Sõna väldet määrates tuleks pöörata tähelepanu alltoodud juhtumitele.

I. Eesti keeles on välde seotud rõhuga, sest vältevaheldus saab esineda ainult rõhulises silbis. Rõhututes silpides välde puudub. Kaasrõhulistes silpides on aga mõtet määrata väldet vaid siis, kui kaasrõhk on morfoloogiliselt oluline. Nii tuleb sõna sõbralik kolmandat silpi käsitleda III-vältelisena, sest selle sõna erinevates muutevormides on kolmandas silbis II ja III välte vastandus, nt sõbra-liku : sõbra-likku (Erelt, Erelt, & Ross, 2007).

II. Astmevaheldusliku liitega sõnad on oma olemuselt sarnased liitsõnadega, nt pere-kond, laeva-stik. Nii soovitab M. Hint (2004) määrata astmevaheldusliku liitega sõnades välde mõlemas osises (kõnetaktis). Kuid põhikooli emakeeleõpetuses piisab täiesti sellest, kui õpilane määrab välte ainult sõna astmevahelduslikus liites.

Näide 1. tege-likke võimalusi, koha-likud valimised, uusi ela-nikke

III. Sageli valmistab probleeme välte määramine võõrsõnades, kus pearõhk ei ole esisilbil, nt revideerima, oratoorium, gobelään. Selliste sõnade puhul on oluline määrata esmalt pearõhuline silp ning seejärel välde.

Näide 2. prob-leemide (III välde) lahendamine, ling-vistiliselt (II välde) töödeldud

IV. Välde on eesti keeles oluline ka seetõttu, et sellest oleneb nii intonatsioon – helikõrguste liikumine – kui ka rütm. Seepärast ongi vältevead eesti keeles väga häirivad.