Esimesest Eestis kirjeldatud maagaasipurskest on nüüdseks möödunud üle 100 aasta. Keri saare gaasipurse on senini jäänud Eesti kõigi aegade võimsaimaks ning see ainulaadne loodusnähtus köitis üsna pikka aega nii uurijate kui ka teiste huviliste tähelepanu. Tänaseks on Eesti piires kirjeldatud kümneid gaasiilminguid.

1902. aasta mai kuus hakati Keri saarel puurima kaevu seal asuva tuletorni juures. Puuraugust hakkas aga tulema gaase ja mida sügavamale puuriti, seda rohkem gaasi leiti. Sama aasta lõpus puurimine katkestati, kuid 1903. a. aprillis alustati uue puurkaevu puurimisega eelmise kõrval. Ka sealt hakkas ca 27 meetri sügavuseni jõudes gaasi vabanema. Kaevu puurimine katkestati 115 m sügavusel, ilma et oleks saadud vett. 1906. aastast hakati pidevalt väljavoolavat gaasi kasutama tuletorni valgustamiseks ja eluruumide kütmiseks. Tähelepanuväärne on see, et aastail 1907 kuni 1912 töötas Keri tuletorn ainsana maailmas sealtsamast maapõuest saadava maagaasi energial.

Hilisemad arvutused on näidanud, et selle aja jooksul kulutati kasulikult ligikaudu miljon kuupmeetrit metaangaasi. 1912. a. maikuus märgati rõhu suurenemist ning gaasi juurdevool suurenes sedavõrd, et ta hakkas ühes kiskuma liiva, kulutades sellega läbi algul gaasitoru nurgatüki, siis toru kohal asuva kaevumajakese ristpalgi ning katuse. Puurtorust lendas välja kive, mis sattusid 32 m kõrguse tuletorni katusele. Gaasi huugamine olla kostnud 15-20 km kaugusele. Aeg-ajalt oli tunda maa-aluseid tõukeid, millest ühe suurema tagajärjel katkes ka gaasi vabanemine. Arvati, et tegemist oli gaasitoru alumises otsas tekkinud ummistusega.