 Andestus

 Mees oli naisega jlle tlitsenud. ieti polnudki see mingi tli, vaid sedasorti nrvidemng, millega juba mnda aega teineteist pinge all hoiti ja mis aeg-ajalt pinnale kerkides jlle lahvatama li. Juhtum oli seda kibedam, et viimastel pevadel olid nad le hulga aja taas rahulikud ja head suutnud olla, nnda et mehele oli peaaegu juba hakanud tunduma, et nende abielu vib kigest hoolimata siiski sna talutav ja meeldivgi olla.

 Lugu oli muidugi naeruvrne nagu ikka. Mees oli proovinud veidi kirjatd teha. Ta ei teadnud isegi, mis sellest tuleb, kas luuletus vi niisama mtisklus, kuid talle oli selge idee vi igemini algusread, mis ta sel tasahilju les tustes oli judnud paberile panna. Heas meeleolus oli ta tagasi magama linud, lootuses, et jrgmine pev teda kuidagi jtkata aitab.

 Ta oli end muidugi mnevrra lehinnanud: eilne meeleolu polnud kll priselt kadunud, kuid polnud ka enam kaugeltki nii selge ja tpne, nagu ta oli lootnud. Ometi oli kirjapandu alles ja oma pisukeseks imestuseks ei tundunudki see talle lausa kndimatuna nagu nii mnelgi varasemal korral, mil htul geniaalseina tundunud read jrgmisel hommikul thjalt olid vastu vahtinud.

 Ta nautis esimese rea mahedalt klavat algriimi ja teise rea kujundit, mis talle eriti meeldis nnestunud seose tttu nhtava ja kuuldava maailma vahel. Ta proovis jtkata riimide ajel, kuid see ei rahuldanud teda enam nii nagu algus. Siiski jttis ta selle alles, et hiljem tagasi tulla. Ta pdis edasi minna, tundes, kuidas ine meeleolu taas lhenema hakkab, kuidas toosama rn ja peaaegu juba vaibunud meeleolu uuesti selged ja snastatavad piirid omandab.

 Samal hetkel oli naine sisse astunud ja alustanud oma tuttaval, pisut rritatud toonil juttu sellest, kuidas tema peab kogu aeg ksipini rahmeldama, samal ajal kui mees ...

 Mees rohkem ei kuulnud. Ta oli tundnud, kuidas tal krvus kohisema hakkas. Ta oli suutnud vaid paberid kokku lkata, psti tusta ja sna lausumata vlja minna.

 Ei, oli ta mtelnud, nnda see enam kaua kesta ei saa. ks kahest: kas muutun ma lpuks samasuguseks alandlikuks ja snakuulelikuks kuldapasandavaks eesliks nagu paljud mu tuttavad abielumehed - vi tuleb mul see abielu tunnistada lppenuks, olgu sel siis tagajrjed millised tahes. Vi hakata jooma vi minna hulluks. hekski neist vimalustest polnud ta tegelikult veel valmis. Kuid nhes, kuidas naine ta oma silme all muutub ha lbemaks ja leolevamaks temasuguse suhtes, kuidas naise jaoks saavad ha enam oluliseks labased materiaalsed huvid, kuidas ta ha enam kaugeneb kigest sellest, mis teda mehega kunagi hendas, - mees teadis, sellele kigele peab kunagi tulema lahendus, olgu see siis milline tahes.

 Nd hiljem vis ta juba peaaegu rahulikult toda olukorda vaagida. Naist oli rritanud, et mees laua taga konutab ja naine peab majapidamise eest hoolitsema. Naine elas lihtsalt teises maailmas. Ta oli mehe tegemist vtnud kui thipaljast ajaraiskamist, millest mingit tulu ei tuse. Mees muidugi oleks pidanud seda teadma. Ta oli pdnud sellest mitte vlja teha, varjata oma katsetusi, tegelda nendega vaid tundidel, kui kedagi segamas polnud. Seekord aga oli ta end lihtsalt ettevaatamatult lasknud petta viimaste pevade suhteliselt rahulikust hkkonnast ja keset peva laua taha istunud. See kik tuligi talle seetttu sna ootamatult ja jhkralt, ehkki, ta mtles, oli ta ju ise ka selles sdi. Poleks ju olnud vaja naist nnda rritada.

