Kas juhtub mõnikord, et vastad oma keskkonnale jäigal ja stereotüüpsel moel? Kas võtad omaks hoiakuid, mis ei ole päriselt sinu omad? Võib juhtuda, et ühel hetkel avastad äkki, et oled „alla neelanud" oma keskkonna tegutsemise, tundmise ja hinnangute andmise süsteemi -kõik, tervenisti. Seda nimetatakse introjektsiooniks. Need hoiakud ja uskumused ei tarvitse olla ilmtingimata valed. Need on korralikult läbi seedimata ja omastamata; need ei ole saanud inimese elu ega olemise osaks. Nad ei ole päriselt inimese enda omad.

Fritz Perls kirjeldas põhjalikku analoogiat, mis valitseb kommete, hoiakute, uskumuste võrgustiku ja söömisprotsessi vahel. Kui inimene maitseb, haukab ja mälub oma toitu korralikult, on see kergesti omastatav ja toitained saavad osaks temast endast. Aga kui ta ei hauka ega mälu oma toitu küllaldaselt, siis omastamine on raskendatud. Toit püsib alakõhus ja ta on sellest kogu aeg teadlik, sest see valmistab piina. Kui teda ajab iiveldama ja ta toidu välja oksendab, siis saab organism vaevast lahti. Kui mitte, siis on kaks võimalust: kas valulik ja pikaajaline seedimine või mürgitab see toit teda edasi. Seesama juhtub ka inimese arusaamistega, uskumustega, standarditega, mis määravad tema käitumise. Need teooriad, mis ta on läbi mälunud ja päriselt läbi seedinud nii, et need on saanud osaks temast endast, saavad täielikult omaks ning ta võib kasutada neid paindlikult ja tõhusalt. Aga mõned õppetükid, mille ta on alla neelanud tervelt, neist päriselt aru saamata ja mida ta kasutab nüüd nii, nagu oleks see tema enda osa, see ongi introjekt. See istub inimeses nagu võõrkeha, mida pole omastatud ja rikub võimet mõtelda ja tegutseda inimesele endale omasel viisil.

Näiteks inimene, keda on sageli karistatud viha väljendamise eest, võib sellest ära õppida, et „viha on midagi halba ja ohtlikku." Ta õpib pärssima ja peitma oma meelelaadi. Viha jääb kogu aeg väljendamata ja sellisel juhul võib kaduda teadlikkus selle viha olemasolust. Ometi pole viha mitte alati halb ega ohtlik. Mõnikord on see vägagi väärtuslik ja täiesti omal kohal. Juhtunud on see, et inimese uskumuste teooria on alla neelatud tervikuna ilma omapoolse analüüsita. Kui inimene satub olukorda, mis kutsub temas esile vihatunde, satub ta sisemisse konflikti - üks pool tahab tunda ja väljendada viha ja teine pool (omastamata introjekt) ütleb, et ei tohiks seda teha. Selleks, et vabaneda introjektidest, peab esmalt saama teadlikuks sellest, missugused uskumused, teooriad, ideed ja käitumise standardid on inimese enda omad ja millised mitte. Peab suhtuma kriitiliselt ja valivalt sellesse, mida pakutakse. On veel üks viis saada teadlikuks introjektidest, selleks on kõnepruugi jälgimine. Introjekte väljendav kõnepruuk on: „Ma peaksin..." või „Ma ei peaks..." või „Ma pean... või „Ma oleksin pidanud...".