Selles teoses on peamiseks teemaks võõras ja võõrus .

Esiteks võõras keskkonnas, kuhu teadlased satuvad, teiseks avaldub võõrus teadlastes enestes ning samuti on võõrad ka nägemused või “külalised” Solarisel.

Ühtlasi ajendas see teadlasi tajuma võõrust iseeneses.

Kui selleks on rännak tundmatusse paika või võõra inimese ilmumine tuttavlikku linna, on tegemist loo suurema tüübiga ehk tavalisse ellu sekkub midagi välist, võõrast ja uut, ent võõrus ei pruugi alati tähendada etteaimamatut teekonda või salapärast noormeest.

Sellise meelte ja tunnete segadusse ajamisega, hakkasid teadlased tajuma ka võõrust iseeneses, teadmata enam, kas võivad end usaldada, kas kõik toimub unes või ilmsi.

Kui Solarise teadlaste puhul sai mingil määral väja tuua võõruse iseeneses, siis sedasama oli kindlasti näha ka Tuglase novellis “Maailma lõpus”.

Lopsaka loodusega saarel viibimine ja oma tavapärasest elust eemal olemine, pani lõpuks laevapoissi tajuma võõrust iseeneses.

Kuid võõrus ei kadunud temast ka koju tagasi jõudes, kuna seal näis talle kõik jällegi liiga tühi olevat.

Samas ei pruugi tegu olla vaid võõra kohaga, kust ta pääsu otsis, võõrust võis ta tajuda ka iseeneses, ta võis otsida kodu ja rahupaika iseenda sees.

Kui mingil määral võib “Titanicu põhjaminekust” rikaste ja vaeste näitest välja lugeda ka väärtushinnangute lahknevuse, siis peamiselt tuleb võõrus kui teistsugused elukogemused ja väärtushinnangud välja Tammsaare teoses “Ma armastasin sakslast”.

Miguel de Cervantes “Don Quijote” ( rännak ) “Don Quijote on vaesunud aadlik, kes pani ise endale nime “don” ehk kõrge aadlik.

Teos pilkab rüütlikombeid ja -romaane.” Cervantese “Don Quijote” toob lugejateni peategelase Don Quijote ja tema ustava kannupoisi Sancho Panza rännakud , mille Don Quijote ette võtab rüütliromaanide lugemise tõttu, kuna otsustab nii-öelda ise keskaegseks rüütliks hakata ning maailma päästa.

” Stanislaw Lemi romaanis võtavad teadlased ette rännaku tundmatule planeedile Solaris.

See tähendab, et lisaks sellele, et võeti ette rännak võõrasse kohta, ka kohtuti võõrastega.

Kui selleks on rännak tundmatusse paika või võõra inimese ilmumine tuttavlikku linna, on tegemist loo suurema tüübiga ehk tavalisse ellu sekkub midagi välist, võõrast ja uut, ent võõrus ei pruugi alati tähendada etteaimamatut teekonda või salapärast noormeest.

Kõige laiemalt võibki esmalt ette võtta rännaku tundmatusse paika või võõra inimese ilmumise tuttavasse kohta.

Cervantese “Don Quijotes” võttis Don Quijote ette rännaku , mis pani alguse sündmuste ahelale, samuti ka Stanislaw Lemi “Solarises” keerles kogu teos teadlaste ekspeditsiooni ja võõrale planeedile mineku ümber.

Samuti oli rännaku ettevõtmine saatuslikuks ka kuningas Oidipusele, kes tee peal sattus kokku oma lihase isaga, kuid kuna Oidipuse jaoks oli tegu võõra inimesega, läkski ennustus täide ning Oidipus tappis ta.

Oidipuse kompleksi alla kuulub tõesti emaga naitumine, kuid ka Oidipuse “vanemate” juurest lahkumine ja püüd negatiivset ennustust vältida.

Negatiivseid ennustusi püüti vältida, kuid tihti just tänu vältimisele läks ennustus täide.

Samamoodi Oidipus lahkub kodust, püüdes vältida ennustust , ent selle tulemusena ennustus täituski.

Tegelikult ei ole otseselt vahet, kust kaudu negatiivsed ennustused , ettekuulutused või mõtted inimesteni jõuavad, neid üritatakse alati ümber lükata või teadlikult vältida.