Browsing by Author "Aavik, Tsipe, juhendaja"

Now showing 1 - 6 of 6

listelement.badge.access-status Open Access ,
Genetic variation of grassland plants in changing landscapes
(2024-05-16) Reinula, Iris; Aavik, Tsipe, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Hiljutised maakasutuse muutused on toonud kaasa ulatusliku looduslike ja poollooduslike koosluste killustumise. Paljud poollooduslikud rohumaad ehk pärandniidud on kinni kasvanud või muudetud intensiivselt majandatavaks põllumaaks, mis on halvendanud niidutaimede kasvukohatingimusi. Selle tulemusena on elurikkus, sealhulgas geneetiline mitmekesisus (liigi- või populatsioonisisene mitmekesisus) märkimisväärselt kahanenud. Kuna geneetiline mitmekesisus tagab organismide võime keskkonnamuutustega kohastuda, on selle kaitsmine ja säilitamine ülioluline. Doktoritöö eesmärk oli hinnata maastiku struktuuri ja maakasutuse muutuse mõju rohumaade taimede geneetilisele mitmekesisusele ja geenivoolule. Töös kasutasin uurimisliikidena mägiristikut (Trifolium montanum) ja harilikku nurmenukku (Primula veris). Leidsin, et poollooduslikud niidukooslused, eriti kõrgema servatihedusega pärandniidud populatsioonide ümbruses, toetavad niidutaimede geneetilist mitmekesisust, kuid metsa mõju geneetilisele mitmekesisusele oli muutlik. Uurisin ka taimepopulatsioonide vahelise maastiku mõju geenivoolule (geneetilise info vahetus populatsioonide ja isendite vahel õietolmu või seemnete leviku teel) nende vahel. Leidsin, et tavaliselt eeldatav muster, kus geograafiliselt kaugemal asuvad populatsioonid on ka geneetiliselt erinevamad, kehtib vaid teatud olukordades. Suurem niidukoosluste osakaal populatsioonide vahel hõlbustas geenivoolu. Avatud ning kinnikasvanud pärandniitudel läbiviidud uuringus leidsin, et adaptiivne geneetiline mitmekesisus oli kinnikasvanud loopealsetel kõrgem kui avatud loopealsetel, neutraalne geneetiline mitmekesisus püsis aga muutumatuna, viidates sellele, et taimepopulatsioonid on uute keskkonnatingimustega kohastumas. Üldiselt leidsime, et kuigi rohumaataimede geneetilist mitmekesisust mõjutab kinnikasvamine ning tuleks püüelda heterogeensete rohumaade poole, tuleb looduskaitseliste tegevuste plaanimisel arvestada skaalade, viibinud vastuste ja maakasutuse ajalooga.
listelement.badge.access-status Open Access ,
Hariliku nurmenuku (Primula veris) tolmeldajakooslused Lääne-Eesti põllumajandusmaastikus
(Tartu Ülikool, 2024) Somelar, Raffael; Aavik, Tsipe, juhendaja ; Valdaru, Epp, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks on uurida hariliku nurmenuku (Primula veris) tolmeldajakooslust Lääne-Eestis asuvatel pärandniitudel ning hinnata pärandniitude killustumise mõju tolmeldajakoosluse liigilisele koosseisule ja mitmekesisusele. Kirjanduslik osa annab ülevaate elupaikade killustumisest ning sellega kaasnevatest muutustest ja mõjust elurikkusele ning taim-tolmeldaja interaktsioonidele. Töö sisaldab ka uurimuslikku osa hariliku nurmenuku tolmeldajakooslustest kahes erineva struktuuriga põllumajandusmaastikus Lääne-Eestis. Analüüsitakse sidusas ja killustunud pärandniitude võrgustikes asuvate nurmenukupopulatsioonide tolmeldajate liigilist koosseisu ja mitmekesisust ning erinevusi kahe ala vahel. Pollinator communities of cowslips (Primula veris) in the agricultural landscapes of Western Estonia The aim of this thesis is to study the pollinator community of the cowslip (Primula veris) in the semi-natural grasslands of Western Estonia and to assess the effect of habitat fragmentation on the structure and diversity of cowslip pollinators. The literature review of the thesis gives an overview of the consequences of habitat fragmentation on biodiversity in general and its potential effects on plant-pollinator interactions as well as consequences for plant populations. The thesis also includes a study about the pollinator community structure of cowslips and its differences in a fragmented and connected network of semi-natural grasslands in two agricultural landscapes in Western Estonia. The study also discusses the potential effects of the changes in pollinator community structure on cowslip populations
listelement.badge.access-status Open Access ,
