Demokraatia mõiste kasutamine Eesti ajakirjanduses omariikluse taastamise perioodil ning aastatel 2011–2012
Date
2013
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Käesoleva magistritöö eesmärk oli välja selgitada, kuidas räägiti demokraatiast Eestis
nõukogude võimust vabanemise järgselt aastatel 1991–1992 ning kuidas aastatel 2011–2012.
Lisaks kahe ajavahemiku demokraatiaväidete analüüsile oli olulisel kohal nende perioodide
omavaheline võrdlus, et teada saada, kuidas on mõiste kasutamine kahekümne iseseisvusaasta
jooksul muutunud.
Töö valimi moodustasid 520 Eestist rääkivat artiklit ajalehes Postimees, kus kasutati sõna
demokraatia. Demokraatiast kirjutasid 329 erinevat inimest, peamiselt poliitikud, teadlased ja
ajakirjanikud. Demokraatia mõiste kasutamise konteksti arvestades sündisid
demokraatiaväited – iseloomustavad, Eesti demokraatiale hinnangut andvad ning
normatiivsed. Järgnes väidete temaatiline grupeerimine, mille tulemusel selgusid kahel
perioodil seoses demokraatiaga kõige enam kõne all olnud teemad.
Taasiseseisvumise järgselt, aastatel 1991–1992, ei kiirustatud leheveergudel Eesti
demokraatiale hinnangut andma. Pigem kirjeldati, mida demokraatia kui
valitsemisviis/ühiskonnakorraldus endast kujutab ning avaldati lootust, et Eesti
transformeerumisprotsess saab olema edukas; rõhutati vajadust noort demokraatiat arendada
ja tugevdada. Selle lootuse kõrval oli ruumi ka kartusele – räägiti demokraatlikku korda
ohustada võivatest teguritest ning väljendati hirmu tagasilangemise ees autoritaarsesse võimu. Hirm Eesti tuleviku pärast on iseloomulik ka aastatele 2011–2012. Mitmed rahvusvahelised
demokraatiaindeksid on andnud Eestile juba aastaid igati positiivse hinnangu, teised juhtinud
tähelepanu teatud puudustele, milleks üks on poliitiline kultuur. Rahulolematus
hetkepoliitikaga kumas selgelt aastate 2011–2012 artiklitest: leheveerge täitsid sõnumid
demokraatiakriisist, mille taga probleemid poliitilises kultuuris ja riigijuhtimises.
Lisaks murele Eesti tuleviku pärast, oli kahe perioodi demokraatia tähendusväljas sarnasusi
teisigi. Nii domineeris iseloomustavate väidete seas sõnum demokraatiast kui rahva võimust.
Kui aastatel 1991–1992 (taas)tutvustati rahvale seda, mis nõukogude ajal oli olnud vaid
unistus: võimalust reaalselt võimu teostamisel osaleda, siis aastatel 2011–2012 oli
demokraatiast kui rahva võimust rääkimine otsekui sõnum Eesti poliitikutele ning ärgitus
kodanikele: tuletati meelde, kelle käes peab demokraatias olema otsustusõigus. Pigem oli ajavahemike demokraatiakäsitlus (nii väited iseenesest kui ka väidete esitamise
kontekst) siiski erinev kui sarnane. Selle taga on vaadeldavatel perioodidel valitsenud erinev
poliitiline olukord: analüüsides töö tulemusena formuleerunud demokraatiaväiteid
konkreetsel ajaperioodil valitsenud poliitilise olukorra ja sündmuste kontekstis selgus, et
poliitiline olukord mõjutab demokraatiast kõnelemist kõige otsesemal viisil ning demokraatia
mõiste teatud ajaperioodil sisustab see, mis on ühiskonnas aktuaalne. See kehtib nii
hinnangulise ja normatiivse kui ka demokraatiat iseloomustava tähendusvälja kohta.