonczewskis sind die Reste des -p bei D au к an tas . Sogar der pronominale Typus saviep, 1) Vgl. V. B i r ž i ž k a , Liet. Bibl. II nr. 1055. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 113 wohl die gangbarste von allen ^/-Formen bei Wolonczewskis und bei den übrigen žemaitischen Schriftstellern, erscheint hier sehr selten (s. § 102). Deshalb ist es etwas auffallend, dass wir im Gegensatz zum Gebrauch von Wolonczewskis doch auch den ursprünglichen Allativ des Personalpronomens ein paarmal be- legt f inden: Giw. didiujû Karwaidû (1846) Dabar pawarit's nu wisos Greci.jos pas tawi ateitii tawo gtôbôs lago ti, kiire jè rasia tawesp tôkià tawo bendrìi tapsia 29 ю ; Siejam. paszaro-žoles (1854) tàrenti sawiesp truputi smiltiû 6 2 ; Pasakas Phedro (1846) nearti- noas tawesp 60 5. Im Nomen hingegen sieht das Belegmaterial sehr kümmerlich aus: Dajnes žiam. (1846) mergéle szalip siedieie 401« werke dwi seseli szalip stowiedaml 99i2 ; Siejam. pasz. žoles radinop jis truputi sužels 12 5 wakarop rasaj krimtant (dat. abs.) 21 е. Höchst wertvoll ist nun aber ein Spezialfall von -op bei einem ursprünglichen £-Stamm, der bei D. im Ausdrucke für 'zum Tode verurteilen' öfters gebraucht wird, und zwar in Giw. did. karw. : giltiniop apskustas 37 8 100 6 140 4 184 9 250 δ· Diese Form trägt durchaus das Gepräge echter Volkstümlichkeit, weil sie ja in einer erstarrten Redensart erscheint und ausserdem gleichwertig mit dem entsprechenden Illativ gebraucht wird: iszgirdo sawi giltinion pasmerkta ib. 5917. Daran sind zwei ähnliche Fälle aus der Sprache von J a s - s y k i e w i c z e , der schon einmal wegen seines kojomp und dangun užingimop unsere Aufmerksamkeit auf sich gelenkt hat, anzureihen. Ausser diesen eben erwähnten Fällen wird hier -pi im Nomen nur ganz gelegentlich verwendet (über die Personalia s. §§ 91, 92, 93): Prideristes krik. (1856) Diewop 2612, ie ; Pamoks- laj I (1855) Diewop 23 i2 195 3,14,17,28,29 Jezusop 39 7 193 1,18 kani- gaiksciop 195 29 žmogop 195 2s jop 108 7 118 24 182 4 wakarop 2134 4819 ; Pamokslaj II (1857) Diewop 613 4 62 3, 4 161 20 2641 332 6 Je- zusop 122 20 168 28 172 24 243 s 32o 5 Iszganitojop 132 22 ? Pamokslaj III (1859) szalip 23 8 125 21 wakarop 106 7. Nach m ist -p sogar in der Pronominalflexion äusserst selten belegt : P r i d e r i s t e s k r i k . musump 632 jump 47 2; Pamokslaj II jump 125 7 186 7 jusump 186 ю- Die Beurteilung dieser Formen ist schwierig, weil sie meistens in den Evangelienzitaten vorkommen und folglich nicht immer bodenständig zu sein brauchen. Auf den Verfall des -p wei- sen endlich zwei Fälle hin, wo im Maskulinum umgekehrt -osp für -op eingetreten ist : Prid. krik. duszia pagrinzo kunosp 9 2i und Pa- mokslaj III wilatese Diewosp paszlowinimo par križiu 24 8. Es ist 8 P. A R U M A A Б XXXII. 2 schwer, eine sichere Entscheidung zu treffen, ob wir diese Formen als Überbleibsel des einmal vor dem endgültigen Schwin- den des -osp eingetretenen Promiscuegebrauches (-op ~ -osp) auf- fassen dürfen oder als zufällige Entgleisungen des Verfassers oder auch des Setzers betrachten müssen. So schwankend wie der Gebrauch des -p hier auch ist, kann man doch schon aus dieser Übersicht die Schlussfolgerung ziehen, dass bei Jassykiewicze der Allativ auf -sp bereits tot ist. Dann kann es nicht wunderneh- men, wenn da, wo nun wirklich -sp zu erwarten wäre, blosses -p erscheint: Prid. krik. kur Chrystusas siedila deszinlap Diewo 10 u szitiem, katrie stowies kajriop tariis 20 26; daneben vgl. siedila po deszinej 82 i8 ; Pamokslaj II tejp tad Iszganitojas subare mote- ryszklu neiszmintingaj praszancziu, idant Jos wajkaj, wienas deszi- niop, kitas kajriop Karalistiej J o atsisiestum 174 25 dieltogi Iszga- nitojas praszuntiem, Motinaj Sunü Žebedeuszo, Jokubuj yr Jonuy : idant desziniap yr kajriap siedietum Jо Karalistiej, absakie 180 i . 8 Diese Fälle haben dieselbe prinzipielle Bedeutung wie giltiniop bei Daukantas, ganz gleich, ob sie nun bei Jassykiewicze wirklich bodenständig sind oder auf irgendeiner fremden Vorlage beruhen. 78. — Endlich sei hier ein Grammatikerzeugnis aus einer viel jüngeren Zeit herangezogen. In der Grammatik von M i e ž i n i s werden verschiedene Nominalparadigmata aufgestellt, wo unter dem „achten" Kasus auch die Formen mit -pi häufig angegeben werden. Daraus erfahrt man dann, dass nach Miežinis im Nomen nur noch die o-Stämme einen regelrechten p/-Kasus besitzen. So erscheint -op in folgenden Paradigmata : pag. 18 tevopi, arkliopi, arkleliopi; pag. 19 lierneniopi; pag. 21. zodèiopi, èalcziopi. Dazu kommen noch vereinzelte Belege aus derselben Grammatik : pagaliopi 31 u 5136 vakaropi 49 u und aus seinem Wörterbuch : diena vakarop, metai galiop (s. v. vakarop) ; Dievop vilti padéjes niekïimet nepra- pula (s. v. viitis) ; galgiopi ; galop ; pradëjes nedoriai, bent liaukis pagaliop (s. v. Hauti) ; rudenop. Abweichend vom Illativ auf -na wird hier aber nie ein p/-Kasus der übrigen Nominalparadigmata ange- führt. Pag. 16, wo die Übersicht von Kasusendungen geboten wird, figuriert wohl bei konsonantischen r-Stämmen die Endung -erëspi, aber in den weiter aufgestellten Paradigmata vermisst man das entsprechende Beispiel dafür. So bleiben in der Nominalflexion als die einzigen Zeugnisse für -sp zwei adverbial gebrauchte Allative aus der Grammatik: deszinespi 47 i5 kairespi 4839· Auch im Sprach- gebrauch von Miežinis ist anscheinend die Postposition -pi nach В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 115 einem auf s auslautenden Genitiv schon frühzeitig in Abgang gekom- men. Das wird noch unmittelbar durch einen Beleg bestätigt, wo die Endung -op in Übereinstimmung mit den oben dargestellten Fäl- len auf einen й-Stamm übertragen worden ist. Pag. 14 2з wird als Beispiel für den achten Kasus baznycziopi angeführt und durch pas bažnyczia, szalip baznyczios, pagai bažnyczia erläutert. Eine Frage für sich bilden aber die geschlechtigen Pronomina (über die Personalpronomina s. § 94). Diese weisen bei Miežinis regel- mässig den Allativ sg. auf, und zwar sowohl im Maskulinum als auch im Femininum, so pag. 32, wo die entsprechenden Paradig- mata vorgeführt sind : jopi, anopi, sziopi, topi, daneben aber auch jospi, anospi, sziospi, tospi (und ebenso manespi, tavespi, savespi). Das erinnert uns sehr an den Fall iosp in В a 1 s a s S z i r d i e s (s. S. 109) und dient sodann als weiterer Beweis dafür, dass im geschlech- tigen Pronomen die Existenz des Allativs auf -sp etwas länger als im Nomen gedauert hat, weil diese Formen durch das Bedürf- nis nach einer deutlich ausgeprägten Genusfunktion vor dem Eindringen des -op geschützt waren. M. E. macht das alles den Eindruck, dass hinsichtlich der Postposition -pi bei Miežinis noch ein wirklicher Tatbestand des Sprachgebrauches sich erkennen lässt und dass hier deshalb auch kurpi (s. § 70) als echtlitauisches Erbgut betrachtet werden könnte. 79. — Nach diesen Ausführungen kann darüber kein Be- denken mehr bestehen, dass die Ausdehnung des -op weit über das ihm zukommende Gebiet hinaus von der rein lautlichen Ent- wickelang des -pi bedingt gewesen ist. Dass auch das verallge- meinerte -op keine einfache Missbildung seitens der in der guten „Schriftsprache" nicht geübten Schriftsteller sein kann, dafür spricht die Tatsache, dass die Denkmäler, wo dieser Formausgleich stattgefunden hat, allzu zahlreich sind und dass die Schriftsteller, die diese Formen zu verwenden pflegen, aus den verschiedensten Gegenden des Westens stammen. Aber noch mehr. Die Mund- art von Kamajai, eine von den östlichsten litauischen Sprachinseln in dem Wilnaer Gebiet, zeigt, dass der oben geschilderte Verlauf der Geschichte des Allativs auch für das Ostlitauische und folg- lich auch für die Gesamtheit des litauischen Sprachgebietes Gültigkeit hat. Diese Mundart, deren prinzipielle Wichtigkeit schon bei dem Falle muspi hervorgehoben wurde, ist zugleich eine von den seltenen Mundarten, wo wir unsere Ausgleichungstheo- rie unmittelbar nachprüfen können. Die Postposition -pi ist hier 8* 116 P. A R U M A A В XXXII. 2 vollständig im Aussterben begriffen, aber einige formelhafte Ver- bindungen mit -pi sind hier für unsere Frage wieder sehr be- zeichnend. Es ist selbstverständlich, dass -pi hier, ausgenommen natürlich muspi, nur noch nach einem Vokal üblich ist. Auch nach -m ist es nach dem Zeugnis einiger spärlicher Reste bereits völlig ausgemerzt worden, so ausser maniin i 'z niego, prze- zen y w nim iest wszytko'. Oder ein Beleg, wo im litauischen Text der Deutlichkeit wegen eine Präpositionalkonstruktion hin- zugefügt wird: idant terp pagonu paszlowinimas Abrahamo stotus Chrystušiep Jezušiep aba per Christu Jezu II 130 23 'aby do poganow blogoslawieùstwo Abrahamowe przyszlo w Ohrystusie Jezusie'. Sieht man zunächst von den Personalpronomina ab, so stellt es sich heraus, dass bei Syrwid unter den 77mal belegten Adessi- ven sg. die polnische Vorlage in 70 Fällen die Funktion des Lo- kativs verlangt. Wenn man dann noch weiss, dass im Personalpro- nomen der Adessiv den Lokativ sogar ganz verdrängt hat (s. u.), so sieht man erst, wie weit sich bei Syrwid der Gebrauch des Adessivs vermöge begrifflicher Verwandtschaft mit dem Lokativ entwickelt hat. Denselben Zustand zeigt z. B. noch ein anderes ostlit. Denk- mal, das p o l n . - l i t . E v a n g e l i e n b u c h (1690). Es genügen hier ein paar Beispiele : nes kas ieip gimes, izg Dwasios szwintos ira 1701» 'abowië co siç w niey urodzilo, iest z ducha swiçtego' ar nedegie širdis musu muspi 69K 'czy serce nasze nie palalo w nas' ir ne patiks tawimp akmenio unt akmenio 1101 'a nie zostawi^ w tobie kamienia na kamieniu' ir pratinksmino dwasia mano Die- wiep Izganitoip mano 188 e 'a rozradowal siç duch moy w Panu zbawicielu moim'. Daneben gibt es genug Fälle, wo uns eine sichere Vorlage nicht mehr zur Verfügung steht, nach dem allgemeinen Sinn des Satzes aber der Adessiv nur als Lokativ aufgefasst werden kann ; beispielhalber seien hier einige Fälle aus der k a l v i n i s c h e n В i - b e 1 angeführt : kad ans meno, kurampi iszeys isz Egypto, butu jems pirmu menasiu metu II Mos 12 (Einl.) menasiy Abib, jampi nes paciampi iszejey isz Egypto II Mos.23.15 ir wisokias molo sudas, kuran puls kas isz ju, wis tey, kas ira iampi, bus neczystu III Mos. 11.33 o mie- stä sudegino ugnia ir wis tey, kas buwo jampi Joz.6.24. Ferner einige Belege aus den Liedern des Kn. n o b a z n y s t e s : Mot- kayp nesiotas 185 u Motkayp pradetas 212 2з nuogas Motkayp pa- gimditas 230 ю. Die syntaktische Abhängigkeit des Adessivs vom Lokativ zeigen weiterhin sehr schön diejenigen Fälle, wo der Adessiv ge- 1) Zu h a t y , TP 6, 286; S p e c h t , Lit. Mund. II 101. 9 1 3 0 P. ÀRUMAA В XXXII. 2 paart mit dem Lokativ in ein und derselben Verbindung ge- braucht wird, wie z. B. in der Po s t i l ie vom J a h r e 1600 Acha- biep anampi karalai I 99 ̂ tame wienatighip sunup II 26 Г ; Ž i w . 5 P o n a (1787) linksmynas Dwase muna Diewimp yszganitojuy типа 292 22. Aus solchen Fällen hat sich später ein häufiger Promiscue- gebrauch entwickelt: D a u k š a , Post, ne nor W. Diewas, idant' kas nei sawimp, nei kitamimp imogup, о toli mazeus darbuse ir nupelnuse sawuse dukseiiima ir padaksi tiiretu padedinet', tiektai wiename Diewe 315 29 ne gal' tikrai but' permanitas Tewas sunuie ir sunus Tiewiep 450 Tewas giwenasis manimp (ne kaip giweno i 7 kuriamp Pranaßiep tiektai paprastuiu budu bet kaip tikrameiime ir to- siau essentios sunuie) tassai ir darò ir kalba 450 22 ; Ziw. P o n a asz Tiewy 0 Tiewas muniep 153 15 ; G i e d r a i t i s , NT idant butu pagar- bintas wardas Wieszpaties musu Jezaiis Christaus jiisimp 0 jus jame II Thess.1.12. Als im Nomen der Adessiv schliesslich ganz erloschen war, konnte er mundartlich nur noch im Personalpronomen weiterexi- stieren, hat dabei aber vielfach auch die lokativische Funktion mitübernommen. Man konfrontiere z. B. folgende Belege aus Moksias kriksz. istat. (1821) von G o j l e w i c z e pats sawiey du- moti 11:; tur sawiey 64 13 3 25 2;$ 26 2 tawije ir asz esmi, tawije krutu 3115 mit den entsprechenden Belegen aus Aplank. sen. (1853) von G o m a l e ws k i s saw iep dumo j e 7115 87 7 myslity saw iep 19 is 645 7122j J a s s y k i e w i c z e , Pamokslaj III neturia sawiep Diewo 47 ir turi sawiep kaltibes ilm', S k r o d z k i s , Trump. kat. (1856) giwen maniep 1012». Wie bekannt, hat dieser Prozess mundartlich sogar zum völligen Verlust des Lokativs geführt. Es lässt sich schon aus dem Altlitauischen eine Reihe von Denk- mälern zusammenstellen, die durch das Fehlen des Lokativs im Personalpronomen gekennzeichnet sind. Zu dieser Gruppe gehören z. B. d i e P o s t i l l e v o n D a u k š a , d i e r e f o r - m i e r t e P o s t i l l e v o m J. 1600, d i e k a l v i n i s c h e B i b e l , К ni g a n o b a z n y s t e s , Š y r w i d s P u n k t a y s a k i m u , d e r K a t e c h i s m u s d e s A n o n y m u s und Ew. pol s k i e i l i t . (1647). In einigen von diesen, und zwar in K11. nobaznystes, in der kalvinischen Bibel und in der reformierten Postille, ist die Entwicklung noch einen Schritt weitergegangen, so dass der Lo- kativ auch aus dem. Pronomen der dritten Person (durch jampi) fast ganz verdrängt worden ist. Aus der jüngeren Literatur seien noch folgende Werke, welche die Postposition -pi im Personal- 131 pronomen (und nur hier im lebendigen Gebrauch) wohl bewahrt, den Lokativ daneben aber verloren haben, namhaft gemacht: J a s s y k i e w i c z e , Prid. kriksc. und Pamokslaj ; J a n i k o w i c z e , Moksîas kryksz. ; T a t a r e , Zyburys und Pamokslaj iszm. ; S a - w i c k i s , Kalbas dusziu su Diewu und Tamoszis a Kempis ; B u d r y k a s , Namu križius ; S k r o d ζ k i s , Trumpas katek. ; Z e 1 w о w i с z e, Pasakas u. a. *). Ganz gelegentlich zeigt der Adessiv syntaktische Beziehun- gen zu den übrigen Kasus. Da es sich aber jedesmal nur um ganz vereinzelte Fälle handelt, ist das für die syntaktische Ent- wicklung des Adessivs ziemlich belanglos und kann hier deshalb ausser Betracht gelassen werden2). 86. — Während der Adessiv also hinsichtlich der Syntax mit seinem Grundkasus in weitem Umfange zusammengefallen ist, sind die syntaktischen Berührungen des Allativs mit dem ihm zugrunde liegenden Genitiv äusserst beschränkt. Auf einen Fall wurde schon vorher bei der Betrachtung der Sprache Rhe- sas (pètu-linkay neben jurump-linkay) hingewiesen. Als ein wei- terer Fall kann vielleicht derjenige gelten, wo der Allativ bei Verben des Bittens und Betens gebraucht wird: D a u k š a , Post, numetes didžewima, stowi meizdamas ßwetump' 540 κ; ; A k i e l e w r i c z i u s , Kwestorius (1860) meldiesi Diewop 18:i mel- stiesi Diewop 34 i2, daneben aber W e l l y k û s u s i k a l b . (1761) kaip tawo Wießpaties melstumbei 22 и Jezaii / tikt' tawes meldžusu 62 го. Aber auch in diesen wenigen Fällen können andere Kasus- rektionen dem Genitiv Konkurrenz machen, und zw7ar besonders die Rektion mit dem Dativ, wie z. B. Z e l w o w i c z e , Poezija (1858) Ar rasi baime, dar tveno tiktas, Rit и ι link vykes, kars laaks Senaro 39 H Rit ui link eina, kar mësts Sodomas 516 oder mel- sties c. dat. bei D a u k š a , Post, melzdamies iam' kaip satwereiai ir atpirkeiai sawam' ir didžeusem' weikeiai ižganimo musa 5413·;. 1) Einen merkwürdigen Einzelfall bietet die lit.-polnische Grammatik (1861) von M a r c i ή s k a s : ale ir taj tiesa, jog ta kolba daug jau labaj saw ime tur patrotos 'wiele w siebie utracil' 1451;. Anscheinend handelt es sich hier um eine ursprünglich adessivische Form sawim < sawimpi, die dann nachträglich zum Lokativ gestempelt worden ist. Das dürfte aber ein sehr seltener Fall sein, denn man vgl. daneben auch das einmalige pilna sawimp 'zupelny w sobie' 1451. 2) Einen interessanten Fall liefert S z y r w i d , Punktay kaip tewas sunup megsta saw I 2 2ц 'iako Oéiec w synie kocha si<;', wozu man J u r k - s c h a t , Märchen j is manim' mêgstas' 114 12 vergleiche. 9* 13Ž P. ARUMAA В XXXII. a Durch diese syntaktische Starrheit ist es auch zu erklären, warum beim Allativ die Anfügung des -pi an nur eins der gleich- geordneten Glieder stets als rein mechanischer Gebrauch aufzu- fassen ist, wogegen dieselbe Erscheinung beim Adessiv zugleich eine syntaktische Umbildung der übrigen Glieder bedeutet. So tritt im Allativ bei den des -pi ermangelden Gliedern trotz ihrer äusserlich genitivischen Form keine Veränderung der Funktion ein. In einem Falle wie z. B. paddi guistsôp un žämes tavõrišo (Lazünai) 'er kam zu dem auf der Erde liegenden Freunde' kann ta- võrišo nicht als blosser Genitiv aufgefasst werden, während z. B. in einem Belege aus D a u k š a , Post, ne regi Dwasios S. ž mo gup atgimditame 255 3r> dem letzten Gliede eine rein adessivische Funktion beizumessen nicht möglich ist. Dieser Gegensatz macht es auch leicht begreiflich, warum in derartigen mehrgliedrigen Verbindungen die Postposition -pi beim Allativ so selten wegge- lassen, neben dem Adessiv aber vielfach der Lokativ als ganz gleichberechtigt verwendet wird. Einen wirklichen Konstruktionswechsel zeigt der Allativ hauptsächlich nur mit dem Dativ, wofür die meisten Belege bei Verben des Sagens erscheinen: die k a l v . B i b e l priegtam tare Diewas Noachop ir sunump io su jo I Alos.9.8, daneben aber ir szlawino Diewas Noachuy ir sunamus jo, ir tare j ems ib. 9.1; S y r w i d , Punktay pradeio Jesus bilot miniump ape Jonu I 32 n, daneben tana motina io tarnams. Ku norint taris iums, darikite I 214,) usw. Von den übrigen Fällen, wo der Dativ neben dem Allativ gebraucht \vird, seien noch folgende aus D a u k š a s Pos- tille hinzugefügt — beim Verb u ž g u l t i : ... nei heretikus, kurie top newadop' bazniczios wissur essanczios ne užguli 52G 2.-. užguV tosiaupig bažnicziosp, bedristosp ßwetuiu 57841; daneben aber wienas, kuris tiektai paczem' W. Diewui užgul' 535 4s iam' užgui' 5967; beim Verb p r i l y g i n t i : bet' cze daiktas pabegtas daiktop amžinop о ne kad ne pabegiamop yra priligintas 580 , aber ρ ri li- 6 gines ii anam paweiksiui nulietam' 58123. Sehr selten wird der Allativ neben dem Instrumental ver- wendet. Ein sicherer Fall lässt sich z. B. ohne Schwierigkeit bei Verben des Glaubens feststellen: D a u k š a , Post, tawesp kaip widuriop zernes, kaip skriniosp Diewo, kaip priezastiesp daikto, kaip reikalop amžiu wissi о wissi tike 602«. Daneben vgl. man 2 Ziw. P o n a типу mi netyki 174«) norint asz jums yr pasakicio, ne В XXXII, -ζ Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 133 tykiesete miinymi 186 21 tykiedamas šyrdy 232 i 2. Bekanntlich ist im Litauischen in diesem Falle auch der Dativ gebräuchlich. Aus dieser kleinen Übersicht darf man vielleicht die Schluss- folgerung ziehen, dass beim Untergange des Allativs und des Adessivs auch der s y n t a k t i s c h e C h a r a k t e r des -pi nicht ohne Bedeutung gewesen ist. Der relativ seltene Gebrauch des Adessivs im Vergleich mit dem Allativ, so wie er vorher für ei- nige kleinlitauische Denkmäler und für die Bibelsprache von Baranauskas konstatiert wrurde, bringt die Vermutung nahe, dass dieses Moment in der Geschichte des Adessivs eine viel grössere Rolle gespielt hat als in der des Allativs ; denn, will man eine ^/-Bildung durch andere syntaktische Mittel ersetzen, so muss man beim Allativ zumeist nach verschiedenen Wendungen mit Präpositionen greifen, wogegen der Adessiv sich leicht durch den einfachen Lokativ ausdrücken lässt. So ist die Funktion des Allativs als eines selbständigen Kasus im grossen und ganzen viel schärfer umgrenzt als die des Adessivs. Im allgemeinen darf man aber sagen, dass die eigentliche Bedeutung des Adessivs und des Allativs am markantesten da zum Vorschein kommt, wo beide Kasus in rein l o k a l e m Sinne gebraucht werden. Das bestätigen auch die heutigen Mundarten aus dem äussersten Osten *), wo ein pj-Kasus fast nie im übertragenen Sinne verwen- det wird, sondern meistens zum Ausdruck eines rein lokalen Verhältnisses dient. 87. — Einen weiteren Schritt zur Schwächung der Funktionen unseres -pi bedeutet es, wenn der Allativ und der Adessiv funk- tionell sich zu kreuzen angefangen haben. Das ist stets der Fall da gewesen, wo die Postposition -pi schon im Aussterben begriffen ist und hauptsächlich nur im Personalpronomen sich behauptet hat. Aufs beste beweisen dies einige isolierte Fälle, wie z. B. die erstarr- ten Adverbien namiepi und namopi, die mundartlich ihre ursprüng- lichen Funktionen gänzlich vertauscht haben. Das Gleiche müssen wir für das Lettische konstatieren, wo z. B. käjap sowohl 'auf die Fiisse' als auch 'auf den Füssen' heisst. Verursacht wurde diese Funktionsvermischung dadurch, dass viele Typen auf rein lautlichem Wege schon recht früh aus dem freien Gebrauch beseitigt wurden und dass die lautlich stärkeren Formen ihre Funktionen auf sich nehmen mussten. Die Schwankungen im 1) Verf., Lit. Texte 61. В XXXII. 2 Gebrauch der einzelnen Formen wurden um so grösser, je weniger die Postposition -ρ lebenskräftig blieb, so dass für eine syntak- tische Untersuchung des -pi nur die ältesten Denkmäler eine wirklich zuverlässige Handhabe bieten können. Die ersten deutlichen Spuren des Falles, wo der Allativ auf -op den Adessiv mit seiner Funktion streift, finden wir in B a l s a s Sz i r d i e s (1790) jog teyp siimiisztas nerados kalinis Pilotop niekados 59 3 linksmibes Ponop jus užiwokite 13015 Ponop girsiuys wlsados wienaturtiey mano 130 22 wyltis musu Diewop yr jo padieimi (!) 147 G nes ano ρ tiesa amžina rodase, ney jop pa- peyka atsirandase 1621 tu esi pylna meyles palayminta, Diewop ingita 1 Ж) prasidžiiigo dwase mano Diewop, kursay mani gano 192 12 Diewop asabas tris wienam esime 246 h1) tas jop spasabas pygiausis, kas Maryop dransey szaukses 258 12. Die Belege mit -op in seiner ursprünglichen Funktion s. § 77, wo auch die for- malen Unregelmässigkeiten des Allativs in diesem Texte behan- delt worden sind. Die ersten Belege für Kleinlitauen2) bietet die Bibelüber- setzung (1816) von R h e s a , wo auch einige Zeichen der formalen Ausdehnung des -op schon vorhanden sind (s. § 77). Ein sicherer Fall dafür ist : Diewop yr mano ißganimas 'bei Gott ist mein Heil' Ps.62.8 oder noch deutlicher in Rim. 11.86, wo zum Lokativ noch der Allativ-Adessiv als damit gleichwertig in Klam- mern hinzugefügt ist: n'es пй jo, ir per ji ir jemme (jopi) yra wissi daiktai. Es sei hier hervorgehoben, dass bei Rhesa sonst der Allativ in seiner ursprünglichen Bedeutung im ganzen 490 mal belegt ist, davon -opi 265 mal, -ospi resp. -espi 18 mal, -iespi 16 mal, -auspi 3mal, -umpi 33 mal und der Typus manespi 155 mal. Beachtenswert ist es, dass Belege für den Singular der konsonan- tischen Stämme schon völlig fehlen. Auf einen gewissen Verfall des Allativs weist bei Rhesa auch die Verminderung der Belegzahl im Vergleich mit dem NT von Q u a n d t hin (s. § 82). Das ist um so beachtenswerter, als es sich hier eigentlich um die dritte 1) Dieser und der unmittelbar vorhergehende Beleg wiederholen sich — 270, 656 — in Szwetas giesmes (1855) von W i 1 m i k a s - "W о 1 o n с ζ e w s k i s. 2) Zweifelsohne müssen wir aber auch in Kleinlitauen die Entstehung dieses Prozesses in eine viel ältere Zeit zurückverlegen, denn merkwürdigerweise wer- den schon bei R u h i g die in seinen „Anfangsgründen einer Iit. Grammatick" (1747) pag. 56, 124 für den Allativ gegebenen Beispiele stets mit 'bei' übersetzt : Diewopi 'bey Gott' grazauspi 'beym Schönen' manespi 'bey mir' usw. Β XXXIT. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 135 Auflage der Q u a n d t - B e h r e n t s c h e n B i b e l worn J. 1735 handelt1). Umfangreicheres Material bieten die im Westen von Gross- litauen entstandenen Denkmäler. Darunter befinden sich nicht nur Texte mit ausgesprochen žemaitischen Merkmalen, sondern auch solche, die von hochlitauischen Schriftstellern abgefasst sind. F ol l h a r d , Maldas (1844) giwename, krutame ir esame Ponop Diewop 4 ц. In diesem kleinen Büchlein ist das zugleich der einzige Beleg für -p. J a n i k o w i c z e , Mokslas kryksz. (1845) Tiewas ira maniep о asz Tiewop 53a idant Diewop . . . wysudydziaiisi tnrietiimem pada- 2 boima 136s· Möglicherweise auch in Diewop padedam wylti 2 35 :j2 202 гг. Unsicher sind die übrigen Fälle : nodieje Diewop 135 2, 32 136 12 wyltis Diewop 147 w 175 ц. Sonst ist in diesem Denkmal nur 2 mal das adverbiale wakarop 300 u 302 i belegt. 3 Über musop s. § 90. T a t a r e , Žyburys (1848) Diewas ira meyle, o kas giwena meyleje, Diewop giwena 20812. Aus dem Nomen ist hier noch das einmalige tikiekite Diewop 173 iH belegt. Über musop s. § 90. J a s s y k i e w i c z e , Pamokslaj I gausindami darbus • wiso- kiszkus Diewop 231 2 kas walgo kuna mano yr gieria kraujo mano, manimp giwina о asz jop 118 24; Pamokslaj II szitie tiktaj bus palajmintajs, katrie giwins Diewop 62 Jezus manimp, 0 asz 3 Jezusop giwinu 172 24. Über den Verfall des Allativs vgl. § 77, über manimp, maniep s. § 92, 93. Ž e l w o w i c z e , Poezija (1858) Kol rapo, Dëvop pajemes prota, I žeme kase suiaukta trota 2415 But didis gaisras Uguiniui kiles, Je Dëvop lëtas ne but nutiles 27 u Vënam Sodomop, Gomo- rop sëdant О Mambre, Hebron antram be rëdant, Abroma balsas dangaus aplanka 45 13 Ant gaio nesze ka Dëvop gavo 85 12 Egyp- tan Dëvop linksmi keliauket 118 21. Ausser diesen Fällen auf -op erscheint hier -ρ in der Nominalflexion nur noch in Cze tëvas suna, kam degint' lové, Szalep rad av'na, altoriusp ( = altoriausp ?) krovè 54. Über manëp s. § 92. — Dies Belegmaterial ist beson- ders wertvoll dadurch, dass es sich hier um ein Werk handelt, wo eine unmittelbare Nachahmung irgendwelches biblischen Textes ausgeschlossen ist. 1) V. B i r ž i ž k a , Liet. Bibl. I nr. 479. 136 P. ARUMAA В XXXII. 2 Marci lis к a s , Gramm, lit.-polska (1861), wo die adessiv- lokativische Funktion durch die danebenstehende polnische Über- setzung bezeugt wird : Dievop busi bagotas 'b^dziesz bogaty w Bogif 140 io storokis bat Dievop bagotu 'staraj si«; bye w Bogu bogatym' 1441.,. Ausserdem begegnet uns hier nur einmal sa- vimp (s. § 71). 88. — Die einzigen Fälle aus den modernen Mundarten, und zwar nur für den allen Adessiv der tt-Stämme (?) im Sinne des Alla- tivs, kennt der Verfasser aus dem Bericht von W o l t e r , MLLG IV 174, wonach dieser Gebrauch ausschliesslich bei Eigennamen üblich ist: Puhociup 'zur Puhoc 'Pašeliap 'zum Pasel' usw. Diese Angaben be- ziehen sich auf das Dialektgebiet vonßaksty,Lugomenai und Jurotisz- kai, un weit von Lazünai, wo der Verfasser keine derartigen Bildungen gehört hat, weil -pi sich hier anscheinend viel besser behauptet hat. 89. — Es kann nun keinem Zweifel mehr unterliegen, dass es sich hier nicht etwa um eine falsche Archaisierung der späte- ren unerfahrenen Schriftsteller handelt. Dazu sind die Quellen zu vielgestaltig, und die Belege stammen aus zu verschiedenen Mundarten. Die Verwendung des -pi zeigt ausserdem, dass der spätere Wechsel der Funktionen der sekundären Ausdehnung des Ausganges -op ganz parallel geht. Unter diesen Umständen ist es durchaus möglich, dass in einigen mundartlich gebliebenen adverbialen Ausdrücken, wie z. B. rudeniop, vakarop, manchmal auch die Funktion des Adessiv-Lokativs vorliegt. Man vgl. z. B. folgende Fälle, wo die Übersetzung 'am Abend, im Herbst' äusserst nahe liegt: D o v i d a i t i s , Sziaul. sen. II (1861) rudenop litas gaase j li ja, ant senatwes imo gas daag szneka 189; W o l o n c z e w s - k i s , Zem. Wysk. 11(1848) awis par iiema supeliejusiu szienu szera- mas, pawasariop saasis apnika 173 8 ; Pai. Juze (1863) wakarop sza- niems didej loti pradiejas, pamatiem bari jaanikajczia sa wajkajs 49 n ; J a s s y k i e w i c z e , Pamokslaj I (1855) argi nesidziaugia szyrdes musa wakarop, kad ciela diena diewabajmingaj parlajdziem ? 2134 Chrystas, katras darbinikam wakarop, ta ira: po nobajgos swieto, t wienodaj azumokies 4819 ; J a n i к 0 W i с ζ e, Mokstas kryksz. (1845) szwentomis yr Nedieles dienomis atprowyniejes Bainiczioj nobazen- stwa ankstej yr wakarop 300 η wiena karta tiktaj ant dienos walgity galem lig sotys, yr taj ne pyrmiaus, kaipo apej pasiaudieni, 0 antra karta wakarop walnu biszki uzsykasty diel nekientieima bada 302 30. Oder schliesslich ein Beleg aus der neueren mundartlichen Litera- tur: B a s a n a v i c i u s , Pas. II (Zarasai) rudeniap' ukinykas seja В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 137 an laaka ragias 2454- Dass die allativische Funktion in diesen 3 Fällen wirklich eine Schwächung erlitten hat, zeigt am besten ein Vergleich mit denjenigen Fällen, wo vakarop zur Bezeichnung der entsprechenden Himmelsgegend gebraucht wird. In diesem rein lokalen Gebrauch bedarf es stets eines erklärenden Zusatzes, wie z. B. bei W o l o n c z e w s k i s , Ist. szwenta (1852) wakarop linkon antlekle nesaskajtltl barej putpêlekiu 54 . Dieselbe Ver- г 7 bindung kann unter entsprechender Umänderung des zweiten Gliedes auch lokativisch verwendet werden, wie z. B. in der Kontrafaktion M e n u o (1862) vakarop linkaj blizga žvakes 15. Sicherlich hat sich das Adverb namopl an diesem Wechsel beteiligt, weil es mundartlich vielfach auch die Bedeutung des namiepi resp. namie angenommen hat. 90. — In dem ungeschlechtigen Pronomen verhält es sich genau ebenso wie im Nomen, nur dass hier der Allativ auf -op selbst lediglich der Sprachgewohnheit späterer Zeit entsprungen sein kann. Er hat sich namentlich im Allativ pl. an Stelle der alten musumpi, jusumpi auf die Weise, die in § 105 erläutert wird, ein- gebürgert und ist hinsichtlich seiner Funktion allmählich mit dem. Adessiv-Lokativ zusammengefallen, so z. B. zweimal bei T a t a r é , Zyburys (1848) giwenkite manimp о asz jasop 1681 kas giwena ma- 3 nimp о asz jasop, tas didi way sia atnesza 168 . Da es sich hier u um Evangelienzitate handelt, so könnte man noch daran zweifeln, ob diese Form als eine Eigentümlichkeit der Sprache von Tatarè zu betrachten ist. Mit einer beachtenswerten Sicherheit wird diese Neubildung bei J a n i k o w i c z e , Mokslas kryksz. (1845) verwendet, und zwar ist sie hier zugleich an die Stelle des Lokativs getreten, so dass dieser gänzlich verdrängt zu sein scheint: sameny, tas taj balsas sudzies masop atsylejpons dziauksmu 9 8 koksaj musop atsy- lejp balsas siimnenys ? 9 2i sumeny musop esantis 9 27 bet mokslas Jezusa ne padaris musop tun iszganingu wajsiu 59 5 ka musop yr diel musu dara par sawa užtarimus. 6 9 25 dusze musop ta dara, jog giwy esma 75 u ka musop dusze dara 77 t 2 86 no 89 9 101 15 235 27 236 28 musop atsyradate 166 зuždeg musop malony Diewa 2342.-ì 2 noraj blogy musop užgymy 237 ю loska paszwentanti musop pasydau- gen 272 3 wiera, nadieje yr malony musop užsylajka yr pasydaugen 272 i loska Diewa musop pasygausyn 276 2з. Es ist höchst auffal- lend, dass bei Janikowicze daneben auch die alte Allativform, wenn auch nur ganz gelegentlich (in Evangelienzitaten), auftaucht, und zwar ebenso in der Funktion des Adessiv-Lokativs : Diewas 1 3 8 В XXXII. 2 ira..., kiir say dara jusump yr nora yr iszpyldima (giero) pagai gieros walos 100 . n 91. — Im allgemeinen muss man betonen, dass die hier behan- delte Vertauschung der Funktionen sich nur im Singular in grösse- rem Umfange beobachten lässt. Das wäre auch nicht weiter ver- wunderlich, wenn man annehmen könnte, dass der Gebrauch des Allativs im Sinne des Adessivs überhaupt eine verhältnismässig junge Erscheinung ist, im Plural aber, wie wir gesehen haben, die pi-Kasus schon recht frühzeitig dem Verschwinden ausgesetzt ge- wesen sind. Doch scheint uns dabei ein Bedenken zu hemmen: in der B i b e l ü b e r s e t z u n g von B r e t k ü n a s ist gerade nur der Allativ pl. der nominalen und adjektiv-pronominalen Deklina- tion vielfach für den Adessiv eingetreten: ne buwa iumpi dau- gesni dransibes Jos.5.1 ir ikki Gaser, bei galas ira mariumpi Jos. 16.8 kaip schifa gramata iusump ischkaks, kuriump iusu Pom sunus ira II Kar. 10.2 ir kurumpi rasti buwa akmenis I Chron.30.8 bus Pono szelmü mielas ir brangus... tumpi, kurie ... Jes.4.2 nu man dau- giesni nebeischwisti szmoniu tumpi, kurie sawa cziesa giwen Jes.38.11 taw iumpi nieka nesekasi Jer.2.37 ir buwa wis ligu, ilgummu, ρ Ια- tummu ir wisi kas tame buwa, kaip aukschtai minetumpi Esech.42.ll nesa iemus bessigailintiemus ir kapumpi raudoientiemus kita durna roda pagawa Ischm. Sal. 19.3 ir randama ira tiktai teisumpi ir tikin- cziumpi (verbessert in prieg teisu ir tikincziu) Syr. 1.16 ghis ne iu ne czedija, kuriump (verbessert in kuriosa) Lotha ataiens buwa Syr. 16.9 wissur mariosa wissiir ant ßemes, wissosa ßmonesa, wissosa pa- go nissa, schumpi wissumpi ieschkoiau padwarjos Syr.24.11 padare ghi didziu kunnigaikschiumpi ir ponumpi Syr.38.3 tacziau nera giwasties iump Bar.6.24 nera deiwiste iumpi Bar.6.50 wissus, kuriumpi knigas su- dereghimo Diewa rado I Makk. 1.60 pagalbas iumpi ieschka I Makk.8.1 nera iumpi Diewo baimes Ps.36.2 Ananias, kursai giera schlowe tureio wissump ßidump Darb.22.12 bet buwens iüp daugesni nei deschimti diemi Darb.25.6. Die richtige Beurteilung dieser in dem Alt- und Mittellitauischen ganz isoliert stehenden Belege wird besonders dadurch erschwert, dass es sich hier um einen Schriftsteller handelt, der kein Mann von grossen geistigen Fähig- keiten war und über dessen litauische Abkunft man sogar Zwei- fel hegt. Der Bretkünassche Sprachgebrauch ist in diesem Falle um so merkwürdiger, als er nur in der die letzte Korrektur entbehrenden Handschrift der Bibelübersetzung, nie aber in der gedruckten Postille vorkommt. Das sonderbarste dabei ist jedoch, 139 dass Bretkünas daneben auch den alten Adessiv pl. auf -sampi resp. -sumpi unbedingt gekannt haben muss (s. § 98). Dies alles scheint dafür zu sprechen, dass die oben verzeichneten Fälle in der Übersetzungstechnik von Bretkünas als wertlose Entglei- sungen zu betrachten sind. Aber auch im Plural des Personalpronomens darf der Adessiv auf -ump sicherlich kein hohes Alter beanspruchen, wenn er in Denkmälern aus einer jüngeren Zeit erscheint (s. § 104). In diesem Falle ist die entsprechende Erscheinung im Singular für sein Vorkommen verantwortlich zu machen. Das geht deutlich daraus hervor, dass da, wo der Adessiv musump belegt ist, auch manesp die adessiv-lokativische Bedeutung angenom- men hat. Diese Analogie bestätigen folgende Denkmäler: K l i m a w i c z i u s , Pawin. kriksc. (1767) ka reykia darite, idant musump butu giw a wiera ? 10 4. Daneben erscheint -p nur noch zweimal im Singular des Personalpronomens, und zwar ebenso in der Funktion des Lokativs : 0 wienok sawiesp turey tris dayktus : karszti, lepsna ir szwiesuma 17 2-, . . . aktus, kurie tyktay butu tykri aktay wieros, nodiejos ir malones, ir turietu sawiesp užmertas (= užwertas) tas cnatas teologicznas 183 2ο· B u k a t y , Kn. aprasz. broctwra (1773), eine sonderbare Kom- pilation, zeigt im Personalpronomen einen ausserordentlich ver- wickelten Gebrauch von -pi : sutwyrtink tay Diewe, ka noris pada- rey musump 33 9 dara musump tay 229 230 dwasie Diewa ь 1 6 1 6 giwen jusump 236 27 ; daneben aber auch akis musump atgreszk 208 i 6 dangus musump artinos 265з- Ähnlich auch im Singular: kad 2 taypo sawiesp tiesiujus 95 8 kad galieciou kaypo tasgi Apasztals S. tawiesp maionie apswiecity krawiu mana 96 is wisi mur ay wisas plitas tegul tawiesp labay plisztas 254 5 linksmibe aptur tawiesp raudoymas 28122; daneben ist auch die ursprüngliche Funktion bewahrt: tawiesp szawkty 96и 2 0 8 t a w i e s p duksawjema 208. Über genau dieselbe \ ;rermischung im alten Adessiv s. § 92, 93. S R B R A , Jezus Mar. Joz. (1828), wo der Gebrauch von -p ebenso wie in den vorhergenannten Denkmälern fast ausschliess- lich auf das Personalpronomen beschränkt ist, bietet folgende Belege : idant loska Dwasios szwenciausias wysados musump gi- wentu 24 у idant. . . Tawa loskos ir gieradieistey musump pagau- sintumey 37 ; daneben : puolame jusump werkdame 47 21 akis 1 9 musump atwersk 206 akis musump atgreszk 242 253 266 ц. 3 6 Häufig erscheint dasselbe auch im Singular : pariedik tay maniesp 140 P. ARUMAA В XXXII. 2 8О12 szirdi cista satwerk maniesp 100 9 idant butu maniesp cnata asilaykima U l i pajaatimay, kurie maniesp ira 192 maloninga ] 3 Maria pripazink, kas Jezusa Christusa Sunaus tawa maniesp ira, 0 atolink, kas šwieta ir maionies wlosnos maniesp ira 192 24 su- trink maniesp galwa žalcio ir wysuose 200 22. Interessant ist insbe- sondere folgendes Beispiel: tegul bus su mani, idant mani tie situ ; tegul bus ant manes, idant mani apgintu ; paskay manes, idant mani sergieta ; maniesp, idant mani pasilitu ; aplink mani, idant mani užlaykitu ; prie manes, idant mani blagaslawitu 94 7. Weitere Be- lege : 157 к, 158 ih 172. Nicht weniger häufig beobachtet man 7 die Beibehaltung der ursprünglichen Funktion : tawiesp ateyn 23 30 37 27 48s 5715 63 67 19 7113 usw. Über savimp als Allativ und Adessiv s. § 93. Der hier geschilderte Gebrauch von savespi scheint beson- ders auf dem žemaitischen Gebiet beheimatet zu sein. Dafür seien noch folgende žemaitisch gefärbte Texte angeführt: Ziw. P o n a (1787): idant asz padiecio taviesp Maiestota типа 29122 Tav tegul gievenu, Taviesp tegul numirsztu, pry Ta- vys tegul viekavoju 326 ю; daneben 2mal auch der Allativ: taviesp nadieiy padeda 2 Dvase szveta ateys taviesp 16 2· J8 Über munimp, muniep s. § 103. Auch D a u k a n t a s kennt den Typus savespi in beiden Funktionen, doch sind bei ihm die Belege, die schon auf S. 113 angeführt wurden, äusserst selten. J a s s y k i e w i c z e , der gewöhnlich saviep in beiden Funk- tionen gebraucht (s. § 92), bietet einmal in P a m o k s l a j III auch noriat brungiausiu yr reykalingiausiu sawiesp turiet swecziu Dwasiu szwincziausiu 42 5. In P a m o k s I a j II ist aber der ursprüngliche Allativ einmal sogar in echt žemaitischer Gestalt belegt: wisus patrauksiu sawinsp 225 2e (in einem Evangelienzitat). 