Basic color terms in Estonian Sign Language
Date
2010-04-16T07:59:48Z
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Abstract
Estonian Sign Language is described in the Ethnologue, under the Ethnologue Language Code eso. It is now a legally recognized language in Estonia. The redaction of the Language Act from 03.01.2007 states that ESL is an independent language and under the act, the state is obliged to support the usage and development of ESL. ESL is used by approximately 1,400–1,500 deaf people living in Estonia.
In their theory, Brent Berlin and Paul Kay (1969) point out that the basic color terms of any language are drawn from a set of eleven universal color categories, and these universal categories become encoded in a certain order. The eleven basic color categories are: white, black, red, green, yellow, blue, brown, purple, pink, orange and gray. If a language encodes fewer than eleven basic color categories, there are strict limitations on which categories it may encode. According to the color terms survey carried out among ESL users, it may be concluded that ESL has nine basic color terms: black, white, red, yellow, green, blue, gray, brown and pink/purple and therefore it may be assumed that ESL is a stage VII language according to Berlin and Kay. There are also signs for orange and purple but for both colors several different signs are used. While among the color terms encoded earlier according to Berlin and Kay native ESL signs prevail, loans from other sign languages and from local spoken language appear lower in the hierarchy.
Eesti viipekeel kuulub maailmas ametlikult tunnustatud keelte hulka ning on registreeritud maailma keelte andmebaasis Ethnologue (rahvusvaheline kood: eso). Eestis määratleb eesti viipekeele staatust 2007. aasta 1. märtsist kehtima hakanud keeleseaduse redaktsioon, kus tunnustatakse eesti viipekeelt iseseisva keelena, mille kasutamist ja arengut riik soodustab. Eestis elab ligikaudu 1400-1500 kurti, kes kasutavad suhtlemisel eesti viipekeelt. Käesolev doktoritöö keskendub eesti viipekeele värvinimedele. Brent Berlini ja Paul Kay (1969) teooria kohaselt on täielikult väljaarenenud põhivärvinimede süsteemiga keeles kokku 11 põhivärvinime - valge, must, punane, roheline, kollane, sinine, pruun, lilla roosa, oranž ja hall. Seejuures ilmuvad värvide põhinimed keelde kindlas järjekorras. Eesti kurtide hulgas läbiviidud uurimus näitas, et eesti viipekeeles on üheksa põhivärvinime: must, valge, punane, kollane, roheline, sinine, hall, pruun ja roosa/lilla ning eesti viipekeelt võib seega pidada Berlini ja Kay teooriat silmas pidades VII staadiumis või arengujärgus olevaks keeleks. Ka viiped oranži ja lilla tähistamiseks on eesti viipekeeles levinud, kuid mõlema värvuse nimedena kasutatakse mitmeid erinevaid viipeid. Kui Berlini ja Kay poolt sõnastatud seaduspärasuste alusel esmalt keelde ilmuvate värvinimede hulgas on eesti viipekeeles rohkem omaviipeid, siis keele arengu hilisematel etappidel ilmuvate värvinimede hulgas tulevad esile pigem laenud teistest viipekeeltest ning initsialiseeritud viibete näol ka kohalikust suulisest keelest.
Eesti viipekeel kuulub maailmas ametlikult tunnustatud keelte hulka ning on registreeritud maailma keelte andmebaasis Ethnologue (rahvusvaheline kood: eso). Eestis määratleb eesti viipekeele staatust 2007. aasta 1. märtsist kehtima hakanud keeleseaduse redaktsioon, kus tunnustatakse eesti viipekeelt iseseisva keelena, mille kasutamist ja arengut riik soodustab. Eestis elab ligikaudu 1400-1500 kurti, kes kasutavad suhtlemisel eesti viipekeelt. Käesolev doktoritöö keskendub eesti viipekeele värvinimedele. Brent Berlini ja Paul Kay (1969) teooria kohaselt on täielikult väljaarenenud põhivärvinimede süsteemiga keeles kokku 11 põhivärvinime - valge, must, punane, roheline, kollane, sinine, pruun, lilla roosa, oranž ja hall. Seejuures ilmuvad värvide põhinimed keelde kindlas järjekorras. Eesti kurtide hulgas läbiviidud uurimus näitas, et eesti viipekeeles on üheksa põhivärvinime: must, valge, punane, kollane, roheline, sinine, hall, pruun ja roosa/lilla ning eesti viipekeelt võib seega pidada Berlini ja Kay teooriat silmas pidades VII staadiumis või arengujärgus olevaks keeleks. Ka viiped oranži ja lilla tähistamiseks on eesti viipekeeles levinud, kuid mõlema värvuse nimedena kasutatakse mitmeid erinevaid viipeid. Kui Berlini ja Kay poolt sõnastatud seaduspärasuste alusel esmalt keelde ilmuvate värvinimede hulgas on eesti viipekeeles rohkem omaviipeid, siis keele arengu hilisematel etappidel ilmuvate värvinimede hulgas tulevad esile pigem laenud teistest viipekeeltest ning initsialiseeritud viibete näol ka kohalikust suulisest keelest.