Definitsioon on mõiste keeleline kirjeldus, millega selgitatakse mingi sõna tähendust. Hirsjärvi, Remese ja Sajavaara (2005) hinnangul on definitsiooni peamiseks ülesandeks piiritleda ja täpsustada mõistet ning siduda kokku mõiste sisu terminiga. Definitsiooni formuleerimiseks on mitmeid võimalusi (Leki, 1995):

• kirjeldada;
• võrrelda sellega, mis on lugejale eeldatavasti juba teada;
• illustreerida ja/või esitada näiteid;
• analüüsida mõistet erinevate komponentide kaudu;
• selgitada mõiste kasutusala.

Akadeemilises tekstis kasutatakse definitsiooni tavaliselt kahes positsioonis:

• sissejuhatuses, kus selgitatakse pealkirjas olevaid sõnu ja fraase;
• selgitatakse mõisteid, mis ei esine tavatähenduses või on väga haruldased ning mida kasutatakse vähem tuntud tähenduses.

Sissejuhatust kirjutades soovitatakse defineerida pealkirjas olevad terminid, seda isegi juhul, kui neid kasutatakse tavatähenduses. Selline defineerimine näitab lugejale, et autor on mõelnud terminite sisu peale ning talle on selge, mida antud mõiste konkreetses kontekstis tähendab.

Hirsjärvi, Remes ja Sajavaara (2005) esitavad teatud kindlad reeglid, millega kirjutaja peab defineerimisel arvestama. Definitsioon:

• ei tohi olla kujundlik ega ebatäpne;
• ei tohi olla sõnastatud ringdefinitsioonina (tautoloogia);
• peab olema kompaktne ja loogiline.

Samuti ei soovita autorid sõnastada definitsiooni läbi eituse ning soovitavad hoiduda defineerimisel pikkadest loeteludest. Lugedes erinevaid allikaid, on oht kuhjata kirjutisse kokku palju erinevaid mõiste määratlusi, mille suhtes kirjutajal puudub oma seisukoht. Oluline on, et selguks kirjutaja enda arusaam ja see, millist definitsiooni ta eelistab. Peale põhimõistete tuleks defineerimisel määratleda ka mõistete omavahelised suhted (Hirsjärvi, Remes & Sajavaara, 2005).