Üks põhjendus sellele võib olla asjaolu, et kui saatelause esitada enne otsekõnet , saab lugeja enne informatsiooni, kuidas midagi öeldi, ning seejärel on tal kohe võimalus otsekõnet vastava pilguga lugeda.

Ühtlasi on ta vaadelnud verbide kasutust lauses, näiteks millised verbid nõuavad kindlasti sihitist.

Pajunen ütleb ka, et normaalkäsitluses ainult häält iseloomustavaid verbe kõneaktiverbide alla ei loetagi, näiteks murista (uriseda) või voihkia (ohkida).

Seega ka tema verbide liigitus põhineb peamiselt sellel, mida ja kuidas on öeldud kirjalikes tekstides, nii ajakirjandustekstides, kohtumenetlustes, politsei teadaannetes kui ilukirjanduslikes tekstides.

Vastavalt ka verbile , mida öeldu edasiandmiseks kasutatakse, on võimalik kirjanikul jääda kellegi öeldu suhtes neutraalseks ja mitte võtta vastutust sõnumi sisu üle.

Coulthard toob näiteks verbid say (ütlema) ja claim (väitma) ehk ütlema verbi puhul kirjanik jääb öeldu suhtes neutraalseks 13 ja lihtsalt väljendab seda, mida väidetavalt öeldi, väitma verbi puhul ta annab edasi sõnumi sisu, kuid selle verbi kasutamine annab kirjanikule võimaluse mitte võtta vastutust öeldu sisu suhtes ning kirjanik ei pea tingimata öelduga nõustuma.

Carmen Rosa Caldas-Coulthard (1994: 306) jagab oma liigituses kirjalikus tekstis kõne edasi andvad verbid suurematesse rühmadesse, mis omakorda jagunevad väiksemateks (vt tabel 1).

Suuremad rühmad on järgmised: neutraalsed struktureerivad verbid (neutral structuring verbs), metapropositsioonilised verbid (metapropositional verbs), metalingvistilised verbid (metalinguistic verbs), deskriptiivsed verbid (descriptive verbs), mille alla kuuluvad prosoodilised verbid (prosodic verbs) ja paralingvistilised verbid (paralinguistic verbs), ning transkriptiivsed verbid (transcript verbs), mille alla kuuluvad vestlust signaliseerivad verbid (discourse signalling verbs).

Metapropositsioonilised verbid jagunevad omakorda tõdemuslikeks (assertives), käskivateks (directives) ja väljendusrikasteks (expressives) verbideks .

Paralingvistilised verbid jagunevad häält täpsustavateks (voice qualifier) verbideks , mis väljendavad kõneviisi (manner), ning hääle omadusi (voice qualification) iseloomustavateks verbideks , mis väljendavad suhtumist (attitude).

Vestlust signaliseerivate verbide alla kuuluvad verbid iseloomustavad suhteid vestluse osapoolte vahel (relation to other parts of discourse) või vestluse arengut (discourse progress).

Caldas-Coulthardi (1994: 306) kõnet edastatavate verbide liigitus 14 Caldas-Coulthard ütleb, et on jaganud verbid vastavalt nende funktsioonile, kuidas need verbid on seotud edasi antud lausega, aga piirid rühmade vahel ei ole siiski täiesti absoluutsed.

Neutraalsed struktureerivad verbid , nagu say (ütlema) ja reply (vastama), väljendavad lihtsalt ütlemist, aga ei anna öeldule mingisugust hinnangut.

Seevastu metapropositsioonilised ja metalingvistilised verbid annavad tunda autori kohalolu tekstis, kuna selgitavad ja täpsustavad, millise vestluse olukorraga on tegu, samuti kategoriseerivad kõneleja illokutiivset akti ehk lausumisega sooritatavat tegu, näiteks urge (nõudma), declare (kuulutama) või grumble (torisema).

Deskriptiivsed verbid kirjeldavad kõneviisi ja kõneleja suhtumist sellesse, mida öeldakse, näiteks yell (karjuma), whisper (sosistama) ja giggle (itsitama).

Verbid , mis märgivad vestlust, näitavad vestluses olijate vahelisi suhteid, näiteks repeat (kordama) ja add (lisama), ning vestluse üleüldist arengut, näiteks pause (katkestama) või continue (jätkama).

