Noore ajakirjaniku tugisüsteemid ja nende vajalikkus toimetuses
Date
2014
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Käesoleva bakalaureusetöö eesmärgiks oli uurida, kuidas suhtuvad noored ajakirjanikud toimetuse tugisüsteemi, kuivõrd nad seda vajavad ning missugused lahendused on praegu Eesti ajalehtede toimetustes tugisüsteemina kasutusel.
Uurimistöö raames küsitletud noortele Eesti ajakirjanikele on toimetuse tugisüsteemi mõiste küllaltki võõras ning harjumatu. Noored ajakirjanikud on harjunud teadmisega, et toimetus on valmis neid konfliktsetes ja probleemsetes olukordades aitama ning abi ja nõu pakutakse ka erinevate uudiste kirjutamisel. Noored ajakirjanikud aga ei tunneta vajadust põhjalikuma tugisüsteemi järele, mis neid ka emotsionaalselt mingil viisil toetaks. Ilmselt võib põhjus peituda ka selles, et antud uurimistöös intervjueeritud noored ajakirjanikud ei olnud kogenud väga emotsionaalselt raskeid olukordi või konflikte. Samuti võib põhjus peituda selles, et noored reporterid ei oska ka ise välja tuua, missugust tugisüsteemi nad vajaksid ja küsida oskaksid.
Kuigi mõned intervjueeritavatest pidasid vajalikuks ühe kindla juhendaja olemasolu toimetuses, tunnistati, et praegustes toimetustes seesugust kindlat isikut ei ole. Noored ajakirjanikud ütlesid, et oma emotsioone ei soovitagi toimetuses kellelegagi jagada ning pigem räägitakse emotsionaalselt rasketest olukordades oma lähedastele või tuttavatele. Praegu saavad noored ajakirjanikud abi lugude kirjutamisel või allikaga suhtlemisel toimetajatelt või teistelt noortelt kolleegidelt.
Vaatamata sellele, et noorte ajakirjanike arvates ei ole toimetuses tugisüsteemi vaja, viitasid nende jutud erinevatest kogemustest sellele, et tegelikult nad oleksid toimetuselt mõnes olukorras rohkem tuge või nõu oodanud. Mõnikord jääb abi saamata lihtsalt seepärast, et noor ajakirjanik ei oska või taha seda ise küsida või ei teagi ta, et tal abi või nõu vaja oleks.
Noorte ajakirjanike sõnul on konfliktsete uudiste kirjutamine põnevam ning ennast rohkem arendav kui pehmemate uudislugude kirjutamine. Kuigi konfliktsete lugude kirjutamine on tekitanud nii mõneski intervjueeritavas palju pingeid ja stressi, peetakse seda igati normaalseks ning ajakirjanikutööga kaasaskäivaks teguriks.
Noored ajakirjanikud ootavad väga toimetusepoolset tagasisidet ning ära ei öelda ka lugejatelt tulnud nii positiivsele kui ka negatiivsele tagasisidele. Seda aga siiski vaid juhul, kui tegemist on konstruktiivse ja selgitatud tagasisidega. Noortele reporteritele on õppimisprotsess ja kogemused ajakirjanduses olulised, mistõttu nad ootavad, et ka tagasiside aitaks nende arengule kaasa. Kommentaariumi ei peeta tagasiside allikaks ning ajakirjanikud väärtustavad rohkem näiteks e-mailina saadetud tagasisidet lugejatelt.
Kokkuvõtlikult, noored ajakirjanikud tunnetavad, et nad vajavad toimetusepoolset tuge, kuid nad ei ole ise päris kindlad, missugune see olla võiks. Kuigi juhendajat peetakse oluliseks ning tunnistatakse, et ka stressi ja pinget on palju, ei peeta vajalikuks, et toimetuses oleks inimene, kellele nendest probleemidest rääkida. Pigem vajatakse inimest, kes aitab lahendada mured loo kirjutamisel või allikaga suhtlemisel.