Ülikoolis omandatavate veebiajakirjandustööks vajaminevate pädevuste vastavus tööandjate ootustega

Date

2013

Journal Title

Journal ISSN

Volume Title

Publisher

Tartu Ülikool

Abstract

Käesoleva uurimistöö eesmärgiks oli välja selgitada, milliseid pädevusi võimaldavad ajakirjanduse formaalharidust pakkuvad ülikoolid tudengitel omandada ning kuivõrd on need vastavuses tööandjate eelistustega veebi sisu tootvate ajakirjanike puhul. Magistritöös uurisin nelja erineva ülikooli kaheksat ajakirjanduse ja/või meediaõppe suunitlusega õppekava Eestist, Soomest, Leedust ja Norrast ning võrdlesin neid Eesti ja Soome veebiajakirjanduse tööandjate pädevuseelistustega. Selgus, et ülikoolid võimaldavad õppijatel ennekõike omandada „analüüsivõime“ ja „kriitilise mõtlemise“ pädevusi. Üldistatud kujul domineerisid adaptiivse loomuga pädevused, mis aitavad õppijal kiiresti kohaneda muutuvas keskkonnas ja leida lahendusi probleemidele, mille puhul pole alati ühest lahendusviisi. Kõige vähem esines ülikoolide õppekavades aineid, mis annavad õppijale tehnilisi pädevusi. Uurimuse käigus selgus, et ülikoolide ained annavad õppijale rohkem teadmisi kui oskusi. Viimasest saab järeldada, et ülikoolid on õppekavade koostamisel valinud suuna, kus arvestatakse, et kasulik on õpetada universaalsema iseloomuga pädevusi, mis oleksid rakendatavad pigem laiemas tegevusvaldkonnas ja mis ei muutuks veebiajakirjanduse kiiresti muutuvates tehnoloogilistes tingimustes ajaga tarbetuteks. Sarnaselt ülikoolide õppekavade analüüsist välja tulnud tõdemusele, selgus ka intervjuudest tööandjatega, et ajakirjanike puhul on ennekõike olulisel kohal adaptiivsed pädevused. Samas näiteks oskuste ja teadmiste võrdluses eelistasid tööandjate esindajad selgelt rohkem oskusi. Kõige kõrgemalt hinnati pädevustest „kiirust“, mis ühtlasi defineerib ka veebiajakirjanduse olemust. Selle kõrval toodi välja, et olulisel kohal on lisaks oskustele ja teadmistele ka kolmas osapädevuste liik ehk hoiakud ning tihti määrab see töötaja juures isegi rohkem kui ülikoolis omandatud ajakirjandusspetsiifilised oskused ja teadmised. Olulise aspektina selgus tööandjate intervjuudest, et veebiajakirjaniku puhul ei tähtsustata eriti meediumispetsiifilisi pädevusi, pigem ollakse seisukohal, et olulised on meediumineutraalsed pädevused. See tuleneb olukorrast, et enamik antud uurimistöös intervjueeritud tööandjate esindajatest haldavad toimetusi, kus puudub eraldi veebiajakirjaniku roll, pigem saab rääkida peamiselt veebi sisu tootvast ajakirjanikust üldistatud kujul, kes tihti peab kirjutama ka paberlehte. Ülikoolist omandatavad ja tööandjate esindajate hinnatud pädevused langesid kokku aspektist, et peaaegu kõik pädevused, mis tööandjate esindajad välja tõid, on suurema või väiksema prioriteetsusastmega omandatavad ülikoolides. Ülikoolide ja tööandjate esindajate erinevate pädevuste tähtsushierahiate võrdluses selgus, et pädevused, mida ülikoolis õpetatakse kõige suuremas mahus, pole tööandjate esindajate hinnangul sugugi kõige eelistatum või vastupidi. Oluline on just märksõna „prioriteet“, kuna hierarhiline mittekattumine ei tähenda otseselt, et ülikoolis omandatavad pädevused oleksid tööturul kasutumad. Pigem saab öelda, et kui ülikooli ja tööturu prioriteedid oleksid ühtsemad, oleks suurem tõenäosus, et kattuksid ka pädevused, mida õppija omandab ja tööandjad eelistavad. Kuna antud töös ei olnud võimalik ülikoolide õppekavade ainete õpiväljunditest tuvastada üht tööandjate esindajate silmis kõrgelt hinnatud osapädavuste liiki ehk hoiakuid, siis on üks võimalik edasine uurimissuund keskenduda just nimelt erinevate hoiakute tuvastamisele õppekavadest ja seejärel ka nende võrdlemine tööandjate eelistustega. Teine võimalik edasine uurimissuund võiks käsitleda olukorda, kus ülikoolid õpetavad väga väikses mahus tehnilisi pädevusi ning pigem toetuvad tehnoloogiliste muutuste keskkonnas üles kasvanud inimeste võimele tehnoloogiate õppimisega ise hakkama saada. Ent mis saab siis inimestest, kes ei ole üles kasvanud tehnoloogiliste muutuste keskkonnas, ehk mõnevõrra vanematest inimestest, kui neile keegi tehnilisi pädevusi ei õpetata? Kas veebiajakirjanduse tööstuses on toimumas sellest aspektist lähtuvalt tugev ealine selekteerimine? Kolmas edasine uurimissuund võiks vaatluse alla võtta nö teise astme pädevused. Mitmed pädevused ei olegi otseselt tööturu oludesse ülekantavad, vaid moodustavad pigem teatava laiapõhjalisema eelduse järgmise astme pädevuste omamiseks. Nad õpetavad pigem midagi kaudselt, kui annavad otseseid veebiajakirjanduses kasutatavaid teadmisi, oskusi ja hoiakuid. Antud töö raamidesse kaudselt teiste pädevuste alusel omandatavate pädevuste välja selgitamine ja nende tööturu vajadustega kõrvutamine ei mahtunud, kuid kindlasti on neil oluline osa ülikoolist omandatavate pädevuste kontekstis. Oma magistritöö alguses juhtisin tähelepanu tõigale, kuidas mind hakkas meediaväljaannete tööandjate esindajatega kontakti saamisel takistama veebiajakkirjandust defineeriv tegur – kiirus. Ka antud töö selgitas välja, et just nimelt kiirus on veebi sisu tootvate inimeste puhul üks eelistatumaid pädevusi. Ent siiski ei ole see ainus antud töös vajaminev pädevus ja mitmed tööandjad on mõistnud, et tänapäeval ei tähenda veebajakirjanduse töö enam pelgalt mehhaanilist tõlkimist ja vahendamist, vaid ka uue sisu loomist ning on sellest tulenevalt potentsiaalsele ajakirjanikule pädevuste osas sama nõudlik kui ükskõik milline teine meedium. Ehk isegi nõudlikum, sest uus meedia on pidevas muutumises ja nõuab sellest tulenevalt ka selles valdkonnas tegutsevatelt inimestelt pidevat muutumist, edasiarenemist ja olukorraga kohanemist. Õnneks, nagu selgus käesolevast tööst, annab ülikool inimesele laiapõhjalise ajakirjandushariduse ning kätkeb endas adaptiivse iseloomuga pädevusi, mis on just nimelt ideaalsed taolises kiiresti muutuvas ja arenevas keskkonnas töötamisel, et mitte üksnes seal toime tulla, vaid selle töö olemust ka ise defineerida.

Description

Keywords

Citation