(Caldas-Coulthard 1994: 305–306) Üks punkt, mida Caldas-Coulthard oma liigituse juures väga oluliseks peab, ongi just see, kuidas verbi valimine kõne edasiandmisel võimaldab autoril end öeldust kaugendada või just vastupidiselt näidata tugevalt oma kohalolu tekstis.

Teiseks peab Carmen Rosa Caldas-Coulthard oluliseks seda, et sõltuvalt sellest, millist verbi kirjanik kasutab, erineb ka teksti vastuvõtmine ja lugeja nägemus loetust.

Selline teadlik verbide valik on eriti oluline just ilukirjanduses, kus lugejale üritatakse luua uus maailm ning tegelased, seega võimalikult täpsed kirjeldused ka vestlussituatsioonidest võimaldavad lugejal tegelasi ja toimuvat paremini ette kujutada.

Lisaks on Caldas-Coulthard välja toonud, et eriti ilukirjanduses on väga tavapärane ka verbe laiendada.

Isegi kui kasutatakse neutraalseid verbe , siis on neile tihti lisatud, kuidas seda öeldi, näiteks ütles kurjasti, küsis ärevalt.

Ilukirjanduse puhul on huvitav, et isegi nendele verbidele , mis juba iseenesest märgivad näiteks kõnelemisviisi, on ikkagi lisatud juurde veel mõni täiendav sõna märkimaks viisi või suhtumist, näiteks ohkas pehmelt, ohkas raskelt, karjatas äkitselt.

(Caldas-Coulthard 1992: 69–78) Viivi Luige „Seitsmes rahukevad“ on käesoleva uurimistöö aluseks ning romaani sisu ja olustik on seotud sealse keelekasutusega, sealhulgas ka verbide valikuga, ning tegelaste kujutamisega.

Selleks, et uurida kõneaktiverbe otsekõne saatelausetes Viivi Luige romaanis “Seitsmes rahukevad”, tuli esmalt saada ülevaade, milliseid verbe ja kui palju teoses esines.

Uuritavast romaanist ei ole valmis ühtegi digitaalversiooni, et kasutada andmete saamiseks mõnd programmi, seega tuli andmete kogumiseks romaan läbi lugeda ja käsitsi kõik verbid ja saatelausete paiknevused üles märkida.

Ühte tabelisse märkisin, kas saatelause paikneb otsekõne ees või taga, teise tabelisse märkisin kõik verbid ning nende esinemissageduse vastavalt tegelastele.

Tabeli valmimisel sain veel ülevaate, kui palju verbe ühe tegelase saatelausetes üleüldse kokku esines ning kui palju esines teoses mingit kindlat verbi kõikide tegelaste peale kokku.

Kasutatud meetodi tõttu võib küll andmetes olla mõningaid vigu või puudujääke, kuna inimlik eksimine on alati võimalik, ent laiemas pildis on kõik verbid ja nende kasutamine vastavalt tegelasele ja sagedusele siiski välja toodud.

Sedasi andmeid kogudes sai raamat läbi loetud, verbide kasutuse kontekst selgem ning ühtlasi sai ka täpsemalt valitud, millised verbid teosest uurimistöösse sisse jätta ning millised verbid antud töösse ei mahu.

Kuigi sellele siinses uurimistöös ei keskenduta, oli ka näha, kui palju torkas teose vältel silma, et kõneaktiverbi asemel kasutati saatelauses mõnd muud verbi või kui palju oli neutraalseid verbe laiendatud, märkimaks ka kõnelemisviisi või tegelase suhtumist.

Uurimistööst jäid välja verbid , mis ei olnud kõneaktiverbid, lisaks saatelaused, mis kõneaktiverbe ei sisaldanud.

Uurimise all ei ole ka verbe täiendavad laiendid.

Peale andmete kättesaamist oli kõige olulisem leida verbidele teatud liigitus, mille alusel neid grupeerida ning hiljem analüüsida.

Selleks lugesin Anneli Pajuneni ja Carmen Rosa 20 Caldas-Coulthardi võimalusi verbide liigitamiseks (vt ptk 2) ning nende liigitustele tuginedes lõin endale sobiva süsteemi, mille alusel verbid rühmitada.

Täpsemalt kirjutan enda loodud liigitusest ja verbide jagunemisest järgmises peatükis (vt ptk 5.1.).

