Käibekohustuse rikkumisel põhinev deliktiõiguslik vastutus

Abstract

Käibekohustused on inimeste kooseksisteerimise ohutuse tagamiseks kohtupraktika kaudu loodud käitumisreeglid. Erinevaid mõiste määratlusi summeerides võib öelda, et käibekohustus tähendab deliktiõiguses arusaamist, et isikul, kes loob ohu või kontrollib ohtlikku olukorda ja laseb ohul kesta, lasub kohustus võtta kasutusele kõik mõistlikult vajalikud ja sobilikud meetmed, et kaitsta teisi isikuid ja nende õigusi ohu realiseerumise eest. Käibekohustuste kontseptsioonil tuginev vastutus asub seaduse poolt kohtute reguleerida jäetud õiguskaitse alas ja seepärast sõltub see, kas käibekohustus esineb ja milline on käibekohustuse konkreetne sisu, eeskätt kohtute poolt oluliseks peetud eesmärgipüstitusest. Üldiste eeldustena ohtude vältimise püüdluste osas, mis kehtivad olenemata üksikjuhtumi spetsiifikast, on eriline tähtsus ähvardava kahju raskusastmel, kahju tekkimise tõenäosusel ning ressursi suurusel, mis on vajalik ohu vältimiseks või kõrvaldamiseks. Kuigi käibekohustuste rikkumisel põhinev vastutus on Eesti deliktiõiguse orgaaniline osa, on see kohtupraktika nappuse tõttu autori hinnangul täna ähmane ja varjatud. Eesti situatsiooni arvestades vääriks kaalumist mõte koondada käibekohustuste kehtestamisel arvestatavad üldised kriteeriumid õigusnormidesse, mis määratleks praegusest hea usu põhimõtte regulatsioonist veidi täpsemalt üldise käitumisstandardi ning selgesõnaliselt ka kohustuse kaitsta teatud juhtudel aktiivselt tegutsedes teisi isikuid kahju tekkimise eest. Eeskujuks selliste sätete sõnastamisel Eesti õiguses võiks olla PETL-i artiklites 4:102 ja 4:103 sätestatu. Lisaks objektiivse käitumisstandardi täpsustamise võimalustele vääriks käibekohustustel põhineva vastutuse seisukohast läbimõtlemist ka delikti üldkoosseisul põhineva vastutuse aluseid reguleerivad kehtivad seadusesätted. Käibekohustuse rikkumisel põhineva kaasuse lahendamisel tuleb erinevalt BGB eeskujul põhinevast meetodiõpetusest VÕS § 1050 lg-s 1 sätestatud üldreegli kohaselt käibekohustuste rikkumist kui välist hooletust eeldada. Sellise lähenemise peamisteks eelisteks on kannatanult negatiivse asjaolu tõendamise koormise äravõtmine, tõendamiskoormise panemine menetluspoolele, kelle sisesfääri tõendamist vajavad faktid kuuluvad, lihtsus kohtumenetluses, usaldusväärsemad tõendid ning preventiivne mõju käibekohustuste rikkumistele.