Konsonandid
Kui vokaalide hääldamisel väljahingamise ajal takistust ei ole, siis kaashäälikute ehk konsonantide moodustamisel tekib alati mingi takistus suu erinevates osades (nt suuõõnes, huultel, kõris). Takistusi on kaht liiki (Hint, 2004):
- sulg, nt enne sulghäälikute k, p, t moodustamist sulgub õhuvool
- ahtus, nt v, l, r moodustamisel pressitakse õhuvool läbi ahtusest.
Takistused, mis moodustatakse huulte või keele abil, põhjustavad õhuvoolus liikumisi ja võnkumisi ning toovad esile erinevaid konsonante. Vastavalt sellele, millises suu osas on õhuvool takistatud, on konsonandid saanud oma nime (Wiik, 1991):
1) kõrihäälik ehk larüngaal – h
2) pehme suulae häälik ehk velaar – k, g, ŋ
3) kõva suulae häälik ehk palataal – j, š, ž
4) ige-hammashäälik ehk alveo-dentaal – t, d, n, s, z, l, r
5) huulhäälik ehk labiaal – p, b, m, f, v
Konsonantide täpset moodustuskohta illustreerib kõneelundite joonis (Erelt, M., Erelt, T. & Ross, 1997).
Kontrolli teadmisi!
on konsonant, mis moodustatakse üla- ja alahuule abil (nt m ja p).
moodustatakse kõva suulae ja keeleselja keskosa piirkonnas (nt j ja š).
Kõriõõnes moodustatakse .
Konsonant, mis moodustatakse kõva suulae piirkonnas, on (nt k ja g).
Loe lisaks!
Kraut, E., Liivaste, E., & Tarvo, A. (1998). Eesti õigekeel (lk 10-54). Tallinn: AS Koolibri.
Muru, E. & Õispuu, J. (1996). Eesti keele praktiline foneetika. Tallinn, AS Pangloss.