Sirvi Autor "Eesmaa, Triinu" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Demonstratives and the Audience-Control Theory
(Tartu Ülikool, 2017-08) Eesmaa, Triinu; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond; Tartu Ülikool. Filosoofia osakond
According to the audience-control theory of demonstratives, the content of a demonstrative in a context is what an attentive and competent audience would reasonably take to be its content in the context. In this thesis, I will respond to the arguments that have been made against the this theory, and have not been responded in the literature. Three of these arguments can be responded to by relying the existing framework of the audience-control theory, worked out by Wettstein (1984) and Romdenh-Romluc (2002, 2004). Responding to the two remaining requires specifying what the theory would predict in cases where the interlocutors could disagree about what the content of a demonstrative is. In the thesis, I will develop two ways to make this specification. According to the first response, in these cases, the content of the demonstrative is indeterminate, and according to the second response, the demonstrative has different content relative to different audience members. The thesis concludes by assessing these two responses by considering how they handle situations where disagreements about what a demonstrative refers to are revealed.
Fenomenilise teadvuse ja intentsionaalsuse lahutamatus
(Tartu Ülikool, 2015) Eesmaa, Triinu; Mölder, Bruno, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia osakond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Analüütilises vaimufilosoofias tähistab fenomeniline teadvus teadvustatud vaimunähtuste „mismoodi see on” (what-it-is-like) kogemust. Intentsionaalsus tähendab aga vaimuseisundite suunatust, nende võimet käia millegi kohta ehk omada sisu. Fenomenilist teadvust ja intentsionaalsust on vaimufilosoofias käsitletud üldiselt pigem lahutatavatena. Intentsionaalsust on nähtud infotöötlusprotsessina, millele on võimalik anda seletus komputatsiooniliste ja neuraalsete mehhanismide kaudu. Teadvuse fenomenilisust on aga peetud teadvuse raskeks probleemiks, mida komputatsiooniliste ja neuraalsete mehhanismide kaudu seletada ei saa (Chalmers 1995). Alles viimastel aastakümnetel on vaimufilosoofiasse ilmunud teooriaid, mis ei pea õigeks nende vaimu aspektide vahele terava joone tõmbamist. Need teooriad võib laias laastus jagada kaheks. Esimesed on esituslikud ehk intentsionalistlikud teadvuse teooriad, mis käsitlevad vaimuseisundite fenomenilisi omadusi esituslikena. Vaimuseisundi intentsionaalsus võrdsustatakse intentsionalismis sellega, mida vaimuseisund esitab. Teine teooria, mis fenomenilist teadvust ja intentsionaalsust lahutamatuks peab, on fenomenilise intentsionaalsuse teooria, mis kaitseb arusaama intentsionaalsusest kui fenomenilisel teadvusel põhinevast. Töö eesmärk on vaadelda, kuidas need kaks lähenemist teadvuse ja intentsionaalsuse omavahelist seost käsitlevad ning kaitsta arusaama fenomenilisest teadvusest ja intentsionaasusest kui lahutamatutes nähtustest. Tuuakse välja argumente kummagi teooriate grupi käsitluse poolt ja nende vastu ning hinnatakse esitatatud argumente.