Verbide esinemissagedusest ja sellest, kuidas teatud verbide valik on aidanud Viivi Luigel tema teoses tegelasi kujutada ja iseloomustada, saab samuti lugeda järgmisest peatükist (vt ptk 5.2. ja 5.3.).

Nagu juba öeldud peatükis 2, siis selleks, et romaanis esinevaid verbe ja nende funktsioone teoses võrrelda ja analüüsida, on tarvis mingit kindlat süsteemi ja liigitust, mille põhjal seda teha.

Samuti mainiti nimetatud peatükis, et verbide semantiline liigitamine on keeruline protsess ning seetõttu ei ole verbidel eesti keeles põhjalikku semantilist liigitust.

Selleks, et Viivi Luige teoses “Seitsmes rahukevad” olevad saatelausete kõneaktiverbid jagada, võtsin aluseks Carmen Rosa Caldas-Coulthardi ja Anneli Pajuneni võimalused verbide liigitamiseks (vt ptk 2).

Üksüheselt kumbagi liigitust üle võtta ei sobinud, seega lõin nende liigitustele toetudes enda süsteemi, mis võimaldas kõik romaanis esinevad verbid rühmadesse jagada.

Nii nagu Caldas-Coulthard ja ka Pajunen on öelnud, ei ole verbide liigitus kindlasti absoluutselt kindlate piiridega, kuna verbide jagamine sõltub sellest, millise nurga alt neid analüüsida.

Näiteks verbi kutsuma võiks vaadelda nii tegevusliku poole pealt ehk mida tahetakse teha kui ka hääletooniga seoses ehk millise hääletooniga või kuidas seda kõneakti teostatakse.

Sellest lähtuvalt on verbide klassifitseerimine ja jaotus kindlasti vaieldav, kuna sõltub peamiselt uurijast ja sellest, mida tema verbi juures ja verbi rühma määramisel olulisimaks peab.

Käesoleva töö jaoks loodud liigitus jaguneb viide suuremasse rühma (vt tabel 2): neutraalsed verbid , struktureerivad verbid , kõnelemisviisi kirjeldavad verbid , suhtumist või hoiakut kirjeldavad verbid ja eesmärgistatud kõneaktiverbid.

Kõnelemisviisi kirjeldavatel verbidel on kolm suuremat alamrühma.

Enim alamklasse on suhtumist või hoiakut kirjeldavatel 22 verbidel ning ka eesmärgistatud kõneaktiverbid jagunevad omakorda üheksasse väiksemasse rühma.

Neutraalsed verbid on jutustamisverbid, mis väljendavad kõneakti, ent ei anna öeldule mingit hinnangut, nagu ütlema, rääkima.

Struktureerivad verbid on samuti pigem neutraalse suhtumisega, ent aitavad näha, kuidas vestlust arendatakse või kuidas vestlus areneb, seda väljendavad näiteks verbid küsima, vastama, jätkama, lisama.

Kõnelemisviisi kirjeldavad verbid kirjeldavad seda, kuidas midagi öeldi, need kirjeldavad hääletooni, kõne kiirust või kõne selgust.

Sellised verbid on näiteks kiljatama, vuristama, ühmama.

Neljanda rühma verbid iseloomustavad tegelaste suhtumist või hoiakut.

Sellel rühmal on kõige rohkem väikseid alamklasse, nagu näiteks verbid , mis väljendavad järsku suhtumist, naermis- ja nutmisverbid ning kiitlevad verbid .

Mõned näited suhtumist väljendavatest verbidest võiksid olla verbid nagu suurustama, kähvatama, nuutsuma ja itsitama.

Viiendasse rühma ehk eesmärgistatud kõneaktiverbide alla on arvatud verbid , mis väljendavad, mida teha tahetakse, näiteks käskivad, soovitavad või hinnangut andvad verbid .

Enim probleeme liigituse koostamisel tekkis 4. ja 5. rühma verbidega .

Algselt tekkis suur hulk verbe , mis tundusid mitte kusagile sobivat, aga neid väiksemateks rühmadeks grupeerides hakkas pilt vaikselt selginema ning sai kõik verbid kaetud.

Näiteks verbid kuulutama ja kutsuma võiksid iseloomustada nii eesmärgistatud kõneaktiverbe, kuna väljendavad, mida teha tahetakse.

Teisest küljest võiks neid lugeda ka kõneviisi iseloomustavateks verbideks , täpsemalt valju või kõrget hääletooni 24 iseloomustavateks verbideks .