Heterostylous plants in an era of global change: the role of local, landscape and climatic factors
(Tartu Ülikooli Kirjastus, 2025-04-09) Kivastik, Marianne; Aavik, Tsipe, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond
Hiljutised kiired kliima- ja maakasutuse muutused ohustavad elurikkuse erinevaid tahke. Eriti tundlikud on maastikumuutustele loomtolmlevad ja keeruka paljunemissüsteemiga taimeliigid, näiteks erikaelsed liigid. Erikaelsus ehk heterostüülia on taimetunnus, mille puhul koosneb taimepopulatsioon kahest või kolmest morfoloogiliselt erinevast õietüübist, mis erinevad üksteisest tolmukate ja emaka paigutuse poolest õie sees. Erikaelsuse eesmärk on soodustada tolmlemist eri õietüüpide vahel ja takistada nii iseviljastumist kui ka viljastumist sama õietüüpi omava taimega. Ühes populatsioonis peaks õietüüpe olema ligikaudu võrdselt, tagamaks kõrgeim paljunemisedukus. Käesoleva doktoritöö eesmärk oli uurida, millised maastikulised ja klimaatilised tegurid mõjutavad erikaelseid liike ning millised geneetilised ja evolutsioonilised tagajärjed võivad kaasneda maakasutuse- ning kliimamuutustega. Leidsin, et populatsioonisuurus on üks tähtsamaid erikaelsete liikide õietüüpide optimaalset tasakaalu mõjutavaid tegureid. Vastupidiselt eeldusele, et erikaelsete liikide populatsioonides on õietüüpide osakaal võrdne, tuvastasin hariliku nurmenuku (Primula veris) populatsioonides ühe õietüübi domineerimise. Töö tulemused näitasid, et hariliku nurmenuku õietüüpide tasakaalu mõjutavad ka mitmed maastiku- ja klimaatilised tegurid, näiteks inimasustuse tihedus, asulate ja ehitiste osakaal maastikus, looduslike elupaikade kadumine ja sademete hulk. Viimaks tuvastasin, et paigast nihkunud õietüüpide tasakaal võib viia geneetilise mitmekesisuse languseni, mis võib omakorda kahandada populatsioonide kohasust ja pikaajalist kohastumisvõimet. Doktoritöö tulemused näitavad, et erikaelsed taimeliigid on kiiretele maastiku-, aga ka kliimamuutustele haavatavad, ning tõstavad esile looduslike elupaikade säilitamise ja kaitse olulisust loomtolmlevate taimede hea käekäigu tagamiseks.
listelement.badge.access-status Open Access ,
Taim-tolmeldaja interaktsioonivõrgustike uurimismeetodite ülevaade ja võrdlus
(Tartu Ülikool, 2025) Järvine, Hanna-Triinu; Aavik, Tsipe, juhendaja ; Valdaru, Epp, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Töös käsitletakse taim-tolmeldaja interaktsioonivõrgustike (TTV) uurimismeetodeid ning antakse ülevaade nende eelistest ja puudustest. Samuti analüüsitakse meetodi ja keskkonnategurite mõju peamistele võrgustiku kirjeldamiseks kasutatavatele parameetritele (spetsialiseerumine, pesastumine, modulaarsus, ühendatus, haavatavus, motiivid, liigiaste, ühetaolisus ja üldisus), kuna taim-tolmeldaja interaktsioonivõrgustike uurimismeetod mõjutab võrgustike tajutud parameetreid ehk meetodid rõhutavad erinevaid võrgustike omadusi. Töös selgitatakse ja eestindatakse levinumaid TTV mõisteid. Taimede ja tolmeldajate vaheliste interaktsioonide võrgustike teemaliste publikatsioonide ülevaade koostati andmebaasis Web of Science, mis näitas, et selleteemalise kirjanduse arv on ajas kasvav, mistõttu vajadus mõista erinevate meetodite eeliseid ja puudusi on suur vältimaks tulemusest saadud väärtõlgendusi. Taim-tolmeldaja interaktsioonivõrgustikke uuritakse fütotsentriliselt (vaatluspõhised meetodid), zootsentriliselt (transektmeetod, püünispesade meetod, mikroskoopia ja õietolmuveo meetod), fütozootsentriliselt (DNA põhised meetodid, fotomeetod ning külastajatepõhised meetodid) või muude meetoditega (arvutisimulatsioone kasutavad meetodid). Enimkasutatavad meetodid on fütotsentrilised meetodid, täpsemalt vaatlusmeetodid. TTV-dest tõepärase ülevaate andmist lihtsustab meetodite kooskasutus. Taim-tolmeldaja interaktsioonivõrgustike uurimisel on enimkasutatud taimekeskne ehk fütotsentriline lähenemine, mis annab ülevaate taimede interaktsioonidest tolmeldajatega. Aktuaalne ja palju potentsiaali omav TTV uurimismeetod on DNA põhine meetod, mille alla kuuluvad DNA metatriipkoodistamine ja keskkonna DNA meetod. Fütotsentriliste uurimismeetodite peamised eelised olid uuringute rohkus, kõrge kordumatute vastastikmõjude lahutusvõime, suur haruldaste liikide vaatlustõenäosus ja ülevaate andmine liigilisest koosseisust