Kirjanduse lepitav otstarve

Abstract

Uurimus “Kirjanduse lepitav otstarve” tegeleb väljamõeldise ja kirjandusliku kirjutamisega üldise filosoofilise funktsiooni tasandil. Kõige põhimiseks lähteküsimuseks on „Kuidas kirjandus toimib?” Täpsemalt keskendub uurimus väljamõeldise või kirjandusliku kirjutamise rollile paratamatuse ja võimalikkuse vahelises pingeväljas – ühelt poolt see, mis on, ning mis ei saa enam kunagi teisiti olla, ning teiselt poolt luhtunud võimalikkus kui kujutelm kõigest sellest, mis oleks võinud olla. Uurimustöö näeb tegelikkuses miskit, mis saab teoks lugematute luhtunud võimalikkuste arvelt, ning näeb väljamõeldises või kirjanduslikus kirjutamises jõudu, mis lepitab pelga paratamatuse luhtunud võimalikkuste lõpmatu hulgaga. Väljamõeldis reguleerib paratamatuse ja võimalikkuse vahekorda tegelikkuses ning lepitab tegelikkuse seega tema enda luhtumusliku loomusega, võimaldades tegelikkusel seeläbi üleüldse ühtse tegelikkusena esile tulla. Niisuguse teesi kaudu heidab doktoritöö põhjalikuma pilgu Ene Mihkelsoni ja Erkki Luugi loomingusse ning uurib vaikiva kirjaniku kirjandusloolise kujundi kaudu kirjutaja seesmist võimelisust. The present survey about the reconciliatory purpose of literature deals with fiction and literary writing on the overall level of its philosophical function. The general question posed at the outset is “How does literature work?” From a more particular point of view, the research focuses on the function of fiction and literary writing in the field of tension between necessity and possibility – between that which is and can never be otherwise and that which could have been. The study posits reality as something which comes to existence on the behalf of countless of “failed possibilities” and sees fiction or literary writing as something that reconciles bare necessity with the endless amount of “failed possibilities”, regulates the balance between possibility and reality in reality, and therefore reconciles reality with its own failing nature, allowing it to coherently come forth as such. Using (and expanding) this thesis, the survey explores the works of Ene Mihkelson and Erkki Luuk in greater depth and takes an insight to the inner potentiality of the figure of a silent writer.