Valdavalt nendel juhtudel, kus tekkis probleeme verbi paigutamisega, kuna tundus, et see võiks sobida mitmesse kohta, võtsin arvesse nii selle verbi konteksti raamatus kui ka kasutasin sünonüümisõnastikku, et oleks alust verbe omavahel grupeerida.

Verbide kvantitatiivne analüüs Viivi Luige romaanist „Seitsmes rahukevad“ kogusin kokku 165 erinevat kõneaktiverbi, mida autor oli saatelausetes kasutanud.

Kõiki erinevaid verbe kokku esines 734 korral.

Selleks, et võrrelda ekspressiivsete ja neutraalsete verbide esinemissagedust romaanis tuli mul võrrelda liigituse esimest ja teist rühma kolmanda, neljanda ja viienda rühmaga.

Esimene rühm neutraalsed jutustamisverbid ning teine rühm struktureerivad verbid sisaldavad verbe , mis edastavad kõneakti, kuid ei anna sellele mingit hinnangut.

Kolmas, neljas ja viies rühm sisaldavad ekspressiivseid verbe , mis ei edasta enam pelgalt kõneakti, vaid annavad sellele ka mingisuguse lisatähenduse.

Kolmandas rühmas kirjeldavad verbid kõne selgust, kiirust või hääletooni.

Neljandas rühmas väljendavad verbid tegelase suhtumist või hoiakut.

Viienda rühma verbide eesmärk on näidata, mida teha tahetakse.

Vastavalt rühmade verbidele leidsin, et esimese ja teise rühma verbe esines teoses kokku 15 erinevat verbi .

Kõiki neid verbe esines teoses kokku 186 korral (vt tabel 3).

Nagu tabelist 3 näha, esines neutraalsetest ja struktureerivatest verbidest kõige enam verbi küsima, lausa 45 korral.

Sellele järgnesid 37 esinemiskorraga verbid ütlema ja lausuma.

Kõige vähem esines neutraalsetest ja struktureerivatest verbidest verbid aru pidama ja juttu tegema.

Mõlemat verbi oli teoses kasutatud vaid ühel korral.

Neutraalseid verbe eraldi on teoses kasutatud 94 korral, struktureerivad verbe 92 korral.

Tegelaste poole pealt saab öelda, et neutraalseid ja struktureerivaid verbe esines kõige enam lapse otsekõne saatelausetes.

Enim esinev neutraalne või struktureeriv verb lapse otsekõne saatelausetes oli küsima.

Vanaema saatelausetes esines esimese ja teise rühma verbe 38 korral, isa saatelausetes 28 korral ja ema saatelausetes 21 korral.

Vanaema kõne edastamiseks oli enim kasutatud verbi lausuma, isa ja ema puhul jagunesid verbide kasutamissagedused üsna võrdselt.

Ema kõne edastamiseks oli kasutatud kuuel korral verbi lausuma ja viiel korral verbi ütlema.

Isa kõne edastamiseks kasutati seitsmel korral verbi küsima, kuuel korral verbe ütlema ja arutama ning viiel korral verbi lausuma.

Kõnelemisviisi kirjeldavatest verbidest oli teoses kasutatud hääletooni kirjeldavaid verbe 132 korral.

Neist valju/kõrget või vaikset/madalat hääletooni kirjeldavaid verbe esines kokku 129 korral.

Hääletooni iseloomustavate verbide äärerühma ehk loomahääli kodeerivaid verbe oli kasutatud vaid kolmel korral.

Valju või kõrget hääletooni kirjeldavaid verbe (liigituse rühm 3.1.1.), mida oli 19 erinevat, esines kokku 87 korral.

Kõige rohkem oli kasutatud verbe käratama 31 korral ja hõikama 12 korral.

Ka valju või kõrget hääletooni kirjeldavaid verbe esines kõige enam lapse kõne edastamisel, 40 korral.

20 korral, millest 16 korda moodustas verb käratama, kasutati neid verbe vanaema kõne edastamiseks.

Vaikset või madalat hääletooni kirjeldavaid verbe (liigituse rühm 3.1.2.) esines 42 korral.

Kõige rohkem kasutati verbi sosistama 28 korral, millest 15 moodustasid lapse saatelaused.

Kõne kiirust kirjeldavaid verbe paristama, vuristama, venitama oli romaanis kasutatud vaid 7 korral.

