Vere alkoholikontsentratsiooni ja liiklusõnnetustesse sattumise riski ja seda riski mõjutavate tegurite (vanus, sõidukogemus, kaasliiklejate arv, nähtavus) uurimiseks on läbi viidud mitmeid teadusuuringuid. Näiteks on selgunud, et juba vere alkoholi kontsentratsiooni 0,05 g/dl juures on risk sattuda liiklusõnnetusse 1,8 korda suurem kui seda on kainetel sõidukijuhtidel (vs. 0 g/dl). On täheldatud, et liiklusõnnetusse sattumise suhteline risk hakkab oluliselt tõusma alates vere alkoholi kontsentratsioonist 0,04 g/dl (joonis 4, WHO, 2004).

Alkoholiga kaasuvate liiklusõnnetuste risk sõltub

• vanusest
• tarvitatud alkoholi kogusest
• sõidukogemustest
• kaasreisijate arvust.

Näiteks noortel meessoost sõidukijuhtidel vanuses 16-20 aastat on hinnatud liiklusõnnetusse sattumise riski vähemalt kolm korda kõrgemaks kui vanuses 25 aastat ja rohkem kõigi erinevate vere alkoholikontsentratsioonide korral.

Surmaga kaasuvate liiklusõnnetuste riski on hinnatud teismelistel sõidukijuhtidel viis korda kõrgemaks ja vanuses 20-29 aastat kolm korda kõrgemaks kui vanuses 30 aastat ja rohkem kõigi erinevate vere alkoholikontsentratsioonide korral. Kui teismeliste sõidukijuhtidel vere alkoholisisaldus on 0,03 g/dl ja sõidukis on kaks ja enam kaassõitjat, on risk sattuda liiklusõnnetusse 34 korda kõrgem kui vanuses 30 aastat ja rohkem, sõites kainelt ja ühe kaasreisijaga.

Joonis 6. Politsei poolt registreeritud liiklusõnnetuse suhteline risk alkoholi kontsentratsiooni järgi veres

Noortel täisealistel algajatel sõidukijuhtidel on vere alkoholi kontsentratsiooni 0,05 g/dl juures risk sattuda liiklusõnnetusse 2,5 korda kõrgem kui sama vanadel kogenud sõidukijuhtidel.

Pimeda aja õnnetuste analüüsid on näidatud, et sõites vere alkoholisisaldusega 0,05–0,10 g/dl, on surmaga kaasuva liiklusõnnetuse risk vähemalt 5 korda suurem kui kainelt sõites. Kõrgemate alkoholikontsentratsioonide juures risk suureneb eksponentsiaalselt.

Uuringutest saadud teadmised on viinud selleni, et mitmetes maades on õigusaktidega seadustatud, et 90-ndatest aastatest alates on mitmetes riikides varasemalt lubatud alkoholi kontsentratsiooni veres 0,08 g/dl vähendatud 0,05 g/dl-ni (0,5 g/l). Rääkides promillides, on muutused vastavalt 0,8-lt 0,5-le promillile (0,5 g/1000g). Alati ei ole seadusandluse muudatustest üksi kasu. Näiteks Rootsis, Hollandis ja Inglismaal on alkoholijoobes sõidukijuhtide osalusel toimunud liiklussurmade osakaal analoogselt ligi 20%, kuigi lubatud alkoholi kontsentratsioonid veres on neis maades vastavalt 0,02 g/dl, 0,05 g/dl ja 0,08 g/dl.

Euroopa ühenduse maades 90-ndatel aastatel läbiviidud uuringute põhjal juhib autot alkoholi tarvitanult 1–3% sõidukijuhtidest. SARTRE3 (Social Attitudes to Road Traffic Risk in Europe) uuringus osales aastatel 2002–2003 23 Euroopa riiki, igast riigist oli valimi suuruseks 1000 sõidukijuhti. SARTRE3 uuringus raporteeris 3,9% sõidukijuhtidest, et nad juhtisid uuringule eelnenud nädala jooksul vähemalt ühel päeval autot, olles tarvitanud alkoholi nii, et see ületas lubatud piirmäära. Samas viimase kolme aasta jooksul on uuritavatest 2,4% karistatud joobes sõidukijuhtimise eest.
Kehtestatud seadusandluse täitmine on seda tõhusam, mida efektiivsem on järelvalve. Järelvalve teostamiseks on politseil vaja piisavalt ressursse alkomeetrite ostmiseks ja reidide korraldamiseks.

Enamus maades, v.a. Austraalia ja Põhjamaad, tunnetavad sõidukijuhid, et tõenäosus alkoholijoobes sõitmise kontrolliks on madal, samas olukorra parandamiseks seadusandluse rangemaks muutmist pooldavad enamik sõidukijuhte.