92. — Weitaus seltener begegnet uns der umgekehrte Fall, wo der Adessiv an die Stelle des Allativs getreten ist. In der Nominalflexion ist dies zum grössten Teile durch die Verallge- meinerung der Endung -iep möglich gewrorden. (Über -up als Allativ s. § 88.) Wie schon vorher auseinandergesetzt wurde, unterliegen diesem Prozesse die i- und die , y себя'. Diese Angabe muss wohl auf Beobachtung einiger lebender Mundarten beruhen, weil nach dem oben Dargelegten savip in der Funktion des Allativs in der ganzen spätmittellitauischen Literatur äusserst selten auftritt. Schliesslich ist dem Obigen noch die Mundart Kamajai organisch anzureihen, da hier die Verteilung der einzelnen Adessivformen sehr grosse prinzipielle Bedeutung hat. Anscheinend sind hier frü- her zwei Formen miteinander im Kampfe gewesen, bis sich schliess- lich eine von diesen, und zwar savyp, auch an Stelle des savesp eingebürgert, die andere — savim(p) — aber ihre ursprünglich adessivische Bedeutung beibehalten hat: dk mantp pirkuõn — un kituõs džienuõs nuvârê biiobiios duktâlê kdfvi savip, im Adessiv 1) Derselbe Beleg wiederholt sich 577 m in Mißknygos (1800) von M i e 1 с k e. Hier ist tawipi zugleich der einzige Vertreter des Adessivs (sonst, ist der Allativ 187 mal belegt). 10* 148 P. A R U M A A В XXXII. 2 aber tris metiis ргаЬйиэ manim — Irà manim divi kàrvi — manim auslsù zvöniia ; daneben vgl. man gerat padàrèt, kà un mani azà- iuot — Irà per maniin (<< manimpi) zatuiü ruf älä, žalathiam suodi geituonû riešufäla x), da hier sonst der Adessivbegriff durch die Präposition per c. acc. ausgedrückt wird : giväna sanälis sii buo- biiti ir biiua per iuõs džvi dukràlês. Früher muss hier jedoch auch savyp die Geltung des Adessivs besessen haben. Das geht aus dem Parallelismus mit dem Plural, wo neben dem älteren muspi auch musip in der Funktion des Adessivs vorkommt, unweiger- lich hervor. Wertvoll ist hier auch der Beweis, dass mundartlich verschiedene Adessivtypen des Personalpronomens nebeneinander verwendet werden können. Wenn nun auch in der älteren Literatur verschiedene Formen mit -pi im Promiscuegebrauch er- scheinen, so braucht dies nicht immer eine Vernachlässigung rein literarischer Traditionen zu sein. 95. — Wenden wir uns nun nach Besprechung der formel- len und funktionellen Eigentümlichkeiten, die für die spätere Ge- schichte des -pi bezeichnend geworden sind, zu der Analyse des ursprünglichen Zustandes, so lässt sich in allen Deklinationen am leichtesten die Bildung des Allativs erklären: stets liegt diesem der Genitiv zugrunde. Die Einheitlichkeit der Bildung äussert sich auch darin, dass bei diesem Kasus in seiner späteren Entwicklung bisweilen wohl ein gewisser Ausgleich der einzelnen Ausgänge vorkommt, sich aber nirgends eine wirkliche Kontamination der- selben beobachten lässt, wie es beim Adessiv öfters der Fall ist. Das ist natürlich dadurch zu erklären, dass dem Sprechenden hier stets der Begriff des Genitivs vorschwebte. Besonders deutlich zeigt das die Wolfenbütteler Postille, wro im Allativ pl. der Ausgang öfters -unp lautet : wissunp tikinciuiunp 27 wissakiunp makintaiunp 40 junpi 156 usw.2), weil hier das lautlich berechtigte -umpi nach dem durchaus geläufigen Gen. pl. auf -un: uszaugusuniun 48 ge- runiu krikszaniun 6 musun 6 tun 6 usw. umgebildet ist. 96. — Verhältnismässig durchsichtig ist auch die Bildung des Adessivs sg. in der Nominalflexion. Hier gilt bekanntlich der Grund- satz, dass der Adessiv aus dem alten Lokativ gebildet wird. Den ur- sprünglichen Zustand können wir alsdann durch folgende Muster- beispiele charakterisieren : dieviepi, bernelipi, viespatipi, žmo- 1) Gehört von Michalina Lapuniené (Ramuškonys). 2) Nach G a i g a 1 a t , MLLG V. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 1 4 9 giipi, žmonaipi, paneleipi. Von allen altlitauischen Denkmälern hat diesen Zustand am treusten und am vollständigsten D a u k - š a s Postille bewahrt. Ohne weiteres können wir hier die Fälle der ä- und der зг> 32 46 26 47 51 4 3 7 3 8 3 9 4 ? 2 63 39 67 5,9 72 103 35 117 130 133 44 134 π , η 1 9 2 2 8 2 4 8 3 7 1 9 9 4 5 2 1 6 7, 25 2 2 0 34 2 2 2 , 1 2 2 3 38 2 4 0 8 8 2 4 4 3 i 2 4 9 i 9 , 31 2 5 9 ο 2 7 7 3 3 , 4 5 2 8 6 ι« 2 9 1 1 ? 2 9 6 39 3 1 5 т , 321 1 3 33 335 « 3 4 1 4 2 2 3 ί 8 3 5 3 1 5 3 5 9 4 2 3 6 1 4 0 3 8 9 2S 4 3 3 12 4 3 8 4 , 15 4 4 1 ц, 48 471 472 6 509 t 528 21 537 2 539 7 4 4 3 2 4 540 ю 551 7 561 566 о 587 , о 600 , в» зг> 38 602 23 604 ю 605 2 4 8 2 2 9 4 2 4 2 3 8 617 43 619 зз 621 13 624 627Jordatiiep 18Joniep 21™ 127 з 133 4 4 4 4 8 з е 193 215 is 230 25 251 32 259 262 400 412 446 35 4 51 486 8 2 3 8 4 0 3 6 2 7 s 506 3 0 527 8 544 3 5 7 8 s 602 7 tewiep 4 3 156 195 з 2 1 6 , 2 5 229 ^ 5 , 4 4 3 8 4 2 9 7 239 47 250 зз 259 к» 280 ю 447 у, п 450 12, ι 7 , ι<) 4 6 7 ю 537 ig 6262 7 3 8 kiinigiep 6515 15 9welniep 105·, 115 Pilotiep 15 9 Herodiep 3 4 5( 8 35 167 27 stiebiep 169 12 grabiep 180 gl. 189 2з 202э 458o 546 583 25 2 5 i 9 Powiliep 193 53 2 6 1 286 453 Jopiep (Jobiep) 196 214 52 583 , 3 4 3 8 i 4 2 0 4 η dwariep 2112 0 Jozephiep 214 52 Dowidiep 214 52 253 34 Abromep 272 32 Augustiniep 369з sostiep 360 5, 12 pharizeußiep 314 39 478З 32 maiestotiep 3 1 6 4 0 muitinikiep 3 1 6 54 Christusiep 3 4 8 ю sudiep 3 5 1 4 6 352 2 Jesusiep 356 Petri ep 292 tarnep 522 Baziliußiep 545 2 4 4 2 5 32 Chrizostomiep 545 84 apaßtaliep 615 4 Isaiiep 25 34 Ožiiep 568 12 lagiep 4 4 0 16. (Y)/o-Stämme : a) bernelip 32 17 Helip 6514 pasaiilip 105 56 115 s 3 5 5 29 6 0 3 40 Ezechielip 208-25 505 34 weidamainip 315 s 316 2H šulnip 3564 ižganitoiip 4714 6 kiemetip 494 34 didzturip 273 37 — b) dagüieiiep 3217 sakitoiiep 12 8 27 waistitoiiep 243 5. /-Stämme: a) Wieszpatip 81 49 13344 192 37 357 2] 38928 433 i2 44114 483 16, 20 537 2 563 8 615 i2 619 33 621 12 ugtiip 158 y, 4i ligotiip 369 i4 — b) Wieszpatiep 222 2 i. 150 P. ARUMAA В XXXII. 2 W-Stämme: Lukoßiup 6 3 12 32 18 40 25 2з 8 1 10144 14129, 32 8 193 21 21124 274 7 2 8 7 5 '293 14 373 32 391 426 29 437 39 4 6 1 3 3 3 470 50 476 s 488 u 4914i 4 951 552 556 30 56217 5713 618« 3 2 Esaiosziüp 14 is 10919,29 2 5 3 ц 257 i 259 260 42 26145 620 4 8 i 4 ß Jeremiosziup 604, 11 2 0 8 25 5 0 8 i 9 Morkap 75 37 100 27 142*6 347 27 357 52 Tobiosziup 108 26 196 2 214 52 Kaiphosziup 167 21 169 48 kara- liip 237 4 žmogup 255 35 287 4 315 29 322 2« 327 27 344 51 371 42 477 w Ambrazieiup 369 33 Neemiosziup 3 4 0 2s tanciiip 44015 sunup 3 5 5 80 442 is altoriup 296 ю 443 35 539i 547 551m Christup 327s 348 9 5 s i 2 540 ie 615 12 Jesup 483 i . 6 Wertvoll ist hier die Beobachtung, dass die (i)io- und die /- Stämme g a n z p a r a l l e l d e m L o k a t i v auch im Adessiv Hand in Hand gehen. Die vereinzelten Ausnahmen, die hier ge- legentlich vorkommen, lassen sich leicht beseitigen. WTenn man bei den /-Stämmen im Auge behält, dass das einmalige Wieszpatiep in der Verbindung mit Diewiep erscheint, so ist nicht zu bezwei- feln, dass hier eine ganz zufällige Analogie vorliegt1). Bei den (%)/o-Stämmen ist daguieiiep ziemlich belanglos, weil hier die nominale Endung überhaupt nicht berechtigt ist. Wenn die Nomina auf -tojis resp. -tojas bald -ip bald -iep zeigen, so sind hier Fälle wie Isaiiep und. Ožiiep zu vergleichen. Nicht weniger interessant ist in dieser Hinsicht die Ρ о s t i 11 e vom J. 1600. Hier können wir noch gut beobachten, wie auch die Nomina agentis auf -tojis sich regelmässig den (i)io- resp. /- Stämmen anschliessend. Ferner zeigt dies Denkmal eine beson- dere A'orliebe für die Einführung des nominalen Ausganges in die adjektivische Deklination. Aber auch in diesem Falle ist die Differenzierung der (i)io- und /-Stämme streng durchgeführt wrorden. Das Belegmaterial3) ist folgendes : ^ O - S t ä m m e : Poniep 33 u 40 a2 i 4 9 ? , η 56 a2 8 59 î2 61 ?9 68 ?9 73 u 7 4 3 2 8 5 i s 8 9 3 3 89i b3 95 a4 3 9 6 3 5 I O I 1 0 1104,22 1 1 0 ? 1 1 6 u , i 3 11831 119Ϊ* 1) Dazu kommt bei Daukša noch ein Beleg aus seinem Katechismus : Wieß- patiep Christup 10117. Sonst herrscht hier dasselbe Verhältnis wie in der Postille, und man hat daneben Wießpatip 80 32 83 2 (nach der Ausgabe von E. S i t t ig) . 2) Vgl. dazu auch Diewiep izganitoip 17812 in der ersten Ausgabe (1647) des ρ 01 n. - l i t . E v a n g e l i e n b u c h e s . Das ist hier zugleich der einzige Beleg für die (i)io- resp. /-Stämme, weil in der Nominalflexion hier sonst nur der Adessiv der o-Stämme vorkommt: Diewiep 12 15, is 2117 S3 11 163 2 164 ю grabiep 62 5 Joniep 146 149 19 166 19 185 β 193 з Tiewiep 1 6 8 1 3 , 2 2 . 3 3) Nach dem defekten Exemplar der Universitätsbibliothek zu Kaunas. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 151 137 17, 22, 28, 34, 3ö, 38 137 3, 32, 36, 37 138 22, 28, 33, 34, 36 138 12, 26 139*, 19, 22, 30, 41 139 2, 18 140 1, 2, 30 140 2 141 зз, 38, 40, 42 141 2, 4 , 6 , 18 142 19 , 16, 33 14-2 9, 11, 16, 23,32,33 143 2, 16, 19, 20, 22, 26, 26, 33, 36, 44, 44 146 16 1 47.44 1 48 35 & 148?;, 150 8 160 29 16127,29 163 π 166 il 167 Го 1736 176 ίι 183? 3 186 a3 i,32,38 1 8 6 30 1 87 ie 188 2β 191? 192 η 192 ί5 200 se 200™ 202? 20334 203η 208?ι 209 b2 8 211e 212 b 2 2 213Îh 216Η 218? 221 ί8 2402„ 24142 243 ? 245 39 250 \ 261 5 264 и 265 ί 0 269? 270 b 2 0 272 4 276 23 283 з* а a a а a а 300 ?, ΐ9 3 0 1 з8 302 5 303i 5,44 303 ίο, 16, 40 3051 2 319 36 320 з 320 ™ 2 4 а 322.?7 323 9 32415, зб 328 e 341Г , 347 ?, 37 351 352ί6 361 b 2 0,2s 2 8 4 0 3 5 а а 373 î2 377з 378J 380 ™ 381 381 f,19 III 1 ™, 20,31 3 о 3 ™, , за, з 5 и 5 З 5 2 2 3 2 623 7 20, 52 1 5 7 1 6 23 2 0 42 2 0 43 2 1 7,39 2 5 27 ι 2 8 2 2 2 9 5 3 З3?, б,4г, 3 3 3 Diewiep а f t Ъ35 ™ 4 1 50 5 1 6 5 4 91 ™ 1 2 3 « 1 3 2 1 1 3 5 и 136 ο 4 2 2 7 2 7 4 b b 13 7 35,38,38 1 3 7 3,32 1 3 8 36 1 4 2 ^ 1 4 2 и , 143 144 148 1 49 ™ 3 5 3 9 3 5 3 9 1 5 5 b з 157зо 160i 4 176? ι 1 7 8 ™ 1 7 8 ? 1 8 а b аθ Γ 2 188 : ì i 1924 1 9 2 1 9 40 3 9 2 7 b 195 j , 208 22 209 ί δ 2 1 3 ? 2 1 8 b 2 0 2 3 1 ^ 2 4 1 f 5 2 5 7 3 0 1 J 9 3 1 9 ™ 3 3 6 π 3 5 2 и aIII 1 b i 6,26 6 2. 3 3 ? 3412 35 Christìisiep 3 3 ί 4 7 3 ia4 1 3 7 f 7 , 2 2 ,23,34,35, 3 4 3S 1 3 7 3, 32, 36 ) 37 1 3 8 22, 28, 33, 34 1 3 8 12, 26 1 3 9 4, 19, 30, 38, 41 1 3 9 2, 18 1 4 0 1, 2, 30 1 4 0 2 1 4 1 3 3 , 38, 40, 42 1 4 1 2, 4, 6, 18 1 4 2 9, 11, 16, 2 3 , 32, 33 1 4 3 2, 16, 19, 20, 22, 26, 26, b 33, 36, 44,44 1 4 2 u 1 6 0 29 1 6 1 J7, 29 1 6 3 и 200 i9 211 6 212 7 212 b 22 tewiep 41Г2 5О27 5 15 91 ™ 12314 1 3 2 1 1 3 5 Ì 4 1 3 6 2 1 4 4 2 5 1 4 9 ™ 1 5 5 3 1 5 7 b 3 o 2 1 7 8 ™ 1 7 8 ? 1 8 0 a 2 192 a 4 0 1 9 2 3 9 1 9 4 a 2 7 1 9 5 ί 2 2 0 4 и, 2 08 209 Г 2 1 3 ™ 8 0 5 2 1 3 ? 2 3 1 2 7 2 4 1 is 2 4 6 ™ 2 5 7 ? 3 5 2 HI 2 2 2 7 , 2 7 2 3 u , u 2 5 ? 2 6 a 3 3 Joniep 3 6 ? 6 3 ? 136 i b 7 , 2 8 1 3 8 a 24 1 3 9 26,32 1 4 0 a , i 2 1414bi 1 4 2 ? 1 4 3 2 0 1 7 3 ™ 1 9 9 8 2 1 6 ™ 2 2 8 2b2 3 5 9 ? III 5 22 2 2 ? Jezusiep 1 3 9 ? 2 1 2 ? Euzebiusziep 2 1 1 io muczelnikiep 3 8 u Adomiep 2 0 0 ™ Herodiep 3 9 ™ 5 2 ™ Jozefu- siep 42 ι Juozafiep 62 22 pranasziep 412 0 199™ 264 29 270 28 37122 kunigiep 64™ 378 b 43 faraoniep 206 b 9 Chaimiep 65™ Absoloniep 65 u lizdiep 69 a4 2 6 9 ™ Simeotiiep 9 1 ? Achabiep 9 9 3 4 grabiep 1 0 4 ^ 1 5 6 ? 164\ szetoniep 14120 apasztaliep 177 180a 28 Powiliep 211™ Dowi- diep 2 2 5 a8 3 7 1 22 Nikodimiep 227 ? staliep 242 4 340 η III 21 51 anioliep 2 4 5 ™ Jonasziep 2 7 0 2 8 Abrahamiep 2 8 1 2 0 siitwerimiep 3 1 9 1 7 bied- nikiep 3 5 2 ί ι tarniep 3 6 7 9 szimtinikiep 3 7 8 f i ubagiep 3 7 8 ™ Petriep III 31 ™ und gelegentlich ins Adjektiv übertragen : szwentiep 63 ? raupsuotiep 73 u. ( Y ) / o - S t ä m m e : kunigaikßtip 3 3 5 a 3 7 8 b Danielip 5 9 ax 3 2 4 5 f7 1 4 4 4 ? i Elip 6 4 ™ . senip 'Greis 9 1 ? ant marin Kailaminip III 3 2 и, :n : desgleichen die Nomina agentis auf -tojis: sutwertoip 1 3 7 18631 3 8 ižganitoghip 1З8.35 1 4 0 14214 142 ? III 3 3 , 40 3 5 u 3520 nuteisinto- 3 2 : 3 3 e ghip 140 31 atgaiwintoghip 140 uzlaikitoip 142 u, ja sogar die 3 2 Nomina agentis auf -èjas zeigen denselben Ausgang: gieradeghip 152 P. ARUMAA III 33 ίο atpirkieghip 140 во 142? — die einzige „Ausnahme" stellt 3 atpirkieiep 118« dar. Auch die entsprechenden Adjektiva fügen sich derselben Regel : danguieghip 132 5 135 u 136 £ 144з 17« f» 5 178; 352ίβ III 623 widutinip 13941 wisogalintip 231 galintip III 3 2 wienatighip III 2615. Leider vermisst man hier einen Beleg für die /-Stämme. Dass aber auch bei diesen früher nur -ip üblich gewesen sein muss, geht mit Sicherheit daraus hervor, dass die mit den /-Stämmen parallel gehenden и-Stämme ebenso wie bei Daukša stets -up zeigen. sutiup 140 33 16126 212,2 213 ю III 25,6 2615 žmogup 51 ig 57*i 73ц 10626,39 13735 137з 13821, 28? зб, з<> 139 u 142 I5, ie 142;u, зэ 7 143 Го, 22 146 ί3 162 a? 175 b 2 4 229 î8 245 ?5 341Ì, altoriup 315 20 kara- lup 134 i3 188 3 243 s 269 35 37122 Jeremiosziup 4120 275 7 375 30 Ь Lukosziup 144 2з 336 2 348 20 Maižiesziup 1713* 1/11 Tabiosziup 216 ib8 Ezaiosziup 264 29 375 3 0 Lozoriup 28120 Morkup III 8?2. Eine Unregelmässigkeit zeigt nur das einmalige tamp Tomosziump szwentamp 178.?0, wo der Nasal wohl aus dem Adjektiv bezogen worden ist, da es sich hier ja um eine häufig gebrauchte Ver- bindung handelt. Hierzu stimmt noch die Sprache von M a ž v y d a s 1 ) , obwohl in ihr nicht alle Typen so reichlich vertreten sind wie in den oben behandelten Postillen: o-Stämme: panepi 3813 Diewiep 38 13 156 s 342 13 413 s 417 is 516 i6 Jordaniep 132 2 234 2 grabiep 279 13 staliep 386 7 galiep 449 8 — (Y)/o-Stämme : gelbeientipi 5161« — /-Stämme: schirdipi 446 ß 448 u Wieschpatip 477 i8 — α-Stämme : Matheiupi 23 1 24 Markupi 24 14. Schliesslich ist hier noch ein wichtiges ostlitauisches Denk- mal, der K a t e c h i s m u s v o m J. 1605, zu erwähnen, obwohl hier der Adessiv überhaupt sehr spärlich belegt ist : Jesusiep 81 3 Christusiep 813 101J8 Diewiep 83 3 wießpatip 80 33 101 mieiup' sunup 59 и. Für das Ostlitauische kommt als weiteres wertvolles Zeug- nis die Mundart von Gervéciai in Betracht, wo die Ausgänge -iek und -ik ganz genau dem Gebrauche unserer altlit. Denk- mäler entsprechend verteilt sind2). Es kann deshalb nicht mehr bezweifelt werden, dass wrir es hier mit einem altererbten Zu- stand zu tun haben, wovon alle Abweichungen ihre beson- 1) Nach der von G. G e r u l l i s veranstal teten Ausgabe (1922). 2) Verf., Lit. Texte 57. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gcsch. der lit. Personalpronomina 153 deren Gründe haben müssen. Leicht verständlich ist es, dass durch Vermittelung der (7J/o-Stämme -iep aus den (%)o-Stäm- men in die /-Stämme eindringen konnte. So lassen sich bei D a u k š a die vereinzelten Beispiele in dieser Richtung als die ersten Anläufe betrachten. Am besten aber illustriert den neuen Zustand die Sprache S y r w i d s , avo die o-Stämme ungestört ge- blieben, die (i)io- und /-Stämme dagegen ins Schwanken geraten sind. Vgl. S p e c h t s Šyrwidausgabe 30*. Noch weiter hat sich dieser Prozess in der k a l v i n i s c h e n B i b e l entwickelt, so dass hier -iep auch in den (i)io-resp. /-Stäm- men als das durchaus Regelmässige zu betrachten ist. So nicht nur Diewiep I Sam.2.26 tewiep I Sam.20.9 Labaniep I Mos.32.4 Jonatha- niep I Sam. 13.22 14.39 Ahasuerusiep Esth. 10.3 karaliep Esth. 10.3 suniep I Sam.13.22 II Sam.20.1 usw., sondern auch Sauliep I Sam. 13.22 broliep V Mos. 15.3 Wieszpatiep I Sam.2.21 usw. Bekannt- lich weist dies Denkmal in der Nominal flexion auch sonst starke Uniformierungen auf. Hinsichtlich unserer Frage ist besonders die überaus starke Vermischung der (i)io- und /-Stämme hervor- zuheben, die auch im Allativ sg. zum Vorschein kommt, wie z. B. broliesp I Mos.27.6 32.6, daneben aber brolop I Mos.27.43. Ein beinahe völlig entgegengesetztes Bild bietet B r e t - k ü n a s ' Ρ о s t i 11 e , wo die Endung -ipi gegen -iepi stark über- wiegt. Leider sind hier nur von den (7/Jo-Stämmen Belege vorhan- den : Janip I 4 2 38B 320 ig 351 7 420 2<> Η 61 2 65 22 90 iG 110 7 179 β 372 io ponip I 25 8 163 и 227 12 283 и Il 4605 Diewip(i) I 25 163 ц 2 8 227 ia 268 i 283 u II 118« 212 299 354 363 403 з 414 22 7 26 23 23 i 8 2 450.5 460 25 462 u 473 7 Lukaschip I 347 1 Lazarip II 20120 Jordanip II 239 13 Mathieip I 215 II 62 71 21 128 234 4 281 470 22 ; 1 2 7 2 4 w ausserdem noch einige Fälle, wo -ip sogar ins Adjektivum über- tragen worden ist : schwentip Janip I 4 2 schwentip Mothieip II 7121. Ganz selten erscheint dagegen -iep: poniepi I 268 ,7 II 499« grabiepi II 17 ie tiewiep II 102 9 Diewiep I 162 ц 169 331 5 332 336 ,22 9 5 1 7 II 300 u 499 . 6 Dasselbe Übergreifen des Adessivs auf -pi zeigt auch das Hauptwerk von Bretkünas, die B i b e l ü b e r s e t z u n g Laba nip I Mos.32.4 Diewip V Mos.21.23 I Sam.25.29 II Chron.25.8 Ps.3.3 7.11 62.2,8 104.21 Math. 19.26 Luk.1.30,37 Jo.1.1 Darb.24.l6 Philip.4.6 1) Nach dem photographischen Faksimile der Universitätsbibliothek Kau- nas . So auch überall sonst in diesen Untersuchungen. В XXXII. 2 Jordanip Jos.22.11 Tiewip Math.6.1 Jo.14.20 Ponip Jos.22.27 I Sam. 1.20,28 25.29 Jes.58.14 Dowidip II Sam. 19.43 20.1 Jonathep I Makk.10.15. Selbstverständlich zeigen auch die (i)io- und i- Stämme stets diesselbe Endung: gelaßip Ps.l07.10 schirdipil Kar. 2.44 II Makk.3.17 Wieschpatip Ps.3.3 130.7 II Tim. 1.18 Danielip Bd. V pag. 232, 233 und auch danguiaip Math.6.1. Dieser Entwicklung ist auch das urspüngliche -upi der «-Stämme unterlegen: karalip IISam.19.43 Neh.13.6 und auch II Makk.4.45, wo es aus karaliepi verbessert ist. Der alte Unterschied zwischen den einzelnen no- minalen Deklinationen lässt sich nur in folgenden Belegen er- kennen : Diewiep II Chron.19.7 Mark.10.27 Darb.7.46 Ebr.11.6 Poniep II Chron.19.7. In geringerem Umfang beobachtet man dieselbe Tendenz in Nam fi, Szuilês ir Bažnyczes Pamokslas (1729—1732)x) von Glozer i s (Fabian Ulrich Glaser), dem Pfarrer zu Didlaukiai. Die nur die ersten drei Teile enthaltende Abschrift dieses Denkmals in der Universitätsbibliothek zu Kaunas bietet für den nominalen Adessiv neben dem einmaligen Diewiep 359 2e nur die Endung -ip(i) (ge- wöhnlich mit dem Nasalierungszeichen geschrieben, wie auch sonst oft anstatt des gewöhnlichen i): Mattioßip' 139 3 485 J3 633 и Markoßip' 139 is 489* 637 ι und sehr oft im Adessiv des Personal- pronomens : mannip 157 22 tawip 157 9,2з 4 1 7 4 5 9o sawwipi 6852 3 2 5 nilisip(i) 17 i2 107 2 109 i2, us 4452 457 в 603ь 26 605 17 613 23,20 2 2 (daneben einmal musimp 45512). Im Allativ sind hingegen noch alle Typen vertreten: sakomopi žodžiopi 1238 ßwenciausosp wie- tosp 183 u wießpatiesp 695 iS Titauspi 49114 Rimionump' 143 2 taw- wespi 3912 musump 107 22. Einen vierten Typus repräsentieren die Mundarten von La- zünai und Zietela, wo sich die Verteilung von -iep ~ -ip ganz mechanisch nach der Akzentstelle gerichtet hat, so z. B. in La- zünai berniep ~ žldžip oder šänip ~ arkliep2). Diese mechanische Regelung muss wenigstens in ihren ersten Anfangen durch rein lautliche Vorgänge in die Wege geleitet sein. Ohne diese Vor- aussetzung wäre es schwer begreiflich, wie in dem Sprechenden die Vorstellung einer von der Betonung abhängigen Zweiteilung ent- stehen konnte. Es liegt hier deshalb die Vermutung nahe, dass bei den o-Stämmen in unbetonter Stellung rein lautlich 1) Vgl. V. B i r ž i š k a , Liet- Bibl. II, S. XXXVI nr. 155. 2) Verf., Lit. Texte 66, 70. В XXXII. •> Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 155 -iepi zu -ipi abgeschwächt wurde. Man vgl. die Kürzung des -aipi zu -ap im Femininum : zmonàp, zmsiàpiL) usw. oder savip >> savip. Ohne Schwierigkeit konnte dann die Doublette põnip am nicht kennen, auch die Analogie nach dem pronomina- len Adessiv des Singulars, also šventuosampi nach šventampi, denkbar. Hinsichtlich der Chronologie dieser Formen ist von Wichtig- keit die Feststellung, dass der Typus žmonesempi die einzige Bildung ist, wo die Postposition -pi nicht an den altererbten Lo- kativ angefügt ist, sondern an eine Form, die selbst schon durch eine Postposition erweitert oder umgebildet ist. Dies Hesse vielleicht darauf schliessen, dass der Adessiv auf -sempi viel jünger ist als diejenigen auf -sumpi oder -sampi ; sicherlich muss er aber jünger sein als alle Adessive des Singulars. Wichtig ist es auch, auf den völligen Parallelismus aufmerksam zu machen, der sich in der Bildung des Lokativs und des Adessivs wieder einmal beobachten lässt : da, wo die alte Lokativendung -su sich behauptet hat, lautet auch der Adessiv auf -sumpi, und da, wo man die alte Endung hingegen zu -se umgebildet hat, ist auch ganz entsprechend nur der Adessiv auf -sempi üblich. Es ist viel- leicht gestattet, hieraus den umgekehrten Schluss zu ziehen, dass wenn der Adessiv pl. bei einem Schriftsteller ausschliess- lich auf -sampi auslautet, wie z. B. in der Postille 1600, der lokativische Ausgang -sa dann älter sein muss als das seltenere -se. Desgleichen, wenn wir bei Mažvydas und Willent nur den Adessiv auf -sump finden, so muss auch hier im Lokativ -su älter sein als das daneben gebräuchliche -sa. Für die letz- tere Reihenfolge spricht insbesondere die Tatsache, dass bei Maž- vydas ebenso das sonst isoliert stehende Personalpronomen im Adessiv nur musump, iusump aufweist (s. § 104). 99." — In der Geschichte des Adjektivs ist vom höchsten In- teresse die Bildung des Maskulinums sg., weil sie hinsichtlich ihrer Grundlage von allen bisher behandelten Fällen gänzlich ab- weicht. Eine direkte Gleichsetzung mit den entsprechenden no- minalen Formen ist um so schwieriger, als in der pronominalen Deklination die Entstehung des Lokativs selbst bis jetzt noch nicht genügend aufgeklärt ist. Wir müssen deshalb versuchen, aus einer möglichst genauen Beobachtung aller Einzelheiten der Überlieferung eine besser begründete Deutung zu gewinnen. Zunächst ist die Verbreitung der einzelnen Typen ausführ- licher zu besprechen. Der verbreitetste unter ihnen dürfte wohl В XXXII. •> Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 161 šventampi sein, das sowohl für die westlichen als auch für die östlichen Mundarten gut bezeugt ist. Aus der westlitauischen Literatur, deren genaue Lokalisie- rung mit den heutigen Mitteln leider noch nicht möglich ist, muss man vor allem die к а 1 ν i η i s с h e B i b e l nennen, die nur von dem Typus auf -ampi Gebrauch macht ; dieser ist hier 49 mal im ge- schlechtigen Pronomen und bloss 3mal im Adjektiv belegt. Das ganze Belegmaterial ist schon im § 64 vorgeführt worden. Als das zweite umfangreiche Denkmal, das zu dem obigen völlig stimmt, ist die Po s t i l l e 1600 zu erwähnen: piktamp He- rodiep 52 ίο tamp paszlawintamp senip 917 Achabiep anampi karalai 99 34 tampi biednampi žmogup 1062« kokiamp didžiamp karalup 134 ^ tikramp kaip ir paklidusiamp 139 7 iokiamp satwerimiep 319 f7 iamp(i) 4512 46 29 47 28 51 29 6 8 3 « usw. Im ganzen erscheint hier -amp(i) 462 mal sowohl im Adjektiv als auch im geschlechtigen Pronomen. Ferner kommt dazu K n i g a n o b a z n i s t e s , das ebenfalls nur -amp(i) kennt: S u m m a szwentamp 1354 sawampi 137 ;i 279 22 kariamp 160 12 kamp 197 7 tamp 257 19 iampi 14 ie 15 17 36 2:-t 144 e 152 20 185 30 189 5 194;« 201 i 5 203 u 215 22 216 18 223 20 248 24, 25 256 27 258 u, 19, 26 — M a 1 d o s к r i к s с. numiletamp 33 mie- ы lamp' 62 24 pacziampi 719 156 — G i e s m e s maioningamp 40 s 2 dosningamp 40 5 giaramp 412 kuriamp 48 i2 270 g paciamp 39 22 79 22412 228 1. manampi 57 i 9 kitamp 224 u newienamp 224 u 253 19 sa- is) amp 99 3 228 2 tamp 40 5 48 2 , 15 57 19 124 8 237 12 kamp 270 9 jampi 34 25 38 4 39 22 40 10, 11, 20 57 i9 79 19 132 15, 27 133 i3 1З09 149 157 1 3 192 25, 26 1 98 18 1 9 9 24 228 3 243 î6 263 30. Dass dieser Typus mundartlich auch auf kleinlitauischem Boden ausschliesslich üblich gewesen ist, zeigt das NT von В y t h - ne r : jamp(i) Math.lO.ll Luk.2.25 23.22 Jo.14.23 Darb.17.16 I Kor. 8.6 Ef.6.9 I Jon.1.5 2.4,5,5,6,8,10,15,28 3.17 4.13,15,16 Apr.21.9 22.3 giwampi I Tim.4.10 kurempi Darb.19.16 Hebr.3.12 Jok.1.17. Ebenso das Gesangbuch (1752): jemp' 8.3 104.12 152.7 395.3 480.6. Aber auch aus dem žemaitischen Sprachgebiet haben wir noch Spuren von demselben jampi, und zwar sogar aus einer ziemlich späten Zeit. Diese Belege sind um so wertvoller, als sie hier zugleich unter den spärlich belegten рг'-Bildungen die einzi- gen Vertreter des Adessivs der pronominal-adjektivischen Dekli- nation sind: B a l s a s s z i r d i e s (1790) Yr neparodies jo ne j okia 11 162 P. A R U M A A В XXXII. 2 zdroda Jemp 129 ; J a s s у к i e w i с ζ e , Prid. kriksc. (1856) jog 6 Diewas negelba tiktaj szitiis, kurie Jump wilasia 47 2 ; Pamokslaj II szitas manimp giwina, 0 asz jump 125: kas giwen manimp, о . asz jump, tasaj didziu neszia wajsiu 186. 7 Früher scheint diese Form auch auf dem ganzen ostlitaui- schen Gebiet üblich gewesen zu sein, soweit man das nach den bekannten Sprachinseln im äussersten Osten, die in der Jetztzeit nur den Tvpus auf -amp verwenden, vermuten darf1). Das älteste Denkmal aus Ostlitauen, wo genau derselbe Gebrauch heimisch ist wie in den heutigen Mundarten, ist S y r w i d s Punkt ay : szwyn- tump I 40 i8 II 20123 anump I 149 i2 kuriump I 152 ï5 3 3 7 22 tumpi 102 13 139 3 paciump II 214 2 iump(i) I 30 t8 62 и 79 87 922 2 8 u 9 5 ig, 18 9 7 13, 14 1 1 4 i5 1 2 4 i 1 4 2 i6 1 6 3 21 1 7 2 ? 1 7 8 17 1 8 9 20,23 2 0 7 ю 8 2 245 336 e 356 « II 18 23 49 6 93 6 100 4 118 и 127 132 24 211 п 8 u 214 а, 7 242 ι. Das gleiche zeigt ein anderes sehr wichtiges ostlitauisches Denkmal, das p o l n i s c h - l i t a u i s c h e E v a n g e l i e n - b u c h (1647): jump 12 20 80 п 157 aa 166 210 5. 3 Schon die grosse Verbreitung und die Häufigkeit, womit die Endung -ampi in den alten Schriften vorkommt, legt die Ver- mutung nahe, dass darin eigentlich die alleinberechtigte En- dung der adjektiv-pronominalen Deklination zu sehen ist. Nun gibt es daneben jedoch einige sehr umfangreiche und alte Denkmäler, die auch auf andere Bildungsmöglichkeiten hinweisen. Es ist dabei auffallend, dass diese Nebenformen auf einige westliche Mund- arten beschränkt sind und im Ostlitauischen, Avas besonders wichtig zu betonen ist, sogar vollständig zu fehlen scheinen. Aus der näheren Betrachtung der Gebrauchsweisen ergibt sich weiterhin die merkwürdige Tatsache, dass alle Belege sich in einzelne be- stimmter umgrenzte Gruppen zusammenfassen lassen. Am schön- sten zeigt das die Postille von B r e t k ü n a s . Hier unterscheidet sich die adjektivische Deklination scharf von der Deklination des geschlechtigen Pronomens, das nur die Endung -ampi auf- weist: iampi I 4 5 124 13 II 88 6 196 20 200 20 270 9 360 8 435 24 kuri- ampi II 127 20. Das Adjektiv erscheint ja naturgemäss fast immer mit dem Nomen verbunden, und man sieht deutlich, wie in eini- gen festen Verbindungen die Praxis des Nomens auf das Adjektiv übertragen wird. In einigen Fällen handelt es sich um eine di- 1) Verf., Lit. Texte 57, 60, 70. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 163 rekte Übernahme des nominalen Ausganges : schwentip Jonip 1 4 2 schwentip Mothieip II 712i ; so auch öfters in einigen anderen Denkmälern1), worauf schon oben hingewiesen worden ist. Viel häu- figer begegnet bei Bretkünas der Fall, wro die adjektivische Form um die Endung -ip erweitert wird, und zwar handelt es sich auch hier nur um einige formelhafte Verbindungen : schwentamip Janip I 351 ? 420 го Π 612 179 g 372 10 schwentamip Mothieip II 62 7 281 ] 9 470 22 ; dann bleibt als vereinzelter Fall schwentamp Janip II 612. Wenn man nun weiss, dass in dieser Postille der Adessiv des geschlechtigen Pronomens nur mit dem Ausgang -ip bezeugt ist [savip, musip s. § 101, 105), so bleibt es um so auffallender, dass der Adessiv iamp von allen Umbildungen verschont worden ist. M. E. kann dieser Gegensatz nur so gedeutet werden, dass auch bei Bretkünas allein -amp(i) das Recht auf Ursprünglichkeit hat und dass -amip erst im attributiven Gebrauch neu hinzugeschaffen worden ist. Nun gibt es aber in der B i b e l ü b e r s e t z u n g von Bret- künas genug Fälle, wro auch das Pronomen der dritten Person bald iamip bald iamimp lautet. Hier fehlen überhaupt jegliche Belege für das Adjektiv. Die Ausbeute für das ungeschlech- tige Pronomen ist dagegen ziemlich gross, und zwar zeigt hier der Adessiv ein ähnliches Bild wie in der Postille : iampi (tempi) I Mos.27.44 III Mos.6.2,2,4 21.23 V Mos.19.6 32.4 Jos.22.5 I Sam.23.17 ( = All. !) 28.20 29.3 I Kar.3.28 14.13 17.17 II Kar.3.12 II Chron.36.8 Hiob.12.13 14.22 25.2 41.11 Kosn.8.6 Jes.1.6 53.2 55.7 Jer.52.32 Ezech.41.13,14 Dan.2.22 5.11,12 6.3 Habak.3.19 Ischm. Sal.9.6 15.11 Syr.24.14 37.241 Makk.7.20 11.24 Ps.92.16 130.7 (aus iamipi verbessert) Math.4.4 Luk.2.25 16.1 23.22 Jo.1.39 8.44 Darb.21.8 Kol.1.20 I Jo.3.20 kuriampi (kurempi) I Mos.44.16 III Mos.21.17,18 Jok.1.17 koßnampi IV Mos.29.15 kampi Ruth.2.19,19 tampi Syr.40.4 annampt Syr.40.4 wienampt Kol. 1.20 paczampi Kol. 1.20 kiekwienap I Thess.3.12. Nur das Pronomen der d r i t t e n Person zeigt hier eine Anzahl von Ausnahmen, wevon die kleinere Gruppe den Ausgang -ip(i) aufweist: iamip (iemip) I Kar.1.52 Darb.l3.28 1) Einmal auch in Marg. Theol. von W a i s c h n o r a s : schwentiep Janiep XV 4. Doch geben die Werke von W. keine Auskunft darüber, wie der Adessiv sg. der pronominalen Deklination hier eigentlich gelautet hat, denn ausser dem obengenannten Beleg kommt hier nur noch der Adessiv sg. der dritten Person zweimal vor : dowanas satwertases ir beigenczes, . . . i e m i m p sanczeçes 30 }Ί- ь iemimp tiesos nœra 42 · 0 11* 164 P. ARUMAA В XXXII, о 20.10; ausserdem korrigiert aus iamimp\ I Jo.2.8 3.17 oder aus dem Lokativ iame resp. iamije : Jo.6.56 7.18 Darb.17.16. Der zweite Typus iamitnp (iemimp) erscheint 13 mal: I Sam.2õ.25 Jo.15.5 I Kor. 2.3 II Kor . 1 .19,20,20 E p h e s . 6 . 9 , 9 I J o . 2 . 2 8 3.5,9,24,24. M e r k w ü r d i - gerweise erscheint hier dieselbe Abweichung vom Sprachgebrauch der Postille ebenso im Personalpronomen, wo auch die Formen a u f -imp b e z e u g t s i n d (s. § 101, 1 0 5 ) 1 ) . Dass zwischen dem Personalpronomen und dem geschlechti- gen Pronomen wirklich ein kausaler Zusammenhang besteht, kann durch die Sprache von D a u k š a ' 2 ) veranschaulicht werden. Dauksas Postille zeigt ein gerade umgekehrtes Verhältnis zu Bretkünas' Postille : während in der letzteren alle Ausnahmen auf das Adjektiv beschränkt sind, bildet bei Daukša gerade das Adjektiv diejenige Gruppe, wro sich -ampi am zähesten behauptet. Da wir in unserem Falle auch die Wortstellung und den Charak- ter der Verbindung jedesmal mitberücksichtigen müssen, so sei es gestattet, die Belege stets mit dem entsprechenden Bezugs- wort anzuführen : kuriamp kaip augszczeusiamp kunigiep 159 :!4 Jopiep szwetamp 196 20 Diewiep Tewiep manamp 216 7 sunup sa- wamp 355 so 442 18 maiestotiep tawamp 316 41 ižganitoiip manamp 471 ia moterißkamp 472 51 Mattheußiep ßwetamp 59129 antramp 44 i6 130 s kitamp 44 iß kitamp zmogup 287 4 pacziamp sawimp 187 31 198 37 238 47 249 24 314 u 432 43 544 9, ю tawip pacziamp 596 и pa- cziamp' Diewiep' 605 wienap kitamp zmogup 327 27 kuriamp pra- nasziep 450 22 tokiamp Tewiep 626 ss kuriap 619 ю abeioiamp 620 31 tamp pharizeusziep 314 39 tamp weidamainip 315 316 tampi 5 2 s zmogup 37142 tamp 309 1 kamp 571 17. Als Ausnahmen müssen hier deshalb gelten : tamip bernelip 3217 tamipig Ewangelistaip 334 30 tamip 627 1,-,. Auch der Typus auf -impi kommt eigentlich nur beim Demonstrativpronomen vor : tamimpig pranasziep 245 tamimp 236 45 tamimp didžturip 273 34 ta- mimpig Ewangelistaip 465 2 b Ausserdem nur noch einmal in idant' kas nei sawimp nei kitamimp zmogup 0 toll mažeus darbiise 1) Oder siud diese Abweichungen auf Rechnung der späteren Bear- beiter der Postille zu setzen, die für die damalige „Schriftsprache" nur die Formen jamp, savip als zulässig hielten ? Zu dieser Frage vgl. man die Be- merkung von G e r u 11 i s , Liet. skait. 110. 2) Über die Herkunft von Daukša wie auch über seine Heimat vergleiche mau jetzt den höchst interessanten Aufsatz von К. J a b 1 o n s k i s , T. ir Ž. VII 353 ff. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 165 ir nupelnàse sawuse . .. paduksi tiiretu padedinet' 3 1 5 29· Man be- achte aber, dass kitamimp hier dem Reflexivum savimp entgegen- gestellt wird. Und wenn wir einmal auch patimp Diewiep 600 24 finden (daneben 9 mal pacziampi), so ist das wohl direkt durch den Einfluss des savimp zu erklären, da bei Daukša der Adessiv der /-Stämme sonst regelmässig vom Lokativ aus gebildet wird, s. § 96. 100. — Ein umgekehrtes Verhältnis zeigt bei D a u k š a das Pronomen der dritten Person. Während im Adjektiv resp. im adjektivischen Pronomen die Endung -amp von allen Belegen 84% ausmacht, steigt ihre Häufigkeit beim Pronomen jis nicht über 37 °/0. So ist iamp im ganzen 23 mal belegt: 20 10 24 4<> 25 i8 103 49 166 44 1 7 1 4 222 a2 2 2 3 5 30 2 3 6 зз 237 266 31 282 298 19 305 K, 315 25 317 2 2 2 6 324 49 341 35 360 404δ4 465 4 483 22,35. Daneben erscheint 10 2 5 mal iamip 220 27 230 51 237 8 261 12 357 12 5612« 603 n, 20,25 605 3. Am häufigsten aber begegnet iamimp : 29 30 53 6 66 8 77 i3 (?) 109 32 132 41 133 1 135 27 153 13 167 6 207 2 236 44 237 ? 239 39 262 44 263 19 л 264 50 327 3 335 зз 429 34 439 51 441 , 447 θ 450 ω 454 3 482™ 2 3 606 28,29,37 — im ganzen 29 mal. Da hier also die Unregelmässigkeiten hauptsächlich beim Pronomen jis vorkommen, so liegt es am nächsten, ihre Erklä- rung im Charakter dieses Pronomens selbst zu suchen. Will man dabei die Frage vom eventuellen fremden Einfluss beantworten, so können hier naturgemäss nur die Pronomina der ersten und zweiten Person in Betracht gezogen werden. Die syntaktische Verwandtschaft dieser Pronomina wird auf das schönste durch die Geschichte des Lokativs sg. bezeugt. Bei demselben B r e t - k ü n a s , in dessen Bibelübersetzung nebeneinander iamp ~ iamip ~iamimp angewandt wird, macht man die eigentümliche Wahr- nehmung, dass der Lokativ des jis bisweilen um die Endung der /-Stämme erweitert wird : Diewas iamije ira perschwiestas Post. I 363 10, ie diewas ghi teipaieg perschwies iamije paczamije ib. 363 17 ; sonst ist in der pronominal-adjektivischen Deklination nur -ame üblich : Post. I scheme 26 patirne 57 aname 21 schwentame 16 ligume 390 usw. Analogisch wird -je nur noch 4 mal bei den 0- Stämmen angefügt : Post. II dieweie 258, 287 peteie 259 krauieie 287. Dieselbe Erscheinung beobachtet man gelegentlich auch bei einigen anderen Schriftstellern, so z. B. bei G i e d r a i t i s , und zwar wieder nur bei jis : NT (1816) ir buczia atrastas jameje, neturins sawo teysibes Philip.3.9. Da hier eine unmittelbare Ana- logie nach der Nominalflexion ausgeschlossen ist, so kann bei P. A R U M A A В XXXII. 2 derartigen Neubildungen nur das Personalpronomen vorbildlich gewirkt haben. Bei Bretkünas ist also jamije nach mani je, masu je entstanden. Aber diese Analogie lässt sich noch einen Schritt weiter ver- folgen. Sie kann sogar in einem Adessiv selbst unmittelbar be- gründet sein. Man braucht hier nur an den Fall juamp bei Tatare zu denken (s. § 72), um ein unzweideutiges Zeugnis dafür zu gewinnen, dass die Personalpronomina wirklich fähig sind, auch in einer p/-Bildung die Entwicklung des Pronomens jis mit- zubestimmen. Für D a u k š a s Sprachgebrauch gewinnt diese Er- klärung um so mehr an Wahrscheinlichkeit, als man hier neben iamimp — iamip tatsächlich auch manimp ~ manip vorfindet ; und zwar passt dazu auch sehr gut die relative Häufigkeit, womit beide Formgruppen in der Postille belegt sind : so wie im Pro- nomen der ersten und zweiten Person der Typus manimpi um ein erhebliches den nasallosen manipi an Häufigkeit übertrifft {-imp 143 mal und -ip bloss 35 mal), so auch iamimp 29 mal gegen iamip 10 mal. Kommt nun in der Pronominalflexion die Endung -impi oder -ipi auch anderweitig vor, so ist hier als vermittelndes Glied gerade das Pronomen jis zu betrachten. Auf diese Weise ist bei W i l l e n t , der in der Pronominalflexion vom Adessiv äusserst selten Gebrauch macht, das einmalige kuremimp Ench. 88 ι nach yemimp Ench. 24 29 EE. 98 ю hervorgerufen worden, obwohl hier auch sawimpi ЕЕ. 98 δ einmal belegt ist. In gewissen Fällen ist freilich auch mit unmittelbarer Einwirkung der Nominalflexion zu rechnen, wie das schon aus der Postille von B r e t k ü n a s deutlich hervorgeht. Dieselbe Möglichkeit ist deshalb auch in einem Falle wie etwa tamip bernelip bei D a u k š a in Erwägung zu ziehen. Nach diesen Ausführungen wird man nicht gern die Mei- nung derjenigen Forscher teilen, die den Typus tamimp ~ tamip mit dem ai. tasmin, abg. tomb usw. in geschichtlichen Zusammenhang bringen wollen. Auf den Gedanken, dass es sich hier einfach um eine spezifisch litauische Neuerung handelt, gelangt man noch vermittelst einer anderweitigen Überlegung. Wenn tampi in den Akk. -f- pi aufzulösen ist, wogegen man schwerlich etwas einwen- den kann, so ist es sonderbar, warum man im Femininum hingegen nur den alten Lokativ zur Bildung des Adessivs gewählt haben sollte. Man beobachtet aber denselben Gegensatz im Lokativ sg. : im Maskulinum wird die Postposition -e an den Akkusativ, im Femininum hingegen an den alten Lokativ angehängt. Gerade durch В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 167 diesen Parallelismus empfängt unsere Vermutung, dass im Mas- kulinum nur der Typus iampi ~ šventampi die alleinberechtigte Form des Litauischen gewesen ist, eine überzeugende Bestätigung. Bei der Beurteilung dieses Parallelismus darf man eine inter- essante Tatsache nicht ausser Acht lassen. Man macht vielfach die Erfahrung, dass zwischen dem Lokativ und dem Adessiv der (^'o-Stämme trotz der genau übereinstimmenden Bildungsart im- merhin ein Stammesunterschied geblieben ist, der sogar in den heutigen Mundarten nicht überall Ausgleich erfahren hat. So sagt man noch heute in der Mundart von Zietela ganz entsprechend dem Usus der Postille Daukšas oder der Postille vom J. 1600 im Adessiv dideldm(p), im Lokativ aber didelim1). In Anbetracht des alleinberechtigten Akkusativs ši, dideli muss der Adessiv dide- lidmpi selbstverständlich als eine Umbildung nach den (7Jo-Stäm- men betrachtet werden. Es ist aber sehr auffallend, dass, wäh- rend im Lokativ noch heute Spuren vom alten Akkusativ vorhan- den sind, im Adessiv eine Form wie *šimpi, *didelimpi nicht einmal in der alten Überlieferung vorkommt, Was mag wohl der Grund sein? Vielleicht die vom Lokativ abweichende Akzentstelle, Avas in beiden Fällen eine verschiedene Funktionsstärke des Akkusativ- ausganges zur Folge gehabt hat. Die östlichen Mundarten, ins- besondere die Mundart von Lazünai mit ihrer Betonung sendm(p) im Gegensatz zu senam e umgelautet wird, ist ein Formenpaar wie etwa žalam(p) — loc. žaleih ganz in der Ordnung. Diesem Verhältnis entsprechend kann aber jedes o-Adjektiv umgebildet werden, so z. B. viendm(p) ~ vieâèm. Auf solche Weise ist in die- ser Mundart der Unterschied zwischen dem Adessiv und dem Lokativ 1) Verf., Lit. Texte 72. В X X X I I . 