Ka kõne selgust edasi andvaid verbe esines vaid 12 korral, neist enim verbe mühatama ja kohmama, kumbagi 4 korral.

Huvitav on ka ära märkida, et verbi mühatama neli korda esines teoses ainult vanaema otsekõne saatelausetes.

Suhtumist või hoiakut väljendavaid verbe oli alamrühmadena liigituses kõige rohkem.

Romaanis esines selles suures rühmas olevaid verbe kokku 229 korral (vt tabel 6).

Teravat/järsku suhtumist väljendavaid verbe esines 11 korral.

Tugevaid emotsioone väljendavaid verbe oli teoses kasutatud 41 korral.

Enim neist verbi imestama 17 korral ja põlastama 12 korral.

Emotsionaalsust väljendavad verbe oli kõige rohkem kasutatud vanaema kõne edastamiseks, lausa 13 korral.

Kahtlust väljendavaid verbe kõhklema ja kahtlema oli kumbagi romaanis kasutatud vaid ühel korral.

Naermisverbe oli teoses kasutatud 10 korral, neist neljal korral nii verbi itsitama kui ka naerma.

Nutmis- ja jonnimisverbe esines samuti vaid 11 korral, kõige enam oli kasutatud verbi jonnima, mida leidus 5 korral.

Ka kiitlevaid verbe esines umbes sama palju, 9 korral, enim kasutati verbi uhkustama 4 korral.

Tõdemuslikke verbe esines teoses tunduvalt rohkem.

Nende hulka kuulus 20 erinevat verbi , mida leidus teose vältel 90 korral.

Kõige rohkem esines verbi arvama, 24 korral, 31 järgnesid verbid seletama, kinnitama ja õpetama, vastavalt kordade arvudega 16, 14 ja 11.

Tõdemuslikke verbe leidus üsna võrdselt nii lapse, isa kui vanaema kõne edastamiseks, vastavalt 18, 17 ja 17 korral.

Ka ema kõne edastamiseks oli kasutatud tõdemuslikke verbe lausa 12 korral.

Pahameelt või rahulolematust väljendavaid verbe leidus teoses kokku 35 korral.

Kaheksal korral kasutati verbi kurtma, seitsmel korral verbi hädaldama.

Kõige rohkem leidus pahameelt väljendavaid verbe lapse kõne edastamisel 11 korral, kuid ka vanaema kõne edastamisel 10 korral.

Murelikkust väljendavaid verbe muretsema, ohkama ja õhkama esines teoses kokku 10 korral.

Ka mõtlikkust või igatsust väljendavaid verbe korrutama ja heietama esines teoses kumbagi vaid ühel korral.

Kõige rohkem esines verbe nõudma 19 korral, käskima 13 korral ja sundima 12 korral.

Verbi usutlema esines vaid ühel korral, pinnima kahel korral.

Kui võtta ette töö algul püstitatud hüpoteesist see osa, et Viivi Luik on oma romaanis kasutanud pigem ekspressiivseid kui neutraalseid verbe , siis osaliselt vastab see tõele.

Ekspressiivseid verbe on juba iseenesest arvuliselt rohkem.

Kui kokku esines teoses 165 erinevat verbi , siis nendest ekspressiivsed olid lausa 150.

Nagu juba välja toodud, siis kõneviisi iseloomustavaid verbe 151 korral, suhtumist või hoiakut kirjeldavaid verbe 229 korral ja eesmärgistatud kõneaktiverbe 168 korral, seega saaks hüpotees justkui kinnituse.

Teisest küljest ei saa aga jätta märkimata, et kui arvestada ühe verbi esinemissagedust, siis oli enim kasutatud neutraalseid või struktureerivaid verbe : küsima 45 korral, ütlema ja lausuma 37 korral.

Alles siis järgnesid ekspressiivsed verbid nagu sosistama, arvama ja nõudma vastavalt 28, 24 ja 19 esinemiskorraga.

Tõepoolest ekspressiivseid verbe on kasutatud rohkem, aga teisalt on ühe verbi esinemissagedusi vaadates kõige tüüpilisemad neutraalsed või struktureerivad verbid .

Nii nagu on välja toonud ka Carmen Rosa Caldas-Coulthard, et kõige tavalisem saatelause verb on said ehk ütles (vt ptk 2).

