Aja kujutamine hispaaniakeelses narratiivis. Loomaailma konstrueerimine keele ajavormide kaudu

Date

2012-11-19

Journal Title

Journal ISSN

Volume Title

Publisher

Abstract

Ajalisus on üks narratiivi defineerivaid omadusi. Väitekiri käsitleb narratiivi aega keelelis-stilistilisest perspektiivist. Uuritakse sündmuste ajastruktuuri keelelist esitust hispaaniakeelses kirjanduslikus narratiivis verbi ajavormide abil. Ajavormide funktsioneerimist diskursuses on varem palju uuritud sellest perspektiivist, kuidas teksti interpreteerija tuvastab nende tähenduse põhjal sündmuste ajalise järjestuse. Siinse uurimuse eesmärk on vaadelda, kuidas hispaania keele ajavormid võimaldavad teatud ajalise konfiguratsiooniga sündmusi teksti tasandil erineval viisil esitada. Grammatilisi ajavorme käsitletakse niisiis kui vahendeid, mis pakuvad erinevaid valikuvõimalusi loomaailma ajastruktuuri kujutamiseks. Nende võimaluste kaudu saab kirjandusteose autor mõjutada lugeja kogemust. Võib öelda, et kogemuslikkuse vahendamine on narratiivis kesksel kohal tähenduse loomisel. Uurimuse teoreetiline raamistik põhineb deiktilise siirde teoorial, mis kirjeldab fiktsionaalse narratiivi loomist ja interpreteerimist kui kognitiivseid protsesse. Deiktilise siirde teooria lähtepunktiks on tees, et fiktsionaalse narratiivi deiktiline väli on struktureeritud teistel alustel kui vestluse puhul. Lugejal tekib illusioon, et ta kandub tekstis kujutatud maailma sisse, ning ta interpreteerib narratiivi, nagu kogeks ta kujutatud sündmusi sellest perspektiivist. Vastavalt deiktilise siirde teooriale tähendab see, et lugejad kannavad oma deiktilise keskme reaalse maailma situatsioonist üle teatud asukohta loomaailma sees. Teooria väidab, et fiktsionaalset narratiivi ei mõisteta autori-lugeja kommunikatsiooni mudeli raames. Lugejad võtavad fiktsionaalset keelt kui isetekkivat, mitte kui jutustajalt tulenevat. Deiktilise siirde teooria autorid on seisukohal, et kanoonilist fiktsionaalset narratiivi ei interpreteerita mitte jutustamise, vaid nägemise kognitiivse mudeli põhjal. Loomaailma sees asuvast punktist lähtuvalt on lugeja sündmustele tunnistajaks, nähes neid justkui toimuvat enda ümber. Selles raamistuses uuritakse väitekirjas, kuidas hispaania keele ajavorme kasutatakse kirjanduslikes narratiivsetes tekstides, et kujundada lugeja kogemust loo sündmustest. Ühe olulisema üldise tulemusena toob uurimus välja narratiivi ajalise konstrueerimise seose selle struktureerimisega vastavalt kas jutustamise või nägemise mudelile. Samuti analüüsitakse konkreetseid stilistilisi efekte, mis on saavutatavad erinevate ajavormide abil, ja ajavormide funktsioone teksti struktureerimisel. Lisaks hispaaniakeelsetele kirjandusteostele uuritakse narratiivi aja kujutamist hispaaniakeelse originaali ja eestikeelse tõlke võrdluses.
Temporality is an essential feature of narrative. This thesis focuses on the narrative time from a linguistic and stylistic perspective. The study examines the linguistic representation of the temporal structure of events in Spanish fictional literary narrative using temporal verb forms. Previous studies on the discourse functions of verb forms have focused mainly on how the temporal order of events is detected by the interpreter of the text. The aim of this study is to look at how Spanish temporal forms enable a given temporal configuration of events to be represented in different ways at the text level. Thus, grammatical temporal forms are seen as devices to choose between different options in depicting the temporal structure of the storyworld. These options offer the author of the literary work a means of influencing the experience of the reader. The representation of human experience can be said to have a central role in the narrative sense-making. The theoretical framework of this study is based on the Deictic Shift Theory which describes the cognitive processes involved in creating and interpreting fictional narrative. The starting point of the Deictic Shift Theory is the thesis that the deictic field is constituted on a different basis in fictional narrative than it is in a conversation. Readers of narratives have the illusion of getting inside the world of the narrative and interpreting the story as if they were experiencing it from that position. According to the Deictic Shift Theory, this means that readers shift their deictic centre from the real world situation to a location within the storyworld. The theory states that fictional narrative is not understood with respect to the author/reader communication model. Readers conceive of fictional language as self-constituting rather than emanating from a narrator figure. Instead of the telling model, the theory argues that the canonical fictional narrative is interpreted in terms of the cognitive model of viewing. The reader witnesses the story from a position within the storyworld as events happening around him or her. Within this framework, this thesis examines how Spanish verb forms are used in narrative texts to design the reader's experience of the events of the story. As one of the general results, the study shows the interrelationship of the temporal construction of the narrative and the structuring of the story according to the telling as opposed to the viewing model. Specific stylistic effects achieved through different verb forms as well as their text-structuring functions are also analysed. In addition to Spanish literary texts, the representation of narrative time is explored in a contrastive analysis of Spanish original texts and their translations into Estonian.

Description

Keywords

narratiiv, fiktsiooniteooria, hispaania keel, pöördsõnad, grammatiline aeg, narrative, theory of fiction, Spanish, verbs, tense

Citation