 Ja ometi, mtles ta, kas polnud mul seejuures siiski ka veidi igust loota heasoovlikkusele? Kas poleks naine vinud end kuidagi teisiti vljendada?

 htul, prastpoole, tahtis mees siiski naisele seda kuidagi elda, kuid ei suutnud leida sobivat viisi. igupoolest kartis ta, et naine hakkab ennast jlle igustama ja tema luuletamist vi muidki tegemisi halvustama, sellega veel rohkem haiget tehes.

 Ja siis sai ta korraga aru, et mingi temapoolne selgitamine ei mjuks naisele kuidagi. Kll aga talle endale. Juba see, kui ta tleks naisele, et too talle haiget tegi, teeks talle endale uuesti haiget. Mitte naisele. Sest naise meelest on naisel ikka igus ja ta saaks meest ikka haavata. Ta ei suudaks naisele midagi teha, kll aga naise kaudu iseendale.

 Sest ta oli naisele tahtnud elda umbes nnda, et"sa tegid mulle haiget", vi midagi taolist. Nd mistis ta, et sellisel tlemisel poleks olnud vhimatki mtet. Naine ei oleks sellest ldse aru saanud. Kll aga oleks ta sellise tlemisega iseendale kinnitanud, et ta tepoolest haiget sai. Muud midagi.

 Jah, mtles ta omaette, meil on olemas kik relvad iseendi haavamiseks ja mitte ainsatki, millega teist liigutada. kskik mida me ka tleksime, igal juhul toimub sel hetkel meiega midagi. Neile, kes meid kuulevad, ei pruugi meie snad midagi thendada. Nad ei saa neist arugi, igemini, saavad neist aru omamoodi.

 eldud sna ei saa testi tagasi vtta, palu, kuidas tahad. Ja phjus on vga lihtne: sa ise oled ennast temaga juba sidunud. eldud snaga oled sa snastanud ja materialiseerinud he osa oma vaimust, mis seni oli veel vaba ja sltumatu asjade maailmast, kuid mis vljaelduna on muutunud kigile kttesaadavaks.

 Mida me ieti teame teistest inimestest? ksis ta endalt. Ainult seda, mida nad suvatsevad meile oma snade abil teatada. Kik muu on kaudne. &Zcaron;estid, ilmed, rivastus, vlimus, mbrus, asjad - kik nad on petlikud. Mida me usaldame? Ikka ja alati seda, mida teine ise on telnud.

 Nnda polnudki ta naisele rohkem midagi elnud. Hiljem, kesk paiku oli mees veel korraks vlja pidanud minema, et lbisitva rongiga kiri ra saata. Ta jalutas tagasi kodu poole.  oli soe, tnavad olid thjad ning mees tundis ennast jlle olukordade peremehena.

 Meest snast, hrga sarvist, mtiskles ta, milline tobe kneknd! Nagu saaks kuidagi snast lahti lasta! Just sna ongi see konks vi sarv, millest sind vlja tiritakse - vlja sinu koopast vi teokarbist.

 Kas saabki siis ldse valetada, mtles ta llatunult. Talle meenus kunagi kuuldud sotsiaalpshholoogiline fenomen: kui kedagi sunnitakse korduvalt vljendama mtteid, millesse inimene ise priselt ei usu, siis hakkab see inimene lpuks seda ometi uskuma. See on ju seesama, mtles ta. Vaimu sunnitakse muutuma mateeria jrgi, kusjuures see mateeria, need snad, on sellesama vaimu poolt loodud!

 Ammu teada: kui tahad mtteid selgeks saada, siis katsu neid snastada - kirjutades vi kellegagi arutades vi lihtsalt kneldes selle teadmisega, et kusagil on krvad, kes seda vhemalt kuulevad, kelles su mtted materialiseeruvad. Alles snastamine muudab mtte haaratavaks, nhtavaks, kombatavaks. Alles sna eldes annad sa he osa endast vlja, mida vidakse ka muidugi sinu vastu ra kasutada. Ja mitte ainult et vid, vaid sageli ka oled selleks sunnitud. Sa ise kruvid ennast les omaenda snadega ja viid enda lpuks sinna, kuhu sa ei tahtnudki juda. Kneleja erutub. Kuulajad ksnes vivad erutuda, kui viitsivad.