Kuigi muud saatelausetes kasutatavad verbid minu töös uurimise all ei ole, mainin siinkohal siiski, et kõneaktiverbideta saatelauseid märkasin teose jooksul üsna vähe.

Samuti annaks ekspressiivsusest parema ülevaate see, kui uurimistööd jätkata põhjalikumalt ning arvestada sisse ka verbide laiendid, kuna tundus, et romaanis oli tihti ka neutraalsete verbide puhul kasutatud viisi või suhtumist kirjeldavaid täiendeid.

Mini isi, kui sa tahad!“ (Luik 1985: 16) Ka nende näidete põhjal võib näha, et võiks nii mõnegi neutraalse verbi arvestada ikkagi ekspressiivsete verbide hulka.

Näiteks ütlema tasakesi iseloomustab kõnelemisviisi ning võiks seega olla hoopis vaikset hääletooni väljendavate verbide all.

Samuti võiks ütlema kurjalt sobida pahameelt väljendavate verbide alla.

Tema uudishimulikku poolt toetavad ka verbid , millega tema kõnet edastatud on.

Lähme ära!“ (Luik 1985: 6) Tema kõnet on palju edastatud nõudmisena, tähelepanu saamise soovile viitab ka näiteks verbi kuulutama kasutamine.

Mes kuurmaga me lähme?“ Luik 1985: 137) Hakkasin keksides Liisu ees minema ja kuulutasin: „Mede mullik tapeti täna ära!“ (Luik 1985: 126) Samas võrdselt nõudma verbiga on lapse kõnet edastatud ka verbiga sosistama.

Tema kangust, nõudlikkust ja jõulist iseloomu väljendab kindlasti ka verbide käskima ja sundima kasutus, nagu välja toodud näitelausetes.

Kas sina isi juures ollid, ku’ ta rääkis!“ (Luik 1985: 136) Samas kuna tegemist on nii-öelda vanema ja elutargema tegelaskujuga, annavad tema sellist positsiooni kindlasti edasi verbid lausuma, seletama, arvama ja õpetama.

Tal on üsna võrdselt jaotunud verbid neutraalsete ja pigem tagasihoidlikema verbide vahel, nagu ütlema, lausuma, arvama, sosistama.

Ka tema puhul ei ole selgelt verbide kasutuses välja joonistunud mingit mustrit, et tegu oleks väga nõudliku või valjuhäälse tegelasega.

Ka isa kõne edastamisel on kasutatud üsna võrdselt verbe ütlema, küsima, lausuma, imestama, arvama, seletama, arutama.

Masinamiis piab küll alumiiniumkausist süüma, siss on masinamaik alati suus!“ (Luik 1985: 59) Mingil määral saab neist verbidest ja lausetest siiski välja lugeda, et ka tema puhul on tegu vanema ja kogenuma inimesega, kes tahab teistele seletada, miks ja kuidas miski toimib või sedasi on.

Isa õpetas: „Ära sa sõidu aeg jalgu vasta ratast lase!“ (Luik 1985: 58) Küll aga tuleb õpetama verbi esinevus tema kõne edastamisel kõige rohkem ette, sellest saab kindlasti järeldada, et ta on tegelane, kes soovib oma teadmisi ja kogemusi teistega, enamasti oma lapsega, jagada ja neid edasi anda.

Imestama verbi sagedane esinemine isa tegelaskuju saatelausetes on ehk mõningaseks üllatuseks, küll aga võib see viidata vahest sellele, et isa on pidevalt kodust ära ning ehk panevad teda imestama asjaolud, mis temani jõuavad, kui ta koju satub.

Kindlasti saab kvantitatiivsest analüüsist ja ka tegelasi pisut lähemalt vaadates järeldada, et verbide kasutus sõltub sellest, millise tegelasega on tegu.

Kui autor soovib, et tegu oleks jõulisema või autoriteetsema isikuga, siis kindlasti ta valib ka tegelase kõne edastamiseks sellised verbid , mis näitavad, et tal on mõjuvõimu ja julgust öelda asju kõvasti välja või avaldada tugevalt enda soove ja nägemusi.

Seevastu malbemate tegelaste loomiseks kasutataksegi pigem neutraalseid või vaikset hääletooni edastavaid verbe .

40 Nagu ka kvantitatiivsest analüüsist (vt ptk 5.2.) selgus, tundub, et üks parimaid viise tegelaskõne ilmekamaks esitamiseks on kõnelemisviisi edastavate verbide kasutamine saatelausetes.

