Viha

Vihatunne leinaprotsessis on loomulik. Viha tuleb tavaliselt kahest allikast: pettumusest ja abitusetundest. Paljud inimesed tunnevad viha, kuid nad ei teadvusta endale, et viha on suunatud lahkunule. Kui viha ei ole suunatud surnule või ümbersuunatud kellelegi teisele, võib olla tegemist olukorraga, kus viha on retroflekteeritud ehk pööratud inimese enda vastu – suunatud sissepoole ja tajutud depressiooni, süü ja langenud enesehinnanguna. Ekstreemsete juhtumite puhul võib selline viha viia suitsidaalse käitumiseni. Siit ei tohiks aga järeldada, et suitsiidimõtete taga on retroflekteeritud viha, need tunded võivad tuleneda ka lahkunuga taasühinemise soovist.

Terminaalse haiguse korral võib vihani viia protsess, kus patsiendi jätkuv ja pidev nõrgenemine ning tervise halvenemine ja heaolu vähenemine muudab aina raskemaks alla suruda fakti, et aeg hakkab otsa saama. Suremise protsessi jätkudes saab eitamisest vähehaaval osaline surma aktsepteerimine. Osalise aktsepteerimisega kaasnevad vihaväljendused, intensiivsed emotsioonid. Vihatunne on ebaõigluse suhtes, et inimene peab surema ilma, et tal oleks võimalus teha kõike mida ta on planeerinud, eriti selles valguses, et nii paljud elu vähem väärivad inimesed ei sure vaid elavad oma elu edasi. Vihatunne, mida surija kogeb ja väljendab, on sageli valimatult suunatud kas perekonnale, sõpradele, haigla personalile ja isegi Jumalale. Otsene viha objekt on siiski enamasti situatsiooni ülekohtune iseloom ja surm, mitte teised inimesed. Surija lähedaste jaoks ja ka meditsiinilise personali jaoks peaks olema oluline olla valmis sellisteks emotsioonide purseteks. Peaks mõistma, et suur osa väljendatud emotsioonidest tuleneb patuoina otsimisest ja kaitsemehhanismidest, mis suunavad emotsioonid mugavale/turvalisele objektile ja seega on jätkuvalt võimalik vältida probleemi tegelikku olemust. Et toetada viha väljendamist turvalises keskkonnas soovitas Kübler-Ross „karjumise tubade/viha väljendamise tubade“ kasutuselevõtmist nii patsiendi kui ka personali jaoks.

Töö kaotuse korral võib inimene endale esitada küsimuse: Kuidas nad saavad seda minule teha? Selles staadiumis järjestatakse oma mõtetes kõik need ennastohverdavad heateod ja pikad töötunnid, mida ettevõtte jaoks on ohverdatud. Samal ajal olles vihane „nõmedike“ peale, kes ei oska inimese panust vääriliselt hinnata. Ollakse vihane ebaõigluse pärast, sest inimene lasti lahti, aga keegi teine kaastöötaja, kes sugugi mitte nii hästi tööd ei teinud, jäi tööle edasi. Viha ja ärritus on normaalne reaktsioon kaotusele ning sellega tuleb tegelda, lasta tunnetel tulla, aga tuleb osata ka edasi liikuda. Ei ole mingit kasu vihatundesse kinni jäämises, kuna ärritunud olek võib takistada uue töö leidmist.

Leinaprotsessi juurde võib kuuluda ka ärevustunne. Ärevus on terve psüühika loomulik reaktsioon ja osa „põgene või võitle“ stressireaktsioonist ähvardavale ohule. Ärevus on tavapärane ükskõik millises situatsioonis, kus inimene tunneb ennast abitu ja ohustatuna. Surmaga seotud sündmuste puhu võib esile kerkida surmaga seotud ärevus või surmahirm.

Ärevuse sümptomitega saad lähemalt tutvuda TÜ kliinikumi koduleheküljel: (http://www.kliinikum.ee/psyhhiaatriakliinik/lisad/ravi/ph/40arevushaired.htm)