2 mit Bezug auf die zugrunde liegende akkusativische Endung über- all durchgeführt worden. Diese Eigentümlichkeit besitzt auch Kielawiedis (1857) von B a l e w i e ζ i u s , dem Pfarrer zu Ukmergê. Wie in Zietela hat man auch hier im Lokativ ζ. B. noujem grabi 631 0, andrerseits aber auch senem miesti 39 5. Diese Analogie hat sich sogar über das geschlechtige Pronomen ausgedehnt: tem kielij 29 8 sziem gi- wenime 50 6. 101. — Seit der ältesten Überlieferung erscheint der Adessiv sg. des Personalpronomens in zweifacher Gestalt: savip(i) und savimp(i). Als dritte Möglichkeit stellt sich daneben saviep(i) aus einer etwas späteren Zeit. Von diesen Formen ist nur die erste hinsichtlich ihrer Bildung ganz durchsichtig, weil sie mit dem Adessiv der /-Stämme genau übereinstimmt. Hier sind wir noch deswegen in einer glücklicheren Lage, weil durch savip aus der Mundart von Kamajai auch die ursprüngliche Gestalt, und zwar sogar mit der alten Betonung, gewährleistet wird. Dieser ostlitauische Sonderfall dient zugleich zum Beweise dafür, dass we- nigstens für einige altlitauische Mundarten auch der Adessiv der i~ und der «-Stämme mit einer Länge (viespatlpi, zmogüpi) anzu- setzen istx). Beachtenswert ist es, dass auch M i e ž i n i s in seiner Grammatik die letzten Reste der Adessivbildung, die man bei ihm noch findet, durchweg mit einer Länge anführt : savypi (pag. 32) miisypi, jusypi (pag. 31). Trotz dem in seinem Wörterbuch einmal belegten savip 'pie sevis' möchte man gern diese langvoka- ligen Formen mit denjenigen aus Kamajai verbinden, da bei Miežinis sonst in der Regel die Länge und die Kürze auseinander- gehalten werden. Was die Verbreitung dieser Form anbelangt, so wird ihre Existenz für das Ostlitauische nur durch die modernen Mundarten mit Sicherheit nachgewiesen. Neben Kamajai ist hier selbstver- ständlich auch Gervéciai (manik) in Betracht zu ziehen. Merk- würdigerweise sind hingegen die Belege aus den ostlitauischen Schriften äusserst selten : nur einmal im Wörterbuch von S y r w i d : manip 'apud me' 321a. Sonst ist hier wie in Punktay nur sawimp 1) Für die/ -Stämme nehmen Chr. S t a n g , Mažv. 117, 142, 158 Anm. und S p e c h t , Lit. Mund. II 95 die Kürze an, weil nach ihrer Meinung in -ip der alte Lokativ der kons. Stämme vorliege. Nach S p e c h t 1. c. hat man nur in viešpatiep den alten Lokativ der /-Stämme zu suchen ! In sünup lässt er nach IF 42, 295 jedoch auch die Länge zu. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 1(59 üblich : krimtuosi pats sawimp 'rumpor malis' 68a riewietas, riewies iuris sawim « sawimp) 'segmentatus' 70 a suwirinu sawimp walgiklu 'concoquo cibum, digero' 372 a. Ebenfalls bloss einmal (neben -imp 20mal) ist dieser Ausgang in dem p o l n . - I i t, Ε ν a n g e 1 i e n b u с h (1647) belegt : eyt kunigaykßtis to swieto ir manip neturi nieko 8124; aber schon in der nächsten Auflage vom J. 1674 steht an dieser Stelle manimp 87 ]G. Grosser Beliebtheit erfreut sich der Ausgang -ipi in Klein- litauen, wie schon die Sprache von B r e t k ü n a s deutlich zeigt. In seiner Ρ о s t i 11 e ist dieser Typus allein üblich : manipi I 360 12 I I 47 a e 30123 tawip I 358 3 I I 106 2з 125 sawip I 29 7 357 II 240 ,2 1 6 5 346з. Ungleich ausgiebiger für unseren Fall ist die B i b e l ü b e r - s e t z u n g , doch ist das Gesamtbild entsprechend der grösseren Zahl der Belege nicht so einheitlich: manip(i) I Mos.30.33 31.32 39.15,18 41.16 42.33 V Mos.32.34 Kn. Sud.9.9 17.2 19.20 I Sam. 9.8 II Sam.1.9,26 6.9 14.32 II Kar.2.9 I Chron.13.17 II Chron.2.7 Hiob.9.34 27.3 28.14 29.20 Kalb. Sal.8.14,18 30.2 Kosn.2.9 Jes.26.9 50.2 Dan.10.8,16 Hos.13.9 14.9 Jon.2.8 Ischm. Sal.9.10 Ps.38.11 51.12 103.1 109.22 Jo.14.30 15.5,7 16.33 17.21 II Kor. 1.17 11.10 II Tim. 4.11 Philem.1.13 tawip(i) I Mos.33.15 IIMos.13.7 22.25 III Mos. 19.13 25.40,47 IVMos.11.17 V Mos.22.2 Jos.7.13 Kn. Sud.6.17 I Sam.1.14 25.28 I Kar. 10.7 11.11 I I Chron.9.6 14.11 19.3 Hiob.14.5 15.11 Jes. 12.6 16.4 36.8 47.9 58.9 59 21 Jer.2.34 4.14 37.17 Ezech.2.6 22.3,6,9 25.4 27.9,18,27 28.13 Dan.4.6 5.14Hos.l4.4 Mich.5.11 Nah.3.16 Ischm. Sal.11.22 Ps.36.10 130.4 Math.11.23 Luk.ll .35 Jo.17.5,21 II Tim.1.5,5,6 sawip(i) I Mos. 1.11,12 18.12 27.15 32.7 33.13 II Mos.35.23,24 IV Mos.28.25 II Sam. 13.32 IKar.2.8 Hiob.10.1 Kalb. Sal.2.1 22.18 Jes.5.21 Ischm. Sal.8.17 16.10 Tob.11.8 Syr.13.31 23.25 I Makk.2.41 5.39 II Makk. 11.13 14.18 Mark.2.8 9.10 Luk.2.15 12.17 Jo.12.8 17.5,13 I Kor. 16.2 II Kor.2.1 I Jo.5.10. In einigen Fällen ist unsere Form aus dem Lokativ manije resp. tawije, sawije korrigiert worden: mani(j)p Jo.6.56 14.20 tawi(j)p Ezech.22.9,13 29.8 Math.6.23 sawi(j)p Luk. 18.4 Jo.5.26,38,42 Darb.26.9 Rim.1.24 8.23 II Kor.1.9; sel- tener aus der Nebenform manimp resp. tawimp, sawimp umge- ändert: manip Rim.7.18,20 tawip Philem.1.6 sawip II Kor.10.7 I Jo.3.15. Als wirkliche Ausnahmen können nur manimp(i) Tob. 5.3 Jo. 15.4,4 Rim.7.8 tawimpi Math.26.18 sawimp(i) Math.13.21 Mark.4.17 9.50 Darb.10.19 II Kor.2.1 betrachtet werden. Bei dem fast unbeschränkten Übergewicht des Typus auf -ipi haben diese \^ereinzelte Abweichungen nicht viel zu bedeuten. So ge- 170 P. A R U M A A В XXXII. 2 Winnen wir die Einsicht, dass Bretkünas für die Personalia nur den Ausgang -ipi für richtig gehalten hat. Zu dem vorstehend entwickelten Resultat führt noch der Umstand, dass man derartige Fälle, wo umgekehrt das nasalhaltige -impi für -ipi eingesetzt wäre, hier ganz vermisst, Aus der späteren Zeit ist vor allem das NT von B y t h n e r namhaft zu machen: manipi Jo.6.56 tawipi Math.11.23 sawip(i) Luk. 16.3 usw. und so -ipi 51 mal, daneben -imp(i) 16 mal (s. § 82). Ferner kommt dazu die Sprache von Qu an d t ; in seinem Iszguldimas Ew. (1750) sind belegt: manip 274 π 629 s tawip 285 ю- Öfters auch in dem kleinlitauischen G e s a n g b u c h (1752) : manip 181.3 272.2 tawip' 34.7 46.3 sawip' 181.3 493.7 usw. Desgleichen noch in der В i b e i Ü b e r s e t z u n g (1816) von Rhesa : mannipi Ps. 38.11 sawipi Mark.9.50 Rim.8.23 I Kor. 11.13 II Petr.5.10. Schliesslich wird dies für das Preussischlitauische durch einige Grammatiker wie R u h i g , Anfangsgr. einer lit. Gramm. (1747) pag. 56 manipsawip', tawip' und К u r s с h a t, Gramm. § 1478 manip auf das beste bestätigt. Für andere westlitauische Mundarten gilt als Zeugnis vor allem die Postille D a u k š a s (s. § 100). Wichtig ist hier auch Κ η ig a no- b a z n i s t e s , wo neben dem gewöhnlichen Typus auf -imp ganz gelegentlich auch -ip vorkommt : S u m m a sawip 104 2o ; M a 1 - d o s k r i k s c . sawip' 10 20 ; G i e s m e s manip 42 J9 tawip 204 28. Uber musip s. § 105. Schliesslich beachte man savip aus Malavènai '). 102. — Wie weit dieser Typus auch auf dem žemaitischen Gebiete einmal zu Hause gewesen sein könnte, ist nach dem heu- tigen Belegmaterial recht schwer zu beurteilen. Aus der älteren Literatur kennt man kein einziges Denkmal, aus welchem dies einwandfrei zu beweisen wäre. Mit einiger Wahrscheinlich- keit ist das für die Schreibung -ep anzunehmen, die jedoch äusserst selten belegt ist: R u p e y k a , Jonas isz Swisl. (1823) sawep 722 75 к, daneben aber gewöhnlich sawiep 16 2 21 ю 88 111 ie 1332 4 9 222 22 224 7 ; А. M., Ženklas (1860) del pabudinima sawep tikros malones 9 ю. Die häufigste Schreibung in den žemaitischen Schrif- ten ist jedoch -iep, das in einer Reihe von wichtigen Denkmälern mit grosser Regelmässigkeit durchgeführt wird. Davon sind einige Schriften schon bei der Besprechung der allativischen Funktion desselben saviep ausführlicher behandelt worden (s. § 92). Fer- ii MLLG V 86, 277. 171 пег seien hier erwähnt : G о j 1 e w i с z e , Mokslas kriksc. (1821) tawiep 185 ; N i e z a b i t a w s к i s , Surinkimas (1823) sawiep 3 ; i 5 J. K., Jener. Rokundas(1843) sawiep IIIu 18 22 i ; Janikowicze, 4 3 Mokslas krykszcz. (1845) sawiep 4 , 18 17 19 i õ 29 ι?, и 30i 6 1 0 ь l s 31 i4, i5 40 25 43 28 44 2Н 5 / iõ 87 5 88 24 133 24 134 27 136 i6 137 16 i 38 2 143 22 232 25 259 а, 272 , s 274 ι6 277 31 284 u 3268 7 ; W e r e j k a , Griesznikas (1853) tawiep 25 32 maniep 25 i 9 ; S к r о d z к i s , Trum- pas katek. (1856) maniep 22 10129 sawiep 831 39™ 54 -, ю, и 58 i 3 δ 102 is ; B u d r y k a s , Namu križius (1859) sawiep 21 36 26 6,25 36m 6812,13. Wichtig ist besonders Ž e l w o w i c z e , weil durch seine Schreibweise der diphthongische Lautwert unmittelbar bewiesen wird, so in Poezija (L858): тапёр 24tavëp 114 savëp 136 usw. 2 2 2 Auf diese Weise ist hier stets nur das ursprüngliche ie oder è vertre- ten : put vëjas Dëwo 33 и kvëtiu ir mëziu taip daugel buvo 109 u buczavo tëva 112 4 usw., nie aber ein altes kurzes e. Dasselbe muss dann auch für sein Werk Pasakos (1863) gelten, wo durchweg saviep geschrieben wird (s. § 92). В ii Beurteilung dieser Form stossen wir auf lautliche Schwie- rigkeiten, die sich auf das ganze žemaitische Sprachgebiet er- strecken. Bekanntlich wird in diesem Dialekt jeder /e-Diphthong monophthongiert oder zu einem neuen /-Diphthong umgelautet. WTenn wir nun z. B. bei D a u k a n t a s derartige Fälle wie etwa in Abecieia: (1842) Dljw's 47 i2 zäme kljta 47 21 gljdra 48 8 usw. finden, so fragt sich gleich: warum wird nicht auch *sawïjp geschrieben, falls es sich hier um einen ursprünglichen Diphthong handelt ? Anstatt dessen findet man aber in Abecieia stets : sawiep (Titelblatt), tardama sawiep 46 9 ; Giw. did. karw. (1846) sawiep 13 22 59 i2 174 5 218 22. Dieselbe Frage gilt auch für manche andere oben erwähnte Denkmäler, wo Spuren derartiger Lautentwicklung zu finden sind : J a n i k o w i c z e , Mokslas krykszcz. (1845) szyrdejs 59 50ю szalejs 12917 patejs 16312, und so gewöhnlich stets im Genitiv sg. der /-Stämme; oder auch ankstej 15 3 26 ejszka 154 u wejto (loc.) 157 2ß usw.; Ž e l w o w i c z e , Pasakas (1863) gidroje 17 pryteliau 18 tolij nu miesto 26 usw. Diese Gegensätze können ohne Heranziehung des modernen Dialektmaterials nicht behoben werden. Nach der Meinung des Verfassers ist allerdings daran nicht zu glauben, dass es sich hier überall bloss um eine durch literarische Traditionen entstan- dene Schreibart handle. Die Konsequenz, mit der hier der Di- phthong geschrieben wird — man vergleiche insbesondere die 172 P. ARUMAA R XXXII. 2 Schreibung bei An. S a m o g . szalep Darb.5.10 wysep Darb.17.22, aber stets sawiep (s. § 92) —, berechtigt uns nur zur Fragestel- lung: handelt es sich hier um einen alten Typus der o-Stämme wie Dieviep, der sein Gebiet auch auf die Personalpronomina ausgedehnt hat, oder müssen wir von einer langvokaligen Form wie savip ausgehen, die nach den žemaitischen Lautgesetzenx) zu saviep weiterentwickelt ist? Sonst scheint der Gebrauch von saviepi auf einige nord- westliche Mundarten beschränkt zu sein. Dem Ostlitauischen ist dieser Typus anscheinend ganz fremd. Aber auch in Klein- litauen hat er keine grosse Ausdehnung erlangt. Als ein sehr seltener Fall ist es deshalb anzusehen, wenn im NT von B y t h - n e r neben dem 53 mal belegten -ip einmal auch -iep erscheint: tare, bet ir nekuriump, kurie nusitikèjo patis sawiep, jog butu tei- sus Luk. 18.9. Wenn man noch bedenkt, dass in diesem Denkmal umgekehrt neben dem 29 mal belegten Diewiep einmal auch Diewip Ebr.5.1 vorkommt, so ist es klar, dass hier ein- fach eine Vermischung der (i)io- und (Tjo-Stämme vorliegt, Auf die verhältnismässig späte Entstehung des saviepi weist schliess- lich die Tatsache hin, dass -iepi hier die einzige Adessivendung ist, die nicht auf den Plural übertragen wird. Das Fehlen der Plu- raladessive müsiep, jüsiep lässt sich vielleicht nur dadurch erklären, dass zu der Zeit der Entstehung unseres saviepi der Adessiv des Plurals im Personalpronomen schon aus dem Gebrauche zu kommen begann. 103. — Die grössten Schwierigkeiten bereitet die Erklärung des Typus savimpi. Für sein hohes Alter spricht nicht nur sein Vorkommen in den ältesten Schriften, sondern auch seine Ver- breitung über das ganze litauische Sprachgebiet, Von den öst- lichen Mundarten, die ihn kennen, sind vor allem diejenigen von Dieveniškis, Lazünai und Zietela2) zu erwähnen. Er ist ferner auch in den vier ältesten ostlitauischen Denkmälern, inPunktay und Diet, von S y r w i d , in dem Katechismus vom J. 1605 und im poln.- lit. Evangelienbuch (1647), ebenso wie auchin C o n t i o n e s l i t v a - n i c a e (1720) ausschliesslich üblich. Er scheint auch in dem Siid- dzükischen nicht zu fehlen, wie die Dainossammlungen in der L. M. Draugija zu Wilna es zeigen. Die Sprache von T a t a r e (s. § 72) be- il Vgl. auch S p e c h t , Lit. Mund. II 478. 2) Verf., Lit. Texte 63, 66, 70. В XXXII. •> Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 173 weist, (lass dieser Typus auch im nicht dzükischen Suvalkija geläufig gewesen ist. Als weiteres Zeugnis gilt dafür die suvalkische Gram- matik von M a r с i ή s k a s : piina sawimp 1451. Für Kleinlitauen lie- fern umfangreiches Belegmaterial die Werke von B r e t k ü n a s , R h e s a , K l e i n , B y t h n e r , Q u a n d t u. a. Hier steht aber savimp(i) immer im Promiscuegebrauch mit savip(i), wie z.B. auch bei D a u k š a (s. § 100). Es gibt nun jedoch auch einige westlitauische Denkmäler, wo savimp als die ausschliesslich übliche Form gilt. Zu diesen gehört vor allem d i e k a l v i n i s c h e B i b e l , die auch sonst in den -^/-Bildungen, wie wir es schon oben gesehen haben, starke Uniformierungen aufweist. Die Belege s. $ 64. Auch für das Zemaitische kann die Existenz von savimp nicht geleugnet werden. In vielen žemaitischen Texten konkur- riert es mit dem eben behandelten saviep ; so in folgenden Denk- mälern : J a k s z t a w i c z e , Spas. Nab. (1771) sawimp 329 46 7 155 2i : daneben maniep 27 27 119 3 127 2i tawiep 21 Vo 26 ï5 159 n 162s sawiep 32ia 11522 1196 12017 159 5 ; B u k a t y , Kn. aprasz. broctwa (1773) munimp 92 3 tawimp 260 i:i 2714 282 2 sawimp 275 г 288 η— tawiep 80 1 85 2 89 6 117 1H 164 2δ 175 16 177 20 298 27 maniep 148 8 177 2o sawiep 45 3 170 i 3 202 3 24123 247 a3 ; Z i w a t a s P o n a (1787) manimp 154 28 muninp (—munimp) \4±~muniep 153 ι,-, maniep 153 Vi tawiep 34 2 sawiep 55 ю 105 ; L a ch aw i c z e , 7 Prawadninkas (1802) manimp 86 и, ~ maniep 19 5 26 7 87 ; Auk sa 9 A l t o r i u s (1832) manimp 33 108 109 H O b i s Ц 4 118 145 388 392 tawimp 110 126 sawimp 2 0 b i s 21 — muniep 533 tawiep 18bis 1 1 9 172 374 450 451 468 4 7 l b i s 513 sawiep 80 394 400 408 419 425 443 524 529 530. Endlich sei hier auf zwei Schriftsteller aufmerksam gemacht, die nur von savimp Gebrauch machen. Es sind das A k i e l e w i c z i u s und D r a z d a u s k i s . Bei dem letzteren gestalten sich die Belege folgendermassen : Spas. gied. (1790) manimp 32 4 tawimp 351« ; Kiales Križaus (1819) sawimp 959 119 7· Aus den zahlreichen Schriften von A k i e l e w i c z i u s seien hier angeführt: Kwestorius (1860) tawimp 32 2 sawimp 46 1 ;>„ 10 48 12 ; Swejka Marija (1860) tawimp 7 12 sawimp 8 ;i. Etwas merkwürdig ist der Gebrauch von savimp bei J a s s y k i e w i c z e , Pamokslaj I manimp 22 iS 3 8 1 1 8 23 tawimp 98 u ; Pamokslaj II manimp 80 2-> 81« 85 i* 125 7 172 u 186 7,10 254 u 300 1 305 29. Bei näherer Betrachtung stellt sich heraus, dass es sich hier zum grössten Teil um Evangelienzitate handelt ; sonst, im freien Text, ist auch hier saviep das geläufigste, so im ersten Teil 4 mal und 174 P. A R U M A A В XXXII, г im zweiten 10 mal belegt (es fehlt ganz im dritten Teil). Dieser Fall zeigt, class in žemaitischen Schriften das Nebeneinander von saviep s savimp manchmal auch eine rein textliche Eigentümlichkeit sein kann. Aber manimp in der echt žemaitischen Gestalt, so wie es uns bei B u k a t y und in Žiw. Pona begegnet, lässt darauf schliessen, dass wir es hier mit einer wirklichen žemaitischen Eigentümlichkeit zu tun haben. Die b^orm manimp muss viel- leicht noch aus einer anderen Erwägung für das Žemaitische in Anspruch genommen werden. In P a m o k s l a s k r y k š c . (1725) steht einmal : kiek ira asabu Diewimp 7 22. Einen ähnlichen Beleg bietet Z iw. P o n a (1787): yr linksmynas Dwase типа Die- wimp yszganitojuy типа 292>. Dieser Fall erinnert uns sehr an 2: den Adessiv žmonimp bei Bythner. Nur darf hier nicht an eine Analogie des Plurals gedacht werden, da es sich um eine Periode handelt, wo alle pi-Bildungen bis auf den Singular des Personal- pronomens im Aussterben begriffen sind. Die einzige Möglich- keit wäre also, an die Umbildung nach savimp zu denken. Dafür spricht auch das Vorkommen dieser Form in beiden Denkmälern, so in Pamokslas krykšc: sawimp 1 9 2 6 « ; in Ziw. P o n a findet man sogar beide Varianten nebeneinander : saviep ~ savimp, wie im obrigen gezeigt wTurde. Durch Annahme einer solchen Ana- logie wird nun die Existenz von savimp im Žemaitischen sicher- gestellt. Rein formal betrachtet, könnte die Form savimpi auf zwei- erlei Weise gedeutet werden. Man könnte sie entweder als einen Akkusativ des /-Stammes -f- pi oder als eine junge Umbildung von savip auffassen. Eine sichere Entscheidung zwischen diesen zwei Möglichkeiten könnte nur dann getroffen werden, wenn es uns gelänge, die mit der Verteilung der einzelnen Formen verbunde- nen Schwierigkeiten zu beheben. Mit einiger Sicherheit darf man annehmen, dass das Prinzip der akkusativischen Ableitung dem Sin- gular des Personalpronomens von Anfang an fremd gewesen ist. Sonst wäre nicht abzusehen, weshalb nicht der alte Akkusativ des Personalpronomens selbst nirgends dazu gewählt worden ist. In der westlitauischen Literatur beobachtet man öfters den Zustand, dass neben dem alten Akkusativ mane der Adessiv manimp lau- tet. So z. B. bei D a u k š a (s. § 100) oder auch in der Gramma- tik von M a r c i ù s k a s mane 47 tawe 47 sawe 48, aber sawimp 145 i. Desgleichen z. B. in der Postille vom J. 1600. Die beiden eben erwähnten Postillen machen uns noch auf einen zwischen В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 175 dem Personalpronomen und dem Pronomen auftretenden prinzi- piellen Gegensatz in der Bildungsweise des Adessivs aufmerk- sam. Wie schon früher gezeigt wurde, ist gerade auf Grund die- ser umfangreichen Denkmäler anzunehmen, dass bei den i- und M-Stämmen, wie auch sonst im Singular der Nominalflexion, nur der Lokativ zur Grundlage einer Adessivbildung gedient hat. Es fragt sich nun, warum die r e f o r m i e r t e P o s t i l l e im Ades- siv des Personalpronomens ausschliesslich -imp zeigt (manimp 29 mal, tawimp 64 mal, sawimp 180 mal), während dieselbe Möglich- keit in den /-Stämmen ausgeschlossen ist und in diesem Denkmal auch tatsächlich nirgends zum Vorschein kommt? Mehr Wahr- scheinlichkeit hat demnach die Vermutung für sich, dass im Personalpronomen die „Infigierung" des Nasals ihre eigene Ge- schichte gehabt habe. Es wäre auf Grund derselben Postille an- zunehmen, dass manimp seinen Nasal am leichtesten aus dem stets parallelgehenden musimp hat beziehen können, das sich hier an die Stelle des altertümlicheren muspi eindrängt. Freilich muss musimp selbst seinen Nasal dann aus dem lautlich sehr nahestehenden Allativ musump übernommen haben. Ausserdem ist hier stets da- mit zu rechnen, dass auch der Adessiv der dritten Person einzu- wirken fähig gewesen ist. Diese Möglichkeit (neben den analogisch umgebildeten Adessiven der i- und и-Stämme) ist unbedingt für den Sprachgebrauch S y r w i d s anzuerkennen, weil hier neben dem regelmässigen manimp der Adessiv pl. durchweg musp(i) lautet. M. E. kann deshalb der Typus sawimpi kein altes Erbgut darstellen, sondern unterliegt von vornherein dem Verdacht ana- logischen Ursprungs. Die historisch berechtigte Form im Singu- lar des Personalpronomens wäre alsdann nur savipi, so wie sie schon bei dem ersten litauischen Schriftsteller M a ž v y d a s aus- schliesslich lautet. 104. — Grosse Schwierigkeiten macht der Adessiv des Plu- rals wegen der grossen Variabilität in den Bildungsweisen des zugrunde liegenden Lokativs. Es muss hier deshalb eine kurze Besprechung der Lokativformen vorangehen. Von allen Bildungs- möglichkeiten interessieren uns hier selbstverständlich nur die- jenigen, die den Stamm mas-, jus- betreffen. Keiner Erörterung bedürfen die nach dem Singular gebildeten müsije, jasije: W e l - l y к û s u s i k a l b é j i m a s (1761) jusije 6417 oder К r i к s ζ. k a t . k a t a k i ' z m a s (1770) musije 38 ю 37 73 · Klar sind auch die i 0 8 mit gewöhnlichen Pluralendungen versehenen muse, jase: D a u - 176 P. ARUMAA В XXXII. kan ta s , Prasma, lot. kalbôs (1837) muse 18 jùse 18; Marc i i i - s k a s , Gramm. (1861) juse 48. Dazu stimmt auch die Mundart von Lazünai mit dem Ausgang -sa: musà ~ mus1). Bine dritte Bil- dung liefert die Postille von B r e t k ü n a s : er nedege musu schirdis musuje I 404 2i iusuje I 310 23 II 93 2 5 370 i8, as )· liegt hier sichtlich eine Umbildung nach dem Singular vor, so dass musuje am wahrscheinlichsten in musu -(- je aufzulösen ist3), mit anderen Worten, es handelt sich hier um eine nachträgliche Anfügung des Lokativmerkmals an den alten Lokativ musu, ganz parallel derselben Erscheinung im Lokativ sg. der dritten Person ( jamije, s. § 100). Die andere Möglichkeit, musuje aus dem Loka- tiv sg. der «-Stämme zu erklären, also etwa nach raiuje I 5 i5 dan- guie I 21 ie, ist abzulehnen, weil man nicht recht einsehen kann, auf welchem Wege diese Übertragung zustande kommen könnte. Vergleicht man nun das bei Bretkünas indirekt bewiesene musu mit muse in den Grammatiken von Daukantas und Marciiiskas und mit musà in Lazünai, so hat man hier nebeneinander alle Aus- gänge des Lokativs pl., die auch in den übrigen Deklinationsklassen auftreten. Von diesen Endungen wird beim ungeschlechtigen Pronomen nur -su in weiterem Umfange zur Bildung des Adessivs verwendet, wogegen in der Nominal- und Adjektivflexion umge- kehrt gerade -sa und -se die geläufigsten Endungen sind. Nur sind die Fälle, wo -su sich noch ungetrübt behauptet hat, äusserst selten. Der einzige dem. Verfasser in der alten Literatur begeg- nete Beleg ist yusupi wissusu 116 !7 in W T i l l e n t s EE. Aus den modernen Mundarten kommt dazu noch müsiik in Gervéciai. Die Seltenheit dieser Form ist wohl daraus zu erklären, dass hier ver- möge der grossen formalen Ähnlichkeit schon frühzeitig eine Ver- mischung mit dem entsprechenden Allativ eintrat. Nur auf diese "Weise ist die Verwendung von musump auch in der Funktion des Adessivs schon in der ältesten Überlieferung zu verstehen, während dasselbe im Allativ pl., wie schon früher betont wurde (s. § 90), sonst nirgends mit Sicherheit nachzuweisen ist. In der alten Li- teratur scheint dies überhaupt der einzige Fall der funktionellen Verwechslung unserer p/-Formen im Plural zu sein. Besonders schön wird das durch die Sprache von M a ž v y d a s veranschau- 1) Verf., Lit. Texte 66. Die Nebenform * müsui hat der Verfasser hier nicht gehört, was freilich auf blossem Zufall beruhen kann. 2) musui 32 auch in der Wolfenbütteler Postille ; G a i g a1 a t , MLLG V 133. 3) В e ъ г e n b e r g e r , BGLS 14-5. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 177 licht : schweskies musump tawa wardas 50 norint musump daug 8 est ghreku 342 giwenk musump dwasse schwenta 383 ю ; daneben i a häufig auch als Allativ: iusump ateia8V6 musump ateik 464 312 6 musump 79 15 156 8 4831*. Sonst werden hier alle -pj-Bildungen syntaktisch reinlich auseinander gehalten. Ein ähnliches Ver- hältnis herrscht in der Sprache von W a i s c h n o r a s , nur dass hier neben musump einigemal auch musip vorkommt : Marg. Theol. zodis pastoia kunu ir giwen musump 14* Diewas . . kursai ju- sump darbuie 66 и leng mussump augtu baime Diewa 184u usw. — im ganzen 16mal; daneben musip XXI5 85s bloss 2mal. Die Entstehung der letztgenannten Form ist natürlich durch den un- mittelbaren Einfluss der Singularformen: tawip XLVIb sawip 73 S 8619 122 ia5, die hier anscheinend als die alleinüblichen For- men gelten, zu erkären. Das gleiche bietet W i 11 e n t : idant taipaieg ir musump schwentas butu 121 idant taipaieg (seil. Diewa walia) musump nussidutu 12 2.2 senasis Adomas musump wissada per gaileghima ir lowima ghrieku tur buti nuskandintas 15 2o idant musump malonei butu palaikitas 30 VJ piina meile musump 9 6 22 pagai stipribes, kure musump dara 115 22 kaip kozonis apie Christu yusumpi stipra pa- stoia 117 15 tasai, kursai yusump pradeia giera darba 121 *0 papil- diti waisumi teisibes, kursai stoiose yusumpi per Jezu Christu 12132, als Allativ hingegen: kalbeia musump 514 sius siu yusump 8817 mu- sump 12u, 25 97 21 jusump 54 u 75 9 8817,17 93 ю 97 Ä0 105 8 126 «. Es ist bemerkenswert, dass ein derartiger Fall auch bei einem spätmittellitauischen Schriftsteller vorkommt, und zwar in Prisiwertimas grieszna žmogaus ing Diewa (1863) von Mo- c ζ u 1 s к i s (?) ̂ atnaujinimas per Dwasia szwenta ..kursaj pagai Diewo walios turia musump prasideti 2 9 . Das Gewicht dieses 3 2 Beleges ist um so grösser, als im Sprachgefühl dieses Schrift- stellers die alten -/?/-Formen noch einen ziemlich festen Halt zu haben scheinen. Jedenfalls sind in seinen vier kleinen Schriften noch fast alle Adessivtypen vertreten; man vergleiche z.B. aus dem obengenannten Werk: grieku atlajdimo gaunu Tewep sawo 41 n giejdži Wieszpatiep sawam ( musumpi zum frühen Aufkommen des Nasals im Adessiv pl. der nominalen und adjektivischen Deklination viel beigetragen. Von den heu- tigen Mundarten kennt der Verfasser musump in der adessivi- schen Funktion nur aus der Mundart von Dieveniškis. Da es sich hier aber um die letzten Reste der Postposition -pi handelt, so ist es schwer zu entscheiden, ob hier an die Fortsetzung einer alter- erbten Funktion zu denken ist oder ob vielleicht ein einfacher Funktionszusammenfall, wie z. B. in den späteren žemaitischen Schriften, vorliegt. 105. — Am häufigsten ist der Fall, wo der Plural eine Um- bildung nach dem Singular erfahren hat, so dass auch hier ganz parallel dem Singular -impi und -ipi nebeneinander gebraucht werden, in einigen Denkmälern stehen beide Varianten im Kampfe miteinander, so vor allem in der Postille von D a u k š a , wo -imp 97 mal und -ip 19 mal belegt ist. Über das Zahlenverhält- nis im Singular s. § 100. Das gleiche in K n i g a n o b a z - ni s t e s, Maldos kriksc. musip 201 7 22 6 ; sonst gewöhnlich musp(i) oder musimp(i). Ferner in der Bibelübersetzung von B r e t k ü - n a s , der mit Vorliebe von der Endung -ip(i) Gebrauch macht: musip(i) I Mos.24.25 34.22 I Kar.5.6 II Chron.20.12 Hiob.15.9 Jes . В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 30.11 Tob.10.9 II Makk.11.29 Dalis Esth.3.3 Ps. 90.17 Luk.l. (Einl.) Jo.17.21 Darb.2.29 II Kor.4.12 Ephes.3.20 iusip(i) I Mos.23.4,4 34.11 42.16 47.4 III Mos.19.36 24.22 25.12 IV Mos.28.25 29.1,7,12 Joz.23.23 Kn. Sud.20.12 I Sam.22.3 II Chron.19.7 Jes.62.6 Jer.29.8 Ezech.ii.i9 36.10,11 Math. 11.21 Mark.8.17 Luk. 10.13 17.21 Jo.6.53 8.37,37 14.20 15.4,7,11 Darb.2.22 I Kor.2.3 6.19 II Kor.4.12 7.7,11 8.6/23 10.15 Gal.4.11 Kol.4.16 I Thess.2.17 5.18 II Thess.2.5; aus- serdem korrigiert aus dem Allativ: iusip Jo.14.25 II Kor.1.18 Ephes.3.2 Philip.1.6 2.1 I Thess.3.4 II Thess.3.1 II Petr. 1.8 oder aus der Nebenform musimp, iusimp, so musip II Tim. 1.14 I Jo.1.10 3.24 4.9 II Jo.1.2 iusip Jos.23.23 Rim.8.9,10,11,11 I Kor.3.16 I Petr. 4.14 II Petr.2.1 I Jo.2.8,14,24,24,27. Die wirklichen Ausnahmen sind selten und lassen dieselbe Erklärung wie für die entsprechen- den Fälle im Singular (s. § 101) zu: musimp(i) Ps.54.2 Rim.8.4,4 II Kor.7.12 I Jo.4.2 iusimp Darb.22.25 I Kor.1.6 Gal.2.5 4.11 Kol.1.9 Apr.Jo.2.13. Wir begriissen es, dass uns auch in Bretkünas' Ρ o s t i l l e , ähnlich dem Singular, nur -ip(i) begegnet: musip I З/24 47 у 100 ig 189 з II 19 - 93 ig 140 12 142 9 iusip II 76 23. Aber auch sonst gibt es eine beträchtliche Anzahl von kleinlitauischen Schriften, wo -ip zur Regel geworden ist: Qu a n d t , Iszguldi- mas Ew. musip 23630 33535 (über manip s. § 101); K l e i n , Naujas maldu-kn. (1753) musip 32 3 110 м 145 17 I 8 O 3 2 181 и iusip 239a, daneben als der einzige Beleg für den Singular mannipi 2 257 34 ; G i e s m û K n y g o s (1752) musip(i) 8.2 19.3 39.1 136.1 137.3 206.13 231.3,8 268.8 316.4 320.7 322.3 390.7 403.2 431.2 459.3; dagegen nur 3mal -imp : 123.2 488.9,10; ebenso im Singular -ip 42mal und bloss 5mal -imp. Die B i b e l ü b e r s e t z u n g (1816) von Rhesa: iusip III Mos.23.27 Jer.29.8,19 42.11 Ezek.20.41 II Petr. 1.8 musip Jez.30.11 59.12 Jer.29.28 40.10 II Petr.4.17 ; auch im Singular nur -ip, im ganzen 5 mal (s. § 101). Ein sehr inte- ressantes Bild bietet das NT (1701) von B y t h n e r . Im Plural ist hier -imp schon vollständig erstarrt, wogegen es im Singular noch mit -ip promiscue gebraucht wird. Das ganze Material wTurde schon im § 81 vorgeführt. So erhält durch diese Gegensätze unsere Vermutung von der analogischen Übernahme des Nasals zunächst in dem -impi des Plurals eine übezeugende Bestätigung. In vielen Mundarten hat dieser Kampf mit dem vollen Siege von -impi geendet. Aus dem Westlitauischen sind hier noch die к а 1 ν i η i s с h e B i b e l (s. § 64, wo alle Belege angeführt sind) und die r e f o r m i e r t e P o s t i l l e 1600 zu nennen: mu- 12* 180 P. A R U M A A В XXXII. simp(i) 45 s 48« 52 39 bò 30 iusimp 9д si 14015 213 g usw.; daneben muspi (s. § 106). Wie im Žemaitischen die Entwicklung einmal gewesen sein mag, ist nach der schriftlichen Überlieferung sehr schwer zu be- urteilen, weil die ersten Denkmäler erst aus einer Zeit stammen, wo an die Stelle des alten Adessivs musump und musop getreten sind *), die auch die adessivische Funktion übernommen haben. Es fehlen hier jedenfalls Zeugnisse für musip ; aber auch musimp erscheint äusserst selten, vielleicht nur beim žemaitischen Bischof G i e d r a i t i s , NT (1816) musimp I Jon. 1.10 jusimp Thess.1.2 Rim. 1.12 8.9,10,11,11 I Kor.1.6 3.16 6.19 Filip.2.13 Kol.3.16; dane- ben ist auch einigemal der Allativ belegt: iusump Math. 12.28 21.32 23.34 II Kor.7.12 8.17. Anlässlich dieser žemaitischen Formen ist noch eine Schwie- rigkeit zu registrieren. Wie oben gezeigt worden ist, können im jüngeren Žemaitisch verschiedene Adessivformen im Singular des Personalpronomens (maniep, manimp) ihre Funktion auch auf den Allativ ausdehnen, aber ausgenommen das Wörterbuch von S u t k i e w i c z (s. § 93) und das kleinlitauische G e s a n g b u c h vom J. 1752 (s. S. 147) beobachtet man nirgends im Litauischen ei- nen ähnlichen Fall im Plural. Der relativ frühe Verlust des Adessivs pl. allein kann dafür nicht verantwortlich gemacht werden. Vielmehr hat im Žemaitischen die besondere Beschaffenheit des Genitivs pl. eine wichtige Rolle gespielt, Wenn man z. B. bei J a n i k o - w i c z e , Mokslas kryksz. (1845) anstatt des alten musu die singu- larisch umgebildeten Formen musa 9 10 87 -, и 130 179 ю jusa 178 19, 8 20 usw., und im Allativ ganz entsprechend musop für musump findet (s. § 89), so ist es klar, dass die Existenz von musop besonders stark durch den Genitiv gestützt wurde. Ausserdem hat wahrscheinlich die grössere Lebensfähigkeit, die von allen pi- Bildungen ja gerade der Allativ auf -op besitzt, der Entstehung eines Allativs wie musimp, musip widerstrebt. Daraus ist die ge- ringe A'erbreitung der letztgenannten Formen im Žemaitischen leicht verständlich. 106. — Nicht ganz klar sind die Verhältnisse in muspi, das vermutlich als der altertümlichste von allen Pluraladessiven zu betrachten ist. Was zunächst die Verbreitung dieser Form be- trifft, so können alle Denkmäler, wo sie belegt ist, in zw êi grosse 1) Es sei angemerkt , dass die letztere Form einmal auch in А 11. S a m o g. belegt ist : diel to sztay asz siuntu iusop pranaszus yr iszmintingus Math.23.34. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 181 Gruppen eingeteilt werden. Zu der ersten gehören diejenigen »Schriften, die den wichtigsten Kern der reformierten Literatur aus- machen : d i e P o s t i l l e 1600 isz kur mumus daugintus ir szwes- tus muspi s. wardas tawo 72 3i Tewas.. ., kursay ira ant wiso ir wisur ir muspi wisuosamp 14127 21l a2 2 о paiudis iuspi wis ka asz esmi iumus sakies 214 33 wisuose musp iau tatay ne naughiena III 227. Daneben musimp 119 mal und iusimp 9 mal (s. § 105). Der poln.-lit. Katechismus (1598) von P i e t к i e w i с ζ : wiso- kia bayme Diewa musp prikiela 17 13 wisas cnatas musp paplatina 17 15 daugink musp wiera giw а 23™ teikis ia musp dauginti 116 8 warda tawa muspi paßwesk 123 и teykis pats muspe karalaut 132 8 ans musp giwena 172™ kurie gausina musp tawa žodi 184 2ti ; da- neben musimp 30™ 1321 18512 und stets in dem zweiten Teil des Katechismus (Sprowa): musimp 18 12 22 u , 17 22 22 23 2. Kn. n o b a z n i s t e s : Giesmes Nora Ροή Tawo žodziop szwen- topi Praszom teykis musp uždegt anopi 182 2 skalsink tikra wiera muspi 18310 szwentas cnatas musp te way sa 195 и — Maldos kriksc. : ney del musu wertuma, kurio muspi nera 2 22 numarink ir muspi, žiamay praszome, dumas bijauras 6 ю padarik tay muspi per tawo karcia muka 15 i padarik tay muspi 16™ kuri musp giweana 20 2 20 dwasia tawo, kuri musp ira 27 *7 tremk szalin szietona, idant sek- los žodzia tawo szwenta isz szirdies musu neiszimtu ney ios muspi . . . troszkintu 28 9 szirdi czista sutwerk muspi 301 63 « padru- tinkigi muspi... ta . .. loska sawa 34 ™ teykisig tay ka mums pa- duodi per nasrus tarnu sawu, muspi Dwasia tawa S. pecietiti 65 u radosi muspi tuli nuopuoley 6 5 22 idant dusznasis neprietelus szietonas nejokios prieeygos muspi neturetu 72™ — Summa: teykis musp' pats tay darit 28™ giara nodieia muspe padarit gali 51 28 per iszpildima muspe walos sawo szwentos 78 5 idant žodis Diewa giwentu muspi 85 2(i marina nes muspi sena žmogu 106™ idant... dwasia szwenta muspi negaletu atgimdima dariti 139 7 peaczietim giwa, per kuria muspi Ponas Jezus ta loska atgimdima.. . pe- czietija 139 17 nekurius ugnis cisciaus muspi iszdeginti ...turi 152 teykis ir muspi tokia meila . . . pajudinti 216 33 tesi muspi wiera szwenta 219™ ira iuspi tas paprotis 257 30· Dem stehen im ganzen Buche musimp 12 mal, iusimp 1 mal und musip 2 mal ge- genüber. Rechnet man dazu noch das einmal belegte ka norint musump biiauru ir dargu atrasi, ugnim .. . apczistik Maldos kriksc. 7 14, so sind hier alle vier Typen des Adessivs pl. für das unge- schlechtige Pronomen vertreten. 182 P. A R U M A A В XXXII. 