 Jah, mtles ta, see on autosugestioon - kige vimsam kigist sugestioonidest. Keep smiling: naeratage, ja te oletegi nnelik. Teistele see ei pruugigi mjuda. Ei peagi mjuma.

 Sest kes need teised siis igupoolest on? Ainult vahendid iseenda loomiseks, varikujud, peegelpildid. Teistes ned sa ju eelkige iseennast. Armastus thendab eelkige enesearmastust - jlle ks neid mtteid, mida nii palju kordi on kuuldud ja mis hekorraga jrsku selgeks saavad.

 Meie egoism on ju totaalne, mtles mees hletut tnavat samm-sammult seljataha jttes. Kik teised eksisteerivad vaid meie jaoks. Nende peale me nagu valaksime vlja oma viha, nendele me justkui avaldaksime armastust, aga mis tegelikult toimub? Nad on ju ainult ettekneteks meie vihapursetele vi armuavaldustele. Tegelikult suhtleme ikka ja alati ksi iseendaga. Iseendisse kuhjame viha vi armastust. Mis lheb see teistele korda, mida me endiga teeme! Mis thtsust on teistel meie tunnetest! Nad ise on ju samal ajal pidevalt hdas oma tunnetega, oma vihkamiste ja oma armastamistega. Ehk ainult siis, kui enesetunded kuidagi htivad vi juhuslikult kokku sobivad, ehk ksnes siis vib mnda aega kesta pettekujutelm, et armastus vi vihkamine on tepoolest vastastikune, suunatud tepoolest teineteisele, mitte iseendasse.

 Milline mttetus: tee teistele seda, mida sooviksid endale, vi: ra tee teistele seda, mida sa endale ei sooviks! Sest see ju ongi nnda, milleks veel see soovimine, nagu alles tulevikus ehk vimalikuks saav!? Teistele saad sa midagi teha ju ksnes siis, kui teine seda ise tahab, kui teine selle vastu vtab, sind uskuma jb. Aga uskuma jda vib ta ainult siis, kui ta juba ette seda usub, kas vi natukenegi. Vi loodab. Vi kardab.

 Ta oli judnud kodu juurde. Aknad olid pimedad - naine oli juba magama linud. Mees otsustas veel mitte sisse minna. Ta istus trepile.

 Jah, mtles ta rahulikult, niteks armuavaldus. Naine vtab mehe armuavalduse vastu ju ainult selleprast, et ta tunneb selle iseendas ra. Ainult selleprast, et see kuidagi vastab tema ootustele ja lootustele. Naine ei taha ju ldse teada, kas mehel tegelikult on tsi taga vi mitte, teda ei huvitagi, mida mees tegelikult tunneb. Teda huvitab vaid see, et mees kneleks talle oma armastusest just nnda, nagu ta ise seda endale ette on kujutanud. Asi polegi niivrd armuavalduse lootmises vi ootamises ja just nimelt sellelt mehelt kuivrd naise valmisolekus seda endas ellu ratada. Oma armuavaldusega toidab mees tegelikult ju naise enesearmastust, kinnitab naisele seda, mida naine kige rohkem tahab teada ja mida ta sdamephjas kige rohkem usub - nimelt seda, et tema, naine, on ldse vimeline armastama, et ta on armastuseks suuteline, selle vriline. Mees on ainult selle elluratajaks, selle ajendiks, selleks objektiks, millele naine saab oma tundeid suunata.