ning peamisteks puudusteks väike ruumiline ulatus, isendi tasemel uuringud, madal interaktsioonide arv ajaühikus ja putuka kohta ja ressursirohkus. Zootsentriliste meetodite peamised eelised on suur ruumiline ulatus ja kõrge lahutusvõime ajaühiku kohta ning peamised puudused on taksonite määramistõenäosuste ebavõrdsus ning standardiseerimata metoodika. Fütozootsentriliste meetodite peamised eelised on mitteinvasiivsus, sobivus haruldastele liikidele, kõrge taksonoomiline lahutusvõime, suur valim ning tõepärase ülevaate andmine taim-tolmeldaja interaktsioonidest. Meetodite peamised puudused on kallutatus haruldaste liikide suhtes, referentsandmebaaside puudulikkus ning külastajate tolmeldamisefektiivsuse erinevused. Muude meetodite eeliseks on suur valim ning peamisteks puudusteks suur andmemaht, võrdlusandmete puudumine ja näitajate kaalu võrdsustamine. Võrgustiku koostamiseks valitud meetod mõjutab taim-tolmeldaja interaktsioonivõrgustike ülesehitust ja parameetreid. Kõik töös käsitletud üheksa parameetrit olid mõjutatud meetodist, erinevad meetodid näitasid parameetri väärtust kõrgema või madalamana tegelikust väärtusest või ei mõjutanud näitajat üldse. Meetodid mõjutasid võrgustikke erineva vaatlustiheduse, taksonoomilise lahutusvõime, haruldaste liikide käsitlemise, mittetolmeldavate „petjate“ sisaldamise, tolmeldaja- või taimepõhisuse kaudu. Meetodite kooskasutus võimaldab kontrollida tulemuste tõepära ja meetodite efektiivsust. Meetodi valimisel tuleb esmalt määratleda uurimisobjekt, vaatlusala ning uuritavad võrgustiku näitajad, vältides nende korral kallutatud meetodeid. Uurimisobjekti alusel valitakse füto-, zoo- ja fütozootsentrilised meetodid või muud meetodid. The main aim of the bachelor thesis is to give an overview of different research methods of studying plant-pollinator interaction network (PPN) and to present their advantages and disadvantages. In addition, the influence of methods and environmental factors on the main PPN parameters (specialisation, nestedness, modularity, connectance, vulnerability, motifs, species degree, evenness and generality) is explored, because the study method can affect how the parameters are perceived. In particular, different methods can emphasise or decrease the role and parameter values of different network characteristics. Common PPN concepts are translated and explained into Estonian language. The overview of PPN publications was compiled using Web of Science literature database, which showed that the amount of literature on this topic is increasing with time. Thus, there is a need to understand advantages and disadvantages of methods to avoid misinterpretation. Plant-pollinator interaction networks are being studied using phytocentric (observational methods), zoocentric (transect method, trap nest method, microscopy and pollen transport method), phytozoocentric (DNA based methods, photomethod and visitation methods) or other methods (methods of computer simulations). The most used approaches are phytocentric observational methods. The combined use of methods helps to give a truthful overview of PPNs. Currently popular DNA based approaches for studying plant-pollinator interactions have a lot of potential. These include DNA metabarcoding and environmental DNA methods. The main advantages of phytocentric methods are the high number of studies, high resolution of unique interactions, increased observation probability of rare species, giving an overview of species composition.The disadvantages of this approach is small spatial scale, focusing on individual plants, low number of interactions per unit of time and per insect, and the high amount of resources needed. The advantages of zoocentric methods are large spatial scale and high resolution per unit of time. The disadvantages of this approach are the taxonomical differences in detection probabilities and unstandardised methods. The advantages of phytozoocentric method are noninvasiveness, overall suitability for rare species, high taxonomical resolution, large sample size and a more truthful overview of PPNs, while the disadvantages are the bias towards rare species, lack of thorough reference databases and the difference of pollination effectivity of insects.