Palju on kasutatud valju või kõrget hääletooni edastavaid verbe , kuid kontrastina on ka tihti sosistamist.

Tõenäoliselt on kõnelemisviisi edastavaid verbe hea kasutada ka selleks, et lugejal tekiks parem idee, kuidas tegelane midagi ütleb.

Uuriti täpsemalt, milliseid verbe on teoses kasutatud, kui palju esineb erinevaid verbe ning kas rohkem on ekspressiivseid või neutraalseid verbe .

Lisaks sellele vaadati, kas saatelaused asuvad pigem otsekõne ees või taga ning kas verbide kasutus erineb sõltuvalt tegelasest.

Esialgne töö hüpotees oli järgmine: Viivi Luige romaanis „Seitsmes rahukevad“ on autor kasutanud otsekõne saatelausetes pigem ekspressiivseid verbe , samuti saatelaused pigem eelnevad kui järgnevad otsekõnele.

Lisaks on tutvustatud verbide liigitamise võimalusi ning Viivi Luige elu ja loomingut, täpsemalt ka uuritavat teost „Seitsmes rahukevad“.

Analüüsiosas tutvustatakse siinse töö autori loodud kõneaktiverbide liigitust, mida kasutati verbide jaotamiseks ja analüüsimiseks.

Seejärel järgneb kvantitatiivne analüüs, kus on tabelitena välja toodud iga rühma verbide esinemissagedus teose vältel, ning kvalitatiivne analüüs, kus kirjutatakse verbide olulisusest ja võimalustest tegelaste iseloomustamisel ja kujutamisel.

Teose algul püstitatud hüpoteesi esimene pool sai kinnitust selles osas, et ekspressiivseid verbe oli kõikidest verbidest kokku 150 ja neid esines kokku 548 korral.

Teisest küljest tuleb märkida, et kui arvestada ühe verbi esinemissagedust, siis oli enim kasutatud neutraalseid ja struktureerivaid verbe , kuna kõige suurem esinemissagedus oli verbidel küsima (45), ütlema (37) ja lausuma (37).

Ekspressiivsed verbid sosistama, arvama ja nõudma vastavalt 28, 24 ja 19 esinemiskorraga.

Täpsemaks ülevaateks saatelausete paiknemise ja kõikide otsekõne saatvate verbide uurimiseks tuleks uurida kõiki otsekõne saatelauseid.

Nagu juba eelmises peatükis öeldud, jagasin kõik leitud kõneaktiverbid liigituse järgi rühmadesse.

Selleks, et võrrelda ekspressiivsete ja neutraalsete verbide esinemissagedust romaanis tuli mul võrrelda liigituse esimest ja teist rühma kolmanda, neljanda ja viienda rühmaga.

Valju või kõrget hääletooni kirjeldavaid verbe ( liigituse rühm 3.1.1.), mida oli 19 erinevat, esines kokku 87 korral.

Vaikset või madalat hääletooni kirjeldavaid verbe ( liigituse rühm 3.1.2.) esines 42 korral.

Suhtumist või hoiakut väljendavaid verbe oli alamrühmadena liigituses kõige rohkem.

Analüüsiosas tutvustatakse siinse töö autori loodud kõneaktiverbide liigitust , mida kasutati verbide jaotamiseks ja analüüsimiseks.

Samuti annaks ekspressiivsusest parema ülevaate see, kui uurimistööd jätkata põhjalikumalt ning arvestada sisse ka verbide laiendid, kuna tundus, et romaanis oli tihti ka neutraalsete verbide puhul kasutatud viisi või suhtumist kirjeldavaid täiendeid.

Mini isi, kui sa tahad!“ (Luik 1985: 16) Ka nende näidete põhjal võib näha, et võiks nii mõnegi neutraalse verbi arvestada ikkagi ekspressiivsete verbide hulka.

Tal on üsna võrdselt jaotunud verbid neutraalsete ja pigem tagasihoidlikema verbide vahel, nagu ütlema, lausuma, arvama, sosistama.

Seevastu malbemate tegelaste loomiseks kasutataksegi pigem neutraalseid või vaikset hääletooni edastavaid verbe.

Uuriti täpsemalt, milliseid verbe on teoses kasutatud, kui palju esineb erinevaid verbe ning kas rohkem on ekspressiivseid või neutraalseid verbe.