 Aga mis see siis on? imestas ta edasi pimedusse vahtides. Tuleb ju vlja, et tegelikult petavad mlemad. Teineteist ja iseendid. Kogu lugu on ju ksnes arusaamatus, muud ei midagi. Naine kujutab endale ette, et mees teda armastab - sest talle meeldib seda ette kujutada ning mees annab talle selleks oma snadega piisavalt alust. Mees aga toidab omal viisil omaenda enesearmastust, vites selgesnaliselt ja kuuldavalt, et tema, olge lahked, on armunud. Mida rohkem ta seda vidab, mida tungivamalt ta seda vljendab, seda rohkem talle see meeldib, seda rohkem ta seda ise uskuma hakkab ja seda palavamaks tema tunded muutuvad. Aga ta kneleb seda ju kogu aeg ainuksi iseendale. Mis see siis on? See pole ju midagi muud kui vastastikune arusaamatus, mis paarikese nnelikuks teeb. Vastastikune arusaamatus, mida nad ise muidugi imestunult teineteisemistmiseks nimetavad.

 Imelik, imelik ... Kuidas siis ldse on vimalik, et inimesed ennast kuuldavalt sandavad vljendada? Sest see kik on ju ammuilma teada. Kuidas on vimalik, et inimesed ei karda snu, et nad rgivad, lobisevad, avaldavad arvamusi ...? Seejuures vhimalgi mral arvestamata, kuidas teised nende snu endi tarbeks kasutavad, mida teised nendega tegema hakkavad. Hea kll, teised, mtles ta. Aga mida needsamad snad vljaelduna inimese endaga teevad?! Kui nii vtta, siis ei tohiks inimene ju tegelikult ldse midagi elda, vi kui, siis ksnes kige hdavajalikumaid ja mdapsmatumaid fraase. Veel parem - vaikima tielikult.

 Mees tusis psti. Ta otsustas sisse minna. Tuld stamata, ksikaudu lks ta magamistuppa. Naine magas rahulikult. Mees riietus lahti ja heitis naise krvale voodisse. Too ei liigutanud ennast. Mees ei tahtnudki, et naine tema tulekut kuuleks. Ta lamas selili, ked pea all, silmad lahti, ja laskis mtetel edasi kulgeda. Talle meenus ks varasem seik mned kuud tagasi.

 Ta oli sitnud ise rongiga. Krvalkupeest oli kostnud rnga joomingu hli ning ta polnud magada saanud. Ruskajad olid olnud sna noored poisid. Ja siis oli ta mtelnud, et vhemalt kunagi, abielludes, satuvad noist lllajaist ehk mnedki korralike naiste ktte, muutuvad ehk enam-vhem korralikeks pereisadeks. Sest naised, nii oli talle sja keegi rkinud, vivat siiski saada tiskasvanuks - snnitades -, meestele aga polevat sedagi vimalust antud. Nnda siis lootkem nende laamendavate poiste tulevaste abikaasade peale, mtles ta.

 Kuid seejrel oli tulnud teine mte. Kogu aeg ju kirutakse naiste emantsipatsiooni. hiskond mutistub. Ei ole enam meespetajaid. Poistel pole enam kellestki eeskuju vtta. Isad lhevad minema. Juuakse ja laaberdatakse.

 Ja siis oli ta korraga taibanud. Mida enam kirutakse hiskonna naiselikuks muutumisega kaasnevaid hdasid, seda suuremaks need hdad tegelikult lhevad. Just see kirumine, just see naiste halvustamine annabki tegelikult igale algajale joodikule ktte alatise igustuse ise samuti teha: naisi kiruda, mitte hoolida, edasi jaurata. Nnda kaob, oli ta kurvalt mtelnud, seegi lootus, et neist poistest tulevikus siiski midagi saada vib.

 Sinna ta mttekik tol korral peatuma jigi: ei saa naistele veel suuremaid igusi anda, et nad oma manduma kippuvaid mehi paremini vaos hoiaksid, sest sellega suurendatakse hiskonna leldist feminiseerumist. Ning ei tohi eriti kva hlega kiruda ka naiste ha kasvavat vimu, sest sellega antakse joodikutele tiendavaid igustusi.

 Nd unetult hmarat lage silmitsedes meenus talle tollane mttekik ja tekkinud dilemma lahendamatus. Ja ta sai jrsku, suure selgusega aru: teha pole midagi. Veelgi enam: teha ei tohigi midagi.

