Sirvi Autor "Nazaruddin, Muzayin" järgi

Nüüd näidatakse 1 - 2 2

Natural hazard and semiotic changes on the slope of Mt. Merapi, Indonesia
(Tartu Ülikool, 2013) Nazaruddin, Muzayin; Magnus, Riin, juhendaja; Tartu Ülikool. Filosoofiateaduskond; Tartu Ülikool. Filosoofia ja semiootika instituut
Semiotics of natural disasters: the entanglements of environmental and cultural transformations
(2024-11-26) Nazaruddin, Muzayin; Magnus, Riin, juhendaja; Tartu Ülikool. Humanitaarteaduste ja kunstide valdkond
Doktoritöös analüüsitakse, kuidas inimesed mõtestavad katastroofe, ning näidatakse, kuidas semiootika abil saab mõista erinevaid katastroofitõlgendusi. Töös uuritakse ka seda, kuidas katastroofid on seotud katastroofieelsete ja -järgsete sotsiokultuuriliste protsessidega ning küsitakse, kas nad soodustavad pigem kultuurilisi muutusi või püsivust. Töö tugineb kvalitatiivsel uurimistööl kahes looduskatastroofi järgses Indoneesia piirkonnas – 2004. a. India ookeani tsunami järgses Acehis ja 2010. a. vulkaanipurske järgsetes Merapi mäe külades. Teoreetiliste tugipunktidena kasutatakse töös ökosemiootikat, kultuurimälu uuringuid, Juri Lotmani semiootilist pärandit ja poliitilist ökoloogiat. Töös leitakse, et looduskatastroofidele saab läheneda terviklikumalt, kui arvestada nii looduslikke kui sotsiaalseid tegureid, mis muudavad teatud ühiskonnagrupid haavatavaks. Samas on oluline silmas pidada ka neid sotsiaalseid tegureid ja oskusi, mis tõstavad inimeste vastupanuvõimet. Mõtestades looduskatastroofe semiootiliste protsessidena, mis hõlmavad äratundmise, nimetamise, hindamise ning ennetamise faase, on võimalik ületada looduse-kultuuri lõhe ja uurida, kuidas keskkonna omadused, sotsiaalmajanduslik olukord ning kultuuriprotsessid kõik kujundavad looduskatastroofe. Looduskatastroofid toovad sageli kaasa vaatepunktide vastandumise, eriti mõjutatud kogukondade ja abiorganisatsioonide vahel. See hõlmab ebavõrdseid võimusuhteid ning erinevat dialoogisoovi. Haavatavad grupid ehk need, keda katastroofid kõige enam mõjutavad, võivad seetõttu pidada taastumisprotsessi üheks järjekordseks kriisiks, milles nende vajadustega ei arvestata. Töös leitakse ka, et ühes ajaloolises kontekstis võib katastroof kiirendada kultuurimuutusi, samas kui teisel hetkel võib see tagada olemasoleva sotsiokultuurilise korra püsimise. Selleks et hinnata kultuurilisi muutusi, on vaja seega analüüsida katastroofe nende ajaloolisel taustal, hõlmates pikemaajalisi protsesse ja vaadeldes kultuuripidevuse ja -muutuse dünaamikat.