Show simple item record

dc.contributor.authorRannap, Riinu
dc.date.accessioned2009-10-21T13:54:59Z
dc.date.available2009-10-21T13:54:59Z
dc.date.issued2009-10-21T13:54:59Z
dc.identifier.isbn978–9949–19–243–4 (trükis)
dc.identifier.isbn978–9949–19–244–1 (PDF)
dc.identifier.issn1024–6479
dc.identifier.urihttp://hdl.handle.net/10062/14214
dc.description.abstractCurrently amphibians have the higher proportion of threatened species among higher taxa in the world. One of the main reasons for global amphibian decline is the loss and degradation of their habitats. However, their impacts on amphibians are known in surprisingly general terms only. This thesis focuses on two threatened amphibians – the natterjack toad (Bufo calamita) and the crested newt (Triturus cristatus). Concerning the natterjack toad, the population-level effects of habitat loss on Baltic coastal meadows were studied. The extinction rates of local populations exceeded habitat loss rates, and this pattern appeared at the advanced stage of habitat loss. The large areas of managed meadow and sand were essential for the survival of natterjack toad populations. As this species is at the northern edge of its distribution range in Estonia, the geographical context and a mechanism behind breeding-habitat requirements were explored at different latitudes (in Estonia and Denmark). Despite the 10 days later onset of breeding in Estonia, the natterjack toad tadpoles caught up the growth and development of their Danish conspecifics and the metamorphoses took place synchronously in two countries. Importantly, the toads in Estonia selected significantly shallower ponds for breeding than the toads in Denmark. Thus the habitat qualities critical for the growth and development of natterjack toad tadpoles varied geographically. To explore the habitat-related explanations to the rarity of species, the habitat requirements of two coexisting newt species, having contrasting population trends ¬– the smooth newt (T. vulgaris) and the crested newt ¬– were compared. Importantly, the species had similar breadths of their ecological niches but different key demands. Thus, instead of a narrower habitat demand, the crested newt’s rarity and declining trend could be related to its niche position in relation to the currently prevailing conditions. The knowledge gained from above mentioned studies were put into the practice in aquatic-habitats restoring project in southern Estonia. This practical study demonstrated that habitat restoration for threatened pond-breeding amphibians can be successful indeed if it is biologically based, implemented at the landscape scale, taking into account the habitat requirements of target species and the ecological connectivity of populations.en
dc.description.abstractKõrgemate taksonoomiliste rühmade hulgas on kahepaiksed tänapäeval ühed kõige ohustatumad. Kahepaiksete kadumise üheks peamiseks põhjuseks peetakse elupaikade hävimist. Samas on selle mõju kahepaiksete asurkondadele vähe uuritud. Doktoritöös keskendutakse peamiselt kahele ohustatud kahepaikseliigile – kõrele (Bufo calamita) ja harivesilikule (Triturus cristatus). Kõre puhul uuriti liigi elupaikade vähenemise ulatust Eesti rannaniitudel ja selle seost liigi vähenemisega. Kõre asurkondade väljasuremise ulatus ületas oluliselt elupaikade hävimise, seda eelkõige elupaikade hävimise viimases faasis. Määravaks osutus suurte majandatud rannaniidualade ja avatud liivaalade kadumine (kinnikasvamine). Kuna kõre asub Eestis oma levila põhjapiiril, uuriti liigi elupaiganõudluse (kudemisveekogude suuruse ja sügavuse) ning kulleste kasvu ja arengu geograafilisi erinevusi võrdlevalt eri laiuskraadidel (Eestis ja Taanis). Hoolimata hilisemast kudemisajast jõudsid Eesti kõrekullesed arengus Taani liigikaaslastele järele ning moone toimus kahes riigis samaaegselt. Seejuures valisid Eestis kõred kudemiseks veekogusid, mis tagasid kulleste kiire arengu. Uuring näitas, et elupaigakomponendid, mis osutuvad liigi säilimise seisukohast olulisteks levila ühes osas (nt äärealadel), ei pruugi seda olla levila teistes piirkondades. Liikide elupaigaspetsialismi seost liikide haruldusega uuriti kahe kooseksisteeriva, kuid erineva populatsioonitrendiga liigi ¬– harivesiliku ja tähnikvesiliku (T. vulgaris) – näitel. Selgus, et need liigid ei erine teineteisest mitte ökoloogilise niši laiuse, vaid oluliste elupaigakomponentide poolest. Seega ei pruugi liigi haruldus olla tingitud liigi üldiselt kitsast kohastumisest, vaid oluliste elupaigaomaduste puudumisest antud ajaperioodil. Doktoritöö erinevate uuringute tulemusi kasutati väikeveekogude (kahepaiksetele olulise sigimispaiga) taastamisel ja rajamisel Lõuna-Eestis. Väikeveekogude taastamine näitas, et ohustatud kahepaiksete asurkondi on võimalik edukalt taastada, kui arvestatakse liikide elupaiganõudeid, nende meta-populatsiooni struktuuri ning taastatakse elupaiku suuremahuliselt, maastiku tasandil.et
dc.language.isoenet
dc.relation.ispartofseriesDissertationes biologicae Universitatis Tartuensis;170
dc.subject.otherdissertatsioonidet
dc.subject.otherETDen
dc.subject.otherdissertationen
dc.subject.otherväitekiriet
dc.titleImpacts of habitat loss and restoration on amphibian populationset
dc.title.alternativeElupaikade hävimise ja taastamise mõju kahepaikseteleet
dc.typeThesiset


Files in this item

Thumbnail

This item appears in the following Collection(s)

Show simple item record