Spordiajakirjaniku töö Eesti Päevalehe, Postimehe ja Õhtulehe sporditoimetuste näitel
Date
2015
Authors
Journal Title
Journal ISSN
Volume Title
Publisher
Tartu Ülikool
Abstract
Minu bakalaureusetöö eesmärk oli uurida Eesti päevalehtedes töötavate spordiajakirjanike igapäevast tööd. Valimisse kuulusid spordiajakirjanikud nii Eesti Päevalehe, Postimehe kui ka Õhtulehe sporditoimetustest. Hetkel töötab nendes toimetustes kokku 16 spordiajakirjanikku, kellest kaheksa kuulus minu valimisse. Otsustasin uurimismeetoditena kasutada semistruktureeritud süvaintervjuud ja uurimispäevikut. Süvaintervjuudeks oli mul ettevalmistatud intervjuukava. Vastavalt allika vastustele, muutsin küsimuse sõnastust ja vajadusel küsisin ka lisaküsimusi, mis ei kuulunud minu intervjuukavasse. Uurimispäevikuid lasin spordiajakirjanikel täita seitse päeva. Nädala jooksul pidid nad sinna märkima oma töömahtu ja päevaga kaasnenud emotsioone. Päevikutest ja intervjuudest tuli välja, et vaatamata pikkadele tööpäevadele ja hilistele töötundidele on Eesti spordiajakirjanikud oma tööga rahul.
Nooremate spordiajakirjanike kurnatus ja stress on küll suurem, kuid see läheb kogemuse ja tööstaaži suurenedes väiksemaks. Siiski tunnistasid kõik valimis osalenud ajakirjanikud, et suurvõistlused on ülimalt stressirohked ja kurnavad. Spordiajakirjandus on ainus amet, milles uurimistöös osalenud ajakirjanikud näevad töö ja hobi ühendamist. Tänu sellele ei mõelda ka loobumisele. Vaheldusena nähakse ennast töötamas teistes sporditoimetustes, aga mitte üheski teises töövaldkonnas. Spordiajakirjanikud naudivad oma tööd ja teevad seda pühendunult. Spordiajakirjaniku töö suurimaks plussiks on vahetu kontakt sportlaste ja treeneritega. Lisaks teatakse siseinformatsiooni, mida lugeja kunagi teada ei saa. Miinuseks peavad valimis osalenud spordiajakirjanikud aga töö aja määramatust. Sellest tulenevalt kannatavad aga suhted perekonna ja sõpradega. Tihti ei leita töö kõrvalt aega lähedastega kohtumiseks, sest eelistatakse töö kooralikult lõpetada.
Eesti naisspordiajakirjanikud ei tunne, et tööl neid soopõhiselt diskrimineeritaks. Siiski esineb erandeid, kus naisspordiajakirjanikult eeldatakse naiselikumat töövaldkonda või suuremat töökust ja seda pigem spordifännidelt, mitte meeskolleegidelt. Messpordiajakirjanikud tunnistavad, et igas toimetuses võiks siiski naisspordiajakirjanikud esindatud olla. Nende s
45
õnul on naisajakirjanikud väga töökad ja oskavad mõnes olukorras asju vaadata hoopis teise nurga alt. Ajalugu aga näitab, et spordiajakirjandus on olnud pigem meeste pärusmaa ja naisspordiajakirjanikke on Eesti ajakirjandusmaastikul pigem vähe.
Edasised uuringud võiksid päevalehtede spordiajakirjanike asemel uurida ka maakonaalehtedes ja veebiväljaannetes töötavate spordiajakirjanike igapäevast tööd. Minu bakalaureusetöö andis ülevaate spordiajakirjaniku igapäevasest tööst, aga huvitav oleks uurida ka Eesti spordiajakirjaniku tööd suurvõistluse ajal.