Sirvi Autor "Matvere, Antti" järgi
Nüüd näidatakse 1 - 3 3
- Tulemused lehekülje kohta
- Sorteerimisvalikud
Kirje Arüülsüsivesinike retseptori ekspressioonimehhanismide uurimine hiire granuloosarakkudes(Tartu Ülikool, 2015) Matvere, Antti; Tiido, Tarmo, juhendaja; Teino, Indrek, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja tehnoloogiateaduskond; Tartu Ülikool. Molekulaar- ja rakubioloogia instituutKirje Studies on aryl hydrocarbon receptor in murine granulosa cells and human embryonic stem cells(2021-02-26) Matvere, Antti; Maimets, Toivo, juhendaja; Kristjuhan, Arnold, juhendaja; Tartu Ülikool. Loodus- ja täppisteaduste valdkondArüülsüsivesinike retseptor (AHR) on ligand-aktiveeritav transkriptsioonifaktor. AHR avastati esialgu kui erinevate mürgiste keskkonnakemikaalide toime vahendaja. Levinuimad viimaste seast on polütsüklilised halogeenitud arüülsüsivesinikud, kaasa arvatud AHR-ile kõige suuremat afiinsust omav TCDD. Uuemad teadmised on näidanud, et lisaks keskkonnas levinud mürgiste kemikaalide toime vahendamisele on AHR-il organismis täita hulgaliselt muid ülesandeid. Sellele on viidanud katsed Ahr nokaut loommudelitega, aga ka saadud teadmised AHR-i endogeensete ligandide kohta. AHR-i füsioloogilist tähtsust on näidatud mitmetes organites ja kudedes, kõige enam immuunsüsteemis, maksas, kopsus, rasvkoes, ajus ja vähkkoes. Ühtlasi on näidatud selle valgu tähtsust reproduktiivsüsteemis ning tüvirakkudes. Uuringud AHR-i ülesannete ning geeni avaldumise teemal on viitanud võimalusele kasutada AHR-i terapeutilise märklauana. Praegused uuringud keskenduvad paljuski sellele, kuidas kasutada AHR-i avaldumist indikaatorina mitmete haiguste tuvastamisel, aga ka ravi tõhususe tõstmisele läbi AHR-i aktiivsuse mõjutamise. Siiski, teadmised AHR-i avaldumise ja aktiivsuse kohta erinevates kudedes on puudulikud. Samuti on näidatud, et AHR-il on koe- ning rakuspetsiifilised ülesanded, mistõttu on vajalik uurida AHR-i bioloogilisi ülesandeid erinevates rakkudes. Käesolevas dissertatsioonis keskenduti AHR-i uurimisele hiire munasarja granuloosarakkudes ja inimese embrüonaalsetes tüvirakkudes. Täpsemalt keskenduti töö käigus AHR-i avaldumise kontrollmehhanismide selgitamisele. Lisaks avardati teadmisi AHR-i füsioloogilisest tähtsusest, tehes kindlaks, milliste geenide avaldumist uuritav transkriptsioonifaktor otseselt mõjutab.