2 Die zweite Gruppe bilden die wertvollsten ostlitauischen Kirchenbücher. So wird bei S y r w i d der Adessiv-Lokativ nur durch muspi, iuspi ausgedrückt : unt auksztibes swaru garbas um- žinu muspi darò I 53 4 tarni pasirode meyle Diewo muspi I 101-л er ira muspi neteysibe I 335? trecia karaliste ira kurioy muspi pa- 2 ciose rundasi II 60 4 tiesos muspi nera II 115 cionay muspi ne 2 ( ; teysibe, bet galibe wirszu turi labay tunkiey II 135s er ne degie širdis 2 musu muspi II 23615 240 31 žodis diewo est iusp II 20 30 meyle bro- listes tegul atliekt iuspi II 24124. Das gleiche Bild bietet das ρ о 1 η. -1 i t. E v a n g e l i e n - b u c h (1647) er ne degie širdis musu muspi 63 22 tay kalbeiau iumus, iusp giwendamas 801;, giwenkite manimp, a asz iuspi 165 ι-, iey manimp giwensite ir žodžiey mano iuspi bus 166 ί 3. Bs ist aber höchst interessant zu beobachten, welche Umbildungen diese For- men in den späteren Redaktionen erfahren haben. Man vergleiche dazu dieselben Belege ζ. B. aus der Auflage vom J. 1711: ar ne dege širdis musu musimp 62 n, tay kalbejau jumis, pas i и s gi- wendamas 78 12 giwenkite manimp, 0 asz iusump 159 žodžiay ma- 2 no iunspi bus 15921. Rechnet man noch die Fälle wie miniop (s. § 77) hinzu, so ist es klar, dass der hier gebotene Usus schon ei- nen Verfallszustand des -pi darstellt. Um so überraschender ist es, dass wir hier noch einen altertümlichen Adessiv iunspi finden, der sich auch z. B. in der Auflage 1743 wiederholt. An der Wirk- lichkeit dieser Form braucht man nicht zu zweifeln, weil es in dem sonstigen uns bekannten Material an sicheren Anhaltspunk- ten nicht fehlt (s. § 8). Als drittes wichtiges ostlit. Denkmal*) kommen die С o n t i 0 - 1) Aus der Bemerkung dide ir piati ira szalis ziamaijciu, daug sawimp tury sodziu ir miestialu, niemaèa juose buwoia ant meta swodbu 11 i 3 geht hervor, dass die Kirche, wo der anonyme Verfasser seine Predigten gehalten hat, wahrscheinlich in dem žemaitischen Gebiet zu suchen ist. Die Sprache des Predigers trägt jedoch deutlich ostlitauisches Gepräge: a, e ]> и, i; kadu- kalwiek 75 17 darò atmaynu 57 с didi miayly tureio 84 7 kistie 244 23 tawisp 28 is 38 b — le > le: priesz sauly 81 14 sirdialy 81 28 — с pro с und t'; siuncia 33 24 ziiirec (inf.) 2827 buciokite 244 в — die Präpositon ažu-: ažuduos 217 17 ažubrydo 218 30 ažukluna 22 0 2 3 — die Konjunktion aduni 21 14, is und auf- fälligerweise auch die \Terba auf -da, die auch aus dem äussersten Osten be- kannt sind: iszkirsk tada ja, tegul wietos neužymda 32 21 welnas teyp su žmo- nemis abseydo kayp ir wilkas 57 7 asz arklali ir antra parjodziau suknialas nuplesziau jusump jodidamas 241 27 (Vgl. dazu \rerf., Lit. Texte 57. Einige Reste von diesem Yerbalsuffix haben neuerdings G. G e r u l l i s und Chr. S t a n g , Žveju tarme S. 55 auch auf kleinlitauischem Boden gefunden). В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 183 nes l i t v a n i c a e (1720) bestätigend hinzu: о muspie padabna ir isz gimima krykscionise tokia wiera, tokia miayie wieszpaties musu nerandasi 262 i. Schliesslich möge noch vermerkt sein, dass der Gebrauch von muspi für das Ostlitauische durch zwei isolierte Mundarten aus der Jetztzeit, Kamajai und Lazünai, sichergestellt wird. Die Schwierigkeiten dieser Bildung bestehen nicht in der Analyse ihrer äusseren Gestalt, da hier offensichtlich der Akku- sativ zugrunde liegt, sondern in der Wahl der Rektion von -pi. Beim Falle jampi stellte es sich heraus, dass zur Grundlage des Adessivs nur dann der Akkusativ gewählt wird, wenn auch der Lokativ dieselbe Grundlage aufweist. Es fragt sich nun : warum hat hier die Bildung von dem Lokativ aus (musupi) allein nicht genügt, oder mit anderen Worten, welche Form hat mehr An- spruch auf Altertümlichkeit, musupi oder muspi ? Die Beantwor- tung dieser Frage würde uns leichter fallen, könnten wir an der Hand der alten Überlieferung die relative Chronologie der einzelnen Formen irgendwie feststellen. Für die reformierten Schriften reichen unsere Beobachtungen nur soweit, dass wir mit einiger Wahrscheinlichkeit den allmählichen Rückzug des muspi vor musimpi annehmen dürfen. Leider fehlt es an einem Denk- mal, wo ein ähnlicher Kampf zwischen muspi und musupi zum Vorschein käme. Dem Kleinlitauischen, wo iusupi ja allein über- liefert ist, scheint muspi sogar völlig unbekannt zu sein. Als eine weitere Schwierigkeit kommt hinzu, dass in der Mundart von Lazünai muspi in grellem Widerspruch zu der alten Literatur1) wie auch zu der Mundart von Kamajai ausschliesslich in der Funktion des A l l a t i v s erscheint. Wahrscheinlich handelt es sich hier um eine funktionelle Neuerung, die in Lazünai dadurch hervorgerufen wurde, dass der Adessiv des Plurals sonst überall völlig in dem Lokativ aufgegangen und somit als eigener lebendiger Kasus verschwunden ist. Nicht einmal im Personal- pronomen konnte er sich behaupten. Da hier auf diese Weise masä zugleich als Adessiv fungiert, so wurde muspi von seiner 1 ) Sonderbarerweise gibt auch B e z z e n b e r g e r , BGLG 252 einmal die Übersetzung 'zu uns', was wohl auf einem Irrtum beruhen muss, wie man schon aus der oben gegebenen vollständigen Übersicht schliessen darf. Der Beleg, wo Bezzenberger diese Bedeutung des muspi zu finden glaubt, entstammt dem Kn. n o b a z n i s t e s , Giesmes J95 14 und ist schon oben auf S. 181 angeführt worden. .184 В XXXII. 2 alten Funktion befreit und konnte leicht an die Stelle des alten Allativs musumpi treten. Freilich bleibt es dabei schwer begreif- lich, auf welchem Wege das eigentlich geschehen konnte, wenn man bedenkt, dass hier der Allativ auf -umpi auch jetzt noch in a l l en Deklinationsklassen gebildet werden kann. Trotz allen diesen Widersprüchen dürfte jedoch die Annahme berechtigt sein, dass im Plural des Personalpronomens muspi we- nigstens mundartlich die alleinberechtigte Adessivform gewesen ist. Dafür spricht schon der ausschliessliche Gebrauch von muspi bei Syrwid und in dem ostlitauischen Evangelienbuch wie auch der Tatbestand der reformierten Literatur, wo die nach dem Singu- lar umgebildeten Formen musimpi und musipi erst in einer späteren Zeit allmählich an Verbreitung gewinnen. Es sei deshalb ge- stattet, zum Schluss noch die ganz gewagte Vermutung mit allem Vorbehalt zu äussern, dass neben dem Adessiv sg. der Pronomi- nalflexion (jampi) nur im P l u r a l eine Adessivform vom Akku- sativ aus überall gebildet werden konnte, weil auch alle Lokative des Plurals vor -su resp. -sa, -se die Gestalt des Akkusativs aufwei- sen. Der Grundsatz würde dann lauten: d e r A k k u s a t i v wr i r d n u r d a n n z u r G r u n d l a g e d e s A d e s s i v s g e - w ä h l t , w e n n e r s t e r e r a u c h a l s G r u n d l a g e d e s h e u t i - g e n L o k a t i v s d i e n t . Autoreil- und Schriftenverzeichnis. Angeführ t sind hier die Seiten, wo ein litauischer Autor mit seinem Werk behandelt ist. Ausführliche bibliographische Angaben bietet für jedes Denkmal die für jeden Baltologen unentbehrl iche Arbeit von V. B i r ž i š k a , Lietuviu Bibliografi] a I—III. Um das Nachschlagen dieses umfangreichen Werkes zu erleichtern, hat der Verfasser in seinen Untersuchungen jedem Denkmal das Jahr seines Erscheinens in Klammern beigefügt . Akielewiczius 38. 46. 52. 70. 74. Contiones litvanicae 46. 71. 92. 131. 146. 173. 100. 172. 182. 183. Α. M., Ženklas 170. Daukantas 18. 19. 75. 81. 111. Anonymus Samogitiensis 47.105. 112. 113. 140. 171. 176. 143. 144. 156. 172. 180. Daukša 10. 76. 77. 81. 83. 90. Auksa altorius 145. 173. 97. 98. 99. 119. 127. 128. 130. Balewiczius 71. 168. 131. 132. 149. 150. 153. 159. Balsas szirdies 40. 108. 109. 115. 164. 165. 166. 170. 173. 174. 134. 141. 145. 161. 178. Baranauskas 53. 54. 81. 88. 93. Dovidaitis 20. 82. 136. 142. 124. 125. Drazdauskis 145. 173. Bibel, die kalvinische 73. 85. 94. Ew. polskie i lit. 11. 23. 26. 31. 95. 96. 127. 129. 130. 132. 153. 37. 38. 49. 79. 88. 92. 102. 155. 161. 173. 179. 107. 127. 129. 130. 150. 162. Bretkünas 9.12. 48. 77. 78. 82. 84. 169. 172. 182. 93. 138. 139. 153. 154. 156. Ew. polskie i žmudzkie 47. 105. 157. 158. 162. 163. 164. 165. Follhard 135. 166. 169. 173. 176. 178. 179. Garbie Diewa 142. Budrykas 12. 41. 52. 131. i7i . Giedraitis 24. 25. 50. 126. 127. Bukaty 42. 43. 108. 139. 141. 130. 165. 180. 145. 173. 174. Giesmiu knygos (1752) 85. 146. Bythner 95. 96. 116. 117. 118. 147. 161. 170. 179. 119. 120. 121. 122. 161. 170. Glozeris 154. 172. 173. 179. Gojlewicze 37. 39. 42. 77. 130. Chilinskis s. Bibel, die kalvi- 171. nische. Gomalewskis 24. 130. 142. 186 P. ARUMAA В XXXII. 2 Iwinskis 22. 23. 41. 76. 84. 85. Mažvydas 152. 157. 160. 175' Jaksztawicze 42. 107. 141. 145. 176. 177. 173. Menuo 137. Janikowicze 41. 52. 131.135.136. Metay szwenti 141. 137. 138. 171. 180. Mielcke 147. Jassykiewicze 12. 22. 24. 28. 58. Miežinis 82. 85. 100. 101. 114. 59. 60. 70. 79. 80. 103. 104. 147. 168. 113. 114. 130. 131. 135. 136. Moczulskis 177. 178. 140. 142. 146. 162. 173. Morkünas s. Postille vom J. 1600. J. K., Jener. Rokundas 15. 89. Niezabitawskis, C. J. 18. 46. 47. 171. 52. 171. Jodelajtis 54. Olechnowiczius 71. 77. Jucewicz 24. Pabreža 74. Juzumawiczius, W. 41. 52. 142. Pamokslas krykšc. 46. 52. 174. Karunka 142. Pedelis Miros 89. Kassakauskis 24. 41. 75. 76. Pietkiewicz 181. Katechismus (1605) des Anony- Postille vom J. 1600 — 27. 30. mus 9. 26. 27. 30. 80. 93. 31. 33. 44. 45. 46. 49. 77. 84. 130. 152. 156. 172. 85. 92. 127. 130. 150. 151. 152. Kat. krik. katal. 175. 155. 156. 158. 159. 160. 161. Kialetas žodziu aplink szkaple- 174. 175. 179. 180. 181. riu 14. 29. 57. Prieszauszris 15. 38. Kitkiewicz 15. Proniewskis 47. 75. 111. 141. Klein 9. 36. 120. 158. 173. 179. P. W., Szwentad. darbas 13. 14. Klimawiczius 16. 17. 51. 139. 28. 60. 61. 67. 68. 102. К. M., Szwentas Izydorius 26. 72. Quandt 122. 123. 124. 134. 170. Kniga Nobaznistes 27. 45. 46. 173. 179. 49. 52. 82. 92. 129. 130. 159. Rhesa 64. 67. 109. 110. 134. 161. 170. 178. 181. 183. 170. 173. 179. Lachawicze, Jonas 173. Rikowius 36. 120. Lachawicze, Jurgis 24. 41. 43. Ruhig 134. 170. 83. Rupeyka 23. 42. 51. 170. Sappuhn 105. Lichodziejauskas 15. Sawickis 19. 20, 40. 52. 131. Maldos kriksc. s. Kniga Nobaz- Sengstock 9. 121. nistes. Skrodzkis 39. 43. 130. 131. 171. Marcinskas 12. 101. 131. 136. Smolskis 54. 55. 69. 173. 174. 176. SRBRA, Jezus Mar. Jos. 18. 139. Marg.Theologica s. Waischnoras. 140. 145. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 187 Stanewicze 23. 39. 41. Wellykû Susikalbèjimas 37. 131. Summa s. Kniga Nobaznistes. 175. Sutkiewicz 11. 146. 180. Werejka 41. 171. Szurewicze 36. 110. 142. Willent 9. 50. 64. 65. 127. 157. Szwetas giesmes 39. 71. 134. 160. 166. 176. 177. Syrwid 11. 26. 38. 39. 41. 91. Wolfenbütteler Postille 9. 15. 93. 127. 128. 129. 130. 131. 22. 49. 148. 155. 157. 176. 132. 153. 155. 156. 162. 168. Wolonczewskis 40. 41. 43. 74. 169. 172. 175. 181. 182. 75. 81. 105. 111. 112. 136. 137. Tatare 12. 13. 49. 50. 102. 103. 142. 131. 135. 137. 166. 172. Zenewicze 39. 55. 56. 57. 102. Thelega s. Kniga Nobaznistes. Želwowicze 42. 50. 131. 135. Universitas linguarum 11. 101. 142. 171. Waischnoras 106. 158. 163. 177. Žiwatas Pona 17. 18. 20. 21. 51. Warneiis 101. 75. 130. 132. 140. 173. 174. Abkürzungen in den Literaturverweisungen. Arch. f. sl. Phil. = Archiv fü r s lavische Philologie. Herausgegeben von V. Jagic . Berlin 1876 ff. Arch. Phil. = Archivimi Philologicum. Redaguoja Pr. Skardžius. Kaunas 1930 ff. Arumaa, Lit. Texte = Litauische mundartliche Texte aus der Wilnaer Gegend. Mit grammatischen Anmerkungen. Dorpat 1931 (Acta et Commentationes Universitatis Dorpatensis В XXIII ). 3 Basanavicius, Pas. = Lietuviškos pasakos yvairios. I, II. Ketvirta laida. Kau- nas 1928. Bechtel, Bartholomäus Willents l i tauische Übersetzung des Luther ' schen Enchi- ridions und der Episteln und Evangelien. Göttingen 1882. Bezzenberger, BGLS = Beiträge zur Geschichte der l i tauischen Sprache auf Grund l i tauischer Texte des XVI. und des XVII. J a h r h u n d e r t s von Dr. Adalbert Bezzenberger. Göttingen 1877. Biržiška, Liet. Bibl. = Lietuviu Bibliografi ja I, II. Kaunas 1924, 1926 (Anhang zu der litauischen bibliographischen Zeitschrift Knygos). Bull, de l'Acad. pol. — Bulletin international de l 'Académie Polonaise des Sciences et des Lettres. Endzelin, Gramm. = Lettische Grammatik. Heidelberg 1923. FBR = Filologu biedrïbas rakst i . Riga 1921 ff. Fraenkel , Syntax d. lit. Postp. = Syntax der l i tauischen Postposit ionen und Präpositionen. Heidelberg 1929. Gebauer, Hist. mluv. = Historickâ mluvnice jazyka ceského. I—III. P r aha , Viden 1894—1898. Gei tier, Litauische Studien . . . von Dr. Leopold Geitier. P r a g 1875. GGN = Nachrichten von der königl. Gesellschaft der Wissenschaf ten zu Göttin- gen. Philologisch-historische Klasse. GeruUis, Liet. skait . = Senieji lietuviu skai tymai . I dalis. Tekstai su i vada i s sutaisê Ju rg i s Gerullis. Kaunas 1927. Gerullis, Lit. Studien = Litauische Dialektstudien. Leipzig 1930. Gerullis-Stang, Žveju tarme = Lietuviu žveju tarme Prüsuose, s ura sé J. Ge- rullis ir Chr. S tang ' a s . Kaunas 1933. Hermann, Lit. Studien = Li tauische Studien. Eine historische Unte rsuchung schwachbetonter Wörter im Litauischen. Berlin 1926 (Abhandlungen der Gesellschaft der Wissenschaf ten zu Göttingen. Phil.-hist. Klasse, Neue Folge Bd. XIX, 1). IF = Indogermanische Forschungen. В XXXII. 2 Untersuchungen zur Gesch. der lit. Personalpronomina 189 Jablonskis, Gramm. = P. Kriaušaicio ir Rygiskiu Jono Lietuviu kalbos grama- tika. Vilnius 1919. Jablonskis, Links, ir priel. = Rykiškiu Jono Linksniai ir prielinksniai. Kau- nas 1928. Jaunius, Gramm. = Kunigo Kazimiero Jauniaus Lietuviu kalbos gramatika. Peterburgas 1911. Jurkschat. Litauische Märchen und Erzählungen. Heidelberg 1898. Juškevicius, Lietuviškos svotbinés dajnos. Petropylé 1883. Kurschat , Gramm. = Grammat ik der l i tauischen Sprache. Halle 1876. KZ = Zeitschrift für vergleichende Sprachforschung auf dem Gebiete der indo- germanischen Sprachen begründet von A. Kuhn. LUR = Latvijas univers i ta tes raksti . Riga 1921 ff. MLLG = Mitteilungen der Li tauischen Li t terar ischen Gesellschaft, Heidelberg 1883 ff. Nieminen, Der uridg. Ausgang äi = Der ur indogermanische Ausgang -äi des Nominativ-Akkusativ Plural is des Neut rums im Baltischen. Helsinki 1922. Niemi-Sabaliauskas, Lietuviu dainos ir giesmés (Annales Academiae Scienti- a rum Fennicae, ser. B, torn VI). Senn, Lit. Sprachl. — Kleine litauische Sprachlehre. Heidelberg 1929. Sittig, Der polnische Katechismus des Ledezma und die litauischen Katechis- men des Daugßa und des Anonymus vom J a h r e 1605. Göttingen 1929. Specht, Lit. Mund. = Litauische Mundarten gesammel t von A. Baranowski . I, II. Leipzig 1920—22. Specht, Šyrwidausgabe = Šyrwids Punktay sakimu. Göttingen 1929. S tang, Mažv. = Die Sprache des litauischen Katechismus von Mažvydas. Oslo 1929 (Skrifter utgitt av det Norske Videnskaps-Akademi i Oslo. II hist.- fil. klasse. 1930. Bd. 2). T. ir Ž. — Tauta ir Žodis. Kaunas 1923 ff. Wiener SB. = Sitzungsberichte der kaiserlichen Akademie der Wissenschaften in Wien. Philosophisch-historische Klasse. Wolter, Chrest. = Литовская Хрестоматия. Выи. I, II. Спб. 1901—04. Zeitschr. f. sl. Phil. : Zeitschrift f ü r s lavische Philologie he rausgegeben von M. \ r asmer . Inhaltsverzeichnis. S e i t e Vorwort 5 eš ~ aš und die Partikel -ai 9 mens und juns 22 Der Genitiv-Akkusativ manes ~ mane 25 mai ~ mi und si 34 Der Dativ-Instrumental -m(us) ~ m(is) 43 -na ~ -sna 78 Die Postposition -pi im Allativ und im Adessiv 90 Autoren- und Schriftenverzeichnis 185 Abkürzungen in den Literaturverweisungen . 188 Berichtigungen. s . n ζ. ι l ies : Einsilblern s. 26 Ζ. 23 lies : ( 1 8 5 8 ) s . 31 z. 34 lies : Postposition dèi S. 35 z. 22 lies : f a s t ПШ* S. 52 Ζ. 14 lies : ( 1 8 5 9 ) S. 72 Z. 23 l ies : ( 1 8 5 8 ) s. 72 z. 2 von unten lies : unter der Standnummer S P R A C H W I S S E N S C H A F T L I C H E MISCELLEN XI VON E. KIECKERS TARTU 1934 K. Mattiesens Ruchdruckerei Ant.-Ges., Tartu 19Я4. 51. P a l i gantva. Die auf Nasal ausgehenden Wurzeln weisen im Pâli im Absolutivum ein n auf, das im Sanskrit in diesen Formen nicht vorhanden ist. So gantva ,gegangen seiend' von gam- ,gehen', hantvä von han- ,schlagen, töten', mantva von man- ,denken' gegenüber sanskr. gatvä, hatva, matvä. Geiger, Grundriss der iran. Philologie I 7 (Pâli) S. 153 § 209 erklärt dies durch Anlehnung an Formen wie sanskr. santvä. Das ist aber wenig wahrschein- lich, wenn man bedenkt, dass die Participia perf. im Pâli durchaus gata-, hata-, mata- lauten, also nicht ein n von santa- ,beruhigt' (sanskr. santa-) bezogen haben (Geiger a. a. 0. S. 147 § 194). Das n in den genannten Absolutivformen muss also doch wohl irgendwo andersher stammen. Offenbar hat der Infinitiv Ein- fluss ausgeübt, wo der Nasal von alters her berechtigt war, da die idg. Ablautsstufe mit em, en dieser Bildung zugrunde liegt. Also von Formen wie gantum u. s. w. (Geiger a. a. 0. § -204 f.) ist das n bezogen. 52. P r ä k r . tuma ,du' . Pischel führt Gramm, der Prakrit-Sprachen § 420 als No- minative des Pronomens der 2. Person im Singular die Formen tuma, tu, ta\ tuha (Dhakkl), tuhü (Apabhr.) an; § 421 gibt er Erklärungen zu diesen Formen und bemerkt, dass die in allen Dialekten ausser Dhakk! und Apabhr. herrschende Form tuma vom Stamme tuma- komme. Wie aber der Stamm tuma- zu- stande gekommen ist, wird nicht gesagt. Neben tuma steht nun ein seltenes, aber von Hemacandra bezeugtes tu. Von diesem wird man zur Erklärung von tuma doch wohl ausgehen müssen. Mit dem av. tu ,du' (s. darüber Debrunner-Wackernagel, Aind. Gramm. III 453 f.) wird man prakr. tu nicht unmittelbar verbinden dürfen. Im Pali heisst ,du' tva und tuva, s. Geiger, Gramm, des Pàli § 104. Die Form 4 Iï. KI KOK EKS В XXXI 1.3 tuva ist kaum aus tvarn durch den ,Teilvokal' и (s. darüber Gei- с ger а. а. О. § 31,2) entstanden, sondern die Doppelheit ist wohl ali, da im rgvêd. Ind. tv dm meistens als tuvdm zu lesen ist, s. De- brunner-Wackernagel a. a. 0. III 453. Der Pàli-Form tv a entspricht präkr. ta, in dem tv zu tt assimiliert ist, das im Anlaut als ein- faches t erscheint, vgl. z. B. den Abi. tatto ,νοη dir' aus tvattah ; s. Pischel a. a. 0. § 268. Es konnte aber auch tva- zu tu- wer- den, wie in turia- = tvaritd- ,schnell', s. Pischel a. a. 0. § 152. Pischel deutet auch tuha ,du' aus tvakäm ($ 206 S. 149 und §421). So kann also wohl auch tu aus tvam entstanden sein. Dann ist tuma aus tum. nach aham ,ich' weitergebildet, mit dem für die Pronomina charakteristischen -am. Dass tuhсa ,du', wie Pischel will, aus tvakd-m entstanden ist, scheint mir nicht sicher zu sein. Es könnte auch aus tum oder tiimam nach aham (mit stärkerer Angleichung) geschaffen sein. 53. Z u m p r ä k r i t . Loc . s i n g , ima s si b e i f e m i n i n e m S u b s t a n t i v . In Kälidäsa's Sakuntalä, herausgegeben von Cappeller, Leipzig 1909 (kürzere Textform), S. 9, 14 ff. steht tena hi imassi, pacchäasldaläe chattavannavediäe muhuttaa uvavisia parissamavi- noda karedu ajjo ,dann möge doch der Ehrwürdige auf dieser im Schatten kühlen Bank, der das Laub als Sonnenschirm dient (zu chattavanna- s. Pischel, Gramm, der Prakrit-Sprachen S. 87), einen Augenblick Platz nehmen und die Ermüdung vertreiben'. Beim Loc. vediae von vedia- f. ,Bank' steht das Pronomen in neutrischer Form. Pischel hat a. a. 0. § 430 diesen Gebrauch nur registriert — er sagt, imae sei für imassi zu erwarten —, aber nicht gedeutet, wie Cappeller a. a. 0. S. 130 in den Er- läuterungen zu seiner Sakuntaläausgabe mit Recht bemerkt. Cappeller bringt hier ähnliche Stellen bei, so dass der Sprach- gebrauch durchaus gesichert ist. Er gibt auch die richtige Erklärung, nämlich, dass es sich um den neutrischen Loc. handle, der adverbiell zu verstehen sei. Er geht aus von einer Stelle wie Ratn.2 336, 9 na kamaläara vajjia raahasi amassi ahiramadi ,das Flamingoweibchen empfindet, den Lotusteich ausgenommen, an nichts anderem Freude', wo anna s si einem В XXXII. Spruclnvissciiöclmftliclu! Miseri]<• n XI Adverb , anderswo' (,ander weitig') gleichwertig ist. Aul' ein Fe- mininum bezieht sich der neutrische Lokativ auch Nägiln. 29, 6 na edassa annasi dittili ahiramadi, ,sein Auge hat an keiner an- deren Freude' oder Mal. 70, 5 tassi candid devi ,die Königin ist auf sie böse', ferner im Relativum Mal. 8, 2 vo sissa, jassi gurua/jo evva tussadi ,Eure Schülerin, (womit = ) mit der der Lehrer so zufrieden ist'. Wie imassi Sak. 9, 14, so ist edassi 20, 12 ver- wendet. Ganz richtig sagt Cappeiler noch von diesen beiden Stellen: „. . . wo imassi und edassi eigentlich ,an dieser Stelle, hier' zu übersetzen wäre und die folgenden Locative eine Art Apposition dazu bilden". Überflüssig aber ist der nun folgende Satz : „Das irregeleitete Sprachgefühl konnte diese Formen aber als Feminina empfinden und mit den Substantiven in Kongruenz setzen, entsprechend unserer Übersetzung „auf die- ser Bank, in diesem Schatten"." „Kongruenz" ist ja eben nicht eingetreten ; es ist zu verstehen ,da, auf der Bank'. Der zum Adverb gewordene Loc. sing. n. imassi, edassi ist vielmehr so gebraucht worden, wie im Sanskrit die Adverbia atra, tatra (IF XLII 329). Auf weitere Parallelen will ich hier nicht ein- gehen, doch sei speziell für relativisches jassi an den lat. Instru- mental qnl erinnert (s. M. Leumann, Lat. Gramm. S. 287, Kieckers, Lat. Gramm. II 154, anders Sommer, Handb. der lat. Laut- und Formenlehre2 437). 54. G r i e с h. ει μ ή öid τι (τίνα), e n g l , but f o r , mhd. wan. Die Bedeutung von griech. ει μη διά τι oder uva ist ,wenn nicht durch das Verdienst oder die Schuld einer Sache oder Person das und das verhindert worden wäre'. So z. B. . . . και έόόκονν oi 1 Ιι/.οποΐΊ'ήπιοι επελϋόντες àv òtà τάχοος πάντα su εξω καταλαβεϊν, ει μη ôtà την εκείνον μέλληαιΐ' . . . und die Peloponne- sier glaubten, sie würden bei einem schnellen Einfall alles noch draussen ( = auf dem Lande) angetroffen haben, wenn dies nicht durch seine (d. i. des Archidamos) Zögerung verhindert worden wäre' Thuc. II 18, 4. Sekundär kann die genannte Wen- dung auch vorangestellt werden, wie Μύτιάδην δε τον εν Μαρα- ϋώνι εις τ<) βάραΟρον εμβαλεϊν εψηφίσαντ ο, και, ει μη δι à τον πρν- τανιΐ', ενεπεσεν αν ,den Miltiades aber, den Helden von Marathon, К. КI ИСКИ l is В XXXI г . beschlossen sie in den Abgrund zu stürzen, und hätte es der Prytane nicht verhindert, so wäre er hineingestürzt worden' Plato Gorg. 516 E. Weitere Belege bei Kühner-Gerth Ausführl. Gramm, der griech. Sprache II 1, 485. Der oben angegebenen Bedeutung von gr. sì μη öid ent- spricht ne. but for (bereits ae. baiati ,wenu nicht, nur dass'), wie denn auch die beiden Konstruktionen schon früher mit- einander verglichen worden sind, s. Kühner-Gerth a. a. 0. So heisst es z. B. He would have put me into the hands of the Prince of Orange, but for God's special providence ,Er würde mich in die Hände des Prinzen von Oranien geliefert haben, wenn dies nicht durch Gottes besondere Vorsehung verhindert worden wäre' Macaul. H. of E. III 323. Die Voranstellung jener Wendung wird wieder sekundär sein, in einem Falle wie But for you, I should have been ruined ,Hätten Sie es nicht verhin- dert (Wären Sie nicht gewesen), so wäre ich vernichtet worden'. Vgl. E. Mätzner, Engl. Gramm.3 II 477. Im Mhd. bedeutet wan mit folgendem Subjektsnominativ ,wenn der und der oder das und das nicht wäre oder nicht gewesen wäre'. Z. B. jâ brœche ich rôsen wunder, wan der dorn ,Wahrlich, ich würde eine Menge Rosen brechen, wenn der Dorn nicht wäre' Walther 102, 35. Das Subjekt nach wan kann auch einen Relativsatz nach sich haben, wie gerne slief ich iemer dà, j wan ein unsœligiu krâ \ diu begonde schrien ,Gerne hätte ich immer da geschlafen, wrenn nicht eine verwünschte Krähe da gewesen wäre, die zu krächzen begann' Walther 94, 38—95, 1. Statt des Subjekts kann auch ein anderer Satzteil auf wan fol- gen ; und die Verbindung kann auch vorangestellt werden, wie wan ze leide Priinhilde, ez hete Kriemhilt verlân ,wäre es nicht Brünhilde zum Tort gewesen, so hätte es Kriemhild unterlassen' Nib. 780, 4. Weitere Belege bei Paul-Gierach, Mittelhochd. Gramm. § 393. Die Voranstellung ist auch hier sekundär, die Bedeutung des wan in dieser Konstruktion ist ,nur dass, aber', s. Behaghel, Deutsche Syntax III 328 ff. Behaghel erklärt die mhd. Konstruktion durch Mischung zweier Konstruktionen, nämlich der Anwendung eines vollstän- digen wan-Satzes mit einer durch ane oder newsere eingeleiteten Ausdrucksweise. Ähnliches Hesse sich auch für die engl, und die gr. Konstruktion annehmen. Mir ist aber wahrscheinlicher, В XXXII.з Sprachwissenschaftliche Miscelici! XI dass in der mittelhochdeutschen Konstruktion wie in der engli- schen und griechischen eine Ellipse vorliegt. Die Entstehung der Konstruktionen soll an einem nhd. Beispiel illustriert werden. Jemand will den Gedanken aus- drücken : Ich würde meine Reise noch weiter ausgedehnt haben, wenn nicht der plötzliche Tod meines Vaters dies unmöglich gemacht hätte. Die zweite Hälfte aber spricht er nicht vollständig aus. sondern bricht in ihr — etwa mit einer Handbewegung — ab. Dann würde sich nach den obigen Typen ergeben : Ich würde meine Reise noch weiter ausgedehnt haben, wenn nicht wegen des plötzlichen Todes meines Vaters . . . und Ich würde meine Reise noch weiter ausgedehnt haben, aber der plötzliche Tod meines Vaters . . . Im ersten Falle kann man etwa ergänzen dies unmög- lich geworden wäre, im zwreiten machte dies unmöglich. Derartige Ellipsen kann man im Nhd. in der Umgangssprache oft genug hören, und sie wären natürlich auch in der schriftlichen Dar- stellung durchaus möglich. Eine solche Gelegenheitskonstruk- tion ist im Gr., Engl, und Mhd. zu einem allgemein üblichen grammatischen Typ geworden. Behielten die durch sì μη όκί, but for und wan eingeleiteten Verbindungen ihre ursprüngliche nachfolgende Stellung, so trat, als das Gefühl, dass eine Ellipse vorliege, verloren ging, eine Senkung des Tones ein. Die Voran- stellung jener Verbindungen aber ist sekundär. DIE ENTWICKLUNG DES BEGRIFFES HÄSID IM ALTEN TESTAMENT VON LAZAR GULKOWITSCH TARTU 1934 К. Mattiesens Buchdruckerei Ant.-Ges., Tartu 193 Der Universität Tartu in Dankbarkeit gewidmet ξένος η μην και οννηγάγετέ με Diese Abhandlung stellt den durch Anmerkungen ergänzten Text einer am 18. April in Tartu gehaltenen Antri t tsvorlesung dar. Wenn ich als Thema die Untersuchung eines B e g r i f f s , und zwar des Begriffs "PDn während d e r Periode seiner Ent- wicklung, über die uns das biblische Schrifttum Auskunft gibt, wählte, so scheint mir dieses Vorhaben einer Begründung nach verschiedenen Seiten hin zu bedürfen. Durch eine solche Untersuchung will ich Auskunft erhalten nicht etwa nur über die Bezeichnungs- und Bedeutungssphäre eines W7ortes, sondern ich erhoffe mir daraus Belehrung über das Wesen des Begriffes, der hinter dem Worte ТСП steht, d. h. ich mache mich anheischig, durch eine Wortuntersuchung das Wesen des frommen Menschen und der Erscheinungsformen der Frömmigkeit zu erkennen, soweit sie in dem Begriffssystem einer national gebundenen Kultur ihren Platz haben, aber auch darüber hinaus als ein Phänomen allgemein menschlicher Art. Dieser Anspruch philologischer Methode, nicht bloss Mittel der Interpretation zu sein, sondern die Zwecke der Interpretation in sich selbst zu tragen, bedarf der Rechtfertigung. Er stellt sich in Gegensatz zu der Betrachtungsweise der psychologistischen Einstellung, wonach das Wort nichts mehr als gleichsam ein Signal ist, durch welches beim Hörenden aus den unkontrollierba- ren Tiefen seines Bewusstseins, je nach dieser Persönlichkeit, die verschiedensten nur in einem lockeren Zusammenhang stehenden Vorstellungen an die Oberfläche treten. Als einen Vertreter dieser psychologistischen Betrachtungsweise wähle ich den Ro- manisten Leo Jordan. Er definiert: „Jeder Begriff ist eine unter- bewusste im Gedächtnis liegende Masse von Merkmalen, von г denen das Bewusstsein jeweilig nur einen Teil wecken kann" ). 1) Die Kunst des begrifflichen Denkens, München 1921, S. 5. — Nach der anderen Seite hin muss unsere Betrachtungsweise abgegrenzt werden ge- gen die Methode, die (z. B. von Harry Torczyner in: Altorientalische Studien, Bruno Meissner zum 60. Geburtstage, Leipzig J929, Band II, S. 204 — 211) als 6 LAZAR GULKOWITSCH В XXXII. < Demgegenüber schliesse ich mich der sprachwissenschaftlichen Richtung an, die auch für die Bedeutung objektive Existenz (nicht nur im Bewusstsein des Sprechenden) fordert und die für den Begriff, auf den die Bedeutung zielt, Ganzheit und Gestalt beansprucht. Denn gerade durch die Erforschung zentraler Be- griffe nach Art des hier von mir besprochenen wird es klar, dass die Einzelmerkmale, die zu seiner Konstituierung führen, ein unzertrennliches ganzes Bild ergeben, das in seiner Ganzheit und in seiner spezifischen Gestalt eben für eine kulturelle Ge- meinschaft charakteristisch ist. Es steht keineswegs im Belieben des Einzelnen, diese Merkmale zu ändern, wegzunehmen oder neu hinzuzufügen. Geschieht eine solche Änderung, so greift sie historisch-psychologisch bezeichnet wird. Diese Methode geht von dem Ge- danken aus, dass ein Wort in seiner S t ruktur durchaus nicht der S t ruktur des Begriffs entspricht, den es ausdrücken soli, sondern dass es nur ganz allge- mein und ziemlich primitiv einen Begriffs komplex wiedergibt. Der Beweis wird auf Grund einer Betrachtungsweise geführ t , die letzten Endes das bioge- netische Grundgesetz als Prämisse, die aber als solche nicht erfasst und in- folgedessen auch nicht bewiesen wird, voraussetzt . Denn sie setzt voraus, dass die primitiven Willensäusserungen eines Kindes, die zufällig auf akusti- schem Wege reflektorisch erfolgen („ham, mam"), aber ebenso gut durch eine reflektorische Geste ausgedrückt werden können, mit den Uranfängen der Sprache identisch sind. In ihrer Kritik der sogenannten scholastischen Methode schiebt sie dieser die Prämisse unter, dass, was als Grundprinzipien der Sprache herausgestel l t wird, auch den Anspruch macht, sich mit den primitiven Uranfän- gen der Sprache zu decken. Demgegenüber muss betont werden, dass eine Betrachtungsweise wie die unsrige sich nicht die Aufgabe stellt, die ersten Anfänge der Sprachentwicklung überhaupt herauszuarbei ten. Denn es handelt sich einerseits um eine historisch abgegrenzte Materie, an der die Untersuchung vorgenommen wird, andererseits soll auch nicht der Nachweis einer allmählich emporsteigenden Entwicklung von einer primitiven und weniger wertvollen zu einer komplizierteren und wertvolleren Form des begrifflichen Denkens geführ t werden. Eine solche Entwicklung aufzuzeigen, kann unter Umständen das Er- gebnis einer solchen Untersuchung sein. Die Untersuchung kann aber auch, je nach Beschaffenheit der Materie, zum entgegengesetzten Ergebnis führen. Nicht die c h r o n o l o g i s c h e n Uranfänge, sondern die Grundprinzipien der- jenigen sprachlichen Entwicklung, die wir zum Gegenstand unserer Betrach- tung gemacht haben, aufzuzeigen, kann das Ziel unserer Untersuchung sein. Es kommt uns also erstens auf die Eigenbegrifflichkeit des in der hebräischen Sprache ausgedrückten Denkens (vgl. ß. Landsberger, Die Eigenbegrifflichkeit der babylonischen Welt, in : Islamica II, 1926/27) und zweitens darauf an, dass das Prinzip einer Entwicklung in ihren ersten Anfängen zwar implicite enthal- ten, aber mit diesen durchaus nicht identisch, sondern nur aus der gesamten Entwicklung erkennbar ist. 7 immer ein in das System von Begriffen, die auf den betreffen- den Gegenstand bezogen sind, und bewirkt so eine Änderung des gesamten geistigen Bildes, oder umgekehrt ausgedrückt : nur durch eine Veränderung der geistigen Grundlagen tritt ein "Wandel der Begriffe ein, wobei die Bedeutungen der Wörter in diesen Prozess des Wandels hineingerissen werden. Diese Über- zeugung vom Wresen der Begriffe einerseits und von dem Ver- hältnis zwischen Wort und Begriff andererseits ist für mich nicht ein philosophisches Postulat, mit dem ich an den Stoff herantrete, sondern ein Ergebnis meiner philologischen Arbeit, die insofern einen fruchtbaren Boden vorfand, als in dem geisti- gen Kontinuum der israelitisch-jüdischen Geschichte sich alle Phasen der Begriffsentwicklung an Paradigmen ablesen lassen. Dass sich bei äusseren Veränderungen der gesamten Lebens- lage eines Volkes, wie wir sie gerade beim israelitisch-jüdischen Volke mit seiner bewusst erlebten Geschichte häufig beobachten können, das System der Begriffe von Grund auf ändert, ist eine Selbstverständlichkeit, der alle Philologen und Historiker Rechnung- getragen haben, wie z. B. beim Übergang vom Nomadentum zur Sesshaftigkeit, vom Stammverband zum Königreich, von der Eigen- staatlichkeit zur Fremdherrschaft, vom Volke zur sakralen Gemein- schaft. Ähnliche Wirkungen auf das System der Begriffe werden schon durch weniger radikale Änderungen herbeigeführt, z. B. wenn Kulturen unter den Einfluss einer fremden Umgebung geraten, wie die Hebräer unter den Einfluss der ägyptischen und babylonischen Kultur. Bei solchen äusseren Anreizen der Ände- rungen kommt es uns jetzt darauf an, die Revolutionierung der Begriffswelt systematisch zu untersuchen und darzutun, wie auf der ganzen Linie der Wandel vor sich geht. Zu ihrem eigent- lichen Rechte kommt aber unsere Methode nur dann, wenn diese äusseren Schicksalsänderungen für uns nicht so deutlich sichtbar sind, wie in den angeführten Beispielen, wrenn also für uns nur ein innerer Wandel, eine Entwicklung mehr oder minder revolu- tionärer Art aus den Dokumenten selbst erkennbar wird. Suchen wir Beispiele für Paradigmen der erwähnten Art, so hat etwa der Begriff „König" und „Königtum", je nachdem ob man sich unter dem König einen Stammesfürsten oder ob man sich ihn im Bilde des assyrischen Weltherrschers vorstellte, seine Wandlungen erfahren. Den spezifisch jüdischen Begriff "po und таЬо aber, wie er sich seit dem Exil entwickelt hat, 8 LAZAR GULKOWITSCH В XXXII, ι m i t s e i n e r e s c h a t o l o g i s c h e n S i n n v e r t i e f u n g , m i t s e i n e m m y s t i - s c h e n G l ä n z e , m i t s e i n e r I d e e d e r G o t t e s h e r r s c h a i t , a u f E r d e n v e r m i t t e l t u n s a u s s c h l i e s s l i c h d a s m ü h e v o l l e S t u d i u m u n s e r e r Q u e l l e n u n d e i n e v e r g l e i c h e n d e A n a l y s e d e r T e x t s t e l l e n , a u f d i e d i e b i s h e r i g e F o r s c h u n g n i c h t i m m e r d i e g e b ü h r e n d e S o r g f a l t v e r w e n d e t h a t . D e n n d i e E r f o r s c h u n g d i e s e s g e i s t i g e n W a n d e l s k a n n n i c h t i n d e r W e i s e v o r s i c h g e h e n , d a s s w i r e i n f e s t e s S y s t e m v o n B e g r i f f e n , w i e s i e u n s g e l ä u f i g s i n d , w i e e t w a s o z i a l e G e m e i n s c h a f t , V e r h ä l t n i s z u G o t t , V o l k , P r o p h e t e n z u g r u n d e l e g e n u n d n u n d i e i n u n s e r e n T e x t e n s i c h v o r f i n d e n d e n W ö r t e r a u f d i e s e s S y s t e m b e z i e h e n , s o n d e r n d i e i m m e r u n d i m m e r w i e d e r i m M i t t e l p u n k t e d e r D a r s t e l l u n g s t e h e n d e n W ö r t e r s a g e n u n s , w e l c h e B e g r i f f e d e m d a m a l i g e n D e n k e n z e n t r a l w a r e n . D a b e i m a c h e n w i r d i e E r f a h r u n g , d a s s d i e s e z e n t r a l e n B e g r i f f e d e r Ü b e r s e t z u n g d i e g r ö s s t e n S c h w i e r i g k e i t e n b e r e i t e n . D i e W ö r t e r - b ü c h e r s e h e n s i c h g e z w u n g e n , 5 — 6 B e d e u t u n g e n ] e n a c h d e m Z u s a m m e n h a n g e f ü r d i e s e W ö r t e r a n z u s e t z e n , w o b e i m e i s t e n s d i e S c h w i e r i g k e i t d e r a d ä q u a t e n W i e d e r g a b e n o c h d a d u r c h e r h ö h t w i r d , d a s s d i e W ö r t e r b ü c h e r e b e n a u f d e n B e d e u t u n g s w a n d e l , d . h . a u f d i e V e r s c h i e d e n h e i t d e r B e d e u t u n g i m L a u f e d e r G e s c h i c h t e , n i c h t a c h t e n . G e r a d e s o l c h e W ö r t e r u n d d i e A n a l y s e s o l c h e r B e d e u t u n g e n s i n d f ü r u n s v o n u n s c h ä t z b a r e m W e r t e z u r L ö s u n g u n s e r e r A u f g a b e , u n s h i n e i n z u d e n k e n u n d h i n e i n z u l e b e n i n d e n g e i s t i g e n H a b i t u s e i n e s V o l k e s . E r s t w e n n u n s d i e s e s E i n l e b e n g e g l ü c k t i s t , h a b e n w i r d a s R e c h t , g e i s t i g e V e r ä n d e r u n g e n z u k o n s t a t i e r e n . D i e s s e i a n e i n e m B e i s p i e l d e m o n s t r i e r t : D u r c h U n t e r s u c h u n g e t w a d e r s y n o n y m e n G r u p p e d e r k u l t i s c h e n R e i n - h e i t Tinto, i n s b e s o n d e r e d e s e r s t e n B e g r i f f s , e r f a h r e n w i r , w i e d a s E p i t h e t o n d e r H e i l i g k e i t , d a s z u n ä c h s t n u r d e r G o t t - h e i t u n d d e n n u m i n o s e n Ö r t l i c h k e i t e n z u k a m , s o d a n n a u f e i n e G r u p p e a u s e r l e s e n e r M e n s c h e n u n d s c h l i e s s l i c h i m v e r g e i s t i g t e n S i n n e a u f d a s g a n z e V o l k ü b e r t r a g e n w u r d e . — D e r B e g r i f f d e s В u n d e s , u r s p r ü n g l i c h e i n e r A b m a c h u n g z w i s c h e n S t ä m m e n , w i r d i m L a u f e d e r G e s c h i c h t e f a s t b i s z u d e m e i n e s c o n t r a t s o c i a l , d . h . e i n e s a l l e D i n g e e r f a s s e n d e n G e s e l l s c h a f t s v e r t r a g e s z w i s c h e n G o t t u n d d e n M e n s c h e n e r w e i t e r t u n d g e s t e i g e r t . Ä h n l i c h e E n t w i c k l u n g e n v e r f o l g e n w i r b e i W ö r t e r n w i e G e b o t , L e h r e , V e r f e h l u n g , d i e m i t e i n e m M a l e a u s i h r e r i n d i v i d u e l l e n B e g r e n z t h e i t b e f r e i t u n d i n d e n M i t t e l p u n k t d e s D e n k e n s g e - s t e l l t , m e i s t e n s a u c h n o c h m i t g e w i s s e n b i s d a h i n a l s S y n o - В XXXII. 4 Die Entwicklung des Begriffes Häsid im A. T. 9 n y m a u n s c h a r f a b g e g r e n z t e n B e d e u t u n g e n z u e i n e m B e g r i f f s - s y s t e m v e r b u n d e n w e r d e n , w i e z . B . d i e S k a l a d e r S ü n d e n *) xt?n ;nstpn ;nxtsn ;ηκφπ ;γν A u c h a u s d e m N i c h t v o r h a n d e n s e i n o d e r d e r g e r i n g e n B e - d e u t u n g v o n W ö r t e r n l a s s e n s i c h u m g e k e h r t S c h l ü s s e ü b e r d e n g e i s t i g e n H a b i t u s e i n e s V o l k e s z i e h e n , w i e ζ . B . d i e g e r i n g e B e d e u t u n g d e s b e i d e n B a b y l o n i e r n , a b e r a u c h b e i d e n A r a b e r n z e n t r a l e n B e g r i f f s d e s S c h i c k s a l s o d e r d e r W e l t o r d - n u n g . U n s e r e B e t r a c h t u n g d e s i s r a e l i t i s c h - j ü d i s c h e n K o n - t i n u u m s z e i g t u n s d a s B i l d e i n e s s t a r k e n K o n s e r v a t i v i s m u s . D i e G e s c h i c h t e e i n e s W o r t e s l e h r t u n s i n d e n m e i s t e n F ä l l e n , d a s s d e r K e r n d e s B e g r i f f s , d i e i h m z u g r u n d e l i e g e n d e V o r s t e l l u n g , d u r c h d i e J a h r t a u s e n d e u n a n g e t a s t e t b l e i b t , a b e r s t e t s m i t n e u e n z u s ä t z l i c h e n M e r k m a l e n v e r s e h e n , e r w e i t e r t u n d v e r t i e f t w i r d . D i e s s e i n u n m e h r a n d e m B e i s p i e l d e s B e g r i f f e s d e r F r ö m m i g - k e i t u n d s e i n e r s y n o n y m e n G r u p p e d a r g e t a n , w o b e i a l l e 1) Hier nicht aufgezählt sind Worte, deren Bedeutung unklar ist, wie z. B. das Wort ГТЭТП Hiob 4, 18 (zur Form vgl. Karl Budde, Hiob, Göttingen 1913, S. 20). Dieses Wort ist liapax legomenon und aus dem Zusammenhang der Stelle ist nur ersichtlich, dass es sich um ein Wort pejorativen Inhalts handelt, aber nicht, welche Bedeutungsnuance in der angegebenen Richtung vorliegt. Ferner sind solche Worte nicht in die Skala aufgenommen worden, die nicht speziell und von vornhinein den Begriff Sünde wiedergeben, sondern infolge eines weiteren formalen Sinnes in r e l i g i ö s e n Zusammenhängen dem Begriffe Sünde entsprechen können. So bedeutet z. B. etwas Nichtiges, Eitles. In Ps. 24,4 bedeutet die Wendung КЧЪгЬ X tW ì Ò *>pj, dass nur der das Heiligtum betreten darf, der sich nicht dem Nichtigen hin- gibt (s. B. Duhm, Die Psalmen erklärt, Freiburg 1899, S. 76), ein Verhalten, das also in diesem Zusammenhange als Sünde gewertet wird, da es vom Be- such des Heiligtums ausschliesst. Einen ebenso allgemeinen formalen Sinn, aber ins Aktive gewendet, hat das Wort "ρχ. Es bedeutet etwas Tadelnswertes, das getan und eventuell anderen angetan wird. So sind ^ V B und "px geläufige Verbindungen, während ч'РУЭ oder П&'У eine nicht beleg- bare und wohl kaum mögliche Ausdrucksweise ist (gegen Wellhausen zu Hosea 12, 12 bei Gesenius s. v. 84t£')· I m P s · 6t), 18; 94, 23; Hiob 11, 14 u. ö. be- deutet ein begangenes Unrecht, das den Täter von Gott trennt und sich in dieser Wirkung als Sünde erweist. Die Gepflogenheit unserer Wörterbücher, eine Reihe spezieller, stark divergierender Bedeutungen anzugeben, beruht dar- auf, dass sie es versäumen, in den Geist der hebräischen Sprache einzudringen, und so formale Begriffe voreilig mit Inhalten füllen, die diesen zwar gelegentlich zukommen können, wie oben gezeigt, aber durchaus nicht wesentlich mit ihrer Grundbedeutung verknüpft sind. Das zuweilen behauptete Fehlen allgemeiner Begriffe im А. T. ist durchaus auf unsere lexikalischen Methoden zurückzuführen, nicht aber auf eine В e g r i f f s a r m u t der alttestamentlichen Sprache. 