Nagu igal inimesel, loomal, seenel, on ka taimedel oma nimed. Taimedele nime andmine ei toimu suvaliselt, see on rangelt reguleeritud. Reeglid on koondatud botaanika nomenklatuuri koodeksis. Rahvasuus on antud samale taimele mitmeid nimesid, kuid ideaalis püüeldakse ikka ühe nime poole. Teaduslikuks ülemaailmseks keeleks on ladina keel. Seetõttu vaatame, kuidas on kujunenud ladinakeelne nimi ja mis peitub taime eestikeelse nime taga.

Taime ladinakeelne liiginimi on kahesõnaline nt. Achillea millefolium L. - harilik raudrohi. Esimene sõna on perekonnanimi (Achillea), teine on liigi epiteet ehk kujundlik täiend - midagi, mis on sellele taimele iseloomulikku. Näiteks millefolium tähendab otsetõlkes tuhandeleheline - sellised raudrohu lehed ka on. Kui eesti keeles on liigi nimes sõna "harilik", siis viitab see sellele, et perekonnas on veel liike ja see konkreetne liik on nendest Eestis sagedane. Perekonnanimed võivad aga olla väga erineva päritoluga. Perekond raudrohi Achillea on oma nime saanud kreeka mütoloogilise sõdalase Achilluse järgi, kes kuulu järgi parandas Trooja piiramise ajal selle perekonna taimedega sõdurite haavu. Suur täht (või mitu) liiginime taga tähistab esmakordselt seda taime kirjeldanud inimese nime, nt. L. on Rootsi taimeuurija Karl Linne järgi.

harilik raudrohi - Achillea millefolium L.

võsa-raudrohi - Achillea ptarmica L.

Eestikeelses nomenklatuuris koosneb taimenimi samuti kahest sõnast, vastupidiselt on esimesel kohal liigile kõige iseloomulikum tunnus - nt. varretu ohakas, lõhnav kummel, mis vastavalt õigekirjutusreeglitele kirjutatakse vahepeal perekonnanimega kokku nt. ojamõõl.