Olemusloo muutumine Eesti ajakirjanduses aastatel 1970-2010
Date
2014
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Eestis on olemusloo kohta ilmunud küllaltki vähe kirjandust ning peaasjalikult keerleb teoreetiline käsitlus kahe autori, Juhan Peegli ning Priit Pulleritsu, ümber. Veelgi vähem on uuritud olemuslugu leheveergudel ning kui välja arvata 2008. aastal Mart Zirnaski tehtud lõputöö, pärinevad varasemad uuringud nõukogude ajast. Samas on siinset olemuslugu mõjutanud olulisel määral suuremad ajakirjandusruumid meie ümber, mis tekitab küsimuse, kas Eesti olemusloo uurimisel on üldse mõtet? Lisaks on olemusloo žanripiirid hägused ning kuigi tunnuseid on lihtne lugeda, ei pruugi ajakirjanikud nende olemasolu heas olemusloos sugugi hinnata.
Küll aga ei kahtle me keegi ajakirjanduse neljanda võimu rollis, mida mitmed maailmas toimuvad muutused täna mõjutavad ning kõigutavad. Infomüras hakkama saamine, kollase eristamine kvaliteetsest või õige info eri kanalite vahelt üles leidmine on vaid mõned probleemid, millega meediatarbijad täna silmitsi seisavad. Just samu rolle omistavad olemusloole ajakirjanikud, kes ütlevad, et see ongi ajakirjandus, mis mõtestab faktid ja pakub lugemisest ka naudingut. Kui me tahame teada, mis suunas liigub meie ajakirjandus, on meil seega oluline mõista ka millises suunas liigub olemuslugu. Selleks, et mõista seda, tuleb esmalt kirjeldada, kuidas ta on jõudnud tänasesse ning mis on teda sel teel mõjutanud.
Töös vaatlesin kolme tänast Eesti paberajalehte ning nende eelkäijaid aastatel 1970 – 2010, analüüsisin neis ilmunud olemuslugusid ning reflekteerisin saadud tulemusi ajakirjanike intervjuude, Eesti ajakirjanduses toimunud muutuste ning erinevate teoreetiliste käsitluste valguses. Saadud tulemused näitasid, et neljakümne aasta jooksul on olemuslugu muutunud oma tunnustelt mitmekesisemaks – kasutatakse rohkem erinevaid sõnakasutusviise ning kirjeldusi, vormivõtetest eelistatakse vähem ühte ning valitakse mitmete vahel. Samas on olemuslugu olnud alati olemuslugu, kus keskmesse on toodud inimesed, kasutatud nende isikupärast kõnepruuki ning kirjeldatud olustikku nende ümber.
Olemusloo arengus võib välja tuua kaks suuremat muutepunkti. Neist esimene on Eesti taasiseseisvumisaeg, kui pigem ühekülgsem olemuslugu muutub läänelike mõjutuste toel uudislikumaks, aga ka kriitilisemaks. Samal ajal hakkab ilmuma ka Eesti Ekspress, milles avaldatud olemuslood on sõnakasutuselt, kirjeldustelt ja struktuurivõtetelt kõige mitmekesisemad ning seda järjepidevalt. Teine on perioodi lõpust, kui olemuslugu ja selle ilmumist hakkab lehtedes piirama raha ning internetimõjud – majandusmull lõhkeb ning masu sunnib väljaandeid ajakirjanikke koondama. Olemuslugude arv lehtedes hakkab langema ning üha kiirem uudistevoog sunnib ka ajakirjanikke kiiremini tegutsema. Olemuslugu nõuab aga aega.
Kui vaadata periooditi, siis jagasin nelikümmend aastat viieks: olemusloo stagnatsioon (1970 – 1977), tugevate olemusloo kirjutajate läbimurre (1978 – 1987), murranguaeg (1988 – 1995), olemusloo kvaliteetaeg (1996 – 2004) ning buumimulli lõhkemine (2005 – 2010). Neist kaks – tugevate kirjutajate läbimurre ja kvaliteetaeg – on need perioodid, kus ilmunud olemuslugusid võib hinnata loos kasutatud tunnuste poolest mitmekesisemaks. Neil perioodidel kirjutasid haritud ajakirjanikud ning olemusloo kirjutamist soodustas ka toimetuste juhtkond, samuti oli selle jaoks ressursse.
Just ressursside vähesus on see, mida ajakirjanikud olemusloo puhul tulevikus enim kardavad. Oma olemuselt – kirjanduslik, kirjeldav, mõtestav žanr – olemusloos nad muutuseid ei karda, küll aga vormis ja kanalis. Kindlasti on olemuslool ajakirjanduses oma koht olemas. Tulevikus tuleks keskenduda aga üha enam sellele, millisel kujul esitatakse olemuslugu internetis ning kas ja kuidas töötaks see iseseisva žanrina või räägime tulevikus pigem olemusloolikest võtetest mõne teise žanri kontekstis.