10 LAZAR GULKOWITSCH В XXXII. 4 d e u t s c h e n W ö r t e r n u r N ä h e r u n g s w e r t e d a r s t e l l e n , d a s W e s e n d e s B e g r i f f s u n s a b e r n u r d a r s t e l l b a r w i r d d u r c h d i e B e z i e h u n g e n z u a n d e r n e i n d e u t i g e n W ö r t e r n , a l s o s o z u s a g e n d u r c h d i e D a r - г s t e l l u n g d e r D y n a m i k d i e s e s W o r t e s ) . 1) In meiner Arbeit über „Die Bildung von Abstraktbegrifl'en in der hebräischen Sprachgeschichte", Leipzig 1931, habe ich versucht, die inneren Beziehungen zwischen grammatikalischen Formgruppen und formalen Begriffs- kategorien, sowie die Gesetzmässigkeit in der Entwicklung dieser Beziehungen darzulegen. Die lebendige Dynamik der formalen Sprachentwicklung, deren Nachweis sich die eben angegebene Arbeit als Ziel gesetzt hat, lässt darauf schliessen, dass die M a t e r i e , an der sich die Entwicklung vollzieht, nicht toter Stoff, sondern ebenfalls in stets lebendiger, organischer Änderung begrif- fen ist, die letzten Endes Antrieb und Gesetz für die formalen Entwicklungen bedeutet, zwar nicht in der Form, dass die Formgeschichte einer Sprache nur ein mechanisches, in jedem einzelnen Falle kongruentes Abbild der Verände- rungen in der Materie der Begriffe darstellt, wohl aber so, dass die steten Neu- und Umbildungen der Begriffe nach ihrer materiellen Seite hin immer neue Anforderungen an die formale Sprachbildung stellen und so der jeder Form immanenten Neigung zum Konservativismus ein wirksames Motiv entge- gensetzen. (Jm das Wesen einer Sprache — und damit das Wesen der Sprach- bildung überhaupt — zu erfassen, bedarf es also nicht nur einer Untersuchung ihrer formalen Gesetze, sondern ebenso und fast noch mehr einer Darlegung der Gesetzmässigkeit, nach der die Fortbildung der Begriffsinhalte erfolgt. Wie in der formalen Sprachentwicklung die Entwicklung der Einzelformen nur im Zusemmenhang der Formgruppen, denen sie angehören, erfasst werden kann, so kennt auch die Entwicklung der Begriffsinhalte keine Isolierung. Die beständige Wechselwirkung der Einzelbegriffe besteht nicht nur in gelegentlicher Berührung, Überschneidung und somit in gegenseitiger Beeinflussung ihrer Geltungsbereiche, sondern darin, dass diejenigen Begriffe, die auf Grund der geistigen Eigenart des Volkes, das die betreffende Sprache spricht, Zentral- begriffe sind, in einer Reihe von einzelnen Begriffen nach verschiedenen Seiten hin nuanciert werden. (In der Regel dürfte sowohl dem Zentralbegriff als auch seinen einzelnen Nuancen je ein sprachlicher Ausdruck entsprechen. Doch ist es auch denkbar, dass ein Zentralbegriff nur ideell in der Gesamtheit seiner Einzel- nuancen existiert, ohne einen ihn völlig erschöpfenden sprachlichen Ausdruck gefunden zu haben.) Die Geistesgeschichte eines Volkes prägt sich erstens in der Zahl und in der Verteilung des Schwergewichtes innerhalb der Zentral- begriffe und zweitens in dem Grade und der Art der Nuancierung der einzelnen Zentralbegriffe aus. So pflegen sich rationalistisch gerichtete Zeitalter und Bestrebungen sowohl in einer starken Zunahme an Zentralbegriffen, als auch in einer stärkeren Differenzierung innerhalb eines einzelnen Zentralbegriffes auszuwirken, während mystisch gestimmte Zeiten und Richtungen mit einer relativ geringen Zahl wenig differenzierter Zentralbegriffe auskommen. Darüber hinaus darf nicht vergessen werden, dass sowohl das Auftauchen und Ver- schwinden, als auch die Verschiebung des Schwergewichtes innerhalb der jeweils geltenden Zentralbegriffe auch von äusseren Faktoren abhängig ist. D a s W o r t 4 Ό Π k o m m t i m A . T . — a b g e s e h e n v o n M i c h a 7 , 2 ; J e r . 3 , 1 2 u n d P r o v . 2 , 8 — n u r i n P s a l m e n v o r : D e u t . 3 3 , 8 ; 1 . S a m . 2, 9 ; 2. S a m . 22, 2 6 ; P s . 4, 4 ; 12, 2 ; 16, 1 0 : 18, 2 6 : 30, 5 ; 31, 2 4 ; 32, 6 : 37, 2 8 ; 43, 1 ; 50, 5 : 52, 11; 79, 2 ; 85, 91 86, 2 ; 89, 2 0 : 97, 1 0 : 116, 1 5 ; 132, 9. 16 ; 145, 10. 1 7 : 148, 1 4 : 149, 1. 5. 9 : 2. C h r . 6, 41 x). 1) Von vornherein müssen alle die Stellen, in denen die weibliehe Form Π4ΌΠ als Name eines Vogels vorkommt, ausgeschaltet werden. Das Wort kommt in folgenden Zusammenhängen vor : Das alttestamentliclie Speisegeset/, zählt die Π4ΌΠ in einer Reihe von Vögeln auf, die man nicht essen darf (Lev. 11, 19; Deut. 14,18) und setzt ΗΠΌΠ als bekannte, eindeutige Bezeichnung voraus. — Jer. 8, 7 erwähnt unter einer Reihe von Vögeln, die als Beispiel dafür herangezogen werden, dass auch die primitivsten Wesen ihr Gesetz zu halten wissen, während es Israel nicht tut, auch die Π4ΌΠ· (Für diese Art typischer prophetischer Beweisführung vgl. Jes. 1, 3; Jer. 18, 14.) Eine besonders positiv zu bewertende Eigenschaft soll damit der Π4ΌΠ durchaus nicht zugesprochen werden, im Gegenteil besteht das Entscheidende des Vergleichs gerade darin, dass eine relative Primitivität der als Vergleich herangezogenen Lebewesen vorausgesetzt wird. — Sach. 5, 9 wird die Π4ΌΠ als Beispiel für einen Vogel, der besonders starke und grosse Flügel hat, mit denen er weit fliegen kann, genannt. — Ps. 104, 17 wird das Nisten der Vögel an einem Beispiele demonstriert. Als Beispiel wird das Nisten der Π4ΌΠ auf den Zypressen angeführt. — Hiob 39,13 bringt das Wort ПТОП in schwer zu deutendem Zusammen- hang. In den folgenden Versen ist vom Verhalten eines Vogels gegenüber seinen Eiern die Rede. Dies Verhalten dient als Beispiel dafür, wie uner- forschlich die Gesetze sind, nach denen Gott seine Schöpfung eingerichtet hat (Vers 17). Der Name des Vogels ist nicht zu ermitteln. Das in Vers 13 vor- kommende Wort Π1ΌΠ könnte den Vogel dieses Namens bedeuten, aber nur wenn man annimmt, dass die übrigen Worte des Halbverses nicht in Ordnung sind. Es müsste ζ. Β. Η4ΌΠ ΓΗ UN heissen. Dieser Vogel kann aber nicht Subjekt des in den folgenden Versen geschilderten Verhaltens sein, denn es entspricht, wie Ps. 104, 17 beweist, durchaus nicht den Gewohnheiten des ΓΠΌΠ genannten Vogels. Die Π4ΌΠ kann nur als Gegenbeispiel angeführt sein. So wie jedoch der Zusammenhang im gegenwärtigen Texte ist, kann ΗΠΌΗ 12 В XXXII. , E i n i g e d i e s e r S t e l l e n g l a u b e i c h a u s s c h a l t e n z u m ü s s e n , d a b e i i h n e n e i n e U n s i c h e r h e i t d e s T e x t e s v o r l i e g t u n d e i n e U n t e r - s u c h u n g w i e d i e v o n u n s g e p l a n t e g r u n d s ä t z l i c h n u r a u f s i c h e r e n T e x t e n a u f g e b a u t w e r d e n d a r f . B e i d e n S t e l l e n D e u t . 3 3 , 8 ; P s . 4 , 4 ; P s . 1 2 , 2 ; P r o v . 2 , 8 l i e g t e i n e T e x t v e r d e r b n i s v o r . H i e r s c h e i n t " Р Е П i r r t ü m l i c h e r w e i s e f ü r e i n e F o r m v o n Ч Е П e i n g e s e t z t w o r d e n z u s e i n . F ü r "JTDH i n D e u t . 33, 8 d ü r f t e "рЕП ù ^ \ 4 o d e r d e r P l u r a l "рЧЕП z u l e s e n s e i n , i n P s . 4, 4 i s t Ή T D " w o h l a u s Ή П О П v e r s c h r i e b e n , d a s o n s t d e r Z u s a m - m e n h a n g k e i n e n S i n n g i b t . P r o v . 2 , 8 d ü r f t e i n P a r e l l e l e z u ttStTO H1S f ü r T D H "]~n z u l e s e n s e i n : ЧЕП " p i , e n t s p r e c h e n d d e r s o n s t i n d e r B i b e l v o r k o m m e n d e n W e n d u n g T O S " p l . I n a l l e n d i e s e n F ä l l e n h a n d e l t e s s i c h u m d i e i n d e r B i b e l h ä u f i g e V e r s c h r e i b u n g e i n e s \ P s . 1 2 , : ' a d ü r f t e e b e n f a l l s f ü r Т Е П i n d e r P a r a l l e l e z u E O l f t S i m 2 . H a l b v e r s I C H z u l e s e n s e i n . D e m P u n k t a t o r s c h e i n t P s . 31, 24 v"i паи DOIS« "PTDHi v i n s 12HS v o r g e s c h w e b t z u h a b e n . D o r t h a n d e l t e s s i c h a b e r n i c h t u m e i n e n P a r a l l e l i s m u s , s o n d e r n d e r 2 . H a l b v e r s i s t e i n e B e g r ü n d u n g d e s mu· Attribut /,u H~nS, also nur ein Adjektiv und kein Vogelname sein. Nun ist aber das Wort "РЕП kein Adjektiv, es wird nur substantivisch gebraucht, so dass sich die Übersetzung „fromme Schwinge" (Steuernagel bei Kautsch z. St.) nicht halten lässt. Eine befriedigende Deutung der Hiobstelle, aus der sich Schlüsse auf den Sinn des Wortes " T D " an dieser Stelle ziehen Hessen, ist also nicht, möglich. Aus den übrigen angeführten Stellen lässt sich eine be- sondere positive Bewertung des Vogels nicht ableiten. Er wird als Tier unter anderen aufgezählt: Lev. 11, 19: Deut. 14, 18; Jer. 8, 7. Sein Körperbau wird als Vergleich herangezogen Sach. 5, 9. Seine Lebensgewohnheiten werden als beliebig herausgegriffenes Beispiel angeführt: Ps. 104, 17. Die Deutung des Namens als pia sc. avis bei Gesenius (Grammatik £ 82 und Wörterbuch s. v.) entbehrt für das A. T. der Begründung. Auch das klassische Altertum kennt den Storch, mit dem Gesenius die И"РЕП identifiziert, nicht als besonders vorbildlich in bezug auf die Pflege seiner Jungen, wie Gesenius angibt, sondern in bezug auf die Pietät der jungen Störche gegenüber den alten (vgl. die Bei- spiele, die H. 0. Lenz, Zoologie der Griechen und Kömer, Gotha 1856, S. 375 f. anführt). Hull. 63a erklärt den Namen ΠΤ>ΕΠ damit, dass sie sich liebevoll gegen ihre Genossen verhält. Diese Erklärung ist als eine nachträgliche Volks- etymologie zu betrachten (s. auch L. Lewysolm, Die Zoologie des Talmuds, Frankfurt/M. 1858, S. 171 f.). Wir müssen damit rechnen, dass das Wort ΠΤΕΗι nicht zur Sprachwurzel "ТЕП gehört und möglicherweise überhaupt kein spezi- fisch hebräisches Wort, ist. 1) Über diesen Begriff s. Gulkowitsch, Die Bildung von Abstraktbegriffen in der hebräischen Sprachgeschichte, Leipzig 1931, S. 16. В XXXII, ι Die Entwicklung· des Begriffes Hâsïd im A. T. li! e r s t e n . W e i t e r h i n m u s s a u c h J e r . 3 , 1 2 a u s d e r U n t e r s u c h u n g a u s g e s c h a l t e t w e r d e n , d a e s s i c h h i e r m . E . u m e i n e g a n z j u n g e G l o s s e h a n d e l t . D i e s g e h t a u s f o l g e n d e n E r w ä g u n g e n h e r v o r . V e r s 3 , 1 2 b i l d e t d e n S c h l u s s e i n e r J e r e m i a r e d e J ) , d i e m i t V e r s t; b e g i n n t . D e r I n h a l t d i e s e r R e d e i s t : D i e G r ö s s e d e r S ü n d e J u - d a s w i r d d a d u r c h h e r v o r g e h o b e n , d a s s s i e m i t d e r j e n i g e n , f ü r d i e I s r a e l b e s t r a f t w u r d e , v e r g l i c h e n w i r d . G e m e s s e n a n d e r S ü n d e J u d a s i s t d i e S ü n d e I s r a e l s s o g e r i n g , d a s s G o t t d i e S t r a f e r ü c k g ä n g i g m a c h e n m ö c h t e . D i e R e d e s c h l i e s s t m i t d e r A u f - f o r d e r u n g J a h w e s a n I s r a e l , z u i h m z u r ü c k z u k e h r e n , w o b e i r Q B t o Г О Н У n i c h t e i n e i n n e r e U m k e h r , e i n B u s s e t u n I s r a e l s b e d e u t e t , s o n d e r n e i n e ä u s s e r e , f a k t i s c h e R ü c k k e h r a u s d e r d u r c h e i n m i T H D Ί 3 0 a l s S t r a f e v e r h ä n g t e n T r e n n u n g v o n J a h w e . D i e V e r s e 1 3 f f . b e h a n d e l n e i n a n d e r e s T h e m a , s i e s i n d e i n e M a h n u n g z u r U m k e h r , a b e r n i c h t a n I s r a e l , s o n d e r n a n J u d a g e r i c h t e t . D e r S c h l u s s d e s e r s t e n S t ü c k e s 6 , ( 5 — 1 2 ü b w b T i t o s s b v / r e s : - о х т о г . ID d e u t e t d e n S i n n b e w u s s t u m , d a m i t e i n Ü b e r g a n g z u d e n i n d e n V e r s e n 1 3 f f . a u s g e f ü h r t e n G e d a n k e n g e s c h a f f e n w i r d . D i e s e r S c h l u s s s a t z f ü h r t d i e R ü c k - k e h r I s r a e l s a u f e i n A u f h ö r e n d e s Z o r n e s J a h w e s , a l s o a u f e i n e n G n a d e n a k t z u r ü c k . E s h a n d e l t s i c h a b e r n i c h t u m e i n e B e - g n a d i g u n g , s o n d e r n u m e i n e K a s s a t i o n d e s U r t e i l s , d i e d a r a u f z u r ü c k z u f ü h r e n i s t , d a s s s i c h d a s D e l i k t n a c h t r ä g l i c h a l s z u g e r i n g e r w e i s t . D i e U m d e u t u n g d e s S i n n e s i s t e r s t i n s e h r s p ä t e r Z e i t e r f o l g t ; d e n n n a c h d e r P a r a l l e l e obivb ΊΊΐΟΧ xb m u s s Т О П h i e r d e n S i n n v o n g n ä d i g , n a c h g i e b i g o d e r ä h n l i c h e m h a b e n , e i n e n S i n n , d e r f ü r d a s Α . T . v ö l l i g s i n g u l ä r i s t , w o r a u f w i r g e g e n E n d e u n s e r e r A b h a n d l u n g n o c h m a l s z u r ü c k k o m m e n w e r d e n 2 ) . 1) Volz, Dei· Prophet Jeremia-, Leipzig 1928, S. 43, rechnet dagegen die Verse 3, 6—15b^ als ein Stück. 2) Glück in seiner Abhandlung „das Wort ЧОП im alttestamentlichen Sprachgebrauche als menschliche und göttliche gemeinschat'tsgemässe Verhal- tungsweise" (Giessen 1927, S. 50) sieht den vorliegenden Fall folgendermassen an : „Jahwe wird als 4ΌΠ geschildert, der dem treulosen von ihm mit dem Scheidebriefe entlassenen Israel nicht weiter zürnen will, f a l l s es zu ihm in Erkenntnis seiner Sünden zurückkomme". In der Behauptung, dass die Rück- kehr Israels an eine Bedingung geknüpft sei, liegt eine Verkennung des juristi- schen Sachverhalts, die auf der Verbindung der Stücke 6 — 12 und 13 ff. beruht. 14 LAZAR GULKOWITSCH В XXXII, ι Nach Ausschaltung der fraglichen Stellen können wir an die Untersuchung der sicheren Texte gehen. Zu diesem Zwecke dürfte sich zunächst eine Gruppierung des vorhandenen Mate- rials empfehlen. Die nächstliegende Anordnung wäre die chro- nologische. Doch bereitet hier gerade eine solche Anordnung grosse Schwierigkeiten, da es sich — abgesehen von Micha 7, 2 — um Psalmen handelt, deren Datierung ausserordentlich schwierig ist. Eine chronologische Fixierung der einzelnen Psalmen ist auf verschiedenen Wegen versucht worden und hat zu sehr von- einander differierenden Ergebnissen geführt *). Damit erledigt sich auch die Schlussfolgerung, die Glück im Anschluss an Kretschmar (Die Bundesvorstellung im А. T., Marburg 1896, S. 151) zieht: „Jahwe war bereit . . . als ТОП die der Ehegemeinschaft entsprechende Verhaltungs- weise -rpn seinem zu ihm zurückgekehrten Volke zu erweisen". Die Fehler- quelle bei Glück ist der Nachteil aller rein systematischen Bearbeitung von Begriffen ohne Rücksicht auf die Ergebnisse der Literarkritik, der sich dann besonders auswirkt, wenn wie im А. T. das verarbeitete Quellenmaterial einem sehr grossen Zeitraum angehört. 1) Duhm in seinem Psalmenkommentar (Freiburg 1899, S. XVIII—XXVI) wendet zwei verschiedene Methoden an, um die Psalmen zu datieren: er geht 1) von der Voraussetzung aus, dass viele Psalmen politische Dichtung sind, und bestimmt ihr Alter nach den politischen Ereignissen und Zuständen, auf die sie anspielen könnten, λ'οη den hier zu behandelnden Psalmen datiert Duhm auf diese Weise die Psalmen 4,16,18, 42/43, 52, 79, 85, 89, 132, 149. 2) konstatiert er in einer Reihe von Psalmen ihre l i t e r a r i s c h e Abhängigkeit von älteren Dichtungen innerhalb und ausserhalb des Psalters und bestimmt dadurch ihre Entstehungszeit. Die auf diese Weise datierten Psalmen sind: 12, 31, 32, 37, 86, 116, 132, 145, 148. Die Psalmen 30, 50 und 97 bleiben undatiert. Auf Grund seiner beiden Datierungsmethoden kommt Duhm zu dem Ergebnis, dass kein einziger Psalm vorexilisch ist. Kittel in seinem Buche über die Psalmen (Leipzig-Erlangen, 3.—4. Aufl., 1922, S. XXXIII ff.) wendet im Prinzip die historisch-politische Untersuchungs- methode Duhms an. λ'οη den hier in Betracht kommenden Psalmen datiert Kittel nur Ps. 37 auf Grund ideengeschichtlicher Erwägungen: er hält ihn für jünger als das Buch Hiob, weil er eine Kritik am Vergeltungsdogma voraussetze. Im Gegensatz zu Duhm aber kommt Kittel mit Hilfe von Nachrichten, die sich im Α. T. ausserhalb des Psalters finden, zu dem Ergebnis, dass es auch vor dem Exil in Israel Psalmendichtung gegeben haben muss. Damit erweitert sich der in Frage kommende Zeitraum so, dass für viele Psalmen eine Datierung unmöglich wird. Von den in Frage kommenden Psal- men werden nur 16, 18, 79, 85, 89, 132, 145, 148, 149 datiert, während die Psalmen 4, 12, 30, 31, 32, 42/43, 50, 52, 86, 97, 116 nicht zeitlich fixiert wer- den können. Bertholet (bei Kautzsch, Schriften des А. T., 4. Aufl., 1923, II 115 ff.) В XXXII. , Die Entwicklung des Begriffes Häsid im Α. T. 15 Vergleicht man die Ergebnisse der einzelnen Forscher, so ergeben sich so weitgehende Differenzen, dass die Zuverläs- sigkeit der von ihnen angewandten Methoden überhaupt in Frage gestellt werden muss. Der Methode, die Psalmen auf Grund ihrer Beziehungen zur äusseren Geschichte des israeiitisch-jüdi- schliesst sich ganz an die Methoden Duhms an. Er datiert die Psalmen 4, 18, 30, 32, 42/43, 52, 79, 145 (?), 149 auf Grund politischer Ereignisse und Zustände, auf die sie anspielen könnten, und die Psalmen 12, 31, 37, 86, 116, 148 auf Grund literarischer Abhängigkeit. Undatiert bleiben die Psalmen 16, 50, 85, 89, 97 und 132. Die Methode Kittels, aus Nachrichten ausserhalb des Psalters Rück- schlüsse auf die Entstehungszeit der Psalmen zu ziehen, lehnt Bertholet ab, weil sie nur das Alter des B r a u c h e s , beim Kult zu singen, nachweisen können, nicht aber das Alter der uns vorliegenden festen Formulierungen der kultischen Gesänge. Ebenso hält es Bertholet für unzulässig, aus dem Vorhan- densein ägyptischer und babylonischer Psalmen auf ein höheres Alter der he- bräischen Psalmen zu schliessen, weil „bei der um Jahrhunderte älteren Kultur der Babylonier wie der Ägypter die zeitlichen Vorbedingungen für die Entste- hung einer Psalmenliteratur hüben und drüben gänzlich verschieden lagen". Aus demselben Grunde lehnt er auch die Rückschlüsse ab, die Mowinkel aus dem Vergleich der alttestamentlichen Psalmen mit den babylonischen in bezug auf ihren Inhalt und Zweck und damit auf ihre Entstehungszeit zieht. Die literaturgeschichtliche Forschung (vgl. besonders Gunkel in seiner Einleitung in die Psalmen, Gött., 1928, S. 24 ff.) hat neue Wege für die Fest- stellung des Alters der Psalmen gewiesen. Bisher sind aber nur Richtlinien auf- gestellt. Als Kriterium für die frühe Entstehungszeit eines Psalms sollen dienen: Kürze, Reinheit der Gattung, enge Bindung an den „Sitz im Leben", d. i. mei- stens den Kultus, und ähnl. Die historisch-politische Methode Duhms und seiner Nachfolger kann Gunkel deshalb nicht anwenden, weil er die Psalmen mit wenigen Ausnahmen für religiös-kultische, nicht für politische Dichtung hält. Mehr oder weniger politischen Charakter haben nach Gunkel vor allem die Königspsalmen: 2, 18, 20, 21, 45, 72, 101, 110, 132, 1441—n. Diese Auffassung von der Natur der Psalmenliteratur hat Mowinkel an Hand seiner Untersuchungen der Begriffe Τ1* usw. mit Hilfe ähnlicher Begriffe in den babylonischen Psalmen, die er zum Vergleich heranzieht, kon- sequent durchgeführt. Gunkel hat allerdings die von ihm geforderten Methoden der Datierung selbst noch nicht angewendet, sondern datiert meistens noch nach den Duhm- schen Prinzipien: a) auf Grund politischer Zustände und Ereignisse: die Psalmen 18, 30, 42/43, 79, 81, 132, 149; b) auf Grund literarischer Abhängigkeit: die Psalmen 86, 116, 145. Psalm 37 datiert Gunkel wie Kittel auf Grund ideengeschichtlicher, Ps. 50 auf Grund religionsgeschichtlicher Erwägungen. Nur auf Ps. 32 wendet er die von 16 LAZAR GULKOWITSCH В XXXII. 4 sehen Volkes zu datieren, ist — selbst wenn ihre Voraussetzungen richtig sind — jede Möglichkeit zu sicheren Ergebnissen zu kom- men dadurch abgeschnitten, dass kein Psalm im А. T. konkrete Angaben darüber enthält, auf welches bestimmte Ereignis er sich beziehen soll. Die Methode, einzelne Psalmen auf Grund ihrer Abhängig- ihm selbst aufgestellten methodischen Prinzipien an. Die Psalmen 4, 16, 31, 52, 85, 97 und 148 bleiben undatiert. D u h m K i t t e 1 В e r t h о 1 e t G u n к e 1 Ps. 4 vormakkab. Priester nachexil. „ 12 j jünger als Jos. 33 = Duhm = Duhm „ 16 ; griechische Zeit !1 . nachexil. 1. nachexil. Periode Ι 1 Periode „ 18 1 Alex. J animus J osia ? nachexil. Partei- Josia? kämpfe? „ 301 — nachex. Zeit vormakk. „ 3] i eines d.jüngst. Pro- spät I dukte des Psalters „ 32 ! verwandt mit Eli- nachexil. Partei- re lat. spät ! hu reden gegensätze „ 37 I ca. 100 vor Chr. nai ch Hiob, nach Hiob walirsch. im Stile der Makk. Spruchweisheit 43 i Onias III. Onias III. zwischen Zerstör. der nordisr. Heilig- tümer u. dem Exil 50 epigonenhaft nachex. 52 j Onias III.? nachex. 79 j Antioch. Epiphan. 4. oder 2. vor 165 Esra — Alex. d. ι od.Alkim.(l.Makk. Jahrh. Gr. ; 7, 17) 85 j Simon kurz nach Ex. Judentum 86 j sehr jung .Hing jung 89 ; AlexanderJannäus nachexil. nachexil. (s. aber (ca 88 v. Chr.) (makk. od. S. 23, Anm. 3) älter) 97 — 116 sehr jung jung 132 nachex. (Hasmon.) vorexil. vorex. 145 sehr jung nachex. makk. ? sehr spät 148 jung nachex. vgl. Lobgesang der vorex.? 3 Männer 149 makk. ? ca 142 v.Chr.? makk. nach d. Propheten 17 keit von älteren Dichtungen zu datieren, ist deshalb nicht zu- verlässig, weil — was vor allem die Gunkelschen Forschungen erwiesen haben — im Einzelfalle schwer festzustellen ist, ob eine direkte Abhängigkeit oder nur stilistische Verwandtschaft vorliegt, die auf die Zugehörigkeit zu ein und derselben literari- schen Gattung zurückzuführen ist. Zu einigermassen sicheren Ergebnissen, wenigstens für die relative Chronologie der Psalmen, zu führen, verspricht die lite- raturgeschichtliche Methode, wenn sie erst durchgebildet sein wird. In der von Joachim Begrich bearbeiteten Gunkelschen Einleitung in die Psalmen, Göttingen 1933, wird im Kapitel „Die Geschichte der Psalmendichtung", S. 415 ff., eine Möglichkeit dargelegt, mit Hilfe rein gattungsgeschichtlicher Methoden von der relativen Chronologie der Psalmen aus zu ihrer absoluten Datierung zu gelangen, indem nämlich die einzelnen Gattungen der Psalmen in Beziehung gebracht werden zu den entsprechen- den Gattungen in der prophetischen Literatur, deren einzelne Teile in der Regel leichter zu datieren sind als die Psalmen- dichtung. Diese Methode arbeitet allerdings auch in weitem Masse mit Imponderabilien, bedarf also der Kontrolle, die durch sprach-, religions- und ideengeschichtliche Untersuchungen erfol- gen müsste. Da es also bisher keine zuverlässige Chronologie der Psal- men gibt, an der sich die Entwicklung des Sprachgebrauchs von ΤΟΠ ablesen liesse, muss die Untersuchung des Begriffs den umgekehrten Weg einschlagen, d. h. der Begriff muss zu- nächst nach systematischen Gesichtspunkten untersucht werden ; dann erst können wir die sich eventuell ergebenden Verschie- denheiten der Bedeutung nach den allgemeinen Entwicklungs- prinzipien der Sprachgeschichte zu einer Entwicklungsreihe ver- binden. Α. Anwendung des Begriffs vi rpEn auf eine Gemeinschaft. I. Dio Anwendung des Begriffs auf eine fest unirissene, konkrete Gemeinschaft. D i e a m s c h ä r f s t e n u m r i s s e n e G e m e i n s c h a f t , a u f d i e i m Α . T . d e r B e g r i f f v i 1 4 1 Ε Γ , a n g e w e n d e t w i r d , i s t d i e k o n k r e t e K u l t g e - m e i n s c h a f t i m T e m p e l , u n d z w a r i n d e r s p e z i e l l e n F u n k t i o n d e s C h o r e s , d e r i n d a s D a n k l i e d e i n e s e i n z e l n e n B e t e r s e i n z u s t i m m e n a u f g e f o r d e r t w i r d . D a r ü b e r , d a s s d e r e i n z e l n e I s r a e l i t s e i n e n D a n k v o r v e r s a m m e l t e r G e m e i n d e a b z u s t a t t e n u n d d i e s e z u m E i n s t i m m e n i n s e i n e n L o b p r e i s a u f z u f o r d e r n p f l e g t e , b e r i c h t e t u n s v o r a l l e m d e r S c h l u s s v o n P s . 2 2 ( V . 2 3 f f . ) . B e i d i e - s e r A u f f o r d e r u n g w u r d e d i e G e m e i n d e m i t s c h m e i c h e l h a f t e n E p i t h e t a v e r s c h i e d e n e n C h a r a k t e r s a n g e r e d e t , m i t n a t i o n a l e n : n p T ^ П Т ( P s . 2 2 , 2 4 ) , e t h i s c h e n : Е ^ р Л И , 1 0 Л IT» ( P s . 3 2 , 1 1 ) o d e r r e l i g i ö s e n : *'"> ( P s . 2 2 , 2 4 ) , v i i ^ - Л ( P s . 2 2 , 2 7 ) . E i n e s o l c h e s c h m e i c h e l h a f t e A n r e d e i s t a u c h V I I T E M P s . 3 0 , 5 ; 5 2 , 1 1 ; 1 3 2 , 9 . 1 6 = 2 . C h r o n . 6 , 4 1 . M i t d i e s e n E p i t h e t a w i r d d e r g a n z e Г П р a n g e r e d e t ; d e n n e s k o m m t j a g e r a d e d a r a u f a n , m ö g l i c h s t v i e l e Z e u g e n u n d T e i l n e h m e r d e s D a n k h y m n u s z u h a b e n ( P s . 2 2 , 2 6 ) . E s i s t n i r g e n d w o e i n A n - h a l t s p u n k t d a f ü r d a , d a s s s i c h d i e A u f f o r d e r u n g n u r a n b e s o n - d e r e Gruppen i n n e r h a l b d e r Gemeinde richte. Bezeichnungen 1 w i e ПрУ ΪΠ7 w ä r e n d a z u v i e l z u allgemein. D a z u k o m m t , d a s s i n Ps. 1 3 2 a l s Korrelativbegriff ΕΌΠΕ a u f t r i t t , d . h. d i e f e i e r n d e G e m e i n d e w i r d i n i h r e H a u p t b e s t a n d t e i l e : K l e r u s u n d L a i e n - s c h a f t g e t r e n n t a n g e r e d e t . Der konkrete, präzise Sinn eines Begriffes pflegt der älteste zu sein. Eine der genannten Stellen lässt sich auch mit einiger Wahr- scheinlichkeit in die vorexilische Zeit, die der letzten Davididen, datieren. Es handelt sich um Ps. 132, einen der Königspsalmen (s. oben S. 15 Anm.), also einen der wenigen Psalmen politi- 19 s e h e n E i n s c h l a g e s . Z u d e r Z e i t , a l s d i e B ü c h e r d e r C h r o n i k v e r - f a s s t w u r d e n , g a l t d e r P s a l m s c h o n a l s a l t ; d e n n d i e V e r s e 8 — 1 0 г w e r d e n d e m S a l o m o i n d e n M u n d g e l e g t ( 2 . C h r . 6 , 4 1 ) ) . D a s s m i t d e n v i T D n d i e g a n z e G e m e i n d e g e m e i n t i s t , g e h t a u c h a u s P s . 4 2 4 3 h e r v o r . D o r t , k l a g t e i n B e t e n d e r , d e r a u s i r g e n d e i n e m G r u n d e f e r n v o m T e m p e l ' w e i l e n m u s s ( P s . 4 2 , 5 ) , d a s s e r i n m i t t e n e i n e s Τ Ο Γ Γ Χ Τ l e b t . D a m i t s i n d a l s o L e u t e g e m e i n t , d i e n i c h t z u r G e m e i n d e J a h w e s g e h ö r e n . E i n e n B e g r i f f , d e r d a s G e g e n t e i l v o n T D H w ä r e , g i b t e s n i c h t ; d e n n T D n i s t k e i n e m e n s c h l i c h e E i g e n s c h a f t , s o n d e r n b e z e i c h n e t n u r e i n e Z u - g e h ö r i g k e i t , z u d e r e s k e i n e p o s i t i v e A n t i t h e s e g e b e n k a n n 2 ) . IL Die Erweiterung und Vergeistigung des Begriffes. 1) Die Anwendung auf eine fingierte Gemeinschaft. A d I L b e t r a c h t e n w i r d i e E r w e i t e r u n g u n d V e r g e i s t i g u n g d e s B e g r i f f e s , u n d z w a r n o c h i m m e r u n t e r d e m H a u p t g e s i c h t s - p u n k t , d a s s e s s i c h u m d i e B e z e i c h n u n g e i n e r G e m e i n s c h a f t h a n d e l t . U n t e r d e m v o r l i e g e n d e n M a t e r i a l b e f i n d e n s i c h z w e i S t e l l e n , i n d e n e n d a s W o r t V " 1 ^ T D H a u f e i n e f i n g i e r t e G e m e i n - s c h a f t a n g e w a n d t w i r d . A m E n d e d e s a u s v e r s c h i e d e n e n E l e m e n - t e n z u s a m m e n g e s e t z t e n P s a l m s 3 1 w i r d i n V e r s 2 4 i m R a h m e n e i n e r Π "Tir , e i n e A u f f o r d e r u n g a n d i e g e r i c h t e t . E s h a n d e l t s i c h a b e r u m e i n e l i t e r a r i s c h e N a c h a h m u n g , n i c h t u m e i n e e c h t e , f ü r e i n e k u l t i s c h e H a n d l u n g b e s t i m m t e ~ 4 T i . D e m - e n t s p r e c h e n d i s t a u c h d i e A u f f o r d e r u n g m o d i f i z i e r t . D e r g a n z e P s a l m i s t s t a r k r a t i o n a l i s t i s c h , u n d d a e s v o m r a t i o n a l i s t i s c h e n S t a n d p u n k t a u s g e s e h e n s i n n l o s w ä r e , e i n e f a k t i s c h g a r n i c h t v o r h a n d e n e G e m e i n d e a u f z u f o r d e r n i n d e n D a n k e s h y m n u s e i n - z u s t i m m e n , i s t d i e A u f f o r d e r u n g i n : „ l i e b e t J a h w e ! " u m g e ä n - d e r t w o r d e n . 1 ) Gunkel, Einleitung in die Psalmen, S. 168, datiert den Psalm in die letzte Zeit vor dem Exil. Der Begriff T D " . wie er in diesem Psalm gebraucht wird, lässt aber eher auf eine noch frühere Zeit schliessen. Doch ist es bei dem archaisierenden Charakter dieser Dichtung denkbar, dass auch der Begriff T D " in archaisierendem Sinne gebraucht wird. 2) Gunkel, Einleitung in die Psalmen, S. 262 f., datiert den Psalm in die vorexilische Zeit, glaubt aber, die Kultusreform des Josia voraussetzen zu müssen. Verglichen mit anderen Psalmen gleicher Gattung hält Gunkel den Ps. 42, 43 bereits für eine sekundäre Entwicklungsform der Gattung. 20 LAZAR GULKOWITSCH В XXXII. t In Psalm 145, 10 werden innerhalb eines Akrostichons v erstens die und zweitens die ' i ι-ροπ aufgefordert, Gott zu preisen. Die Werke Gottes zu seinem Lobpreis aufzu- fordern scheint traditioneller Hymnenstil zu sein (Ps. 103, 22). Als Parellele zu einem so allgemeinen Begriff wie er- wartet man einen ebenso allgemeinen, etwa CtWX. Dann wäre stumme und beredte, vernünftige und vernunftlose Kreatur ein- ander gegenübergestellt. Die eine — die menschliche — Seite wird dabei als Kultgemeinschaft g e d a c h t und mit einer der im Kultus für die Aufforderung zum Lobpreis üblichen Bezeich- nungen angeredet *). 2) Die Anwendung auf die ideelle Kultgemeinde, das gesamte Volk Gottes. a) D a s V o l k G o t t e s a l s r e a l e G r ö s s e . Eine andere Erweiterung des Begriffes TDD in seiner An- wendung auf eine Gemeinschaft bedeutet seine Anwendung auf die ideelle Kultgemeinde, das gesamte Volk Gottes. Dies kann eine konkrete, realiter vorhandene Grösse sein, denn die Vor- stellungen, die in Israel in bezug auf das Verhältnis zwischen Gott und Volk lebendig waren, schliessen eine Möglichkeit ein, das g a n z e Volk als sakrale Gemeinde anzusehen: die des Krieges, der eo ipso heiliger Krieg ist. In diesem Falle kann das Volk auch mit den Bezeichnungen angeredet werden, die für die Gemeinde im Tempel üblich sind. In Ps. 149 wird das Volk neben und Ό2 (V. 2) einmal mit Q^TDn Ьлр (V. 1) und zweimal mit GTDn (V. 5 u. 9) angeredet. Es handelt sich dabei um einen Hymnus, den das 2 ausziehende Heer singt, ). Ps. 79, 2 bildet dazu das Gegenstück: die Klage über die Gefallenen eines Krieges. Auch sie werden mit dem Ehrennamen der Gemeinde Gottes v"> ΉΌΠ genannt. Ihre persönlichen Eigen- schaften spielen keine Rolle, die Zugehörigkeit zur Gemeinde, die 1) Gunkel, Einleitung in die Psalmen, S. 93, rechnet Ps. 145 zu den j ü n g s t e n Formen der Hymnendichtung. 2) Gunkel, Einleitnng in die Psalmen, S. 82, weist auf die Verwandschaft zwischen Ps. 149 und der prophetischen Dichtung hin. 21 sie durch den Tod in ihrem Dienste besiegelt haben, qualifiziert sie allein als V"1 'TDn1). b) Das ATolk a l s l i t e r a r i s c h e F i k t i o n . Daneben begegnet uns aber auch das gesamte Volk als literarische Fiktion. An 3 Stellen im A. T. wird das Volk neben den üblichen Bezeichnungen : v'i ny, Ό2» auch ТОП genannt, und zwar in den Psalmen 50, 5 ; 85, 9 und 148, 14-). In Ps. 148, 14 tritt ausserdem ΊΤΠρ DV als Korrelatbegriff zu v ' i трОП auf. Ps. 50 enthält eine fingierte Gerichtsrede. Die Gemeinde wird, obwohl die Gottesrede einen scharfen Tadel enthält, als v/i ТОП 3 bezeichnet ). Ps. 148 ist ein Hymnus, der das ganze Weltall auffordert, zu preisen wegen der herrlichen Taten, die er an seinem Volke getan hat. Wenn der Hymnus, was allerdings wegen seines pedantischen Charakters unwahrscheinlich ist, für den Gebrauch im Tempel bestimmt war, so läge hier der Fall vor, dass sich die reale Tempelgemeinde als Repräsentantin des gesamten Volkes fühlte. Ps. 85, 9—14 ist die Betrachtung eines einzelnen Frommen, die sich anscheinend mit der künftigen Heilszeit beschäftigt, in der das ganze Volk eine einzige Gemeinde Gottes sein wird. Hier hat der Begriff v"> ΉΌΠ m e h r als in Ps. 50 einen religiös positiv bewertenden Sinn. 1) Gunkel, Einleitung in die Psalmen, S. 139, hält den Ps. 79 zusammen mit allen Psalmen, die uns aus diesel1 Gattung („Volksklagelied") erhalten sind, für nachexiliseh. Dies entspricht aber nicht dem "PDn-Begriff, wie er in diesem Psalm verwendet wird. Der TDn-Begriff weist auf eine ältere Zeit hin. '2) Gunkel, Einleitung in die Psalmen, S. 93, rechnet Ps. 148 zu den ,j ü η g s t e η Formen der Hymnendichtung. 3) Gunkel, Einleitung in die Psalmen, § 9, behauptet, dass Ps. 50 unter dem Einfluss der vorexilischen Propheten stehe, und rechnet mit der Möglichkeit (S. 370), dass dieser Psalm im Kultus Verwendung gefunden habe. Falls diese Behauptung sich halten lässt, gehört der Begriff 4ΌΠ zur ersten Gruppe unserer Einteilung. Doch erscheint es sehr fraglich, dass die opferfeindliche Haltung des Psalms auf den Einfluss des prophetischen Ethos zurückzuführen ist. Der Psalm ist vielmehr Ausdruck einer religiösen Einstellung, der alles auf die Gesetzeserfüllung ankommt. 22 LAZAE GULKOWITSCH В XXXII. 4 III. Die auf Etliisierung beruhende Individualisierung des Begriffes. Die letztgenannten Stellen deuten bereits auf eine gewisse Auflösung des Bereiches, für den der Begriff gilt, hin; noch stärker tritt diese Auflösung in den folgenden Fällen in Er- scheinung, in denen der Begriff ethisiert und damit individuali- siert wird. In den bisher behandelten Stellen ist vpDn ein ausge- sprochener Kollektivbegriff. Nicht seine persönlichen Qualitäten, sondern die blosse Zugehörigkeit zur Gemeinde macht den Ein- zelnen zum "POH. Andererseits ist aber vpD" nicht eine ganz neutrale Bezeichnung der Gemeinde, sondern der Begriff bedeutet eine positive religiöse Qualifikation. Er schliesst min- destens die Bedeutung der Zugehörigkeit zu Jahwe in sich. Je mehr sich nun die Auffassung durchsetzte, dass die Zugehörig- keit zu Jahwe ausser an die Zugehörigkeit zu seinem Volke auch noch an andere Bedingungen religiöser und ethischer Natur ge- knüpft war, um so mehr musste auch der Begriff '"ΐ ТСП indi- vidualisiert werden. Das bedeutet, praktisch gesprochen, dass man auch damit rechnete, innerhalb der Gemeinde zu v / haben. Die Begriffe OH und i v-pon sind nicht mehr kongruent. Der Begriff Τ СП wird vielmehr dem Begriff ρΉ'ί angenähert, der sich von vornherein auf ein individuelles Wohl- verhalten bezieht. Nun kann der Begriff "РСП in Gegensatz zu v Vw~] gestellt werden. Im Psalter tritt die Bezeichnung ' i i-pDH für Menschen, die sich durch persönliches Wohlverhalten aus- zeichnen, zweimal auf: Ps. 97, 10 und 87, 2S -). In beiden Fällen wird als antithetische und С^рЯ* als synonyme Parallele gebraucht. An 2 Stellen : Ps. 16, 10 und 89, 20 haben die Punktatoren 1) Die Tatsache, dass der Begriff in diesem Falle einen Sinn hat, der einem relativ späten Stadium in der Geschichte des Begriffes ТОП ange- hört, deckt sich mit der Feststellung Gunkels, Einleitung in die Psalmen, S. 99 f., dass Ps. 97 die Eschatologie Deuterojesajas voraussetzt, also ziemlich jungen Datums ist. 2) Der Ps. 37 gehört nach Gunkel, Einleitung in die Psalmen, S. 395, einem späteren Stadium der Weisheitsdichtung an. Doch macht hier Gunkel darauf aufmerksam, wie wenig diese Einordnung in die Geschichte der Gattung- gerade in der Weisheitsliteratur für die absolute Datierung bedeutet. В XXXII, ι Die Entwicklung des Begriffes Hâsld im A. T. 23 den Singular gelesen, wohl weil ihnen der alte kollektive Sprach- gebrauch von ν "'ΤΟΠ unbekannt war. Beide Stellen reihen sich, wenn man den Plural liest, zwanglos in die eben aufge- stellten Kategorien ein: Ps. 16, 10 gehört unter I, 1 Ps. 89, 20 unter II, 2. In Ps. 16 spricht ein Einzelner Gott sein Vertrauen aus. Unter anderem weist er auch darauf hin, dass Gott seine Seele2) nicht in die Scheol schicken kann, da er ja zu den v'i ήόπ , der Gemeinde Gottes, gehört, die Gott nicht verderben kann. Die Gemeinde ist wohl die reale Kultgemeinde im Tempel. Denn es handelt sich um eine Tef i lia, eine Gebetsgattung, von der Avir wrissen, dass sie im Kultus verwandt wurde. Derselbe Gedanke ist im Ps. 116, 15 ausgedrückt, und zwar tritt der kol- lektive Charakter des Begriffes TDH noch stärker dadurch her- vor, dass hier zweifellos das Wort TDH im Plural steht. Ps. 89 schildert die gute alte Zeit unter König David und preist als einen ihrer Vorzüge, dass Gott damals zu seinen • T D n in Gesichten redete. Die Leute, zu denen Gott in Gesich- ten spricht, sind nun freilich die Propheten (die 6. Kolumne der Hexapla übersetzt an dieser Stelle : τοις προγήταις). Aber wir haben keinen Beleg dafür, dass die D\SOj jemals als v /i îTDH bezeichnet worden wären. Der Vers ergibt auch einen Sinn, wenn man unter den v 'i ΉΌΗ das ganze Volk versteht. Schliesslich war es auch das Volk, zu dem (iott mit Hilfe der Propheten sprach3), es würde sich also um die obengenannte Erweiterung des Begriffs auf das gesamte Volk in literarischer Fiktion handeln. 