Fukushima radioaktiivne mju ookeanidele on Ternoblist suurusjrgu vrra krgem.
Kui radioaktiivne on ookean prast Jaapani tuumajaama-nnetust? Tnavu 11. mrtsil Jaapanit raputanud maavrinas ja sellele jrgnenud hiidlaines jtsid elu paljud; heks ohvriks osutus ka elektrijaam Fukushima Daiichi. Jrgnenud elektrikatkestuse ajal phjustas jaama lekuumenemine suurte koguste joodi, tseesiumi ja muude radioaktiivsete isotoopide vallandumise keskkonda. 
Jaapani ametnikud kergitasid tuumaelektrijaamas aset leidnud vahejuhtumi tsiduse mra seitsmendale astmele, mis on rahvusvaheliselt kasutatava skaala krgeim aste ja vrreldav ainult 25 aasta taguse Ternobli tuumakatastroofiga, mrkis Woods Holei okeanograafiainstituudi kemo-okeanograaf Ken Buesseler, vahendab PhysOrg.com.

Mis puutub aga ookeanidesse, nentis Buesseler, siis letab Fukushima mju Ternobli.
Fukushima radioaktiivne mju ookeanidele on Ternoblist suurusjrgu vrra krgem.
Mereveest on radionukliide leitud nii Fukushima jaama thjenduskanalites kui jaamast viie kuni kmne kilomeetri kaugusel Jaapani rannikuvetes ja isegi rannikust 30 kilomeetri kaugusel.

Radionukliidide tasemed on vhemalt he suurusjrgu vrra suuremad kige krgematest tasemetest, mida 1986. aastal mdeti Lnemeres ja Mustas meres  Ternoblile geograafiliselt lhimates maailmamere-piirkondades, tles Buesseler.

USA riikliku teadusfondi NSF ookeaniteaduste divisjon omistas Buesselerile kiirreageerimis-toetuse selleks, et ta selgitaks vlja mitmete radionukliidide kontsentratsioonide baastasemed Atlandi ja Vaikses ookeanis.

Selle teabe hankimine vimalikult kiiresti on jaamast vallandunud jtmete ja nendega kaasnevate rahvatervishoiuprobleemide tsiduse hindamise seisukohalt vtmethtis, rhutas Buesseler.

Buesseler mdistab koos kolleegidega andmeid Atlandi ja Vaikse ookeani radionukliidide baastaseme kohta idast lnde ulatuva veeproovijaamade vrgustiku toel piirkondades, kus ookeanivee-proovide vtmine juba vimalikuks on tehtud.

Ternobli katastroof andis teadlastele palju teavet selle kohta, mis ookeanidesse sattunud radioaktiivsest saastest edasi saab, nagu ka selle kohta, kuidas rakendada reostust ookeanide vete segunemise ja setete moodustumise kiiruse mtmiseks.

Prast Ternobli ei mdetud reostust mitte ainult sndmuspaiga lhistel nagu Mustas meres, vaid ka kaugel eemal, Vaikse ookeani phjapiirkonnas, rkis Buesseler.

Kuna atmosfr ja ookeanid on pidevas otsehenduses, eeldasid teadlased, et atmosfri sattunud radionukliidid ilmutavad end ka ookeanivees, ehkki vga vikestes kontsentratsioonides, osutas Hawaii likooli kemo-okeanograaf Henrieta Dulaiova.

Ka Dulaiovaile eraldas NSF-i ookeaniteaduste divisjon tuumareostuse mrade uurimiseks kiirreageerimis-toetuse.

Dulaiova seirab ookeanivee koosseisu eesmrgiga tuvastada radionukliidide kontsentratsioonide baastasemed ning selgitada vlja vallandunud radionukliidide leviku tempo ja ulatus.

Sarnaselt Jaapani rahvale  ehkki kahtlemata viksemal mral  oleme me seatud silmitsi radiokeemilise olukorraga, mille mjud jvad meiega veel kauaks, osutas USA teadusfondi NSF keemilise okeanograafia programmi juhataja Don Rice.

Mistmaks seda, kuidas ookean ja atmosfr eelseisvatel aastatel antud reostusega toime tulema hakkavad, peame me esmalt tegema vlklesvtte hetkeolukorrast, tles Rice. Buesseler ja Dulaiova tpselt sellega tegelevadki.

Dulaiova uurimus keskendus Vaikse ookeani keskosale, hlmates Hawaii, Guami ja Midway saarte rannikute mbrust, nagu ka sealsete piirkondade lhedast avamerd.

Asjaolu, et Hawaii paikneb Jaapanile suhteliselt lhedal, teeb sellest olulise seirepunkti, tles Dulaiova. Me kogume ranniku- ja avamerevee-proove regulaarselt igal ndalal ja kuul.

Guami mbrusest kogutakse kaks korda ndalas samuti proove; lisaks saadakse veeproove Vaikse ookeani lnepiirkonnas seilavatelt alustelt,

Seejrel proove analsitakse, mtes seda, kui palju neis esineb tseesiumi taoliseid isotoope, mille signatuur vimaldab teadlastel tuvastada just Fukushimast ookeani sattunud radionukliide.

Lisaks kavatseb Dulaiova otsida ka muid lekkinud radionukliide nagu jood, strontsium ja mned aktiniidid.

Seda informatsiooni on vaja, tles ta, et kik edasised pingutused hinnata jtmelekete tsidust, radionukliidide bioakumulatsiooni ookeani toitumisvrgustikus ning vallandunud radioaktiivsete isotoopide levikumustreid ja mju ookeaniprotsessidele rajaneksid kindlatel andmetel baastasemete kohta.

Uurijad loodavad vlja arendada parema globaalse arusaamise meres leiduvatest radionukliididest.