Sirvi Autor "Kaldoja, Mari-Liis" järgi

Tulemuste filtreerimiseks trükkige paar esimest tähte
Nüüd näidatakse 1 - 2 2
  • Pisipilt
    Kirje
    Mild traumatic brain injury in childhood: pre-injury social-emotional behavior, social-emotional and cognitive outcome and implications for attention rehabilitation
    (2015-11-16) Kaldoja, Mari-Liis; Kolk, Anneli, juhendaja; Tartu Ülikool. Sotsiaal- ja haridusteaduskond
    Ajutrauma on üks sagedasemaid laste invaliiduse põhjuseid. Eestis on laste ajutraumade esinemissagedus väga kõrge (369: 100,000) ning üle 80% ajutraumadest moodustavad kerged ajutraumad. Enamik ajutrauma läbiteinud lastest paranevad hästi. Osadel lastel kujunevad aga traumajärgselt välja erinevad sotsiaal-emotsionaalsed ja/või kognitiivsed häired. Need häired ei pruugi ilmneda kohe pärast ajutraumat vaid võivad süveneda aja jooksul – “laps kasvab oma puudesse”. Sotsiaal-emotsionaalsed ja kognitiivsed häired on sagedased pärast mõõdukat ja rasket ajutraumat. Kas ka kergel ajutraumal on negatiivne mõju lapse sotsiaal-emotsionaalsele ja kognitiivsele arengule on teadlaste hulgas siiani veel vaidlusküsimuseks. Sellest tulenevalt oli käesoleva doktoritöö eesmärgiks uurida lapseea kerge ajutraumaga seotud sotsiaal-emotsionaalseid ja kognitiivseid muutusi. Erilist tähelepanu pöörati kerge ajutrauma eelsele sotsiaal-emotsionaalsele käitumisele ja sotsiaal-emotsionaalsele ja kognitiivsele arengule pärast ajutraumat. Lisaks tutvustatakse arvutipõhise tähelepanufunktsioonide rehabilitatsiooniprogrammi ForamenRehab kasutamistulemusi ajukahjustusega lastel. Läbiviidud uuringute tulemustest selgus, et kerge ajutraumaga lastel esineb juba enne traumat tervetest eakaaslastest rohkem enesekontrolli ja iseseisvusega seotud probleeme. Ajutraumast võiksid rohkem ohustatud olla 12 kuu vanused afektiivsete probleemidega beebid, 30 kuu vanused enesekontrolli ja suhtlemisraskustega väikelapsed ning liiga iseseisvad 5-aastased lapsed. Õnnetuste ja kukkumiste suhtes tasuks tavapärasest tähelepanelikum ja valvsam olla ka puuduliku enesekontrolli ning liiga iseseisvate väikeste poiste ja eakaaslastest kehvemate adaptiivsete võimetega väikeste tüdrukute vanematel. Veel selgus meie uuringutest, et isegi kerge ajutrauma võib avaldada negatiivset mõju üldisele sotsiaal-emotsionaalsele arengule – traumajärgselt halvenes meie uuringus osalenud väikelaste sotsiaalse suhtlemise võime oluliselt. Samuti selgus, et kerge ajutrauma järgselt esines poistel võrreldes tüdrukutega rohkem erinevaid sotsiaal-emotsionaalseid probleeme. Ajutrauma järgselt kujunevad paljudel lastel välja ka erinevad kognitiivsed häired. Kohe pärast ajutraumat esines rohkem kui pooltel meie uuringus osalenud lastest visuaalse mälu häireid ning ühel kolmandikul lastest oli raskusi visuaalruumilise planeerimisega ja/või visuaalse info töötlemise kiirusega. Nimetatud kognitiivsed häired olid diagnoositavad ka kaks aastat pärast ajutraumat. Püsivate kognitiivsete häiretega lapsed vajavad spetsiifilist kognitiivset rehabilitatsiooni. Tähelepanu arendamisel on oluline osa ajukahjustustega laste üldise toimetuleku parandamisel. Kuue nädala pikkune terapeudi juhendamisel läbiviidud sekkumine arvutipõhise ForamenRehab tähelepanu mooduliga on sobivaks meetodiks kerge ajutraumaga laste tähelepanu arendamisel
  • Pisipilt
    Kirje