1) Nach Gunkel, Einleitung in <1 ie Psalmen, S. 255, gehört, Ps. 16 zu den ältesten erhaltenen Beispielen seiner Gattung, des Vertrauensliedes. 2) Uber die Beziehungen zwischen und s. Johann Schwab, Der Begriff in den heiligen Schriften des A. T., München 1924, S. 48 ff. — Über Äusserung und Entwicklung des Begriffes s. Harry Holma, Die Na- men der Körperteile im Assyrisch-Babylonischen, Leipzig 1911, S. 40 ff. und Lorenz Dürr, Hebräisch = akk. napistu = Gurgel, Kehle in ZAW. N. F. 2 (1925), S. 262 ff. 3) Gunkel, Einleitung in die Psalmen, S. 90, hält den Ps. 89 für alt, und zwar für aus der Zeit der israelitischen Könige stammend (s. jedoch die Ta- belle auf S. 16). 2 4 В. Die Anwendung des Begriffes топ auf einen Einzelnen. An sich wäre der Begriff ТОП ohne jede Modifizierung auch auf den Einzelnen anwendbar. AVenn ι τ ο π die Ge- meinde Gottes bezeichnet, so könnte der v ' i ΤΟΠ ohne weiteres den einzelnen Angehörigen der Gemeinde bedeuten. Faktisch ist es aber so, dass — abgesehen vom Ps. 82, 6 — alle Stellen, in denen das Wort ΤΟΠ im Singular gebraucht wird, den Be- griff in einem mehr oder weniger ethisierten Sinne verwenden, also unter die Gruppe III des vorigen Abschnitts fallen, in der wir die Stellen zusammenfassten, in denen der Begriff durch Ethisierung individualisiert wurde. Ps. 32, 6 preist die Gnade Gottes und sieht in ihr den Grund, dass jeder ΤΟΠ, d. h. jedes Glied der Gemeinde Jahwes, Gott in Notzeiten anruft. Vielleicht ist der Vers auch als Auf- forderung an die Gemeinde zu denken, es läge also eine Remi- niszenz an den Stil der ΠΤΠ vor. Gunkel1) rechnet den Psalm überhaupt zu den ГЛТГ1 und betrachtet ihn als eine junge, von der Weisheitsdichtung beeinflusste Form dieser Gattung. Am deutlichsten wird die Zugehörigkeit des Begriffes zur Gruppe III, d. h. zu der Gruppe, in der wir den ethisierten TOHi-Begriff behandelten, an Micha 7, 2. Es handelt sich hier nicht um eine echte Michastelle. Sie stammt vielmehr vielleicht aus der Zeit des Maleachi, wahrscheinlich aber erst aus dem 2. Jahrhundert v. Chr., wie Marti, Dodekapropheton, Tübingen 1904, S. 262, ausgeführt hat. In Vers 7, 2 klagt ein Unbekannter darüber, dass der ΤΟΠ aus dem Lande verschwunden sei. Das könnte nach dem im vorigen Abschnitt festgestellten Sinn bedeuten, dass die faktische Kultgemeinschaft aufgelöst sei. I)a aber hier als Korrelatbegriff verwendet wird, muss der Begriff ΤΟΠ einen ethi- schen Einschlag haben. Die Klage bezieht sich also darauf, dass niemand mehr vorhanden ist, der würdig wäre der Gemeinde Gottes anzugehören. Wenn hier aber n u r von ethischen Quali- täten, ohne Beziehung zur Kultgemeinschaft, die Rede wäre, dann wäre ein anderer Begriff am Platze, etwa oder "10П In Ps. 86 begründet ein Beter seine Bitte, dass Gott seine Partei ergreifen solle, damit, dass er eine Reihe von Eigenschaften 1) Einleitung· in dio Psalmen, S. 292. В XXXII. 4 Die Entwicklung de? Begriffes Hâsîd im A. T. 25 aufzählt, die Gottes Wohlgefallen erregen sollen. Er spricht da- von, dass er den ganzen Tag (Vers 3) und in allen Angelegen- heiten (Vers 7) zu Gott ruft, dass seine Seele nach Gott verlangt (Vers 4). Er nennt sich einen fiONI *JV (Vers l), womit nicht nur der sozial und wirtschaftlich Schwache, sondern auch der im religiösen Sinn Demütige gemeint ist (s. Kittel, Psalmen, S. 288 ff.). Er bezeichnet sich weiter als v/i -qV, ( i e r auf Gott vertraut, und, in Parallele dazu, als ΤΟΠ (V. 2). Das ΤΟΠ-sein ist hier also — wie in Ps. 16, 10 — ein Faktum, das Gottes Wohlgefallen erregt. Dort scheint es sich um die blosse Zugehörigkeit zur Gemeinde zu handeln, hier dagegen scheint sich der Begriff mehr auf die persönlichen Eigenschaften des Beters zu beziehen. Dazu stimmt auch, dass in V. 14 die und E T als Gegensätze auf- treten. Ähnlich liegt der Fall in 1. Sam. 2, ü l). Ganz eigentümlich und in keine Gruppe einzureihen sind die Stellen Ps. 18, 26 = 2. Sam. 22, 26 und Ps. 145, 17. In Ps. 18, 26 ff. und 2. Sam. 22, 26 ff. wird eine Reihe von Menschentypen aufgezählt, mit denen Jahwe ganz entsprechend ihren Eigenschaften verfährt. Als Parallelbegriff zu ΤΟΠ tritt dabei D^öri auf, was auf einen ethischen Sinn des Begriffes ΤΟΠ schliessen lässt. Eine Beziehung zur Gemeinde Jahwes lässt sich nirgendwo herauslesen, hätte auch in diesem Zusammenhang keinen Sinn. Wahrscheinlich liegt hier eine künstliche Ableitung von "ΤΟΠ vor, genau wie bei dem Verbum ЧОПГН, das auch nur des Wortspiels wegen gebildet worden ist. Der Vers bedeutet also: wer "ТОП tut, an dem tut auch Golt ПОП. ÊD3H Avar im älte- ren Sprachgebrauch ein Adjektiv und wurde deshalb mit dem Substantiv "Q} verbunden. Der Vokalisator kannte diesen Sprach- gebrauch nicht mehr, sondern fasste als Substantiv auf -). In Ps. 18 verband er deshalb EV^n mit der aramaisierenden Konstruktion Ί2Ζ, 2. Sam. 22, 26 deutete er dagegen IE: als in;, fasste es also als koordinierten Begriff zu ТОП und ЕЧ2Г auf, was um so eher möglich ist, als Η за nicht nur den Starken, den 1) Es trägt für den Sinn nichts aus, ob man an dieser Stelle mit dem К den Plural oder mit dem К den Singular liest (s. S. 27). 2) Die Form qatil repräsentiert die allgemeine Art der Substantivierung von Personen wie von Sachen, die in morphologischer Hinsicht noch deutlich an den Typus des Adjektivs anknüpft; s. Gulkowitsch, Die Bildung von Abstrakt- begriffen . . . S. 42. 26 LAZAR GULKOWITSCH В XXXII. , Kriegshelden, sondern allgemeiner eine abgesonderte, überlegene Klasse von Menschen bezeichnet: vgl. besonders Ps. 89, 20 (s. Gulkowitsch, Die Bildung von Abstraktbegriffen . . . S. 94). Eine ebenso künstliche Ableitung von ЧОП liegt in Ps. 145,17 vor, der einzigen Stelle im Psalter, wo ТОП von Gott gebraucht wird (vgl. S. 13). Wenn ТОП nur die Zugehörigkeit zur Gemeinde bedeutet, kann es auf Gott gar nicht angewendet werden. Das übliche Wort wäre "ТОП П&У' gewesen (vgl. Ex. 20, 6; Dt. 5, 10; Ps. 8, 51 u. a.). Dieses Wort wollte der Dichter nicht anwenden, 1) weil er das Verhältnis von Gott und Mensch nicht als auf einem Vertrage beruhend auffasste, welcher Begriff mit "ТОП 1 unbedingt verbunden ist ), und 2) weil НОП Н̂ 'У mit i verbunden werden muss, was er im Interesse des strengen Parallelismus vermeiden wollte. Abgesehen von Ps. 145, 17 und der oben erwähnten Stelle Лег. 3, 12 wird der Begriff ТОП weder im А. T., noch im Talmud und in der späteren Literatur auf (iott ange- wandt, was seiner ursprünglichen Bedeutung, von der sich der Sprachgebrauch nie ganz abstrahiert hat, entspricht. AVenn TOH wirklich nur die Zugehörigkeit zu einer Gemeinschaft bedeutet, nicht aber eine Eigenschaft, dann ist es gar nicht auf Gott anwendbar. Falls es sich in Ps. 145, 17 nicht um die eben als möglich hingestellte künstliche Ableitung von "TOH handelt, liegt hier die eigentümliche Erscheinung vor, dass der Begriff des TOH in den jüngsten Stücken der Bibel, wo seine r e i n soziolo- gische Bedeutung zugunsten der religiös-ethischen abgeschwächt wurde, seine soziologische Bedeutung überhaupt verlieren konnte, was auf ein Schwanken des Begriffs in der Übergangszeit hin- deutet. Die extreme Form des Bedeutungswandels hat sich aber bald wieder verloren, so dass sich der Begriff ТОП auf eine Bedeutung, die zwischen einer rein soziologischen und einer rein ethisch-religiösen die Mitte hält, konsolidiert. In die Übergangszeit der Ideengeschichte des Begriffs 1) Vgl. X. Glück: Das Wort hesed im alttestamentlichen Sprachge- brauche, Giessen 1927 und ΛΥ. F. Lofthouse : Hen and Hesed in the Old Testament, in: ΖΑΛΥ. NF 10 (1933), 29 ff. Da ЮП zunächst nicht dem Worte „Gnade" entspricht, wäre die Wiedergabe von D^TDH »die der Gnade Teilhaftigen" bei Ed. Meyer, Ursprung und Anfänge des Christentums Π, Stuttgart-Berlin 19213, S. 42, zu korrigieren. Interessant ist, dass Meyer den kollektiven Charakter von V i Т О П erkannt liat, indem er die СТОП als die bezeichnet, die sich „als wahre Gemeinde Gottes fühlen". Б XXXII, ι Die Entwicklung des Begriffes Hasïd im A. T. 27 ΤΟΠ, die literarisch mit den jüngsten Stücken der Bibel zusam- menfällt, gehört wohl auch die Glosse Jer. 3, 12. Bei der Aufzählung der 70 Namen < lo t i es (Midrasch zöta zu Gant, l, Ausg. Buber, Wilna 1925, 8. ß; У"П Г^Г'К mit fast vollständiger Aufzählung [ER 4, 18]; NR 14, 12 erwähnt nur die Zahl), unter denen sich auch ТОП befindet, handelt es sich nur um eine mechanische Aufzählung der in der Bibel zu allen Zei- ten auf Gott bezogenen Epitheta. Der Begriff ТОП wird auf Grund von Jer. 3, 12 in die Aufzählung aufgenommen. Die ohne Kritik statistisch zusammengestellten Epitheta lassen keinen Schluss darauf zu, dass der Begriff des ТОП als Epitheton Got- tes zur Zeit der Zusammenstellung der Liste ein lebendiger Be- griff war. Entsprechend der unbedingten Bindung an den Wort- laut der Bibel wird nach der Tradition dort von Gott als ТОП gesprochen, wo die beiden biblischen Stellen, die das Epitheton TO" für Gott haben, verwendet werden (vgl. Tanh. zu Lev. 19, 2, Ausg. Buber, S. 74). Aus dem Gesagten geht also hervor, dass der Begriff DTOH ursprünglich an die kultische Gemeinschaft gebunden ist. Auch wo ein einzelner ТОП genannt wird, erhält er diese Bezeichnung als Glied der Gemeinschaft. Der Begriff der Gemeinde Gottes kann freilich so weit vergeistigt und ethisiert sein, dass man als das Entscheidende für die Zugehörigkeit des einzelnen ТОП zur Gemeinschaft der OTOH seine religiösen und ethischen Qualitä- ten, nicht nur seine faktische Anwesenheit ansieht. Der aus unseren Quellen erschliessbare älteste Sinn des Begriffs ТОП = „Angehöriger der Kultgemeinschaft Jahwes" ist vielleicht noch nicht der ursprüngliche. Denn vergleicht man die Stellen, an denen ТОП im Singular vorkommt, mit denen, wo der Plural verwandt wird, so ergibt sich die Tatsache, dass der Plural stets, der »Singular nie mit dem Zusatz v /i verbunden ist. Ausnahmen sind nur: Das Kere von Ps. 16, 10 und 89, 20, das Ketlb von 2. Sam. 2, 9, in welchen Fällen also wrohl der Plural zu lesen ist, und Ps. 149, 5. 9. Da der Plural, der stets in Verbindung mit V"1 vorkommt, zweifellos der ältere und eigentliche Sprachgebrauch ist,, muss angenommen werden, dass die Verbindung des Wortes ΤΟΠ mit ν"1 notwendig war, um den gewünschten Sinn : „Zuge- hörigkeit zur Kultgemeinschaft Jahwes" auszudrücken, dass also ΤΟΠ zunächst nicht unbedingt auf das Verhältnis eines Menschen zu Gott bezogen werden musste, sondern wie ζ. B. "QV auch noch 28 einen weiteren Sinn hatte, so dass sein speziell kultischer Sinn durch den Zusatz v / i ausgedrückt werden musste. Welcher Art der allgemeine Sinn des Begriffes ΤΟΠ war, lässt sich freilich nicht mehr ermitteln. Vielleicht bezeichnete er die Zugehörigkeit zu einer Gemeinschaft überhaupt. Von hier aus erklärt sich wohl auch das Pehlen des Zusatzes in Ps. 149, 5. 9. Denn in V. 1 ist •ΤΟΠ mit inp verbunden, wodurch genügend deutlich gemacht wird, dass die hier genannten СТОП zur Gemeinde Gottes ge- hören. i n p bedeutet in den Psalmen die Kultgemeinde (Ps. 22, 23. 26; 3õ. 18); in Verbindung mit Π ^ Π ρ (Ps. 89, 6) bedeutet es die himmlische Kultgemeinde, die Jahwe Hymnen singt. Das Wort kann auch ironisch auf die Gemeinschaft derer angewandt werden, die fern von Jahwe sind: Π^ΗΏ iHp (Ps. 26, 5) und •\SHn THp (Ps. 21, 16). Da die Kultgemeinde Jahwes nicht nur identisch mit der Feiergemeinde im Tempel, sondern ebenso mit der Kampfgemein- schaft im Kriege ist, konnte sich auch das Heer des Judas Mak- kabäus als ΠΤΟΠ bezeichnen. Dies war nicht ein spezieller Name für eine Partei i n n e r h a l b des Volkes, sondern eine etwas archaisierende, bewusst sakrale Bezeichnung für das Volksheer, das sich als Kämpfer für die Sache Gottes fühlt. Darum taucht die Bezeichnung ΠΤΟΠ in den Makkabäerbüchern an einer Stelle zum ersten Male auf, wo es sich um eine Angelegenheit handelt, über die nur die gesamte Gemeinde bestimmen kann : die zeit- weilige Beschränkung der Sabbatheiligung (1. Makk. 2, 42). Für unsere Auffassung spricht auch die Variante 'ιουδαίοι (s. Anm. bei Swete z. St.), worunter man nur das ganze Volk, nicht aber eine Partei verstehen kann. Als kennzeichnende Eigenschaften für die Gemeinde der ΠΤΟΠ werden an dieser Stelle genannt : a) tοχυρά δυνάμει (Var. Ισχυροί), wofür man hebr. das oft im Α. T. vorkommende ΤΗ ΉΌ3 (üTHι oder СТПП) einsetzen muss ; b) 6 εκουοιαζόμενος τω νόμω (hebr. etwa: î£Hp Ώ^.2 ΉΟΊΪ£'-1). Das sind beides Eigenschaften, die sich auf die Gemeinde % 1) Da t£Hp Π Ή 2 "QiV Пап. 11, 30 den С ТОП entgegengesetzt sind (s. Zun/, Die gottesdienstlichen Vorträge der Juden-, Frankfurt/M. 1892, S. 38, Anm. a), so wäre wip IT H l r-iDItr als Epitheton für die Άϋΐόαΐοι zu erwarten. Danach allerdings ist die Übersetzung der LXX zwar sinn-, aber nicht wortgemäss. 29 beziehen können. ТП Т2Л ist eine aite Bezeichnung für das israelitische Volksheer. Aus dem zweiten Epitheton, das auf die einzelnen Mitglieder der Gemeinde Bezug nimmt, geht hervor, dass man in jener Zeit die Zugehörigkeit zur Gemeinde von der Gesetzestreue abhängig machte. Der allgemein rezipierten Ansicht*), dass die Άσιόαϊοι eine Partei, und zwar die Kriegspartei in Israel, gewesen seien, die später in den Sekten der Pharisäer, Zeloten und Essäer aufging, und im Gegensatz zu einer hellenistischen Partei gestanden hätten, aus der sich die Sadduzäer entwickelten, bereitet die Erwähnung der Άσιόαϊοι in l . Makk. 7, 12—14 deshalb Schwierig- keiten, weil diese hier auf einmal für den F r i e d e n s s c h l u s s mit den Syrern eintreten. Wenn man aber die cΑσιόαϊοι als Be- zeichnung für das ganze um religiöse Freiheit kämpfende \7olk auffasst, so sieht man, dass dieses Volk kein Interesse mehr an der Fortsetzung dieses Kampfes hatte, sobald es schien, als ob die r e l i g i ö s e Freiheit nicht in Gefahr sei. Das griechische 1) Hamburger, Supplementa IV, S. 116, unterscheidet solche Q'Ti, die zu den Pharisäern gehörten, und solche, die zu den Essäern gingen und die Pharisäer bekämpften. Die bildeten unter den Pharisäern eine extreme Richtung, der auch cAqIbä angehörte. Vgl. wei ter : Jost, Geschichte des Judentums und seiner Secten 1, Leipzig 1857, S. 198 f.; Graetz, Geschichte der Juden- VI, 2, Leipzig (1875), S. 273 u. ö. ; E. Schürer, Geschichte des jüdischen Volkes im Zeitalter Jesu Christi4, Leipzig 1901, Bd. I, S. 203, Anm. 44; Weber, Jüdische Theologie auf Grund des Talmud und verwandter Schriften, Leipzig 1897, S. 45; Wellhausen, Die Pharisäer und Sadduzäer2, Hannover 1924, S. 80 f. ; Friedländer, Die religiösen Bewegungen innerhalb des Judentums im Zeitalter Jesu, Berlin 1905, S. 14; Bousset, Die Religion des Judentums . . . ,3 hrsg. von Gressmann, Tübingen 1926, S. 184 und 457 ; R. H. Charles, The Apocrypha and Pseudepigrapha of the О. T., Oxford 1913, S. 73, Anm. 42; Herford, Die Pharisäer (deutsch von Fischel), Leipzig 1928, S. L:5 und 27 ; Moore, Judaism I, Cambridge 1932, S. 59; Dubnow, Weltgeschichte des jüdischen Volkes II, S. 13 und Note 2 auf S. 571 ff . ; Klausner, ÎTTiÎODm. §§ 19—21; Horodezky, γΠΊΓίΕΟΠ, Berlin-Tel-Aviv 1931, S. 98 und Encyclopaedia Judaica V, S. 357 ff. hält die Άαιόαΐυι für eine Gruppe innerhalb der Partei der Essäer. — Bei allen diesen Auffassungen, denen man weitere hinzufügen könnte, handelt es sich soweit sie talmudisches Material benutzen — wohl um eine nicht ohne weiteres mögliche Gleichsetzung des ethisch auf- zufassenden, in eine idealisierte Vergangenheit hinemprojizierten Begriffes der •Ό'ΪΓΝΊ СТОП u. ä. mit dem in jener Vergangenheit tatsächlich gültigen "POH-Begriff, der — wie oben dargelegt — vor allem einen soziologischen Sinn hatte. Darauf beabsichtige ich in einer Bearbeitung des talmudischen Materials in bezug auf den TOn-Begrif f ausführlich zurückzukommen. 30 L A Z A R GULKOWITSCH В XXXII, i πρώτοι ( V . L'2) h a t w a h r s c h e i n l i c h e i n e m h e b r . e n t - s p r o c h e n . D i e s h e i s s t n i c h t ; : a l s e r s t e w a r e n d i e 'Ασιόαϊοι f ü r d e n F r i e d e n , d a n n s c h l o s s e n s i c h i h n e n a u c h a n d e r e a n , s o n d e r n : r z u n ä c h s t : w a r e n d i e Ασιόαϊοι. f ü r d e n F r i e d e n , d a n n a b e r , a l s s i c h d i e L a g e g a n z a n d e r s e n t w i c k e l t e , a l s s i e e r w a r t e t h a t t e n , n a h m e n s i e d e n K a m p f w i e d e r a u f , w i e d i e f o l g e n d e n V e r s e b e w e i s e n . A u f d i e s e W i e d e r a u f n a h m e d e s K a m p f e s b e z i e h t s i c h d e r g e h ä s s i g e B e r i c h t , d e n d e r e n t l a s s e n e P r i e s t e r A l k i m u s d e m K ö n i g D e m e t r i u s e r s t a t t e t e : 2 . M a k k . 1 4 , 6 f f . D e r B e r i c h t b e g i n n t : Ol λεγόμενοι τωι> Чоvóakov cΑσιόαϊοι. H i e r i s t 'Ασιόαϊοι, a l s S e l b s t - b e z e i c h n u n g d e r n a t i o n a l g e s i n n t e n - J u d e n , n i c h t a l s a l l g e m e i n ü b l i c h e r , o f f i z i e l l e r N a m e e i n e r P a r t e i z u v e r s t e h e n , w i e e s s p ä t e r d i e B e z e i c h n u n g e n P h a r i s ä e r , E s s ä e r u s w . g e w e s e n s i n d . D e r N a m e ETEPI v e r s c h w i n d e t n i c h t d e s h a l b a u s d e r G e s c h i c h t e , w e i l d i e P a r t e i d e r S T E H i n a n d e r e n P a r t e i e n a u f g i n g , s o n d e r n w e i l d a s W o r t Ε ' Τ Β Π d i e k u l t i s c h e G e m e i n d e b e z e i c h n e t u n d d a h e r a u s d e r o f f i z i e l l e n G e s c h i c h t e v e r s c h w i n d e t , s o b a l d d i e s e G e m e i n d e a u f h ö r t , e i n e s e l b s t ä n d i g e R o l l e i n d e r P o l i t i k z u s p i e l e n . D e r g r i e c h i s c h e B e r i c h t h a t d i e b e w u s s t a r c h a i s i e r e n d e B e - z e i c h n u n g d e s m a k k a b ä i s c h e n V o l k s h e e r e s a l s E i g e n n a m e n a u f - g e f a s s t u n d d a r u m n i c h t ü b e r s e t z t E i n e Ü b e r s e t z u n g w ä r e a u c h k a u m m ö g l i c h g e w e s e n , d e n n e i n Ä q u i v a l e n t z u m B e g r i f f e Τ Β Π h a t d a s G r i e c h i s c h e n i c h t . B e i d e r Ü b e r t r a g u n g d e r Τ Ε Π - S t e l l e n i m A . T . h a b e n s i c h d i e L X X a u f v e r s c h i e d e n e W e i s e g e h o l - f e n . A n e i n e r S t e l l e , d i e w i r a l s k o r r u p t u n b e r ü c k s i c h t i g t g e l a s s e n h a t t e n : P r o v . 2 , 8 , u n d a n z w e i w e i t e r e n , s e h r j u n g e n S t e l l e n : M i c h a 7 , 2 u n d J e r . 3 , 1 2 , w o d a s W o r t Τ Β Π v o n s e i n e r u r s p r ü n g - l i c h e n B e d e u t u n g a b w e i c h e n d e i n e n e t h i s c h - r e l i g i ö s e n Q u a l i t ä t s - b e g r i f f w i e d e r g i b t , h a b e n d i e L X X p a r a p h r a s i e r e n d d e m S i n n e d e s Z u s a m m e n h a n g s e n t s p r e c h e n d g e a r b e i t e t , a l s o a u f e i n e e i g e n t - l i c h e Ü b e r s e t z u n g v e r z i c h t e t , S i e g e b e n Γ Ρ Ε Π " j ~ H i n P r o v . 2 , 8 m i t οόός εύλαβονμένων αυτόν, d . h . W e g d e r e r , d i e i h n f ü r c h t e n , 1) Würde ΠΉΌΠ ^ e r ^ a m e tiner Partei oder einer Sekte bedeuten, die in irgendeiner Beziehung zu den Pharisäern oder Essäern gestanden hätte (darüber neuerdings Bévenot, Die heiden Makkabäerbücher, Bonn 1931, S. 61), so ist doch nicht einzusehen, warum Josephus, der sich mit den Sekten und Par- teien eingehend beschäftigt (Antt. XIII, 5, 9; XIII, 10, 6 ; XIII, 16, 5 ; XVII, 2 , 4 ; XVIII, 1 ,3 ; Bell. II, 8, 14; Vita 2; — Antt. XV, 10,5; XV1I1, 1 , 5 ; Bell. II, 8, 2 — 13) der СТЕП nirgends Erwähnung tut. Б XXXII. 4 Die Entwicklung des Begriffes Häsid im A. T. 31 wieder, und erreichen damit einen einigermassen zur ersten Halh- zeile passenden Parallelismus, da in dieser von einem tTStTD die Rede ist. Micha 7, 2 sind die LXX durch den Korrelatbegriff' "iti"1 veranlasst worden, ТОП mit ευσεβής, d. h. fromm, gottes- fürchtig, zu übersetzen1). In Jer. 3, 12 endlich wird ТОП mit Ελεήμων — harmherzig wiedergegeben, also mit derjenigen gött- lichen Eigenschaft identifiziert, von der die Stelle, wenigstens ihrem gegenwärtigen Zusammenhange nach, Zeugnis ablegt'-). I. Sam. 2, 9 haben die LXX das Wort ΤΟΠ einfach ignoriert. Dagegen bieten sie an drei Stellen : Ps. 89, 20; 148, 14; 2. Chr. 6, 41 .eine Übersetzung, die beweist, dass der ursprüngliche Sinn von v/» -рпп „Angehöriger der Gemeinschaft Gottes" doch noch gespürt wurde: sie übersetzen v/ ТОП mit viol ϋεου, identifizie- ren also v/* ΉΌΠ mit i"i Ό2, was ja nur der bildhafte Ausdruck für dasselbe Faktum: „die Zugehörigkeit zur Gemeinde Jahwes"' ist3). In allen übrigen, also den allermeisten, Fällen aber wird ТОП durch δσιος wiedergegeben4), όσιος ist ein ziemlich allge- meiner farbloser Hegriff, der einen mehr formellen als ethisch qualifizierenden Sinn hat. όσιος heisst „dem Gesetze entsprechend", — ob einem menschlich-moralischen oder einem göttlich-religiösen, ist zunächst nicht massgebend. Aber fromm, gottesfürchtig, oder 1) Aquila und Symmaclius dagegen übersetzen mechanisch ΤΟΠ niit υοιος, Origenes schliesst sich den LXX an und übersetzt "ΡΟΠ niit ενοε,-ί/,ς oder ευλαβές. 2) Aquila und Symmaclius: οπιος, Origenes wie LXX. 3) Ebenso übersetzt Origenes in Ps. 89, 20. In 2. Chr. 6, 41 schwanken die Handschriften der llexapla zwischen v)oi und υοιοι (vgl. Origenis Hexaplo- rum quae supersunt . . . fragmenta, ed. Fridericus Field. Oxford 1875, z. St.). 4) Origenes in einigen Handschriften der llexapla (Codd. 19, 82, 93, ins) übersetzte 2. Sam. 22, 20a : μετά ελεήμονος ελευν лοιήοεις und gebrauchte υοιος für Ε Ό Η in V. 20b. 1 1 1 In Ps. 12, 2 übersetzt Aquila ТОП ̂ àyrôç ( = ip j ) , welche Übersetzung der Codex Coislinianus (9./10. Jahrh.) der Hexapla auch in Ps. 37, 28; 50, 5 ; 52, 11; 79, 2 ; 85, 9; 30, 2 ; 97, 10; 114, 15 anonym tradiert. | 1 ( e m e r a n Ganz mechanisch übersetzt Hieronymus den Begriff ТОП> i ^ m allen Stellen TDn i t „sanctus" wiedergibt (.vgl. Biblia Sacra Latina veteris testamenti Hieronymo interprete ed. Hcyse-Tischendcrf, Leipzig 1873). Man sieht hier, wie weit Hieronymus in sprachlicher Hinsicht vom inneren Verständnis des hebräischen Textes entfernt ist. Über Einzelheiten der Auseinandersetzung der lateinischen Bibelsprache mit den Eigentümlichkeiten des hebräischen Textes s. Wilhelm Süss, Studien zur lateinischen Bibel I, Tai tu 1932 (Acta et Cornmentationes Univ. Tartuensis [Dorpatensis] BXXIX4), S. 103 ff. 32 rechtschaffen, also eine inhaltlich bestimmte religiöse oder ethi- sche Qualität, bedeutet öotog nicht1). Einen diesem Bilde entsprechenden Anblick bietet eine Zusammenstellung der alttestament liehen ΤΟΠ-stellen in der Paraphrasierung des Targum'2). Das Aramäische des Targum kennt ebenfalls kein Äquivalent des hebräischen Wortes ΤΟΠ Doch ist für den Targum infolge der engen Verwandtschaft der Sprachen ein Ausweg vorhanden, den es für die LXX nicht gab. Der Targum bedient sich des hebräischen Terminus, zuweilen in aramäischer Form, oft aber auch ohne Veränderung. In diesem Falle kann es sich nicht um das Bestreben handeln, sich in der Ausdrucksweise möglichst dem hebräischen Texte anzunähern. 11 Iii selbständigen Zusammenhängen bringt das Ν. T. das Wort οαιος nur 1. Tim. 2, 8: Apk. 15, 4 und 16, 5; Hebr. 7, 26 und Tit. 1, 8. In den Acta (2, 27; 13, 34 und 13, 35) handelt es sich um Zitate aus dem Л. T., also um einen an die griechischen Übersetzungen anknüpfenden Sprachgebrauch. Der Verfasser des ersten Timotheusbriefes nennt die zum Gebet erhobenen Hände όαίονς χείρας, was zweifellos keine Übersetzung mit ΤΟΠ zulässt: denn Γ ί Τ Ο Π D T ist eine im Hebräischen undenkbare Verbindung. Es kann nur von ΓΠΤΠΐΰ О Т oder riTpJ D 'T gesprochen werden, wie auch die Vulgata den Ausdruck mit ,.manus puras" übersetzt. In Apk. 15, 4 und 16, 5 steht das Wort υοιος als Epitheton Gottes. Apk. 15, 4 heisst es im μόνος υαιος, was hebräisch mit XIΠ ì£'*Hp ID wiedergegeben werden müsste. Apk. 16, 5 entspricht υαιος eben- falls dem hebräischen t£ 'Hp· Verfasser des Hebräerbriefes zählt υαιος un- ter den Eigenschaften des vollendeten, göttlichen άρχιερε νς an erster Stelle auf. An sich wäre ΤΟΠ a l s Eigenschaft eines solchen sehr wohl denkbar, da aber auf die Bezeichnung des Hohenpriesters als ^ ì l p keinesfalls verzichtet werden kann und eine andere Eigenschaft, die dem hebräischen t£4Tp entspräche, nicht aufgezählt wird, muss υαιος liier wohl mit ££'*Пр übersetzt werden, wozu auch seine Nennung an erster Stelle stimmt. In ähnlicher Weise kommt υαιος unter den Eigenschaften eines menschlichen Bischofs im Briefe an Titus (1, 8) vor. Auch hier ist ein anderes Äquivalent für t£4*7p nicht vorhanden. Auffallend ist es aber, dass diese doch zweifellos sehr umfassende und wichtige Eigenschaft ganz beiläufig aufgezählt wird, nachdem schon eine ganze Reihe anderer Epi- theta vorausgegangen ist. Dass die priesterlichen Eigenschaften hier in so nebensächlicher Weise aufgeführt werden, liegt an der Tendenz des Briefes, der nicht vom Wesen des Priestertunis handelt, sondern allen Nachdruck auf die moralischen Forderungen legt, die man an den einzelnen Träger eines Priester- tums als conditio sine qua non stellen muss. Der Titusbrief bietet also, zumal der Fall ganz singular ist, auch keine Möglichkeit, den Begriff υαιος im Ν. T. mit ΤΟΠ zu identifizieren. 2) Folgende Tabelle möge dies veranschaulichen (s. nächste Seite). 33 Dass tatsächlich ein Äquivalent des Begriffes TDn fehlt, geht daraus hervor, dass an den Stellen, an denen der Targum ein solches äquivalentes Wort zu haben glaubt, er dieses anwendet, Tabelle (1er Äquivalente für . © e r l a d ) - ) imb 1) ibus u m g e m a c h t aus ein paar unleserl ichen Buchstaben. 2) . J o h a n n G ü n t h e r G с r 1 a с h , geb. in Riga, Sohn des Hofgerichts- sekretärs in Dorpat Joachim, wurde 1632 in Dorpat, 1642 in Leiden immatr i - kuliert. Notarius des Rigaschen Landgerichts . 1649 in Pernau zum Stadt- 4 H. LAAKMANN und W. ANDERSON В XXXII. -, 1 3ofuQ ^ i i g te rn ) , neben bem ξ>. Pastore in loco2) bie 3nqut f i t to i t 31t tfyun, roorauff ben biefelbe Herren a m 7. Marti] fid) nod) £emmei} in bes Sballi ipanfens (ôeftnbe oerfüget, ber îBirt aber mar absent3), roie õud) befêen бфше^е г 6oI jn 9 M i $ömtt{3, Jener шеге, befj ® e t b e s o u t a g e ηαφ, a m 6 o n a b e n b oor ber ЭДпШпМдипд 9β[φαίίΐ6η f a l b e r η α φ 6 o o n t a g f e 4 ) gereifet, ber a n b e r aber mere i m ЗЗ^фе, ba Ьоф 1)егпаф befunben, bafe ber 3öirt eben tote bte £>erat a n f o m m e n , fid) s u b d u c i e r t i)ette. îBorauff bte D o r f f s leute, fo oiel m a n ju fammen bringen f onnen, bai)in getjoïet toorben 5 ) , bet) ше1феп ΐίφ (Einige o o n ^RibbaXep m i t etn= gefteHet. 5)a ben ηίφί5 artbers l)at f o n n e n еф гГфе ! toerben ηαφ garter b e b r a t o u n g u n b oorgetgung ber ruhten, a l s f o l g e n b e s . Зииог, 0 et)e 51аШ £>ans a u s bem 2 е аЦфет ) ^u fetner бфше^е г , unb η α φ beren $ o b e 31t ben ЯтЬе гп a l s ein ЗзогтипЬ jtd) gefetjet, ijetten 6 i e oon f omen t 6pte l toerd η ίφί getouft, berfelbe Îjette es auf bie 93ai)ne деЬгаф^ bte beruf fung fet) gef e ì f )en, ba bes 9ааШ ipanfens &η ε φ ί m i t ber <5acfpfeiffen Ьигфэ borff b la fenb gegangen, unb bte S ^ t e r mit einem 6 t abe oon ©ef inbe §u gefinbe bte Einher aitsgeruffen; тое1фет (öeböfyne oon ber 6a83. 2. 9. Seine Frau Anna Sophia Virgin war eine Tochter des bekannten Professors in Dorpat Andreas Yirginius. (Sitzungsberichte der Altertumforschenden Gesellschaft zu Pernau 8 (1914—25), 109.) 1) Л о s и a H ii χ t e r , gel», zu Ratzeburg als Sohn des gleichnamigen Dia- konus am Dom, wurde 1635 Bruder Großer Gilde in Pernau, 1663 als kgl. Proviant- meister Bürger, 1665 in den Rat gezogen, f 1688. 7. 17. (A a. O. S. 114.) 2) J o h a n n V e s t r i n g war ein Sohn des Pastors zu Kosch (estn. Kose) in Harrien Heinrich, wurde 16(51. 2. 15 zum undeutschen Pastor und deutschen Diakonus nach Pernau voziert, 1680. 1. 24 Oberpastor und f 1681 zwischen 5. 2 und 9. 27. Vgl. N a p i e r s к у, Lebensnachrichten ν. d. livländ. Predigern 111 82. 3) t aus tz umgemacht . 4) St. Michaelis (estn. Mihkli) im gleichnamigen Kirchspiel. 5) gebotet шогЬеп korrigiert aus fyolen lafeeit. 6) Kirchsp. Leal (estn. Lihula). Übrigens liegt selbst nach dem heutigen balt ischdeutschen Sprachgebrauch auch der Wieksche Teil des Kirchsp. St. Michaelis „im Leaischen". 7) Das wäre Nov. 25 — St. Katharinen, doch fiel dieses Fest 1679 auf einen Dienstag, 1(578 auf einen Montag: s. unten S. 5 Fuün. 2. 8) Diese zwei Worte über der Zeile eingeschaltet, versehentlich hinter dem Komma. i ! XXXII. -.> Ein neues Dokument über d. estn. Mets ik-Kul tus etc. h боплЬепЬ ηαφ ξ>. 3)ret)$lönigetage, ba 6 t e , bte ftinber, bas 93и[ф= т а п ф е п ober, rate 6 t e meinen, 3 P Unglücf гаеддеЬгаф!, unb jefeiges ') an ber 31иЬег[феп ©rentre fteljenbes, feg [fol. Ih] nid)t tn biefem, fon» 2 bern оегнифепет 79ften З а р е ) , mafeen in biefem jai)re n i rgenbs a i s nur tn 2. ©eftnber b a s S a n k e n g e f e ) e n , a i s петЬИф bet) ^ З е р о Sßeter, гае1фег eben mit bem raeibe ηίφΐ p p u f e f o n b e r n §ur Ρ φ ^ ε ί ΐ ausgeraefen, u n b b a n p m a n b e r n m a f y l e 8 ) bei) б а р Ь а $>enbri(Ì, ber μι p u f e geraefen u n b bagegen g e f p r o e n / aber ben muf)trat l l igen P f e i f f e r u n b b a s j u n g e s e i n b r i n g e n b e s 93oIcf η ίφί abraetfen t o n n e n . 6 t e p t t e n u n b raüften oon feinem Aberglauben, a l s bas nur f o o b e n p t bte ЯтЬег i f jr grufelet) p t t e n , bes raegen 6 i e jet^t, alte unb jungen p r e n unb leiben miiften, folte fein tage ηίφί т е р д е [ферп . © e s (öeftnbes 3 u n g , a l s 9 M t £>anfens бфгае^ег б о р ï ô n n t s fjette ben 9Jìet}icf a u s btefetn ©eftnbe auf feinem ^tiefen in begleitung ber 6acfpfe i f fen an ber (öreni^e getragen, o e r p f f e n b ein bejšer Я о г п З а р gu befommen. 93et)m an fange bes Santons , alle 6 ona b en b , fyabe bes 9 M t ôanfe eigene ^M)ter , (ΕΠο g e n a n b , b a s l ieb oor, u n b bte anbere i p п афде^пд еп , tote 6 t e in 33itlbrtngs ©ebie te 4 ) rate fie η ο φ ba geraol)net, er lernet g e p b t , ijeifeet a l f o Nedko Nedko Negelcken... 33iicfe büefe Ь1ф 9^аЬе1феп Nedko Negle Neizifen... 33iicfe Ьхф nabe lnes 3ungf rära le in (£rra Sie^lene & a b b t . . . bas g e n e p t e s ift o e r l o p e n 9?ei)la (Щ Slabbt t u beb t f j . . . bte SRabel ift η ί φ ί a u s ber { фе^еп oerlol)ren e P Stabbi n e l ) l o b e s . . . bie 9tabei ift a u s bem n e p n o e r l o p e n 'ЗДиЬ raubine p i p f t . . . (£tn raentg etfenraeref a u s ooller l)anbt. 3 n beine j u m legten mal)le bas bing raeggebra t ratrb rateber5) g e f a n g e n , юе1фез DJÎarja lauri ^lttbrefj raetb etgen geftanbnufe η α φ a n g e f t i m m e t g o d i n e SOIö^a ö l l a b a . . . 6 t r o l ) e n e s b i n g т а ф е ! ϊίφ bereit ηαφ bem 93и{фе 9 e t } i fe9J?ööammneba. . . bafj З З ^ф т а пф е п ift gel)enb η α φ b e m Ьи{ф б а г г а «fee f a t a b a . . . Зп einem biefen (ЗДгаифе gu begleiten. [fui. 2а/ (gin m e t e r s f)at man oor bief jmaf j l η ί φ ί er fahren fömten. ©er o p t raotin 6 i e bafj i R ä n l e i n деЬгаф! raar entlegen oon 1) Vor j e t t e s stellt ein durchstrichenes fold). 12) Also im AVinter 1678/79 ? 3) Diese drei Worte über der Zeile eingeschaltet . 4) Karrinömm (estn. Karinõmme) im Kirchsp. St. Michaelis, Kreis Wiek (Mitauer .lahrbuch für Genealogie, Heraldik und Sphragis t ik 1909/10, S. 132). ">) Sehr undeutlich — oder œurbe ? 6 H. L A A K M A N N und W . A N D E R S O N Б XXXII, r, biefem borffe oijngefefjr ein oiert^eil mei l œeges . 6 i e Ratten aber, ηαφ b e m biefe b e f $ u ï b t g u n g entftanben, bas bing auf 7 0 fdjtitt guritrfe geI)olet œ a r b 1 ) , o o n bannen i n s '2) borff in Stallt й а ^ е п деЬгаф^ unb au f s g e ä f f t e o f f e n t ^ oorbranbt. ÎBar bei) 5 qtoartter3) ^оф р г Н ф η α φ ber a l ) f e 4 ) д е т аф ! , auf bem Ijaupt eine ϊ φ ι ο α φ mütje, unter ber mutzen an ftat ber Ijare, ^афэ, tote аиф am barte, ein begen oon 5 0 Merge l ) auf bem 9Uicfen, ein т епНф glieb oorn, unb fonte gefettet ) toerben guftefyen auf bem boben ober (Erben. (E[in] (Ei)no[ürbtges] Consistorium am 17. Marti]7) statuirei, ba§ roeiln bas gantée borff in f o m e n t toercfe oerrotcfelt, 6 i e aHefampt, 8 дХегф benen Ι ^ ο Μ ί ϊ φ ε η j u r Щ1е ) in o f f e n t ^ e ЙЬфеп 93u§e p f e i f e n 9 шегеп, al fo a b e r ) bafe ber ?НаШ £ап | з , roeil bas œercf in feinem Йа^еп angefangen unb geenbet, oon feinem ^ ε φ ί u n b $ оф ! е г bie 1 0 leute beruffen а и ф ) епЬНф bas rnö^ife g e m a e t u n b œ e g g e b ^ t n ) raorben, unb 12) (Er b e n 1 3 ) ^ ε φ ί n u n пешИф erft a b g e f a f f e t , (Er e inen 1 4 6 o n t a g oor ber Йкфеп tfji ir, m i t ) 9iui)ten in ber ipanb flehen fotte, ^er ηαφ fo l te b a s g a n ^ e 93olcf g u m ξ>. ^ α φ ^ η α ^ Ι ίίφ e i n f i n b e n u i tb bagu ge la f j en toerben. * * In dem ältesten Kirchenbuche der St. Johanniskirche in Pernau, der Kirche der estnischen Stadt- und Landgemeinde ( 1 6 9 2 — 1 7 4 9 , Estnisches Staatliches Zentralarchiv in Dorpat), fand sich nachträglich unter den von dem Pastor und Propst S a l o m o 1) Dieses Wort über der Zeile e ingescha l te t , versehent l ich vor dem Komma. 2) Vor ins s teh t ein d u r c h s t r i c h e n e s es. 3) Ein Quar t ie r ist 6 Zoll. 4) 'Ì (unleser l ich) . 5) Kienspan. 6) Vor gefe^et s t e h t ein du rchs t r i chenes ftefyenbs. 7) Diese drei Worte über der Zeile e ingescha l te t . 8) Uhla (estn. Uulu) im Kirchsp. P e r n a u . — Über diese Ange legenhe i t habe ich nu r folgende Notiz g e f u n d e n (Ratsprotokollc 1677. 5 . 8 ) : Eod. kamen 2 schreiben vom K. Oberconsistorio vom 1 Martij . . . d a s a n d e r e wegen a b s c h a f f u n g der abgöt te rey bei Uhi e inger ichte t , worauf E. E. Rath resolvire t , solche mit der Pos t zubeantwor ten . 9) Dieses Wor t über der Zeile e ingeschal te t . 10) Vor аиф steht ein durchstrichenes töorben. 11) Diese zwei Worte über der Zeile e ingeschal te t . 12) Dieses Wor t n a c h t r ä g l i c h am Rande e ingescha l te t . 13) Vor ben s teht ein du rchs t r i chenes aber. 14) Vor mit s teh t ein du rchs t r i chenes ft. 7 H e i n r i c h V e s t r i n g L) verzeichneten besonderen Ereignissen S. 798—795 ein merkwürdiger Nachtrag zur Biographie des R a l l i H a n s , der hier folgen soll. [1724] ben 20 Mai, a l s ίφ i n b e m Sauckfcfyen ©orffe 9 î tbbeÎep 2 ) catechisirte, шагЬ id) gu eines geœefenen 6 o I b a t e n Tönnis S o l l e î ô i t t œ e An, f о bamahl bep bem Rabbi Jaan | ί φ aufft) ielte, h i n g e f o b e r t , 5 t o e t l ö t e franc! шаге unb communiciren moite, töte ben аиф hin fufyr ) unb bie communion o e r ^ t e t e . Α φ ί S a g e Ьегоафег am 27 Mai gegen A b e n b шагЬ felbtge An, oon intern 6фше^ег=6о^п Hantz Pamp, bem Ягйдег ber) Michaelis Шгф, auff ihr begehren, toeil 6 i e mir e tœas gu entbetfen hätte, h e r e * n ® t o b деЬгаф^ bû 6 t e benn mir ηαφ= f o l g e n b e s r e f e r i r t e . 6 i e mare ben 16 Mai o n e i n e m 6 o n a b e n b a u f f m $ e l b e деше[еп unb hätte geöget unb bûbet) einige geiftl. Sieber gefmtgen a l s ÎBorum betrübftu Ьгф mein £>[erg], ЗВеп mir in Ρ Φ ί ί ε η h ö h t e n fet)n etc, bo hätte 6 t e oben Uber ber б о п п е п eine ^ е тИфе bündele ÎBolcfe gefehen ; au§ ber 2ßoIcien märe ein f tardes 6 a u f e n eines SBinbes ouff fie gefallen unb oon 6 t u n b a n märe 6 t e frant i gemorben u n b hätte ein hefftfges θ ί ε φ ε η i m Setbe u n b a n b e m 9Rüdgrab empfunben, bes fie η ί φ ί mehr arbe i ten fömten , fonbern | ΐ φ η α φ Jpaufe b e g e b e n u n b nieber l e g e n m i i f f e n ; A m ЗЗШтофеп brauff a l s am 20 Mai, mie Ι φ ο η ermehnet, hätte 6 i e ιηίφ gu ϊίφ f o r b e r n Iaf fen u n b bie Commu- nion e m p f a n g e n , © i e 91αφί brauf f ηαφ ber Communion, р О Д е п bem ЗОШюофеп unb ©onnerf tag , etma iimb 1 2 Uhr, märe ihr ein fonberbares © e ^ t e gegeiget toorben, ba 6 i e g e m a e t u n b m i t offe= n e n A u g e n ϊφΙαίίΙοβ ge legen, n e h m l . (Eine ©eftalb einer б о пп еп , Ьоф ütelmahl unb ипоегдЫфПф hotter [S. 794] unb gröffer, a l s bie natiir-- Ιίφ б о п п е unb in ber б о п п е п hätt[e] ficf) eine g e t f t l ^ e т еп [фКфе ©efta l t praesent ire t unb märe Ьигф bas £ ί φ ί b u r g e f i e n e n , f o n a h e a n i h r e m 33ette u n b геф! oor 3h^ geftanben. $Bie 6 i e n u n barüber, e s für e tmas ίευϊίεΐί[φε6 h o ^ e n b , ίίφ fehr entfettet u n b i n b rünf t ig gu © o t t gebetet, baft <$r 6 t e für allem böfen unb bes ^ e t n b e s ^ег[ифип= gen, meilen 6 i e n iemah ls mi t bes 6 a t a n s merd einige (Stememfchüfft gehabt, betoahren molle, fo fei) auft bem groffen £ ίφίε fo ïgenbe 6 t i m m e a n 6 i e g e f e h e n . 3 Φ b i n gu bier g e f o m m e n 4 ) , be in ftreqer m i t b e m b u Μφ oer loben f o l t be in Artt f , ber b ir h o f f e n u n b Ьгф gu allen guten 1) Lebte 16(53—17-19 (ein Sohn des obengenannten Pastors Johann Vest- ring). Vgl. X a p i e r s k y , Lebensnachrichten III 82 f. 2) E s t n . R i d a l e p a . 