listelement.badge.access-status Open Access ,
Taimede geneetilise ja liigilise mitmekesisuse vahelised seosed
(Tartu Ülikool, 2016) Reinula, Iris; Aavik, Tsipe, juhendaja; Thetloff, Marge, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Töö eesmärgiks on uurida geneetilise ja liigilise mitmekesisuse vahelise seose olemust ning analüüsida seda seost mõjutavaid mehhanisme ja tegureid. Vaadeldakse kolme põhilisemat mehhanismi: paralleelsed protsessid, geneetilise mitmekesisuse mõju liigilisele ja vastupidi. Erinevate mehhanismide ja tegurite (nt kasvukohtade vaheline sidusus ja pindala) koostoimel võib esineda nii positiivseid kui ka negatiivseid seoseid. Tulemust võivad mõjutada ka nt uuritud liikide omadused, uurimisala eripärad ja proovide kogumise meetod. Kuna vaadeldud uurimuste põhjal võib järeldada, et geneetilise ja liigilise mitmekesisuse vaheline seos varieerub sõltuvalt kontekstist, ei tohiks ka looduskaitselises tegevuses konteksti arvesse võtmata eeldada nendevahelist positiivset seost. Selle eeldamine võib kahjustada elurikkuse kaitset.
listelement.badge.access-status Open Access ,
The impact of landscape change on the genetic diversity of the grassland plant Primula veris
(Tartu Ülikool, 2018) Reinula, Iris; Träger, Sabrina, kaasjuhendaja; Aavik, Tsipe, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkond; Tartu Ülikool. Botaanika osakond
Hiljutised maakasutuse muutused on looduslikke ökosüsteeme oluliselt muutnud, mille tulemuseks on looduslike ja pool-looduslike elupaikade (nt loopealsed) killustumine. Käesoleva töö eesmärgiks on uurida, kas ja kuidas mõjutavad maastikumuutused niidutaimede geneetilist mitmekesisust. Selleks kasutati maastikugeneetika meetodeid. Töös analüüsiti 338 nurmenuku (Primula veris) indiviidi proovi, mis pärinesid 19-st populatsioonist Saare- ja Muhumaal. Geneetiliste markerite (üksiknukleotiidsed polümorfismidest e SNP-d) leidmiseks kasutasin nüüdisaegset sekveneerimismeetodit (restriction site associated DNA sequencing, RADseq). Saadud geneetiliste andmete abil analüüsisin ajalooliste ja tänapäevaste maastikuparameetrite mõju nurmenuku populatsioonide geneetilisele mitmekesisusele. Lisaks uurisin nurmenuku populatsioonide geneetilist struktuuri. Kasvukoha pindala kadu mõjutas geneetilist mitmekesisust negatiivselt. Tänapäevane metsa pindala avaldas geneetilisele mitmekesisusele negatiivset mõju. Inimpopulatsiooni tihedus oli samuti negatiivse mõjuga. Leidsin, et Muhu ja Ida-Saaremaa populatsioonid olid teiste populatsioonidega võrreldes üksteisele geneetiliselt sarnasemad. Kokkuvõtvalt võib öelda, et maastikumuutustel on olnud suur mõju Eesti loopealsetel kasvavatele nurmenuku populatsioonide geneetilisele mitmekesisusele.