3) Umgemacht aus ijinfuijc. 4) Zwei Worte unleserlich gestrichen. 8 В XXXII, δ f röfft ig т а ф е п шШ: 6 t e bagegen Idätte fid) beffen lange geœetgert unb geantraortet ЗФ totll n i d j t ! Зф troue bir η ί φ ί ! шег b t f iu? ЗФ h ° b e mit btr η ί φ ΐ δ ^ ф с ф п , bu bift ein Satans--(EngeI. © e r ©etfi ober hätte geantraortet; Зф btn ber (Engel Gabriel, bu muft bid) mit m i r uerloben, A n ! ЗФ гаШ bein eigen fet)n unb in betnem ipergen meine Woh n u n g o u f f f Q g e n / b u ratrft ЬаЬигф fehr geftärefet unb in © o t t т офНд g e m a t rnerben, b a§ bu ben Satan unter beine ftüffe treten ratrft. 3Bte er ihr nun bte £ c m b д е ш ф е ^ гае1фе tote eines SOTenfdjen $ anb , ober fehr gafjrt ongufühlen geraefen, iimb | ΐ φ m i t ihr gucerlo* ben, fo höbe 6 i e ihme ihre a n b breit, fo baft f a u m ein 93 о gel brauff gu hüpffen räum gehabt unb fehr glat , mie ein g lat tes (Eqft. © a fie h ingefommen fo hätte ein (Engel mit einem 6фШ|Уе1 eine gang f leine 4 ecftgte Shür geöffnet, ЬаЬигф fie bte (Seligfeit unb <реггПф£еи bes eraigen Sebens gefehen, es hätte al les g e f e n e n , raie e in g r o f f e s 2 ί φ ί u n b o o r t r e f M e r © l a n g , fte hätte aber oor groffer Klarheit faft n iemanben bartnnen erbtiefen ober erfennen fönnen unb шаге bie iper- Ιίφίείί u n b a l l e s raas fie a l l b a gefehen η η α υ ε ί ρ ^ φ ϊ ί φ , fo ihr aufs g u f p r e e n и п тйдПф raäre. Unter bem Rimmel märe bie [S. 7U5] ipölle 1) Komm zu mir, komm heute, Jesulein ! Himmelsmanna, Jesus, gib ! 2) Diese zwei Worte umgemacht aus bu aber. 3) l 'mgemacht aus einem unleserlichen Wort. 9 geraefen, ba nichts a n b e r s raäre gufe l jen geraefen a i s l a u t e r $ e u r u n b e in b r e n n e n b e r 1 ) 6c^raeffeI=6troi)m, b a r t n n e n alle o e r b a m m t e n u n b f o n b e r l i d ) bie £ u r e n u n b R t n b e r ÎRôrberinnen, bie i)ir in ber 2öe l t i l jrer (Straffe e n t g a n g e n , o o n ben S e u f f e l n , m i t g r o f f e n f o l g e r n u n b ^ o r c f e n o o n h i n t e n gu (per posteriora) raären geftoffen unb mit einem е^фгесШфеп eibentl)um gar ergebig fei, bos bo Sf tengi tubbot 5 ) fein, morinnen bas S o l e ! alle 6 o n n - abenbs 9 ΐ α φ ί g u f a m m e n Й о т т е t)iipfe ü m bie 93legicEs bo^er benn ber ©ottesbienft a m 6 o n n t a g ü e r f I a f f e n merbe ; ЗпдМфеп bas bie Pastorat unb Шгфеп=©еЬаиЬе bofelbft η ίφΐ Unterkonten toerben. 1) Pär ist die in der estnischen wissenschaftlichen Literatur übliche Abkürzung für das Kirchspiel P e r n a u (estn. P ä r n u ) . 2) Estn. Audru. 3) E s i s t d i e s a l s o e i n P a r a l l e l b e r i c h t z u d e r v o n H. L a a k m a n n o b e n a b g e d r u c k t e n U r k u n d e ! 4) = Kirchsp. K a r u s e n (estn. K a r u s e ) . 5) „Spielstuben". 13 5. M i h x) 1694. H e i n r i с u s G ö s e k e n i n s , Verzeich η ili der Desiderien, Mängel und Beschwehrden, die sich bey der Kirchen zu S. Michaelis in der Wihk befinden. [Datiert den 4. Januar 1094.] (Estni- sches Staatliches Zentralarchiv. Estländisches Konsistorialarchiv Nr. 497, fol. 78a—Bla.) Fol. 80a.2) 9. S o n b e m 6 t r o I ) = ( S ö g e n SCRegif . (£tn abgöttifcfyeö 2Bei)fen treiben bte S a u r e n аиф am $α[ίηαφί gur A b e n b s g e i t , ben ba т а ф е п fie einen (Sögen o o n 6 tro l ) , fteffen barin ein fpigiges fyolg, u. gtren bas ftrof) bas erfte 3al )r auft, a l§ einen Яег1, fegen beni ftrot) einen alten i)ui)t ob. 9CRüge auf , unb fyengen einen alten SJÎansrof umb bas ftrofy ; bas anbere 3 < Ф gißten fie bas ftroi) au§, tote ein ÎBeib, fegen eine meife Ijaube auf, unb b e e n g e n bas ftrol) mit ein al ten 9®etberrof; barauf tragen 6 i e ben (Sögen gur Abenbsgeit i m f inf tern 3 ) i)inauft in ben Ь ^ф , unb btnben benfelben oben an bie 6p t ge eines S a um s . Sei) [о1фет 28ei)fen füren 6 i e n u n btfen Aberg lauben , bas bas Й о т , bie ^elbfrikfyte, itnb bas ^ Ι α φ β rool ιυαφϊεη u n b gera= ten foUen. β. Han 4 ) 1709. S c h r e i b e n d e s P a s t o r s v o n „S. J o h a n n i s , i n d e r S t r a η d w i eck" (d. h. H a n n e hl) 5) an das Re valer Burg- gericht vom 10. Mai 1709. (Estnisches Staatliches Zentralar- chiv. Archiv des schwedischen Generalgouverneurs von Estland Nr. . . . [früher В 181a].) Fol. 1 b. . . . u nb foUen ©te bei) allerf)anb аЬегд1аиЫ[ф. roefen, ben legten feyertag im ιοεηηαφίεη, e inen o o n ftrofy g e n ü g t e n abgott ben 6 i e 1 ) = Kirchsp. S t. M i с h a e 1 i s (estn. M i h к 1 i). 2) Das ganze „Verzeichnis" ist nach einer alten Abschrif t zuers t veröf- fentlicht worden von A. J . S j ö g r e n , Bericht über eine im Auftrage der russischen geographischen Gesellschaft während der Sommermonate des J a h r e s 1846 nach den Gouvernements Livland und Kurland un te rnommene Reise zur genauen Untersuchung der Reste dei· Liweii und Krewingen, Denkschrif ten der nissischen geographischen Gesellschaft zu St. Pe te rsburg 1 (Weimar 1849), S. 453—605 (siehe S. 462—464, über den Metsik: S. 464). — S i e h e a u c h u n t e n S. 15 F и ß η. 1. 3) Diese zwei W o r t e nachträglich am Rande hinzugefügt . 4) = Kirchsp. II a n n e h l (estn. H a η i 1 a). 5) E r i c h С h r i s t i a η W e i d e n h a i η (introduziert 1697) : vgl. Ν. T r e и m и t li, Eesti Kirjandus 2(5 (1932), 18 Fußn. 7. 14 Ρ, X X X I I . m e g t d , ober m a i ) f t m n i n g a s ') n e n n e n , 3 f ) n m i t flacfys oielerlet) g a r n , u n b a n b e r n berg le id jen 6 a d ) e n , шедеп glüd" bes f i fdjfangs, unb felbbaues bebtnben, unb oerfertigen, aud) gebadjten abgott Ijierauff, mit 6 a d ^fe t f fen , unb ipepbntfcfyen l i ebem, auff einer frembben iperrfdjaffts Ianb tnsge fambt begleiten, unb bringen, ber me inung bafj ЬаЬигф alles un= gl i id, oon 3()rem lanbe ab, unb auff bas frembbe Ianbt gebracht œerbe, toorauf 6 i e ban toieber mit großen Заиф^еп, frofyloden, unb freuben, in felbiges gefinbe, guritdefefyren, unb btft an bie faften Jjinan, ober aud) mof)I eljr, nad)bem 6 i e oorrafyt an bier ijaben, atte 6 ona b en b nad)t-) gegen ben 6 o n t a g gufammen bleiben, unb 3f) ï Ijegbnifdjes toefen toeiter treiben . . . 7. K a l e n d e r 1888. Б e s t i - m a r a h w a Ka lende r , ehk T ä li t - r a m a t 1831» aasta pelile [Estländischer Volkskalender auf das Jahr 1839], Tallinn [Reval], Gressel, s. a. [1838]. S. [19]—[36] „Tähtpäewadest·· [„Über die Merktage"] (siehe S. [19] f.). . . . ЭЛеге maa l olii alles 9 îootfi funningatte toiimfel a ia l m o n n e s foi)i)as ü f s e b b a u s f o p r u u f p e t a œ a f s , m i s m u i a l g i 3 ) m a t i m a s l i h t m a s olii. î e g g t b innimesfeb ÎBaftla öl)to l )ölgift ü i j i je fu to, m t s e t f t -- f и ! s mmmeta f i b ; pann ib temmale ü l j l je l a a s t a l meesterafyœa i ü b b a r a ία m a n n a tue fe lga, te i fe l a a s t a l t a n n o päl)I)ä ja n a e s t e r a l j œa fue felga. 6 e b b a futo piftfib pit ia rtbœa otfa, fanbfib ö i s f a b e s ja fure f i s f a g a t a n t f i b e s i ide o m m a ШПа, toalla el)f f i l j l je l ionna raia, ja f ibbuftb tebba metfas ül)I)e p u Iabtoa Ш1де f inn i . Se p ibb i f ü l f e b b a тВДепЬата , [S. 20] et ntiiib feif ä p p a r b u f t ja önnetu f t oUib ä r r a f a n n u b , ja et toillt j a I tnnab fel a a s t a l Ijästt p i b b i b f i g g t m a . 6 a f f a m a a l , f u s f e f a m m a t e m p œannaf t peti, ü t le f ib ennaf t taltoe el)f f u r m a ä r r a f a n b t o a b . . . . In unserem Lande wurde noch in der letzten Zeit der schwedischen Könige an einigen Orten ein abergläubischer Brauch geübt, der auch sonst in der AVeit vorkam. Die Menschen machten am Fastnachtsabend aus Stroh eine Figur, die sie M e t s i k n a n n t e n ; sie bekleideten sie in einem Jahre mit einem Männerhut und einem alten Rocke, im anderen Jahre mit einer Haube und einem Weiberrock. Diese Figur steckten sie an die Spitze einer langen Stange, trugen sie jauchzend und mit großem Geschrei tanzend über die Grenze des eigenen Dorfes, der Gemeinde oder des Kirchspiels und banden sie im Walde an den Wipfel eines Baumes. Dies sollte wohl bedeuten, [S. 20] daß sie jetzt alles Mißgeschick und Unglück fortgetragen hatten, und daß Korn und 1) „Landkönig". 2) Dieses Wort ist über der Zeile eingeschaltet. 3) Im Text ein Druckfehler: maialili. E X X X I I . E i n neues Dokument über d. estn. Metsik-Kultus etc. 1- Flachs in diesem Jahre gut gedeihen sollten. In Deutschland, wo in alter Zeit derselbe Brauch geübt wurde, sagte man. dati mau den Winter oder den Tod forttrage. M 8. K r e u t z w a l d 18532). F r . R. К r e u t z w a 1 d , Der E listen abergläubische Ge- bräuche, Weisen und Gewohnheiten von J o h a n n W o l f g a n g B o e d e r 3 ) , weiland Pastor zu Kusal in Ehstland und des Consi- storii in Reval Assessor. Mit auf die Gegenwart bezüglichen Anmerkungen beleuchtet von —. St. Petersburg 18544). S. 12 f. Hier müssen wir noch einer Festlichkeit gedenken, die uns nur von Hörensagen bekannt geworden, indessen noch gegen Ende des vorigen Jahrhunderts in manchen Gegenden gebräuch- lich gewesen. Die Erzähler nannten das Fest metsa- oder Met- siko-pido. Eine grosse Pappe wurde auf eine lange Stange ge- steckt, im Dorfe zuerst singend herumgetragen und dann in den Wald gebracht, wo der Metsik auf einen Baum gestellt wurde. Das Fest muss ein Bacchanal gewesen sein, [S. 18] indem da- bei die skandalösesten und unzüchtigsten Gebräuche vorge- kommen, indessen wollte kein Erzähler auf die näheren Details sich einlassen. 1 ) Diesei·. o f f e n b a r z u m g r ö U t e n T e i l a u f d i e U r k u n d e Mil l 1694 z u r ü c k g e h e n d e Text wird auch (ohne Quellenangabe) von F. J. W i e d e m a n n , Aus dem inneren und äusseren Leben der Elisten, St. Petersburg 1876, S. 3Õ3 reproduziert: [ F a s t n a c h t . ] Am Abend macht man eine Strohpuppe, „met'sik" (Waldgeist) genannt, das eine J a h r mit einem Männerhute und einem alten Rocke, das andere mit einer Haube und einem Weiberrocke bekleidet, steckt sie auf eine lange Stange, t rägt sie mit Jauchzen und Geschrei über die Gränze des Dorfes oder Gutsgebietes oder Kirchspiels h inaus und bindet sie im Wahle an einen Baumgipfel; dies soll ein Schutz sein gegen allerlei Unheil. Vgl. auch ebendas. S. 431: M e t ' s i k , eine Waldgottheit, welche jähr- lich ihr Geschlecht wechselt (männlich und weiblich), vielleicht dasselbe, was metsa-halTi jas oder metsa-tont. Man vgl. noch [Kapitel] XI bei „Fastnacht" den Gebrauch mit der als Met'sik bezeichneten Strohpuppe. 2) Die Daten stammen z. T. aus dem Kirchspiel F e n n e r n (estn. V ä n d r a , Abkürzung : Vän). 3) Die beiden hier wiedergegebenen Notizen stammen nicht aus dem Buche von Boeder - - d. h. eigentlich J o b . F o r s e l i u s — (gedruckt 1684), sondern sind Zusätze von Kreutzwald. 4) Die Notiz „Gedruckt auf Verfügung der K a i s e r l i c h e n Akademie 80 b. 20. Nach Kaa 1872 a wird hierauf u m d e n B a u m e i n i - g e m a l l ä r m e n d im K r e i s e h e r u m g e t a n z t . 21. Äußerst interessant sind die Mitteilungen Kreutz- walds (1853) und Holzmayers (Kaa 1872 b) über die mit dem 24 В XXXII. 5 Metsik-Kultus verbundenen u n z ü c h t i g e n G e b r ä u c h e ; man vgl. hierzu oben Punkt 6. 22. Nach dem Feste wird der Metsik einfach a n O r t u n d S t e l l e s t e h e n g e l a s s e n , wie es in Pär 1680 a beson- ders hervorgehoben wird. 23. Nach Han 1709 trägt auch die R ü c k k e h r v o m M e t s i k - F e s t einen ausgesprochen festlichen Charakter : „mit großen Jauchtzen, frohlocken, und freuden". 24. Ein wichtiges Problem bildet die ö f f e n t l i c h e V e r - b r e n n u n g d e s M e t s i k , die n u r in unserem Texte Pär 1680 b erwähnt wird. Da die Öffentlichkeit der Verbrennung- betont wird, wäre es möglich h ie ran eine k u l t i s c h e H a n d - l u n g zu denken, doch geschieht die Verbrennung erst nach- dem die ganze Geschichte zu Ohren der Obrigkeit gelangt ist („nach dem diese beschuldigung entstanden"), und könnte daher auch bloß die Vernichtung des corpus delicti zum Zwecke haben. Die Verbrennung einer das auszutreibende Übel personifizie- renden Puppe hätte in den Gebräuchen der verschiedensten Völker Parallelen („Todaustreiben" u. s. w.) ; wenn aber eine solche Puppe, wie hier, auf fremden Grund und Boden gebracht ist, so hat sie damit (auch ohne Verbrennung) bereits ihren Zweck erfüllt. 25. Holzmayers Nachricht (Kaa 1872 a), daß d e r s t e - h e n g e l a s s e n e M e t s i k f a s t a n j e d e m T a g e d e s J a h - r e s d u r c h O p f e r g e b e t e n w e r d e , d a s V i e h d o c h zu s c h ü t z e n (was er aber in seiner Schlechtigkeit nicht immer erhöre), erregt in ihrer Vereinzelung die größten Zweifel. 26. Ebenso bedenklich ist Holzmayers (Kaa 1872 a) Er- klärung des U r s p r u n g s d e s S c h i m p f w o r t s „ S i n a m e t s i k ! " , das ja auch einfach „Du wilder Mensch" bedeuten kann. Wiedemann übersetzt übrigens in seinem Wörterbuch met'sis als Schimpfwort mit „Buschklepper". Zum Schluß noch ein paar Bemerkungen über die g e o - g r a p h i s c h e V e r b r e i t u n g und das A u s s t e r b e n d e s M e t s i k - K u l t u s . E s h a t k e i n e s w e g s d e n A n s c h e i n , d a ß d e r M e t s i k - K u l t u s b e i d e n E s t e n j e m a l s a l l g e m e i n e V e r b r e i t u n g g e n o s s e n h a b e . Alles vorhandene Material 25 des XVII. bis XX. Jahrhunderts (soweit lokalisierbar) stammt aus dem S ü d e n d e r W i e k (Leal [?], Karusen, Hannehl, St. Michae- lis), aus dem N o r d e n d e s K r e i s e s P e r n a u (Kirchsp. oH- f o Die lokalisierbare η Aufzeichnungen über den estnischen Metsik-Kultus. Pernau, Pennern) und von der Insel () s e 1 (Kärmel, Karris). Dabei ist im Kirchspiel Pernau der Metsik-Kultus um 1680 nicht bodenständig: er wird ausdrücklich als durch den Ralli Hans importiert bezeichnet, der aus dem Leaischen stammt, aber auch in St. Michaelis (in „Büldrings Gebiet") gelebt žu haben scheint (vgl. übrigens oben S. 4 Fu tin. 6). 2<; H. LAAKMANN und W. ANDERSON В XXXII. Im Jahre 1853 bezeichnet Kreutzwald den Metsik-Kultus als im ganzen seit dem Ende des XVIII Jahrhunderts ausgestor- ben, betont aber, dal.) er in Fennern bis in die letzten Jahre hinein fortvegetiert habe. Am längsten hat sich der Kultus — wie durch eine Ironie des Schicksals — auf dem herrnhute- rischen Üsel gehalten: in Kärmel ist er um 1872 noch völlig- lebendig; in Karris erinnert sich seiner im Jahre 1930 ein 1858 geborener Mann nur dunkel aus seiner Kinderzeit. Sonstige Daten fehlen. Im Zusammenhang mit dem Metsik-Kultus muß hier noch ein anderer estnischer Brauch betrachtet werden, bei dem es sich ebenfalls um das festliche Hinausschaffen einer (allerdings meist unförmlichen) Strohfigur auf fremdes Land handelt, um das eigene Unheil dem Nachbarn aufzuhalsen und das eigene Vieh vor den wilden Tieren zu schützen; ich spreche von dem im Süden der Wiek und im Norden des Kreises Pernau üblichen Kada-Treiben !). Die Ähnlichkeit dieses Brauches mit dem Metsik-Kultus ist nicht gerade besonders groß, aber es darf nicht übersehen werden, dati d a s K a d a - T r e i b e n n u r a u s d e n ζ w e i K i r c h s p i e l e n K a r u s e n u n d St. M i c h a e l i s b e l e g t i s t , d i e am E n d e d e s XVII. J a h r h u n d e r t s z u m k l a s s i - s c h e n G e b i e t e d e s M e t s i k - K u l t u s g e h ö r t h a b e n . Die 8 bisher vorliegenden Zeugnisse über das Kada-Treiben, die in Original und Übersetzung hier folgen, stammen aus den Jahren 1889 bis 1929. I. K s e 1889 a. M. O s t r o w und 0.. K a l l a s , Notiz aus dem Kirchsp. Karusen (estn. Karuse), Gemeinde Schloß Leal (estn. Lihula), Dorf Petaluse, Juni 1889; aus dem Munde der Liisu Krebs (65 J. alt). (J. H u r t , Ms. II 2, 196 Nr. 304.) К a d a a j a m a. Üks tomp nartsudest, karwadest, prügist etc. tehakse; noo- red naised, tüdrukud liikkawad ta orkidega teise saksa maa 1 ) \ rgl die Aufsätze von li. V i i d a b a u ni und E I. P ä s s S. 28 (oben S. 11). Б X X X I I . E i n neues Dokument über d. estn. Metsik-Kultus etc. 27 p e a l e , e t m e t s a w i h a n e n d e p i i r i l t k a u k s . ( M e h i o n k a s e l t s i s , a g a n a e s t e r i i d e s ; n a d e i l ü k k a m i t t e , w a i d o n a g a s e l t s i s , e t p i h t a a n d a w õ i w a d , k u i k a d a t a g a s i p e a k s t o o d a m a . ) L a u l d u d s a a b s ä ä l j u u r e s : A a m e k a j a k a u g e m a l e Ü l e s o o j a ü l e r a b a d e Ü l e p i k a p i i r u m e t s a Ü l e l a i a l a u a m e t s a D e и К a d a t r e i b e 11. Es wird ein Klumpen aus Lappen, Haaren, Schutt etc. gemacht; diti jungen Weiber und Mädchen stoßen ihn mit spitzen Stäben auf das Land eines anderen Herrn, damit des Waldes Zorn ^ von ihrer Grenze verschwinde. (Männer sind auch darunter , aber in Weiberkleidern ; sie stoßen nicht, son- dern sind nur darunter , damit s e dreinschlagen können, wenn der Kada, zurückgebracht werden sollte.) Gesungen wird dabei : Wir treiben den Kada weiter, Über den Sumpf und über die Moore, Über den langen Kienspanwald, Über den breiten Hretterwald. 11. K s e 1889 b. M . O s t r o w u n d 0 . K a l l a s , N o t i z a u s d e m K i r c h s p . K a r u s e n ( e s t n . K a r u s e ) , G e m e i n d e S c h l o ß L e a l ( e s t n . L i h u l a ) , D o r f M e e l v a , J u n i 1 8 8 9 ; a u s d e m M u n d e d e r W i i u P a a s i j a a n ( 5 3 - J . a l t ; g e b o r e n u n d a u f g e w a c h s e n i n d e r G e m e i n d e T u t t o m ä g g i [ e s t n . T u u d i ] i m s e l b e n K i r c h s p i e l ) . ( J . H u r t , M s . I I 2 , 3 ( H ) N r . 494.) K a d a a j a m a . L ä h m e k a d a a j a m a i e A j a m e k a j a P u a n t s i - ) m a i l e P u a n t s i m a i l e P u a n t s i p u i l e P u a n t s i ä i l e e i n a m a i l e H ) P a r e m i l e p õ l l u s m a i l e K õ p s i m e L o u r i 4 ) l õ u k a p e a l e P a j u m a r d i 4 ) p a e o t s a p e a l e S e p a m a r d i 4 ) s e i n a n u r g a p e a l e . 1) = der durch die wilden Tiere (bes. Wölfe) angerichtete Viehschaden. 2) A n m e r k u n g : Xaabriwalla küla [Dori in einer Xaehbargemeinde|. 3) Korrigiert aus einamile. 4) A n m e r k u n g : talud Puantsi kiila-; [Gesinde im Dorfe Poanse], 28 Ρ» X X X I I . 5 N B . K a d a o l i : w a n a d k a l t s u d , t a k u n u u s t i d e t e , p a l l i k s k o k k u p a n d u d . S e e p a l l s a i k e p p i d e j a o r k i d e g a m ö e d a l u n d ( W a s t l a p ä e w a õ h t u l ) ü l e w a l l a p i i r i a e t u d ; s i n n a s a i d o r g i d p ü s t i p a n d u d j a k a d a o t s a . S a i k a d a s ä ä l t l e i t u d s i i s a j a s i d w õ e r a w a l l a m e h e d t a s i n n a t a g a s i , k u s t t a t o o d u d o l i j a p õ l e t a s i d ä r a . T ä h e n d u s o l i , e t u n d i d s e l l e k ü l a k a r j a k i s k u m a e i p i d a n u d . I) с ii Kada treib e η. Gehen wir den Kada treiben ! Wir treiben den Kada auf das Land von Poanse, Auf das Land von Poanse, auf die Bäume von Poanse, Auf die guten Wiesen von Poanse, Auf das noch bessere Ackerland ; Wir schlagen auf den Ofensitz von Louri, Auf das Ende der Fliese von Pa jumard i , Auf die Ecke der Wand von Sepamardi . NB. Der K a d a war [dies]: alte Lumpen, Hedezöpfe etc., zu einem Ball zusammengesetzt . Dieser Ball wurde mit Stöcken und spitzen Stäben durch den Schnee (am Fas tnachtsabend) über die Grenze der Gemeinde g e t r i e b e n ; dort wurden die spitzen Stäbe aufger ichte t und der Kada darauf [gesetzt]. Wurde der Kada dort gefunden, so trieben die Männer der f remden Gemeinde ihn dorthin zurück, wo er hergebracht war, und verbrannten ihn. Die Bedeutung war, daß die Wölfe das Vieh jenes Dorfes nicht zer- reißen sollten. III. K s e 1924. A . T i i t s m a a , N o t i z a u s d e m K i r c h s p . K a r u s e n ( e s l n . K a r u s e ) , G e m e i n d e M a s s a u ( e s t n . M a s s u ) , D o r f P o a n s e , H e r b s t 1924. (E [ e s t i ] V [a b a] R [ i i k], Ms. 23, 91 Nr. 8.) V a s t l a k a d a. V a s t l a p ä e v a l t e h t i m i n g i s u g u n e õ l g e d e s t j a v a n a r i i d e n ä r u d e s t „ k a d a " s . o . i n i m e s e k u j u , p a n d i o r a o t s a , m i s o l i k e i - l e g i l s e l j a s , j a t e i s e d l ä k s i d l a u l d e s j a k e p p i d e g a k a d a p e k s t e s j ä r e l e . K a d a a e t i t e i s e s a k s a m a a p ä ä l e j a j ä ä t i s i n n a . K a j a j ä r e l k ä i j a d l a u l s i d : kus tnê sellé kaeä aeame, matsalu puile ia matsalu maile, matsalu alla einamile, kangru tahà tuppaie iß koriuse maini koine aukkii ( . o l i p i k k l a u l , k u i d n y y d u n u n e n d s a m u t i n a g u k a d a k u l t u s t В XXXII, г, Ein neues Dokument über d. estn. Mets ik-Kul tus etc. 2(J veel vanad inimesed vaevalt mäletavad). Pnantsest aeti kada Järisele v) või Pihamale. D e r F a s 111 a с li t s к a d a. Am Fastnachtstage wurde aus Stroh und alten Kleiderfetzen ein ge- wisser „Kada", d. Ii. eine menschliche Figur, gemacht und an einen Spieü gesteckt, den jemand auf dem Rücken t rug , und die anderen g ingen singend und den Kada mit Stöcken schlagend hinterdrein. Der lvada wurde auf das Land eines anderen Herrn getrieben und dort gelassen. Die dem Kada Fol- genden sangen : Wohin treiben wir diesen Kada ? Auf die Bäume von Matzal und auf die Ländereien von Matzal, Unter Matzal auf die Wiesen, In die Hinterstube von Kangru Und in das Herdloch von Korjuse Mardi. (Ks war dies ein langes Lied, aber je tz t ist es vergessen, ebenso wie auch an den Kada-Kultus [nur] noch alte Leute sich mit Mühe erinnern.) Aus Poanse wurde der Kada nach Jär i se oder P ihama getrieben. IV. K s e 1929 a. H. T a m p e r e , Notiz aus dem Kirchsp. Karusen (estn. Karuse), Gemeinde Massau (estn. Massu), Dorf Poanse, 11.6. 1929 ; aus dem Munde der Anna Puusepp (54 J. alt). (E [ e s t i] R [ a h ν a - l u u l e ] A [ r h i i v ] , Ms. II 16, 179 Nr. 14.) Vanad pyksid aeti V a s t l a p ä e v a l põhku täis. Igayks võtn kepid kätte, tuhkin teese valla maa peale, et undid suvel loomi ei murra. Seda kutsuti k a d a a j a m i n e . Lauldi veel juures : Kus me kaja ajame? Matsalu puile, Matsalu maile, Matsalu äile einamaile. Eine alte Hose wurde am F a s t n a с h t s t a g e voll Kurzstroh gestopft. Ein jeder nahm einen Stock in die Hand und trieb sie auf das Land einer anderen Gemeinde, damit die Wölfe im Sommer das Vieh nicht zerreißen. Das nann te man das K a d a - T r e i b e n . Man sang noch d a z u : Wohin treiben wir den Kada ? Auf die Bäume von Matzal, auf die Ländereien von Matzal, Auf die guten Wiesen von Matzal. V. K s e 1929 b. H. T a m p e r e , Notiz aus dem Kirchsp. Karusen (estn. Karuse), Gemeinde Massau (estn. Massu), Dorf Poanse, Gesinde Otsa, И. 6. 1929; aus dem Munde des Jaan Tammik (65 J. alt). (Efesti] R[ahvalut i le] Ajrhi iv] , Ms. II 16, 184 Nr. 6.) 1) Dorf in derselben Gemeinde. 30 В XXXII. .S V a s t l a p ä e v a õ h t a s e e o l i o i n , a e t u d k a d a . P y k s i d p a n d u d p õ h k u t ä i s , s i i s o r k i d e g a t o r g i t u d j a a e t u d ä r a t e e s e v a l l a m a a p e a l e . S e l l e g a a e t u d u n d i d ä ä . Am F a s t n a с li t s abend ist das gewesen, da h a t m a n d e n Kad a g e t r i e b e n . Eine Hose wurde voll Kurzstroh gestopft, dann mit spitzen Stäben gestochen und auf das Land einer anderen Gemeinde fortgetr ieben. Damit wurden die Wölfe fortgetrieben. V I . K s e 1929 c . H. T a m p e r e , Notiz aus dem Kirchsp. Karusen (estn. Karuse), Gemeinde Massau (estn. Massu), Dorf Poanse, Gesinde Madisjuri, 14. 6.1929; aus dem Munde der Liisu Oina (77 J. alt). (E[est i] R[ah v a l n u l e ] A [r h i i ν], Ms. Il .10, 250 Nr. 11.) V a s t l a p ä e t e h t i k a d a k a s t k a j a j a a e t i t e i s e s a k s a m a a p e a l e , i s i l a u l d i : „ K u s m e s e l l e k a j a a a m e ? M a t s a l u p u i l e , M a t s a l u m a i l e , K a n g r u t u p p a a h j u t a h a , K o r j u M a r i k o l d e a u k u . " Am Fastnachtsabend wurde aus Wacholder ein K a j a gemacht und auf das Land eines anderen Herrn getrieben, dazu wurde g e s u n g e n : ,,Wohin treiben wir diesen Kaja ? Auf die Bäume von Matzal, auf die Ländereien von Matzal, In die Stube von Kangru hinter den Ofen, In das Herdloch von Korju Maii." VII. K s e 1929 d. H . T a m p e r e , N o t i z a u s d e m K i r c h s p . K a r u s e n ( e s t n . K a r u s e ) , G e m e i n d e M a s s a u ( e s t n . M a s s u ) , D o r f P o a n s e , B a d s t u b e R ä t s e p a , 1 4 . 6 . 1 9 2 9 ; a u s d e m M u n d e e i n e r u n g e f ä h r 6 5 J . a l t e n F r a u . ( E j e s t i ] R [ a h v a l u u l e ] A [ r h i i v ] , M s . I I 1 6 , 2 5 7 N r . 1 . ) V a s t l a õ h t a a e t u d k a d a . V a n a d p y k s i d o l n , õ l g a t ä i s o l n — y h e l õ l a l . T e e s e d o r g i g a t o r k i n j a l a u l n : K u s m e k a d a a j a m e ? J ä r i s e 1 ) p u i l e , J ä r i s e m a i l e . Am F a s t n a с h t s abend wurde der K a d a getrieben. Es war eine alte Hose, die war vull Stroh — [sie wurde] auf der einen Schulter |getra- gen|. Die anderen stachen mit einem spitzen Stabe und sangen : Wohin treiben wir den Kada? Auf die Bäume von .Järise, auf die Ländereien von Jär ise . 1) S. oben S. 29 Fußn. 1. M VIII. M i h 1894. A n n u s К a ρ p о к , Notiz aus dem Kreise Pernau, Kirchsp. St. Michaelis (estn. Mihkli), Gemeinde Kokenkau (estn. Koonga), 23. 8 / 4. 9. 1894. (J. Hu r t , Ms. III 18, 798 f. Nr. 2.) Wastla pääwal kaeade aiamist. Seal on kaks talu, siis wastla pääwal pidi põllu pealt umbrohtu ära aelama, siis pidi põllu ehk tee pealt mis ette juhtus kas külmetanud hobuse sitta muna ehk selle sarnast, pidi ikka jalgega edasi aetama, aga ikka ena- miste Kohu küla poole. Aga kui on juhtunud Kohu küla /S. ?'.W/ kaeade aiajad wastu tulema, seda samma teed, siis need olla küsinud kus teie need kaead aeate, siis olla naad wastanud Kohu küütsi, Kohu käätsi, Kohu Wainu wärawase, Kohu Reinu reha alla, Kohu küiitsu kolde ette. Aga kui ühed ega teised oma poolde ei ole tahtnud lasknud aeada, siis on wäga suur tüli tulnud. Am Fastnachtsabend das Treiben der Kajas. Dort sind zwei Gesir.de, da mußte man am Fas tnach ts tage von dem beeide das Unkraut forttreiben ; da mußte man vom Felde oder vom Wege das , was einem in den Weg kam — etwa einen gefrorenen Pferdeapfel oder dergleichen — immer mit den Füßen vor sich hintreiben, aber immer meistens auf das Dorf Kohu zu. Aber wenn zufällig die Kajatreiber des Dorfes Koliu /S. 799] entgegenkamen, auf demselben Wege, da haben sie g e f r a g t : „Wohin treibt ihr diese Kajas?" Dann haben jene geantworte t : Nach Koliu Küütsi, nach Koliu Käätsi , In das Tor von Koliu Vainu, Auf die Tenne von Kolm Reinu, Vor den Herd von Kohu Küiitsu. Aber wenn weder die einen noch die anderen erlauben wollten die Kajas zu ihnen zu treiben, dann ist es zu einem sehr großen Streite gekommen. Wie man aus den obigen Texten ersieht, wird Forni und Flexion des Wortes kada nicht ohne Schwankungen überl iefert : bald kada Gen. kaja, bald kada Gen. kada, bald kaja Gen. kaja. Das Wort selbst leitet P. Ariste aus dem Estlandschwe- dischen ab l). 1) F a u l A r i s t e , Festi-rootsi laensõnad eesti keeles (mit e. Referat: Die estlandschwedischen Lehnwörter in der estnischen Sprache), Tar tu 1933 ( = Acta et Commentationes Universitatis Tar tuensis (Dorpatensis) В XXIX .3), S. 53 f. 32 H. L A A K M A N N und W. ANDERSON В XXXII. -, Endlich mut) in diesem Zusammenhange noch eine ganz 1 vereinzelt dastehende kurze Notiz ) erwähnt werden, die für uns einen viel größeren Wert besäße, wenn sie aas dem ehe- maligen Verbreitungsgebiet des Metsik-Kultus s tammte — was aber keineswegs der Fall zu sein scheint: S a a 1894. A u g u s t K a n g u r , Notiz aus dem Kirchsp. Saara (estn. Saarde), Gemeinde Saarahof (estn. Jäärja), Gesinde Keremetsa, 15,/27. 2. 1894. (M. J. E i s e n , Ms. S. 9821.) Wastla päw . . . õhtul tihagse õlest titta panakse ritwa otsa wiiakse metsa puu latwa hea onee [lies : õnne] peale. Fasfcnachtstag . . . Am Abend macht man aus Stroh eine Puppe, steckt sie auf eine Stange [und] bringt sie in den Wald auf den Wipfel eines Bau- mes, um gutes Glück [zu erlangen], 2. Die zwei Volksliedbruchstücke. Bekanntlich findet sich das älteste gedruckte estnische Volkslied in der 1695 erschienenen „Liefländischen Historia" von C h r i s t i a n K e l c h : es ist dies das elfzeilige, in der münd- lichen Überlieferung längst ausgestorbene Liebesliedchen „Jörru, Jörru, jooks ma tullen"2). Aus noch älterer Zeit besitzen wir wohl ein paar metrische Zaubersprüche aus dem Jahre 16323), aber keine eigentlichen Volksliedaufzeichnungen. Es ist deshalb von höchstem Interesse, daß unser im Jahre 1680 abgefaßtes Dokument zwei Volksliedbruchstücke enthäl t : aus dem „Nadelspiellied" und aus einem Metsik-Kultlied. Der deutsche Aufzeichner hat die Texte offenbar mit großer Sorg- falt niedergeschrieben und mit ebensolcher Sorgfalt ins Deutsche übersetzt; trotzdem muß er sich an einigen Stellen verhört haben, und außerdem wurden ihm die Texte, wie man sieht, nicht vorgesungen, sondern diktiert, weshalb die liedsprachli- chen (altestnischen) Formen z. T. durch umgangssprachliche (mit Schwand des kurzen Schlußvokals) ersetzt sind. 1) Vgl. E l . P ä s s (oben S. 11), S. 29. 2) H. N e u s , Ehstnische Volkslieder, Reval 1850—1852, S. 241 f. Nr. 72 A. 3) A. P e r a n d i , Eestikeelseid nõidumissõnu rootsiaegseist nõiaprotses- sidest (Estnische Zaubersprüche aus Hexenprozessen der Schwedenzeit), Nool IG. Mai 1931, Nr. 77, S. 8 f. В XXXII. 5 Ein neues Dokument über d. estn. Mets ik-Kul tus etc. 1. D a s N a d e 1 s p i e 11 i e d. Sowohl das ,,Ν a d e 1 s p i e 1" („n ö e l a m ä n g") als das dazu gehörige Spiellied1) sind noch heute in Estland äußerst verbrei- tet; das Estnische Voikskundliche Archiv besitzt wohl über hundert Aufzeichnungen davon, deren vergleichende Untersu- chung interessante Resultate verspräche. Hier beschränke ich mich darauf, einige von den vorhandenen modernen Aufzeich- nungen zur Erläuterung unseres sechszeiligen Bruchstücks heranzuziehn. Ich erinnere daran, daß dieses Bruchstück aus „Büldrings Gebiet", also aus dem Kirchspiel St . M i c h a e l i s (estn. Mihkli) stammt (oben S. 5 Fußn. 4). V e r s 1. Nedko Nedko Negeleken. 33ücfe bücfe bid) 9?оЬе1феп. Dies ist zweifellos zu lesen : N õ t k u , n õ t k u , η õ e 1 a k e n е. Beuge dich, beuge dich, Nadelchen, wie der Anfangsvers des Liedes auch heute gewöhnlich lautol. Man könnte die Frage aufwerfen, ob Negeleken (vgl. V. 2 Negle) nicht die südestnische Form nlglaJcene widerspiegle, doch würde das zu den Mundarten von Pernau und St. Michaelis keineswegs stimmen2); überdies lesen wir in V. 3 Sîefylerte, V. 4 ЗД1о, V. 5 'Jîefjl — also lauter Formen ohne g. V e r s 2. Nedko Negle Neizifen. 93ücfe bid) nabelneö 3 u n g f r ä w l e t n . Zu lesen ist: N õ t k u , n õ e l a n e i t s i k e n e . Beuge dich, Nadelmädchen. Es entsteht jedoch die Frage, ob der Vers auch richtig aufgezeichnet ist, denn in der heutigen mündlichen Überliefe- rung lautet er durchweg: Nõtku, nõela s i 1 m a k e n е. Bücke dich, N a d e l ö h r c h e n Über die Form Siegle ( Ein neues Dokument über d. estn. Mets ik-Kul tus etc. :•!·"> N u n l a u t e t a b e r i n d e r h e u t i g e n m ü n d l i c h e n Ü b e r l i e f e r u n g d e s V e r s e s d a s l e t z t e W o r t tukkudessa ( „ b e i m S c h l u m m e r n " ) : N õ e l e i k a d u n d t u k k u d e s s a 1 ) . N õ e l a g a k a d u s t u k k u d e s s a ' - ) . E i s e e k a d u n d t u k k u d e s 3 ) . I c h w ä r e d a h e r g e n e i g t a n z u n e h m e n , d a ß d e r A u f z e i c h n e r s i c h e i n f a c h v e r h ö r t h a t u n d d a ß z u l e s e n i s t : N õ e l a e s k a o t u k k u d e s s a . D i e N a d e l g i n g n i c h t b e i m S c h l u m m e r n v e r l o r e n . W i e d a s F a k s i m i l e ( T a f . I I u n d I V ) z e i g t , l i e ß e s i c h d a s W o r t tubebi§ s o g a r g a n z g u t a l s tucfebtjj l e s e n , d o c h h a l t e i c h d i e s i m H i n - b l i c k a u f d i e b e i g e f ü g t e d e u t s c h e Ü b e r s e t z u n g f ü r s e h r z w e i f e l h a f t . V e r s 5. 9leï)I Äabbt nefylobes. bie 9Îabel ift a u s bem nefyen oetlofyren. Z u l e s e n i s t z w e i f e l l o s : N õ e l a k a d i n õ e l u d e s s a . D i e N a d e l g i n g b e i m N a d e l n v e r l o r e n , o d e r , w r e n n m a n d a s u n g e w ö h n l i c h e P r ä t e r i t u m Tcadi d u r c h kadus e r s e t z t ( v g l . o b e n z u V . 3 ) : N õ e l a k a d u s n õ e l u d e s s a . D i e s e l b e V e r s f o r m f i n d e t s i c h a u c h i n d e r m o d e r n e n m ü n d - l i c h e n Ü b e r l i e f e r u n g : N õ e l a k a d u s n õ e l u d e s s a 4 ) . N õ e l a k a u b n õ e l u d e s s a 5 ) . N õ e l s e e k a u b n õ e l u d e s s a 6 ) . 1) Kirchsp. Kosch (estn. Kose): E [ e s t i ] Ü [1 i õ ρ i 1 a s t e| S f e l t s ] , Ms. XI 1197 Nr. 11 Vers 3. 2) Kirchsp. St. Mattimi (estn. Jiirva-Madise) : E Ü S , Ms. VII 167(5 Nr. 231 Vers 3. 3) Kirchsp. Kreuz (estn. Risti) : E Ü S , Ms. V 1030 Nr. 6 Vers 5 ; E[e s t i| R [ a h ν a] M [ u u s e u m]. Ms. 37, 23 Nr. 10 Vers 5 ; E [ e s t i] V ( a b a J R [ i i k|, Ms. 29, 32 Nr. 25 Vers 5. 4) Kirchsp. St. Johannis in Harrien (estn. Harju-Jaani) : E Ü S , Ms. Χ 1851 Nr. 11 Vers 4. — Kirchsp. Kosch (estn. Kose): E Ü S , Ms. XI 1197 Nr. 11 Vers 4. — Kirchs}). Rappel (estn. Rapla): J. H u r t , Ms. 111 3, 581 Nr. 3 Vers 11 = III 25, 303 Nr. 13 Vers 11. 5) Kirchsp. St. Johannis in Harrien (estn. Harju-Jaani) : E Ü S , Ms. XI 1269 Nr. 138 Vers 4. (i) Dasselbe Kirchsp.: E Ü S , Ms. X 1940 Nr. 139 Vers 4. В XXXII. r Nuela aga kadub nueludessa). Nõel ei kao nõeludessa'2). V e r s 6. ' p f t u b r a u b i n e ptfyuft. (£in roentg etfenœercf a u s ооПег fyanbt. Diesen Vers habe ich in der heutigen mündlichen Über- lieferung des Nadelspielliedes bisher nicht nachweisen können. Wenn man dem Manuskript möglichst genau folgt, so muti man lesen : P i s u t r a u d a n e p i h u s t a. Die ein wenig eiserne aus der vollen Hand. Der Zusammenhang und die deutsche Übersetzung legen es nahe, statt dessen zu konjizieren : P i s u t r a u d a s t a p i h u s t a. Rin wenig Eisernes aus der vollen Hand. Unser altes Fragment müßte demnach folgendermaßen ge- lesen werden : Nõtku, nõtku, nõelakene, Nõtku, nõela neitsikene! Ara kadi : !) nõelakene; Nõela es kao tukkudessa : Nõela kadi3) nõeludessa, Pisut raudasta pihusta. Beuge dich, beuge dich, Nadelchen, Beuge dich, Nadelmädchen ! Es ging verloren das Nadelchen; Die Nadel ging nicht beim Schlummern verloren : Die Nadel ging beim Nadeln verloren, Ein wenig Eisernes aus der vollen Hand. 2. D a s M e t s i к - К u 111 i e d. Es sei gleich von vornherein betont, daß dieses dreizeilige, sowohl sprachlich als metrisch4) mangelhafte Bruchstück den 1) Kirchsp. Kusal (estn. Kuusa lu) : H Ü S , Ms. VITI 1796 Nr. -4 Vors 4. 2) Kirchsp. Kosch (estn. Kose): J. H u r t , Ms. 1J 16, 165 Nr. 211 Vers 3. 3) Oder : kadus . 4) Haupttonige geschlossene Silbe in dor Senkung des 2. Versfußes von V. 1 und 2. — Auch daß die lange Silbe sau- den ganzen 3. Versfuß von V. 3 füllt, ist nicht gerade normal. В XXXII..-) Ein neues Dokument über d. estn. Mets ik-Kul tus etc. i>7 Verdacht erweckt, eine bio tie Improvisation der in der Urkunde genannten Maarja, Weib des Lauri Andres, darzustellen. V e r s l . Rottine ôHûbû. ©troijeitee b t n g macfyet fid) bereit η α φ b e m 93и[фе. Zu lesen wäre : О l ine me t s a e 1 a m a. Der Stroherne [geht] in den Wald, um [dort] zu leben. Die Form clama ist jedenfalls besser als dada. Ve r s 2. 9)?eJ}ife SOiö^a mitmeba. ba§ 33ttfd)mcmd)ert ift gefyenb ηαφ b e m bufd ) . Die Konstruktion ist ganz sonderbar; auf Grund der deutschen Übersetzung könnte man konjizieren : M e t s i k u m e t s a m i n e m a s . Der Metsik ist im Gehen nach dem Walde begriffen. V e r s :i. S a r m ufte fataba. 3 n einem biefen С&е^саифе j u begleiten. Der Vers ist ziemlich hoffnungslos verderbt, woran auch die alte deutsche Übersetzung nicht viel ändern kann. Sarapuu bedeutet den Haselstrauch, aber ein Subst. - saraus „Haselge- büsch" ist nicht denkbar1). Auch eine Konjektur * saadetama* („ist im Geleitetwerden begriffen") statt fataba = saatada dürfte schon aus sprachlichen Gründen zu kühn sein.-) 1) Oder sollen wir einlach zarapui*•- y " ^ - ^ - ^ - · * - ' - " ^ Z ^ - ( ' / : - ^ ¥ s , A *- '···'-* ^ * * - ^ # r , · ί*4 . Д«/"*"* «>»·Ί ί*»· » *«*—»>» / y J > 7 \ W ' ·* 1 < / Ζ , Λ » ^ r 1 1 * ' >\ / Z V ^ M J U b , ·Κ-ν- ••;' · • / d ' c , A i A *.: -- • ^ } 7 1 ' ' 7 1 л „ . . ' / u.4\u> <ч~ ' X - M g . X i .; ·-*/•··*- r ~ - — ; f •- ' 7 " ' JK -1« <·//. с ν**- - iL . « f1a' 4 f ··»»<* : ? А г , . ,' *'^АУФ& r ^ о j q , . . * v ù . l *£>rr; :-j 4 j - - y * · Ь > ^ V ' ; , г ^ „ , . и ^ л - - - А · - · ' - - · # • 'W'^-É; · - - -•• „ Taf. II. Acta et Commentationes Universität,is Tar tuens i s (Dorpatensis) ß XXXII. f+~ \φ*. ·«•#«««< ^ χ.&Αλ**  / * « . * ! , , y v v ^ C v ) , I t ' . к. *> *. t •-\4 . » » '• ι t ' / **/ *иим ,,^y · ^ -~~J Xy» к*.<Я .., 4 h ! ) Ä , ' · ' ^ -Ч * 4* ~<+fy .JH^IV^O, « / t v A u , *»й Ди ·**> ^ ^ /~~?XW«~s5v J U»%£ l i i , ад 2 /» <^ ."?; ,// til-4 -\ -m %^ {^f·S" уц^ /Cri«'» и »V ^lv ? / / ' A" 5, / / η ; , 4 < w/ 4'Λ ;#?« Α̂ ·̂ αι , д WW / Μî. ? -,ψΎ. %ЛЛЛ ,уЧ U*tf1У /- f! ,.-»)> ,r W. £ r t'* ifL ч5.) л /* « и С -/ «Mt - · " *ßtv 7J '"J v 3 * " | W V ? · ' — · „ /' i S г % r ^ · / . . . . , .. „ . ,* - / л' -' f* ' » ν * • **** ' r , J>4 ' Λ·» ^ · / -V V - / ^ 'Ъ"**-;тЬ /ГА**гГ- ^ ^ ^ / , L f+4+s£*P, * ^ ^ * ß j f , ^ f U / e4·· h**4« ïir,,?.lSr,l fy}* 4r4 U^^irt tò>i f ι h , -> I A') лfj.v »./ i /# ^ vΛf y· / . \ J ? / f f ^ · ' &**Ι!**· *-/л.'. . ' ». 1 * » i./* г; v i ; & Λ J} ί*»^ ,Λ * -^/ *4f ^*1 ^f> *£ -Ы ι-4·; > •'ι* $•«"* ïubà+tf . · / >V> ύΙΛ*ζ «Ì*4 Д / *N γ-t^^j f ц ·̂ nν fi · fsMW VeMU**^ ДиУ^Д4 ^·*·**$ ' C . V O f ' ·• / « * £+****• ρ'h . . , ., -^ Λ*• - Λί ^ ~ίч. » ¥ ; , I" \ rt* 4*· ?* , "У «+'У$/ *i~/ >ĈM -V/% .'] . " /», ̂ .ww >*«*/ ' Γ •••<. ^ , , г ч J ^ ZyC:^. Acta (it Commentation«1« IJ uiversiintis Turtuen si s Taf. 111. (Dorpatensis) В XXXII. 5. m cÇ~* Vu*»· iV** -/*<« ' »**-r / t / 4 4 Ç y A ^ ^ , Ù>*y£' ' Ά τ ^ ΐ 4 ^ ***" i 4+rt f , , „ л л /А / " Г , . «* «Ή t J*~· ' "f *'•* id· "**t»U* . Д «У-·· у / ί · 'Λ · < 7 > 7 ? " , / r . y# ^ ν »s* y- > « v » f < W , * \ a, 'Ч~ , «.**3 У ? ~°X f rlt^y *-* ^- f/ ,*• Y\^, " /£ ^ #4-1« »J* , I »!·»•«· >* jv*Ä« iy+ r ί i-f », ( - , ι * '*"· " ^ ρ ; Vi ^ *·4* ? Г ή%+*Αΐέη ^ ^ ^ ' Ä ч ^ î /•' ' r f ^ ^ tl '4 >,·%\ vCl4̂ / ^ 4? ? *4 ч "J ^y* · $Υ**~· Χ«· *» <4̂ » ^M-r ^-ί· '< ^ H . -^/ ( ^ ί . " ν ' -λ««.ν.f 'i'1*'' ^β*~ "** /~"/* fi > ^ • ' · ν | ^ **· r " Î A ^ · y ' V ** */ xi, *#*'•« ш^'·"".!",. .•'f» ' · * r - . - > V « V - r . •% г ^ / .i t"1 • M-· y1 " > ' / .-'» ^ Д - - U - V — луv •a * *4 Vt^N^ ^ $ Г 0 Г ν/ с* ^« л/»/ - 7 < . / , *>• «•*<$ Ъ<х*('УUА-M ί-Aus Y } П ι *%f> ^ u v j » " O$ìÌvk - - Q f L r r ^ " D : ^ ^ V a / / ^ ν * h*r+J C-C<>w —y b ~ ; * ' * ^ ' 1 ' ПΠ-. ^ rt ', ' -* • . г - ή // - . i- > / - TfLf <Ä v^fv I^Jùk* . J/_ ̂« *Αи4-Μи < βw*%ί φ*/%**- ·<*/ ΐ *. ^ y»f thfZ^'Uy · к Eelmiste köidete sisu. — Contenu des volumes précédents. A I (1921) . 1 . A. P a l d i * ос к. Ein Beitrag zur Statistik der Geschlechtskrankheiten in Dorpat während der J a h r e 1 9 0 9 — 1 9 1 8 . — 2 . K. V ä i s ä l ä . Vera l lgemeinerung des Begr i f fes der Dir ich- le tschen Reihen. — 3. C. S c h l o s s m a n n . Hapete mõju kolloiidide peale j a selle tähtsus patoloogias. (L'action des acides sur les colloïdes et son rôle dans la pathologie.) — 4 . K. R e g e l . Statistische und phy- siognomische Studien an W i e s e n . Hin Beitrag zur Methodik der Wie- senuntersuchung. — 5. H. R e i с h en b a c h . Notes sur les microorga- nismes trouvés dans les pêches planctoniques des environs de Covda (gouv. d 'Archangel ) en été 1917. — Mise . F. B u c h o l t z . Der gegen- w ä r t i ge Zustand des Botanischen Gartens zu Dorpat und Richtlinien f ü r die Zukunf t . A I I (1921) . 1. H. В e k k e г. The Kuckers stage of the ordo- vieian rocks of NE Estonia. 2. C. S c h l o s s m a n n . Über die Darm- spirochäten beim Menschen. — 3. J. L e t z m a n n. Die Höhe der Schneedecke im Ostbal t ischen Gebiet. — 4 . H. K a h o. Neutraalsoo- lade mõjust ultramaksimum - temperatuuri peale Tradescantia zebrina j u u r e s . (Über den Einf luss der Neutra lsa lze auf die Tempera tu r des U l t r amax imums bei Tradescantia zebrina.) A I I I (1922) . 1. J . N a r b u t t . Von den Kurven f ü r die f re ie und die innere Energ ie bei Schmelz- und Umwand lungsvo rgängen . — 2. А. Т о м с о н ъ (Α. T h o m s o n ) . -Значение аммошйныхъ солей для циташя высшихъ культурныхъ растешй. (Der Wert der Ammonsalze für die E r n ä h r u n g der höheren Kul turpf lanzen. ) — 3. Ε. В 1 e s s i g. Ophthalmologische Bibliographie Russlands 1870— 1 9 2 0 . L Hälfte (S. I — V Ï1 und 1 — 9 6 ) . — 4 . A. L ü ü s. Ein Bei t rag zum Studium der W i r k u n g küns t l icher Wi ldunge r Helenenquel lensa lze auf die Diurese n i e r enk ranke r Kinder. — 5. E. Ö p i k. A statist ical method of count ing shoot ing s t a r s and its application to the Perse id shower of 1920 . — 6. P. N. K o g e r - m a n . The chemical composition of the Esthonian M.-Ordovician oil- bearing mineral „Kukers i t e" . — 7. M. W i t t i i c h und S. W e s h n j a - k о w. Beitrag zur Kenntnis des estländischen Ölschiefers , g e n a n n t Kukkersi t . — Misc. J. L e t z m a n n . Die Trombe von Odenpäh am 10. Mai 1920 . A I V (1922) . 1. Ε. В 1 e s s i g. Ophthalmologische Bibliogra- phie Russlands 1870— 1 9 2 0 . II. Hälfte (S. 9 7 — 1 8 8 ) . — 2. A. V ä i - d e s . Glükogeeni hulka vähendavate tegurite mõju üle südame spe- tsiif i l ise l ihassüsteemi glükogeeni peale. (Über den Einf luss der die Glykogenmenge ve rminde rnden Fak toren auf das Glykogen des spezifi- schen Muske l sys tems des Herzens . ) — 3 . E. Ö ρ i k. Notes on stellae statistics and stellar evolution. — 4 . H. K a h о. Raskemetallsoolade kihvtisusest taimeplasma kohta. (Über die Schwerme ta l l g i f tw i rkung in bezug auf das Pf lanzenplasma. ) — 5. J . P i i ρ e r und M. H ä r m s . Der Kiefe rnkreuzschnabe l der Insel Ösel Loxia pityopsittacus estiae subsp . nov. — 6. L. P o s k a - T e i s s . Zur Frage über die v ie lkernigen Zellen des e inschicht igen Pla t tenepi the ls . A Y (1924). 1. E. Õ p i k . Photographie observations of the br ightness of Neptune. Method and preliminary resul t s . — 2. A. L ü ü s . Ergebnis se der Kriippelkinder-Statistik in Eesti. — 3. С. S c h l o s s m a n n . Culture in vitro des protozoaires de l'intestin humain. — 4. H. K a h o. Über die phys io logische W i r k u n g der Neutra lsa lze auf das P f lanzenp lasma . — 5 . Y. K a u k o . Beiträge zur Kenn tn i s der Tor fze rse tzung und Ver to r fung . — 6. A. T a m - m e k a n n. Eesti diktiioneema-kihi uurimine tema tekkimise, vana- duse ja levimise kohta. (Untersuchung des Dictyonema-Schiefers in Estland nach Entstehung, Alter und Verbreitung.) — 7. Y. K a u k o . Zur Bes t immung des Ver tor fungsgrades . — 8 . N. W e i d e r p a s s . Eesti piparmündi-õli (Oleum menthe esthicum). (Das e s t n i s c h e Pfef ferminzöl . ) A V I ( 1924) . 1. Η. В e k k e r. Mõned uued andmed Kukruse lademe s t rat igraaf ias t j a faunast . (Stratigraphical and paleontologieal sup- plements on the Kukruse s tage of the ordovician rocks of Eesti (Esto- nia).) — 2 . J . W i l i p . Experimentelle Studien über die B e s t i m m u n g von I so thermen und kri t ischen Konstanten . — 3. J . L e t z m a n n . Das Be- w e g u n g s f e l d im Fuss einer fortschreitenden Wind- oder AVasserhose. — 4 . H. S c u p i n. Die Grundlagen pa läogeograph ischer Kar ten . — 5. E. Ö ρ i k. Photometrie measures on the moon and the earth-shine. — 6 . Y. K a u k o . Über die A 7ertorfungswärme. — 7. Y. K a u k o . Eigen- tümlichkei ten der H20- und C 0 2 - G e h a l t e bei der unvol l s tändigen Ver- b rennung . •— 8. M. T i l z e n und Y. K a u k o . Die wirtschaft l ichen Mög- l ichkei ten der A n w e n d u n g von Spir i tus als Brenns tof f . — 9. M. W i t t - l i c h . Bei t rag zur Untersuchung des Öles aus es t l änd ischem Ölschiefer . — 10. J. W i l i p . Emergenzwinkel, Unstet igkei ts f lächen, Laufzei t . — 11. H. S c u p i n . Zur Petroleumfrage in den baltischen Lände rn . — 12. H. R i c h t e r . Zwei Grundgesetze (Funktion- und Strukturprinzip) der lebendigen Masse. A V I I (1925). 1. J. V i l m s . Kõhreglükogeeni püs ivuses t mõne- s u g u s t e g lükogeeni vähendavate tegurite puhul. (Uber die Stabilität des Knorpe lg lykogens un te r ve r sch iedenen das Glykogen zum Ver- schwinden br ingenden Umständen . ) — 2. E. B l e s s i g . Ophthal- mologische Bibliographie Russ lands 1 8 7 0 — 1 9 2 0 . Nachtrag. — 3 . 0 . K u r i k s . Trachoma Eestis (eriti Tartus) möödunud a ja l ja praegu. (Das Trachom in Estland (insbesondere in Dorpat) einst und jetzt.) — 4 . A. B r a n d t. Sexualität. Eine biologische Studie. — 5. M. H a l t e n - b e r g e r . Gehört das Balt ikum zu Ost-, Nord- oder zu Mit te leuropa? — 6 . M. H a 11 e n b e r g e r. Recent geographical work in Estonia. A V I I I (1925) . 1. H. J a a к s on. Sur certains types de sy- stèmes d ' équa t ions l inéaires à une infinité d ' inconnues . Sur l ' in terpolat ion. — 2. K. F r i s e h. Die Temperaturabweichungen in Tartu (Dorpat) und ihre Bedeutung f ü r die Wi t t e rungsp rognose . -— 3. 0 . K u r i k s Muutused leeprahaigete s i lmas Eesti leprosooriumide haigete läbivaata- mise põhjal . (Die Lepra des Auges . ) — 4 . A. P a i d r o с k. Die Sen- T kungsreaktion und ihr praktischer W ert. — 5. A. Ö p i k . Be i t räge zur Kenntn i s der K u k r u s e - ( 0 2 - ) S t u f e in Eesti . 1. 6 . M. W i t t - 1 i с h. Einiges über den Schwefel im es t ländischen Ölschiefer (Kukersi t ) und dessen Verschwelungsprodukten. — 7. H. K a h о. Orientierende Versuche über die s t imul ierende W i r k u n g einiger Salze auf das W a c h s - tum der Get re idepf lanzen . I. А I X (1926). 1. E. Kr a h n . Übe r Minimale igenschaf ten der Kugel in drei und mehr Dimens ionen . — 2. A. M i e l e r . Ein Beitrag zur Frage des Vorrückens des Pe ipus an der E m b a c h m ü n d u n g und auf der Pe ipus inse l P i r i saa r in dem Zei t raum von 1682 bis 1900 . — 3. M. H a l t e n b e r g e r . Der wi r t schaf t sgeographi sche Charakter der Städte der Republik Eesti . — 4 . J. R u m m a. Die Heimatforschung in Eesti. — 5 . M. H a 11 e n b e r g e r. Der Stand des Aufnahme- und Kartenwesens in Eesti. — 6 . M. H a l t e n b e r g e r . Landeskunde von Eesti. I. — 7. A. T a m m e k a n n . Die Ober f lächenges ta l tung des nord- os tes t ländischen Küstentafe l landes . — 8 . К. F r i s c h . Ein Versuch das Embachhochwasser im Frühl ing f ü r Tar tu (Dorpat) v o r h e r z u b e s t i m m e n . А X (1926). 1. M. H a l t e n b e r g e r . Landeskunde von Eesti. II—III. — 2 . H. S e u ρ i n . Alter und Herkunft der ostbalt ischen Solquellen und ihre Bedeutung f ü r die F r a g e nach dem Vorkommen von Steinsalz im bal t ischen Obersi lur . — 3. T h . L i p p m a a . Floristi- sche Notizen aus dem Nord-Altai nebst Beschre ibung e inerneuen Cardamine- Art aus der Sektion Dentaria. — 4 . T h . L i p p m a a . Pigmenttypen bei Pteridophyta und Anthophyta. I. Allgemeiner Teil. — 5. Ε. P i ρ e η - b e r g . Eine s täd temorphograph i sche Skizze der es t l änd ischen Hafen- stadt Pärnu (Pernau). — 6 . E. S ρ o h r. Uber das Vorkommen von Sium erectum Huds. und Lemna gibba L. in Estland und über deren nordöst l iche Verb re i tungsgrenzen in E u r o p a . — 7. J . W i 1 i p. On n e w precis ion-seismographs. A X I (1927). 1. T h . L i p p m a a. Pigmenttypen bei Pteri- dophyta und Anthophyta. II. Spezieller Teil. — 2. M. H a l t e n - b e r g e r . Landeskunde von Eesti. I V — V . — 3. H. S c u p i n . Epiroge- nese und Orogenese im Ostbaltikum. — 4 . К. S c h l o s s m a n n . Mikro- organismide kui bioloogiliste reaktiivide tähtsusest keemias. (Le rôle des f e r m e n t s microbiens dans la chimie.) — 5 . J S a r v . Ahmese geomeetr i- lised joonised. (Die geometrischen Figuren des A h m e s . ) — - 6 . K. J a a n - s o o n - O r v i k u . Beiträge zur Kenntn is der Aseri- und der Ta l l inna - S tufe in Eesti . I. A X I I (1927) . 1. E. R e i n w a l d t . Bei t räge zur M u r i d e n - F a u n a Es t lands mit Be rücks i ch t igung der Nachbargeb ie te . — 2 . A. Ö ρ i k. Die Inseln Odensholm und Rogö. Ein Bei t rag zur Geologie von NW- Es t l and . — 3 . A. Ö ρ i k. Beiträge zur Kenntn i s der Kukruse- (C 2 - )S tufe in Eest i . IL — 4 . Th. L i p p m a a . Beobachtungen über du rch Pilz- infekt ion ve ru r sach te Anthocyaninbi ldung. — 5. A. L a u r . Die Titra- tion des Ammoniumhydrosulf ides mit Ferricyankalium. — 6 . N . K i n g . Uber die rhythmischen Niederschläge von PbJ.2, Ag 2 Cr0 4 und AgCl im kapil laren Räume. — 7. P. N. K o g e r m a n and J. K r a n i g . Phys i- cal constants of some alkyl carbonates. — 8. E. S p o h r . Ü b e r b runs t e rzeugende Stoffe im Pf lanzenre ich . Vorläufige Mittei lung. A X I I I (1928) . 1. J . S a r w . Zum Beweis des Vier farbensa tzes . — 2 . H. S с u p in. Die stratigraphische Stellung der Devonsctiichten im Südosten Est lands , — 3, H. P e r i i t z . On the parallelism between the rate of change in electric resistance at fusion and the degree of closeness of packing of mealltic atoms in crystals. — 4. K. F r i s c h . Zur Frage der Luftdruckperioden. — 5. J. P o r t . Untersuchungen über die Plasmakoagulation von Paramaecium caudatum. — 6. J. S a r w. Direkte Herleitung der Lichtgeschwindigkeitsformeln. — 7. K. F r i s c h . Zur Frage des Temperaturansteigens im Winter. — 8. Б. S ρ o h г. Uber die Verbreitung einiger bemerkenswerter und schutzbedürftiger Pflanzen im Ostbaltischen Gebiet. — 9. N. R ä g o . Beiträge zur Kenntnis des estländischen Dictyonemaschiefers. — 10. C. S c h l o s s - m a n n . Études sur le rôle de la barrière hémato-encéphalique dans la genèse et le trai tement des maladies infectieuses. — 11 . A. Ö p i k. Beiträge zur Kenntnis der Kukruse-(C2-C3-)Stufe in Eiesti. III. A X I V (1929). 1. J . R i v e s . Über die histopathologischen Veränderungen im Zentralnervensystem bei experimenteller Nebennieren- insuffizienz. — 2. W . W a d i . Kopsutuberkuloosi areng j a kliinilised vormid. (Der Entwicklungsgang und die klinischen Formen der Lun- gentuberkulose.) — 3. E. M a r k u s . Die Grenzverschiebung des Wal- des und des Moores in Alatskivi. — 4-. К. F r i s c h . Zur Frage über die Beziehung zwischen der Getreideernte und einigen meteorologischen Faktoren in Eesti. А XV (1929). 1. Α. N õ m m i k . The influence of ground limestone on acid soils and on the availability of nitrogen from several mineral nitrogenous fertilizers. — 2. A. 0 ρ i k. Studien über das estni- sche Unteikambrium (Estonium). 1—IV. — 3. J . N u u t . Über die An- zahl der Lösungen der Vierfarbenaufgabe. — 4. J. N u u t. Uber die Vierfarbenformel. -— 5. J. N u u t . Topologische Grundlagen des Zahl- begri f fs . — 6. T h. L i p p m a a . Pflanzenökologische Untersuchun- gen aus Norwegisch- und Finnisch-Lappland unter besonderer Berück- sicht igung der Lichtfrage. A X V I (1930) . 1. Α. P a r i s . Über die Hydratation der Terpene des Terpentinöls zu Terpinhydrat durch Einwirkung von Mineralsäuren. — 2. A. L a u r . Die Anwendung der Umschlagselektroden bei der potentiometrischen Massanalyse. Die potentiometrische Bestimmung des Kaliums. — 1 3. A. P a r i s . Zur Theorie der Strömungsdoppelbrechung. — 4. О. К u r i k s. Pisarate toimest silma mikrofloorasse. (Über die Wirkung der Tränen auf die Mikroflora des Auges.) — 5. K. O r v i k u . Keskdevoni põhikihid Eestis. (Die untersten Schichten des Mitteldevons in Eesti.) — 6. J. K o p w i l l e m. Über die thermale Zersetzung von est ländischem Ölschiefer Kukersit. A X V I I (1930). 1. Α. Õ p i k . Brachiopoda Protremata der estländischen ordovizischen Kukruse-Stufe. — 2. P. W . T h o m s o n . Die regionale Entwickelungsgeschichte der Wälder Estlands. A X V I I I (1930). 1. G. V i l b e r g . Erneuerung der Loodvege- tation durch Keimlinge in Ost-Harrien (Estland). — 2. A . P a r t s . Über die Neutralsalzwirkung auf die Geschwindigkeit der Ionenreak- tionen. — 3. C h . R. S c h l o s s m a n n . On two strains of yeast-like organisms cultured from diseased human throats. — 4. H. R i c h t e r . Die Relation zwischen Form und Funktion und das teleologische Prinzip in den Naturphänomenen. — 5. H. A r r o . Die Metalloxyde als photo- chemische Sensibilatoren beim Bleichen von Methylenblaulösung. — 6. A. L u h a. Über Ergebnisse s t ra t igraphischer Untersuchungen im Gebiete der Saaremaa,-(Ösel-)Schichten in Eesti (Unterösel und Eury- pterusschichten) . — 7. K. F r i s c h . Zur Frage der Zyklonenvertiefung. — 8. E. M a r k u s . Naturkomplexe von Alatskivi. A X I X (1931). 1. J. U u d e 11. Über das Blutbild Trachomkranker . — 2. A. Ö p i k . Beiträge zur Kenntnis der Kukruse-(C2-C3-)Stufe in Eesti. IV. — 3. Η. Li e d e m a n η. Über die Sonnenscheindauer und Bewölkung in Eesti. — 4. J. S a r w. Geomeetria alused. (Die Grund- lagen der Geometrie.) A X X (1931). 1. J. K u u s k . Glühaufschliessung der Phosphori te mit Kieselsäure zwecks Gewinnung eines citrallöslichen Düngmit tels . — 2. U. К a r e 11. Zur Behandlung und Prognose der Luxationsbrüche des Hüftgelenks. — 3. A. L a u r . Beiträge zur Kenntnis der Reaktion des Zinks mit Kaliumferrocyanid. I. — 4. J. K u u s k . Beitrag zur Kalisalzgewinnung beim Zementbrennen mit besonderer Berücksicht igung der est ländischen K-Mineralien. — 5. L. R i n n e . Über die Tiefe der Eisbildung und das Auftauen des Eises im Niederungsmoor. — 6. J. W i l i p . A galvanoinetrically registering vertical seismograph with temperature compensation. — 7. J. N u u t . Eine arithmetische Analyse des Vierfarbenproblems. — 8 . G. В a r k a n. Dorpats Bedeutung für die Pharmakologie. — 9. K. S c h l o s s m a n n . Vanaduse j a surma mõistetest ajakohaste bioloogiliste andmete alusel. (Über die Begriffe Alter und Tod auf Grund der modernen biologischen Forschung.) A X X I (1931). 1. Ν. K w a s c h n i n - S s a m a r i n . Studien über die Herkunf t des osteuropäischen Pferdes . — 2. U. K a r e l J . Beitrag zur Ätiologie der arteriellen Thrombosen. — 3. E. Kr a h n . Über Eigenschwin- gungszahlen freier P l a t t e n . — 4. A. Ö p i k . Über einige Karbonatgeste ine im Glazialgeschiebe NW-Est lands . •— 5. A. T h o m s o n . Wasserkultur- versuche mit organischen Stickstoffverbindungen, angestellt zur Ermittelung der Assimilation ihres Stickstoffs von Seiten der höheren grünen Pflanze. A X X I I (1932). 1. U. K a r e 11. An observation on a peculiarity of the cardiac opening reflex in operated cases of cardiospasmus. — 2. E. K r a h n . Die Wahrscheinlichkeit der Richtigkeit des Vierfarben- satzes. •— 3. A. A u d ο ν a. Der wirkliche Kampf ums Dasein. — 4. H. P e r l i t z . Abstandsänderungen nächs ter Nachbaratome in einigen Elementen und Legierungen bei Umordnung aus der kubischen flächen- zentrierten Anordnung in die kubische raumzentr ier te oder die hexago- nale dichteste Anordnung. A X X I I I (1932). 1. J . P o r t . Untersuchungen liber die Wi r - kung der Neutralsalze auf das Keimlingswachstum bezüglich der Ab- hängigkeit von ihrer Konzentration. — 2. E. M a r k u s . Chorogenese und Grenzverschiebung. — 3. A. Ö p i k . Über die Plectellinen. — 4. J. N u u t . Einige Bemerkungen über Vierpunktaxiome. — 5. K. F r i s c h . Die Veränderungen der klimatischen Elemente nach den meteorologischen Beobachtungen von Tar tu 1866 — 1 9 3 0 . A X X I V (1933). 1. M. G r o s s . In der Butter vorkommende Sprosspilze und deren Einwirkung auf die Butter. — 2. H. P e r l i t z . Bemerkungen zu den Regeln über Valenzelektronenkonzentrationen in binären intermetal l ischen Leg ie rungen . — 3. A. Ö p i k . Über Scolithns aus Est land. — 4. T. L i p p m a a . Aperçu géné ra l sur la végétat ion autochtone du Lautare t (Hautes-Alpes) . — 5. E. M a r k u s . Die s ü d - östliche Moorbucht von L a u g e . — 6. A. S p r a n t s m a n . Über Hers te l lung makroskop i scher Thal l iumkris ta l le durch Elektrolyse . — 7 . A. Ö p i k . Über Plectamboni ten . A X X V (1933) . 1. Α. Ö p i k . Ü b e r einige Da lmane l l acea a u s Es t land . — 2. H. R i c h t e r . E r g änzungen z u : „Die Relat ion zwischen Form und Funkt ion und das te leologische Pr inz ip in den N a t u r p h ä n o m e n e n " . Die Rolle, we lche „ S p i r a l e " und „ W i r b e l " in den b i o l o g i s c h e n P h ä n o m e n e n spielt, besonders auch in bezug auf die fe inere S t ruk tur des lebendigen P ro top lasmas . — 3. T. L i p p - m a a ja K. E i c h w a l d . Eesti taimed I ( 1 — 5 0 ) . (Estonian plants.) — 4. Ε. P i i ρ e η b e ι· g . Die Stadt Stadt Petseri in Estland. — 5 . A. M i l j a n . Vegetat ionsuntersuchungen an Naturwiesen und Seen im Otepääschen Moränengebie te Es t lands . I. — 6 . R. L i ν 1 ä n d e r. On the colour of Mars. — 7. Α. Τ u d e b e r g . Uber die Theorie und die An- wendungsmethoden der Quadraturreihen. A X X V I (1934). 1. E. B i e s s i g . Index ophthalmologiae Bal- ticus. — 2. E. Ö p i k. Atomic collisions and radiat ion of meteors . — 3. J. T e h v e r und A. K r i i s a . Zur Histologie des Harnleiters der Haussäuget ie re . — 4 . H. K a h o . Leelissoolade toimest taimeraku de- plasmolüiisile. (Über den Einf luss von Alkalisalzen auf die Deplasmolyse der Pf lanzenzel len. ) — 5. A. Ö ρ i k. Über Kl i tamboni ten . — 6 . Α. Τ u - d e b e r g . Über die Beweisbarke i t e iniger A n o r d n u n g s a u s s a g e n in geo- met r i schen Axiomensys temen. A X X V I I (1934) . 1. К. L e 11 e p. Simulation von Geistes- krankheiten und deren Grenzzuständen. — 2. M. T i i t s o . Hingamise ergul i sest regulatsioonist. I teadaanne : Stenoosi toime inimese hinga- misele. (Über die nervöse Atemregula t ion. I. Mi t te i lung: Der E inf luss der Stenose auf die mensch l iche Atmung.) — 3. M. T i i t s o . Hinga- mise ergul i sest regulatsioonist. 11 teadaanne : Inimese h ingamis f rekvents kopsude erineva täitumise korral. (Über die ne rvöse Atemregula t ion . II. Mittei lung : Die Atemfrequenz des Menschen bei abno rmen L u n g e n - fü l lungen. ) — 4. M. T i i t s o . Hingamise ergul i ses t regulatsioonist. III teadaanne : Propriotseptiivsete aferents ide toimest hingamisele. (Uber die nervöse Atemregula t ion. III. Mittei lung : Über die Auswi rkung der propriozeptiven Afferenzen auf die Atmung.) — 5. J . T e h v e r and M. K e e r d . The number of r ibs in the ox and pig . — 6 . A. K ä r s n a. Über das Problem der Vorhersage des nächt l ichen T e m p e r a t u r m i n i m u m s . — 7. K. S с h 1 o s s m a η n. A study of bacterial carbohydrates with special reference to the tubercle bacillus. — 8. A. Ö p i k . Ristnacrinus, a new ordovician crinoid f rom Estonia . — 9. A. K i p p e r . Variation of sur face gravity upon two Cepheids — ó Cephei and η Aquilae. — 10. E. L e p i k . Fungi Estonici exsiccati, Uredinaceae. — 11. H. P e r - l i t z . The structure of the intermetallic compound A u 3 Pb, В I (1921). 1. M. Y a s m e r. Studien zur albanesischen Wort- forschung. I. — 2. Α. ν. В u l m e r in cq. Einleitung in das Buch des Propheten Maleachi. 1. — 3. M. V a s m e r . Osteuropäische Ortsnamen. — 4. W . A n d e r s o n . Der Schwank von Kaiser und Abt bei den Minsker Juden. — 5. J. B e r g m a n . Quaestiunculae Horatianae. В I I (1922). 1. J. B e r g m a n . Aurelius Prudentius Clemens, der grösste christliche Dichter des Altertums. 1. — 2. L. K e t t u n e n . Lõunavepsa häälik-ajalugu. I. Konsonandid. (Südwepsische Lautgeschichte. I. Konsonantismus.) — 3. W. W i g e t. Altgermanische Lautunter- suchungen. В I I I (1922). 1. Α. ν. В u 1 m e r i n с q. Einleitung in das Buch des Propheten Maleachi. 2. — 2. M. А. К у ρ ч и н с к i й (М. А. K u r - t s с h i n s k y ) . Социальный законъ, случай и свобода. (Das soziale Gesetz, Zufall und Freiheit.) — 3. A. R. C e d e r b e r g . Die Erstlinge der estländischen Zeitungsliteratur. — 4. L. K e t t u n e n . Lõunavepsa häälik-ajalugu. II. Vokaalid. (Südwepsische Lautgeschichte. 11. Voka- lismus.) — 5. E. K i e c k e r s . Sprachwissenschaftliche Miscellen. [I.] — 6. A. M. T a l l g r e n . Zur Archäologie Eestis. 1. В IV (1923). 1. E. K i e c k e r s . Sprachwissenschaftliche Mis- cellen. II. — 2. Α. ν. В u 1 m e r i n с q. Einleitung in das Buch des Propheten Maleachi. 3. — 3. W. A n d e r s o n. Nordasiatische Flutsagen. — 4. A. M. T a l l g r e n . L'ethnographie préhistorique de la Russie du nord et des États Baltiques du nord. — 5. R. G u t m a n n . Eine unklare Stelle in der Oxforder Handschrift des Rolandsliedes. В V (1924). 1. H. M u t s с hm a n n. Milton's eyesight and the chronology of his works. — 2. A. P r i d i k. Mut-em-wija, die Mutter Amenhotep's (Amenophis') IIL — 3. A. P r i d i k . Der Mitregent des Königs Ptolemaios l i Philadelphos. — 4 . G. S u e s s. De Graecorum fa- bulis satyricis. — 5. A. B e r e n d t s und К. G r a s s . Flavius Josephus : Vom jüdischen Kriege, Buch I—IV, nach der slavischen Übersetzung- deutsch herausgegeben und mit dem griechischen Text verglichen. I. Lief. (S. 1 — 1 6 0 ) . — 6. H. M u t s c h m a n n . Studies concerning the origin of „Paradise Lost". В VI (1925). 1. A. S a a r e s te . Leksikaalseist vahekordadest eesti murretes. I. Analüüs. (Du sectionnement lexicologique dans les patois estoniens. I. Analyse.) — 2. A. В j e r r e . Zur Psychologie des Mordes. В VII (1926). 1. A. v. B u i m e r i n e q. Einleitung in das Buch des Propheten Maleachi. 4. — 2. W . A n d e r s o n . Der Cha- lifenmünzfund von Kochtel. (Mit Beiträgen von R. V a s m e r . ) •— 3. J. M ä g i s t e . Rosona (Eesti Ingerì) murde pääjooned. (Die Haupt- züge der Mundart von Rosona). — 4 . M. А. К у р чин с к i ü (Μ. Α. К u r t s с h i n s k у). Европейскш хаосъ. Экономичесшя послЬдствП! великой войны. (Das europäische Chaos.) В VI I I (1926). 1. Α. Μ. T a l l g r e n . Zur Archäologie Eestis. II. — 2. H. M u t s с h m a n n. The secret of John Milton. — 3. L. K e t t u n e n . Untersuchung über die livische Sprache. 1. Pho- net ische Einführung. Sprachproben. В I X (1926). 1. Ν. M a i m. Parlamentarismist Prantsuse restau- ratsiooniajal ( 1 8 1 4 — 1 8 3 0 ) . ( Du parlementarisme en France pendant la Restauration.) — 2. S. v. C s e k e y . Die Quellen des estnischen Ver- waltungsrechts. 1. Teil (S. 1 — 1 0 2 ) . — 3. A. В e r e η d t s und К. G r a s s . Flavius Josephus: Vom jüdischen Kriege, Buch 1—IV, nach der slavischen Ubersetzung deutsch herausgegeben und mit dem grie- chischen Text verglichen. II. Lief. (S. 1 6 1 — 2 8 8 ) . — 4. G. S u e s s. De eo quöm dicunt inesse Trimalchionis cenae sermone vulgari . — 5. E. K i e c k e r s . Sprachwissenschaftl iche Miscellen. III. — 6. C. V i l h e l m s o n . De ostraco quod Revaliae in museo provinciali servatur. В Χ (1927). 1. Η. Β. R a h a m ä g i . Eesti Evangeeliumi Luteri usu vaba rahvakirik vabas Eestis. (Die evangelisch-lutherische freie Volks- kirche im freien Eesti. Anhang: Das Gesetz betreffend die religiösen Gemeinschaften und ihre Verbände.) — 2. E. K i e c k e r s . Sprachwissen- schaftliche Miscellen. IV. — 3. A. B e r e n d t s und K. G r a s s . Fla- vius Josephus'. Vom jüdischen Kriege, Buch I—IV, nach der slavischen Übersetzung deutsch herausgegeben und mit dem griechischen Text ver- glichen. III. Lief. (S. 289 — 4 1 6 ) . — 4. W. S c h m i e d - K o w a r z i k . Die Objektivation des Geistigen. (Der objektive Geist und seine Formen.) — 5. W . A n d e r s o n . Novelline popolari sammarinesi. I. В XI (1927). 1. 0. L o o r i t s . Liivi rahva usund. (Der Volks- glaube der Liven.) Ι. — 2. Α. B e r e n d t s und Κ. G r a s s . Flavius Josephus : Vom jüdischen Kriege, Buch 1—IV, nach der slavischen Übersetzung deutsch herausgegeben und mit dem griechischen Text ver- glichen. IV. Lief. (S. 417 — 5 1 2 ) . — 3. E. K i e c k e r s . Sprachwissen- schaftliche Miscellen. V. В X I I (1928). 1. 0. L o o r i t s. Liivi rahva usund. (Der Volksglaube der Liven.) 11. — 2. J . M a g i s t e ,o i-, ег-deminutiivid lääne- meresoome keelis. (Die oi-, ег-Deminutiva der ostseefinnischen Sprachen.) В X I I I (1928). 1. G. S u e s s. Petronii imitatio sermonis plebe qua necessitate coniungatur cum grammatica illius aetatis doctrina. — 2. С. Ш т е й н (S. v. S t e i n ) . Пушкин и Гофман. (Puschkin und E. T. A. Hoffmann.) — 3. Α. V. К õ r ν. Värsimõõt Veske „Eesti rahva- lauludes". (Le mètre des „Chansons populaires estoniennes" de Veske.) В X IV (1929). 1. H. Майм (Ν. M a i m ) . Парламентаризм и суверенное государство. (Der Parlamentarismus und der souveräne Staat.) — 2. S. v. C s e k e y . Die Quellen des estnischen Verwaltungs- rechts. II. Teil (S. 1 0 3 — 1 3 4 ) . — 3. E. V i r à n y i . Thalès Bernard , l i t térateur f rançais , et ses relations avec la poésie populaire es tonienne et f innoise. В XV (1929). 1. A. v. B u l m e r i n c q . Kommentar zum Buche des Propheten Maleachi. 1 (1, 2— 1 1 ) . — 2. W . E. P e t e r s . Benito Mussolini und Leo Tolstoi. Eine Studie über europäische Menschheits- typen. — 3. \V. E. P e t e r s . Die stimmanalytische Methode. — 4. W . F r e y m a n n . Piatons Suchen nach einer Grundlegung aller Philosophie. В X V I (1929). 1. 0 . L o o r i t s . Liivi rahva usund. (Der Volksglaube der Liven.) IIL — 2. W . S ü s s . Karl Morgenstern ( 1 7 7 0 — 1 8 5 2 ) . I. Teil (S. 1 — 1 6 0 ) . В X V I I (1930). 1. A. R. C e d e r b e r g . Heinrich БЧск. Ein Beitrag zur russischen Geschichte des XVIII. Jahrhunderts. — 2. E. K i e c k e r s . Sprachwissenschaftliche Miscellen. VI. — 3. W. E. P e t e r s . Wilson, Roosevelt, Taft und Harding. Eine Studie über nordamerikanisch-englische Menschheitstypen nach st immanalyt ischer Methode. — 4. N. M a i m. Parlamentarism ja faš i sm. (Parliamenta- rism and fascism.) В X V I I I (1930). 1. J. V a s a r. Taani püüded Eestimaa taas- vallutamiseks 1411 — 1 4 2 2 . (Dänemarks Bemühungen Estland zurück- zugewinnen 1 4 1 1 — 1 4 2 2 . ) — 2. L. L e e s m e n t. Über die In län- dischen Gerichtssachen im Reichskammergericht und im Reichshofrat . — 3. А. И. С τ e н д e ρ - Il e τ e ρ с e н (Ad. S t e n d e r - Ρ e t e r s e η ). О пережиточных следах аориста в славянских языках, преимуще- ственно в русском. (Über rudimentäre Reste des Aorists in den slavi- schen Sprachen, vorzüglich im Russischen.) — 4. M. Кур минский (Μ. К о u r t с h i n s k у). Соединенные Штаты Европы. (Les Etats- Unis de l'Europe.) — 5. К. W i 1 h e 1 m s o n. Zum römischen Fiskal- kauf in Ägypten. В X I X (1930). 1. Α. ν. В ui m e r i n e q. Kommentar zum Buche des Propheten Maleachi. 2 (1, 11— 2 , 9). — 2. W. S ü s s . Karl Mor- genstern ( 1 7 7 0 — 1 8 5 2 ) . II. Teil (S. 1 6 1 — 3 3 0 ) . — 3. W. A n d e r s o n . Novelline popolari sammarinesi. II. В X X (1930). 1. A. O r a s . Milton's editors and commen- tators from Patrick Hume to Henry John Todd (1695—1801) . I. — 2. J. V a s a r . Die grosse livländische Güterreduktion. Die Ent- s tehung des Konflikts zwischen Karl XI. und der livländischen Ritter- und Landschaf t 1678 — 1 6 8 4 . Teil I (S. 1 — 1 7 6 ) . — 3. S. v. C s e k e y . Die Quellen des estnischen Verwaltungsrechts. III. Teil (S. 135 — 1 5 0 ) . В X X I (1931 ). 1. W. A n d e r s o n . Der Schwank vom alten Hildebrand. Teil 1 (S. 1— 1 7 6 ) . — 2. A. O r a s . Milton's editors and commentators from Patrick Hume to Henry John Todd ( 1 6 9 5 — 1 8 0 1 ) . II. — 3. Wr. A n d e r s o n . Über P. J ensens Methode der vergleichenden Sagenforschung. В X X I I (1931). 1. E. T e n n m a n n . G. Teichmüllers Philo- sophie des Christentums. — 2. J. V a s a r . Die grosse l ivländische Güterreduktion. Die Ents tehung des Konflikts zwischen Karl XI. und der livländischen Ritter- und Landschaf t 1 6 7 8 — 1 6 8 4 . Teil 11 (S. I—XX\7I1. 1 7 7 — 4 0 0 ) . ' В X X I I I (1931). 1. W. A n d e r s o n . Der Schwank vom alten Hildebrand. Teil II (S. 1—XIV. 1 7 7 — 3 2 9 ) . — 2. A. v. B u l m e r i n c q . Kommentar zum Buche des Propheten Maleachi. 3 (2, 10 — 3, 3). — 3. P. A r u m a a . Litauische mundartliche Texte aus der Wilnaer Ge- gend. — 4. H. M u t s e h m a n n. A glossary of americanisms. T В X X I V (1931). 1. L. L e e s m e n t. Die A erbrechen des LHeb- stahls und des Raubes nach den Rechten Livlands im Mittelalter. — 2. N. M a i m . Völkerbund und Staat. Teil 1 (S. 1 — 1 7 6 ) . В XXV (1931). 1. Ad. S t e n d e r · P e t e r s e n . Tragoediae Sacrae. Materialien und Beiträge zur Geschichte der polnisch-lateinischen Jesui tendramatik der Frühzeit . — 2. W . A n d e r s o n . Beiträge zur Topographie der „Promessi Sposi". — 3. E. K i e c k e r s . Sprachwissen- schaftliche Miscellen. VII. В XXVI (1932). 1. Α. ν. Β u 1 m e r i η с q. Kommentar zum Buche des Propheten Maleachi. 4 (3,3—12). — 2. A. P r i d i k . Wer war Mutemwija? — 3. N. M a i m . Völkerbund und Staat . Teil II S. I—Ii i . 177 — 3 5 6 ) . В X X V I I (1932). 1. К. S c h r e i n e r t . Johann Bernhard Hermann. Briefe an Albrecht Otto und Jean Paul (aus Jean Pauls Nachlass). I. Teil (S. 1— 1 2 8 ) . — 2. Α. ν. В u lm e r i n cq. Kommentar zum Buche des Propheten Maleachi. 5 (3, 12—24). — 3. M. J. E i s e n . Kevadised pühad. (Frühlingsfeste.) — 4. E. K i e c k e r s . Sprachwissenschaftl iche Miscellen. VII]. В X X V I I I (1932). 1. P. P õ l d . Üldine kasvatusõpetus. (Allge- meine Erziehungslehre.) Redigeerinud (redigiert von) J. Τ о г к. — 2. W. W i g e t. Eine unbekannte Fassung von Klingers Zwillingen. — 3. A. O r a s . The critical ideas of T. S. Eliot. В X X I X (1933). 1. L. L e e s m e n t . Saaremaa halduskonna finantsid 1618/19. aastal. (Die Finanzen der Provinz Ösel im Jah re 1618/19.) — 2. L. R u d r a u f . Un tableau disparu de Charles Le Brun. — 3. P. A r i s t e . Eesti-rootsi laensõnad eesti keeles. (Die estlandschwedischen Lehnworter in der estnischen Sprache.) — 4. W . S ü s s . Studien zur lateinischen Bibel. I. Augustine Locutiones und das Problem der lateinischen Bibelsprache. — 5. M. K u r t s c h i n s k y . Zur Frage des Kapitalprofits. В X X X (1933). 1. Α. P r i d i k . König Ptolemaios I und die Philosophen. — 2. K. S c h r e i n e r t . Johann Bernhard Hermann. Briefe an Albrecht Otto und Jean Paul (aus Jean Pauls Nachlass). II. Teil (S. I—XLII -j- 129—221) . — 3. D. G r i m m . Zur Frage über den Begriff der Societas im klassischen römischen Rechte. — 4. E. K i e с k e r s. Sprachwissenschaftliche Miscellen. IX. В X X X I (1934). 1. E. P ä s s . Eesti liulaul. (Das estnische Rodellied.) — 2. W. A n d e r s o n . Novelline popolari sammarinesi. III. — 3. A. K u r l e n t s . „Vanemate vara" . Monograafia ühest jooma- laulust. („Der Eltern Schatz". Monographie über ein Trinklied.) — 4. E. K i e c k e r s . Sprachwissenschaftl iche Miscellen. X. В X X X I I (1934). 1. A. A n n i . F. R. Kreutzwaldi „Kalevi- poeg". 1 o s a : Kalevipoeg eesti rahvaluules. (F. R. Kreutzwalds „Ka- levipoeg". 1. Teil : Kalevipoeg in den estnischen Volksüberl ieferungen.) — 2. P. A r u m a a . Untersuchungen zur Geschichte der litauischen Personalpronomina. — 3. Ε. К i e с к e r s. Sprachwissenschaftliche Miscellen. XI. — 4. L. G u l k о w i t s ch. Die Entwicklung des Be- griffes Hâsïd im Alten Testament . — 5. H. L a a к m an η und W . A n d e r s o n . Ein neues Dokument über den estnischen Metsik-Kultus aus dem Jahre 1680. С I — I i i " (1929). I 1. Ettelugemiste kava 1921. aasta I pool- aastal. — 1 2 . Ettelugemiste kava 1921 aasta II poolaastal. — 1 3 . Dante pidu 14. IX. 1921. (Dantefeier 14. IX. 1921.) R. G u t m a n n . Dante Alighieri. W. S c h m i e d - K o w a r z i k . Dantes Weltanschauung. — I I 1. Ettelugemiste kava 1922. aasta I poolaastal. — I I 2. Ette- lugemiste kava 1922. aasta II poolaastal. — I I I 1. Ettelugemiste kava 1923. aasta I poolaastal. — I I I 2. Ettelugemiste kava 1923. aasta II poolaastal. . С I V — V I (1929). IV 1. Ettelugemiste kava 1924. aasta I pool- aastal. — I V 2 Ettelugemiste kava 1924. aasta II poolaastal. — V I . Ettelugemiste kava 1925. aasta I poolaastal. — V 2. Ettelugemiste kava 1925. 'aasta II. poolaastal. — V I 1. Ettelugemiste kava 1926. aasta I poolaastal. — VI 2. Ettelugemiste kava 1926. aasta II poolaastal. С V I I — I X (1929) V I I I . Ettelugemiste kava 1927. aasta I pool- aastal. — V I I 2. Ettelugemiste kava 1927. aasta II poolaastal. — V I I I 1. Loengute ja praktiliste tööde kava 1928. aasta I poolaastal. — V I I I 2. Loengute ja praktiliste tööde kava 1928. aasta II poolaastal. — I X 1. Loengute ja praktiliste tööde kava 1929. aasta I poolaastal. — I X 2. Loengute ja praktiliste tööde kava 1929. aasta II poolaastal. — I X 3. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli isiklik koosseis 1. detsembril 1929. С X (1929). Eesti Vabariigi Tartu Ülikool 1919—1929. С X I — X I I I (1934). X I 1. Loengute ja praktiliste tööde kava 1930. aasta I poolaastal. — X I 2. Loengute ja praktiliste tööde kava 1930. aasta II poolaastal. — X I 3. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli isiklik koosseis 1. detsembril 1930. — X I I 1. Loengule ja praktiliste tööde kava 1931. aasta I poolaastal. — X I I 2. Loengute ja praktiliste tööde kava 1931. aasta II poolaastal. — X I I 3. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli isiklik koosseis 1. detsembril 1931. — X I I I 1. Loengute ja praktiliste tööde kava 1932. aasta I poolaastal. — X I I I 2. Loengute ja praktiliste tööde kava 1932. aasta II poolaastal. — X I I I 3. Eesti Vabariigi Tartu Ülikooli isiklik koosseis 1. detsembril 1932. — X I I I 4. K. S c h r e i n e r t . Goethes letzte Wandlung. Pestrede. — X I I I δ. R. M a r k . Dotsent Theodor Korssakov f . Nekroloog. С XIV (1932). Tartu Ülikooli ajaloo allikaid. I. Academia Gusta- viana. a) Ürikuid ja dokumente. (Quellen zur Geschichte der Universität Tartu (Dorpat). I. Academia Gustaviana. a) Urkunden und Dokumente). Koostanud (herausgegeben von) J. V a s a r . С XV (1932). L. V i I 1 e с о u r t. L'Université de Tartu 1919—1932. 7. aprillil 1932. a. „Toimetuste" toimkond on otsustanud, et kõigi tööde tiitellehtedel ilmumiskoht peab esinema eesti keeles. Le 7 avril 1932, le Comité de rédaction a décidé que dorénavant sur les frontispices de tous les. ouvrages publiés dans les „Acta et Commentationes" le lieu d'impression doit être donné en estonien. T A R T U Ü L I K O O L I T O I M E T U S E D i lmuvad kolmes seerias: A : M a t h e m a t i c a , p h y s i c a , m e d i c a . (Mate- maatika-loodusteaduskonna, arstiteaduskonna, loomaarsti- teaduskonna ja põllumajandusteaduskonna tööd.) \ Β : H u m a n i o r a . (Usuteaduskonna, filosoofiatea- duskonna ja õigusteaduskonna tööd.) C: A n n a l e s . (Aastaaruanded.) Ladu: Ülikooli Raamatukogus, Tartus. L E S P U B L I C A T I O N S DE L ' U N I V E R S I T É DE T A R T U (DORPAT) se font en trois séries: A : M a t h e m a t i c a , p h y s i c a , m e d i c a . (Mathé- matiques, sciences naturelles, médecine, sciences vétéri- naires, agronomie.) B : H u m a n i o r a . (Théologie, philosophie, philo- logie, histoire, jurisprudence.) C: A n n a l e s . Dépôt: La Bibliothèque de l'Université de Tartu, Estonie.